Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasem menetlus

võimalusega esitada põhjendusi hiljem kohtumenetluses, mil kohtul on paratamatult rohkem andmeid väidetavate süütegude toimepaneku kohta. Niisugusele ettevaatusele ei kutsu mitte üksnes aja möödumine, vaid ka erinevad menetlused, milles selliseid põhjendusi esitataks. 8.4.> Kuna kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine ei olnud kooskõlas Eesti õiguses sätestatud jälitustoimingu lubade põhistamise kohustusega, polnud need sekkumised kooskõlas seaduslikkuse nõudega EIÕK artikli 8 lõike 2 tähenduses.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

rikkumise. Kõnesolev rikkumine mõjutab kõiki kaebajaid, kelle süü rajanes jälitustoimingutega kogutud teabel. O.J ei saanud ise tugineda EIÕK artikli 8 rikkumisele, sest tema suhtes ei väljastatud ühtki jälitustoimingu tegemise luba. Samas tuginesid kohtud ka O.J-i süüditunnistamisel nende toimingutega saadud tõenditele. Teistmisavalduse esitamise õigust eitades rikutaks O.J-i põhiseaduse (PS) §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. 13.> Teistmisavaldustele vastasid Riigiprokuratuuri riigiprokurörid Inna Ombler ja Laura Feldmanis, kelle väitel ei saa rääkida KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alusest, kuna EIK tuvastatud EIÕK artikli 8 rikkumine ei mõjutanud asja tulemust ja seda saab kõrvaldada muul viisil kui teistmise kaudu. Riigikohus eristas selgelt jälitustoimingute lubadele esitatavaid nõudeid ja nende toimingutega saadud tõendite lubatavust. KrMS § 111 kohaselt ei mõjutanud sellise loa ebapiisav põhistatus tõendi kohtukõlblikkust. EIK ei käsitlenud selle sätte kohaldatavust ega tõendite lubatavust, vaid üksnes seda, kas eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse riive oli EIÕK artikli 8 alusel õigustatud. Kohtu jaoks seisnes peamine probleem jälitustoimingute lubade põhistamatuses. EIK on mitmes otsuses märkinud, et tema ülesanne pole kindlaks teha, milliseid tõendeid saab kriminaalasja lahendamisel riigisiseselt kasutada. EIK ja Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsuse vahel pole sisulist vastuolu. Kuigi jälitustoimingutega saadud tõendid moodustavad kaaluka osa tõendikogumist, pole need siiski ainsad tõendid. Ringkonnakohus võis teha ise uue otsuse, vaatamata sellele, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust. Lisaks mõistis EIK konventsiooni rikkumise eest välja hüvitise, millest piisab rikkumise korvamiseks. 14.> G.D kaitsja esitas Riigiprokuratuuri vastuse peale täiendavad seisukohad. Muu hulgas palub ta juhul, kui kohus hindab tõendeid uuesti, taotleda KrMS § 3521 lg 1 alusel nõuandvat arvamust EIÕK artiklite 6 ja 8 kohaldamisega seotud järgmistes küsimustes: esiteks, kui inimõiguste kohus tuvastab, et osa kriminaalmenetluses kogutud tõendeid saadi EIÕK artikli 8 rikkumise teel, siis kas riigisisesel kohtul on õigus neid tõendeid uuesti hinnata või tuleb need lubamatuks tunnistada, ja teiseks, millisel juhul muudab sellise rikkumisega saadud tõendite lisamine kohtutoimikusse menetluse ebaõiglaseks EIÕK artikli 6 tähenduses. 15.> Riigiprokuratuuri argumentidele esitas vastuväited ka K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel kaitsja, leides, et prokuratuur ei näidanud, millised tõendid kinnitaksid kaitsealuste süüd, kui jälitustegevusega saadud teabele poleks võimalik tugineda. Lisaks märgib kaitsja, et EIK tegi kindlaks nii jälitustoimingute lubade ebaseaduslikkuse kui ka nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatuse. EIK tuvastatud rikkumist ei saa kõrvaldada KrMS § 111 tõlgendamise kaudu. Prokuratuur eirab EIK seisukohta, et esialgu põhistamata jälitustoimingute lubade tagantjärele põhistamine pole lubatud. Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel suhtes ei väljastatud isegi jälitustoimingute lube. Lubamatutele tõenditele rajatud süüditunnistamist ei saa heastada muul viisil kui kriminaalasja teistmisega. 16.> Prokuratuuri väidetele vastas ka O.J-i kaitsja, jäädes teistmisavalduses väljendatu juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17.> Otsuse I osas selgitab kolleegium, miks ei ole O.J-i kaitsjal teistmisavalduse esitamise õigust (A), ja kujundab seisukoha kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes (B). Seejärel hindab kolleegium G.D, K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel puhul KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise aluse olemasolu (II). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku teistmismenetluse tulemuse ja lahendab selle menetlusega seotud kulu hüvitamise taotlused (III).

