Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Uue otsusega:

Õigeks mõista YY süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 6.01.2019 AA vastu rinda tõukamises. VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kohaldada YY-le lähenemiskeeld kannatanu AA suhtes tähtajaga 12 kuud. Keelata YY-l suhelda AA-ga vahetult ning helistada AA-le telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu. Lubada YY-l suhelda AA-ga seoses nende ühiste alaealiste laste QQ (ik XXXXXXXXXXX) ja WW-ga (ik XXXXXXXXXXX) e-posti, telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu taasesitamist võimaldavas vormis (s.o sõnumid ja e-kirjad). Lubada erandina üldisele 50-meetrisele lähenemiskeelule YY-l läheneda kannatanule AA-le kuni 3 meetri kaugusele nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas. KrMS § 180 lg 1 alusel jätta YY enda kanda valitud kaitsjale makstav tasu summas 507,40 eurot (sh käibemaks). KrMS § 181 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja valitud kaitsja tasu hüvitamiseks 507,40 eurot (sh käibemaks). Mõista YY-lt välja AA (kannatanu) kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 455 eurot (sh käibemaks). Mõista Eesti Vabariigilt välja BB kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 455 eurot (sh käibemaks). 

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.



Kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.



Kannatanute lepingulise esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt.



Mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 600 eurot (sh käibemaks).



Mõista Eesti Vabariigilt AA kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 468 eurot (sh käibemaks).



Mõista Eesti Vabariigilt BB kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 468 eurot (sh käibemaks).

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

3.2 Kannatanute lepinguline esindaja Simo Soolo taotleb tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus osas, milles YY mõisteti 09.12.2018 episoodi süüdistuses KarS 121 lg 1 järgi õigeks ning teha uus otsus, millega tunnistada antud episoodi osas YY süüdi. Tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus osas, milles apellantide lepingulise esindaja tasu vähendati kohtu poolt tunnitasu alandamisega ning teha uus otsus, millega: määrata kindlaks apellantide õigusabikulud maakohtus summas 980 eurot (koos käibemaksuga) ning mõista YY-lt välja AA valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 490 eurot ja mõista YY-lt välja BB kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 490 eurot.

süüdistatava poole. Pigem kordab ta siinkohal taaskord oma ema väljaütlemisi, milledega AA paneb oma lapsi tugevamalt enda positsiooni toetama. 4.2 Ebaveenvad on kohtu põhjendused, miks pea vastu koputamine pidi tingimata valu põhjustama. Kohus on alusetult lugenud üldtuntuks väite, et „pea piirkond on õrn ja valu tekitamiseks ei pea löök olema kuigi intensiivne.“ Isegi kui AA-l valutas 06.01.2019 õhtul pea, ei saa sellest järeldada, et süüdistatava poolne koputus otseselt valu tekitas. Selline üleüldine ebamäärane peavalu ilma mistahes füüsilise vigastuse ilminguta viitab pigem stressist tingitud peavalule. Maakohus jättis tähelepanuta, et just üldist peavalu, mitte konkreetset koputuskoha valutamist, AA ülekuulamisel kirjeldaski. Valu tekitav koputus oleks tähendanud lokaliseeritud pindmist valu. 4.3 Ebaõige on hädakaitse käsitlus kohtu poolt. Tõenditega vastuolus on väide, et justkui süüdistatav oleks algatanud füüsilise konflikti. 06.01.2019 sündmused toimusid süüdistatava kodus, kuhu kannatanu oli lihtsalt korraks sisenenud, et lapsed oma koju viia. Kõik asjaosalised on ühetaoliselt kirjeldanud, kuidas süüdistatav keelas kannatanul teisele korrusele minna, kuid kannatanu sellegipoolest üritas. Seejuures kannatanu ei teinud mingit katset selgitada, miks just tal on vaja minna QQ juurde, vaid asus kohe füüsiliselt enda tahtmist läbi suruma, proovides end kitsal trepil mööda pressida. Sõrmedega vastu pead koputamine oli tol hetkel põhjendatud, säästev ja vajalik, et lõpetada AA poolne agressioon ja omavoli. YY ei tahtnud AA-le haiget teha, vaid eesmärgiks oli saada ta ärritunud seisus hetkeks peatuma ja oma tegevuse üle mõtlema. Seda eesmärki vastu pead koputamine edukalt ka täitis ning pärast koputamist konflikt lõppes. 4.4 Täiesti põhjendamatu ja alusetu on lähenemiskeelu kohaldamine. KrMS § 3101 lg-le 1 võib lähenemiskeeldu VÕS § 1055 alusel kohaldada kannatanu isikuõiguste kaitseks. Aktuaalset kaitsevajadust ei esine. YY ja AA kooselu lõppes 15.02.2017. Senimaani, s.o juba ligi 2 aastat 8 kuud, on ainsaks süüdistatavale etteheidetavaks teoks 06.01.2019 sündmus, mille puhul oli konflikti algatajaks AA ise. AA ei võimaldanud konflikti rahumeelselt lahendada, kuna pidas enda pereliikmeid ja YY süüdlasteks. Probleemiks ei olnud, et süüdistatav oleks ohtlik kannatanule, vaid probleemiks oli kannatanu teisi süüdistav iseloom ning tahtmatus selgitusi kuulata ja arutada. AA oli see, kes läks esimesena füüsilisse kontakti süüdistatavaga ning süüdistatav vaid seisis tal oma kodutrepil ees, ega teinud midagi intensiivsemat kui sõrmedega vastu pead koputamine, kui kannatanu tõuklemist jätkas.

