Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

keelati Gintas Burkauskasel võtta XX-ga ühendust sidepidamisvahendite kaudu (post, telefon, internet jmt). Saata kriminaalasi lähenemiskeelu kohaldamist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsjate ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(22)

järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja tegu ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning karistust kergendada KarS § 57 asjaoludel. Kaitsja D Školjar taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-19-4569 täies ulatuses ning mõista Gintas Burkauskas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks. 3.1 Süüdistatav asub seisukohale, et rikutud on oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8, 12, lg 2 sätteid. Süüdistatav toob ära põhjendused, miks ei ole prokurör olnud tema kriminaalasja arutamisel erapooletu. 3.2 Maakohtu poolt ei ole asjad kajastatud õigesti ning maakohus on asjaolusid moonutanud. Maakohus on viidanud tõenditele, mis ei ole kajastatud õigesti toimiku lehekülgede järgi, millised tõendid olid kohtueelsel uurimisel. Maakohus on märkinud, et justkui oleks esitatud maakohtule salvestis, kuid tema sellest salvestisest ei tea midagi ning kohtuistungil seda uuritud ei ole. Ka tema advokaat ei ole sellest salvestisest teadlik ning seda maakohtus uuritud ei ole, mistõttu ei saa seda võtta asja materjalide juurde. Maakohtu järeldused on moonutatud ning ei vasta tõele. Kohus võttis vastu ettekande, kuid kohtuotsuses ei ole seda analüüsitud. Kannatanu on valetanud ning andnud ebaõigeid ütlusi. 3.3 Süüdistatav annab üksikasjalikult selgitused toimunu kohta ning toob ära enda versiooni toimunust ja kinnitab, et tema antud ütlused maakohtus on õiged. Kannatanu võis vabalt peale haiglat tema juures liikuda, väljuda ja ära minna ning kannatanu viibis tema juures vabatahtlikult, kuna vajas hoolitsust. Kannatanu ütlused, et kartis mind on kõik kannatanu väljamõeldis. Kannatanu on korduvalt karistatud varguste ja narkokuritegude eest, seega pole kannatanu usaldusväärne ja on muutnud enda ütlusi. Kannatanu on andnud valeütluste, kuna ta jättis kannatanu maha ja see on kättemaks, kannatanu soovib varjata tema raha vargust ja soovib vabaneda vastutusest valeütluste andmise eest. 3.4 Ekspertiis kinnitas, et vigastus tekkis selliselt nagu tema rääkis, mitte nii nagu kannatanu on väitnud. Ekspertiis kinnitas, et tema riietelt ei leitud verd. Tema ütlused kattuvad täielikult tunnistaja DD ütlustega, kes kinnitab kõike toodud asjaolusid. Ka kinnitab tema ütlusi tunnistajad MŠ ja VV. Lisaks kinnitab ka tema ütlusi politseitöötajatest tunnistajad SO ja ST. Tunnistajate ütlustega on kogumis tõendatud, et tema kannatanut ei löönud, kannatanu oli tema juures vabatahtlikult ning korteris ei olnud verd ega ka kannatanut. Tunnistaja VT kinnitab samuti tema ütlusi ning lükkab ümber kannatanu ütlused. Maakohus ei ole nende ütlustega üldse arvestanud. 3.5 Tunnistaja ŽG ei ole sündmust ise näinud, vaid teab juhtunust kannatanu kaudu ning kuna tegemist on kannatanu sõbrannaga, siis soovib ta kannatanut kaitsta. Ka tunnistaja HK ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna midagi sellist tema korteris ei toimunud millest tunnistaja räägib, mistõttu nende ütlustega ei saa arvestada. 3.6 Puuduvad igasugused fotod, et vannitoas ukse taga oleks olnud veri. On arusaamatu kuidas ja kust sattus veri tema korterisse erinevatesse kohtadesse, kuigi tunnistajad verd korteris ei näinud. 3.7 Kohtueelses menetluses ja prokuratuuril oli piisavalt aega, et teha uurimiseksperimente, kuid seda KrMS § 93 lg 1, 2 alusel ja viia läbi ütluste seostamine olustikuga KrMS § 79, 80 alusel, kuid seda menetluses tehtud ei ole.

3(22)

3.8 Maakohus ei oleks tohtinud välja mõista temalt menetluskuludena advokaat Urmas Simoni kaitsja tasu, kuna kaitsja ei täitnud oma ülesandeid hoolikalt. Ekspertiisikulud summas 627 eurot ja 729 eurot ei oma tähtsust tema süüküsimuse lahendamisel ning ei kuulu temalt välja mõistmisele.