I

(A) 18.> Kolleegium leiab, et O.J-i kaitsjal pole KrMS § 367 lg 2 järgi teistmisavalduse esitamise õigust, põhjendades seda järgmiselt. 19.> KrMS § 367 lg 2 sätestab, et KrMS § 366 p-s 7 ette nähtud alusel on teistmisavalduse esitamise õigus EIK-le individuaalkaebuse esitanud isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus EIÕK artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades. 20.> EIK tuvastas 28. mai 2019. a otsuses EIÕK artikli 8 rikkumise G.D, K.O ning AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes, kes tuginesid sellele oma kaebuses. O.J-i individuaalkaebuses selle sätte rikkumisele ei osutatud. EIK ei

tuvastanud teiste O.J-i osutatud õiguste rikkumist ega rahuldanud kaebust KrMS § 366 p 7 mõttes. Seetõttu langeb ära tema kaitsja teistmisavalduse esitamise õigus KrMS § 367 lõike 2 esimese alternatiivi järgi. Samuti ei tule kõne alla selles sättes märgitud viimane alternatiiv, sest Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsuse tegemisest on möödunud EIÕK artikli 35 lõikes 1 sätestatud kuuekuuline EIÕK artikli 8 võimalikku rikkumist puudutava kaebuse esitamise tähtaeg. 21.> Küsimus O.J-i kaitsja teistmisavalduse esitamise õiguse olemasolu kohta sõltub järelikult sellest, kuidas mõista KrMS § 367 lõike 2 alternatiivi „sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse“. Käsiloleval juhul pole tegemist mitte üksnes sarnase, vaid täpselt sama asjaga. Seega on vaja hinnata seda, kas rääkida saab ka EIK-le esitatud individuaalkaebuse samast õiguslikust alusest. 22.> KrMS § 367 lg 2 jõustus 18. novembri 2006. a muudatustega. Selle sätte kohta märgiti muu hulgas järgmist: „[---] Oluline on küsimus, kes peaks olema õigustatud esitama teistmisavaldust Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist tulenevalt. [---] Kõige selgem võimalus oleks jätta taotluse esitamise võimalus isikule, kes Strasbourgis oli ,,võidukas“. Kuna menetluse taastamine võib olla tugevasti seotud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses mitteosalenud isikute õigustega, siis tuleks uus menetlus läbi viia üksnes juhul, kui see on vältimatu. Seetõttu ei peaks riik enamasti iseseisvalt menetluse algatajaks olema, vaid teistmine toimuks üksnes rahvusvahelisel tasandil asjas pooleks olnud isiku enda initsiatiivil. [---] Eelnõus on sätestatud ettepanek piirata EIK otsuse alusel siseriikliku kohtuasja teistmise taotlemise õigust omavate isikute ring Strasbourgi menetluse pooltega (kaebaja ja riik). See tähendab, et näiteks juhul, kui kriminaalasjas oli mitu kohtualust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kaitset otsis