08.07.2019 Y suhtes ajutise lähenemiskeelu lahendamise määruse punktis 18 seda ka sedastanud. Ei ole jälgitav, mis põhjusel on kohus jõudnud järeldusele, et BB ei tundnud tõukamise tagajärjel valu (kuigi sellele osundavad üheselt mitmed tõendid) ning KarS § 121 lg 1 koosseis ei ole täidetud. 5.2 Kohus on leidnud, et tõukamise fakt on, kuid ekslikult lähtunud eeldusest, et BB pidi tõukamisest kukkuma maha, samas kui AA ja BB ütlustest nähtub üheselt ja selgelt, et Y tõukamise tagajärjel paiskus BB oma seljaga vastu QQ palatis olnud teist voodit (st voodivõre). Seda asjaolu kohus ei ole otsuses aga mingil moel hinnanud ning kohus on ekslikult keskendunud asjaolule (BB nn maha kukkumisele), mille toimumist kannatanud ei ole kordagi väitnud. Selle tulemusena on kohus ekslikult leidnud, et tõukamisega ei kaasnenud valu (st BB tõukamisest maha ei kukkunud), st täitmata on KarS § 121 teine koosseisu alternatiiv (valu tekitav kehaline väärkohtlemine). Samas on kohus möönnud, et tõukamine on väärkohtlemise vorm, mis ise otseselt valu ei tekita, kuid võib moodustada koosseisu seetõttu, et põhjustab valulise kukkumise. Kannatanute hinnangul on üldteada asjaolu, et tõukamise tagajärjel võib lisaks maha kukkumisele saada valu ka kukkumisel millegi vastu. Antud juhul kukkus BB tõukamise tagajärjelt vastu teist voodit (st voodivõre). 5.3 Olukorras, kus üks isik (Y) tõukab teist isikut (BB) selliselt, et tõugatu paiskub seljaga vastu tema taga olnud võrevoodit, saab ainuüksi mõistlik kõrvaltvaataja eeldada tõugatul valuaistingu tekkimist kui sellist. Seetõttu on ka AA vahendanud vahetu pealtnägijana seda, et BB sai intensiivse tõukamise tagajärjel haiget. Samas on kohus alandanud antud tõendi väärtust läbi selle, et üksnes AA hindas tõukamist tugevaks ja sedagi seetõttu, et käib vaidlus lastega suhtlemise üle ning AA-l on kombeks „asju tegelikust vürtsikamaks teha.“ BB on valuaistingu tundmist kinnitanud üheselt ja selgelt oma ütlustega. Samuti avaldab väljakutsele ilmunud politseinik GG, et AA „/.../kartis, et Y võib B-le veel haiget teha“ ning et BB „/.../oli rahulik, kuid ilmselgelt kartlik“. Need asjaolud kogumis viitavad üheselt sellele, et kannatanutel oli tõukamise intensiivsusest tulenevalt piisav hirm ning seda on väljendatud üheselt mõistetavalt ka politseinikule. Ka QQ antud ütlused kinnitavad, et Y lükkas BB ning et lükkamine oli temale kui pealtnägijale sellise intensiivsusega tajutav, et ta hakkas nutma ja tal tekkis hirm. Seega isiku tõukamise puhul selliselt, et isik kaotab tasakaalu ning kukub selle tagajärjel millegi vastu, ei ole tegu vähese intensiivsusega mõjutamisega. Y ei kontrollinud mingilgi moel seda, millise kehaosaga BB vastu voodivõret kukub ning samas tõukama asudes Y pidi aru saama sellest, et BB tõugates paiskub viimane vastu võrevoodit. Samuti on asjakohatu kohtu poolt Y ja BB kehaehituse ja kaalu „võrdluse“ kirjeldamine olukorras, kus BB ei viibinud kohtusaalis ning kohus ei ole BB eelduslikult näinudki. 5.4 BB oma ütlustes avaldanud, miks ta juba haiglas avaldust ei teinud, kuna politseinikud lahkusid kannatanute jaoks ootamatult ning kannatanud tegelesid sel hetkel haiglasse toodud lapsega (QQ-ga). Antud asjaolu ei oma tähtust olukorras, kui tõendatud on, et tõukamine toimus ja Y tekitas BB-le sellega valu. Ühtlasi ei ole oluline AA ja BB ütluste lahknevus osas, milles ühe ütluse kohaselt haaras Y BBst tõukamise eelselt kinni õlavöötmest, teise kohaselt aga küünarvarrest – mõlemal juhul riimusid ütlused tõukamise kui sellise osas ja selles osas, et BB kukkus vastu voodivõre. 5.5 Kannatanute puhul on tegemist ühtlasi isikutega, kelle puhul ei saa eeldada teadmist, millisel juhul tuleb kirjutada sündmuskohal avaldus või piisab menetluse alustamiseks politsei väljakutsumisest ja politseile ütluste andmisest või tuleb avaldus kirjutada hiljem, kui kohtuväline menetleja võtab nendega ise ühendust. Selleks ajaks, kui selgus, et ühendust ei võetud, ja toimunud oli ka juba järgmine episood (06.01.2019), esitasid kannatanud