4(22)

Kannatanu on viidanud, et kartis enne Gintase Burkauskase kinnivõtmist tema vastu ütlusi anda. Gintas võeti kinni 07.01.2019, kuid samal ajal on kannatanu politseile esitanud avalduse (vt kohtuistungil esitatud avaldust), et Gintas teda löönud ei ole. Ka on kannatanu vabatahtlikult läinud pärast haiglast vabanemist Gintase Burkauskase juurde. Nimetatu lükkab ümber kannatanu väidetu, et ta Gintast kartis ja seetõttu andis tema vastu ütlusi. Kannatanu ütlused on eeltoodud osas vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning tuleb seetõttu jätta asjas kõrvale. 4.3 Kohtuistungil on kannatanu asunud väitma, et viibis löömise järgselt süüdistatava korteris vannitoas ukse taga, mistõttu politseinikud ei näinud teda. Kaitsja on käinud korteris isiklikult vannitoaga tutvumas ning on seisukohal, et inimesel vannitoa põrandal lamamine ukse taga pole võimalik. Kaitsja viitas juba istungil sellele, et kohe lahtise vannitoa ukse taga on sein, mistõttu pole seal võimalik inimesel lamada. Kuna vannitoa põranda pind on väike, siis pole seal võimalik täiskasvanud inimesel lamada esiteks selliselt, et uks oleks peale seda avatav ega ka selliselt, et isik poleks ukse avamisel nähtav. 4.4 Läbiotsimise protokollis on kirjas, et korterile sündmuskoha puutumatuse tagamiseks paigaldatud pitsat on lõhutud ja sündmuskoha olustikku muudetud. Nimetatu on toimunud enne ekspertiiside võtmist, mistõttu ei saa olla kindel, et sündmuskoha olustik (ka veremäärdumise jälgede osas) on sama, mis väidetava teo toimepanemise ajal. Ekspertiisid kui ühed tõendid ei saa seetõttu olla usaldusväärsed. Kannatanu on kohtuistungil tunnistanud, et lõhkus ise politsei paigaldatud pitsati ja käis korteris. Täpselt jääb selgusetuks, mida tegi kannatanu Gintas Burkauskase korteris ning kas ning millises osas on korteris sündmuskoha olustikku muudetud. Gintas Burkauskase süüd ei tõenda asjas teostatud ekspertiisid. Asjas läbiviidud ekspertiisid ei anna vastust küsimusele, kes kannatanut lõi – kas kannatanut lõi Gintas Burkauskas. Ekspertiis ei anna tõe tuvastamiseks ka vastust ka küsimusele, kui vanad on korterist leitud verejäljed – kas tegemist on värske verega. Ekspert on 24.10.2019 istungil öelnud, et vaatlus verejälgede osas tehti alles 18.01.2019. Ka ei anna ekspertiis vastust küsimusele, kas eluohtliku vigastuse tõi kaasa üks löök või mitu. Gintas Burkauskase suhtes tehtud ekspertiis kinnitab, et Gintasel olemasolev käevigastus võis tekkida Gintase poolt väidetud viisil kukkumise tagajärjel. Nii Gintas Burkauskase isiku läbivaatusel kui ka läbiotsimisel ei ole leitud Gintas Burkauskase riietel verd ja muid jälgi, mis kinnitaksid, et Gintas Burkauskas on kannatanut löönud. 4.5 Maakohus pole tõendite hindamisel põhjendanud, miks on lugenud usaldusväärseks tunnistajana kannatanu sõbranna ŽG ütlused, kuid, millest tulenevalt on lugenud ebausaldusväärseks kõik süüdistatava taotletud tunnistajate AŽ, MŠ, VV ütlused. Ka nimetatud tunnistajad kuulsid juhtunu kohta sarnaselt sõbrannaga teiselt isikult ning vahetult süüdistuses etteheidetud löömist pealt ei näinud. Nende seisund ei erine seetõttu süüdistatava taotletud tunnistajate omast. Ühtede tunnistajate eelistamine juba eelduslikult teistele, ei ole kooskõlas ausa- ja õiglase menetlusega on ebaõbjektiivne ning rikub menetlusõigust. 4.6 Apellant märgib, et isegi kui Gintas Burkauskase süü kannatanule kehavigastuse tekitamises on tõendatud, siis isiku süüdimõistmiseks pole täitetud KarS § 118 subjektiivne koosseis. Riigikohus on kohtuasjas nr 1-17-5883 leidnud, et oluline on, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (käesoleval juhul sisemiselt kopsu vigastamisele). Käesolevas asjas pole ühegi tõenda alusel tuvastamist leidnud tahe sisemiselt kannatanu kopsu vigastada ja sellega kannatanul eluohtlik seisund luua.

