Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus Margo Toomi süüdistatakse selles, et tema 19. detsembril 2019 kella 23.35 paiku Tartumaal Elva vallas Elva linnas Kesk tn 10 asuva Pubi ÜksTeist juures kasutas tahtlikult füüsilist vägivalda J.S. i suhtes. M. Toom üritas lüüa J.S. i rusikaga peapiirkonda, kuid löök riivas J.S. i jope kapuutsi, misjärel J.S. taganes, kuid M. Toom järgnes talle ja üritas lüüa J.S. i jalaga kehapiirkonda, aga löök ei tabanud. Seejärel üritas M. Toom uuesti lüüa J.S. i rusikaga peapiirkonda, kuid J.S. taganes ja löök ei tabanud teda, misjärel lõi M. Toom J.S. i rusikaga peapiirkonda, mille tagajärjel kukkus J.S. istuli. M. Toom põhjustas oma eelkirjeldatud tegevusega J.S. ile valu ja kehavigastusi/tervisekahjustusi: alalõualuu kahepoolse lahtise nihkega murru ja pehmete kudede turse alalõuapiirkonnas vasakul. Alalõualuu murd vajas kirurgilist ravi ning vajalik oli vasakpoolse alumise 8. hamba (tarkusehammas) eemaldamine. J.S. il esinevad kehavigastused põhjustavad vigastuste paranemise tavapärase kulu korral tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Sellise tegevusega pani M. Toom toime KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kehalise väärkohtlemise, mis seisnes teise inimese tervise kahjustamises, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat.

Maakohtu otsus

et kui ollakse valudes ja kasutatakse selle leevendamiseks valuvaigisteid, siis taoline seisund õppetööd ei soosi. M. Toomi rikkumine on olemuselt raske, ühtegi mõistlikku ja aktsepteeritavat põhjust tal kannatanu suhtes intensiivse rünnaku toimepanemiseks ja jõhkra füüsilise vägivalla kasutamiseks ei olnud. M. Toom rahuldus alles siis, kui oli saanud virutada kannatanule niivõrd tugeva rusikalöögi pea piirkonda, et kannatanu sellest maha kukkus. Kannatanut M. Toom ei abistanud ning ta ei tundud ka huvi, kuidas ja kes kannatanu eest hoolt kannavad ja ta raviasutusse toimetavad.

Sellele, et olemuselt oli M. Toomi poolt kannatanu suhtes kasutatud füüsiline vägivald raske, osundavad kannatanule ainult ühe rusikalöögiga põhjustatud vigastused. Mõlemapoolne alalõualuumurd vajas kirurgilist sekkumist ja ka 1 hamba eemaldamist. Erakorralise protseduurina 20. detsembril 2019 läbi viidud operatsioon (mõlemapoolse alalõualuumurru lahtine paigaldamine ja fiksatsioon ning 1 hamba eemaldamine) kestis 1 tund 22 minutit, kasutati 4 kruvi ja kokku 3 titaanplaati. Ekspertiisiaktist ja ravidokumentidest ning raviarsti 10. veebruari 2020 vastusest nähtub, et esmane hädavajalik ravi kestis kannatanul kuu aega, kuid mitte vähem kui neli nädalat. Raviarsti 10. veebruari 2020.a vastusest kohtueelsele menetlejale nähtub, et alles selle ühe kuu möödudes saab patsient hakata järk-järgult sööma tahkemat toitu ja üle minna tavarežiimile ning lõplik luu ja pehmekoe paranemine toimub alles poole aasta jooksul. Kannatanu suhtes rünnaku toimepanemise järgselt ei ole M. Toom kordagi kannatanu tervisliku olukorra suhtes huvi tundnud ning senini ei ole M. Toom kannatanule tsiviilhaginõuetest sentigi hüvitanud. Kõige hiljemalt toimikuga tutvumise järgselt oli M. Toomil nii oma kaitsja kui ka hagiavalduse koostanud kannatanu esindaja kaudu võimalik hakata kannatanuga tekkinud olukorda lahendama, kuid M. Toom selleks ühtegi sammu ei astunud. Pigem nähtub M. Toomi avaldatust suhtumine, et kuna tal on suur pere ja väike sissetulek, siis need õigustavad kannatanule tekitatud kahjude hüvitamata jätmist ja temalt polegi põhjendatud midagi nõuda, lisaks on tal teisigi võlgnevusi. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kannatanu J.S. i tsiviilhagi 10 000 euro mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele ja M. Toomilt kannatanu J.S. i kasuks väljamõistmisele. Seoses tsiviilhagide rahuldamisega pani kohus M. Toomile KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustuse hüvitada kannatanule tsiviilhagist 5 000 eurot 16 kuulise katseaja jooksul. Kohus leidis, et kuivõrd M. Toom ei ole astunud ühtegi sammu selleks, et kannatanule hüvitada varaline ja mittevaraline kahju või vähemasti mingigi osa kannatanule põhjustatud kahjust, siis on vältimatu panna talle taoline kohustus. Kuna määratav katseaeg ei ole pikk, üksnes 18 kuud ja M. Toomi avaldatu kohaselt pole ta sissetulek suur ning tema ülalpidamisel on ka alaealised lapsed, siis asus kohus seisukohale, et tekitatud kahjust tuleks kannatanule 16 kuulise katseaja jooksul hüvitada kokku vähemalt 5000 eurot, s.h varaline kahju 368.08 eurot.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Toomi kaitsja, kes palub tühistada Tartu Maakohtu otsuse osas, millega maakohus kohustas KarS § 75 lg 2 p 1 alusel M. Toomi hüvitama J.S. ile mittevaralist kahju 4631,93 eurot 18 kuu jooksul. Samuti palub kaitsja tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega rahuldati J.S. i tsiviilhagi mittevaralise kahju osas summas 10 000 eurot ning teha nimetatud osas uus otsus millega mõista M. Toomilt J.S. i kasuks välja mittevaraline kahju 2000 eurot.

Kaitsja leiab, et rahuldades kannatanu mitterahalise hüvitise nõude 10 000 euro ulatuses ei ole nimetatud nõude põhjendused hagiavalduses ja kohtus uuritud tõendite alusel vastavuses mõistliku hüvitise määraga ja on vastuolus VÕS § 140-s sätestatuga. Kannatanu põhjendab mittevaralise kahju esinemist järgmiste asjaoludega: 4 päeva viibis haiglas; kaks nädalat pidi sööma vedelat toitu; kuna sündmus toimus jõulupühade ajal, olid pühad rasked; õpingud ülikoolis olid hiljem väga rasked; 2 korda on kohtunud psühholoogiga. Kaitsja leiab, et nimetatud negatiivsete asjaolude esinemisel ei ole õiglase hüvitise määramine summas 10 000 eurot põhjendatud. Tavapärase elu ja saabunud lühiajaliste negatiivsete asjaoludega kaasneva elu tasakaalustamine 10 000 eurose hüvitisega on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. M. Toom ei eita oma õigusvastast käitumist, kuid leiab et ei ole tõendatud J.S. i kannatused üle 4 nädala. Tõendeid seoses osundatud õpiprobleemidega ei ole käesolevas asjas esitatud. Esitatud ekspertiisiaktist 3. aprillist 2020 ei nähtu, et kannatanul oleks seisuga 21. jaanuar 2020 esinenud peavalu, valu lõualuudes, hammaste valu, hammaste liikuvus, magamatus. Nimetatud asjaolu kinnitab, et kannatanu ebameeldivused ja üleelamised kehtisid ca 1 kuu. Puuduvad ka tõendid psühholoogile pöördumise kohta. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 10 000 eurone hüvitis ei ole mõistlik VÕS § 134 lg 2 tähenduses, sest hüvitis on sisuliselt mõistetud 4 nädala kannatuste või ebameeldivuste perioodi eest. 10 000 eurot ületab kannatanu hüveolukorra, mis tal oli enne tagajärje saabumist. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud kannatanu vajaduste suurenemisest tekkinud kulusid, sissetulekute vähenemist või majanduslike võimaluste halvenemist VÕS § 130 tähenduses. M. Toom mõistab kannatanu olukorda, kuid arvab, et tema õigusvastast käitumist ei peaks kannatanu kasutama rikastumiseks, vaid hüveolukorra taastamiseks. Kohus loetleb deklaratiivselt erinevaid VÕS kahju hüvitamise norme, kuid ei ole arvestanud VÕS § 140 sätestatud asjaoludega võimaliku kahju hüvitamise piiramise kohta: 1.süüdistatava majanduslik olukord M. Toomil on ülalpidamisel viis alaealist last ja üks täisealine õppiv laps. 10 000 eurone hüvitis mittevaralise kahju eest kahjustab eelkõige perekonda ja alaealisi ülalpeetavaid. M. Toomi netosissetulek on 1005 eurot kuus, mis kehtiva seadusandluse järgi välistab sellise ülalpeetavate hulga suhtes sissenõuete pööramise üldse M. Toomi vastu. Kulutused üürikorterile 400 eurot. Arvestades veel lisaks väljamõistetud menetluskulu 1118,20 eurot ja kannatanu esindaja kulu 1152 eurot, on M. Toomi rahalised kulutused ebaproportsionaalselt suured.