kuriteokaebuse mõlemas episoodis. Liiatigi, GG ütlustest ei nähtu asjaolu, et kannatanud ei soovi avaldust esitada. Kokkuvõttes tuleb jaatada sellise tõukamise tagajärjel valu tekkimist kõrvaltvaataja seisukohalt süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena ning asuda seisukohale, et KarS § 121 teine koosseisu alternatiiv (valu tekitav kehaline väärkohtlemine) on antud juhul tõendatud ja ühtlasi ka täidetud. 5.6 Apellant vaidlustavad maakohtu poolt nende valitud esindaja tunnitasu alandamise 168 eurolt (käibemaksuga) 120-le eurole (käibemaksuga). Kohus on seda põhjendanud asjaoluga, et tavaliselt kriminaalasjades õigusabi osutavate advokaadibüroode tunnihind on 120 eurot (käibemaksuga). Riigikohtu kriminaalkolleegium juba pea 8 aastat tagasi leidnud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-89-11 p 36.2, 39.3 jj), et mõistlik tunnitasu määr on 120 eurot (sh käibemaks). Siinjuures tuleb arvestada inflatsiooni ning üldise elukalliduse tõusuga. Nt oli 2011 alampalga määraks 278,02 eurot, aastal 2019 on selleks aga 540 eurot. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust arvata, et seda arvestades oleks valitud lepingulise mõistlik tasu jääma staatiliseks. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendi nr 1-18-1170 punktis 28, milles on sedastanud, et õigusteenuse tunnihind 140 eurot (ilma käibemaksuta) on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses igati mõistliku suurusega, seejuures ei välistata lahendiga ka sellest kõrgema tunnitasu korral mõistlikkuse piiridesse jäämist. Käesoleval juhul ongi apellantide valitud lepinguline esindaja tasuks 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kuivõrd apellandid ei vaidlusta õigusteenuse mahtu (5 tundi ja 50 minutit), tuleb eeltoodust lähtuvalt rahuldada kannatanute valitud lepingulise esindaja esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks summas 5 tundi ja 50 minutit x 168 eurot/tund = 980 eurot (sh käibemaks). Kuna taotlus oli esitatud kahe apellandi nimel, tuleb kummagi kasuks välja mõista 980 : 2 = 490 eurot. KANNATANUTE LEPINGULISE ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

oli II korrusel. Kannatanu on oma ütlustes selgelt väljendanud, et QQ tuli vahepeal alla tagasi, st oli I korrusel. 6.3 Arvestades ülaltoodut on selge, et kannatanu vajab oma tervise ja elu kaitset ning Y-le lähenemiskeelu seadmine on proportsionaalne meede. Kannatanu nõustub lähenemiskeelu ja selle põhjenduste osas otsusega täielikult ega hakka otsuse põhjendavat osa siinkohal kordama. SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3

ALUSEL:

PROKURÖRI SEISUKOHT:

kohaldamata lähenemiskeelu BB isikuõiguste kaitseks. Prokurör palub ringkonnakohtul teha selles osas uus otsus, millega kohaldada YY-le KrMS § 3101 lg- te 1 ja 2 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel ka kannatanu BB (ik XXXXXXXXXXX) isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu kolmeks aastaks alates kriminaalasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumisest kannatanu taotletud tingimustel, mis avaldati ning uuriti maakohtus lühimenetluse istungil. 8.2 Prokuratuuri hinnangul on maakohtu järeldused tõendite hindamise osas, mis puudutavad 06.01.2019.a toimunud episoodi, seaduslikud ning põhjendatud (otsuse lk-d 5 – 7), mistõttu tuleb kaitsja apellatsioonikaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Pole kandepinda kaitsja seisukohal nagu oleks alaealise tunnistajate W ja QQ kohtueelses menetluses antud ütlused ebausaldusväärsed. Maakohus on alaealiste tunnistajate ütluste usaldusväärsust hinnanud kogumis teiste tõenditega ning jõudnud jälgitavalt veendumuseni, et need haakuvad teiste kohtulikul uurimisel avaldatud ning uuritud tõenditega. Õige on ka Maakohtu järeldus osas, et kolm korda tugevalt sõrmenukkidega vastu pead koputamine on selline tegu, mille sooritamisel saab süüdistatavale omistada füüsilise valu põhjustamise KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes. Prokuratuur nõustub, et pelgalt lahtiste sõrmedega vastu pead koputamine pole karistusõiguslikus mõttes füüsilise valu vääriline tegu. Antud kriminaalasjas on rõhuasetus aga rusikanukkidel, mis on füüsiline valu tekitamiseks piisav vahend ning kuivõrd tegi seda süüdistatav ka kolm korda tugevalt, oli tegu laadilt ka intensiivne. Prokuratuuri hinnangul on maakohus ammendavalt käsitlenud, miks puuduvad vastavas episoodis nii hädakaitseseisund, hädakaitsepiiridesse jääv tegevus kui ka hädakaitsetahe, mistõttu ei pea vajalikuks enam täiendavaid vastuargumente esitada. Samuti on maakohus veenvalt selgitanud, miks tuleb kannatanu isikuõiguste kaitseks jätkuvalt kohaldada KrMS § 3101 lg 1 ja 2 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel kolmeks aastaks lähenemiskeeldu. 8.3 Prokuratuur toetab kannatanute esindaja apellatsioonikaebust osas, mis puudutab Harju Maakohtu 27.08.2019.a otsuse selle osa tühistamist, mis käsitleb YY õigeksmõistmist 09.12.2018.a episoodis KarS § 121 lg 1 (ning seega ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi) alusel ning palub Tallinna Ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega tunnistada süüdistatav nimetatud episoodis süüdi lõppastmes KarS § 121 lg p-de 2 ja 3 järgi. Prokuratuuri hinnangul pole maakohtu järeldused tõendite hindamise osas, mis puudutavad 09.12.2018.a Tallinnas XXX asuva X haiglas QQ palatis toimunud episoodi, veenvad ega jälgitavad, mistõttu on Maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS §- de 3051 lg 1 ja 339 lg 2 mõttes. Tõukamine ei ole selline tegu, mille tüüpiline tagajärjeks võiks olla füüsiline valu KarS § 121 lg 1 tähenduses, kuid antud kaasuses kukkus BB tõukamise tagajärjel vastu haiglavoodi küljevõre. Haiglavoodi küljevõre saab samastada muu kõvapinnasega ning kui jõuga tõukamise tagajärjel kukub inimene vastu sellist eset, on süüdistatavale omistatav füüsiline valu sellise teo tüüpilise tagajärjena. Kokkuvõttes oleks maakohus pidanud tõendite hindamisel jõudma järelduseni, et YY-le süüdistuses ette heidetud teo tüüpiliseks tagajärjeks oli füüsilise valu põhjustamine BB-le. 8.4 KrMS § 331 lg 2 näeb üldnormina ette, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kuigi kannatanute esindaja ei ole apellatsioonikaebusel taotlenud maakohtu otsuse selle osa tühistamist, mis käsitleb BB isikuõiguste kaitseks lähenemiskeelu kohaldamist, palub prokuratuur laiendada ringkonnakohtul KrMS §-de 331 lg 3 ja 340 lg 1 ja lg 4 p- de 3 ja 5 alusel kannatanute esindaja esitatud apellatsioonipiire. Kannatanute esindaja apellatsioonipiiride laiendamise järel palub prokuratuur ringkonnakohtul seada BB isikuõiguste kaitseks YY-le kolmeks aastaks lähenemiskeeld alates kriminaalasjas lõpliku kohtulahendi jõustumisest.