5(22)

Ekspertiis on jätnud vastamata küsimusele, mitu lööki kannatanule eluohtliku vigastuse tekitas. Kui tegu oli üksikute löögiga kehasse, siis ei saaks löök kehasse mõistliku elukogemuse seisukohalt tekitada keskmises inimanatoomias eriteadmisteta lööjas arusaama või teadmist, et ta loob kannatanule eluohtliku seisundi – et löök keha piirkonda kahjustab eluohtlikult kopsu. Kohtupraktikas on tavalised juhtumid, kus inimest pekstakse korduvalt näkku ja vahel on nägu peksmise tagajärjel nagu üks suur hematoom, ometi mingit eluohtlikku tervisekahjustust ei teki. Kui eeldaksime, et kõik näkku või kehasse lööjad peaksid vähemalt võimalikuks pidama löömise tagajärjena eluohtlikku tervisekahjustust, tuleks kõik sellised teod kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p. 1 - § 25 lg 2 järgi ehk eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise katsetena, ometi kvalifitseeritakse need KarS § 121 järgi. Seega ei saaks üldjuhul tavalise elukogemusega inimene ette näha ega pidada võimalikuks, et teist inimest vastu nägu või veelgi vähem kehasse lüües ainuüksi mõne löögi tagajärjena sellist tervisekahjustust, mis on ohuks elule. Vastupidise järelduse saaks teha sellest, kui kannatanut näiteks rünnatakse konflikti käigus noaga elutähtsasse piirkonda. Riigikohus on kohtuasjas nr 1-17-105 tehtud lahendi p-s 15 leidnud, et kui tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud raske tervisekahjustuse põhjustamist või piirnes üldse vaid valu tekitamisega, tuleb kõne alla isiku vastutus KarS § 121 lg 1. Seega pole tuvastatud, et Gintas Burkauskasel esines tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustamiseks. 4.7 Maakohus pole otsuse tegemisel arvestanud kergendava asjaoluga. Gintas Burkauskas viis kannatanu haiglasse, mistõttu on tegu KarS § 57 lg 1 p-s 1 märgitud asjaoluga, mille kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks on süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. 4.8 Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis ei saa jätta süüdistatava kanda menetluskuludest ekspertiisitasude seda osa, mis hõlmas narkoainetega seotud ekspertiise, kuna need ei seondu tõendamiseseme asjaoludega ning nende jätmine süüdistatava kanda pole põhjendatud ja õiguspärane.

6(22)

Burkauskase korteris, viibis seal koos teise inimesega, võttis Gintas Burkauskasele kuuluvat raha ning mõne aja möödumisel lahkus korterist, kus oli väidetav kuritegu toimepandud. Eeltoodu tähendab, et enne läbiotsimise teostamist oli vaidetava sündmuskoha olustik muudetud ning hilisem jäljeekspertiis oli teostatud ebausaldusväärsete andmete põhjal. Maakohus on seda vastuolu pikemalt kaalumata järeldanud, et jäljeekspertiis kinnitab kannatanu ütlusi selle kohta, kus peksmine toimus. Ometi on kannatanu versioon toimunust vähemalt vastuoluline ja vajanuks vähemalt maakohtu sisulist tähelepanu, et kuidas on võimalik, et politsei ei leidnud kannatanut väikeses korteris, samuti ei leidnud politseinikud algsel korteri vaatlusel verejälgi, veel jäetud tähelepanuta asjaolu, kuidas mõjutas sündmuskoha olustikku kõrvaliste inimeste korterisse sissetungimine peale Gintas Burkauskase vahistamist ja enne läbiotsimise teostamist ja kuidas see võis mõjutada jäljeekspertiis tulemusi. 5.2 Maakohtu istungil andis ütlusi tunnistaja ŽG. Apellant leiab, et tegemist on nn vahendliku tunnistajaga ning KrMS § 66 lg 21 sätestab väga täpselt, millistel tingimustel on vahendliku tunnistaja kaasamine ja ütlustele tuginemine võimalik. Apellandi hinnangul ei olnud kohtul alust käsitada iseseisva tõendina tunnistaja ŽG ütlusi selle kohta, millest ta on teadlikuks saanud kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus. Praegusel juhul kuulati küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat kohtumenetluses üle. Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama teabe osas vahendlike tunnistajate ütlustele. 5.3 Apellandi hinnangul on arutatava kriminaalasja arutamine maakohtus olnud vastuolus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega, maakohtu otsus on olulistes osades jäänud sootuks põhjendusteta, tõenditele antud hinnang on ühekülgne ja kaitseversioonid on jäänud sisulise hinnanguta. Vaatamata sellele, ei taotle apellant kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Apellant leiab, et arutatavas asjas puudub võimalus koguda olulisel määral uusi tõendeid ning asjas kogutud tõendeid igakülgselt ja kogumis hinnates võib jõuda järeldusele, et nende põhjal ei ole võimalik Gintas Burkauskast talle esitatud kuriteos süüdi tunnistada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(22)

õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Käesolevas asjas on süüdistatav Gintas Burkauskas olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 7.2 KrMS § 10 lg 2 sätestab, et kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt, kogu kriminaalasja materjale emakeelde. KrMS § 10 lg 6 näeb ette, kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, võib ta ise või tema kaitsja esitada põhjendatud taotluse kriminaalasjas kahtlustuse või süüdistuse sisu arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast olulise dokumendi tõlkimiseks emakeelde või keelde, mida ta valdab. Kui menetleja leiab, et dokumentide tõlkimise taotlus ei ole tervikuna või osaliselt põhjendatud, vormistab ta keeldumise määrusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-74-97 üheselt märkinud, et süüdistataval on õigus kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei valda kohtumenetluse keelt või ei suuda end selles väljendada. Selle inimõigusega tagatakse süüdistatavale adekvaatne arusaamine kohtumenetluse käigust ning seeläbi - aus kohtumenetlus. EIÕK tekstist ega ka mitte Strasbourg'i Kohtu praktikast ei tulene, et süüdistatavale tuleks obligatoorselt tagada emakeelne tõlge kõikidest materjalidest ja kogu mahus. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav ja kaitsja taotlesid menetlejalt kriminaalasja materjalide tõlkimist emakeelde ning maakohus võttis selles osas ka seisukoha (II kd, tl 62 pöördel). Kohtuistungil viibis ka tõlk ning hiljem kohtumenetluse käigus, kui esitati kohtule tõendeid nimetatud küsimust enam kaitsja ja süüdistatava poolt ei tõusetunud. Tõendite esitamisel ei esitanud süüdistatav ega kaitsja taotlust tõlkida mingit osa esitatud tõendist. Seega sai süüdistatav aru, mis tõendeid kohtule esitati ja milline oli nende tõendite sisu, mistõttu ei ole tuvastatav, et kirjaliku tõlke puudumine takistas kaitseõiguse teostamist ning kohtumenetluse käigus KrMS § 10 lg 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lisaks üheselt märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu kohaselt on absoluutseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks vaid kriminaalasja kohtulik arutamine tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Kohtueelsest menetlusest aga saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav (vt nr 3-1-1-5810).

8(22)

Kolleegium leiab, et Gintas Burkauskasele suhtes ei ole rikutud (EIÕK) artikli 6 punktis 3 "e" sätestatud õigust ega ka mitte KrMS § 10 lg-ts sätestatut. Seega on ainetu apellantide väide Gintas Burkauskase kaitseõiguse rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 ja ka lg 2 mõttes. 7.3 Süüdistatav Gintas Burkauskas on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on süüdistatava taotlus uue otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Gintas Burkauskas tuleb süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Gintas Burkauskas on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 7.4 Süüdistatav on apellatsioonis väitnud, et prokurör ei ole erapooletu ning on isiklikult huvitatud kriminaalmenetluse tulemusest. Asjaolu, et süüdistatava hinnangul on prokurör isiklikult huvitatud kriminaalasja tulemusest ega ole erapooletu, on pelgalt oletuslik. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav jätab tähelepanuta KrMS § 30 lg 1 sätestatu, mille kohaselt esindab prokurör riikliku süüdistust kohtus, seega ongi prokuröri ülesandeks saavutada süüdimõistev kohtuotsus, järgides selleks seadusega antud võimalusi. Asjaolu, et prokurör ei toeta süüdistatava taotlusi ning toetab järjekindlalt esitatud süüdistust ja esitab süüdistust kinnitavaid tõendeid kohtule, ei ole tema taandumise ega taandamise aluseks. Ka prokuröri sekkumine ristküsitlusse on prokuröri õigus ning selgitada välja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise alus. Prokuröri tegevusest ei nähtu midagi sellist, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et prokurör ei ole erapooletu. 7.5 Kõigi apellantide apellatsioonides on leitud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse lahendamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks.