arestinud. Ka kohtutäitur R. Rozenthali juures on täitmisel rahalised nõuded M. Toomi vastu tsiviilasjadest 2-12-37344 ja 2-12-37620.

VASTUVÄITED APELLATSIOONILE

et mõistetavalt ei ole tegemist leppimisega olukorras, kus kannatanu on oimetukslööduna maas ja lööja paneb sulle väidetavalt oma käe pihku. Apellant väidab, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu on pöördunud psühholoogi poole. Kannatanu viitab, et selliseid vastuväiteid istungil ei esitatud ja M. Toom näis selle väitega nõus olevat. Kannatanu saab riigilt juhtunu tõttu ohvriabi, milline teenus hõlmab endas psühholoogilist nõustamist. Apellant käib psühholoog Pille Kütti juures. Apellant leiab, et kohus ei ole arvestanud aluseid kahju hüvitamise piiramise kohta. Nõnda võib VÕS § 140 kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Apellant toob asjaoludena esile oma majanduslikku olukorda ja sissetuleku suurust, tema suhtes toimuvaid täitemenetlusi ja kannatanu väidetavat käitumist. VÕS § 140 kommentaaride kohaselt (VÕS I komm, lk. 740) mittevaralise kahju korral § 140 ei kohaldata, kuivõrd mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel peab kohus nagunii algusest peale arvesse võtma kõiki kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid. Olgu siiski öeldud, et kuivõrd M. Toomil on nõnda palju ülalpeetavaid, et tema 1005 EUR netosissetulekuid ei ole võimalik arestida ja kohtutäiturid ei saa sellest midagi kätte. Ka istungil jättis M. Toom mulje, et tal on mittevaralise kahju väljamõistmisest või selle suurusest suhteliselt ükskõik, kuna tema ülalpeetavate tõttu ei saavat sissetulekutele sundtäitmise raames sissenõuet pöörata. Apellatsioonkaebuse sisu kinnitab seda, et apellandile ei meeldi otsuses eelkõige see, et osaliselt on kahju hüvitamine talle tehtud kohustuseks katseaja jooksul ning see ongi ilmselt kaebuse esitamise peamiseks ajendiks. Kannatanu on kindel, et ilmse sellekohase kohustuseta ei oleks tal võimalik M. Toomi käest midagi kätte saada, sest viimasel puudub igasugune tahe talle midagi hüvitada. M. Toomil on mitmeid täitemenetlusi, kus võlausaldajad temalt midagi kätte ei saa. Kannatanule teadaolevalt on M. Toom tegutsemas nö. haltuura korras ka turvamehena mitmetel üritustel, mis näitab, et tegelikult on tal lisasissetulekud, mida ilmselt ametlikult ei näidata. Lisaks tuleb arvestada, et tema lastel on ka ema ja viimase sissetulekud, sh lastetoetused. Ei ole õige „pugeda laste taha“ olukorras, kus sa oled teisele isikule kuritegelikult ja jõhkralt kahju tekitanud. Süüdlase, M. Toomi, rünnaku tulemusel põhjustati kannatanule dislokatsiooniga (murdunud luu osad ei ole kohakuti vaid asetsevad teineteise suhtes nihkes) alalõualuumurd kahest kohast esimeste 43. ja 44. hamba kohalt ja tagumise 8. hamba kohalt (8. hammas purunes löögi tagajärjel). Mõni leid nagu alahuule tuimus võib olla eluaegne (raviarsti vastus uurija nõudekirjale; toimiku leheküljed 31-34). Nimetatud vastusest nõudekirjale selgub, et tegemist on kroonilise valuga. Põhiteemaks on murru kohal olevate 43. ja 44. hamba liikuvus. Arsti soovitusel tuli jälgida nimetatud hammaste seisu oma hambaarsti juures ning vajadusel teostada juureravi.

