Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Kohus, kuulanud ära süüdistatava seletused ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevale seisukohale: 09.12.2018. a xxx haigla episood Süüdistatava D.O ütluste kohaselt 09.12.2018. a toimus tal M.-L. M.i ja A. P.ga X välisukse juures vaidlus, sest ta ei tahtnud, et A., kes pole lapse isa, tuleks tema ja M.-L.i ühise lapse palatisse. Andrust ta välisukse juures ei tõuganud. Kogu tee palatini palus M.-L.i, et nad läheksid oma ühise lapse juurde kahekesi, kuid M.-L. ei olnud nõus. M.-L. koos oma uue elukaaslasega jooksid H. M.i palatisse, ei pesnud käsi ning ei võtnud ära jalanõusid. D.O palus A.el palatist lahkuda ja selle paanika peale tulid palatisse arstid, kes küsisid mis juhtus. D.O sõnul palusid ka arstid A. P.l palatist lahkuda. M.-L. M. sellega ei nõustunud. A. P. lahkus palatist 20-minuti pärast. Tõukamist D.O sõnul ei toimunud. D.O ütlused, et ta A. P. ei tõuganud 09.12.2018.a, on vastuolus A.P., M-L M.i ja H.M.i ütlustega, mistõttu ei pea kohus D.O eitusi selles osas usutavaks. M.-L. M.i ütlused kinnitavad, et D.O tõukas 09.12.2018. a kella 12.00 paiku xxx asuva X haigla välisukse juures A. P. ning hiljem palatis tõukas A. P. uuesti. Palatis toimunud intsidendi kohta selgitas M.-L. M., et Jevgeni haaras A.el õlavöötme ligidalt kinni ja pigistas seda tugevasti ning tõukas A.t õlavarrest pigistades A.e selja taga asuva voodi vastu. A. tundis tõuke tagajärjel füüsilist valu. Lisaks nähtub kannatanu ülekuulamise protokollist, et A. P. on käesoleval ajal tema elukaaslane ning intsidendi põhjuseks asjaolu, et D.O oli seisukohal, et A. P. ei ole lapse isa ja tal ei ole haiglasse M.-L. M.i ja D.O ühise lapse juurde asja. Kannatanu A. P. ütlused kinnitavad, et süüdistatav tõukas teda X haigla välisukse juures lahtise käega vasaku rangluu piirkonda. Tõukamisest ei kukkunud, kuid paiskus tagasi ja tundis füüsilist valu. Lisaks nähtub A. P. ülekuulamise protokollist, et palatis D.O ütles A. P.le, et ta ei tohi seal olla. A. P. ignoreeris ja jäi rahulikuks. Järgmiseks haaras D.O A. P.l tugevasti parema käe küünarvarrest, millest ta tundis füüsilist valu ja tõukas vastu selja taga asuva voodi küljevõre. Kukkus seljaga küljevõre vastu ja selle tagajärjel tundis füüsilist valu seljas. Tõukamisest jäi püsti ja oli rahulik, et konflikt ei võimenduks.

Asitõendi (09.12.2018.a kõne X.) vaatlusprotokoll kinnitab, et X. helistab naisterahvas ja räägib, et ta on xxx, kus tema endine elukaaslane lükkab praegust elukaaslast lapse palatis. Küsimusele, kas ta soovib politseid kohale, vastas naisterahvas, et ei tea, ta tahab teavitada sellest olukorrast. Endine elukaaslane on kaine, karjub, lükkab praegust elukaaslast juba kolm korda. Kiirabi pole vaja. X töötaja vastab, et annab info politseisse edasi. O. G.i 15.03.2019.a tunnistajana antud ütlused kinnitavad, et tema koos teise patrullpolitseinikuga said väljakutse 09.12.2019.a seoses peretüliga x palatis. Kohale jõudes suhtles kõigi kolme osapoolega. Jevgeni oli suheldes üleolev ja uhke, kuid rahulik. Ei eitanud tõukamist, vaid õigustas seda enda kehtestamise vajadusega ning arvas, et peale tema ja lapse ema, ei peaks palatis keegi viibima. Alaealise tunnistaja H. M.i ülekuulamise protokollist nähtuvalt H. M. nägi detsembris haiglas, kuidas D.O tõukas A. P. ja ütles A. P.le halvasti. Selgitas, et tema isa lükkas kasuisa, sest pärisisa tahtis, et kasuisa ära läheks. H. M.i sõnul A. P. ei kukkunud. Lääne-Tallinna Keskhaigla vastuskirjast nähtuvalt 09.12.2018.a ei toimunud H. M.i palatis midagi erakorralist. Haigla töötajad olid teadlikud politsei saabumisest, aga ei olnud teadlikud ravil viibiva patsiendi hooldajaks märgitud ja teise lapsevanema vahelisest konfliktist. Tööl olnud õed ja valvearst ei viibinud palatis külastuse ajal. Samuti puudub sellekohane sissekanne raviloos. Nakkuskliiniku sissepääsu juures, palatis ja koridoris ei ole paigaldatud videokaameraid. Eeltsiteeritud A.P., M-L M.i ja H M.i ütlustega on seega tõendamist leidnud, et D.O tõukas 09.12.2018.a xxx asuva X palatis A. P.. Tõukamise osas on eeltoodud tõendid omavahel haakuvad. Välisukse juures toimunud tõukamist kinnitavad kannatanute M.-L. M.i ja A. P. ütlused. Samas näeb KarS § 121 teine koosseisualternatiiv (valu tekitav kehaline väärkohtlemine) koosseisutunnusena ette tagajärje – valu. Mõlemad kannatanud on ülekuulamise protokollis kinnitanud, et A. P. tundis füüsilist valu tõukamise tagajärjel nii välisukse juures kui palatis. Siinkohal ei selgu ülekuulamise protokollist, kuidas M.-L. M. teadis, et A. P. füüsilist valu tundis. Teise inimese eest valu tundmine ei ole realistlik ja eluliselt usutav. Samas puudub ka selgitus, kuidas M.-L. M. teadis, mida A. P. tundis. Seega, kinnitavad tõukamise tagajärjel valu tundmist tegelikkuses vaid A. P. ütlused. M.-L. M. on oma ütlustes väga palju rõhutanud „tugevalt tõukamist“ ja „füüsilist valu“ samal ajal kui vähemalt tema enda suhtes toime pandud tõukamist ei hinnanud objektiivne kõrvalseisja nii tugevaks nagu ta ise seda väidab olevat. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest (väljatrükk MIS-ist juhtum nr 3110170026082), et vähemalt ühe väljakutse korral, mis toimus varasematel aastatel, on M.