1-19-6854/49 - Varavastased süüteod - Süüteod vara vastu tervikuna - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

YY kohtus antud ütlused erinesid oluliselt kohtueelses menetluses antud ütlustest ning pealegi olid tema kohtus antud ütlused ebajärjekindlad. YY kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad kõiges, mis puudutavad XXi ja R. Karevi rahalisi suhteid. Kohtus selgitas YY mitu korda, millal R. Karev XXile raha andis ja raha tagasi küsis, samas kui kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ei teadnud ta nende suhetest peale varuosade juhtumi rohkem mitte midagi. Oma ütluste erinevust YY seletada ei osanud. Kannatanu XXi ning tunnistajate S.L ja A.S ütlusi pidas kohus usaldusväärseks, põhjendades seda sellega, et nende ütlused haakuvad omavahel, ning nende õiguskuuleka elukäiguga. Kohus märkis, et karistusregistri andmete kohaselt puuduvad neil erinevalt R. Karevist kriminaalkaristused. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et R. Karevil oleks olnud seaduslikul alusel põhinev nõue XXi vastu. Sellise nõude puudumist näitas kohtu hinnangul ka asjaolu, et rahasumma, mille tasumist R. Karev XXilt nõudis, varieerus. Lisaks helistas tunnistaja A.S ütluste kohaselt mõned päevad hiljem YY sooviga, et XX kuriteokaebuse tagasi võtaks. Kaebuse tagasivõtmise eest lubati maksta 2000–3000 eurot. Kohus leidis, et kui R. Karevil oli tegelik nõue XXi vastu, puudunuks tal vajadus pakkuda YY vahendusel raha kuriteokaebuse tagasivõtmise eest. R. Karevi, I. Kovaljovi, tunnistajate S.L ja A.S ning kannatanu XXi omavahel haakuvatest ütlustest nähtub, et R. Karev ja Kovaljov hakkasid koos XXiga kontorist lahkuma, kuid politseid nähes põgenesid R. Karev ja I. Kovaljov tagumise ukse kaudu. Kohus leidis, et R. Karevi põgenemine kinnitab, et tema nõudel XXi vastu puudus igasugune seaduslik alus ja R. Karev sai aru oma tegevuse õigusvastasusest. Tunnistajate S.L ja A.S ning kannatanu XXi ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et R. Karev ja I. Kovaljov peksid kannatanut, kusjuures R. Karev peksis kannatanut ka metallist nuiaga. Peksmise tulemusel tekitati kannatanule tervisekahjustusi. Isiku läbivaatuse protokoll kinnitab, et 09.0l.20l9.a tuvastati kannatanul tervisekahjustused: lõug vasakult poolt verine, nahk vigastatud (pindhaav), vasak põsk on paistes, vasak kulm on verine ja paistes, pea on vasakult poolt verine. Kiirabikaardilt nähtub, et XXil tuvastati otsmiku ja näo vasakul pool hematoomid ning alalõual haav; haigusjuhu nr 20180109-11741/01-22-24602 epikriis kinnitab, et isikul tuvastati peavigastus (lahtine peahaav), pea pindmised hulgivigastused, liigesliikuvus kaelas on valulik, alalõug veidi viltu, suu ei avane vabalt, verevalumid näo piirkonnas. Kohus luges tõendatuks sellegi, et vägivalda kasutati selleks, et mõjutada XXit raha maksma. Kohus leidis, et R. Karev pani kuriteo toime kavatsetult. Seda näitas maakohtu hinnangul tõik, et R. Karev oli teinud ettevalmistusi väljapressimiseks. Ta kasutas YY abi, et suletud uksest sisse saada (lasi YYl A.Sle helistada) ning tal oli kaasas metallnui, mida kannatanu maksma sundimiseks kasutada. Maakohus pidas põhjendatuks R. Karevi karistamist 7-aastase vangistusega. Kohus selgitas, et lähtub toimepandud kuriteo raskusest ja laadist ning süüdistatava isikut. Kohus hindas R. Karevi süüd keskmiseks. R. Karev peksis kannatanut I. Kovaljovist rohkem ning lõi kannatanut nii rusikate kui nuiaga. Kannatanu sai haavu, mis vajasid õmblemist. R. Karev on varem kriminaalkorras karistatud ning kannab kohtuotsuse tegemise ajal Harju Maakohtu 02.l0.20l8.a otsusega mõistetud vanglakaristust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