9(22)

7.6 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks teostada uurimiseksperimenti või viia läbi ütluste seostamine olustikuga või fotografeerida kõik korteris läbiotsimisel toimunu, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. 7.7 Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite uurimiseksperimentide tegemist. Ka ei olnud maakohtus kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist mingite täiendavate toimingute tegemiseks, mistõttu on ainetu süüdistatava etteheide selles osas. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-67-06; 3-1-1-91-07. 7.8 Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, kui jättis tähelepanuta Gintas Burkauskase korduvad avaldused, kaebused ja taotlused ning nende lisad alates 19. novembrist 2019.a, kuivõrd maakohus siirdus nõupidamistuppa 18. novembril 2019.a. Pärast kohtukoosseisu siirdumist nõupidamistuppa ei ole võimalik enam esitata kohtule avaldusi, kaebusi ja taotlusi ning nimetatud materjalide osas ei ole võimalik kohtukoosseisul seisukohta võtta ja need tuli tähelepanuta jätta. 7.9 Kolleegiumil tuleb märkida, et täiesti asjakohatu on süüdistatava väide, et maakohus on viidanud tõenditele, mis ei ole kajastatud õigesti toimiku lehekülgede järgi. Maakohtule esitatud tõendid ehk materjalid ei saagi olla samas järjestuses, mis kohtueelsel uurimisel kaitsjale ja süüdistatavale tutvumiseks esitatud toimiku materjalid, kuna kohtule esitatakse ainult need materjalid, mis on süüdistusaktis tõendite loetelus ning kaitsja poolt vajalikuks peetavad tõendid. Isikuliste tõendiallikate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kohtule tõendina ei esitata, kuna tõendiallikaid küsitletakse vahetult ristküsitlusel. Kohtueelsel uurimisel antud ütlused esitatakse maakohtule ainult siis, kui kontrollitakse vajadusel tõendiallika usaldusväärsust. Maakohus koostab toimiku temale esitatud materjalide pinnalt, lisades sinna maakohtus vormistatud kohtuistungi protokollid ja menetluse käigus esitatud kaebused, taotlused, avaldused, mistõttu ei saagi kohtutoimik olla identne kohtueelsel uurimisel koostatud ja nummerdatud toimikuga. 7.10 Kolleegium asub seisukohale, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium Gintas Burkauskase apellatsioonis toodud

10(22)

asjassepuutumatuid seisukohti, nt miks ei ole kannatanu suhtes saadetud politsei poolt varguse asja kohtusse, kuigi ringkonnakohus käskis uurimist jätkata, kannatanu saatis kirja, et armastab teda, kuid asitõendit ei ole toimikusse lisatud, millise avalduse on esitanud VT politseile 24.01.2020, miks maakohus ei ole alustanud kriminaalmenetlust tunnistajate osas, mida süüdistatava tegi 1996 aastal ja millised tunded teda valdasid jms kohta. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga.

11(22)

vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

12(22)

tunnistaja või kannatanu ütlused, mis on talletatud ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat/kannatanut ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil või teatises sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi või teatise vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. 9.2.1 Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda - seega oli süüdistatava kaitseõigus tagatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-11-45-07 ). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel (vt otsus 3-1-1-67-10). 9.2.2 Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel Regionaalhaigla teatise enne XX ristküsitlemist (II kd, tl 63-65 pöördel). Nimetatud avaldatud tõendile ei ole kaitsja viidanud XX ristküsitluse raames ning XX-le ei ole esitatud selle tõendiga seonduvaid küsimusi ristküsitluse käigus, et kontrollida XX usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu XX ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Apellandid viitavad läbivalt apellatsioonis asjaoludele, mida XX-lt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on andnud ütlusi väga üldiselt. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu XX usaldusväärsust kontrollitud Regionaalhaigla teatises pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu XX ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 9.2.3 Tuleb märkida, et kuriteoteate avaldus ei ole võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga ehk kannatanu ütlusega ega ole sellepärast võrdsustatav tõendiga, kuna kuriteoteate esitamisel ei kuulatud kannatanut üle ega selgitatud talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi (vt nr 3-1-1-73-15). Lisaks nähtub kohtuistungi protokollist, et maakohtule esitati ja avaldati kannatanu politseile esitatud avaldus pärast kannatanu XX ristküsitlemist, mitte aga kannatanu XX ristküsitluse raames (II kd, tl 194). Kaitsja Raiko Paas ei esitanud taotlust avalduse avaldamiseks kannatanu XX ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanu usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult kannatanu varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-52-09). Apellantidel oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda XX tema ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks, kuid käesolevas asjas kaitsja ega süüdistatav seda teinud ei ole. Teisesküsitlusel sätestatud õiguste (suunavad küsimused, vastuste selgitamised, usaldusväärsuse kontroll jms) kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud politseisse esitatud avalduse pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu XX ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

13(22)

