Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni ei saa esitada kannatanud, sest kannatanutel on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi puudutavates küsimustes, ringkonnakohus aga tsiviilhagisid puudutavaid küsimusi ei lahendanud. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KarS § 263 lg 1 p 1 alusel esitas prokurör Q.C-le , K. Põltsamile ja R. Ollinole süüdistuse selles, et nad kasutasid 1. septembril 2017 kella 01.36-01.40 paiku avalikus kohas – Pärnu linnas XXX asuvas kokteilibaaris X ja selle ees tänaval –füüsilist vägivalda MM ja HJ suhtes. Q.C tõukas X ruumides kätega MM seljaga vastu seina. Seejärel Q.C , Romet Ollino ja Kert Põltsam lõid MM kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arvul kordi, kuid kokku umbes kümnel korral, rusikatega keha ja pea piirkonda. Tõukamise ja löömisega tekitasid Q.C , Romet Ollino ja Kert Põltsam MM-le tahtlikult füüsilist valu ning marrastused ja punetuse näo ja pea piirkonnas. Seejärel liikusid Q.C , Romet Ollino ja Kert Põltsam XXX hoone ette tänavale, kus Q.C viskas vastu maad katki joogiklaasi, mis purunes ning klaasi purunemisest tekkinud klaasikild riivas X välisuksel seisnud HJ alalõuga, mis tekitas HJ alalõuale haava. Lisaks viskas Q.C tänaval vastu maad puruks laua. Veel lõi Q.C X ees tänaval MM käega näo piirkonda ning ähvardas korduvalt MM füüsilise vägivallaga, öeldes, et annab talle peksa.

Pärnu Maakohus tegi 30. aprillil 2019 järgmise otsuse:

Kohus tunnistas Q.C süüdi KarS § 121 lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 järgi ning mõistis talle karistuseks vastavalt 6 kuu ja 1 aasta 6 kuu pikkused vangistused. Kuritegude kogumi eest mõistis kohus KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse raskemaga kaetuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud liitkaristust Harju Maakohtu 6. detsembri 2016 otsusega mõistetud, kuid kandmata karistuse – 2 kuu vangistuse – võrra. Kohtuotsuste kogumis mõistis kohus liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. K. Põltsami tunnistas kohus samuti süüdi KarS § 121 lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 järgi. Talle mõistis kohus karistuseks vastavalt 9 kuu ja 1 aasta 6 kuu pikkused vangistused. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest peab K. Põltsam kandma ära 1 kuu vangistust ning 1 aasta 11 kuud jääb tingimisi täitmisele pööramata, kui K. Põltsam ei pane 2 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. R. Ollino tunnistas kohus süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus R. Ollino karistust R. Ollinole Pärnu Maakohtu 16. septembri 2014 otsusega mõistetud, kuid kandmata karistuse – 3 kuu vangistuse – võrra, mõistes kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 aasta 9 üheksa kuud vangistust. KarS § 69 alusel asendas kohus R. Ollino vangistuse 630 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb sooritada 2 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavate kaitsjad.

3.1 K. Põltsami kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Põltsami KarS § 121 lg 1 ja § 263 lg 1p 1 alusel süüdimõistmise osas ning K. Põltsami õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja K. Põltsami karistuse kergendamist ja selle KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja leiab, et kohus rikkunud on tõendite hindamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 3.1.1 Kaitsja leiab, et K. Põltsamit KarS § 121 lg 1 järgi süüdi mõistes on kohus andnud vale hinnangu tunnistaja AT ütlustele. Kohus luges AT ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et tunnistaja jättis rääkimata videosalvestisel näha olevatest süüdistatavale kahjulikest asjaoludest. Kaitsja leiab, et sellisele argumendile tuginedes ei või tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks lugeda, sest ristküsitluses ei saa tunnistaja valida, mille kohta ta annab ütlusi ja mille kohta mitte. Nende asjaolude ringi, mille kohta tunnistaja ütlusi annab, määravad kindlaks küsitlejad, ennekõike kaitsja ja prokurör. Süüdistatavatele kahjulikust asjaolust on tunnistaja jätnud rääkimata põhjusel, et prokurör ega kaitsja ei ole talle selle kohta küsimusi esitanud. Kaitsja leiab, et sisuliselt on kohus heitnud kaitsjale ette seda, et ta ei küsinud AT käest oma kaitsealust kahjustada võivaid küsimusi. Kaitsetaktika valik on aga kaitsja õigus ja temalt ei või nõuda kaitsealuse jaoks kahjulike küsimuste küsimist. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Nimelt tunnistas kohus K. Põltsami ja Q.C ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et tegemist on süüdistatavatega, kes soovivad vältida kriminaalvastutust. Sellise väitega on kohus omistanud K. Põltsami ja Q.C ütlustele väiksema kaalu põhjusel, et tegemist on süüdistatavatega. Kaitsja peab põhjendamatuks kohtu seisukohta, et K. Põltsam ei tegutsenud hädakaitses. Kuna konflikti algus ei jäänud turvakaamerate vaatevälja, tegi kohus järeldusi süüdistatavate ja kannatanute käitumisest konflikti kaamerate vaatevälja jäänud faasist. Asjaosaliste kehakeelele tuginedes leidis kohus, et kannatanud ei saanud olla konflikti algatajad. Kaitsja leiab, et kehakeelega seonduv eeldab menetleja üldteadmistest väljapoole jäävate eriteadmiste rakendamist. Õigusalased teadmised ei ole üldjuhul piisavad, et hinnata inimeste kehakeelt. Seetõttu tulnuks selles osas kaasata kriminaalmenetlusse kas asjatundja või ekspert. Seda ei tehtud. Lisaks leiab kaitsja, et ründe puudumine sündmuse lõpuosas ei anna kuigivõrd infot selle kohta, milline oli sündmuskohal viibinud isikute käitumine ajal, mil isikud videosalvestise vaateväljas veel ei olnud, s.o ajal, mil süüdistatavate kaitseversiooni kohaselt olid kannatanud nendega agressiivsed ja ebaviisakad. Kaitsja leiab, et AT ütlustest tulenevalt esines põhjendatud kahtlus, et K. Põltsam tegutses hädakaitses. Kaitsja arvates ei ületanud K. Põltsam ka hädakaitse piire. 3.1.2 Ka K. Põltsamit KarS § 263 lg 1 p 1 alusel süüdi mõistes hindas kohus kaitsja arvates tõendeid valesti.