neist vaid üks, siis võiks üksnes tema taotleda enda suhtes tehtud siseriikliku kohtuotsuse teistmist. [---] Riigiprokuratuuril riigi esindajana oleks siiski vajadusel võimalus omal algatusel teistmisavaldus esitada ka teiste menetlusosaliste kaitseks (seda eelkõige juhul, kui rikkumine oli oluline ja süüdimõistetute olukord võib uue menetluse tulemusena tõenäoliselt oluliselt paraneda). [---] Olenemata vastusest küsimusele, kes konkreetse teistetava kohtuasja osalistest peaksid saama teistmisavaldust esitada, tuleb analüüsida ka võimalust ja vajadust näha erandina ette teistmise võimalus EIK poolt tuvastatud rikkumise aluseks olnud kohtuasjaga sarnastes asjades. [---] Reegel peaks olema, et teistmise aluseks ei saa olla mõnes teises asjas tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus (seda eelkõige olukorras, kus vastustavaks riigiks oli mingi teine konventsiooniosaline riik), vaid avalduse saab esitada üksnes konkreetse asjaga puudutatud isik. Siin tuleb arvestada, et ühest küljest on tavaliselt iga kaasus individuaalne. [---] Teisest küljest ei tohiks Strasbourgi kohtu niigi üldiselt suurt töökoormust silmas pidades siseriiklikult kujundada sellist olukorda, kus sisult identsetes kaasustes rahvusliku kohtumenetluse teistmiseks tuleb alati eelnevalt pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kusjuures mõistetavalt võib üsna selgelt eeldada, et EIK rikkumise tuvastab (näiteks andis EIK uue ja selge tõlgenduse teatud konventsiooni sättele, mida siseriiklikud kohtud EIK varasemast praktikast tulenevalt teisiti olid sisustanud). [---]“ (Vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku, riigivastutuse seaduse, väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu X koosseis, 545 SE I seletuskiri, lk 19-21.) 23.> Eelnevast võib muu hulgas välja lugeda, et KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. 24.> KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. 25.> Niisiis tuleb KrMS § 367 lõike 2 kõnesolevat alternatiivi mõista selliselt, et „samal õiguslikul alusel“ tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. 26.> Erinevalt teiste asjasse puutuvate isikute individuaalkaebustest ei tuginetud O.J-i kaebuses EIÕK artikli 8 rikkumisele. Seega ei põhinenud tema kaebus samal õiguslikul alusel, mille osas tuvastas EIK teiste kaebajate suhtes konventsiooni rikkumise. Kokkuvõttes ei kohaldu O.J-i kaitsja suhtes ükski KrMS § 367 lg-s 2 märgitud alternatiividest, mis annaks talle teistmisavalduse esitamise õiguse. Seetõttu ei ole KrMS § 367 lg 2, § 371 ja § 350 lg 2 p 2 järgi alust vaadata kaitsja avaldust teistmise korras läbi.