KANNATANUTE LEPINGULISE ESINDAJA SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

10.2 Prokuratuur oli pädev apellatsiooni korras vaidlustama YY õigeksmõistmist 9.12.2018 süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi, kuid prokuratuur maakohtu ostust ei apelleerinud. KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel ei ole võimalk esitada prokuratuuril taotlust YY lõppastmes süüdi tunnistamiseks KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel ning lähenemiskeelu kohaldamiseks kui seda ei ole taotlenud apellant ehk kannatanu lepinguline esindaja ise. KrMS § 331 lg 11 p 2 toodu all on mõeldud teiste apellatsioonimenetluse poolte arvamuse ärakuulamist esitatud apellatsioonide osas. Seejuures märgib ka prokurör ise, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires ehk kannatanute lepinguline esindaja on määranud apellatsioonimenetluse piirid ning ringkonnakohus ei tohi muuta ega tühistada maakohtu ostust osas, milles seda pole taotletud, kuivõrd ringkonnakohus on seotud apellatsiooni taotlustega. Prokuratuuri viide KrMS § 340 lg 4 p-de 3 ja 5 sätete kohaldamisele on võimalik vaid juhul kui apellant ehk kannatanu lepinguline esindaja on vastava taotluse apellatsioonis esitanud. 10.3 Järgnevalt peab ringkonnakohus vajalikus kannatanute lepingulise esindaja tähelepanu juhtida KrMS § 3211 lg 1 sättele, mille kohaselt on apellatsiooni muutmine, täiendamine, sealhulgas laiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu motiveeritud otsus oli kättesaadav alates 20.09.2019.a, seega oli apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine lubatud kuni 7.10.2019.a. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka KrMS § 3211 lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Apellatsiooni täiendamine ja muutmine apellandi poolt on toimunud peale apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas KrMS § 331 lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium need seisukohad tähelepanuta. Seejuures korratakse seisukohtades juba apellatsiooni vastuse p 22 toodud seisukohti, mis ilmselgelt ei ole enam vajalik. 10.4 Kannatanute lepingulise esindaja poolt kirjalike seisukohtade lisana esitatud täiendavad tõendid tuleb samuti jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna tegemist on lühimenetlusega, mistõttu on välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, sh koolituse läbimist kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-91-07, p 7, 3-1-1-99-13 p 10). Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 11.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (I kd, tl 186-187 pöördel). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 11.2 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente YY õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

vastu vasakut pea poolt (I kd, tl 22). Seega apellandi väide ei vasta tõele ning kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate W ja QQ ütlustega. 12.2 Kaitsja on apellatsioonis tõstatanud tunnistaja QQ ja WW ütluste usaldusvääruse küsimuse ning leidnud, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda osas, mis puudutab süüdistatava käe asendit koputamise hetkel. Kaitsja on apellatsioonis viidanud kannatanu ja tunnistajate ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Väärib märkimist, et kannatanu AA ei kinnita tõsikindlalt, et tunnistaja WW ei näinud pealt kui süüdistatav teda pea piirkonda koputas, vaid kannatanu andis ütlusi, et ta arvab, et pea piirkonda löömist tütar ehk W ilmselt ei näinud (I kd, tl 22). Seega on tegemist kannatanu arvamusega, mitte tõsikindla teadmisega. Tunnistaja WW on kinnitanud, et nägi nukkidega koputamist vastu pead. Lisaks on tunnistaja andnud ütlusi, et tema oli seal trepi kõrval kohe (I kd, tl 49). Ka tunnistaja QQ on kinnitanud, et nägi nukkidega koputamist vastu ema pead (I kd, tl 44). Asjaolu, et tunnistaja QQ võis nukkidega pähe koputamist näha, on tõendatud tunnistaja WW ütlustega, kes kinnitas, et Q oli trepist üleval pool ja ka kannatanu AA kinnitab nimetatud asjaolu ja annab ütlusi, et nukkidega pähe löömist nägi Q, kes oli selleks ajaks ülalt korruselt alla tulnud (I kd, tl 22, 50). Seega on ainetu kaitsja väide, et QQ oli koputamise hetkel teisel korrusel ja ei saanud käe asendit näha. 12.3 Kolleegium leiab, et hinnates tunnistajate QQ ja WW ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu AA ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajate ja kannatanu ütlused oleks omavahel vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ja tunnistajate ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ja tunnistaja ütluste hindamisel tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt alaealiste tunnistajatega, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajusid toimunut kõrvaltvaatajatena. 12.4 Kolleegium asub seisukohale, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajad QQ ja WW on mõjutatud kannatanu AA poolt andma just temale sobivaid ütlusi. Seda ei anna alust väita ka kaitsja apellatsioonis toodu. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta, et alaealise tunnistaja ülekuulamine ei ole toimunud vabas vormis vaid üldiste küsimuste kaudu ning seda menetleja poolt. Arvestades, et tegemist on alaealistega, siis ei ole võimalik kannatanul n-ö eelnevalt läbi harjutada menetlejale küsimustele vastamine, kuivõrd pole teada kuidas menetleja ülekuulamist juhib ja milliseid küsimusi esitab. Seejuures QQ ei hakka koheselt ette kandma 9.12.2018 tõendamiseseme asjaolusid, vaid räägib enda halvast tervislikust seisundist, mitte sündmusest, mis haiglas juhtus tema isa ja kasuisa vahel. Ka ei ole WW andnud ütlusi, et teised lähisugulased hoiavad ebaõiglaselt süüdistatava poole, vaid on andnud ütlusi, et vanaema nägi pealt, aga ei võtnud midagi ette, sest kõik hoiavad minu isa nagu poolt, kuid täpsustamata, kes need kõik on. Ka ei selgu tunnistaja WW ütlustest, kas selline järeldus on tehtud ühe sündmuse põhjal või on selline arusaam kujunenud ajapikku erinevate asjaolude põhjal. Kohtukolleegium peab veel vajalikuks osundada, et kohtueelsel uurimisel oli YY-le tutvustatud mõlema alaealise tunnistaja videoülekuulamist kooskõlas KrMS § 70 lg 4 (I kd, tl 80). Seega oli tagatud pärast tutvumist nii YY-le või tema kaitsjale õigus esitada tunnistajatele küsimusi, kuid enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja esitatud argumente peab kolleegium otsituks.

