Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-24-244 2. jaanuar 2026 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi - A süüdistuses KarS § 209 lg 1 ja § 299 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; - B süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 4 – § 22 lg 3 ning § 299 lg 1 järgi - D süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 4 – § 22 lg 3 ning § 299 lg 1 – § 22 lg 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2025. a otsus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Jürgen Hüva, kassatsioon - A, B ja D kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver - Kannatanu Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) 3. detsember 2025, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2025. a otsus muutmata ja prokuratuuri kassatsioon rahuldamata.
2.Mõista Eesti Vabariigilt süüdistatavate kassatsioonimenetluse kulu katteks välja 4464 eurot, millest nii A-le, B-le kui ka D-le tuleb maksta 1488 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.A-d süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 järgi kelmuses ja B-d ning D-d KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 4 – § 22 lg 3 järgi sellele kaasaaitamises ametiisikuna ja grupis. Lisaks süüdistatakse Bd KarS § 299 lg 1 järgi ametialases võltsimises, A-d sellele võltsimisele kihutamises (KarS § 299 lg 1 – § 22 lg 2) ja D-d kaasaaitamises (KarS § 299 lg 1 – § 22 lg 3). Süüdistuse kohaselt panid süüdistatavad need kuriteod toime ühe teoga, mille asjaolud olid järgmised.
2.A oli 5. augustist 1996 kuni 14. juulini 2017 politseiteenistuses. Alates 16. aprillist 2018 oli ta Kaitseväe luurekeskuse (KLK) ülema asetäitja.
3.2019. aasta esimestel kuudel leppis A Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori B-ga kokku, et ta vormistatakse politseiametnikuna PPA teenistusse. Tegelikult ei kavatsenud A PPA-s ühelgi ametikohal teenistusülesandeid täitma asuda. Näiline teenistusse vormistamine oli vajalik üksnes selleks, et A-l tekiks alus hakata 5. mail 2022 saama pensioni väljateenitud aastate pensionide seaduse
1-24-244 (VAPS) §-de 7 ja 12 alusel (edaspidi VAPS-pension või politseipension) ning 29. septembril 2027 politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) §-de 1111, 1112, 1113 ja 117 alusel (edaspidi PPVS-pension või politseipension). Selleks oli A-l tarvis vähemalt 25-aastast politseiteenistuse staaži, samuti seda, et ta oleks 31. detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses.
4.Järgnevalt leppis B PPA keskkriminaalpolitsei (KKP) juhi D-ga kokku, et A vormistatakse näiliselt PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna KKP operatiivbüroo III talituse tunnistajakaitse grupi (edaspidi ka KKP OB) tunnistajakaitseametniku ametikohale. Ühtlasi suurendas B kooskõlastatult Dga KKP OB ametikohtade arvu, tekitades nii A ametisse nimetamiseks vaba ametikoha.
5.B lasi PPA peadirektori asetäitjal, keda ta valitses ülekaaluka teadmise ja organisatsioonilise võimuaparaadiga, nimetada A 9. aprilli 2019. a käskkirjaga eelmises punktis nimetatud ametikohale alates 15. aprillist 2019. Käskkirja kooskõlastas teiste hulgas D.
6.Samal päeval ehk 9. aprillil 2019 peatas B A kui PPA ametniku avaliku võimu teostamise õiguse seoses tema tähtajalise üleviimisega KLK-sse ajavahemikul 15. aprillist 2019 kuni 15. aprillini 2023. Soovides mõni aeg hiljem asuda Maksu- ja Tolliameti (MTA) tolliosakonna juhiks, leppis A B-ga kokku, et rotatsioon KLK-s lõpetatakse ja ta lähetatakse kohe MTA-sse. Selleks peatas B 31. märtsil 2020 A avaliku võimu teostamise õiguse seoses tema tähtajalise üleviimisega MTA-sse 1. maist 2020 kuni 15. aprillini 2023. Mõlemal juhul oli A üleviimine vastuolus avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33 lg-ga 1, sest rotatsiooni ainukene eesmärk oli tekitada A-le politseipensioni saamiseks vajalik staaž.
7.Eespool viidatud käskkirjade alusel vormistas PPA personalispetsialist 29. aprillil 2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) teatise, milles kinnitati, et A-l on täitunud 25 aastat politseiametniku staaži ja tal on õigus väljateenitud aastate pensionile.
8.2. mail 2022 esitas A SKA-le pensioniavalduse koos PPA 29. aprilli 2022. a teatisega, mis kajastas ka näiliselt loodud politseiteenistuse staaži 15. aprillist 2019 kuni 5. maini 2022. Selle staažiosata ja politseiteenistusse nimetamiseta enne 1. jaanuari 2020 polnuks A-l õigust politseipensionile. Seega lõi A B ja D kaasabil SKA ametnikele ebaõige ettekujutuse, et 5. mail 2022 täitus tal 25-aastane politseiametniku staaž, teades, et 15. aprillist 2019 kuni 5. maini 2022 tekkinud staaž on näiline.
9.SKA tegi 6. mail 2022 A avalduse ja PPA teatise alusel otsuse, määrates A-le samast kuupäevast VAPS-pensioni. Kuni 6. oktoobrini 2023 maksis SKA A-le alusetult 7472 eurot 54 senti, mis on riigi varaline kahju.
10.B kaasabi kelmusele seisnes lisaks ka selles, et ta aitas välja mõelda plaani, kuidas vormistada A näiliselt politseiteenistusse. Ühtlasi avaldas nii tema kui ka D A plaanile vaimset toetust, tugevdades nii täideviija teotahet. Seejuures panid B ja D kaasaaitamisteo toime ametiisikutena ja isikute grupis ühise eesmärgi ja teoplaaniga. A ametisse nimetamise ajal teadsid B ja D, et A politseiteenistusse vormistamise eesmärk on talle politseipensioni määramise õiguse näilik loomine ja tegelikult A politseiteenistusse ei asu ega kavatse asuda, vaid ta teostab end teistes talle huvi pakkuvates ametites. B aitas kelmusele kaasa ka sellega, et jättis tühistamata PPA käskkirjad, mille alusel sai A ebaseadusliku hüve. Sellisele tühistamisvajadusele osutas Kaitsepolitseiameti (KAPO) 19. juuni 2020. a kiri, samuti Välisluureameti (VLA) tellitud õiguslik hinnang 2022. aasta jaanuaris.
11.Lastes eeltoodud asjaoludel enda asetäitjal allkirjastada käskkirja A ametisse nimetamise kohta, pani B vahendlikult toime selle käskkirja intellektuaalse võltsimise. Kuna B käivitatud tegevusahela tagajärjel koostas PPA personalispetsialist 29. aprilli 2022. a VAPS-pensioni teatise, pani süüdistatav
2(16)
1-24-244 toime ka selle dokumendi intellektuaalse võltsimise. A kihutas eespool kirjeldatud käitumisega B-d neid dokumente võltsima ja D aitas sellele kaasa. Maakohtu otsus
12.Harju Maakohus mõistis 31. märtsil 2025 kõik süüdistatavad õigeks, jättis Eesti Vabariigi avalikõigusliku nõudeavalduse A vastu läbi vaatamata ja tegi kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.
13.A nimetamine PPA teenistusse ajal, mil ta oli ametis KLK-s, ei olnud ebaseaduslik. Seadus ei nõua, et PPA teenistusse võetud inimene hakkaks seal teenistusülesandeid täitma kohe. Süüdistuses märgitud ajal ei olnud keelatud politseiametnikku teise ametiasutusse üle viia enne, kui ta on juba mõnda aega politseis töötanud (niisugune nõue kehtestati ametkondliku juhisena aastal 2023). Politseiametniku roteerumise korral peatub PPVS § 65 lg 1 järgi tema avaliku võimu teostamise õigus, mitte aga teenistussuhe, mis jääb PPVS § 671 lg 1 kohaselt koos tagatistega alles.
14.A puhul olid täidetud PPVS § 63 lg-s 1 ette nähtud tingimused politseiametniku üleviimiseks teisele ametikohale: ta oli sellega nõus ja ametikohad, millele ta üle viidi, eeldasid politseiametniku erialast ettevalmistust. Osutatud sätte kohaselt ei ole nõutav, et PPA saaks ametniku üleviimisest konkreetset kasu. ATS § 33 lg 1 ei reguleeri politseiametniku üleviimist. Kuid isegi juhul, kui ATS § 33 lg 1 kohaldus, vastas üleviimine ka selle sätte eeldustele.
