Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-17-11432 27. märts 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi Sigrid Bostoni süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2018. a otsus Sigrid Bostoni kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm 27. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2018. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 4. mai 2018. a otsus Sigrid Bostoni karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises.
2.Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Sigrid Bostonit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et isikuna, kes on varem toime pannud narkokuriteo, omandas ta 2015. aasta novembrist kuni 2017. aasta märtsini mitmel korral ebaseaduslikult suures koguses amfetamiini, mille andis väikeste koguste kaupa erinevatele isikutele edasi.
Tartu Maakohus tegi 4. mail 2018 üldmenetluses otsuse, millega
1-17-11432 1) S. Boston tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi enne Tartu Maakohtu
21.veebruari 2017. a otsust toime pandud kuritegude eest kolme aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud üks päev ja süüdistatavale mõisteti ärakantavaks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud vangistusega kaetuks Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega mõistetud ühe aasta ühe kuu ja üheksa päeva pikkune vangistus, mis oli ära kantud ja arvati seetõttu liitkaristusest maha. Lõplikuks liitkaristuseks jäi 1 aasta 10 kuud ja 20 päeva vangistust; 2) S. Boston tunnistati lisaks süüdi ja teda karistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi pärast Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsust toime pandud kuritegude eest kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda vangistust KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega ja süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 4 kuud ja 20 päeva vangistust.
2.1.Maakohus leidis, et S. Bostonile esitatud süüdistus on tõendatud. Karistust mõistes arvestas kohus muu hulgas asjaolusid, et süüdistatav käitles amfetamiini pikema ajavahemiku jooksul ja et teda on korduvalt karistatud, sh narkosüütegude eest. Varem mõistetud karistused pole süüdistatavale mõju avaldanud. Kuna süüdistuses loetletud kuritegude vahepealsel ajal mõisteti ta süüdi Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega teise kuriteo eest, tuleb tema teod ajaliselt lahutada ja mõista enne ja pärast seda otsust toime pandud kuritegude eest eraldi karistused ning seejärel liitkaristus KarS § 65 lõigete 1 ja 2 alusel.
Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles S. Bostoni kaitsja vandeadvokaat Otto Preem kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealusele kergema karistuse mõistmist.
Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2018. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kohus leidis, et maakohus on arvestanud süüdistatava karistust oluliselt mõjutavaid asjaolusid. Ehkki süüdistatav väljendas kahetsust, polnud see siiras. Maakohus ei eksinud liitkaristuse mõistmisel materiaalõiguse vastu. Kuna süüdistatava tegude toimepanemise ajal mõisteti ta Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega süüdi teise kuriteo toimepanemises, peab talle mõistma eraldi karistuse enne ja pärast seda otsust toime pandud kuritegude eest. Kaitsja väide, nagu oleks süüdistatavale mõistetud ekslikult kaks karistust jätkuva kuriteo eest, pole kooskõlas jätkuva süüteo mõiste ega kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-1-11).
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Bostoni kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse osas ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori seisukohad on lühidalt järgmised.
5.1.Jälgitav ei ole kohtute siseveendumuse kujunemine selle kohta, mitu korda süüdistatav amfetamiini edasi andis. Sellest asjaolust sõltub süüdistuse maht ja seetõttu ka mõistetava karistuse suurus. Samuti ei arvestanud kohtud põhjendamatult süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et süüdistatava kahetsus polnud siiras, kuna ta pani kuriteod toime pikema ajavahemiku jooksul ja teda on korduvalt karistatud. Süüdistatav vabastati Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega 2(5)
1-17-11432 mõistetud karistuse kandmisest enne tähtaega ja ta läbis sellele järgnenud katseaja edukalt. Seega suudab ta õiguskuulekalt elada, mis näitab ka seda, et tema kahetsus on siiras.
5.2.Kohtud kohaldasid liitkaristuse mõistmisel valesti materiaalõigust. Süüdistuses ei piiritletud enne ja pärast Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsust aset leidnud kuritegusid. Ka maakohus ei eristanud neid, kuid leidis ometi, et pärast seda otsust toime pandud teod on raskemad võrreldes enne seda otsust sooritatud tegudega. Lisaks mõistis kohus süüdistatavale lubamatult KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kaks eraldi karistust sisuliselt ühe teo eest. Kaitsja peab põhjendatuks mõista süüdistatavale üks karistus, millele liita KarS § 65 lg 2 kohaselt Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega mõistetud karistus. Kuna viimati nimetatud karistus on aga kantud, siis jääb kanda üksnes karistus, mis mõistetakse KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.
Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamist ei tingi kassaatori need väited, mis puudutavad amfetamiini käitlemise tegude täpset arvu ja süüdistatava kahetsusavaldust. Küll väärivad tähelepanu kassaatori argumendid selle kohta, et kohtud mõistsid süüdistatavale ekslikult kaks eraldi karistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja moodustasid seetõttu vääralt ka liitkaristuse.
Süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et ajavahemikul 2015. aasta novembrist kuni 2017. aasta märtsini omandas süüdistatav mitmel korral ebaseaduslikult suures koguses amfetamiini ja andis seda väikeste koguste kaupa erinevatele isikutele edasi. Kaitsja väitel on kõik need üksikjuhud käsitatavad ühe jätkuva kuriteona, mille eest tuleb süüdistatavale mõista üks karistus, sõltumata sellest, et ta mõisteti vahepeal Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega süüdi teise kuriteo toimepanemises. Maakohtu otsuses on seevastu kõne all olevate üksikjuhtude puhul räägitud erinevatest karistatavatest tegudest ja mitte ühest jätkuvast kuriteost. Kuna neid tegusid pani süüdistatav toime nii enne kui ka pärast Tartu Maakohtu
21.veebruari 2017. a otsust, pidas kohus õigeks mõista talle kaks eraldi karistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja moodustada liitkaristus KarS § 65 lõigete 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja leidis, et väited süüdistatava käitumise jätkuvuse kohta on põhjendamatud. Kolleegium kohtute neid seisukohti ei jaga, märkides järgmist.