Kohus luges UA ja CM ütlused alusetult ebausaldusväärseks. Nende tunnistajate ütluste ebausaldusväärseks lugemisel tugines kohus argumendile, et nad viibisid süüdistatavatega samas seltskonnas ja et need ei haaku sündmuse suhtes kõrvaliste isikute SM ja CS ütlustega. Kaitsja leiab, et ka SM ja CS ei ole sündmuse suhtes kõrvalised isikud. SM ei saa pidada kõrvaliseks isikuks, sest ta oli kannatanu MM töökaaslane. Ka CS ei olnud sündmuse suhtes kõrvaline isik. Nimelt on tunnistaja ise kinnitanud, et Q.C tüütas varasemalt tema sõbrannat. UA ütluste ebausaldusväärseks lugemisel on kohus pidanud neid teiste tõenditega vastuolus olevaks seetõttu, et ta pole midagi rääkinud väljas toimunud laua ja klaasi lõhkumisest. Kuid, taaskordselt on kohus jätnud tähelepanuta, et sellega seonduvalt küsimusi UA-le ristküsitlusel ei esitatudki. Ei ole kaitsjate ülesanne tuvastada asjaolusid, mis ei ole kaitseversioonile kasuks, nende asjaolude kohta peaks võistlevas menetluses küsimusi esitama pigem ikka prokurör. Et prokurör jättis need küsimused küsimata, ei saa tuua kaasa tunnistaja ebausaldusväärsust. Ainus tõend, mis lõppastmes kohtu enda tuvastatud asjaoludel kinnitab Kert Põltsami süüd, on baari videosalvestis, mille pinnalt väidab kohus, et süüdistatav lõi kannatanu MM. Kaitsja sellise väitega ei nõustu. Videosalvestise pinnalt ei ole üheselt võimalik välistada süüdistatava kaitseversiooni sellest, et Kert Põltsam läks teiste vahelist konflikti üksnes lahendama. Seega ei vastuta Kert Põltsam vägivalla tarvitamise eest ning ta tuleb õigeks mõista. 3.1.3 Kaitsja leiab, et isegi kui Kert Põltsami tegevust pidada vägivaldseks, ei ole seda käsitleda avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 lg 1 p 1 tähenduses. Ükski süüdistuses nimetatud isiku, s.o HJ, CS ega SM rahu ei sattunud asjas uuritud tõenditest ohtu Kert Põltsami tegevuse tulemusena. Maakohtu tuvastatud asjaoludel algas kogu konflikt Q.C , mitte Kert Põltsami käitumisest. Ainus etteheide, mille on maakohus tuvastanud, on MM löömine, kuid sellega seonduvat ei näinud ükski süüdistuses nimetatud isik ise enda sõnul vahetult pealt ega ei tajunud seda muul viisil. Seetõttu ei saanud Kert Põltsami tegevus kuidagi mõjutada nende isikute rahu ning tegemist oli vaid Q.C ekstsessiga. Väljas toimunud sündmustiku puhul oli tervikuna tegemist Q.C ekstsessiga, kuivõrd Kert Põltsam ei osalenud väljas vägivaldses või teiste isikute rahu rikkuvas tegevuses. 3.1.4 Kaitsja leiab, et kohus on mõistnud K. Põltsamile põhjendamatult karmi karistuse. Maakohus on põhjendanud rahalise karistuse mõistmata jätmist asjaoluga, et Kert Põltsamil ei olnud 2016. aastal kuigivõrd suurt sissetulekut. Kohus on jätnud aga tähelepanuta küsimuse sellest, milline on Kert Põltsami sissetulek käesoleval ajal. Maakohus on ühelt poolt küll väitnud, et Kert Põltsamil puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks, kuid teiselt poolt on tuginenud praeguseks kolm aastat vanadele andmetele. Kaitsja leiab, et sellises olukorras ei ole rahalise karistuse mõistmine välistatud. Kohus pole ka põhjendanud, miks rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuigi kohtu hinnangul ei olnud vähemalt ühel korral Kert Põltsam konflikti algatajaks.

Kohus on esitanud karistuse mõistmisel ka ebaseadusliku põhjenduse väites, et Kert Põltsami poolt oli vägivalla kasutamine täiesti põhjendamatu. Kui vägivalla kasutamine on põhjendatud (mida Kert Põltsami kaitseversioon käsitlebki), on isiku vastutus kuriteo eest välistatud ning teda pole üldse alust karistada. Seega ei ole vägivalla kasutamise põhjendamatusele kui karistuse suurust põhistavale asjaolule alust viidata. Kert Põltsam on varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik, mistõttu jääb maakohtu lahendi pinnalt arusaamatuks, miks on vajalik tema suhtes kohaldada karistuse osalist täitmisele pööramist. Kriminaalasjas ei ole kogutud andmeid sellest, et eripreventiivselt on Kert Põltsami suhtes vajalik osaliselt karistus siiski täitmisele pöörata. Ka süüdistuse põhjendatuse korral on Kert Põltsam on käitunud õiguskuulekalt peaaegu kahe aasta vältel. Seetõttu on alusetu maakohtu väide, et süüdistatava suhtumine vägivalda peab muutuma. Kohus on seejuures viidanud üldsõnaliselt isiku süü suurusele, rikkumise raskusele ja kuriteo asjaoludele, kuid kõik need on KarS § 56 lõike 1 kontekstis taandatavad isiku süü suurusele. Süü suurus on ennekõike karistuse mõistmise, mitte karistusest tingimisi vabastamisega seonduv küsimus. Maakohus ei ole ka põhjendanud, mille poolest on Kert Põltsami süü sedavõrd suur, et vältimatult tuleb talle mõista osaliselt reaalne vangistus. Arvestades süüdistatva õiguskuulekat käitumist vahepealsel ajal, ei ole põhjendatud ka kontrollnõuete kohaldamine. Kontrollnõudeid kohaldatakse inimestele, kelle mõttemaailmas on tarvilik teha ulatuslikke muudatusi, kuid Kert Põltsami puhul puuduvad asjaolud, mis käesoleval hetkel viitaksid taolisele vajadusele – isik on olnud pikka aega õiguskuulekas ning seetõttu puuduvad alused arvamuseks, et ta võiks kriminaalhoolduse kontrollita sattuda uuesti õiguskaitseorganite tähelepanu alla. 3.2 Q.C kaitsja A. Reinmaa taotleb maakohtu otsuse tühistamist Q.C-le mõistetud vangistuse asendamata jätmise osas ning Q.C-le mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et jättis välja selgitamata Q.C seisukoha vangistuse võimaliku asendamise kohta. See tõi kaitsja hinnangul kaasa selle, et kohus jättis alusetult kohaldamata KarS § 69 lg 1. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et „KarS § 73 lg 4 võimaldab katseajal toime pandud kuriteo puhul kohaldada vabadusekaotuse alternatiive, s.o elektrooniline valve või üldkasulik töö. Nimetatuteks on vajalik aga isiku nõusolek. Käesoleval juhul isik vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamiseks nõusolekut andnud ei ole, mistõttu tuleb isikule liitkaristuseks mõista reaalne vangistus.“ Kaitsja järeldab sellest, et kohus oli valmis mõistetud vangistust üldkasuliku tööga asendama, kuid takistuseks sai süüdistatava nõusoleku puudumine. Maakohtu istungil palus kaitsja, et Q.C süüditunnistamise korral asendataks vangistus üldkasuliku tööga. Süüdistatav viibis ise samas kohtuistungil ning kui ta ei oleks nõustunud vangistuse üldkasuliku tööga asendamisega, siis oleks ta seda ka kohapeal öelnud. Süüdistatav ei teadnud, et oleks pidanud maakohtu istungil enda nõusolekut väljendama ning sai seda teada alles kohtuotsusest. Õiguskirjanduse (KarS § 69 kommentaarid) kohaselt peaks kohus enamasti küsima süüdistava nõusoleku kohta arvamust. Seega jättis maakohus jätnud vangistuse