Lõualuu paranemisel on tekkinud häired lõualiigese liikuvuses, mida enne traumat polnud. Selle probleemi lahendamiseks on toimunud konsultatsioon 6. juulil 2020 perearsti saatekirjaga dr. Narits juures. Perearsti poolt väljastatud saatekirja anamneesis on kirjeldatud patsiendi valusid ja et patsient võtab vajadusel käsimüügi valuvaigisteid. See on 6 kuud pärast tekitatud traumat. Traumajärgselt on kannatanul tekkinud öine hammaste krigistamine, mida enne rünnakut ei täheldatud ja mida kannatanu seostab pingete, ärevuse ja hirmudega, mida on põhjustanud rünnak ja selle põhjusel tekkinud trauma. Kuna TÜ näo- ja lõualuukirurgia osakonnas ei tegeleta trauma tagajärjel tekkida võiva hambumushäire raviga, siis on lõualiigese liikuvuse ja traumajärgse võimaliku hambumushäire probleemidega konsulteeritud dr Ü. Tarrega. Raviplaanid on koostamisel ning järgnevaks konsultatsiooniks on määratud aeg 27. november 2020 dr Martin Martma juures Kliinik 32s. Lõualuumurru paranemine, sellega seotud lõualiigese liikuvuse häiritus ja murru kohal olevate hammaste jälgimine on olnud pikk protsess, mis on kestnud kindlasti rohkem kui 4 nädalat ja pole veel lõppenud. Ühele trauma tagajärjel surnud hambale (43) tuleb teostada juureravi, mis on planeeritud novembrisse 2020 ja teine (44) on endiselt jälgimisel. See on häirinud kannatanu igapäevast elu, ta on pidanud tundma valu ja ebameeldivust ning rünnaku tagajärjel tekitatud trauma on häirinud ka vaimset tervist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväitega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus J.S. ile mittevaralise kahju hüvitamise osas kuulub osalisele tühistamisele, s.o väljamõistetud summa suuruse osas. M. Toomi kaitsja apellatsioon kuulub osalisele rahuldamisele. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et J.S. il on õigus nõuda M. Toomilt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel tervisekahjustuste tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, s.o mittevaralise kahju, hüvitamist. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et J.S. ile põhjustas terviskahjustuse oma õigusvastase käitumisega nimelt M. Toom. Seega tekkis J.S. il kahju M. Toomi tahtliku õigusvastase käitumise tulemusena ning tagajärje põhjustajana vastutab selle eest M. Toom. Nimetatud osas ei ole kriminaalasjas ka vaidlust. Apellatsioonis on vaidlustatud vaid M. Toomilt J.S. i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju suurus, s.o 10 000 eurot. Kaitsja leiab, et M. Toomilt hüvitisena väljamõistetud summa on liiga suur. Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et M. Toomilt J.S. i kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot ei ole mõistlik J.S. i 4 nädalase kannatuste ja ebameeldivuste perioodi eest. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas ei ole tõendatud, nagu oleksid J.S. i kannatused kestnud üle 4 nädala. Samuti ei ole esitatud tõendeid seoses osundatud õpiprobleemidega. Kohus pole arvestanud VÕS § 140 sätestatud asjaoludega võimaliku kahju hüvitamise piiramise kohta. Ka ei ole väljamõistetud summa kooskõlas üldise kohtupraktikaga.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu ei oleks tõendatud J.S. i ebameeldivuste ja kannatuste kestvus üle 4 nädala. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu raviarst T. Narits selgitanud, et alalõualuu murru esmane paranemine võtab aega ligikaudu ühe kuu. Lõplik luu ja pehmekoe paranemine toimub poole aasta, s.o 6 kuu jooksul. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda erialaspetsialisti poolt antud sellekohases hinnangus, sest seda kinnitab ka kohtumeditsiini eksperdi arvamus. Kohtumeditsiini ekspertiisi aktist nähtuvalt on ekspert asunud seisukohale, et J.S. il esinevad kehavigastused põhjustavad vigastuste paranemise tavapärase kulu korral tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui neli kuud. Seega nähtub nii erialaarsti kui kohtumeditsiini eksperdi arvamusest, et J.S. il esinenud alalõua kahepoolse lahtise nihkega murru paranemiseks kulub rohkem kui 4 nädalat. Ringkonnakohtu arvates kinnitab asjaolu, et J.S. ile seoses kehavigastuse tekitamisega esinenud vaevused ja ebameeldivused kestsid üle nelja nädala ilmekalt asjaolu, et kannatanul tuli pöörduda pärast 4 nädala möödumist hambaarsti poole. J.S. i hambaravikaardilt nähtuvalt on kannatanu pöördunud 4. veebruaril 2020 hambaarstivastuvõtule, kus on leitud, et lõualuu murru piirkonnas asuv üks hammas (D43) ei reageeri külmale ja teine hammas (D44) on perkussioonil hell, hammas reageerib külmale. Mõlema hamba puhul on arst leidnud, et patsiendil tuleb uuesti tulla kontrolli 3 nädala möödumisel ning kui hambad devitaliseeruvad on vajalik teostada juureravi. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kuigi J.S. i esmane paranemine võiski toimuda 4 nädala jooksul, siis täielik paranemine vigastuse tagajärgedest toimus kindlasti pikema aja jooksul. Seega on maakohus nimetatud asjaolu kahju hüvitise väljamõistmisel M. Toomilt igati õigustatult ka arvestanud. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka kaitsja etteheide, et kriminaalasja puuduvad tõendid J.S. il kehavigastuse tagajärjel tekkinud õpiraskuste kohta. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, milliseid sellekohaseid tõendeid kaitsja silmas peab ja mil viisil peaks menetleja taolise tõendeid koguma. Ringkonnakohtu arvates on üldteada asjaolu, et olukorras kus isikul on valud, millised J.S. il pärast vigastuse saamist ja tehtud operatsiooni kahtlemata esinesid, on tema keskendumisvõime olulisel määral häiritud. Taoline keskendumisvõime häiritus toob endaga aga vaieldamatult kaasa ka õpiraskused. Taoliste õpiraskuste olemasolu on kinnitanud ka J.S. ning ringkonnakohtul pole mingitki alust kahelda nende ütluste tõelevastavuses. Seoses kaitsja etteheitega, et maakohus ei ole M. Toomilt väljamõistetud mittevaralise hüvituse suuruse määramisel arvestanud VÕS § 140 sätteid märgib ringkonnakohus, et kaitsja taoline etteheide on alusetu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-2-1-85-08 leidnud, et VÕS § 140 sätted reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. Siiski on tsiviilkolleegium samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida kohtupraktikas kehtivat põhimõtet, et mittevaralise kahju eest

mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Ka on tsiviilkolleegium mitmes lahendis leidnud, et kohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo otsus asjas nr 3-2-1-80-13). Ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et osaliselt väärivad kaitsja apellatsioonis esitatud väited, eelkõige aga viide väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse mittevastavuse kohta varasema kohtupraktikaga, tähelepanu. Riigikohtu õigusteabe osakonna poolt 2017 aprillil koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil-ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ nähtub, et kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli keskmiselt 1400 eurot ja mediaaniks oli 500 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 100 kuni 3000 eurot. Samas analüüsis välja toodud raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus oli aga lühi- ja kokkuleppemenetluse asjades keskmiselt 3200 eurot ja mediaan 2000 eurot. Seega ületab M. Toomilt väljamõistetud mittemateriaalse hüvitise määr 2017 analüüsis väljatoodud kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude puhul väljamõistetud keskmist hüvitise määra sisuliselt 7 kordselt. See ületab 3 kordselt isegi raske tervisekahjustusena kvalifitseeritud kuritegude puhul väljamõistetud hüvitise määra. Nimetatud analüüsile lisatud tabelis on näiteks suurim summa, mis kehalise väärkohtlemise puhul on mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetud, 5 000 eurot. Seega on J.S. i kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis summas 10 000 eurot vastuolus senise kohtupraktikaga, s.o ei ole sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul väljamõistetud hüvitistega võrreldav. Samas on kohtupraktikas leitud, et kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on tulenevalt ühiskonna heaolutaseme tõusust muutuv. 2016. aastal, millisel aastal tehtud kohtulahendeid on analüüsis käsitletud, oli Eesti Vabariigis keskmise brutopalga suuruseks 1 146 eurot. 2019. aastal oli Eesti Vabariigi keskmiseks brutopalga suuruseks 1 407 eurot. Ringkonnakohus leiab, et seoses keskmise brutopalga tõusuga on tõusnud teataval määral ka ühiskonna heaolu tase. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates nimetatud palgatõus sedavõrd suur, et see õigustaks 2020. aastal väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurendamist võrreldes 2016 aastaga, 7 kordselt. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitiseks makstava mõistliku rahasumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka poolte majanduslikku olukorda.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J.S. õpib ülikoolis. Samas ei nähtu, et ta omaks kindlat töökohta ning sellest tulenevalt ka igakuist kindlat sissetulekut. Ka ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et tal oleks ülalpeetavaid. Ringkonnakohus leiab, et M. Toomi poolt J.S. ile tekitatud kehavigastus põhjustas viimasele küll valu, kannatusi ja emotsionaalseid üleelamisi, kuid ei halvendanud olulisel määral tema majanduslikku olukorda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M. Toomil töökoht ning tema igakuine sissetulek on 1005 eurot kuus. M. Toomil on 5 alaealist last. Ringkonnakohus leiab, arvestades M. Toomi majanduslikku olukorda, oleks 10 000 euro hüvitamine kannatanule M. Toomile ilmselgelt ülejõu käiv. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et J.S. i mittevaralise kahju hüvitiseks makstav mõistlik rahasumma on 5 000 eurot. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette kohtu otsustust kohustada M. Toomi KarS § 75 lg 2 p 1 alusel hüvitama kannatanule temale väljamõistetud mittevaralisest hüvitisest 4631,93 eurot M. Toomile kohtu poolt määratud katseaja 16 kuu jooksul. Kaitsja arvates ei ole kohus arvestanud taolist kohustust määrates M. Toomi majandusliku olukorraga ega ka sellega, et prokurör ei taotlenud taolise kohustuse panemist katseaja tingimusena. KarS § 75 lg-s 2 ettenähtud kohustuste määramine (v.a KarS § 75 lg 2 p 5,9,10) on täielikult kohtu otsustada, kusjuures kohustusi määrates peab kohus arvestama kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Seega ei ole kohus kuidagi seotud menetlusosaliste (prokuröri) taotlusega, kas määrata isikule KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustus heastada kuriteoga tekitatud kahju või mitte. Ringkonnakohus leiab, et määrates M. Toomile kohustuse hüvitada katseaja 16 kuu jooksul teatav osa kannatanu poolt nõutavast mittevaralise kahju hüvitisest, on maakohus järginud seadust. Maakohus on otsuses ka põhistanud, miks ta leiab, et taolise kohustuse panemine M. Toomile on õigustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks maakohtu seisukohale midagi lisada. Küll aga peab ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et kolleegium vähendab M. Toomilt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust, vajalikuks vähendada ka M. Toomilt talle määratud katseaja jooksul hüvitamisele kuuluvat summat. Ringkonnakohus leiab, et lisaks J.S. ile põhjustatud materiaalsele kahjule 368,08 eurot, tuleb M. Toomil katseaja 16 kuu jooksul hüvitada J.S. i kasuks väljamõistetud 5 000 eurost mittevaralisest kahjust 2 000 eurot. Kokku tuleb M. Toomil talle määratud katseaja 16 kuu jooksul hüvitada J.S. ile 2 368,08 eurot. TsMS § 445 lg 1 näeb muuhulgas ette, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu esindaja taotlenud oma kohtukõnes, et M. Toomile määratav karistus ja käitumiskontroll seotaks kohtuotsuses tema kohustusega hüvitada kannatanule tekitatud kahju teatud ulatuses teatud ajaks.

Seega on üks kohtumenetluse pooltest taotlenud kohtuotsuse täitmise viisi ja tähtaja kindlaks määramist. Kannatanu taotlusest lähtudes ning arvestades asjaolu, et ringkonnakohus vähendas M. Toomi poolt talle määratud katseaja 16 kuu jooksul hüvitamisele kuuluvat summat, tuleb M. Toomil hüvitada J.S. ile igakuiselt 148 eurot. Nimetatud kohustuse täitmisest tuleb M. Toomil KarS § 75 lg 1 p 3 alusel teatada kriminaalhooldusametnikule pärast igakordset kahjuhüvitise makset. Menetluskulu M. Toomi kaitsja M. Normann esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 129,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 21,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamisele 220 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohtu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 129,60 eurot, milles sisaldub käibemaks 21,60 eurot.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui ringkonnakohus teeb ühe KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, siis tuleb kaitsjale ja kannatanu esindajale hüvitatav summa jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.