-L. M. väljakutse teinud „vürtsikamaks“ kui patrullpolitseinikud tuvastasid. Kuna M-L. M. ja D.O vahel käib vaidlus ka lastega suhtlemise teemadel (sellistel juhtudel liialdavad üldjuhul mõlemad pooled), on usutav, et M-L. M.i liialdab D.O-sse puutuvates küsimustes. Sellest tulenevalt suhtub kohus M.-L. M.i ütlustesse ettevaatlikult (arvestab neid, kuid tugineb oma otsuses eelkõige muudele tõenditele) ning arvestab, et M.-L. M. on X episoodis asjast huvitatud isik, kuna A.P. on M-L M.i elukaaslane. Seoses palatis toimunud intsidendiga märgib kohus ka seda, et M-L M.i ja A.P. ütlused seoses pigistamisega ei ole omavahel riimuvad. Kannatanu M.-L. M.i ütluste kohaselt haaras D.O A. P.l õlavöötme piirkonnast ja tõukas teda õlavarrest pigistades vastu A. P. taga olnud voodit. Kannatanu A. P. enda sõnul haaras D.O kinni tema paremast küünarvarrest ja tõukas teda vastu voodi küljevõre. Samas kinnitavad mõlemad kannatanud, et A. P. ei kukkunud maha. Ka ei nähtu tunnistaja H.M.i ütlustest täpsustavaid asjaolusid tõukamise tagajärje kohta peale selle, et A. P. ei kukkunud. Seega, ei ole kohtu hinnangul võimalik teha kannatanute ja tunnistaja ütluste pinnalt tõsikindlat järeldust, et A. P. tundis tõukamise tagajärjel füüsilist valu.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. M. 2013. a otsus asjas nr 3-11-50-13, p 12 ja 4. M. 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saab kohus teha tõsikindla järelduse vaid selles, et D.O tõukas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas A. P., kuid ei saa teha kindlat järeldust, et tõukamise tagajärjel tundis A. P. füüsilist valu. Tõukamine on väärkohtlemise vorm, mis ise otseselt valu ei tekita, kuid võib moodustada koosseisu seetõttu, et põhjustab valulise kukkumise. Käesoleval juhul on nii kannatanud kui tunnistaja kinnitanud, et A. P. ei kukkunud maha. Kannatanute sõnul lükkas D.O A. P. vastu voodit, kuid ka voodi riivamine kukkumata ei too ilmtingimata kaasa valuaistingut ning olukorras, kus täiendavad tõendid (sh mingilgi moel kehavigastuste fikseerimine) puuduvad, ei ole võimalik teha järeldust, et tõenäoliselt A. P. tundis füüsilist valu. Arvestades, et isikud viibisid haiglas, oleks A. P.l olnud võimalus fikseerida seal samas haiglas need keha piirkonnad, kus ta väidetavalt valu tundis või tekitati tervisekahjustus, kuid seda ta ei teinud. Kohtule jääb arusaamatuks ka asjaolu, miks A. P. pöördus esindaja kaudu prokuratuuri poole rohkem kui 6 nädalat hiljem ning ei teinud seda kohe pärast intsidenti. Sündmuskohal käis politsei ja A. P.l oli võimalus teha kohapeal politseile avaldus ning lasta fikseerida väidetavad tervisekahjustused (selline on üldjuhul inimese tavaline käitumine), kuid A.P. seda ei teinud. Kohtu hinnangul ei ole valu lahtise käega tõukamise (arvestades, et isik ei kuku) tüüpiliseks tagajärjeks, eriti veel olukorras, kus konflikti mõlemaks osapooleks on täiskasvanud meesterahvad. Kannatanu M.-L. M. i sõnul on D.O väga tugev ja 15-20 kg raskem kui A. P., kuid kohtul puuduvad selle väite kontrollimiseks kriminaalasjas tõendid. Olles näinud süüdistatavat, ei pea kohus sellist väidet eluliselt usutavaks. Kohtu hinnangul on D.O näol tegemist keskmise kehaehitusega saleda meesterahvaga ning arvestades, et A. P. tõukamise tagajärjel ei kukkunud, ei pea kohus ka usutavaks, et tõukamised olid sellise intensiivsusega, mis tooksid kaasa valuaistingu KarS § 121 koosseisu kontekstis. On eluliselt usutav, et D.O tõukamised olid A. P.le ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone tekitavad, kuid need teod ei ole kvalifitseeritavad KarS § 121 järgi. Näiteks on Riigikohus veel selgitanud, et kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Arvestades koosseisu teisi alternatiive – tervise kahjustamine, peksmine, valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, ei ole tõenäoline, et seadusandja on pidanud vajalikuks lugeda löömise

alternatiivis kriminaalkorras karistatavaks isegi väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava käitumise. Tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et 09.12.2018.a X episoodis on tõendamist leidnud D.O poolt A. P. tõukamine, kuid KarS § 121 objektiivse koosseisu eeldus - valu tekitamine A. P.le - ei ole käesolevas kriminaalasjas tõendatud. Seega, tuleb D.O 09.12.2018.a episoodis süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. 06.01.2019 xxx episood Süüdistatava enda ütluste kohaselt toimus süüdistuses märgitud ajal ja kohas tal M.-L. M.iga suusõnaline vaidlus. Tüli trepil toimus põhjusel, et D.O soovis pojaga teisel korrusel rääkida, kuid M.-L. M.ile see ei meeldinud. M.-L. M. vaidles nii süüdistatava kui enda emaga. Selgitas, et vaidluse käigus ta ei lükanud ega löönud M.-L. M. i. D.O ütlused on ümberlükatud H. ja K. M.i, M-L. M.i ja A.M.i ütlustega. Kannatanu M.