üldkasuliku tööga asendamata vaid põhjusel, et süüdistatav ei teadnud, et ta peaks väljendama nõusolekut karistuse asendamiseks ning kohus ei küsinud süüdistavalt selle kohta. Veel on apellatsioonis märgitud, et Süüdistatav sai pärast maakohtu otsuse kuulutamist teada, et ta saab eeldatavasti oktoobris esimest korda isaks. Kaitsja märgib, et vanglakaristuse kandmine oleks süüdistatavale ja tema perele äärmiselt koormav. Lisaks märgib kaitsja, et süüdistataval on Pärnu Maakohtus pooleli menetlus kriminaalasjas 1-19-937. Selles kriminaalasjas sõlmis süüdistatav prokuratuuriga kokkuleppe ning hüvitas esitatud tsiviilhagi ja menetluskulud. Kaitsja väitel nõustus prokurör kokkuleppe kohaselt toetama praeguses kriminaalasjas süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni. Seega ei ole ka riikliku süüdistaja seisukohast Q.C karistamiseks vajalik tingimata reaalse vanglakaristuse kandmine vaid mõistetud karistuse võib asendada üldkasuliku tööga. Apellatsioonile olid lisatud Q.C kirjalik kinnitus, et ta on nõus tegema üldkasulikku tööd, kriminaalasjas nr 1-19-937 sõlmitud kokkulepe ning OÜ M tõend selle kohta, et AR on võetud rasedusega arvele ning lapse isaks on märgitud Q.C. 3.3 Romet Ollino kaitsja V. Krinal taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Ollinole mõistetud karistuse osas ja R. Ollinole karistuse oluliselt vähendamist. Kaitsja leiab, et R. Ollino süü ei ole tõendatud kohtuotsuses toodud mahus. Tema roll tekkinud konfliktis oli kõige väiksem. Ta tegutses enda ja sõprade kaitseks, püüdis kaklejaid lahutada ega rünnanud ise kedagi. Mitte keegi tunnistajatest ei ole öelnud, et R. Ollino oleks kaklust alustanud või kedagi vigastanud. Kõik süüdistatavad peavad intsidendi algatajaks MM. Kaitsja leiab, et R. Ollinole mõistetud karistus on liiga karm, ei arvesta piisavalt tema rolli ega seda, et ta on kannatanu ees vabandanud ja andeks saanud.