9.3 Kaitsja D Školjar asub seisukohale, et tunnistaja ŽG ütlusi ei saa kasutada tõendina KrMS § 66 lg 21 p 1 mõttes. Maakohus ei ole kasutanud tunnistaja ŽG ütlusi tõendina KrMS § 66 lg 21 p 1 mõttes, vaid kasutas tunnistaja ŽG ütlusi kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nr 3-1-1-73-15 p 11). Seega on maakohus õigesti käsitlenud tunnistaja ŽG ütlusi XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et hinnates ŽG ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed. 9.4 Süüdistatav asub seisukohale, et kannatanu XX ütlused on ebausaldusväärsed, kuna kannatanu on narkomaan ja varem kriminaalkorras karistatud isik. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu/tunnistaja varasem süüdimõistmine ning narkootiliste ainete tarvitamine ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on süüdistatava arusaam, nagu tuleks kannatanu/tunnistaja ütlused eelpool märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline süüdistatava käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kuriteos süüdi mõistetud või on tarvitanud narkootilisi aineid, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku kannatanuna/tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised kannatanu/tunnistaja ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Tõepoolest tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab kannatanu/tunnistaja ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused, kuid kolleegium märgib, et maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanu XX ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Seejuures on maakohtu järeldused kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse hindamise osas loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel.

14(22)

10.1 Ebaõige on süüdistatava Gintas Burkauskase väide, et maakohtu poolt otsuses viidatud salvestist maakohtule esitatud ega maakohtus uuritud ei ole ning tema ja tema kaitsja ei tea salvestisest midagi. Maakohtu 24. oktoobril 2019 toimunud istungil on prokurör esitanud taotluse võtta toimiku materjalide juurde asitõendina kõned, mis on tehtud häirekeskusesse

15(22)

maakohus seisukohale, et tunnistaja VT ütlused on kantud soovist oma sõpra ehk süüdistatavat vastutusest vabastada. 11.3 Kolleegium märgib, et süüdistav on viidanud tunnistajate DD, AŽ, MŠ ja VV osadele ütlustele, mis justkui kinnitaksid tema versiooni temale tekkinud vigastuste ja kannatanul tekkinud vigastuste osas ning mille tulemusel on süüdistatav teinud järelduse, et just tema ütlused on usaldusväärsed. Süüdistatava apellatsioonis toodud järeldused tunnistajate ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole süüdistatav üldse arvestanud. Nii on tunnistaja DD andnud kohtuistungil ütlusi, et süüdistatav selgitas temale, et seal oli mingi situatsioon, nad riidlesid omavahel, võib olla lõi käega vastu ust. Täpselt ei mäleta, kas kukkus redelilt ja murdis käe või oli väike arusaamatus naisterahvaga (II kd, tl 104-104 pöördel). Peale usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud ütluste on tunnistaja märkinud, et ta ei tea kuidas ja millal süüdistatav kätt vigastas (II kd, tl 104 pöördel). Kaitsja küsimusele on tunnistaja vastanud, et ei tea, kes kannatanut peksis ning kannatanu midagi peksmise kohta temale ei ole rääkinud (II kd, tl 105). Seega ei kinnita tunnistaja DD süüdistatava versiooni kuidas tekkisid nii temale kui kannatanule vigastused. Tunnistaja MŠ on andnud ütlusi, et ta ei tea, mis süüdistatava käega juhtus, ta ei küsinud, kuid süüdistatav ütles midagi sellist, et kuskil lõi millegi vastu või ise lõi seina vastu (II kd, tl 106). Seega ei kinnita tunnistaja MŠ süüdistatava versiooni kuidas tekkisid temale endale vigastused. Tunnistaja AŽ ei anna üldse ütlusi ei süüdistatava vigastuse ega selle saamise kohta ning ka kannatanu vigastuste ja nende saamise kohta (II kd, tl. 108 pöördel-109 pöördel). Tunnistaja VV andis ütlusi, et süüdistatav kukkus redelilt ning kannatanu peksti läbi kui tuli süüdistatava juurde koju (II kd, tl 107 pöördel- 108). Tunnistajate eelrefereeritud ütlused on omavahel vastuolulised ning ei kinnita üheselt süüdistatava versiooni, et kukkus redelilt, sellist süüdistatava versiooni on kinnitanud ainult tunnistaja VV ning mitte keegi teine tunnistaja. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just Gintas Burkauskase versiooni temale ja kannatanule tekkinud vigastuste osas.

16(22)