-L. M.i ütlused kinnitavad, et 06.01.2019.a aadressil xxx asuvas eramajas, kus elavad kannatanu vanemad, leidis aset konflikt D.O-ga . Kannatanu sõnul D.O ei lubanud tal minna teisele korrusele poja juurde ja seisis trepi peal ees. Tõukas käega rindu. Kui kannatanu püüdis mööduda ühelt või teiselt poolt, seisis D.O kogu kehaga ette ja tõukas rinnaga eemale. Seejärel nimetas lolliks ja samal ajal lõi tugevalt rusikanukkidega kolmel korral vastu vasakut pea poolt. Pea valutas ka veel hilisõhtul. Alaealise tunnistaja H. M.i ütlused kinnitavad, et kui ta läks eile jälle külla, siis ta tahtis, et nad ära läheksid ja D.O koputas emale nukkidega pähe. Alaealise tunnistaja K. M.i ütlused kinnitavad, et K. M. nägi, kuidas D.O M.-L. M.i tema vanaema juures (xxx) trepi peal lükkas. Täpsustas, et väga tugevasti ei lükanud, kuid ikkagi lükkas ning koputas nukkidega vastu pead. M.-L. M. ei kukkunud lükkamisest, aga K. M. teab, et emal valutas pärast pea. Tunnistaja A. M.i ütlused kinnitavad, et 06.01.2019.a toimus tema kodus M.-L. M.i ja D.O vahel konflikt, mille käigus D.O koputas M.- L. M.i sõrmedega vastu pead. Konflikt sai alguse lastevahelisest tülist. Mingil hetkel läks H. M. teisele korrusele ning D.O tahtis pojale järgneda, kuid M.-L. M.ile see ei meeldinud ning ta tahtis ise üles minna. D.O takistas teda trepil, toimus vaidlus. Tunnistaja A. M.i ütluste kohaselt ta ei näinud, et D.O oleks M.-L. M.i löönud rusikaga vastu pead, vaid „ta koputas sõrmedega vastu pead, näidates seda, et M.-L. on loll“. Selgitas, et muud füüsilist vägivalda ei olnud. Kannatanu ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et 06.01.2019.a xxx asuvas eramajas toimus D.O ja M.-L. M.i vahel konflikt, mille käigus D.O tõukas M.-L. M.i ning koputas talle vastu pead. Selles osas on kannatanu M.-L. M.i ja tunnistajate H. M.i, K. M.i ja A. M.i ütlused omavahel haakuvad. Kannatanu M.-L. M.i sõnul tõukas süüdistatav teda tugevalt. Tunnistaja K. M.i sõnul ei tõuganud tugevalt. Teised tunnistajad tõukamisest ei rääkinud. Süüdistatav eitas kohtueelses menetluses tõukamist, kuid need ütlused on vastuolus nii tunnistaja kui kannatanu ütlustega, mistõttu ei pea kohus usutavaks, et lükkamist ei toimunud. Kohus usub, et tõukamine toimus, kuid peab tõenäoliseks, et tõukamine ei olnud sellise intensiivsusega, et tekitada iseseisalt valu. Trepil seistes on tõukamise korral kerge tas akaalu kaotada, kuna aga ei ole tuvastatud, et M.L. M. kaotas tasakaalu ja/või kukkus trepil, pidi tõukamine olema sellise väga väikese

intensiivsusega, mille puhul valu ei tekitata. Seega, tõukamise osas jääb kohus eelmises episoodis toodud seisukoha ja põhjenduste juurde ning ei hakka neid käesoleva episoodi käsitluses enam kordama. Tunnistajate ja kannatanu M.-L. M.i haakuvate ütlustega on üheselt leidnud tõendamist, et D.O koputas M.- L. M.i pähe. Tunnistajate H. M.i ja K. M.i ütluste kohaselt koputas D.O M.-L. M.i nukkidega pähe. Need ütlused haakuvad kannatanu M.-L. M.i ütlustega. Tunnistaja A. M.i sõnade kohaselt koputas süüdistatav M.-L. M.i sõrmedega vastu pead. Samas on ta lisanud, et muud füüsilist vägivalda seal ei olnud. Antud ütlustest järeldab kohus, et A. M. pidas pähe koputamist füüsiliseks vägivallaks. Nagu eelnevalt M.nitud, on taolistes piirsituatsioonides oluline sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile. Võttes arvesse tunnistaja K. M.i ütlusi, mille kohaselt A. M. hoiab pigem D.O kui oma tütre poole ning A. M.i ütlusi toimunu kohta, siis ei ole kohtul põhjust arvata, et A. M.i ütlused oleks moonutatud D.O kahjuks. Seega, nähtub A. M.i ütlustest objektiivne hinnang D.O käitumisele. Ka K. M. on ülekuulamisel kinnitanud, et ta nägi kuidas D.O tema ema pähe koputas ning on seda koputamist ülekuulamisel ka imiteerinud (koputas pähe sõrmenukkidega). K. M.i ütlustega haakuvalt kirjeldas olukorda ka alaealine tunnistaja H. M. kuigi tema ütlustest täpselt ei selgu, kas ta nägi seda või kuulis seda kellegi käest. Süüdistatav on pähe koputamist eitanud, kuid kõik tunnistajad ja kannatanu on koputamise faktilist toimumist kinnitanud, mistõttu ei pea kohus D.O ütlusi selles osas usutavaks ning on veendunud, et pähe koputamine toimus sõrmenukkidega. A. M. ütluste kohaselt koputas pähe sõrmedega, kuid pole selge, mida ta sõrmede all silmas pidas. Alaealised tunnistajad on ülekuulamisel imiteerinud koputamist sõrmenukkidega, mistõttu usub kohus, et koputamine toimus sõrmenukkidega. Need ütlused haakuvad M.-L. M.i ütlustega. Nagu eelnevalt tsiteeritud, on Riigikohus selgitanud, et KarS § 121 koosseisu kontekstis tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Võttes arvesse, et pähe koputamist kinnitavad kõik tunnistajad ja ka kannatanu M.-L. M., on tõendamist leidnud, et D.O koputas M-L M.ile sõrmenukkidega pähe. Võttes arvesse tunnistaja K. M.i ütlusi, mille kohaselt ta teab, et emal valutas pärast pea, usub kohus, et D.O poolt kannatanule pähe koputamise tagajärjena tundis M. -L. M. valu pea piirkonnas. On üldtuntud asjaolu, et pea piirkond on õrn ja valu tekitamiseks ei pea löök olema kuigi intensiivne. Kasutades selleks sõrmenukke, tekib luudevaheline kokkupõrge, mis kohtu hinnangul põhjustab valuaistingu juba siis kui selleks olulist jõudu ei rakenda. Lisaks eeltoodule, selgitas kaitsja kohtuistungil hädakaitsele tuginedes, et D.O poolt M. -L. M.i pähe koputamine peatas M.-L. M.i, st ta ei püüdnud enam mööduda D.O-st. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et M. -L. M. lõpetas trügimise põhjusel, et tundis peas valuaistingut. Seda on kannatanu oma ütlustega ka kinnitanud. Seega, on nii kannatanu kui tunnistajate kokkulangevate ütlustega tõendatud 06.01.2019.a xxx asuvas eramajas D.O poolt kannatanule M. -L. M.ile nukkidega pähe koputamine, mille tagajärjel tundis kannatanu M.-L. M. valu pea piirkonnas. Kohus asub seisukohale, et D.O käitumises ei esinenud xxx episoodis õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundit KarS § 28 mõistes. D.O kaitsja on esitanud kaitseversiooni, mille kohaselt D.O koputas M. -L. M.ile näpuotstega pähe, et peatada M. L. M. teisele korrusele minemast ärritunud seisundis, samuti peatada trügimine M.-L. M.i poolt, kuivõrd D.O oli xxx otsene valdaja ja D.O kord oli lastega olla. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et süüdistataval ja kannatanul oleks olnud konflikti, mida oleks pidanud lahendama sõrmenukkidega pähe koputamisega. Jah, tunnistajate ütlustest võib järeldada, et D.O ja M. - L. M.il tekkis suusõnaline konflikt, kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et füüsilise konflikti (peatas trepil ja tõukas M.-L. M.i) algatas D.O ning

ühegi tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu M.-L. M. süüdistatavat ei rünnanud. Asjaolu, et naisterahvas püüab mööda trügida füüsiliselt tugevamast meesterahvast, kes asub temast ka üleval pool, ei anna alust meesterahvale koputada naisterahvast pähe. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et M.-L. M. oleks üritanud D.O lüüa või muul viisil talle valu põhjustada. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtub, et M.-L. M. püüdis D.O-st mööduda ja tema eesmärk ei olnud astuda füüsilisse kontakti, kuid D.O seisis talle ette olenemata sellest, et ta liikus nii ühele kui teisele poole, et mööda pääseda. Eeltoodust tulenevalt ei tegutsenud süüdistatav kannatanule valu tekitades hädakaitses, sest D.O ei tõrjunud vahetult või vahetult eelseisvat õigusvastast rünnet enda õigushüvedele. Kuivõrd tunnistaja A.M.i, kannatanu M.-L. M.i ja süüdistatava enda ütlustest nähtub, et lapsed olid tegelikult all korrusel emaga lahkumas ning konflikt toimus pärast seda, kui H. M. oli üles tagasi läinud, siis ei saa rääkida ka sellest, et D.O kaitses oma hooldusõigust, sest kannatanu sõnul oli ta oma lastele järele tulnud ning see oli kokku lepitud kannatanu õega. Samuti ei nähtu süüdistatava antud ütlustest ega kriminaalasja muudest tõenditest, et M.-L. M.il ei olnud tol päeval õigust lastele järele tulla ning neid koju viia või, et tal oli keelatud siseneda xxx majja (mille puhul võiks tulla kõne alla omavoliline sissetung). Lisaks eeltoodule, nähtub tunnistaja A. M.i ja kannatanu ütlustest, et pähe koputamise eesmärk oli rõhutada M.-L. M.ile, et ta on loll, mitte enam peatada teisele korrusele minekut. Ka juhul, kui uskuda süüdistatavat ja kaitsjat, et koputamise eesmärk oli samuti takistada M.-L. M.i teisele korrusele minemast, ei nähtu kriminaalasja materjalidest ühtegi asjaolu, mille pinnalt järeldada, et M.-L. M.il ei olnud õigust oma vanemate kodus teisele korrusele minna. Samuti ei esinenud D.O käitumises õigusvastasust välistav asjaolu nõusoleva võõrkahjustuse näol. Kannatanu ei ole ei oma konkludentsete tegudega ega selgelt väljendatud seisukohaga aktsepteerinud enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et süüdistatav ja kannatanu oleks kokku leppinud lahendada tekkinud erimeelsused vastastikuses kehalises konfliktis. D.O objektiivsest käitumisest – koputas kannatanut mitu korda sõrmenukkidega vastu pead - nähtub, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Pole usutav, et D.O ei tea, et pea piirkonda nukkidega koputamine võib põhjustada valu, seda enam, et tema füüsiliselt tugevama meesterahvana teeb seda endast nõrgemale naisterahvale. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.-L. M.il ei olnud füüsiliselt võimalik D.O-st mööduda juba ainuüksi siis kui D.O talle ette seisis, seega pähe koputamise eesmärk ei saanud olla suunatud ainult M.-L. M.i takistamisele ilma temale valu põhjustamata. Tunnistaja ja kannatanu ütlustest nähtuvalt oli koputamise eesmärk rõhutada M.-L M.ile, et ta on loll. S eega, D.O käitumise pinnalt, samuti tunnistajate ütlustest nähtuvalt on võimalik järeldada, et D.O pidas võimalikuks, et oma tegevusega põhjustab ta kannatanule füüsilist valu ning möönis seda. Kõigest eelnevast johtuvalt tuleb D.O tegevus xxx kuriteoepisoodis kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kui kehaline väärkohtlemine isiku suhtes, kellega ta on lähisuhtes. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. D.O on süüvõimeline ning KarS 2. ptk. 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 121 lg 2 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. D.O karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestab karistuse mõistmisel süüteo iseloomu ning hindab D.O süüd käesolevas kriminaalasjas keskmisest väiksemaks. D.O iseloomustab, et tal puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. Isikul on üks kehtiv väärteokaristus. D.O iseloomustavatest materjalidest nähtub, et Politsei- ja Piirivalveameti andmebaasis on registreeritud eelnevatel aastatel mitmeid juhtumeid kus D.O ja M.