Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

1-18-5139

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

I.H on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 17.10.2017.a kell 18:16 P linnas xx garaažikompleksis võttis kätega R. S riietest kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel kui R . S püsti tõusis ja liikus I.H suunas, tõukas I.H kannatanu kätega keha piirkonda lükates ja parema jalaga vastu paremat külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta R. S ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas kannatanut kätega, mille tagajärjel R . S kukkus pikali maha. I.H tekitas löömisega R. S füüsilist valu, turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel. Seega tema, teise inimese tervisekahjustamisega ja samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil prokurör nõudis I.H esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 lg 1 järgi 8 kuulise vangistusega, milline jätta tingimisi KarS § 74 alusel täitmisele pööramata, kui I.H ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all käitumiskontrolli nõudeid KarS § 75 lg 1 p 1 -6 järgi. Lisaks kohustub KarS § 75 lg 2 p 8 alusel osalema sotsiaalprogrammis. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et I.H süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. I.H end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Tunnistaja M. S ütluste kohaselt 17.10.2017 kella 18.00 ajal oli ta (nn kortermaja) garaaži juures, kus üks meesterahvas keeras garaaži ette ja naisterahvas läks ust lahti tegema, see auto takistas liiklemist, kuna seisis risti tee peal ees. Ta nägi, kuidas I.H jooksis garaaži peale seda kui see auto oli sinna sõitnud. Tunnistaja ütluste kohaselt auto tõttu võis olla liiklustakistus 10neid sekundeid. Tunnistaja M. S ütluste kohaselt ei olnud neil ka kiire. Kannatanu ütluste kohaselt soovis ta enda garaaži sõita, auto oli juba keeratud natuke garaaži poole, et kannatanu abikaasa saaks väljuda, et ust avada. Auto jäi viltu tee suhtes ja vajalik oli auto manööverdada otseks ja seejärel sõita kallakust üles garaaži. Sellise manöövri ajal ei saanud kannatanu ütluste kohaselt teine auto temast mööda, põhjusel, et seal on vähe ruumi ning teise auto juht hakkas kätega vehkima ja kannatanu vehkis vastu. Kannatanu leidis, et nii palju võiks ikkagi aega olla inimesel, et see manööver ära oodata. I.H ütluste kohaselt läks ta küll mehele garaaži järgi, kuid ei rünnanud. Ta jäi mehe ette seisma ning viimane hakkas teda sõimama ja tõukas teda. Süüdistatav selgitas, et ta ei tahtnud kannatanule vigastusi tekitada. Tõendite kogum siiski kinnitab, et I.H tekitas pingelise olukorra, mis väljus enese kontrolli alt ja kujunes otsene tahtlus. Käesolevas asjas langes väidetav liiklusprobleem kohe ära, kui kannatanu abikaasa avas garaaži uksed ja kannatanu süüdistatava auto eest enda auto ga garaaži sõitis. Väidetav probleem lõppes ära. Inkrimineeritud tegu ei olnud vahetu ja tegu ei olnud tõesti kodaniku