12.5 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav, soovides ristküsitleda kannatanut või tunnistajaid teatud asjaolude täpsustamiseks ning enda versiooni kinnitamiseks või seada kannatanu ja tunnistajate ütlused kahtluse alla, pidanuks loobuma lühimenetlusest. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt oleks maakohtul olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita nii kannatanu kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis kannatanu või tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli tal võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate ning kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis.

eraelu puutumatusele, liikumisvabadust) kitsendamist. Seetõttu on kohtu ülesanne leida kaitstavate ja piiravate õigushüvede vahel tasakaal, mis ühtepidi kaitseks kaitset vajavat isikut ähvardava ohu eest ja samal ajal piiraks lähenemiskeelu saajat üksnes sellisel määral, nagu ohu ärahoidmiseks vajalik. Teiste sõnadega – tehtav kohtulahend peab tagama, et rakendamisele kuuluv abinõu oleks kahjustatud isiku õiguste ohustatusega võrreldes proportsionaalne. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taotletud lähenemiskeeld peab olema selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. 16.2 Maakohtu otsusega tunnistati YY süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et 6.01.2019 YYY asuvas eramajas koputas ta kannatanule AA-le nukkidega pähe, mille tagajärjel tundis kannatanu valu pea piirkonnas. Seejuures hindas kohus YY süüd keskmisest väiksemaks. Kannatanu ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et 6.01.2019 YYY asuvas eramajas toimus YY ja AA vahel konflikt, mille käigus YY tõukas AA ning koputas talle vastu pead. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on politsei fikseerinud konflikte süüdistatava ja kannatanu AA vahel mitme aasta vältel. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et pärast lahkuminekut ei ole YY rikkunud kannatanu eraelu ega isikuõigusi muul juhul, kui vaid lastega seonduvate kokkusaamiste käigus tekkinud mõlemapoolsete konfliktide tulemusel. Iseenesest on maakohus õigesti märkinud, et YY arusaam füüsilisest vägivallast ei vasta üldisele arusaamale, mistõttu on reaalne võimalus, et YY võib ka järgmisel korral ületada lubatud piiri konfliktide lahendamisel. 16.3 Teisalt on aga proportsionaalsuse põhimõtte järgimine isikuõiguste kaitse abinõu valikul ja selle kohaldamisala määramisel üks keskseid küsimusi, mille üle otsustamine on kohtu kaalutlusülesanne. Kaitset vajava isiku huvides seatavad meetmed peaksid samal ajal riivama lähenemiskeelu adressaadi õigusi nii vähe kui võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub eeltoodu lisaks kohaldatavatele abinõudele ka lähenemiskeelu ajalisele ulatusele. Kuigi lähenemiskeeldu on seaduse kohaselt võimalik seada korraga maksimaalselt kuni kolmeks aastaks, otsustab lähenemiskeelu ajalise kestuse igal üksikjuhtumil kohus. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu ostus tuleb tühistada lähenemiskeeldu puudutavas osas, millega kohaldati VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel YY-le lähenemiskeeld kannatanu AA suhtes tähtajaga 36 kuud. Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja YY süüd, on ringkonnakohtu hinnangul lähenemiskeeld tähtajaga 12 kuud antud juhul sobiv, vajalik ja mõõdukas taotletava eesmärgi saavutamiseks. Üks aasta on piisav aeg, et pinged asjaosaliste vahel jõuaksid lahtuda ning reguleerimist vajanud olukord normaliseeruda. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et maakohus kohustas YY 1-aastase katseaja jooksul osalema kriminaalhooldaja määratud sotisaalprogrammides, millised üldjuhul õpetavad isikule oskust lahendada konfliktsituatsioone vägivallata ning juhtida oma käitumist vastavalt ühiskonnas aktsepteeritud normidele. Lisaks nähtub Viimsi Vallavalitsuse 16.05.2019. a vastusest, et pärast 06.01.2019. a vägivallajuhtumit on YY-le järjepideva nõustamise võimaldamiseks suunatud ta lastekaitsespetsialisti poolt EELK Perekeskuse perenõustaja vastuvõtule, samuti on 2019. aastal toimunud võrgustikukohtumised, millel on arutatud juhtunut ja suhete parandamise võimalusi (I kd, tl 117 pöördel). Samas ei tähenda 1-aastane tähtaeg seda, et kaitset vajav isik pärast tähtaja möödumist kaitseta jääks, ohu jätkuvuse korral on võimalik esitada tsiviilkorras uus lähenemiskeelu seadmise taotlus. 16.4 Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks luba suhelda YY-l AA-ga seoses nende ühiste alaealiste lastega vaid läbi AA-le kuuluva e-posti, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada osas,