ründamine kolme süüdistatava poolt. Apellatsioonist ei nähtu ka, kuidas selline väidetav Kert Põltsami poolt olukorra lahendamine peaks kaasa tooma tema õigeksmõistmise. Maakohus on piisavalt põhjendanud seda, et konflikti algatajaks oli Q.C ning ajal, mil kolm süüdistatavat kasutavad vägivalda kannatanu MM suhtes, ei toimu mingit kannatanu poolset rünnet ning et kannatanu tegeles vaid enda kaitsmisega. UA ütlusi ei ole alust pidada usaldusväärseks, sest tema väitel ei näinud ta mingit löömist, kuigi ise oli salvestuselt nähtu järgi sündmuste juures. Samuti ei näinud ega kuulnud ta väidetavalt väljas mingit klaasi lõhkumist, kuigi salvestiselt on näha, kuidas Q.C laua puruks viskab ning klaasi lõhkumisest on rääkinud kannatanu HJ. Kuna süüdistatavad tegutsesid grupis ning kõik süüdistuses märgitud sündmused olid omavahel ajaliselt ja ruumiliselt vahetult seotud, saab omistada kõigile süüdistatavatele avaliku korra rasket rikkumist. Süüdistatavate tegevus häiris tunnistajaid CS, SM ja konflikti alguses mitte osalenud HJ. Keegi nendest otseselt MM-ga toimunud konfliktiga seotud ei olnud. Seejuures häiris SM kõigi süüdistatavate osalusel toimunud rüselus MM-ga. Kert Põltsamile maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud. Esiteks oleks pidanud kaitsja esitama kohtule tõendeid selle kohta, et Kert Põltsamil on rahalisi vahendeid rahalise karistuse tasumiseks. Samas oleks rahaline karistus liiga leebe karistus kahe vägivallakuriteo eest. Kert Põltsami süü ei olnud väike, arvestades jõhkra vägivalla kasutamist kannatanu RV suhtes. Kuna süüdistatav pani vähem kui aasta jooksul toime kaks vägivallakuritegu, on tema suhtes vajalik kindlasti kohaldada nii šokivangistust kui käitumiskontrolli, et ta oma käitumismustreid suudaks oluliselt ja kiiresti muuta, et vältida sarnaste sündmuste kordumist. Romet Ollinole mõistetud karistus on samuti põhjendatud, kuna tema puhul tuleb võtta arvesse seda, et ta pani uue vägivallakuriteo toime katseajal, mis talle määrati samuti vägivallakuriteo eest. Seetõttu ei saa karistus olla ka väga kerge. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on võimalik mõista kuni viieaastane vangistus, mistõttu on Romet Ollinole mõistetud vangistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Õige pole R. Ollino kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et R. Ollino ei rünnanud ise kedagi ja et ei ole kedagi vigastanud. Kõik süüdistatavad lõid kannatanut ja vastutavad ka talle tervisekahjustuste tekitamise eest. Q.C-le mõistetud karistuse kohta märgib prokurör, et eelkõige peaks süüdistatavalt nõusoleku küsimine üldkasuliku töö teostamiseks olema kaitsja ülesanne, kes seda kohtuistungil ei teinud. Prokurör ei vaidle siiski vastu Q.C kaitsja taotlusele asendada Q.C vangistus üldkasuliku tööga. Prokurör märgib, et apellatsiooni kohaselt on süüdistatav nüüdseks aru saanud talle süüdistuses etteheidetud tegudest. Süüdistatav on andnud ka oma nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks, samuti nõustus kriminaalasja nr 1-19-937 lahendamisega kokkuleppemenetluses ja talle Pärnu Maakohtu 4. juuni 2019 otsusega üldkasuliku töö määramisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kaitsja A. Toomemägi on andnud oma küsimusega AT-le vaba võimaluse kirjeldada kogu sündmuste käiku. Kaitsja küsis: „Mida mäletate 31 detsember 2016 sündmustest, jutt on siis Statolili lähistel toimunust?“ Vastuses sellele küsimusele kirjeldas AT seda, kuidas eelnevalt alanud konflikt jätkus X sissepääsu juures: „Siis liikusime kogu aeg suunaga sinna X ukse poole. Mingilt maalt kaklus lõppes, jäi ainult sõnasõda. Siis mingi hetk jälle üks nendest noormeestest millegipärast ründas Q.C-d, mille tagajärjel Q.C kukkus sinna ukse ette maha ja siis tuli juba politsei, sekkus ja küsis dokumente.“ (kd I; tl. 195). Siin ei ole ilmselgelt tegemist olukorraga, kus esitatud küsimus ei oleks võimaldanud kirjeldada seda, kuidas kukkusid OL ja RV. Ka ei ole tegemist olukorraga, kus – nt küsimuse rõhuasetusest tulenevalt – oleks jäänud see asjaolu lihtsalt ütlustes kirjeldamata. AT on selgelt kirjeldanud kannatanuid uue füüsilise konflikti algatajatena, öeldes, et „mingi hetk jälle üks nendest noormeestest millegipärast ründas Q.C-d, mille tagajärjel Q.C kukkus sinna ukse ette maha“. Selline asjaolude kirjeldus tähendab, et AT väitel ei olnud X sissepääsu juures enne Q.C tõukamist mingit füüsilist konflikti. Selliselt AT mitte ainult ei vaiki maha X ukse juures kannatanute suhtes kasutatud vägivalda, vaid kirjeldab just kannatanuid konflikti taasalgatajatena, väites, et üks neist noormeestest ootamatult („mingi hetk“) ja põhjendamatult („millegipärast“) ründas Q.C . Olukorras, kus tunnistaja kirjeldas sündmuste käiku turvakaamera salvestisel nähtavaga sisuliselt vastupidiselt, pidi kohus otsustama, kumba tõendit ta peab usaldusväärsemaks. Maakohus on asunud seisukohale, et usaldusväärseim tõend on turvakaamera salvestis. Oma seisukohta on kohus otsuses põhjendanud, öeldes: „Samuti ei ole antud tõendiallikas kuidagi isikulistest asjaoludest mõjutatud, nt inimene aja möödudes võib asju unustada, neid rääkimisel moonutada vms, samas videosalvestisega seda juhtuda ei saa.“ Mingitele asjaoludele, mis annaks alust kahtluseks, et turvakaamera salvestis kajastab sündmust moonutatult, ei ole esitatud maakohtus ega apellatsioonis. Seega oli igati põhjendatud maakohtu otsustus pidada turvakaamera salvestist võrreldes süüdistatavatega samas seltskonnas olnud tunnistaja ütlustega usaldusväärsemaks tõendiks. Sündmuste käigu ühte osa puudutavas osas ilmnenud jäme vastuolu tunnistaja ütluste ja kohtu hinnangul usaldusväärse tõendi vahel andis alust pidada ebausaldusväärseks kogu tunnistaja kirjeldust sündmuste käigust, sh sellest, kuidas sai alguse esmane konflikt. Kohtukolleegium leiab, et turvakaamera salvestisega risti vastuolus olev, kuid süüdistatavate versiooni toetav toimunu kirjeldus võiks anda prokuratuurile alust kaaluda kriminaalmenetluse alustamist selgitamaks välja, kas tunnistaja andis teadvalt valeütlusi. 6.2 Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks kaitsja väidet, mille kohaselt on maakohus rikkunud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Apellatsiooni kohaselt on kohus tunnistanud süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseks väitega, et tegemist on süüdistatavatega, kes soovivad pääseda kriminaalvastutusest.