Hindamaks süüdistatavale mõistetud karistuse seaduslikkust peab esmalt otsustama selle üle, kas tema erinevad amfetamiini käitlemise teod on käsitatavad õiguslikult ühe jätkuva kuriteona või mitme iseseisva teona. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo suhtes iseseisvana ja need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta omavahel kogumit. Küll aga on oluline, et kõik sellised teod oleksid eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13 ja 14 ning 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1022 jj.) 3(5)
1-17-11432
10.Võttes aluseks kohtute tuvastatud faktilised asjaolud, märgib kolleegium, et süüdistatava käitumine oli kõikidel üksikjuhtudel suunatud amfetamiini ebaseaduslikule omandamisele ja edasiandmisele. Tema arvukad amfetamiini käitlemise teod olid ajaliselt küllaltki lähedased, leides aset 2015. aasta novembrist kuni 2017. aasta märtsini. Kuna süüdistatav omandas amfetamiini pidevalt ja selle üheks eesmärgiks oli aine järjepidev edasiandmine erinevatele isikutele, võib järeldada, et need erinevad üksikkorrad olid kaetud ühtse tahtlusega. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et süüdistatavale süüks arvatud käitlemistegusid tuleb õiguslikult hinnata tervikuna ja lugeda need üheks jätkuvaks kuriteoks. Ka senises kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist käsitatud õiguslikult jätkuvana (vt otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 14).
11.Ringkonnakohus väljendas oma otsuses seisukohta, et süüdistatava käitlemistegude käsitamine jätkuva kuriteona irduks kohtupraktikast, osutades näitena Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8.veebruari 2011. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-1-11. Kolleegium märgib, et selles asjas heideti isikule ette erinevates maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist. Kuigi neid tegusid ei loetud tõepoolest jätkuvaks, põhjendati seda sellega, et osa neist tegudest pandi toime ettevaatamatusest, mis ei saa olla hõlmatud ühtse tahtluse kui jätkuva süüteo ühe tunnusega (vt otsuse p 10). Kuna praeguses asjas ei ole midagi sellist tuvastatud, on ringkonnakohtu viide nimetatud Riigikohtu otsusele asjakohatu ja eksitav.
12.Eelneva kokkuvõtteks on maa- ja ringkonnakohus lähtunud karistuse mõistmisel ekslikult seisukohast, et süüdistatava erinevad amfetamiini käitlemise teod on vaadeldavad iseseisvatena. Pidades silmas seda, et amfetamiini käitlemine moodustab praeguses asjas õiguslikult ühe jätkuva kuriteo, vajab järgmisena lahendamist küsimus, kuidas mõista selle toimepanemise eest karistus.
13.Maakohus mõistis süüdistatavale enne ja pärast Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsust toime pandud tegude eest eraldi karistuse ja moodustas liitkaristuse nii KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui ka lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel. Kolleegium leiab, et sel viisil süüdistatavale kaks erinevat karistust ja liitkaristust mõistes eksis kohus materiaalõiguse vastu. Liitkaristuse saab mõlema nimetatud sätte alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2018. a otsus nr 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust.
14.Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel.
15.Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi 4(5)
1-17-11432 toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 2018. a otsus nr 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. Seega tuleb kõne all oleval juhul mõista süüdistatavale liitkaristus üksnes nimetatud sätte alusel, suurendades jätkuva kuriteo eest mõistetavat karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.
16.Mõistes süüdistatavale kaks eraldi karistust jätkuva kuriteo eest KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja liitkaristuse nii KarS § 65 lõike 1 kui ka lõike 2 alusel, kohaldasid maa- ja ringkonnakohus valesti materiaalõigust. See viga on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 362 p 1 kohaselt kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks. Arvestades seda, et süüdistatavale on vaja mõista täiesti uus karistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja põhjendada seda kooskõlas KarS § 56 lõikes 1 sätestatud karistuse kohaldamise alustega, ei mõista Riigikohus süüdistatavale ise uut karistust. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja süüdistatavale karistuse mõistmiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
17.Asja uuel arutamisel peab kohus silmas pidama järgmist. Kõigepealt tuleb süüdistatavale mõista üks karistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi toimepandu eest. Kuna süüdistataval oli maakohtu otsuse tegemise ajaks Tartu Maakohtu 21. veebruari 2017. a otsusega mõistetud karistus juba kantud, siis KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust moodustada ei saa. Seda põhjusel, et selle sätte kohaselt moodustatakse liitkaristus üksnes juhul, kui kohtuotsuse tegemise ajaks on eelmise süüdimõistva otsusega jäänud osa karistusest veel ära kandmata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19.oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-2-4-09, p 11 ja 27. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-78-15, p 12). Seega moodustab süüdistatava lõpliku karistuse üksnes KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetav karistus.
18.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2018. a otsuse osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 4. mai 2018. a otsus süüdistatava karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises. Kolleegium saadab kriminaalasja süüdistatavale karistuse mõistmiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.