3.1 R. Karev taotleb tema õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi taotleb R. Karev, et kohus jätaks kõik menetluskulud riigi kanda. Süüdistatav vaidleb vastu väitele, nagu oleks ta tunginud Aala Ehitus OÜ kontori lukustatud ruumidesse. Ta tundis ettevõtte omanikku 2007. aastast ja talle avati uks uksetelefonil helistamise peale. Ta vaidleb vastu ka sellele, et tal oli käes metallist ese, ning sellele, et ta ähvardas XXil käed ja jalad murda. Ta kinnitab, et midagi sellist ei olnud. Selle metallist eseme võttis ta alles pärast vestlust XXiga, ajal, kui viimane rääkis telefonis eesti keeles (nagu hiljem selgus, rääkis politseiga). Ta võttis selle metallobjekti sealtsamast kontorist ja lihtsalt uuris seda. Kui XX kõne lõpetas, pani ta selle metallobjekti ära. Ta ei vaadanud seda kui asja, millega saaks kedagi rünnata. R. Karev kinnitab, et ei löönud XXit kordagi rusikatega, viimast lõi ainult I. Kovaljov. Ka ei löönud ta kannatanut metallesemega, sest kui ta oleks sellega löönud, oleks olnud kannatanul luumurrud. R. Karev peab arusaamatuks, miks YY väitis kohtueelses menetluses, et ei tea, kui palju R. Karev XXile auto parandamise eest maksis ja kas XX selle raha eest midagi tegi. Tema väitel teadis YY neid asjaolusid. Süüdistatav märgib, et YY kohtuistungil toimunud ülekuulamise videosalvestiselt on selgelt näha, et prokurör püüdis YY segadusse ajada. Veel leiab R. Karev, et YY kohtueelses menetluses antud ütlused on selgitatavad YY süütundega selle pärast, et ta pidi R. Karevile andma XXi eest 500 eurot, kuid ei teinud seda. Kohtuotsus on vastuoluline, sest erinevalt YY ütlustest ei jätnud kohus kõrvale kannatanu ja tunnistaja S.L ütlusi, kuigi nende tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lahknesid. Süüdimõistev otsus tugines kolme koos töötava isiku ütlustele. R. Karev leiab, et kannatanu valetas, kui väitis kohtus, et R. Karev teda metallnuiaga lõi. Seda, et ta varem seda maininud ei olnud, selgitas kannatanu unustamisega. R. Karev leiab, et keegi ei unustaks seda, kui teda on mitu korda metallesemega löödud. Kannatanu ja A.S ütlused, mille kohaselt tal oli nui kaasas, ei pea paika. Sellise suurusega nui ei mahuks taskusse. R. Karev kinnitab, et küsis tagasi summat, mis XX talle võlgnes. Tema väitel refereeris maakohus valesti tema ütlusi. S.L ütlused, mille kohaselt olevat XX öelnud, et sellise käitumise peale ei maksa ta midagi, näitab R. Karevi hinnangul, et kannatanu tunnistas, et on võlgu. R. Karevi väitel pöördus politseiautot märgates kontorisse tagasi I. Kovaljov. Ta ei tea, miks I. Kovaljov seda tegi. Tema läks I. Kovaljoviga koos, sest tal oli katseaeg. R. Karev kinnitab, et ta ei palunud YYl pakkuda XXile 2000-3000 eurot selle eest, et viimane võtaks tagasi avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks.