15.Riigikogu võttis 14. juunil 2018 vastu seaduse, millega kaotati politseipension alates 1. jaanuarist 2020. Õigus pensionile säilis isikutel, kes olid 31. detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses. Selle seadusemuudatuse tõttu tekkis ka mitmel VLA ametnikul 2018. aastal soov naasta politseiteenistusse, et nende pensionistaaž kaotsi ei läheks. Samas oli VLA huvitatud, et ametnikud jätkaksid veel vähemalt mõnda aega tööd VLA-s. Seetõttu leidis VLA kokkuleppel PPA-ga lahenduse, mis seisnes selles, et ametnikud asuvad küll politseiteenistusse, kuid PPA roteerib nad kohe tagasi VLA-sse. VLA ja PPA personalitöötajad pidasid niisugust rotatsiooni seaduslikuks. VLA-s välja mõeldud plaani elluviimiseks suurendas B KKP OB ametikohtade arvu. Nii loodud uutele ametikohtadele roteeriti lisaks neljale VLA ametnikule ka A. Oli tavapärane, et kui mõni politseiametnik roteerus KLK-sse või VLA-sse, viidi ta enne vabale ametikohale KKP OB-s.
16.Praktikas oli veel juhtumeid, mil politseiteenistusse võetud ametnik lähetati samal päeval teise ametiasutusse. Kogu rotatsioonisüsteemi üks eesmärk ongi pensionistaaži kogumine. Sellist ajendit on mitmes asutuses, sh KAPO-s, peetud aastaid legitiimseks. Süüdistatavad teadsid varasemat roteerumispraktikat, mis mõjutas ka nende arvamust, et pensioniõigusega arvestamine on rotatsiooni puhul seaduslik.
17.A PPA teenistusse asumise ja sealt KLK-sse lähetamise üks eesmärk oli anda talle võimalus teenida välja õigus politseipensionile. See ei muutnud aga süüdistatavate tegevust ebaseaduslikuks. Ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et A ja teised süüdistatavad teadsid juba üleviimise vormistamise ajal, et A ei asu selle lõppedes täitma ülesandeid PPA-s. Politseiteenistusse asudes ja sealt KLK-sse lähetusse minnes ei saanud A ette näha kogu järgnevat teenistuskäiku. Tõendid näitavad, et tal ei olnud enda tuleviku osas selgust. Ka A hilisem soov roteeruda MTA-sse ei tähenda, et tal ei olnud kavas kunagi PPA-sse naasta.
18.B soovis A-d politseiteenistusse võttes siduda ta tulevikus PPA-ga. See eesmärk oli kooskõlas PPVS § 63 lg 1 ja ATS § 33 lg 1 mõttega. B jaoks oli rotatsiooni tingimus, et A tuleb 2023. aastal tagasi PPA-sse. Seda kinnitab ka asjaolu, et B ei nõustunud A üleviimisega MTA-sse kauemaks, kui esialgu KLK lähetuseks kokku lepitud tähtaja lõpuni. Politseiametniku üleviimine on juhi 3(16)
1-24-244 kaalutlusotsus. A ja B hea läbisaamine võis mõjutada viimast A rotatsiooniga nõustuma, kuid ainult see ei muuda lähetust ebaseaduslikuks.
19.PPVS § 677 lg 1 annab politseiametnikule rotatsiooni lõpetamisel õiguse jätkata politseiteenistust lähetanud asutuses või muus asutuses politseiametniku ametikohal. Praktikas PPA seda nõuet aga ei järginud ja politseiametnik pidi selleks, et naasta pärast rotatsiooni PPA-sse, kandideerima mõnele ametikohale üldises korras. Asjaolu, et A hakkas enne rotatsioonitähtaja lõppu otsima ametikohta PPA-s, ei näita seega seda, et tal ei olnud 2019. aastal politseiteenistusse astudes soovi tulevikus PPA ülesandeid täita. Kuigi ta oli rotatsiooni ajaks vormistatud KKP OB-sse, ei tähendanud see toonase praktika kohaselt, et ta pidanuks PPA-sse naastes asuma sellele ametikohale.
20.Süüdistuse järgi aitas B kuriteole kaasa ka sellega, et ta jättis süüdistuses nimetatud PPA käskkirjad tühistamata, ehkki KAPO 19. juuni 2020. a kirjas ja VLA tellitud advokaadibüroo õigusanalüüsis juhiti tähelepanu nende käskkirjade ebaseaduslikkusele. Kummastki dokumendist ei saa üheselt järeldada, et A politseiteenistusse võtmine ja kohe teise asutusse lähetamine oli õigusvastane. Lisaks olid B ja D jaoks A rotatsiooniks mõistlikud põhjendused ja teadmine, et A naaseb tulevikus PPA-sse. B ja D arutasid A rotatsiooni õiguspärasust mitme inimese, sh kahe riigiprokuröri, Siseministeeriumi kantsleri ja teiste ametnikega. Kelleltki teiselt peale KAPO ametnike ei saanud nad tagasisidet, et A teenistusse võtmine ja lähetamine võiks olla ebaseaduslik. Seega oli süüdistatavatel täielik alus arvata, et nad toimisid seaduslikult.
21.Ühtlasi ei olnud B-l eelnevat arvestades põhjust tunnistada süüdistuses nimetatud PPA käskkirju kehtetuks. Neid ei ole tänaseni kehtetuks tunnistanud ka PPA uus peadirektor. Seega kehtib käskkiri, millega A nimetati 15. aprillist 2019 PPA tunnistajakaitseametnikuks.
22.A-le ja veel mitmele ametnikule antud rotatsioonivõimalus ei olnud kättesaadav kõigile endistele PPA ja KAPO ametnikele ning selle puhul võis olla tegemist eetilise probleemiga. Märgitu ei muuda aga A lähetust ebaseaduslikuks.
23.SKA teadis A politseiteenistusse võtmise asjaolusid ja KAPO hinnangut nende võimaliku õigusvastasuse kohta juba üheksa kuud enne seda, kui A esitas pensioniavalduse. Kui SKA pidanuks A-le pensioni maksmist ebaseaduslikuks, ei oleks ta avaldust rahuldanud.
24.Kuna A-l on 15. aprillist 2019 kehtiv teenistussuhe PPA-ga, ei esitanud ta SKA-le enda staaži kohta valeandmeid. Seetõttu ei ole 9. aprilli 2019. a käskkiri A ametisse nimetamise kohta ega
29.aprilli 2022. a staažiteatis KarS § 299 lg 1 mõttes võltsitud dokumendid. Ringkonnakohtu otsus
25.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juunil 2025 maakohtu otsuse muutmata ega rahuldanud selle peale esitatud prokuratuuri apellatsiooni.
26.Kohtukolleegium luges ekslikuks prokuratuuri seisukoha, et PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri A politseiteenistusse võtmise kohta on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 alusel näiline ja tühine. PPA käskkiri ei ole tehing, vaid haldusakt. Menetletavas asjas ei ole tuvastatav ükski haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse alus. Kui A oleks võetud politseiteenistusse üksnes seetõttu, et tagada talle tulevikus politseipension, võinuks tema teenistusse võtmise käskkiri olla HMS § 54 kohaselt õigusvastane. Samas ei kinnita ükski tõend, et süüdistatava teenistusse võtmise ainukene eesmärk oli võimaldada talle politseipension ja süüdistatav ei kavatsenud kunagi PPA-s ametisse asuda ning teised süüdistatavad teadsid seda. Sisuliselt on prokuratuur selles asjas tõendamiskoormise ümber pööranud. 9. aprilli 2019. a käskkiri tõi A-le 4(16)
1-24-244 õiguste kõrval kaasa ka kohustused. Seadusega ei olnud vastuolus ei süüdistatava PPA teenistusse võtmine sel ajal, kui ta oli KLK teenistuses, ega ka see, et ta lähetati PPA-st KLK-sse politseiteenistuse esimesel päeval. ATS § 33 lg 1 politseiametniku teisele ametikohale üleviimise korral ei kohaldu. Kokkuvõttes ei esitanud A SKA-le enda teenistusaja kohta valeandmeid. Järelikult puudub pettus kui kelmuse objektiivse koosseisu tunnus.