millega lubati YY-l suhelda AA-ga seoses nende ühiste alaealiste lastega vaid läbi AA-le kuuluva e-posti. Ringkonnakohus peab iseenesest põhjendatuks keelata YY-l suhelda AA-ga vahetult ning helistada AA-le telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu, kuid lastega seonduva informatsiooni ning nendega suhtlemise korraldamiseks edastatava informatsiooni suhtes tuleb võimaldada kahtlustataval suhelda kannatanuga nii SMS-i, e-posti kui ka interneti suhtluskeskkondade (Messenger, Viber, WhatsApp jt) vahendusel. Kuivõrd AA ja YY vahel on sõlmitud kompromiss (tsiviilasi nr 2-17-11529), milles on kokku lepitud kummagi vanema suhtluskord lastega, siis on eelkõige laste huvides, et neid puudutav informatsioon saaks vahetatud võimalikult kiiresti. Tsiviilasjas sõlmitud kompromissi kohaselt loetakse nt teatud kokkulepped sõlmituks, kui mõlemad vanemad lepivad selles SMS-i või e-kirja teel kokku. Kriminaalmenetluses kohaldatava lähenemiskeeluga ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi rohkem, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selline lastega seonduv suhtlemine on AAga lubatav aga ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (saadetud sõnumid), mis tagab vajadusel kontrolli teostamise selle üle, kas suhtlus puudutab tõepoolest ainult lastega seonduvat. Juhul, kui YY sõnumid väljuvad lubatud piiridest, on kannatanul võimalik seda tõendada ja sellisel juhul on võimalik YY lähenemiskeelu rikkumise eest vastutusele võtta. 16.5 Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks on maakohus pidanud vajalikuks lubada YY-l läheneda kannatanu AA-le nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas üksnes lastekaitsetöötaja juuresolekul, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada ka osas, millega lubati YY-l läheneda kannatanu AA-le nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas lastekaitsetöötaja juuresolekul. Tsiviilasjas nr 2-17-11529 kinnitatud kompromissis ei ole kokku lepitud, et laste üleandmise juures peab viibima lastekaitsetöötja. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ka, et YY võib olla ohtlik lastele ning lähenemiskeeldu ei kohaldatud kriminaalasjas samuti laste isikuõiguste kaitseks, vaid üksnes AA isikuõiguste kaitseks. Lastekaitsetöötaja ülesandeks ei saa olla laste ema kaitsmine võimalike rünnete eest. Samas nähtub juhtumi asjaoludest, et YY võib kasutada füüsilist vägivalda AA suhtes just laste üleandmistega seonduvate kokkusaamiste käigus. Selle ära hoidmiseks peab ringkonnakohus vajalikuks, sobivaks ja proportsionaalseks meetmeks erandina üldisele 50-meetrisele lähenemiskeelule keelata YY-l läheneda kannatanule AA-le lähemale kui 3 meetrit nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas. Selliselt ei saa tekkida poolte vahel füüsilist kontakti, mis võimaldaks YY-l kasutada AA suhtes füüsilist vägivalda.

17.1 Seejuures on lepinguline esindaja jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 17.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 17.3 Kolleegium ei nõustu lepingulise esindaja seisukohaga, et maakohus on väljunud kriminaalasja piiridest ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et AA ütlused on 9.12.2018 episoodi osas osaliselt ebausaldusväärsed, sh osas, mis puudutab süüdistatava poolt BB tõukamise asjaolusid. Maakohus on hinnanud tõendeid ja kaalunud tõendite usaldusväärsust. Maakohtu otsuses hindabki maakohus kannatanu, tunnistajate ütlusi, nende ütluste usaldusväärsust ja kogutud tõendeid kogumis. Apellant jätab tähelepanuta, et KrMS § 61 lg 2 eeldabki tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Käesoleval juhul ongi maakohus selliselt toiminud, mitte ei ole väljunud kriminaalasja piirest. Väärib märkimist, et lühimenetluses lahendabki kohus kriminaalasja lühimenetluses toimiku materjalide pinnalt ning KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist on maakohus avaldanud ja uurinud kõiki süüdistusaktis loetletud tõendeid, sh materjale, mis ei puuduta otseselt tõendamiseseme asjaolusid vaid on iseloomustavad (I kd, tl 173-173 pöördel), mistõttu ei ole maakohus läinud vastuollu KrMS § 15 lg 1 sättes tooduga. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 17.4 Kolleegium peab põhjendamatuks lepingulise esindaja apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges AA ütlused 9.12.2018 episoodi osas osaliselt ebausaldusväärseks.

Maakohus ei ole tunnistanud AA 9.12.2018 episoodi osas antud ütlusi ebausaldusväärseks ega ole neid jätnud tõendite kogumist välja. Maakohus on sedastanud, et AA püüab liialdada nähtut ehk maakohus asus seisukohale, et AA antud ütlustesse selles osas tuleb suhtuda ettevaatlikult (arvestab neid, kuid tugineb otsuses eelkõige muudele tõenditele, I kd, tl 185-185 pöörel), mitte et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega. 17.5 Asjakohatu on apellandi viited Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8.07.2019 määruses toodule, et tegemist on tõendiga, mis kinnitab süüdistatava YY süüd temale inkrimineeritud 9.12.2018 kuriteos. Kolleegium peab vajalikus märkida, et tegemist on kohtueelsel uurimisel tehtud määrusega, millega lahendati ajutist lähenemiskeelu kohaldamist. Lugedes kohtueelsel uurimisel kuriteokahtluse põhjendatuks ja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise vajalikuks, ei saa seda samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid kohtueelsel uurimisel ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saa olla isiku süü küsimuse lõplik otsustamine. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga (3-1-1-110-15).