9.jaanuaril 2018 antud ütlustes, et kannatanu on süüdistatavale võlgu. See tõendab, et kohtu järeldused ei rajane kogutud tõenditel. Kaitsja leiab, et kannatanu ja tema tunnistajate ütlused ei ole objektiivsed, kuna nad töötavad koos ja on ilmselgelt majanduslikult seotud isikud. Tõendi usaldusväärsust peab kohus hindama koosmõjus teiste tõenditega. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei reageerinud R. Karevi korduvatele taotlustele koguda tõendeid tema ja kannatanu telefonivestluste kohta. Kuna prokuratuur ega kohus ei kontrollinud R. Karevi ja XXi telefonisuhtlust, oli kannatanul võimalik kohtus valetada. Kaitsja leiab, et XX, kes teadis, et R. Karev oli vanglast tingimisi vabastatud, provotseeris R. Karevit, et võlast lahti saada. R. Karev jääb selle juurde, et ta ei ole kasutanud kannatanu vastu füüsilist vägivalda. Kaitsja leiab, et kohus rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest ei taganud R. Karevile võimalust oma väidete kinnitamiseks. Samuti leiab kaitsja, et süütuse presumptsiooni on rikutud sellega, et R. Karev on mõistetud süüdi, kuigi tõendite kogum ei võimalda teha objektiivseid järeldusi toimunu kohta. Kaitsja hinnangul on paljasõnaline väide, nagu oleks süüdistatav pakkunud kannatanule 2000 – 3000 eurot selle eest, et kannatanu võtaks oma kuriteokaebuse tagasi. Kaitsja leiab, et R. Karevi kahjuks ei või tõlgendada fakti, et politseipatrulli saabumise ajaks R. Karev lahkus kontorist. R. Karev on kriminaalkorras karistatud ja ta ei soovinud endale täiendavaid probleeme. Kaitsja leiab, et tegemist oli täiesti mõistliku käitumisega ning igaühel on õigus otsustada, kas osaleda konfliktis või mitte. Prokuröri väitel lõi R. Karev XXit metallist nuiaga. Maakohus luges selle tõendatuks. Selle nuia suhtes ei ole aga tehtud ekspertiisi sellelt kannatanu vere ja R. Karevi DNA tuvastamiseks, kuigi R. Karev on taotles kohtult sellist ekspertiisi. Ühtlasi märgib kaitsja, et vaidlusalust nuia ei toonud R. Karev endaga kaasa, vaid see oli Aala Ehitus OÜ kontoris. Kaitsja hinnangul tõendab see kaudselt, et R. Karevil polnud plaani kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Kaitsja leiab, et tõendite vaba hindamise põhimõte ei tähenda sellist täielikku vabadust tõendite kogumisel, mis „eirab süüteo asjaolude uurimisel tunnetustegevuse optimaalsust tagavaid uurimistaktika soovitusi“. Kaitsja leiab, et kuivõrd vajalikud ekspertiisid jäeti määramata ja

maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus selgitas, et See, et tunnistaja on andnud kohtueelses ja kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi, ei anna alust tema ülekuulamiseks ringkonnakohtus. Kui ristküsitluse raames tuvastatakse KrMS §-s 289 sätestatud korras vastuolu isiku kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel, on pooltel õigus küsitleda isikut sama ristküsitluse raames, selgitamaks välja erinevuse põhjuseid. Tuvastatud vastuolu ja isiku selgitusi saab otsust tegev kohus arvestada isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Ei seadusest ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et vastuolu tuvastamisel peaks kohus püüdma seda isiku uue ülekuulamisega kõrvaldada, nagu on leidnud kaitsja. See, et süüdistatav lihtsalt soovib uuesti ütlusi anda, ei ole alus tema uueks ülekuulamiseks. KrMS § 321 lg 6 kohaselt saab ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada, sh uusi ütlusi