27.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et A ametisse nimetamisel ja roteerimisel rikuti seadust ning ta esitas SKA-le enda teenistussuhte kohta valeandmeid, ei ole täidetud kelmuse subjektiivne koosseis. Selle kohaselt peab valeandmete esitaja kindlalt teadma, et ta loob vara käsutajale tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. A ei pidanud isegi mitte võimalikuks, et ta esitab SKA-le valeandmeid. Tema ettekujutuses oli pensioniavalduses märgitud politseiteenistuse staaž õige. Sarnane praktika ametnike PPA teenistusse võtmiseks ja koheseks tagasiroteerimiseks võeti kasutusele ja juristid ning personalitöötajad hindasid selle seaduslikuks juba 2018. aastal, kui VLA ametnikud soovisid politseiteenistusse naasta. KAPO kiri ega VLA tellitud advokaadibüroo arvamus ei olnud sellise õigusliku kvaliteediga, et süüdistatavad pidanuksid nende põhjal mõistma A teenistusse võtmise ja roteerimise ebaseaduslikkust. D arutas A rotatsiooni kahe riigiprokuröriga, kes mõlemad pidasid seda seaduslikuks.
28.Kuivõrd süüdistuses nimetatud käskkirjad ei olnud õigusvastased ega sisaldanud valeandmeid, siis ei ole võimalik süüdistatavaid süüdi tunnistada ka ametialases võltsimises ega sellest osavõtus.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
29.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
30.Ringkonnakohus eksis sarnaselt maakohtuga tõendite hindamisel. Seetõttu on väär kohtute järeldus, mille kohaselt ei kinnita tõendid, et A vormistati politseiteenistusse üksnes talle pensioniõiguse tagamiseks ning süüdistatavad teadsid, et A tegelikult kunagi PPA-s ametisse ei asu. Kohtud ei võtnud kaudseid tõendeid analüüsides arvesse sündmuste kronoloogiat ega seda, millises infoväljas üks või teine isik mingil hetkel oli. Samuti ei hinnanud kohtud kaudseid tõendeid kogumis. Kohtud rajasid otsuse süüdistatavate ebausaldusväärsetele ütlustele ja lugesid ekslikult tõendina lubamatuks A julgeolekukontrolli käigus B ja D-ga peetud vestluste protokollid. Ringkonnakohus jättis alusetult rahuldamata apellandi alternatiivse taotluse kuulata B ja D uuesti üle ja võimaldada avaldada julgeolekukontrolli vestluse protokoll kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 lg 3 alusel.
31.Ringkonnakohus hindas A politseiteenistusse võtmise käskkirja õiguspärasust valesti. See haldusakt anti kaalutlusõigust kuritarvitades, lähtudes üksnes õigusvastastest kaalutlustest ehk A huvist hakata saama politseipensioni. PPA ja avalikke huve laiemalt ei arvestatud. A-d politseiteenistusse vormistades teadsid kõik süüdistatavad, et ta ei kavatse asuda PPA ülesandeid täitma ka lähetuse lõppedes aastal 2023. Seega oli teenistussuhe näiline. Kohtuotsusest ei ilmne, millise panuse pidanuks A süüdistatavate arvates PPA-le andma või millisel ametikohal teda tulevikus PPA-s näha sooviti. Asjaolud ei kinnita, et A vormistati politseiteenistusse lähtuvalt PPA vajadusest. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et ATS § 33 lg 1 ei reguleeri politseiametniku tähtajalist üleviimist. See, et ka teiste politseiteenistusse vormistatud ametnike puhul ilmnevad viited rotatsiooni kuritarvitamisele, ei välista süüdistatavate vastutust.
5(16)
1-24-244 Kassatsioonivastus
32.Kaitsja palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
33.Kohtud ei eksinud tõendite hindamisel. Julgeolekukontrolli menetluses antud B ja D ütlused on kriminaalmenetluses tõendina lubamatud. Samas ei tohiks neid ütlusi kasutada ka süüdistatavate kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
34.Teenistusstaaž on näilik siis, kui inimene tegelikult ei tööta. A on alates 15. aprillist 2019 kogu aeg töötanud. Tema teenistus KLK-s ja MTA-s on käsitatav rotatsiooni vormis toimunud politseiteenistusena vastavalt PPVS § 671 lg-le 1. Kehtiv õigus ei välista seda, et ametnik roteeritakse teise ametiasutusse tema ametisse nimetamise päeval. Praegusega on võrreldavad juhtumid, mil teise asutusse roteeritud KAPO ametnikud, kes vahetult enne 50-aastaseks saamist lõpetasid enne tähtaega rotatsiooni, naasid paariks nädalaks KAPO-sse ja lahkusid sealt seejärel asutusse, kuhu nad olid varem roteeritud. KAPO teavitas SKA peadirektorit A teenistuse üksikasjadest ja sellest, et tegemist võib olla kuriteoga, juba 11. augustil 2021. Sellest hoolimata määras SKA A-le pensioni ja maksab seda tänaseni.
35.Kassaatori väide, et A-l puudus 2019. aastal politseiteenistusse võtmisel kavatsus tulevikus PPAsse naasta, ei leidnud kohtumenetluses kinnitust. Samas ei ole seaduses keeldu võtta politseiteenistusse ja roteerida teise ametiasutusse inimene, kes ei kavatse tulevikus PPA-sse naasta. Prokuratuur leidis, et kõnesoleval juhul tehti A-d politseiteenistusse võttes kaalutlusviga. Isegi kui prokuratuuriga nõustuda, ei oleks isiku süüditunnistamine kaalutlusvea eest kooskõlas karistusseaduse määratletuse nõudega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
36.Prokuratuuri kassatsioon põhineb materiaalõiguse ekslikul tõlgendusel ja jääb tagajärjetuks. Ka kõigi süüdistuses toodud faktiväidete õigsust eeldades ei ole võimalik jõuda järeldusele, et süüdistatavad panid toime kelmuse ja ametialase võltsimise. Seetõttu ei käsitle kolleegium järgnevalt kassaatori neid väiteid, mis puudutavad tõendite lubatavust ja kohtute võimalikke eksimusi tõendite hindamisel. (I) Süüdistus kelmuses (A) Objektiivne kuriteokoosseis
37.Süüdistuse kohaselt lõi A pensioniavalduses SKA-le ebaõige ettekujutuse selle kohta, et tal täitub
5.mail 2022 VAPS-pensioni saamiseks nõutav 25-aastane politseiteenistuse staaž ja et ta oli
31.detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses. Prokuratuuri arvates olid A staaži kohta esitatud andmed valed, sest PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri, mille alusel oli süüdistatav politseiteenistuses alates 15. aprillist 2019, anti kaalutlusõigust kuritarvitades. Seda põhjusel, et B, kelle korraldusel A politseiteenistusse võeti, ja D, kes andis selleks vajalikud kooskõlastused, teadsid, et A ei kavatse asuda ühelegi ametikohale PPA-s, vaid jätkab teenistust mujal. Samal päeval, kui A võeti politseiteenistusse, peatas B tema avaliku võimu teostamise õiguse alates 15. aprillist 2019 kuni
15.aprillini 2023 seoses tähtajalise üleviimisega KLK-sse, kus A juba oli teenistuses. 30. märtsil 2020 peatas B A avaliku võimu teostamise õiguse 15. aprillini 2023 seoses tema tähtajalise üleviimisega MTA-sse. Süüdistuse kohaselt ei olnud A politseiteenistusse võtmisel ja tema lähetamisel KLK-sse ning hiljem MTA-sse muud eesmärki peale selle, et süüdistataval tekiks tulevikus õigus politseipensionile. Seetõttu oli tema üleviimine vastuolus ATS § 33 lg-ga 1. Neil põhjustel oli
6(16)
1-24-244 pensioniavalduses kajastatud A politseiteenistuse staaž ajavahemiku 15. aprill 2019 kuni 5. mai 2022 osas prokuratuuri meelest näiline.