kehaline väärkohtlemine ei olnud sedavõrd intensiivne, et seda kriminaalkuriteona süüdistatavale inkrimineerida. 18.3 Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav lükkas/tõukas kannatanut vastu voodit (I kd, tl 185 pöördel), mistõttu seisukoht, et maakohus on selle tähelepanuta jätnud on ainetu. Arvestades kriminaalasja kogutud tõendeid oli süüdistatava poolne tõuge kantud tahtest tõrjuda kannatanu haiglast ja hiljem palatist, kuna kannatanu ei ole lapse isa ja tal ei ole haiglasse asja. Nõustuda tuleb maakohtuga, et süüdistatav tõukas kannatanut käega nii välisukse juures kui ka palatis olles, põhjustades viimase liikumise, ent mitte kukkumise. Tegemist oli sellise kerge tõukamise või lükkamisega, mis tekitas pelgalt ebamugavustunnet ning mille tagajärjel jäi kannatanu püsti või liikus oma kohalt paar sammu. Antud asjaolu viitab sellele, et tõuked ei saanud olla intensiivsed ning ei anna alust jaatada valu tekitamist. 18.4 Kolleegium leiab üksmeelselt, et tõendite kogumi põhjal kujuneva välise teopildi põhjal saab nõustuda maakohtuga, et tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ainult ebamugavust ning nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt ei olnud süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena ning ei ületanud esineda võivat ebamugavuse piiri. Süüdistatava käitumise väline intensiivsus oli minimaalne ning see ei ületanud bagatellkäitumise piiri. 18.5 Nõustuda tuleb maakohtuga, et lükkamisega vastu voodit ei kaasne alati valu. Seda enam, et intensiivse valuaistingu põhjustamise korral ei oleks selles tõsiselt haiget saanud kannatanu suuteline jääma rahulikult edasi palatisse ning jätkama tekkinud vaidlust süüdistatavaga. Ebaõiged on apellandi viited tunnistaja GG ütlustele, et kannatanu BB oli rahulik, kuid ilmselgelt kartlik. Tunnistaja GG on üheselt märkinud, et AA oli oma käitumises suhteliselt rahulik, kuid ilmselgelt kartlik. B oli rahulik ja emotsioonideta (I kd, tl 34 pöördel). Seega apellandi järeldus, et tunnistaja ütlustest tuleneks justkui tõukamise intensiivsus ja valuaisting ning piisav hirm, ei vasta tõele. Ka ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et tunnistaja QQ oleks andnud ütlusi, et ta hakkas nutma, mistõttu oli ka lükkamise intensiivsus tajutav QQ-le. Tunnistaja QQ on jaatanud hirmul olekut, kuid eitanud nutma hakkamist (I kd, tl 43), mistõttu ei tulene tunnistaja ütlustest, et lükkamine oli nii intensiivne, et oleks toonud kaasa lausa tunnistaja nutma puhkemise. Ka ei tulene mitte ühestki kannatanute ega tunnistajate ütlustest, et BB oleks kaotanud tasakaalu ning kukkunud nagu väidab apellant apellatsioonis, vastupidi kannatanu on kohtueelsel uurimisel antud ütlustes kinnitanud, et pärast tõukamist jäi püsti. Kokkuvõtvalt kinnitab eeltoodu kolleegiumi veendumust, et tegemist ei olnud tuntavat valu põhjustanud teoga ning tegemist on olukorraga, kus isikutevahelise füüsilise kontakti põhjal tuleb karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust eitada. 18.6 Ebaõige on kannatanute esindaja seisukoht, et maakohus ei oleks saanud võtta arvesse kannatanu käitumist teo järel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et vaieldamatult tuleb võtta arvesse väidetava kannatanu käitumist teo järel (vt 3-1-1-50-13, p 13.2). Arvestades kannatanu käitumist (sündmuskohal avalduse tegematajätmine, avalduse esitamine 6 nädalat hiljem jms.) tuleb nõustuda maakohtuga, et tegemist ei olnud kaaluka kehalise väärkohtlemisega, et seda kriminaalkuriteona süüdistatavale inkrimineerida.

20.2 Kuivõrd YY mõisteti õigeks BB kehalises väärkohtlemises ja osaliselt AA väärkohtlemise süüdistuse osas, siis tuleb jätta osa YY menetluskuludest riigi kanda. Nagu eelnevalt märgitud, jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (RKKKo 3-1-1-93-15, p 138). Ringkonnakohus leiab esmalt, et AA väärkohtlemise süüdistuses ühes osateos õigeksmõistmist puutuvalt ei ole võimalik sedastada, et selle konkreetse osa menetlemisel oleks tekkinud kulud eristatavad kogu seda episoodi puudutava osa menetlemisest. AA vastu suunatud tegu moodustas tervikuna ühe episoodi, mille osas taotles kaitsja YY õigeksmõistmist eristamata seejuures osategusid ega ka õigeksmõistmist tingivaid põhistusi. Seega selles osas on põhjendatud mõista kaitsjatasu AA kasuks välja süüdistatavalt. Küll aga on võimalik sedastada, et BB väärkohtlemise süüdistuse osa moodustab poole tervest prokuröri esitatud süüdistusest ning ka kaitsja panus selles osas moodustab poole kogu kaitsetoimingutest. Seega on põhjendatud jätta pool kaitsjatasust, s.o 507,40 eurot YY kanda ning ülejäänud pool mõista riigilt süüdistatava kasuks välja. 20.3 Kannatanute lepinguline esindaja vaidlustab maakohtu poolt valitud esindaja tunnitasu alandamise 168 eurolt (käibemaksuga) 120 eurole (käibemaksuga). Õigusteenuse mahtu 5 tundi ja 50 minutit apellant ei vaidlusta. Asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on esindaja viidatud lahendis sedastanud, et õigusteenuse tunnihind 140 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega, ei tähenda, et tegemist on üldtunnustatud hüvitamisele kuuluva tunnitasuga. Riigikohus on sisuliselt aktsepteerinud ka tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta), kuid seda vaid väga harvadel juhtudel (nt RKKKo nr 3-1-1-120-16, 1-16-6137). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole tegemist keskmisest keerukama ega mahuka õigusvaidlusega. Samas, arvestades, et süüdistuse osas oli sisuline õigusvaidlus, mis päädis osaliselt õigeksmõistva otsusega, siis ei saa väita, et tegemist oleks olnud ka keskmisest oluliselt lihtsama kriminaalasjaga. Ringkonnakohus leiab, et tõstatatud õiguslike küsimuste pinnalt on põhjendatud kannatanute esindajale keskmise õigusteenuse tunnihinna maksmine. Riigikohtu praktikast nähtub, et õigusteenuse keskmiseks turuhinnaks on 130 eurot (ilma käibemaksuta) (vt nt RKKKm nr 1-17-7077, p 81-82; 1-17-5176, p 26). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ning ringkonnakohus peab põhjendatud ja mõistlikuks esindaja tasu 5 tunni ja 50 minuti eest tunnitasuga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, seega kokku summas 910 eurot koos käibemaksuga. Arvestades eeltoodut ning otsuse p-s 20.2 märgitut, leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja kuludest tuleb YY-lt välja mõista AA kasuks 455 eurot ja riigilt BB kasuks 455 eurot.