1-18-5139 enda sekkumist nõudva vastava õigusrikkumisega. Igal juhul tagantjärgi aset leidnud õigusrikkumisi lahendab õiguspäraselt vaid õiguskorda kaitsev organ nt politsei. Kannatanul ei olnud mingit kohustust astuda suhtlusesse süüdistatavaga enda garaažis. Kodanik ei saa asuda politsei rolli, sest seadus peab kaitsma kodaniku omakohtu eest ja õigusmõistmisega tegelevad üksnes selleks ellu kutsutud pädevad organid. On üksnes väga piiratud juhtumid, mil kodanikul on õigus sekkuda õiguskaitse ametnikku ära ootamata – siis kui see on vältimatu ja vahetu nt hädakaitseseisundi korral või vahetult kurjategijat nt joobes juhti ise kinni pidada. PS § 13 alusel on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Süüdistatava reaktsioon liiklusprobleemile oli tugevalt ülereageeritud, arvestades ka seda, et süüdistatav oli kogenud liikluses osaleja, sest ametilt autojuht. Liiklusseaduse § 16 lg 1 kohaselt liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Kohus märgib, et käesolevaga peab arvestama iga liikleja ka sellega, et liikluses võib tekkida olukordi, kus on raske tuvastada, kes jõudis kuhugi punkti enne või vastupidi – kel eesõigus manöövriks – ja ärritumise korral on eksimused kerged tekkima. Ka ekslikult võib tunduda mõlema isiku vaatenurgas, et vaid temal on õigus. Eeltoodud küsimuste lahendamisel, tuleb jääda igal tasakaalukaks ja viisakaks, sest eksimusi tuleb liikluses ette ning eksida võivad ka mõlemad – nt nn segasüü. Asjaoludest nähtuvalt ei ole võimalik tuvastada, kas toimus kummagi poolt mingi õigusrikkumine liikluses või mitte, igal juhul süüdistatava järgnev süüdistuses toodud tegevus ei olnud kohane ja õiguspärane. Seetõttu ei ole ka antud liiklusküsimus asjakohane ega tähtis antud süüdistuse seisukohalt. Käesoleval juhul süüdistatav sellest ei hoolinud ja sisuliselt võttis sisuliselt õigusmõistmise enda kätte ja ei küsinud ka üksnes aru kannatanult juhtunu kohta, vaid ründas kannatanu õigushüvesid, nimelt: 1) sisenedes kannatanu garaaži, eelnevalt nähes, et uksed avab kannatanuga kaasas sõitnud naisterahvas. Iga mõistlik kodanik, kui näeb, et uks on suletud ja tal puudub selleks võti ei tohi ta teise valdusesse sisse tungida. Nagu koduuksele ei pea panema silti, et eravaldus, ei pea panema seda ka garaažiukse ette. Omaniku poolt võtmega enda ukse avamine ei tähenda seda, et kõrvalised isikud võivad samuti koos temaga või ilma temata siseneda. Süüdistatav teadis, et tal puudub igasugune omandiõigus antud garaažile, sh õigus loata siseneda. PS § 32 kohaselt igaühe omand on puutumatu ning omaniku võib enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. PS § 33 kohaselt on keeldu tungida ilma seadusliku aluseta kellegi eravaldusesse. Kannatanu abikaasa tunnistaja N. S ütlustest nähtuvalt ütles seda ka ta süüdistatavale, et see on eragaraaž ja see on nähtav ka videolindilt. Seega ka vaatamata omaniku keelule toimus sisenemine ja see ei olnud ekslik. Tegemist oli tahtliku rünnakuga kannatanu õigushüvedele; 2) kannatanu ütluste ja videolindi põhjal asus süüdistatav temaga selgitama liiklusprobleemi ning takistas tema liikumisvabadust kannatanu endale kuuluva omandi pinnal, astudes kannatanu liikumissuunale ette. Tegemist on ebaseadusliku tegevusega ja selline võõras ei saa piirata omaniku õigusi tema omandil ning lisaks piirata omaniku liikumisvabadust, mis tahes kohas seadusliku aluseta. PS § 20 igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