kirjeldas lühidalt ka korteris tegutsemist (II kd, tl 69 pöördel). Nii süüdistataval kui ka kaitsjal oli võimalus kannatanule esitada täpsustavaid küsimusi korterisse sisenemise ja seal tegutsemise osas. Seega oli sisuline võimalus kontrollida, kas kannatanu muutis sündmuskoha olustikku või mitte. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus saada tõusetunud küsimustele vastused, kuid jättes täpsustavad küsimused esitamata, asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ega süüdistatav ise ei ole soovinud vastuseid saada, mistõttu ei saa kaitsja väita tõsikindlat, et sündmuskoha olustik ei ole sama veremäärdumise jälgede osas. Seejuures jätavad apellandid tähelepanuta tunnistaja VV ütlused, et peale süüdistatava vahistamist käis korteris koos kannatanuga ning kannatanu võttis kassi ära (II kd, tl 108 pöördel). Tunnistaja ütlustest ei tulene, et kannatanu oleks korteris viibimise ajal muutnud sündmuskoha olustikku veremäärdumise jälgede osas. 13.1 Kolleegium nõustub, et igasuguste kahtluste vältimiseks tuleks tagada kuriteosündmusega seotud koha puutumatus, kuid pelgalt fakt, et politseipitsat oli lõhutud ning kannatanu ühel korral korteris viibinud ei anna alust sedastada, et sündmuskoha olustikku on muudetud verejälgede osas. Kaitsjad ei ole osutanud asjaoludele ega viidanud mingitele tõenditele, mis tingivad sedavõrd tõsise kahtluse, et korterist leitud verepritsmed sattusid korterisse muul moel, kui süüdistuses näidatud ajal ja viisil. Kolleegium asub seisukohale, et esitatud kaitseversioon, et kannatanu muutis korteris verejälgi ei ole eluliselt usutav. Esiteks oleks kannatanu pidanud end korteris olles taas vigastama, mis ei oleks kindlasti jäänud tunnistajale VV-le tähelepanuta ning teiseks arvestades jäljeekspertiisi, oleks keegi pidanud kannatanut aitama ehk n-ö uuesti peksma, et tekitada selliseid verejälgi, mis korterist leiti. Selline tegutsemine ei oleks jäänud aga märkamata süüdistatava tuttavatele, kellest üks viibis koos kannatanuga korteris ja teine ootas autos (tunnistajad VV ja MŠ). Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel tuleb oluliseks pidada ka seda, et süüdistatav Gintas Burkauskas viibis koos kaitsjaga menetlustoimingu juures, protokolli kohta mingeid märkusi või avaldusi ei teinud. Seda, et korteris leidus verepritsmeid juba enne politsei poolt korteri pitseerimist ning politseipitsati lõhkumist, on kinnitanud tunnistaja SO (II kd, tl 75). See fakt on tähtis, hindamaks tagantjärele mingi menetlustoiminguga saadu usaldusväärsust. Seejuures 10.01.2019.a. toimunud läbiotsimisprotokollis puudub märge, et olustikku on muudetud nagu väidab kaitsja Raiko Paas. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kriminaalasjas läbiviidud ekspertiise ei ole teostatud ebausaldusväärsete andmete põhjal ning nendele saab tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 13.2 Kaitsja leiab, et ekspertiis ei tõenda, kes lõi kannatanut ning ei anna vastust ka küsimusele kui vanad on korterist leitud verejäljed ja kas eluohtliku vigastuse tõi kaasa üks löök või mitu. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt ja eksperdi antud ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Kaitsja ei ole välja toonud, milline konkreetne ekspertiis ei anna vastust tõstatanud küsimustele, kuid kolleegiumil tuleb märkida, et kohtuarsti-eksperdi pädevuses ei ole anda arvamus isiku kohta, kes võis tekitada vigastused, mistõttu on selles osas kaitsja apellatsioon ainetu. 13.3 Apellandi seisukoht, et ekspertiis ei anna vastust küsimusele, kas elukohtliku vigastuse tõi kaasa üks löök või mitu, on ekslik. Ekspert on ekspertiisiaktis nr 19E-PõI0002 andnud üheselt arvamuses, millest nähtub, et tervisekahjustused ehk parempoolsete roiete isoleeritud murrud on iseloomulikud löökidest saadud vigastustele (I kd, tl 139-146). Seega on ekspert üheselt märkinud, et vigastused on saadud löökidest, mitte löögist. Maakohtus kuulati üle ka jäljeekspert MR ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks. Nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal oli võimalus ekspertiisiaktis märgitud verejälgede

17(22)

vanuse kohta küsimusi esitada või taotleda täiendavate ekspertiiside tegemist. Kaitsja ei ole esitanud eksperdile küsimust, leitud verejälgede vanuse kohta, mistõttu kaitsja ega süüdistatav ise ei ole soovinud vastuseid saada. Ilmselgelt oleks selliste küsimuste esitamine vastuolus valitud kaitsetaktikaga ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas kohtumenetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör ning õigustavate tõendite esitamise eest kaitsja.