kriminaalasjas mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasuks 156 eurot (sh käibemaks). Sellise arvestusega on õigusbüroo fikseeritud hind sisuliselt võrdne apellatsiooni ettevalmistamise ja koostamise osas ca 3 tunniga ja kannatanu apellatsioonile vastuse koostamise osas ca 40 minutiga. Selline ajakulu vastavate toimingute tegemiseks on igati mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb kaitsjatasu 600 eurot Eesti Vabariigilt YY kasuks välja mõista. 21.2 Kannatanute lepinguline esindaja taotleb hüvitada kannatanute apellatsiooniastme menetluskulud kokku summas 2240 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal Harju Maakohtu 27.08.2019. a otsusega tutvumiseks, apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks kokku 5 tundi ja 30 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 924 eurot (sh käibemaks). Süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja apellatsioonivastuse koostamiseks ja esitamiseks kulus esindajal kokku 5 tundi ja 40 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 952 eurot (sh käibemaks). Prokuratuuri vastusega tutvumiseks ja seisukoha ning taotluse esitamiseks kulus esindajal taotluse kohaselt kokku 2 tundi ja 10 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 364 eurot (sh käibemaks). 21.2.1 Seonduvalt maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni esitamisega, märgib ringkonnakohus, et menetluskulude hulka kuulub valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Esindajatasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta muu hulgas arvesse, millises ulatuses on apellandi argumendid põhjendatud, samuti õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda ja osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm nr 1-18-5023/12, p 31). Põhjendamatud on apellandi viited ajutisele lähenemiskeelule kui tõendile, mis kinnitab süüdistatava süüd (vt otsuse p 17.5). Ülejäänud osas on esindaja argumendid küll asjakohased, kuid arvestades apellatsiooni mahtu ja nende väidete õiguslikku argumentatsiooni ning vaidlustatud oli maakohtu järeldusi vaid ühe kannatanu ja kaitsja tunnitasu osas, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul advokaadist esindajal kuluda maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks ning esitamiseks rohkem kui 3,5 tundi. Seega peab ringkonnakohus esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot (vt määruse p 20.3) 3,5 tunni ulatuses kokku 455 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 546 eurot. 21.2.2 Seonduvalt süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamisega jääb ringkonnakohtule esmalt arusaamatuks, kuidas sai esindajal kuluda selleks toiminguks rohkem aega kui maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni esitamiseks. Maakohtu otsus on 16 lehekülge ning apellatsioon 7 lehekülge, kaitsja apellatsioon on 6 lehekülge ning vastus sellele 7 lehekülge. Vastuses viidatakse taas ajutise lähenemiskeelu määrusele ning suures mahus on refereeritud maakohtu istungi protokolli ja otsust, mistõttu esindaja õiguslik argumentatsioon mahub paarile leheküljele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamise eest keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot (vt määruse p 20.3) 2 tunni ulatuses kokku 260 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 312 eurot. 21.2.3 Prokuratuuri vastusega tutvumise ja seisukoha ning taotluse esitamise osas kordab ringkonnakohus, et esindajatasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti. Arvestades prokuratuuri vastusele esitatud seisukoha õiguslikku argumentatsiooni ja kvaliteeti, mille osas võttis ringkonnakohus seisukoha otsuse p-des 10.1-10.4, ei saa selle eest tasu maksmist pidada KrMS § 175 lg 1 p 1

mõttes põhjendatuks ega vajalikuks, mistõttu puudub alus seda kulu kaitsjale hüvitada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks prokuratuuri vastusega tutvumist ja tasutaotluse vormistamist koos arvetega, kuid seda mitte rohkem, kui 0,5 tunni ulatuses keskmise tunnitasuga, seega kokku summas 78 eurot (sh käibemaks). 21.2.4 Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ja mõistlikuks esindajatasuks apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest kokku 6 tunni ulatuses keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot, seega summas 936 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eeltoodud summa Eesti Vabariigilt kannatanute kasuks välja mõista. Arvestades asjaolu, et esindaja apellatsioonis vaidlustati maakohtu otsust olulises osas BB huvides ning kaitsja tunnitasu mõlema kannatanu huvides ja esindaja vastus kaitsja apellatsioonile oli esitatud AA huvides, siis tuleb apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasutud summast pool välja mõista BB kasuks ning pool AA kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.