(B) 27.> Juhul, kui kujunenud olukorras Riigikohtu hinnangul teistmisavalduse esitamise õigust ei ole, taotleb O.J-i kaitsja KrMS § 366 vastavas osas põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaitsja näeb vastuolu põhiseadusega kokkuvõtlikult selles, et see säte riivab „ebaproportsionaalselt PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud põhiõigusi juhul, kui see ei näe teistmisalusena ette EIK-i lahendi tegemist, millega tuvastatakse teistetavas asjas siseriikliku õiguse normide rikkumine (jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse ainsa eelduse puudumine), kui isik on samas asjas tehtud kohtuotsusega mõistetud jälitustoimingutega kogutud tõendite alusel süüdi“. Kolleegium KrMS § 366 põhiseaduspärasuses ei kahtle ja märgib järgmist. 28.> PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tuleneb põhiõigus tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Seadusjõustunud kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse ja õigusrahu tagajana oluline õigusriiklik väärtus, mille katkestamine ja kohtuasjas menetluse uuendamine saab olla üksnes erandlik. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2019. a otsus nr 1-17-3615/13, p-d 19 ja 20 koos viidetega.) 29.> Kolleegium möönab, et teiste kaebajate suhtes tuvastatud EIÕK artikli 8 rikkumise aluseks olevad asjaolud puudutasid ka O.J. Samas ei tuginenud ta sellele rikkumisele ja tema osas ei teinud EIK kindlaks konventsiooni rikkumist. O.J ei ole seetõttu põhiseadusest tulenevat õigust taotleda kriminaalasja teistmist ja teiste kaebajate kohta tehtud otsus ei mõjuta tema puhul Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsuse õigusjõudu. Kaitsja sõnul ei saanud O.J tugineda EIÕK artikli 8 rikkumisele, sest tema suhtes ei antud kriminaalasjas ühtki jälitustoimingu luba. Kolleegium osutab, et ka AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i puhul polnud väljastatud jälitustoimingute lube, kuid sellele vaatamata tuvastas EIK nendegi osas EIÕK artikliga 8 kaitstud õiguste rikkumise. Seega oli ka O.J põhimõtteliselt võimalik kaitsta tõhusalt selle sättega kaitstavaid õigusi EIK-s, aga ta jättis selle kasutamata. 30.> Samuti on oluline tähele panna, et kui Riigikohus tuvastaks G.D, K.O ning Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel suhtes KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise aluse ja uuendaks kriminaalmenetluse, mille tulemusena mõistetaks nad õigeks, saaks O.J-i kaitsja pöörduda Riigikohtusse teistmisavaldusega KrMS § 366 p 9 alusel. See punkt loeb teistmise aluseks üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumise, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. 31.> Lisaks on seadusandja ette näinud, et KrMS § 367 lõike 2 järgi on teistmisavalduse esitamise õigus ka Riigiprokuratuuril. Selle sätte aluseks oleva eelnõu seletuskirjast (vt käesoleva otsuse p 22) järeldub, et Riigiprokuratuuri võimalus taotleda kriminaalmenetluse uuendamist on mõeldud nende isikute jaoks, kes ei vasta ühelegi teisele kõnesoleva sätte alternatiivile. Prokuratuuri kaalutlusõigust teistmisavalduse esitamisel piiravad sellisel juhul konventsiooni rikkumise kaalukus ja süüdimõistetu olukorra märgatava paranemise võimalus menetluse taasavamise korral. 32.> Eelneva kokkuvõtteks ei saa O.J-i puhul rääkida riivest tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Seepärast jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus tunnistada KrMS § 366 osaliselt põhiseadusvastaseks. II 33.> Teistmisasja sisuliselt lahendades on vaja otsustada selle üle, kas G.D, K.O ning Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel puhul on täidetud KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alus. Kõigi kaitsjate argumendid võib kokku võtta ühe põhiseisukohaga, et EIÕK artikli 8 rikkumine mõjutab käsilolevas kriminaalasjas jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavust ja sellest tulenevalt ka asja tulemust (süüdimõistmine). Ülejäänud osas vaidlustavad kaitsjad peaasjalikult süüdimõistetute süü tõendatust. Kolleegium ei jaga kaitsjate arvamust teistmise aluse olemasolu kohta ega pea vajalikuks küsida KrMS § 3521 lg 1 alusel EIK-lt nõuandvat arvamust, selgitades järgmist. 34.> KrMS § 366 p 7 sätestab, et teistmise alus on teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. 35.> Teistmisasja sõlmküsimus langeb KrMS § 366 p 7 kontekstis sellele, kas EIÕK artikli 8 rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist. Riigikohus on varem selgitanud, et konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku

õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) 36.> Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 30. juuni 2014. a otsuses, et „[m]äärusele, sh jälitustoimingu loa andmise määrusele, esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus [---] 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. [---] Järelikult pidi ka jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon, miks ei ole võimalik tõendeid koguda teisiti. [---] Käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitusteabe kogumise aluseks olnud [--] määruste põhjendused KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste olemasolu kohta ei vasta nõuetele. [---] Jälitustoimingu lubade andmise ja jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuleb mõista 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on seega käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. [---] Jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. [---] Seega asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Seetõttu ei too jälitustoimingu loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Võimalus kontrollida, kas tõendi saamisel jälitustoiminguga on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Ka kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti KrMS § 110 nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama selle toiminguga saadud tõendi lubamatuks.“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 770, 771, 774 ja 777-779.) 37.> EIK tugines 28. mai 2019. a otsuses sellele, et kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas Eesti õiguses sätestatud jälitustoimingu lubade põhistamise nõudega. EIK järeldas, et nende suhtes on rikutud EIÕK artikli 8 lõiget 2, mis nõuab seda, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine peab olema kooskõlas seadusega. (Vt EIK 28. mai 2019. a otsus asjas A.M jt vs. Eesti, p 142.) Muu hulgas selgitas EIK sedagi, et Riigikohus tekitas konventsiooni kontekstis lubamatult tagantjärele võimaluse algul põhistamata jälitustoimingute tegemise lubade põhistamiseks (vt otsuse p-d 140 ja 141 koos viitega 15. jaanuari 2015. a otsusele asjas Dragojević vs. Horvaatia). 38.> Kaitsjate arvates järeldub EIK otsusest, et kriminaalasja menetlemise käigus jälitustoimingutega saadud tõendid tuleb tunnistada kohtukõlbmatuks. Teistmisavalduste järgi räägib selle kasuks seik, et jälitustoimingute load pidid olema põhistatud, kuid ei vastanud sellele nõudele, millega rikuti seadust, ja et tagantjärele poleks tohtinud jälitustoimingute tegemise lube põhistada. Märgitu tähendab kaitsjate väidetu kohaselt muu hulgas sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enamuse arusaam 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 tõlgendamise kohta oli ekslik. Kolleegium kaitsjatega ei nõustu ja märgib vastuseks järgmist. 39.> EIK ei kujundanud otsuses seisukohta küsimuses, kas ja kuidas mõjutab EIÕK artikli 8 rikkumine - jälitustoimingute load ei vastanud lubade põhistamise nõudele - jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust. See tähendanuks juba hinnangut EIÕK artikli 6 võimalikule rikkumisele, mida EIK vaatamata kaebajate taotlustele ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks anda (vt eespool p 7). Järelikult eristas inimõiguste kohus omavahel selgelt EIÕK artiklite 6 ja 8 väidetavat rikkumist. Seepärast ei tähenda G.D ja teiste eraellu ning sõnumisaladusse sekkumine põhistamata jälitustoimingute lubade alusel seda, et sellisel viisil saadud tõendid olid lubamatud ja muutsid nende suhtes toimunud menetluse ebaõiglaseks. Ka lubade tagantjärele põhistamist pidas EIK lubamatuks (üksnes) eraellu ja sõnumisaladusse sekkumist silmas pidades, mis ei puuduta aga tõendite lubatavuse küsimust. 40.> EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIK 12. juuli 1988. a otsus asjas Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning 12. mai 2000. a otsus asjas Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute

korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt otsus asjas Schenk vs. Šveits, p 46, 16. juuli 2013. a otsus asjas Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja 5. detsembri 2019. a otsus asjas Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). 41.> Käsilolevas kriminaalasjas põhines inimõiguste kohtu järeldus EIÕK artikli 8 rikkumise kohta üksnes sellel, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas seaduses sätestatud jälitustoimingute lubade põhistamise nõudega. Riigikohus tuvastas 30. juuni 2014. a otsuses ka ise, et jälitustoimingute load ei vastanud põhistamiskohustusele (vt eespool p 36 või viidatud otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 774). Sellise nõude tuletas kriminaalkolleegiumi kogu koosseis KrMS §st 145 ja 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg-st 1. Samas leidis kriminaalkolleegiumi enamus seejärel sedagi, et

(allkirjastatud digitaalselt)

Konkureeriv arvamus: 1-09-4486/1022

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.