anda ainult juhul, kui maakohus keeldus põhjendamatult selle tõendi vastuvõtmisest või kui seda tõendit ei olnud maakohtumenetluse ajal võimalik esitada. Teine alus isiku ringkonnakohtus ülekuulamiseks oleks see, kui isiku ülekuulamisel on maakohtus oluliselt rikutud menetlusõigust ja uus ristküsitlus on vajalik tehtud vea kõrvaldamiseks. Ühegi aluse olemasolu apellatsioonist ei nähtu. Seoses taotlusega koguda ja uurida 2017. aastal toimunud telefonikõnede salvestisi, märkis ringkonnakohus, et apellandid pole kohtu jaoks kontrollitavalt ära näidanud, et selline tõend, mille kogumist taotletakse tõesti olemas on, ega esitanud nende tõendite kogumiseks vajalikke andmeid. Ühtlasi juhtis ringkonnakohus apellantide tähelepanu, et vastavalt KrMS § 2861 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi või korraldab ainult sellise tõendi kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. St kohtul ei ole alust võtta vastu ja uurida valimatult 2017 oktoobrist detsembrini tehtud telefonikõnede salvestisi või muid nende sisu kajastavaid tõendeid. Asjassepuutuvate tõendite esitamine on kohtumenetluse poolte ülesanne ning kohtul on alust asuda ise tõendeid koguma alles siis, kui tõendi kogumist taotlev kohtumenetluse pool näitab ära, et tal endal ei olnud võimalik seda tõendit hankida. Süüdistatava taotlust, et kohus koguks tõendina tema, kannatanu ja YY telefonikõnede väljatrüki ehk nõuaks vastavad andmed sideettevõtjalt välja, ei olnud ringkonnakohtul võimalik rahuldada ka põhjusel, et vastavalt elektroonilise side seaduse § 1111 lg-le 4 säilitatakse vastavaid andmeid üks aasta. Seoses taotlusega teha foto alusel kannatanu vigastuste ja nende põhjuste analüüs märgib ringkonnakohus, et sellist tõendit seadus ette ei näe. Kui mingi asjaolu väljaselgitamiseks on vaja eriteadmisi, määratakse ekspertiis. Ekspertiisi määramisel ei oleks aga kohtul mingit alust piirata eksperdi kasutusse antavat infot ainult tõendiga. Ühtlasi oleks seda ekspertiisi tulnud taotleda juba kohtueelses menetluses või hiljemalt maakohtult. R. Karevi 27. mail 2020 esitatud apellatsiooni täienduses esitatud taotluse, et ringkonnakohus võtaks kohtutoimikusse kannatanu ja tunnistajate S.L ja A.S kohtueelses menetluses antud ütlused, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, sest see väljus esialgse apellatsiooni piirest ning oli esitatud hilinenult.

9.Apellatsioonide kohaselt tugines maakohus alusetult kannatanu ja tunnistajate S.L ja A.S ütlustele ning jättis kõrvale R. Karevi ja YY ütlused. Apellantide kriitika maakohtu põhjenduste suhtes selle kohta, miks kohus ühtesid ütlusi usaldusväärseks pidas, teisi aga mitte, on osaliselt põhjendatud, kuid maakohtu lõppjäreldusi peab ringkonnakohus õigeks. Maakohus tõi kannatanu ja tunnistajate S.L ja A.S puhul välja, et erinevalt R. Karevist on nad varem kriminaalkorras karistamata ning tunnistajatel ei ole isegi väärteokaristusi. Kohus leidis, et kannatanu ja nimetatud tunnistajate õiguskuulekas elukäik annab alust pidada nende ütlusi usaldusväärseks. Ringkonnakohus nendib, et nii nagu isiku karistatus ei tähenda, et isik kindlasti valetab või eksib, ei tähenda ka varasemate karistuste puudumine tingimata, et isik räägib täit tõtt ning tajus ja mäletab kõike õigesti. Seega see, et kannatanu ning tunnistajad A.S ja S.L on karistamata, ei tähenda, et oleks põhjust tingimata eelistada nende versiooni toimunust süüdistatava