Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kehalise

2(7)

see puudus ja süüdistataval ei olnud alust arvata, et tema õigusvastane tegevus kannatanut ei ärrita. Puudub ka süüd välistavad asjaolud. 3.3 Kohus mõistis U.R-ile karistuseks rahalise karistuse, kuna U.R on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Kohus arvestas ka süü suurust. Kohus leidis, et karistuse eesmärgid on võimalik saavutada rahalise karistuse tingimisi täitmisele pööramisega.

3(7)

U.R XX poolt selja tagant tulevat rünnet ja seda tegi ta minimaalse kehalise k ontaktiga. Seega sai kaitsja hinnangul kannatanu tervisekahjustused U.R poolt viimase enda kaitsmisest. Kõne alla võib seega tulla KarS § 31 lg 1 kohaldamine ehk eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Kaitsja hinnangul ei olnud U.R tegu – löögid käega XX näo piirkonda ja väheintensiivne löök jalaga XX puusa piirkonda – õigusvastased. Seetõttu ei saa U.R-ile esitatud süüdistust KarS § 121 lg 1 järgi pidada ka käsitletava kokkupõrke etapis põhjendatuks. Seetõttu on omakorda väär ka see maakohtu seisukoht, et saadud vigastused (turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel) on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. 4.5 Lisaks soovib kaitsja juhtida ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et esiteks XX andis kohtus ütlusi, et ta soovis U.R karistada, teiseks kui U.R oleks soovinud kannatanut rünnata vägivallaga, oleks ta kannatanut käega ja jalaga löönud ka siis kui kannatanu kukkus ja lebama jäi ning kolmandaks kannatanu tegevust ei saa hinnata pelgalt „pehme mütsiga vehkimiseks“ nagu seda tegi maakohus. Kaitsja hinnangul aitavad need kolm aspekti käesoleva juhtumi puhul saada adekvaatse tervikpildi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(7)

Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt U.R-ile ette heidetud XX-le tervisekahjustuse tekitamist (turse ülahuulel, kahe hamba loksumine, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel), mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. Vaatamata sellele märgitakse süüdistuses sedagi, et kehalise väärkohtlemisega põhjustas U.R XXle füüsilist valu. 7.2 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas süüdistuses U.R-ile ette heidetud käitumine seisneb ühes või mitmes eraldiseisvas teos. Maakohus leidis, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, kuid KarS § 121 lg 1 koosseis on vaatamata sellele täidetud. Kaitsja leiab, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, mistõttu U.R tegevus KarS § 121 lg 1 koosseisu ei täida. Seda põhjusel, et osades tegudes põhjustas kannatanu endale füüsilist valu ja kehavigastused ise oma agressiivse käitumisega ning osade tegude toimepanemise ajal viibis U.R hädakaitseseisundis või vähemalt näilises hädakaitseseisundis. Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohtu senine praktika on seisukohal, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2015 otsus nr 3-1-1-61-15, 27. mai 2011 otsus nr 3-1-1-7-11, 30. aprill 2008 otsus nr 3-1-1-15-08). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 6. oktoobri 2015 otsuses nr 3-1-1-70-15 märkinud, et peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Praeguses kriminaalasjas avaldus U.R tegevus selles, et ta jooksis sõiduautoga garaažikompleksi sisse sõitnud XX-le järele, võttis garaažist väljuda soovinud XX-l XX-l riietest kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel, kui XX püsti tõusis ja liikus U.R suunas, tõukas U.R kannatanut kätega keha piirkonda lükates ja parema jalaga vastu paremat külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta XX ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas kannatanut kätega, mille tagajärjel XX kukkus pikali maha. U.R põhjustas oma tegevusega XX-le füüsilist valu ja kehavigastusi (turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremale küünarnukile ja paremale põlvele). Seega pani U.R need teod toime kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul. Selline tegevus oli mõõdetav sekunditega. Turvakaamera salvestuse kohaselt viibis U.R garažikompleksis üle minuti (tl 25-34). Seega ei ole VV tegevus ajalis-ruumiliselt eristatav. Tema tegevus oli kantud ühtsest tahtlusest, s.o kannatanu suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega talle koht kätte näidata. Kohtukolleegiumi hinnangul kujutavad kannatanu suhtes toime pandud U.R teod objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et maakohus on käsitlenud U.R tegevust põhjendamatult mitme eraldiseisva teona, millega on kohaldanud ebaõigesti

5(7)

materiaalõigust. Õigusnormi väär kohaldamine ei tingi aga kohtukolleegiumi poolt maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist, sest materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tagajärjeks ei ole olnud süüdistatava alusetu süüdimõistmine. 7.3 Kaitsja hinnangul viibis U.R KarS §-s 28 sätestatud hädakaitses, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kui ta ka tegelikult hädakaitseseisundis ei viibinud, siis kujutas ta seda endale ekslikult ette. Sellisel juhul esineb eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus ning isik vastutab KarS § 31 lg 1 alusel seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna KarS § 121 lg 1 sätestatud kuritegu ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna, siis tuleb U.R talle esitatud süüdisuses õigeks mõista. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt hädakaitse (KarS § 28 lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega arutatavas kriminaalasjas tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu XX tegi midagi sellist, mis on käsitatav õigusvastase ründena U.R suhtes. Maakohus on vastanud sellele küsimusele eitavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, sest kannatanu soov pärast oma sõiduauto parkimiskohale seadmist garaažikompleksist lahkuda, ei ole ebaseaduslik. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et eakas kannatanu viibis garaažis üksinda ja agressiivse hoiakuga tema poole suunduv võõras mees oli tema jaoks ootamatu ja hirmutav. Oma ärritunud olekut ei eita ka süüdistatav, kelle sõnade kohaselt tahtis ta XX-ga tekkinud liiklussituatsiooni arutada. Tema ärritus oli nii suur, et sundis teda tänaval oma sõidukist väljuma ja võõrasse garaažikompleksi kannatanule järgnema. Kannatanu püüdis U.R-ist mööda pääseda, kuid kuna viimane tõkestas tema tee, siis lükkas kannatanu teda kätega endast eemale. Hiljem püüab kannatanu U.R sonimütsiga lüües garaažikompleksist välja pääseda. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et garaažkompleksist väljasaamise eesmärgil U.R endast eemale tõukamine ja tema sonimütsiga löömine ei ole käsitletav XX õigusvastase ründena. Tegemist ei ole isegi viisakus- või moraalinormide rikkumisega kannatanu poolt. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka U.R viibimisest hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

6(7)

KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (p 16). KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15). KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2) (p 17). Praeguses kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik järeldada, et U.R ettekujutuse kohaselt oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, s.o eksliku viibimisega hädakaitseseisundis. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et U.R KarS §-s 31 sätestatud näilises hädakaitses ei viibinud. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega U.R õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi põhjust ei anna.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.