38.Kolleegiumi hinnangul ei rajane PPA vaidlusalune käskkiri A politseiteenistusse võtmise kohta ühelgi niisugusel veal, mille tõttu võiks lugeda kõnesolevale haldusaktile tugineva staažiarvestuse KarS § 209 mõttes ebaõigeks. Kolleegium ei võta seisukohta, kas PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri on mis tahes kaalutlusvigadeta. See pole oluline, sest võimalus tugineda kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel HMS § 4 lg 2 rikkumisele on piiratud (vt ka RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 860– 874). SKA-le esitatud staažiandmete ebaõigsuse jaatamine põhjusel, et PPA tegi käskkirja andmisel kaalutlusvea, eeldaks, et see viga olnuks raskekujuline ja ilmne. Nii võiks see olla eeskätt kaalutluspiiride ületamise või kaalutlusõiguse ilmse kuritarvitamise korral (nt haldusakti andmisel altkäemaksu, selge eksimuse või ähvarduse mõjul). Praegusel juhul aga millestki sellisest rääkida ei saa.
39.Käskkirja, millega A võeti 15. aprillist 2019 politseiteenistusse, andis PPA kui pädev haldusorgan PPVS §-s § 62 ning § 43 lg-tes 1 ja 12 ette nähtud volituse raames korrakohaselt. Prokuratuur pole väitnud ega kohtud tuvastanud, nagu ei oleks A vastanud politseiametniku teenistusse võtmise üldnõuetele (PPVS § 38), ega seda, et tema võtmine politseiteenistusse oli mõnel PPVS §-s 40 nimetatud põhjusel keelatud. Osutatud sätetega paika pandud piirides on PPA-l politseiametniku teenistusse võtmisel avar otsustusruum.
40.A politseiteenistusse võtmise ega SKA-le esitatud staažiarvestuse õigsust KarS § 209 mõttes ei välista ka süüdistatava kohene tähtajaline üleviimine KLK-sse ja hiljem MTA-sse. PPVS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib politseiametniku tema nõusolekul nimetada mh valitsusasutuse ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole politseiametniku ametikoht. Nii KLK (kaitseväe struktuuriüksus) kui ka MTA on Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 39 kohaselt valitsusasutused. Kassaator pole seadnud kahtluse alla kohtute järeldust, et nii KLK ülema asetäitja kui ka MTA tolliosakonna juhataja ametikoht, millele A lähetuse ajaks nimetati, eeldasid politseiametniku erialast ettevalmistust. Ehkki sellel ei ole kriminaalasjas sisulist tähtsust, jagab kolleegium kohtute seisukohta, et süüdistuses viidatud ATS § 33 lg 1 ei laiene politseiametnike tähtajalisele üleviimisele. Õigusliku aluse politseiametnike tähtajaliseks üleviimiseks näeb ette PPVS § 63 lg 1, mis on ATS § 33 lg 1 kohaldatavust välistav erisus PPVS § 1 lg 6 mõttes.
41.PPVS § 63 lg 1 ei sea ametniku üleviimist sõltuvusse mingist konkreetsest eesmärgist. Küll on PPVS § 63 lg 1 üldist mõtet silmas pidades nõutav, et PPA arvestaks politseiametniku lähetamise üle otsustades ka riigi, mitte üksnes lähetatava ametniku huve. Seejuures tuleb riigi huve hinnata laiemalt, mitte kitsalt PPA seisukohast, nagu prokuratuur on seda menetletavas asjas ekslikult teinud. Nii võib politseiametniku lähetamine olla põhjendatud isegi juhul, kui sellel on PPA kui lähetava asutuse (PPVS § 63 lg 2) tegevusele negatiivne mõju, ent lähetatava ametniku tööpanus vastuvõtvas asutuses (PPVS § 63 lg 3) on riigi kui terviku seisukohalt vähemalt sama oluline.
42.Politseiametniku PPVS § 63 lg 1 alusel teisele ametikohale nimetamise korral peatub PPVS § 65 lg 1 kohaselt tema avaliku võimu teostamise õigus (ATS § 82 lg 1), kuid ta on jätkuvalt politseiametnik, kellele üldjuhul laieneb politseiametnikule kohalduv regulatsioon (PPVS § 671 lg 1). Muu hulgas kulgeb edasi lähetatu politseiteenistuse staaž (31. detsembrini 2019 kehtinud PPVS § 108 lg 1 p 5 ja kehtiv PPVS § 361 lg 1 p 5).
43.Nagu kohtud õigesti täheldasid, ei olnud süüdistuses märgitud ajal ega ole ka praegu seaduses keeldu lähetada politseiametnik vastuvõtvasse asutusse alates politseiteenistuse esimesest päevast. Samuti ei välista seadus võimalust võtta politseiteenistusse inimene, kes on juba vastuvõtva asutuse
7(16)
1-24-244 teenistuses ja kes lähetatakse sinna kohe tagasi. Sõltuvalt asjaoludest võib sel viisil toimimine olla riigi seisukohalt põhjendatud ja kooskõlas PPVS § 63 lg 1 eesmärgiga.
44.Näiteks osutasid kohtud menetletavas asjas juhtumile, mil aastatel 2018–2019 oli mitu endisest politseiametnikust VLA teenistujat naasmas PPA-sse või KAPO-sse. Seda selleks, et vastata
14.juunil 2018 vastu võetud seadusega (RT I, 06.07.2018, 3) kehtestatud tingimusele, mille kohaselt määratakse alates 2020. aastast politseipension vaid neile, kes olid 31. detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses. Kuna ametnikud täitsid VLA-s strateegilisi ülesandeid, oli viimane huvitatud, et nad jätkaksid veel vähemalt mõnda aega teenistust VLA-s. Seepärast leppis VLA juhtkond PPA-ga kokku, et inimesed võetakse politseiteenistusse ja lähetatakse kohe VLA-sse, kus nad jätkavad seniste ülesannete täitmist, kaotamata samas õigust politseipensionile. Nii tekkis riigil küll kohustus hakata ametnikele tulevikus politseipensioni maksma, kuid samasugune kohustus tekkinuks riigil ka siis, kui ametnikud oleksid VLA-st lahkunud ja asunud politseiametniku ametikohale. Eeldusel, et tol hetkel oli mõistlik alus arvata, et riigi kui terviku seisukohalt on ametnike tööpanus VLA-s vähemalt sama oluline kui ülesanded, mida nad oleksid täitnud PPA-s või KAPO-s, ei saa rääkida riigi huvide kahjustamisest ega PPVS § 63 lg 1 eesmärgi järgimata jätmisest.
45.Erinevalt eelmises punktis kirjeldatust võeti A politseiteenistusse ja lähetati tagasi KLK-sse tema enda, mitte KLK initsiatiivil. See ei tähenda aga veel seda, et märgitu oli ilmses vastuolus PPVS § 63 lg 1 eesmärgiga. Prokuratuuriga tuleb nõustuda – ja seda on sisuliselt teinud ka kohtud –, et süüdistuses käsitletaval ajal oli A karjäärivalikute peamine, et mitte öelda määrav suunaja tema eesmärk teenida välja politseipension. Seetõttu on mõistlik põhjus arvata, et kui B ja D ei oleks 2019. a kevadel nõustunud sellega, et A lähetatakse kohe pärast politseiteenistusse võtmist KLK-sse, siis ei oleks A loobunud mitte politseiteenistusse asumisest, vaid senisest ametikohast KLK-s. Suure tõenäosusega leppinuks süüdistatav sel juhul mõne sellise politseiametniku ametikohaga, mis olnuks tema jaoks küll oluliselt vähem atraktiivne kui teenistus KLK-s, ent taganuks õiguse politseipensionile. PPVS-pensioniks nõutav 20-aastane staaž oli A-l juba olemas. Tal oli selle pensioni saamiseks lisaks tulevikus saabuvale vanusenõudele tarvis täita vaid tingimus olla
31.detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses. VAPS-pensioni saamiseks vajas A täiendavalt mõnda aastat politseiteenistuse staaži. On tõenäoline, et A erialase ettevalmistuse ja töökogemusega politseiametnikul õnnestunuks soovi korral asuda enne 2019. a lõppu mingile politseiametniku ametikohale PPA-s.