versioonile. Samas peab ringkonnakohus oluliseks teist maakohtu argumenti – kannatanu ja nimetatud tunnistajate ütlused haakuvad omavahel. Tõendite usaldusväärsuse hindamisel on oluline see, kuidas erinevad tõendid omavahel kokku sobivad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XXi, S.L ja A.S ütlused langevad omavahel kokku – kõik kolm on esitanud toimunust põhijoontes ühetaolise pildi. Samas jääb neist ütlustest mulje, et igaüks on esitanud just oma nägemuse toimunust ning tegemist ei ole kokkulepitud versiooniga (kumbki tunnistaja on kirjeldanud, kuidas just tema sündmuste käiku koges, ning ütlused hõlmavad ka kirjeldust, mida ütluste andja ise sündmuste käigu ajal tegi). Seevastu R. Karevi ja temaga koos olnud I. Kovaljovi ütlused on omavahel vastuolus: R. Karevi väitel ei löönud ta kordagi XXit; kui XX hakkas kätega vehkima ja teda kontorist välja ajama, lõi teda paar korda käega pea piirkonda I. Kovaljov (kd I; tl. 191 prd); I. Kovaljovi ütluste kohaselt tekkis R. Karevil ja XXil kahel korral kähmlus, mida ta mõlemal juhul lahutama läks, viimasel korral lõi ta XXit ühe korra selle peale, kui viimane teda riivas (kd I;tl. 89, 89 prd). I. Kovaljovi ja R. Karevi ütlusi iseloomustab niisiis see, et kuna kannatanul tuvastatud vigastuste tõttu pole teha suhtes tarvitatud vägivalda võimalik eitada1, kirjeldab kumbki oma rolli nende tervisekahjustuste tekitamisel võimalikult tagasihoidlikuna. See annab põhjust eelistada peksmist puudutavate väidete osas XXi, S.L ja A.S ütlusi R. Karevi omadele. R. Karevi rõhutatud fakt, et kannatanu ja tunnistajad töötavad koos, ei ole sarnaselt isiku karistatusele asjaolu, mis automaatselt annaks alust nende antud ütlusi ebausaldusväärseks pidada. Hinnangut ütluste usaldusväärsusele mõjutab ka see, kas isiku ütluste siseselt leidub mingeid vastuolusid. R. Karev heidab maakohtule ette, et kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste lahknevuse tõttu jättis kohus kõrvale YY ütlused, kuid ei teinud seda XXi ja S.L ütluste puhul. R. Karevi väitel erinesid XXi ja S.L kohtus antud ütlused oluliselt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et kohus saab ja võib väidetavate vastuolude tuvastamisel arvestada isiku kohtueelseid ütlusi ainult selles ulatuses, milles need on kohtus ristküsitluse raames KrMS §-s 289 sätestatud korras avaldatud. Nii S.L kui XXi

ristküsitluse raames on avaldatud nende usaldusväärsuse kontrolliks nende kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuid kummagi ütlustest on avaldatud vaid väike, ühte kindlat fakti puudutav osa ütlustest. Seega ei ole tuvastatav, et S.L ja XXi kohtus antud ütlused erineks ulatuslikult kohtueelses menetluses antud ütlustest. Üksiti tuleb nentida, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise fakt ei tähenda automaatselt, et ütlustes on selline vastuolu, mis muudab need ebausaldusväärseks. Kohus peab hindama, kas avaldatud osa on tõesti vastuolus kohtus antud ütlustega, samuti selle vastuolu iseloomu ning isiku selgitust vastuolule. Samuti peab kohus hindama sedagi, millist osa ütlustest tuvastatud vastuolu mõjutab: on ilmne, et kui vastuolu on mingis spetsiifilises küsimuses, kuid ülejäänud osas langevad ütlused muude tõenditega kokku, pole põhjust pidada ebausaldusväärseks ütlusi tervikuna. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus otsuses XXi ja S.L kohtus antud ütluste väidetavat vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega käsitlenud ei ole. Väidetav vastuolu S.L ütlustes puudutab XXi väidetavat võlga R. Karevi ees ega mõjuta seetõttu hinnangut tema ütlustele selle kohta, kuidas ta kuulis ja nägi XXi peksmist (seetõttu käsitleb ringkonnakohus selle väidetava vastuolu küsimust allpool, käsitledes küsimust, kas R. Karevil oli õiguslik alus XXilt raha nõudmiseks või mitte). XXi ütluste puhul seisnes maakohtu 23. jaanuari 2020 istungi protokolli kohaselt vastuolu selles, et kohtus ütlusi andes väitis ta, et teda peksti rusikate ja nuiaga, kohtueelses menetluses ei maininud ta aga, et teda oleks nuiaga löödud. Kannatanu ei osanud sellele, miks ta 12. jaanuaril 2018 antud ütlustes nuiaga peksmist ei maininud, ühest vastust anda, arvates, et võis selle unustada või ei pidanud seda tähtsaks (kd I; tl 185 prd). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on kannatanu väide, et võis selle fakti ülekuulamisel ütlusi andes lihtsalt unustada, usutav. Nimelt nähtub tema Häirekeskusele tehtud telefonikõne stenogrammist, et XX rääkis juba Häirekeskusele helistades, et teda peksti teda rünnanud meestel kaasas olnud metallnuiaga (kd I; tl. 69). Seega ei asunud XX alles kohtuistungil väitma, et teda nuiaga peksti, vaid sellest teavitas ta politseid juba sel ajal, kui R. Karev ja I. Kovaljov tema juures ettevõtte kontoris olid.

11.Ringkonnakohus leiab, et kannatanu versiooni toimunust näitab ka R. Karevi ja I. Kovaljovi käitumine kontorisse saabumisel ja sealt lahkumisel. Juba ses osas, kuidas R. Karev ja I. Kovaljov kontorisse pääsesid, lähevad A. Karevi väited teiste asjaosaliste jutuga vastuollu. R. Karevi sõnul helistas ta uksetelefonil ja teda ja I. Kovaljovi lasi sisse tema pikaajaline tuttav A.S. A.S sõnul tegi ta ukse lahti, teades, et kontorisse tahab tulla YY. Tema sõnul helistas YY talle sel päeval ja ütles, et ta tuleb kontorisse. Seejärel helistas keegi uksekella ja ta tegi lahti, aga kedagi ei tulnud. Ta helistas YYle ja küsis, kuhu ta jäi. YY vastas, et tuleb kohe. Siis helises taas uksekell ja ta avas ukse. YY asemel tulid tema üllatuseks hoopis kaks meest, kes teatasid, et tulid XXi juurde (kd I; tl. 119 prd). A.S versiooni toetavad ka I. Kovaljovi ütlused: tema sõnul ei tehtud fonolukul helistamise peale ust lahti, siis helistas R. Karev kellelegi, pärast mida tehti uks lahti (kd I; tl. 88 prd). R. Karevi versioonile räägib vastu ka tõsiasi, et A.S ütluste kohaselt olid kontorisse tulnud mehed talle võõrad. Maakohtus ütlusi andes on selle versiooniga läinud kaasa ka R. Karev ise: ta andis ütlusi, et ta küll sai 2007. aastal A.Sga tuttavaks, aga kuna ta oli pikalt vanglas ja pärast vanglast vabanemist A.Sga ei suhelnud, unustas A.S ta ära (kd I; tl. 188–188 prd). Niisiis nähtub nii A.S kui R. Karevi ütlustest, et 9. jaanuaril 2018 kontorisse saabunud mehi pidas A.S võõraiks. Seega: kui apellatsiooni kohaselt oleks R. Karev koos I. Kovaljoviga saanud uksest sisse justkui tänu R. Karevi kauaaegsele tutvusele A.Sga, siis A.S ega R. Karevi enda maakohtus antud ütlused seda ei kinnita. Kannatanu versiooni toetab ka fakt, et saabunud politseiametnikke nähes R. Karev ja I. Kovaljov põgenesid ega kasutanud võimalust selgitada, et neil on õiguslik alus XXilt raha nõuda ning et XX ise muutus agressiivseks. Süüdistatava teoeelne ja teojärgne käitumine on asjaolud, mida kohus võib asjaolude tuvastamisel arvesse võtta.