18(22)

õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-7715). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

19(22)

tegevus ning see oleks toimunud kogemata ja ühel korral mingi täiesti juhusliku või kõrvalise tegevuse käigus. Kaitsja Raiko Paas on jätnud täielikult tähelepanuta, et käesolevas asjas ei olnud tegu ühe või mõne üksiku löögiga kannatanu kehapiirkonda, millest saaks teha järelduse, et tagajärg ei olnud süüdlasele ettenähtav, vaid tegemist oli peksmisega, mis oma olemuselt oli kannatanu sõnade kohaselt väga intensiivne, mille tagajärjel kaotas ka teadvuse. Lööke oli nii palju, et ei suutnud neid jälgida. Löögid olid väga tugevad, siis on tõenäoline, et teda lüües vigastas süüdistatav enda käsi. Taolise vägivalla intensiivsus ja jõhkrus, viitab sellele, et tagajärg oli süüdlase jaoks ettenähtav. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Gintas Burkauskase käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

20(22)

Kaitsja Raiko Paas asub seisukohale, et ei ole õige jätta süüdistatava kanda ekspertiisikulusid, mis on seotud narkootiliste ainetega. 18.1 KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 3 on ekspertiisi tegemise tekkinud kulud menetluskulud, mis tuleb süüdimõistetul hüvitada. Käesoleval juhul on DNA-ekspertiisi tegemise tinginud tõendamisvajadus ja selles kirjeldatud tulemus oli tõend süüdistatava süüküsimuse lahendamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-120-12 märkinud üheselt, et tõe väljaselgitamiseks võib kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on menetleja nii ka toiminud ning ilmselgelt oli vajalik lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada DNA-ekspertiise ja seda tulenevalt esitatud kaitseversioonist. DNA-ekspertiiside tegemist ei saa praegusel juhul pidada põhjendamatuks, mistõttu on DNAekspertiisi kulud õigesti jäetud Gintas Burkauskase kanda. 18.2 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Kolleegium ei nõustu süüdistatavaga, et määratud kaitsja Urmas Simon ei ole oma kohustusi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega. Gintas Burkauskaselt väljamõistetud määratud kaitsja tasu summas 1080 eurot on kohtueelsel uurimisel osutatud õigusabi ning ei nähtu, et kaitsja Urmas Simon ei oleks oma kohustusi täitnud kohtueelsel uurimisel nõuetekohaselt. Kõik toimingud olid Gintas Burkauskase kaitsmiskeks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud, mistõttu on KrMS § 180 lg 1 kohaselt mõistetud need õigesti Gintas Burkauskaselt välja. 18.3 Kaitsja Raiko Paasi apellatsioon menetluskulude osas on ainetu, kuivõrd süüdistatava kanda ei ole jäetud ekspertiisikulusid, mis oleks seotud narkootiliste ainetega.

21(22)

kannatanule saadetud kirju, kuid millest just kannatanu sõnade kohaselt nähtusid süüdistatava poolsed manipulatsioonid ja ähvardused kannatanu aadressil ja seda ajal, mil süüdistatav viibis vahi all (II kd, tl 68 pöördel-69). Nimetatud tõendite puudumisel ei ole võimalik lahendada küsimust, kas maakohtu järeldus resolutiivosas lähenemiskeelu kohaldamise, ajalise kestuse ja piirangute määramise osas on põhjendatud. Tulenevalt kannatanu ütlustest ei saa aga ka tõsikindlalt väita, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades oleks süüdistatavale Gintas Burkauskasele lähenemiskeelu kohaldamine igal juhul vastuolus lähenemiskeelu mõttega. 19.3 Ringkonnakohus ei saa esitada konstruktsiooni, kuidas võis maakohus lähenemiskeelu kohaldamiseni jõuda ja millistest asjaoludest selle kohaldamisel lähtus. Maakohus ei ole põhiosas lähenemiskeelu kohaldamist üldse põhistanud ning antud juhul ei nähtu millistest asjaoludest või tõenditest tulenevalt pidas kohus lähenemiskeelu kohaldamist põhjendatuks. Seejuures puuduvad igasugused põhjendused lähenemiskeelu ajalise kestuse ning ka tingimuste (piirangute) määramise osas. Seetõttu tuleb maakohtu otsus Gintas Burkauskasele lähenemiskeelu kohaldamise osas tühistada ja saata kriminaalasi tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. 19.4 Kolleegiumi tuvastatud etteheide puudutab üksnes kohtulahendi koostamis ning KrMS § 341 lg-st 4 nähtub, et kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule arutamiseks samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Antud juhul ei ole võimalik saata kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus, kuna eesistuja Leili Raedla on pensioneerunud, mistõttu tuleb KrMS § 341 lg 2 aluselsaata kriminaalasi osas, milles kohtuotsus tühistati, Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuigi KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaselt saadetakse kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks kohtumäärusega, on Riigikohus asunud seisukohale, et maakohtu otsuse osalise tühistamise korral tuleks edasikaebeõiguse tagamiseks lahendada kriminaalasi kohtuotsusega (Riigikohtu

/allkirjastatud digitaalselt/

22(22)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.