Maakohus on kannatanute ja süüdistatavate ütlusi kokku võttes resümeerinud: „Seega ühelt poolt väidavad kannatanud, et esimesena ründasid neid süüdistatavad, samas süüdistatavad ja tunnistaja väidavad jälle, et süüdistatavad tegutsesid enesekaitseks, sest esmalt ründasid neid kannatanud. Ilmselgelt on kummagi osapoole motiiv süüdistada teist osapoolt. Kannatanute motiiviks on ilmselgelt vähendada endi osalust antud episoodis ning süüdistatavate eesmärgiks on ilmselgelt soov vältida kriminaalvastutust.“ Tsiteeritud seisukohavõtu tulemusel ei ole maakohus aga kellegi ütlusi ebausaldusväärseks lugenud ja kõrvale jätnud, vaid kohtuotsuses järgnes põhjalik tõendite analüüs, mille raames esitas kohus põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ta peab usaldusväärseks ja milliseid mitte. Seega on maakohus tsiteeritud seisukohavõtus sedastanud üksnes, et kohus peab asjaolude väljaselgitamist keeruliseks, sest näeb nii kannatanute kui süüdistatavate ütluste puhul asjaolusid, mis seavad kahtluse alla selle, kui õigesti need juhtunut kajastavad. Põhjendused, miks kohus peab süüdistatavate ütlusi ebausaldusväärseteks, on toodud maakohtu otsuse lehekülgedel 9 ja 10. Neist põhjendustest nähtuvalt ei ole Q.C ja K. Põltsami ütluste kõrvale jätmise põhjuseks olnud eeldus, et süüdistatavad annavadki vastutusest pääsemiseks ebausaldusväärseid ütlusi. Kohus on pidanud süüdistatavate ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et need ei läinud mitmes olulises küsimuses kokku turvakaamera salvestisel näha olevaga. Üks nendest asjaoludest, milles süüdistatavate ütlused ja salvestis lahknesid, oli eespool käsitletud füüsilise konflikti taaspuhkemine X ukse ees: seda puudutavas osas sarnanes süüdistatavate versioon tunnistaja AT omaga. Teiseks tõi kohus välja, et salvestiselt nähtuv sündmuste käik ei toeta süüdistatavate versiooni, mille kohaselt tungisid esmalt neile kallale agressiivsed kannatanud. Kohus nentis, et konflikti algus jäi turvakaamerate vaateväljast välja, kui sündmuste käigu turvakaamerate salvestisele jäänud osas ei näidanud OL ega RV üles mingit agressiivsust ning vägivaldselt käitus K. Põltsam. Kohus leidis, et kui OL ja RV oleksid olnud kallaletungijad, oleksid nad ka järgnevalt käitunud kindlasti agressiivsemalt. 6.3 K. Põltsami kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus ei oleks tohtinud tugineda järelduste tegemisel asjaosaliste kehakeelele. Kaitsja leiab, et kehakeelega seonduv eeldab eriteadmiste rakendamist. Seetõttu tulnuks kaasata kriminaalmenetlusse asjatundja või ekspert, mida aga ei tehtud. Seda kaitsja seisukohta peab kohtukolleegium ilmselgelt põhjendamatuks. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud mingeid asjaosaliste kehakeelega seotud asjaolusid, mille kohta ei ole võimalik teha järeldusi tavapäraste sotsiaalsete oskuste alusel. Kohus on otsuses kirjeldanud seda, mida ta salvestisel näeb, ning selgitanud, kuidas kohus nähtavat mõistab. Maakohtu kirjelduse kohaselt oli videosalvestisest näha, kuidas K. Põltsam lõi rusikate ja jalgadega maas lamavat RV. Videosalvestiselt ei olnud näha, et viimane oleks üritanud K. Põltsami vastu lüüa, vaid ta üksnes üritas end kaitsta. Enne RV kukkumist ajas K. Põltsam teda taga. Pärast püsti saamist RV eemaldus K. Põltsamist. Ei enne ega pärast seda, kui K. Põltsam maas olevat RV lõi, ei näidanud RV kehakeel mitte mingisugust agressiivsust. Sel ajal, mil K. Põltsam lööb RV,

käitus ka OL rahulikult ega püüdnud kedagi rünnata või K. Põltsami ja RV lahutada. Kirjeldatud asjaoludele tuginedes leidis kohus, et agressiivselt käitus antud juhul K. Põltsam. Kohus nentis, et videosalvestiselt nähtu, mille kohaselt K. Põltsam ajas kannatanut taga ning pärast viimase kukkumist peksis rusikate ja jalgadega, ei kinnita mitte mingil moel, et K. Põltsam oleks tegutsenud hädakaitseseisundis ja kaitsnud end väidetavale agressiivsete kannatanute eest. Sellisest sündmuste käigust järelduste tegemine selle kohta, kumb osapooltest käitus agressiivselt, ei eelda õiguslikke ega mitteõiguslikke eriteadmisi. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et konflikti hilisema faasis juhtunu ei võimalda teha järeldusi selle alguse kohta. Kui valdava osa ajal konfliktist ei näidanud kannatanud üles agressiivsust, küll aga käitus selgelt agressiivselt süüdistatav, ei ole alust arvata, et konflikti alguses oli olukord vastupidine. 6.4 Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus K. Põltsami kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohti põhjendamatuteks ning nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldustega. Maakohtu poolt tõendatuks loetud asjaolud välistavad K. Põltsamil hädakaitseseisundi ning mingit sellist kõrvaldamata kahtlust, mis tulnuks tõlgendada K. Põltsami kasuks, nagu on leitud apellatsioonis, ei esine.