46.Samas ei ole alust arvata, et A tööpanus KLK ülema asetäitja ja hiljem MTA tolliosakonna juhatajana oli riigi kui terviku seisukohalt vähem oluline, kui olnuks tema teenistus n-ö juhuslikul ametikohal PPA-s. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et nii KLK kui ka MTA teenistusse läks A algul nende asutuste kutsel. Nagu eespool märgitud, olid mõlemad ametikohad, mida A lähetuse ajal täitis, sellised, millele PPVS § 63 lg 1 lubab politseiametniku üle viia nii, et ta jääb edasi politseiametnikuks ja tema politseiteenistuse staaž kulgeb edasi. Sellest järeldub ühtlasi seadusandja hinnang, et panus, mille politseiametnik annab PPVS § 63 lg-s 1 nimetatud ametikohal, võib riigi jaoks olla samaväärne tööga, mida ta teeks politseiametniku ametikohal. Järelikult ei ole välistatud ka võimalus käsitada vastuvõtvas asutuses tehtavat tööd kohase vastusooritusena õiguse eest saada politseipensioni (vt sellise vastusoorituse kohta ka RKÜK 21.11.2023, 5-23-1/19, p 52).
47.Niisiis ei asetanud A politseiteenistusse võtmisele vahetult järgnenud üleviimine KLK-sse (ja hiljem MTA-sse) riiki ebasoodsamasse olukorda võrreldes sellega, kui A lahkunuks 2019. aastal KLK-st ja asunuks mõnele ametikohale PPA-s. Ehkki A teenis alates 15. aprillist 2019 KLK-s ja MTA-s, mitte politseiametniku ametikohal, tegi ta riigile pensioniõiguse eest vastusoorituse.
48.A KLK-sse ja MTA-sse üleviimise õiguspärasust ei mõjuta see, kas tal oli plaanis asuda lähetuse lõppedes mõnele ametikohale PPA-s. PPVS § 63 lg 1 kohaldamise eelduste hulka ei kuulu 8(16)
1-24-244 politseiametniku kavatsus või lubadus naasta pärast lähetuse lõppu PPA ridadesse. Politseiteenistuse jätkamine lähetavas asutuses pärast teenistust vastuvõtvas asutuses on PPVS § 677 kohaselt politseiametniku õigus, mitte kohustus. Nagu öeldud, ei ole PPVS § 63 lg 1 mõte tagada, et politseiametniku lähetus teeniks tingimata PPA huve. Piisab, kui politseiametniku lähetus on mh riigi kui terviku – ennekõike vastuvõtva asutuse – huvides. Seega võib PPVS § 63 lg 1 kohaldamine olla eesmärgipärane isegi siis, kui lähetataval politseiametnikul ei ole algusest peale kavatsust politseiasutusse tagasi tulla ja PPA lähetust vormistades teab seda.
49.Riigi huvide seisukohalt ei erinenud A lähetamine KLK-sse ja MTA-sse kohe pärast tema politseiteenistusse võtmist olukorrast, kui süüdistatav oleks vahetult enne lähetamist teeninud mõnel ametikohal PPA-s. Ka viimati nimetatud juhul oleks süüdistatav omandanud õiguse politseipensionile hoolimata sellest, et osa politseiteenistuse staažist tekkis mujal kui politseiasutuses ja et ta oli
31.detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses vastuvõtvas asutuses, mitte politseiametniku ametikohal.
50.Niisiis puudub alus väita, et A tähtajaline üleviimine KLK-sse ja hiljem MTA-sse ei võtnud üldse arvesse riigi huve ja oli seepärast ilmses vastuolus PPVS § 63 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab kolleegium, et olenemata sellest, kas kohene üleviimine muutis A politseiteenistusse võtmise HMS § 54 mõttes õigusvastaseks, ei anna see alust jaatada tema ametisse nimetamisel sedavõrd rasket viga, mis muudaks süüdistatava staažiarvestuse karistusõiguslikult ebaõigeks.
51.Kolleegium jagab maakohtu väljendatud kahtlust selles suhtes, kas B käitumine A politseiteenistusse võtmisel ja teistesse valitsusasutustesse lähetamisel oli eetiline ja läbipaistev. Ta andis endaga sõbrasuhetes olnud A-le võimaluse teenida politseipension välja KLK ja MTA ridades, ehkki sellist võimalust ei saanud kõik endised politseiametnikud, kes töötasid 2019. aastal PPVS § 63 lg 1 nõuetele vastaval ametikohal. Tegemist võis olla inimeste ebavõrdse kohtlemisega. See ei mõjuta aga kolleegiumi eelnevat seisukohta, et PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja võimalikul õigusvastasusel ei ole A pensioniavalduse hindamisel karistusõiguslikku tähendust.
52.Niisuguse järelduse tegemisel arvestab kolleegium ka sellega, et seaduses sätestatud politseipensioni määramise tingimused ei ole järjekindlad. Arvukaid lisatingimusi ja erandeid kõrvale jättes annab seadus politseipensioni saamise õiguse nendele enne 2020. aastat politseiteenistusse asunud inimestele, kes on jõudnud teatud vanusesse ja/või kellel on nõutav politseiteenistuse staaž (20 aastat PPVS-pensioni puhul ja 25-aastat VAPS-pensioni puhul). Enamasti ei tee seadus vahet, millises osas on politseipensioniks nõutav staaž välja teenitud politseiametniku ametikohal ja millises ulatuses lähetatuna PPVS § 63 lg 1 alusel teise asutusse. Samas jätab seadus politseipensionist ilma osa enne 2020. aastat politseiteenistusse asunud inimesi, kes on teinud riigi heaks samasugustel ametikohtadel sama – või isegi suurema – arvu aastaid samasugust tööd. Seda tulenevalt pelgalt n-ö vormilistest erisustest, mis riigile antud tööpanuse väärtust ei mõjuta.
53.Kokkuvõttes asub kolleegium sarnaselt kohtutega seisukohale, et andmed, mis A SKA-le enda politseiteenistuse staaži kohta esitas, ei olnud KarS § 209 mõttes ebaõiged ja seetõttu ei täitnud ta ka kelmuse objektiivset koosseisu. (B) Subjektiivne koosseis
54.Ringkonnakohus leidis, et isegi kui lugeda A pensioniavalduses esitatud staažiandmed objektiivselt ebaõigeks, ei täitnud süüdistatav kelmuse subjektiivset koosseisu. Apellatsioonikohus tegi tõendite põhjal järelduse, et A uskus enda politseiteenistusse võtmise ja lähetamise õiguspärasusse ja seega ka SKA-le deklareeritud staažiandmete tõesusse. Seetõttu puudus tal SKA-le
9(16)
1-24-244 esitatud andmete ebaõigsuse osas isegi kaudne tahtlus, ehkki kelmuse subjektiivne koosseis eeldaks ses osas vähemalt otsest tahtlust.
55.Ehkki kassatsiooni alguses on vaidluse esemena nimetatud mh küsimust, kas süüdistatavad teadsid, et A politseiteenistusse võtmise käskkiri on õigusvastane, ei käsitleta kaebuses ringkonnakohtu argumente kelmuse subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Prokuratuur vaidlustab küll ringkonnakohtu hinnangut mõnele tõendile, millele teise astme kohus subjektiivset koosseisu analüüsides muu hulgas viitas. Samas pole seda kriitikat seostatud apellatsioonikohtu järeldusega, et A tahtlus ei hõlmanud SKA-le esitatud andmete ebaõigsust. Järelikult ei ole kassatsiooni põhjal selge, miks ringkonnakohus prokuratuuri arvates tahtlust eitades eksis.
56.Ringkonnakohtu põhjendustes ei ole vigu, mis võiksid anda alust järelduseks, et apellatsioonikohus rikkus kriminaalmenetlusõigust või kohaldas vääralt materiaalõigust, kui ta leidis, et A-l ei olnud tahtlust esitada SKA-le valeandmeid. Kolleegium lisab ringkonnakohtu argumentidele vaid järgmist.