-L. M.i vahel on toimunud konflikt, mitme juhtumi puhul on M.nitud ka füüsilist vägivalda (juhtumid nr 3110170025924, 3110160100027 ning piirkonnapolitseinik I. R. vastuskiri nr 2.1-3/2832-2 (lk 55 – 59). Seega, on kohtul alust arvata, et D.O võib konfliktisituatsioonis minna üsna kergelt füüsiliseks ning ta ei hinda oma käitumist objektiivselt. Süüdistatav oli ka kohtuistungil seisukohal, et ta ei tekitanud oma käitumisega valu. Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et on täiesti usutav, et nukkidega pähe koputamine põhjustas kannatanule valu. Sellest tulenevalt ei pea kohus rahalist karistust D.O puhul efektiivseks ja karistusõiguse üld-ja eripreventiivseid eesmärke täitvaks. Arvestades kõike eeltoodut, kuriteo raskust ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida D.O edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et D.O tuleb KarS § 121 lg 2 p 2 alusel karistada sanktsiooni alammäära lähedases määras, s.o 3 kuud vangistust. Kuivõrd asja arutati lühimenetluses tuleb KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 2 kuud vangistust. Kohtu hinnangul on D.O näol tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. D.O on kindel elukoht, ta töötab ning kriminaalhooldusest võiks olla abi isiku suunamisel, et ta edasises elus tunnetaks piiri füüsilise vägivalla (karistusõiguslikus mõttes ) ja n-ö lubatud eetiliste vahendite vahel, mis on sobilikud konfliktide lahendamiseks. Seega, kohaldades KarS § 74 ja 75 sätteid, jätab kohus vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et D.O ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks KarS § 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Lisakohustusena peab D.O osalema kriminaalhooldaja määratud sotisaalprogrammides. KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel otsustab kohus kriminaalasjas oleva asitõendid- CD plaadid - jätta kriminaalasja juurde. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja järgmiselt: sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 810 eurot. Menetluskulude vähendamist taotletud ei ole. KrMs § 180 lg 1 alusel jätta D.O õigusabikulud D.O enda kanda.

Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega sundraha vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et sundraha saaks mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik sundraha ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile sundrada hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Lähenemiskeeld Kannatanud M.-L. M. ja A. P. on esitanud taotluse D.O-le lähenemiskeelu kohaldamiseks KrMS § 3101 lg 1 ja 3 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel kolmeks aastaks. Lähenemiskeelu (KrMS § 3101) kehtestamise üheks eelduseks on isikuvastane või alaealise vastu toime pandud süütegu. Merimetsa Nakkuskeskuse episoodis ei tuvastanud kohus D.O vastutust KarS § 121 lg 1 järgi, mistõttu mõistab kohus D.O selles episoodis õigeks. Tulenevalt eeltoodust ei ole D.O-le A. P. suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks vajalikud eeldused täidetud. Kannatanu M. -L. M. taotles 300-meetrist lähenemiskeeldu enda ja laste isikule ja oma elu- ja töökohale ning keeldu tema kõnetamiseks telefoni, kirja, elektronposti, sotsiaalmeedia jt elektrooniliste suhtluskanalite teel. Kohus märgib veelkord, et lähenemiskeelu (KrMS § 3101 ) kehtestamise üheks eelduseks on isikuvastane või alaealise vastu toime pandud süütegu. Käesoleval juhul ei ole D.O-le esitatud süüdistust tema ja kannatanu M.-L. M.i ühiste laste suhtes toimepandud süütegudes, mistõttu puudub alus laste suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt võib kohaldada lähenemiskeeldu isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tõendatud D.O poolt kannatanu M.-L. M.i suhtes toime pandud süütegu KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, mis on isikuvastane kuritegu. Kohus käsitles selle kuriteo kõigi tunnuste esinemist käesolevas otsuses 06.01.2019 xxx episoodi all. Seega on olemas menetlusõiguslik alus kohaldada KarS § 121 lg 2 p 2 alusel süüdimõistmisel lähenemiskeeldu. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt juhul, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. M. - L. M. suhtes on D.O toime pannud endaga lähisuhtes oleva inimese valu põhjustava kehalise väärkohtlemise KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. EV põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus eraelu puutumatusele, mis tähendab isiku õigust valida suhtlusringkonda. Kannatanut ähvardav isikuõiguste rikkumise tõenäosus edaspidi on suur, kuna süüdistataval ja kannatanul on kohtuvaidlus ka perekonnaõiguslikes küsimustes ning neil on ühised lapsed. Seega kokkupuuteid üksteisega on neil ka tulevikus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on politsei fikseerinud konflikte süüdistatava ja kannatanu M.-L. M.i vahel mitme aasta vältel. Ka tunnistajate K. D. ja E. T. ütlustest nähtub, et nendeni on jõudnud informatsioon süüdistatava ja kannatanu M.- L. M.i vahel toimunud varasematest konfliktidest, sh on M.-L. M. juba aastaid tagasi rääkinud neile sündmustest, kus D.O kasutas tema suhtes vägivalda. K äesolevas kriminaalasjas on J.