12.Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et R. Karevil ei olnud õiguslikku alust nõuda XXilt raha. Ainsad tõendid selle kohta, et XX oli R. Karevile võlgu, olid R. Karevi enda ütlused ja YY kohtus antud ütlused. Mõlemad tõendid on aga maakohus lugenud põhjendatult ebausaldusväärseks. R. Karevi ütluste puhul annab selleks põhjust tõsiasi, et tema versioon toimunust on ülejäänud tõenditega vastuolus. YY ütlused luges kohus aga õigustatult ebausaldusväärseks põhjusel, et need olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Ristküsitlusel avaldati tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks YY kohtueelses menetluses antud ütlused ning ilmnes, et YY on andnud kohtueelses menetluses ja kohtus oluliselt erinevaid ütlusi. See vastuolu oli põhimõtteline ja kogu YY ütlust hõlmav – kui kohtus andis YY ütlusi, et ei tea R. Karevi ja XXi rahalistest suhetest midagi, siis kohtus andis ta ütlusi just nende rahaliste suhete kohta. Selle üle, et YY kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lahknevad, vaidlust ei olegi. Nii süüdistatav kui kaitsja vaidlevad vastu maakohtu otsustusele jätta sel põhjusel YY ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellantide argumendid alust asuda YY ütluste usaldusväärsuse küsimuses maakohtust teistsugusele seisukohale. See, et süüdistatav ja tema kaitsja pakuvad välja selgituse, miks tunnistaja andis erinevaid ütlusi, ei muuda tunnistaja ütlusi usaldusväärseks, seda enam, et R. Karevi ja tema kaitsja selgitus tähendab samuti seda, et YY valetas – nende väitel küll kohtueelses menetluses. R. Karevi väitel püüdis prokurör YYt ristküsitluse ajal segadusse viia. Kohtukolleegium märgib, et teisesküsitluse mõte ristküsitluses ongi eelkõige tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontroll ning selle raames on teisesküsitlejal õigus testida sedagi, kas tunnistaja on oma ütluste andmisel järjepidev või ebakindel. Seda, et prokurör oleks esitanud lubamatuid või asjakohatuid küsimusi, ei ole apellatsioonis ära näidatud. See, et kannatanu ütles S.L sõnul R. Karevile, et sellise käitumise peale ei maksa ta midagi, ei näita seda, et XX tunnistas oma võlga. Arvestada tuleb sellega, et XXi ütluste kohaselt oli ta enne seda tagumises ruumis peksmisest pääsemiseks lubanud maksta nõutud raha. Just väidetavat võlga puudutavas osas on avaldatud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka S.L kohtueelses menetluses antud ütlused. Ringkonnakohus peab aga nentima, et maakohtu istungi protokollist jääb selgusetuks, milles õieti vastuolu seisneb. Ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused küsimuses, milles väidetavalt vastuolu oli, nii ebamäärased, et kohtukolleegium mingit vastuolu ei näe. Istungiprotokollist nähtuvalt ei olnud ka maakohtus menetlusosalistel veendumust, et ütlustes on vastuolu, kuna diskussioon oli sellegi üle, kas ütlusi tahetakse avaldada tunnistaja mälu värskendamiseks või ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega ei ole tuvastatav selline vastuolu, mis tingiks S.L ütluste kõrvalejätmise.