57.Varasemas menetluses on prokuratuur põhjendanud süüdistatavate teadlikkust SKA-le esitatud andmete ebaõigsusest mh sellega, et nad olid enne pensioniavalduse esitamist kursis KAPO 19. juuni 2020. a kirja ja 31. augusti 2020. a otsusega A-le riigisaladuse loa andmise menetluses, samuti VLA tellitud õigusanalüüsiga. Nendes dokumentides seati A politseiteenistusse võtmise õiguspärasus kahtluse alla, viidates ka võimalikule kelmusele (selle katsele), kui A peaks tulevikus politseipensioni taotlema. Kolleegiumi hinnangul räägib A teadlikkus märgitud dokumentidest hoopis selle vastu, et süüdistatav pidas pensioniavalduse sisu valeks. Süüdistatavale oli pensioniavalduse esitamise ajal teada, et KAPO on tema politseiteenistusse võtmisega kursis, peab seda ebaseaduslikuks ja näeb A tulevases pensioniavalduses isegi võimalikku kuritegu. Ei ole usutav, et niisuguses olukorras oleks A pensioniavalduse esitanud, kui ta arvanuks kindlalt, et KAPO-l on õigus ja SKA-le esitatavad andmed ongi valed. Pidades silmas, kui suurt innukust oli KAPO A-le teadaolevalt tema politseiteenistusse võtmisega tegelemisel juba ligemale kahe aasta vältel ilmutanud, ei saanud süüdistataval olla ka lootust, et tema pensioniavaldus jääb märkamata. Järelikult pidi süüdistataval tuvastatud asjaoludest nähtuvalt olema arvestatav veendumus, et SKA-le esitatavad staažiandmed on õiged.
58.Kokkuvõttes on ringkonnakohtu järeldus, et A ei täitnud kelmuse subjektiivset koosseisu, igati seaduslik ja põhjendatud. Seetõttu ei tule kõne alla ka A vastutus kelmuse katse eest, sest katse eeldab toimepanija tahtlust koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (RKKK 29.01.2024, 1-20-3487/398, p 50). (C) Vahejäreldus
59.Eeltoodud põhjustel ei pannud A SKA-le pensioniavaldust esitades toime kelmust ega selle katset. Vastutus kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab aktsessoorsuse põhimõtte kohaselt tahtlikku õigusvastast põhitegu (RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p 25). Järelikult välistab A teos kelmuse objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuste puudumine ka B ja D süüdimõistmise kelmusele või selle katsele kaasaaitamise eest. (D) Teo toimepanemine grupis
60.Õiguspraktika suunamiseks toonitab kolleegium veel järgmist. Prokuratuur süüdistab B-d ja D-d mh selles, et nad aitasid A kelmusele (KarS § 209 lg 1) kaasa grupis (KarS § 209 lg 2 p 4 – § 22 lg 3). Nii eirab prokuratuur õigusteoorias ja kohtupraktikas pikka aega kehtinud arusaama. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21
10(16)
1-24-244 lg 2) ja et kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt RKKK 18.06.2007, 3-1-1-116-06, p 21 ja RKEK 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p 22). (II) Süüdistus ametialases võltsimises
61.Leides otsuse I osas, et A politseiteenistuse staaži ei saa vähemalt karistusõiguse kohaldamisel ebaõigeks lugeda, nõustub kolleegium ka kohtute järeldusega süüdistatavate õigeksmõistmise kohta ametialases võltsimises või sellest osavõtus. Kassatsioonis ei ole argumente, mis puudutaksid eraldi seda süüdistust. (III) Avalik-õiguslik nõudeavaldus
62.Menetletavas asjas esitas kannatanu Eesti Vabariik (SKA kaudu) A vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse. Selles palub ta süüdistatavalt välja mõista SKA 6. mai 2022. a otsusega põhjendamatult määratud ja alusetult välja makstud VAPS-pensioni.
63.Mõistes A õigeks, jätsid kohtud riigi nõudeavalduse õigesti KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Õiguspraktika suunamiseks selgitab kolleegium aga täiendavalt, et nõudeavaldust ei oleks saanud rahuldada isegi siis, kui oleks tuvastatud, et süüdistatav esitas SKA-le enda staaži kohta teadlikult valeandmeid, ja ta oleks kelmuses süüdi tunnistatud.
64.Nõudeavalduses on jäetud KrMS § 1542 p 4 eirates märkimata kannatanu nõude materiaalõiguslik alus. Põhimõtteliselt võinuks praegusel juhul nõudealusena kõne alla tulla sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p 1 koosmõjus VAPS §-ga 11 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse §-ga 48. Seejuures peab aga silmas pidama järgmist.
65.A-le on makstud ja makstakse VAPS-pensioni SKA 6. mai 2022. a otsuse alusel. Nõudeavaldusest ega kriminaalasja teistest materjalidest ei nähtu, et seda haldusakti oleks kehtetuks tunnistatud. SKA otsus rajaneb A staažiarvestusel, mille aluseks on PPA ja KAPO käskkirjad A politseiteenistusse võtmise kohta, sh süüdistuses märgitud PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri. Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt ei ole sedagi käskkirja kehtetuks tunnistatud. Pelgalt A süüditunnistamine menetletavas asjas ei oleks SKA otsuse ega PPA käskkirja kehtivust lõpetanud.
66.HMS § 61 lg 2 näeb ette, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 60 lg 2 esimene lause sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest (RKHK 19.06.2012, 3-3-1-84-11, p 37). Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks, st täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. (RKHK 28.11.2012 3-3-1-45-12, p 29; RKEK 28.03.2016, 3-2-1-178-15, p-d 13 ja 18.2)
67.Sõltumata kriminaalmenetluse tulemusest, eelda(nu)ks A-le välja makstud pensioni tagasinõudmine SÜS § 31 lg 1 p 1 alusel SKA 6. mai 2022. a pensioni määramise otsuse kehtetuks tunnistamist haldusmenetluse seaduse 4. peatüki 4. jao sätete kohaselt. SKA otsuse kehtetuks tunnistamine põhjusel, et andmed pärast 15. aprilli 2019 tekkinud A politseiteenistuse staaži kohta on valed, saaks aga kõne alla tulla alles siis, kui PPA tunnistaks kehtetuks enda 9. aprilli 2019. a käskkirja, sest see on HMS § 60 lg 2 järgi SKA-le siduv. PPA asemel võib nimetatud käskkirja teenistusliku järelevalve korras VVS § 93 lg 2 p 3 ja § 95 lg 2 alusel kehtetuks tunnistada ka siseminister (VVS § 93 lg 4, § 95 lg 1 ja § 66 lg 2 p 4). 11(16)
1-24-244
68.Alles pärast PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja ja SKA 6. mai 2022. a otsuse kehtetuks tunnistamist oleks riik saanud esitada SÜS § 31 lg 1 p 1 järgse nõude A vastu kriminaalasjas või alternatiivselt SÜS §-s 32 ette nähtud korras. Viimati nimetatud menetluses on nõude esitamine jätkuvalt võimalik, kui selle eeldused on täidetud. (IV) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu
69.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2025. a otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata.
70.KrMS § 186 lg 2 teise lause alusel rahuldab kolleegium kaitsja taotluse hüvitada süüdistatavatele kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 4464 eurot, mis on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasu. See summa tuleb mõista riigilt välja süüdistatavatele võrdsetes osades, nagu kaitsja taotleb. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtunik Juhan Sarve konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. jaanuari 2026. a otsusele kriminaalasjas nr 1-24-244 KrMS § 23 lg 6 alusel
1.Nõustun süüdistatavate õigeksmõistmisega. Samuti olen päri Riigikohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad isikute gruppi ja avalik-õiguslikku nõudeavaldust.
2.Argumentidega, mis on kirjas otsuse osades I/A, I/B ja II, võinuksin soostuda siis, kui süüdistatavatele oleks ette heidetud näiteks usalduse kuritarvitamist (KarS § 2172). Põhjused, miks süüdistatavad tuleb õigeks mõista kelmuses (KarS § 209) ja ametialases võltsimises (KarS § 299), peituvad minu hinnangul aga hoopis mujal.