D.O-le esitatud süüdistus episoodides, kus konflikti keskmes on nende ühine laps H. M.. Seega, on tõenäoline, et taolised konfliktid laste jagamisel ja ühelt vanemalt teisele üleandmisel tekivad ka tulevikus. Kuna on tuvastatud, et D.O arusaam füüsilisest vägivallast ei vasta üldisele arusaamale, siis on reaalne võimalus , et D.O võib ka järgmisel korral ületada lubatud piiri konfliktide lahendamisel. Seetõttu leiab kohus, et lähenemiskeelu kohaldamine M.-L. M.i suhtes on vajalik. Riigikohtu juhiste kohaselt peab lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanuid ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2; RKTKm 3-2-1-91-14, p 17). Kannatanu M.-L. M. taotles 300-meetrist lähenemiskeeldu enda isikule ja oma elu- ja töökohale ning keeldu tema kõnetamiseks telefoni, kirja, elektronposti, sotsiaalmeedia jt elektrooniliste suhtluskanalite teel. Kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist võimaldab ära hoida keeld viibida kannatanu elu- ja töökohas, suhelda temaga kirja ja telefoni (telefonikõned, sõnumid) teel ning läheneda kannatanule M.-L. M. avalikes kohtades, kuid 300 meetrit on kohtu hinnangul ebaproportsionaalne vahemaa ja D.O õigusi riivav, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt elavad nii süüdistatav kui kannatanu üksteisele lähedal ning 300- meetrine vahemaa tähendaks D.O jaoks liigseid piiranguid kodukohas liikumisel. Juba 50 meetri kaugusel on üksteise nägemine pigem harv juhus ning suhtlemine ja füüsiline kontakt sellises kauguses ei ole samuti võimalik. Kohus leiab, et lähenemiskeelu kohaldamine on õigustatud maksimaalseks ajaks ehk kolmeks aastaks, alates kohtuotsuse jõustumisest. Maksimaalne lähenemiskeelu pikkus on vajalik seetõttu, et kohtu hinnangul vajab kannatanu kaitset eriti ajal, kui isikute vahel kestab kohtuvaidlus perekonnaõiguslikes küsimustes ning lastega suhtlemisel ei ole saavutatud üksmeelt. Lähenemiskeelust tulenevad piirangud ei tohi riivata D.O õigusi rohkem kui see on vajalik keelu eesmärgi saavutamiseks. Lähenemiskeelu eesmärk ei ole piirata süüdistatava reaalseid suhtlusvõimalusi oma lastega, vaid ära hoida süüdistatava ja kannatanu M. -L. M.i vahelisi võimalikke füüsilisi konflikte. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M. -L. M.i käitumine D.O jaoks tihti provotseeriv ning ta ei suuda jääda piisavalt rahulikuks, et lahendada olukord eetiliselt. Kohus arvestab lähenemiskeelu määramisel, et ühiste lastega seonduvalt on süüdistataval ja kannatanul vaja jätkuvalt suhelda. Samuti arvestab kohus asjaolu, et D.O elab kannatanu M.-L. M.i vanemate juures ning lähenemiskeeld ei tohi takistada D.O viibimast oma alalises elukohas kui M.-L. M. peaks soovima vanemate nõusolekul oma vaneM.d külastada. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et D.O on M.-L. suhtes toime pannud isikuvastase kuriteo, on põhjendatud kohaldada lähenemiskeeldu VÕS § 1055 lg 1 alusel kannatanu suhtes, mis ei ole süüdimõistetut koormav. Kohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada D.O-le lähenemiskeeld M.-L. M. suhtes kolmeks aastaks ning: keelata D.O läheneda kannatanule M.-L. M.ele (ik xxx) isiklikult ja avalikes kohtades lähemale kui 50 meetrit; kohustada D.O kannatanu M.-L. M.ega juhuslikel kohtumistel eemalduma kannatanust viivitamatult siseruumides vähemalt 5 meetri kaugusele ning muudel juhtudel vähemalt 50 meetri kaugusele; keelata D.O läheneda kannatanu M.-L. M.e elukohale ja töökohale lähemale kui 50 meetrit; keelata D.O võtta kannatanu M.-L. M.ega ühendust telefoni, kirja, elektronposti, sotsiaalmeedia jt elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. Seoses asjaoluga, et süüdistataval ja kannatanul M.-L. M.il on ühised lapsed ning kohtuvaidlus perekonnaõiguslikes küsimustes, lubada D.O suhelda M.-L. M.iga seoses nende

ühiste alaealiste lastega (H. M. (ik xxx) ja K. M. (ik xxx) ning seoses süüteomenetluste, tsiviil- ja haldusasjadega, mis puudutavad nende õigusi ja kohustusi vaid läbi M.-L. M.ele kuuluva e-posti (käesoleval ajal xxx); Samuti lubada D.O läheneda kannatanu M.-L. M.ele nende ühiste alaealiste laste, H. M.e (ik xxx) ja K. M.e (ik xxx), üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas lastekaitsetöötaja juuresolekul. Ühtlasi lubada D.O läheneda kannatanule: kohtutes, riigiasutustes ja –ametites seoses süüteomenetluste, tsiviil- ja haldusasjadega, mis puudutavad nende õigusi ja kohustusi. Tsiviilhagi Kannatanud A. P. ja M.-L. M. on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, 4 ja 8 alusel ja paluvad kohtul määrata õiglase hüvitise suurus. Prokuratuur ei toetanud kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. D.O tsiviilhagi kohtuistungil omaks ei võtnud. Kaitsja selgitas istungil, et tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd D.O ei ole kuritegu toime pannud. Kohus mõistab J. Sapurko 09.12.2018 episoodis süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks, mistõttu tuleb A. P. tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kuivõrd süüdistatav on kannatanu M.-L. M.i suhtes toime pannud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuleb M.-L M.i osas tsiviilhagi läbi vaadata. Seoses kannatanu M.-L. M.i poolt esitatud tsiviilhagiga mittevaralise kahju nõudes märgib kohus alljärgnevat: TsMS § 366 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Ka kannatanu M.-L. M. on taotlenud määrata kahju hüvitamisele kuuluva summa suuruse kohtul. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma üksnes isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvendamist. Kehavigastuseks loetakse deliktiõiguses vigastusi, millega kaasneb isiku kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine teatava välise füüsilise mõjutuse tulemusena. Tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes. Menetlusesemeks olevas kriminaalasjas on kohtus leidnud tuvastamist D.O süü KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusena ei ole

kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitaks, et D.O õigusvastase käitumise tulemusena sai M.-L. M. tervisekahjustusi või kehavigastusi. Üksnes lühiajalise kerge valuaistingu tundmine ei ole mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav. Seega, ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel mitterahalise kahju väljamõistmiseks vajalikud eeldused täidetud. Kaitsja on viidanud hagiavalduses VÕS § 1045 lg 1 p 4 isiklike õiguste rikkumisele, kuid siinjuures on seadusandja mõelnud selliseid isiklikke õigus, mille näidisloetele on toodud VÕS § 1046. Kuna 06.01.2019 sündmuse käigus M.-L. M.i isiklikke õigusi ei rikutud, siis ei ole hagiavalduse viide sellele punktile asjakohane. Hagiavalduses toodud väide, et kannatanu hingelist valu ja kannatusi suurendas asjaolu, et kehalist väärkohtlemist nägid pealt lapsed, keda nad kasvatavad, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise seisukohalt asjakohane. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise senine kohtupraktika ei tunnista kannatanul mittevaralise kahju hüvitise saamise õigust üksnes asjaolu tõttu, et vägivallategu nägid pealt tema lapsed. Kuna lapsed ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanuks, siis ei ole põhjendatud lastele tekitatud väidetavate läbielamiste hüvitamiseks moraalse kahju hüvitamine M.- L. M.ile. Laste viibimine sündmuskohal ei riiva kannatanu M-L. M.i õigusi. Kuna kriminaalasjas oli M. - L. M.i kui kannatanu suhtes menetlusesemeks ainult üks s.o 06.01.2019 episood, siis ei ole kahju hüvitamise seisukohalt asjakohased hagiavalduses toodud väited kannatanu pikaajalistest kannatustest ja liiklusohtliku olukorra tekitamisest. Kannatanu esindaja on viidanud hagiavalduses VÕS § 1045 lg 1 p 8 leides, et D.O poolt peale sündmust lastekaitsele ja laste psühholoogile öeldud sõnad, on iseenesest juba vastuolus heade kommetega. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, mida D.O on öelnud lastekaitsele ja laste psühholoogile, seega on tsiviilhagis toodud väited tõendamata. Kohus saab otsuse tegemisel tugineda ainult kohtuistungil uuritud tõenditele. Kõike eeltoodut arvestades jätab kohus M.-L. M.i mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. A. P. ja M.-L. P. on esitanud tsiviilhagis ka varalise kahju hüvitamise nõude summades: 1896 eurot, täiendavad kohtueelsed menetluskulud 2156 eurot, millele lisandub Harju Maakohtu 26.08.2019.a istungiks ettevalmistustasu 252 eurot ja istungil esindamise tasu summas 140 eurot / tund või alternatiivselt eelduslikult ühe tunni ulatuses summas 168 eurot. Kuigi tsiviilhagis nimetatakse kannatanute poolt kaitsjale makstud tasu neile tekitatud varaliseks kahjuks, ei ole tsiviilhagis varalise kahjuna nimetatud summad käsitletavad kuriteoga tekitatud varalise kahjuna vaid KrMS § 175 lg 1p1 alusel menetluskuluna. Kannatanute menetluskuludega seoses juhib kohus tähelepanu, et tsiviilhagi täiendamise taotluse punktis 4 on kaitsja arvutanud valesti saades kogu summaks 1796.67 + km 359.33 kokku 2156 eurot. Õige oleks 1586.67 + 317.33 käibemaks kokku 1904 eurot. Taotluse punktis 4 toodud summade 210 ja 910 eurot osa on Tallinna Ringkonnakohus 08.07.2019 määruses juba seisukoha võtnud märkides järgmist „Kannatanute esindaja S. S. esitas ringkonnakohtule 3. juulil 2019 taotluse hüvitada kannatanutele ringkonnakohtus määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1344 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal tõendite kogumiseks ja kliendilt saadud materjali hindamiseks kokku 1 tund ja 30 minutit ning määruskaebusele vastuse koostamiseks kokku 6 tundi ja 30 minutit. Õigusteenuse tunnihind on 140 eurot (ilma käibemaksuta) ja taotlusele on lisatud ka arve. Ringkonnakohus andis 25. juuni 2019. a määrusega kohtumenetluse pooltele õiguse ringkonnakohtule esitada oma kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 2. juulini 2019. Seega on kannatanute esindaja S. S. taotlus menetluskulude hüvitamiseks esitatud ringkonnakohtu poolt taotluste esitamiseks antud tähtaega ületavalt. Kohtukolleegium märgib, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (25. veebruari 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-4-16, p. 49). Eeltoodust

tulenevalt jätab ringkonnakohus kannatanute esindaja taotluse menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata.“ Kuivõrd Ringkonnakohus on menetluskulude 1120 + 224 km kokku 1344 eurot väljamõistmise osas juba seisukoha võtnud ja jätnud taotluse selles osa rahuldamata, kuna taotlus esitati hilinenult, ei muuda ringkonnakohtus määruskaebemenetlusega tekkinud kulude taotluse hilisem uuesti esitamine maakohtus seda taotlust tähtaegseks. Eeltoodust tulenevalt ei rahulda kohus kannatanute esindaja taotlust esindaja tasu summas 1344 eurot välja mõistmiseks süüdistatavalt. Kuna kohtuistungil esitatud taotluse punktis 4 on kaitsja valesti arvutanud, siis kohtul tuleb veel anda hinnang punktis 4 toodud õigusabikuludele 560 euro ulatuses s.o ajaliselt 3 tunni ja 20 minuti kohta. Taotluse punktis 2 korratud summaga 1896 eurot seoses on prokurör 31.05.2018 (ilmselt ekslikult trükiviga aastaarvus ja mõeldud 2019, nähtub ka digitaalallkirjast) määruses põhjalikult käsitlenud, miks nimetatud summad ei kuulu väljamõistmisele. Kohus nõustub, et advokaadibüroo Maria Mägi esitatud spetsifikatsioonidest nähtub, et osad õigusabikulud ei ole seotud menetlusesemeks oleva kriminaalasjaga, vaid on seotud laste suhtluskorra küsimuste, elatisnõude teemadega jne. Kriminaalmenetluses hüvitatakse üksnes konkreetse kriminaalasja menetlemisega tekkinud mõistlikud kulud, mida elatisnõude ja laste suhtluskorraga seotud küsimuste lahendamisel tekkinud kulud kindlasti ei ole. Kui kannatanutel on süüdistatavaga lahendada teisi õiguslikke probleeme, siis nende probleemide lahendamisel tekkinud kulude hüvitamine otsustatakse nendes menetlustes. Lisaks nõustub kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu (1-164665) seisukohaga, et väljamõistmisele ei kuulu menetluskulud, mis seonduvad büroosiseste nõupidamistega. Büroosisene nõupidamine kolleegidega ei ole puutumuses esindustoimingutega. Kui esindaja peab vajalikuks pidada nõu kolleegidega, siis ei ole põhjendatud selle kulu arvestamine esindatava menetluskulude hulka. Sama kehtib ka kuludele, mis on seotud edasise tegevuse planeerimisega ja kohtupraktika analüüsimisega. Ka need on büroosisesed korralduslikud küsimused, mis ei ole esindatava menetluskude hulka arvatavad. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta kannatanute taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 1896 eurot rahuldamata. Kannatanute esindaja taotluse punktide 4 ja 6 järgi soovib kaitsja veel ettevalmistustasu 252 eurot s.o 1 tunni 30 minuti eest ja kohtuistungi esindamise eest orienteeruvalt 1 tund. Kohus märgib, et kohtuistung kestis veidike üle tunni, kuid kannatanu esindaja hilines kohtuistungile, seega võtab kohus arvestamise aluseks ühe tunni. Seega arvutades kokku 3 tundi ja 20 minutit + 1 tund + 1 tund 30 minutit on see kokku 5 tundi 50 minutit. Kannatanute esindajale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel lähtub kohus eeskätt kriminaalasja keerukusest, mahust (keskmisest oluliselt lihtsam kriminaalasi), vaidluse iseloomust ja kannatanu esindaja poolt tehtud töö mahust, selle kvaliteedist ja vajalikkusest. Taotluse kohaselt on ühe tööühiku hind koos käibemaksuga 168 eurot. Kohus leiab, et arvestades kriminaalasjades õigusabi osutavate advokaadibüroode tunnihinda, on käeoleval juhul põhjendatud kaitsja ühe tööühiku hinnaks 100 eurot + käibemaks ehk 120 eurot. Korrutades 120 eurot 5 tunni ja 50 minutiga kuulub kannatanute esindaja esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks rahuldamisele summas 700 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd taotlus oli esitatud kahe kannatanu nimel ja mõlemaga oli seotud üks episood, siis tuleb A. P. ja M-L M.i kummagi kasuks mõista välja 350 eurot. KrMS § 182 lg 5 näeb ette, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Tsiviilhagi muudel põhjustel läbi vaatamata jätmise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisega tekitatud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel. KrMS § 182 lg 3 näeb ette, et tsiviilhagi osalise rahuldamises korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel.

Käesolevas asjas mõistab kohus D.O süüdi ühes episoodis ja õigeks ka ühes episoodis, ning ühe episoodiga seoses jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata ja ühe episoodiga seoses jätab läbi vaatamata, mistõttu tuleb vastavalt sellele proportsionaalselt mõista kannatanu õigusabi kulud välja riigilt ja süüdistatavalt. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kannatanu esindaja kuludest tuleb D.O-lt välja mõista M.-L. M. kasuks 350 eurot ja riigilt A. P. kasuks 350 eurot. Juhindudes KrMS § 306, 311- 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Mõista D.O 09.12.2018 episoodis süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. Süüdi tunnistada D.O 06.01.2019 episoodis süüdistuses KarS § 121 lg 2p2 järgi ja mõista karistuseks vangistus kolm kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 74 ja 75 sätteid kohaldades määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui D.O ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks KarS § 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1.elab aadressil xxx; 2.ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks ööpäevaks; 5.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, õppimis- või töökoha vahetamiseks

Tõkend ajutine lähenemiskeeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kohaldada D.O-le lähenemiskeeld kannatanu M.-L. M. suhtes tähtajaga 36 kuud. Keelata D.O läheneda kannatanu le M.-L. M.ele (ik xxx) isiklikult ja avalikes kohtades lähemale kui 50 meetrit. Kohustada D.O kannatanu M.-L. M.ega juhuslikel kohtumistel eemalduma kannatanust viivitamatult siseruumides vähemalt 5 meetri kaugusele ning muudel juhtudel vähemalt 50 meetri kaugusele. Keelata D.O läheneda kannatanu M.-L. M.e elukohale (aadress xxx) lähemale kui 50 meetrit. Keelata D.O läheneda kannatanu M.-L. M.e töökohtale ( xxx) lähemale kui 50 meetrit. Keelata D.O võtta kannatanu M.-L. M.ega ühendust telefoni, kirja, elektronposti, sotsiaalmeedia jt elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. Lubada D.O suhelda M.-L. M.ega seoses nende ühiste alaealiste lastega (H. M. (ik xxx) ja K. M. (ik xxx) ning seoses süüteomenetluste, tsiviil- ja haldusasjadega, mis puudutavad nende õigusi ja kohustusi vaid läbi M.-L. M.ele kuuluva e-posti (käesoleval ajal xxx). Lubada D.O läheneda kannatanu M.-L. M.ele nende ühiste alaealiste laste, H. M.e (ik xxx) ja K. M.e (ik xxx), üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas lastekaitsetöötaja juuresolekul. Lubada D.O läheneda kannatanule: kohtutes, riigiasutustes ja –ametites seoses süüteomenetluste, tsiviil- ja haldusasjadega, mis puudutavad nende õigusi ja kohustusi. KrMs § 180 lg 1 alusel jätta D.O õigusabikulud D.O enda kanda. Mõista D.O-lt välja M.-L. M. (kannatanu) kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 350 eurot. M.-L. M. tsiviilhagi D.O vastu moraalse kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. A. P. tsiviilhagi D.O vastu moraalse kahju hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Mõista Eesti Vabariigilt välja A. P. kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 350 eurot. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 20.09. 2019 Kohtunik Liina Pohlak

Osaliselt tühistatud Rkk 31.10.2019 otsusega

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.