kogusime ennast, üritasime aru saada, et miks see intsident üldse juhtus, see oli meie jaoks nii ootamatu. Siis mingil hetkel nagu turvamees, no ilmselgelt Q.C nagu karjuski turvamehele midagi, et mille eest või mida iganes. Siis ma mäletan seda, et turvamees tuligi nagu spetsiaalselt, nagu ukse juurest tuli sellise hoiakuga meie suunas ja ütles, et ma ei karda teid või midagi siukest. Juba siis kui olite väljas? Jah see oli väljas, ukse ees. Tuli X ustest kaugemale Rüütli tänavale? Jah see oli juba põhimõtteliselt selle ristmiku juures. Et baariruumidest väljaspool? Jah kindlasti. Baari laudade lähistelt ka väljaspool, kas seal oli väljas üldse mingeid laudasid? Ei mäleta. Tuli ja ütles, et ei karda teid, mis edasi sai? Siis minu arust ta jälle vehkis või lõi Q.C-d ja siis tekkis uus kähmlus ja siis tekkisid juba uued gaasid ja siis liitus juba uus turvamees, kes ilmselgelt mõlemad olid vaenulikud. Siis oli juba pinge nii kõrge, et me ei saanud enam midagi aru mis toimub, see oli juba põhimõtteliselt rünnak. tekkis mingi kähmlus. Teine turvamees vaatas kõrvalt ja pidevalt sõimas meid ja siis ta eeldas vist, et meie tekitasime mingi situatsiooni, kuid tegelikult ei olnud nii. Põhimõtteliselt arvan, et ta käitus nii, nagu tundis, et peaks tegema. Kas on meeles, et keegi ka midagi ära lõhkus õues? Spetsiifiliselt mina ei mäleta seda, et keegi õues oleks midagi ära lõhkunud. Ma ei mäleta.“ (kd I; tl. 193, 193 prd). Seega UA sõnul ta ei mäleta, et keegi oleks midagi lõhkunud. Olulisem on aga see, kuidas on UA kirjeldanud X-st väljumise järgset sündmuste käiku tervikuna: ta kirjeldas turvameest selgelt konflikti otsiva poolena ning väitis sisuliselt, et nende seltskonnast ei andnud keegi uueks konfliktiks põhjust (Q.C roll piirdus turvamehele hüüdmisega, et mille eest neile gaasi lasti). Maakohus leidis, et turvakaamera salvestis sellist sündmuste käiku ei kinnita, vaid näitab, et MM tegutses alles pärast seda, kui Q.C jätkuvalt käitus agressiivselt. Seega on tõsi, et UA ütlustes esitatud sündmuste käigu kirjeldus lahkneb videosalvestisest nähtuvast. Seejuures on just UA versioon süüdistatavatele soodsam. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu järeldust, et UA ütlused on kantud motiivist vähendada tuttavate süüd. 7.2 Ka konflikti algust puudutavas osas pidas kohus UA ütlusi ebausaldusväärseks, põhjendades seda vastuoluga „kõrvaliste isikute, s.o SM ja CS, ütlustega, millest järeldub, et juhtunu vallandus Q.C käitumise, s.o baari külastajate tülitamine, tagajärjel“. Kaitsja leiab, et ka CS ja SM ei saa pidada kõrvalisteks isikuteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, kas tunnistaja oli süüdistatava(te) või kannatanu leeris, üksivõetuna tähtsust. Tunnistaja

ütluste usaldusväärseks või ebausalusväärseks lugemine ainuüksi selle põhjal, kelle leeri kuuluvaks kohus tunnistaja loeb, kujutaks endast KrMS § 61 lg 1 rikkumist. Küll võib tunnistaja kuulumine süüdistatavate või kannatanuga samasse leeri omada tema ütluste hindamisel tähendust koos teiste asjaoludega alates sellest, kuidas ütlused haakuvad teiste tõenditega kuni selleni kui neutraalne või hoiakutest kantud tunnistaja esitatud asjaolude kirjeldus on. Ka maakohus ei ole tuginenud üksnes sellele, et AA kuulus süüdistatavatega samasse seltskonda, vaid on kõrvutanud tema ütlusi teiste tõenditega. Mis puutub K. Põltsami kaitsja väidetesse, et CS ja SM ei saa pidada kõrvalisteks isikuteks, siis CS ütlused kakluse alguse kohta tuleb ringkonnakohtu hinnangul kõrvale jätta hoopis KrMS § 66 lg 2 1 alusel. Nimelt ilmneb CS ütlustest, et baaris toimunud kaklust ennast CS ei näinud, sest väljus koos sõbrannaga baari tagaukse kaudu. CS ütluste kohaselt oli talle küll räägitud, et Q.C oli kellegagi tõuklema läinud ning MM läks seda lahendama, kuid KrMS § 66 lg 2 1 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, välja arvatud samas sättes loetletud erandid. Maakohus ühelegi KrMS § 66 lg-s 21 toodud alusele, mis võimaldaks CS ütlusi talle räägitu kohta tõendina kasutada, viidanud ei ole ning ringkonnakohus sellist alust ei näe. Seevastu ei ole mingit alust lugeda ebausaldusväärseks tunnistaja SM ütlusi põhjusel, et ta oli X töötaja. Tema vastustest esitatud küsimustele on näha, et ta on püüdnud anda ütlusi võimalikult objektiivselt. Ta on mitmel korral selgitanud, et tema vaate kaklusele varjasid riiulid ja klaasid. Ta tunnistas, et teises ruumis olnud konflikti, mida MM läks lahendama, ta üksnes kuulis – tema sõnul kuulis ta teisest ruumist valju häält ja rüselemist. Ka tunnistas ta, et ei oska ühegi konkreetse isiku rolli konfliktis välja tuua (kd I; tl. 188). Võrreldes SM-ga on UA ütlustes hulga enam tunda, kuidas tunnistaja ütlused on kantud tema suhtumisest konflikti osapooltesse. Kakluse algust kirjeldas UA järgnevalt: „Kui me läksime sealt uksest välja, esimesest vaheuksest, siis mina kuulsin, et keegi sealt ruumist karjus nagu midagi. Ma ei saanud täpselt aru et mida, aga hääletoonist oli selline mulje, nagu see oleks meie pihta ja oleks olnud selline vaenulik. Q.C reageeris sellele, keeras ümber ja lihtsalt küsis, et mida sa siin lõugasid või mis sa ütlesid, kuigi me isegi ei kuulnud kes ütles, põhimõtteliselt me ei teadnud isikut. Siis tuligi põhimõtteliselt selle hetkega turvamees, kes siis tuligi meie juurde suhteliselt agressiivse hoiakuga, midagi mölises, midagi ütles meile, et minge siit kohe välja või mida iganes. Ma ei mäleta sõnu täpselt, aga mis mäletan, oligi see, et Q.C reageeris lihtsalt ka sellele. Oli ilmselgelt üllatunud, et miks ta meie pihta oma vaenu või mida iganes tal viga oli, sellepärast et meie kuulsime hoopis teisest ruumist midagi.“ (kd I; tl. 192 prd). Nende ütluste kohaselt ei andnud seltskond, kuhu kuulusid süüdistatavad ka tunnistaja, üldse alust turvamehe sekkumiseks ning turvamees käitus nende suhtes vaenulikult. Need ütlused ei lähe kokku ka maakohtu otsuses käsitletud turvakaamera salvestisega, mille kohaselt tülitas Q.C teisi ning käitus vahetult enne turvamehe sekkumist agressiivselt. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on videosalvestiselt näha, kuidas vahetult enne intsidenti hoidsid UA ja K. Põltsam Q.C käsivartest ja õlgadest kinni, kusjuures Q.C kehakeelest oli selgelt agressiivne (maakohtu kirjeldatud situatsioon on näha Xi turvakaamera salvestise vaatlust kajastava asitõendi vaatlusprotokolli fotolt 14. kd I; tl. 67).