3.Nimelt rajaneb süüdistus seadusega sõnaselges vastuolus oleval arusaamal, mis asetab võrdusmärgi haldusakti õigusvastasuse ja kehtetuse vahele (HMS § 61 lg 2) ning eirab haldusakti kehtivuse sisu (HMS § 60 lg 2). Karistusõigus ei saa ignoreerida haldusakti kehtivust, kui just seadus selleks selget alust ei anna (vt nt Saksa StGB § 330d lg 1 p 5). Teooriad, mis lubavad karistusõigusel haldusakti kehtivusest mööda vaadata, satuvad paratamatult vastuollu õiguskorra ühtsuse ja õiguskindluse põhimõttega ning PS § 23 lg-s 1 postuleeritud karistusseaduse määratletuse nõudega (vt lähemalt Lenk, Maximilian, Die Bedeutung verwaltungsrechtlicher Entscheidungen und Rechtsbehelfe im Strafrecht. Zugleich eine konzeptionelle Betrachtung über die Berücksichtigung rechtlicher Rückwirkungsfiktionen im Strafrecht. Strafrechtliche Abhandlungen. Neue Folge (SRA), Band 292, 2020, 94–106). (I) Süüdistus kelmuses
4.KarS § 209 lg 1 järgi on karistatav teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seega seisneb kelmuse objektiivsele koosseisule vastav tegu tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises ehk pettuses. Pettus peab põhjustama koosseisulise tagajärje – kannatanu varalise kahju (enne 1. jaanuari 2015 oli kelmuse koosseisuline tagajärg varalise kasu saamine, mis kehtivas seaduses on liikunud nö üleulatuva tahtena subjektiivsesse koosseisu).
5.Riigikohtu praktika kohaselt on tegelikud ehk faktilised asjaolud kelmuse koosseisu mõttes objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär 12(16)
1-24-244 väide esitatakse. Oluline on, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise (kehtivas õiguses varalise kahju tekkimise) suhtes põhjuslike asjaoludega. (RKKK 26.11.2009, 3-1-1-98-09, p 13 ja 03.06.2011, 3-1-1-41-11, p 13)
6.Süüdistuses nimetatud SKA varakäsutust – A-le VAPS-pensioni määramist – said kujundada sisuliselt vaid kaks süüdistatava pensioniavalduses kajastatud fakti. Esiteks asjaolu, et A politseiteenistuse staaž (PPVS § 361) oli 5. mai 2022. a seisuga 25 aastat (VAPS § 12 lg 1), ja teiseks see, et süüdistatav oli 31. detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses (VAPS § 26).
7.Inimene võetakse politseiteenistusse ja vabastatakse sealt haldusaktiga (PPVS § 62 lg 2 ja § 98). Seega saab järeldus kellegi politseiteenistuses oleku ja selle kestuse (staaži) kohta rajaneda üksnes kehtivatel haldusaktidel, millega inimene on teenistusse võetud ja sealt vabastatud, sest just need haldusaktid loovad ja lõpetavad teenistussuhte.
8.Kõik PPA ja KAPO teenistuskäskkirjad, mille kohaselt täitus A-l 5. mail 2019 kokku 25 aastat politseiteenistuse staaži ja mille järgi oli ta politseiteenistuses ka 31. detsembril 2019, olid A pensioniavalduse esitamise ajal olemas ja kehtisid. Kohtute tuvastatu kohaselt ei ole ühtegi A politseiteenistusse võtmise kohta antud haldusakti – sh PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja – kehtetuks tunnistatud. Samuti ei ole nende käskkirjade puhul tuvastatud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 loetletud haldusakti tühisuse alust. Sellest piisab, järeldamaks, et A pensioniavalduses esitatud andmed staaži ja 31. detsembri 2019. a seisuga politseiteenistuses oleku kohta vastasid tõele.
9.Ringkonnakohus kummutas põhjendatult prokuratuuri asjatundmatu väite, nagu võiks haldusakt olla TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik ja seetõttu sama paragrahvi teise lõike alusel tühine. Sellist mõistet nagu näilik haldusakt kehtiv õigus ei tunne. Siiski lähtusid ka maa- ja ringkonnakohus sarnaselt prokuratuurile ning kaitsjale ekslikust arusaamast, et õigusvastasus muudab haldusakti automaatselt kehtetuks. Seetõttu taandasid nad küsimuse A pensioniavalduses esitatud andmete õigusest vääralt sellele, kas PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri süüdistatava teenistusse võtmise kohta oli HMS § 54 mõttes õiguspärane.
10.HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohus on selgitanud, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks, st täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. (RKHK 28.11.2012, 3-3-1-45-12, p 29; RKEK 28.03.2016, 3-2-1-178-15, p-d 13 ja 18.2) Nagu kirjanduses märgitakse, on haldusakti kehtivus ja õiguspärasus täiesti erinevad mõisted. Õigusvastasus võib kaasa tuua üksnes haldusakti tagantjärele kehtetuks tunnistamise haldusakti andnud haldusorgani, vaideorgani või kohtu poolt. Vaid mõned raskemad ja ilmselgelt äratuntavad õiguslikud vead toovad erandina kaasa haldusakti tühisuse ehk automaatse kehtetuse. (A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2004, lk 313–314) Teisisõnu toimub haldusakti kehtivuse lõppemine autoriteetse riikliku otsuse läbi ja haldusakt on õiguslikult kehtiv ka siis, kui ta peaks olema õigusvastane, eeldusel et erandlikult ei ole esinenud mõnd tühisuse alust (H. Maurer. Haldusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 162). Isegi kui haldusakt on antud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või kui haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo, saab see anda vaid aluse tunnistada haldusakt kehtetuks (vt ka HMS § 44 lg 1 p 3 ja § 67 lg 4 p 6), kuid ei tingi haldusakti tühisust (HMS § 63 lg 2).
11.HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele, ka kohtule (RKHK 24.11.2022, 3-20-120/49, p 14). Seega 13(16)
1-24-244 peavad õiguslikult kehtivat haldusakti järgima kõik riigiorganid ja see tuleb nende otsustele faktilise asjaoluna aluseks võtta (H. Maurer. Viidatud teos, lk 181). Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest (RKHK 19.06.2012, 3-3-1-84-11, p 37). Kehtiva haldusakti adressaadil on õigus nõuda avalikult võimult ja teistelt isikutelt teda soodustavast haldusaktist kinnipidamist. Kehtiv haldusakt on õiguskorra osa. Varem antud haldusakti resolutiivosaga ei tohi oma tegevuses vastuollu minna ei akti andnud ega teised haldusorganid. (A. Aedmaa jt. Viidatud teos, lk-d 315, 318, 343.)
12.Nagu märgitud, põhinesid A pensioniavalduses esitatud väited tema staaži pikkuse ja teenistuses oleku kohta 31. detsembril 2019 kehtivatel haldusaktidel. A teenistusse võtmise kohta antud PPA ja KAPO teenistuskäskkirjad – sh PPA 9. aprilli 2019. a käskkiri – olid HMS § 60 lg 2 kohaselt SKAle siduvad. Mis tahes faktilised asjaolud, mis võinuksid mõjutada hinnangut PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja õiguspärasusele (HMS § 54), ei saanud seetõttu mõjutada SKA varakäsutust, s.o otsust määrata A-le VAPS-pension. Ka juhul, kui A teavitanuks SKA-d kõigist neist faktidest, mis muutsid tema politseiteenistusse võtmise prokuratuuri arvates õigusvastaseks, puudunuks SKA-l võimalus jätta A-le pension määramata. Seda vähemalt senikaua, kui PPA või siseminister oleks PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja kehtetuks tunnistanud.
13.Järelikult ei saanud mis tahes asjaolud, mis võisid mõjutada PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja õiguspärasust – kuid mitte kehtivust –, kujundada SKA otsust VAPS-pensioni määramise kohta. Seega ei saa niisugused faktid olla ka KarS § 209 mõttes pettuse esemeks (vt eespool punkt 5). PPA
9.aprilli 2019. a käskkirjas väljenduv haldusorgani regulatiivne tahe A politseiteenistusse võtta – olgu seaduslik või mitte – ei saanud põhimõtteliselt olla KarS § 209 tähenduses ebaõige.
14.Isiku teadmine asjaolust, mis võib muuta kehtiva haldusakti suurema või väiksema tõenäosusega õigusvastaseks, ei tähenda, et kui isik esitab selle haldusakti resolutiivosal rajaneva faktiväite, saab viimase lugeda nt KarS § 209 või § 280 mõttes ebaõigeks. Vastupidine seisukoht tooks kaasa õiguskindlusetuse ja nulliks olulise osa HMS § 60 lg 2 esimese lause tähendusest. Lisanduksid raskused karistusseaduse määratletusnõude järgimisel. Olukorras, kus seadusandja on kuulutanud kehtiva haldusakti resolutiivosa – sõltumata haldusakti õiguspärasusest – õiguskorra osana kõigile kohustuslikuks, ei saa sellele tuginemine olla kuritegu. Prokuratuuri käsitlust edasi arendades peaks KarS § 209 mõttes ebaõige ettekujutuse loomist jaatama ka näiteks siis, kui keegi esitab kohtutäiturile täitmiseks seadusjõustunud kohtuotsuse, teades samas fakte, mis lubaksid asuda seisukohale, et kohus rikkus otsust tehes menetlusnorme või kohaldas vääralt materiaalõigust.
15.Eelmärgitu ei tähenda karistusõiguslikku lünka. Peaks haldusorgani nimel tegutsev isik andma selgelt õigusvastase haldusakti, millele tuginedes omandab adressaat varalise hüve, võib kõne alla tulla haldusakti andja vastutus selle andmise eest näiteks usalduse kuritarvitamise (KarS § 2172) või omastamise (KarS § 201) tunnustel (nt RKKK 18.11.2025, 1-23-7274/138, p-d 54–80, vrd ka kohtuniku vastutusega teadvalt ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise eest KarS § 311 järgi). Soodustava haldusakti adressaat võib sellisel juhul vastutada kuriteost osavõtu eest, kui on täidetud KarS § 22 lg-s 2 või 3 sätestatud eeldused.
16.Teinuks B A-d politseiteenistusse võttes n-ö karistusõiguslikku lävendit ületava kaalutlusvea (vt selle kohta Riigikohtu otsuse punkt 38), võinuks tema tegu kvalifitseeruda riigi varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumiseks KarS § 2172 lg 1 mõttes. Riigil seetõttu tekkinud kohustus maksta A-le tulevikus politseipensioni olnuks vaadeldav usalduse kuritarvitamise koosseisulisele tagajärjele vastava kahjuna või vähemalt selle tekitamise katsena (vt ka RKKK 30.11.2009, 3-1-1-55-09, p-d 12– 26, vt samas katse osas kriitiliselt: W. Joecks. Varalise kahju mõiste. – Juridica 4/2011, lk 267–268). Niisugusel juhul tulnuks kõne alla ka A vastutus B kihutamise eest usalduse kuritarvitamisele, lisaks ka sellele kuriteole kaasaaitamine. Siiski leian, et põhjused, millele Riigikohus tugines menetletavas 14(16)
1-24-244 asjas kelmust eitades, välistanuks ilmselt ka süüdistatavate süüditunnistamise usalduse kuritarvitamises. B võimalik kaalutlusviga polnud tõenäoliselt piisav, ületamaks usalduse murdmiseks vajalikku lävendit.
17.HMS § 60 lg 2 kohaselt on üldjuhul siduv vaid haldusakti resolutiivosa, kuna haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega on tarvis eristada haldusakti koosseisulist ja tuvastavat toimet (H. Maurer. Viidatud teos, lk 181–182). Erinevalt haldusakti resolutiivosast ei omanda haldusakti muud osad iseseisva fakti tähendust. See erisus on oluline ka karistusõiguse jaoks.
18.Oletagem, et keegi esitab maksukohustuse varjamiseks maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmeid. Seetõttu määrab maksuhaldur talle maksuotsusega (MKS § 95) tasumiseks täiendava maksusumma. Niisuguses olukorras ei ole kohtul, kes arutab samale isikule sama maksuõigussuhte varjamises esitatud süüdistust (KarS § 3891), takistust asuda seisukohale, et varjatud maksukohustus on suurem või väiksem kui see, mille tuvastas maksuhaldur maksuotsuses. Seda põhjusel, et kõnesolevas näites ei loo maksuotsus kui haldusakt maksuõigussuhet, mille varjamine sisustab kuriteo koosseisulist tunnust. Maksuotsuses teeb maksuhaldur selle maksuõigussuhte üksnes kindlaks. Maksuõigussuhte tekkimine, muutumine või lõppemine oleneb sellest, kas on täidetud maksuseaduses sätestatud maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise eeldused (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p 194). Nendele eeldustele vastavad elulised asjaolud eksisteerivad maksuotsusest sõltumatult. Järelikult ei kuulu ka maksuotsuse resolutiivosas kindlaks määratud maksukohustus maksukuriteo menetluses tõendamisesemesse (vt ka viidatud 3-1-1-109-15, p-d 195–196). Seevastu ametniku teenistussuhet ei saa olla ega mitte olla sõltumatult haldusakti resolutsioonist, sest viimane on selle suhte tekkimise alus.
19.Niisamuti ei välista soodustust või muud varalist hüve andva haldusakti kehtivus võimalust tunnistada isik süüdi näiteks soodustuskelmuses (KarS § 210) või kelmuses (KarS § 209), kui ta on tekitanud haldusakti andjale ebaõige ettekujutuse hüve andmise eelduste kohta. Ka nüüd on pettuse esemeks faktid, mille eksistents ei sõltu haldusakti regulatiivsest toimest. Seejuures võib isiku eelnev süüditunnistamine haldusakti väljapetmises olla mõnikord isegi alus haldusmenetluse uuendamiseks (HMS § 44 lg 1 p 3) ja välistada vajaduse arvestada haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistades usalduse kaitsega (HMS § 67 lg 4 p 6).
20.Menetletavas asjas võinuks A vastutus kelmuse eest kõne alla tulla juhul, kui ta oleks loonud Ble teadvalt ebaõige ettekujutuse nendest asjaoludest, mis kujundasid B otsustust võtta A politseiteenistusse. Midagi sellist ei ole aga prokuratuur väitnud. (II) Süüdistus ametialases võltsimises
21.PPA 9. aprilli 2019. a käskkirja A politseiteenistusse nimetamise kohta ei saa pidada KarS § 299 lg 1 mõttes intellektuaalselt võltsitud dokumendiks, nagu süüdistuses väidetakse. Intellektuaalse võltsimisega on tegemist, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid mingi faktiväite kohta (vt ka RKKK 19.04.2018, 1-16-5757/65, p 12). Haldusakt on reguleeriva iseloomuga. Regulatsioon on õiguslikult siduv korraldus, tahteavaldus (või paljud üksteisega seotud tahteavaldused), mis on suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele. (H. Maurer. Viidatud teos, lk 121) Haldusorgani tahteavaldus võib olla õiguspärane või õigusvastane, kehtiv või kehtetu, kuid ei saa olla tõene ega väär, sest see ei ole haldusorgani faktiväide. Sarnaselt ei ole kohtuotsus võltsitud dokument põhjusel, et kohus kohaldas otsust tehes seadust valesti. Järelikult ei ole ka 9. aprilli 2019. a käskkirjas sisalduv PPA tahteavaldus võtta A politseiteenistusse (ebaõige) faktiväide.
15(16)
1-24-244
22.PPA 29. aprilli 2022. a staažiteatis ei saa olla võltsitud dokument, kuna see põhineb selle väljastamise ajal kehtinud haldusaktidel (teenistuskäskkirjadel) ega sisalda seega valeandmeid (vt lähemalt kelmuse kohta märgitut). (III) Kokkuvõte
23.Seega lahknevad põhjused, mis viisid mind järelduseni, et süüdistatavad tuleb kelmuses ja ametialases võltsimises õigeks mõista, kolleegiumi enamuse argumentatsioonist. Leian aga sedagi, et menetletavas asjas oli õige jätta KrMS § 354 lg 1 kohaldamata. Vastasel korral pikenenuks kriminaalmenetlus veel vähemalt mitme kuu võrra põhjusel, mis praeguse kohtuasja lõpptulemuse seisukohalt määravat rolli ei mängi. Jäägu edasine diskussioon kehtiva haldusakti tähendusest karistusõiguses ootama mõnd teist kohtuasja. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.