Turvakaamera salvestisega ei lähe kokku ka UA kirjeldus, kuidas sündmused edasi arenesid. UA kirjeldas edasist järgnevalt: „Ja sellel hetkel ta tegigi mingi löögi liigutuse turvamees Q.C suunas kuskile keha piirkonda. Siis läks rüseluseks, siis oligi hetk rüselust. Keegi ei saanud midagi aru ka mis seal täpselt juhtus, kõik üritasid lahutada seda ja siis sellel hetkel lasigi vist turvamees juba gaasi näkku ja siis oli juba täielik segadus. Siis sai laiali mindud, hakkasime liikuma välja, sest seal ei saanud enam normaalselt hingata.“ Maakohus luges MM ütluste ja turvakaamera salvestise alusel tõendatuks, et MM tõukas Q.C tähelepanu saamiseks teda kergelt õlast, sellele reageeris Q.C kahe käega MM hooga vastu seina tõugates. Sellele vastas MM omakorda löökidega, mille peale hakkasid teda peksma juba kolm isikut. UA on küll rääkinud sellest, et Q.C reageeris turvamehe sekkumisele, jättes aga ütlemata selle, milles see reageerimine seisnes. Nii jääb UA ütlustest mulje, justkui oleks esimesena tarvitanud füüsilist vägivalda turvamees, kes ootamatult lõi Q.C . Ka vähendab UA Q.C , K. Põltsami ja R. Ollino järgneva tegevuse tähendust, nimetades järgnenud peksmist rüseluseks. Seega ka ses osas oli UA kirjeldus toimunust süüdistatavate tarvitatud vägivalla osa pisendav ning MM oma esile tõstev. Sellises olukorras on põhjendatud järeldus, et UA ütlused on kantud kantud motiivist vähendada oma tuttavate süüd. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult jätnud UA ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Kuivõrd enne seda, kui MM Q.C lõi, tarvitas Q.C ise MM suhtes vägivalda, teda hooga vastu seina tõugates, ei tekkinud juures olnud K. Põltsamil õigust teostada hädakaitset Q.C kaitseks.

tõendamiseseme asjaolude hulka. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Ilmselgelt ei ole K. Põltsami sissetuleku suurus olla midagi sellist, mida saaks kohus tunnistada üldtuntuks. Seega saab kohus tugineda sissetuleku suuruse väljaselgitamisel tugineda kohtule esitatud tõenditele. Maakohus on tuginenud kohtule esitatud teatisele kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta. Kuigi kaitsja heidab ette, et kohus pole arvestanud K. Põltsami praegust sissetulekut, ei ole apellatsioonis viidatud tõendile, mis K. Põltsami praegust sissetulekut tõendaks. Lisaks sellele, et K. Põltsamil puudus kohtu hinnangul sissetulek, millest rahalist karistust tasuda, põhjendas kohus karistusliigiks vangistuse valimist ka sellega, et K. Põltsami poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu. Erinevalt kaitsjast peab ringkonnakohus seda argumenti õiguspäraseks ja asjakohaseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja mõistnud maakohtu argumenti valesti, pidades maakohtu argumenti teo õigusvastasuse küsimuse lahendamiseks. Küsimus sellest, miks isik käitus just nii, nagu ta käitus, omab tähtsust ka KarS § 56 lg-s 1 nimetatud süü suuruse hindamisel. Ka koosseisupäraste, õigusvastaste ja süüliste vägivallategude puhul tuleb arvestada, et situatsioonid, milles vägivalda tarvitatakse, ja selle tarvitamise motiivid on erinevad – mõnel juhul on süüdistatava käitumine inimlikult mõistetavam kui teisel juhul ning sellest tulenevalt on ka tema süü sellisel juhul väiksem. Maakohus ütles sisuliselt seda, et ta ei näe K. Põltsami käitumise puhul selliseid asjaolusid, mis tema käitumist kuidagi õigustaks ja sellest tulenevalt tema süüd vähendaks. Maakohus on otsuses esitatud põhjendustest nähtuvalt võtnud arvesse seda, et K. Põltsam oli varem karistamata. Sellele tuginedes jättiski kohus K. Põltsamile mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata. Maakohus on esitanud ka selge põhjenduse, miks ta pidas vajalikuks karistus osaliselt täitmisele pöörata. Maakohus kirjutas: „Samas leiab kohus, et osaliselt tuleb mõista reaalne vangistus, kuna käesoleval juhul on isik toime pannud vähem kui aasta jooksul kaks vägivaldset kuritegu, mis näitab, et pärast esimese teo toime panemist ja menetluse algatamist isik oma käitumisest järeldusi ei teinud ega korrigeerinud seda, vaid pani mõne aja möödudes toime uue vägivallakuriteo.“ Ringkonnakohus peab maakohtu põhjendust asjakohaseks. Ka leiab ringkonnakohus, et uue vägivallateo toimepanemine ajal, kui isiku suhtes on eelmise vägivallateo pärast alustatud kriminaalmenetlust, õigustab käitumiskontrolli kohaldamist. II

karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes ei ole öeldud, et kohus peab alati süüdistatavalt uurima, kas ta on nõus tegema üldkasulikku tööd. Selles on avaldatud seisukohta, et kohus peab küsima süüdistatava seisukohta juhul, kui kohus ise peab otstarbekaks üldkasuliku töö kohaldamist, sest ilma nõusolekuta kohus seda teha ei või (P. Pikamäe: § 69 komm. 2.2.6. – KarS. Komm. 4. v.a. Tallinn 2015, lk. 210). Ringkonnakohus leiab, et see kohustus tekib kohtul juhul, kui ükski kohtumenetluse pooltest ei ole vangistuse asendamist üldkasuliku tööga taotlenud, kuid kohus, kes ei ole karistuse mõistmisel kohtumenetluse poolte taotlustega seotud, peab asendamist võimalikuks. Seevastu juhul, kui vangistuse asendamist taotleb kohtumenetluse pool, on eelkõige selle poole kohustus selgitada välja, kas süüdistatav on sellega nõus. Maakohtu istungi protokolli kohaselt taotles Q.C vangistuse asendamist üldkasuliku tööga tema kaitsja A. Toomemägi. Advokaadist kaitsja peab olema teadlik sellest, millistel tingimustel on võimalik vangistust üldkasuliku tööga asendada. Kuna KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja ülesanne nõustada kaitsealust kriminaalmenetlusega seotud küsimustes, oleks olnud tema ülesanne selgitada ka Q.C-le vangistuse üldkasuliku tööga asendamise tingimusi. Seega kui Q.C ei teadnud, et vangistuse asendamist üldkasuliku tööga saab kohus kaaluda ainult tema nõusoleku olemasolul, on see teadmatus etteheidetav pigem kaitsjale kui kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtul alust eeldada, et kui kaitsja esitab oma kaitsealust puudutava taotluse, on ta selle olemust kaitsealusele selgitanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu ilmneks maakohtu otsusest, et kui süüdistatav oleks olnud üldkasuliku töö tegemisega nõus, oleks kohus asendanud vangistuse üldkasuliku tööga. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab apellatsioonis tsiteeritud maakohtu lause maakohtu tõdemust, et kuigi kaitsja esitas vangistuse asendamise taotluse, puudus kohtul süüdistatava nõusoleku puudumise tõttu vajadus selle taotluse põhjendatust lähemalt käsitleda. See, et süüdistatav on ringkonnakohtule esitanud kinnituse, et ta on nõus üldkasulikku tööd tegema, ei muuda tõsiasja, et ringkonnakohus võib maakohtu otsuse tühistada KrMS §-s 338 sätestatud juhtudel. Kohtukolleegium peab asjakohatuks apellatsioonis esitatud argumenti, et teises kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe Q.C üldkasuliku tööga karistamise kohta. Teises kriminaalasjas sõlmitud kokkulepe ei anna mingisugust õiguslikku alust praeguses kriminaalasjas mõistetud karistuse muutmiseks. Üldmenetluses ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud poolte taotlustega, ammugi ei ole kohus ühes kriminaalasjas karistust mõistes seotud prokuröri, süüdistatava ja kaitsja teises kriminaalasjas teise teo kohta sõlmitud kokkuleppega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa info sellise kokkuleppe kohta olla ka kuidagi süüdistatava kasuks rääkiv asjaolu – see näitab, et lisaks praeguse menetluse esemeks olevatele süüdistatakse isikut veel muude kuritegude toimepanemises. See, kui ilmneb, et süüdistatav on pannud toime veel kuritegusid, on asjaolu, mis pigem halvendab eripreventiivset prognoosi. Tähtsust saaks omada selle kokkuleppe alusel tehtud jõustunud kohtuotsus, mille tõttu tuleks mõistetud karistused liita. Sellise liitmise puhul ei saa aga liitkaristuseks olla üldkasulik töö – KarS § 65 lg 3 kohaselt mõistetakse liitkaristuseks reaalne vangistus, kui üks kogumit moodustavatest karistustest on ärakandmata reaalne vangistus. Märkida tuleb aga seda, et

ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, et selline otsus on jõustunud, ega taotletud liitkaristuse mõistmist. KrMS § 340 lubab apellatsiooni piirest väljuda üksnes süüdistatava kasuks. Karistuste liitmisel Q.C olukord raskeneks. Seega ei ole ringkonnakohtul alust ise tuvastada, kas Q.C suhtes on vahepeal jõustunud veel üks süüdimõistev otsus, ning mõista liitkaristust. III

käed veel ja unustasime selle teema ära.“ (kd II; tl. 29 pöördel). Ka MM on andnud ütlusi, et tema ees vabandati ja tema andis andeks (kd I; tl. 102 pöördel). Seega mõlema osapoole ütlustest nähtuvalt on R. Ollino ja MM omavahel leppinud. KarS § 57 lg 1 p 9 kohaselt on süüdistatava leppimine kannatanuga karistust kergendav asjaolu. Seetõttu on maakohus alusetult asunud seisukohale, et kõigi kolme süüdistatava puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Ringkonnakohus leiab aga, et tegemist ei ole asjaoluga, mis tingiks R. Ollino karistuse olulise kergendamise. Kohtukolleegium peab oluliseks seda, et vähemalt üheks põhjuseks, mis sundis R. Ollinot kannatanuga lepitust otsima, oli soov ka edaspidi X kokteilibaaris käia. Kohtukolleegium leiab, et kõnealuse kergendava asjaolu tõttu tuleb R. Ollinole mõistetud karistust kergendada 2 kuu võrra, st mõista KarS § 263 lg 1 p 1 alusel karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb seda karistust suurendada Pärnu Maakohtu 16. septembri 2014 otsusega mõistetud kandmata karistuse – 3 kuu – võrra. Liitkaristuseks kujuneb seega 1 aasta 7 kuud vangistust. Maakohus asendas R. Ollinole mõistetud karistuse üldkasuliku tööga ning ringkonnakohtul ei ole alust toimida teisiti. Mõistetud liitkaristuse üldkasuliku tööga asendamisel on üldkasuliku töö maht 570 tundi. Kuivõrd üldkasuliku töö maht ei muutu oluliselt, tuleb üldkasulik töö teha ära maakohtu määratud tähtaja jooksul. IV

ega õiguslikku analüüsi. Kogu apellatsiooni “põhjenduste” ulatuses ei leidu ühtegi viidet mõnele õigusnormile. Asjaolu, mis tõi kaasa R. Ollinole maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamise ja R. Ollinole kergema karistuse mõistmise, on mainitud möödaminnes apellatsiooni põhjenduste viimases lauses sõna otseses mõttes poole lausega. Kaitsja ise ei ole apellatsioonis kirjeldatud asjaolule – R. Ollino „on kannatanu ees vabandanud ning ka andestust saanud” – karistuse mõistmise regulatsioonist lähtuvat hinnangut andnud. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata ja vandeadvokaat Vahur Krinalile riigi õigusabi tasu määramata.

Allkirjastatud digitaalselt

Jõustunud Riigikohtu 13.12.2019 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.