1-18-5139 Kannatanu helistas koheselt ka Häirekeskusesse, kõnes ütles, et tuldi kallale ja ta sai viga. Kallale tuli võõras inimene, kes sõitis autoga - reg. märgiga xx. Antud Häirekeskuse kõne kui kuulduste tõend, kinnitab kannatanu ütlusi ja esitatud süüdistust. Andmebaasi väljatrükk tõendab, et auto eelnimetatud registreerimismärgiga kuulub xx , kus süüdistatav töötab. Kohus vaatas videot nii tavalise kui ka aeglase esituskiirusega. Kohus leiab, et prokuröri esitatud asitõendi vaatlusprotokoll ei ole vastavuses videosalvestisega ja seda ei saa tõendina arvestada. Esitatud protokoll on lihtsustatud ja erapoolik, kuna sellelt ei nähtu kannatanu poolt tehtut. Kohus lähtub ausa menetluse printsiibist ning objektiivselt tuleb seetõttu tõendite hinnangul kajastada vastavalt asitõendile – ka lindil olev kannatanu poolne tegevus. Videosalvestiselt nähtuvalt toimus tinglikult n.ö kolm kokkupõrke etappi süüdistatava ning kannatanu vahel: 1) Videosalvestiselt on näha, kuidas kannatanu õigustatult üritab pääseda takistusest, kuid kuna süüdistatav eest ei lähe, lükkab kannatanu teda kätega. Seejärel süüdistatav parema käega haarab n.ö kratist - kannatanul jopest, turjast ning viskab/tõukab kannatanu pea ees maha. Kannatanu kukub esmalt käpuli ja küünarnukkidele ning inertsist külje peale. Sellise käitumise näol ei olnud tegemist kannatanul lihtsalt tasakaalu kaotamise tõttu kukkumisega. Antud tegevusest tulenevalt on loogiline seletada põhjuseid, miks on kannatanul m arrastused küünarnukkidel ning paremal põlvel, sest need on põhjuslikus seoses kukkumisega ja vastavad inkrimineeritud KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnustele. Tõukamine iseenesest ei pruukinud ise valu tekitada, kuid koosseis moodustub, sest tõukamine-viskamine põhjustab valulise kukkumise. Kuigi kannatanu on ülekuulamisel öelnud, et ta oli šokis, mistõttu ei saa ta väita, et tundis sel hetkel valu, leiab kohus, et objektiivse kõrvalseisja seisukohast üldise elu kogemuse järgi on ka süüdistuses kirjeldatud vigastuste tekitamisel kindlasti valu tunda, seda nii vahetult tekitamise järgselt nt kui inimene ei ole šokis kui ka hiljem paranemise faasis. Kui on vigastused näha, siis see ka tõend kehalisest väärkohtlemisest. Pilt an tud vigastustest viitab tervisekahjustustele, millega kaasneb üldise elukäsitluse järgi ka valuaisting, kas kohe või hiljem. Kannatanu ülekuulamisel ütles, et tal pärast sündmust sabakont valutas, mis on ka eluliselt võimalik kannatanu korduvat kukkumist arvestades. Kohus leiab, et juba antud tegevustega realiseeris süüdistatav otsese tahtlusega inkrimineeritud KarS § 121 lg 1 koosseisu täies mahus ja puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Puudub ka eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus, sest süüdistataval ei tekkinud õigust hädakaitsele. 2) Selles etapis süüdistatav keerab selja ning hakkab garaažist välja liikuma. Kannatanu jookseb süüdistatavale järgi ning üritab vasakus käes oleva mütsiga lüüa süüd istatavat pea piirkonda. Toimub rünne pehme sogega. Kannatanu ründab käega, raputades mütsi käes. Süüdistatav blokeerib löögi surudes kannatanut parema käega õlast, nägu maa poole. Seejärel süüdistatav lööb parema jalaga kannatanut parema puusa piirkonda. Kannatanu lööb süüdistatavat vasaku käega, milles müts, näo piirkonda. Süüdistatav tõukab kannatanut. 3) Selles etapis süüdistatav hakkab ära minema, kuid siiski keerab ikkagi ringi kannatanu suunas ja toimub uus eskaleerumine. Kannatanu teeb madala jalalöögi ning

1-18-5139 süüdistatav lööb parema käega kannatanut näo piirkonda ning liigub kannatanule peale, nii et viimane kukub pikali maha. Kannatanu vigastused on tõendatud kannatanu ütlustega koos fotodega, ravikaartiga, patsiendikaartiga ning 10.11.2017 asitõendi vaatlusprotokolliga koos fotodega. Fotolt nr 4 (tlk 38) on näha, et kannatanu jope on verepritsmetega. Ütlustes kannatanu selgitab, et suu oli löömisest verd täis. Saadud vigastused, vigastused - turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel, on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. Ülekuulamisel kannatanu märkis, et ta oli šokis, mistõttu ta ei saa ta väita, et tundis koheselt valu. Samas kannatanu märkis, et praegugi on üks hammas valus, samuti pärast sündmust valutas sabakont. Kohus leiab, et objektiivse kõrvalseisja seisukohast on süüdistuse järgsete vigastuste tekitamisel kindlasti valu tunda. Kannatanu kirjeldab sündmusi järgnevalt, et pärast sellist rünnakut ta tundis, et tema eneseväärikust alandatud ja soovis ka süüdistatavale viga teha, sest rünnatud oli noorema isiku poolt vanemat isikut. Tõepoolest süüdistatava rünnak oli teostatud temast olulisel vanema isiku suhtes, kes on sündinud 1944ndal aastal, süüdistatav ise aga 1970ndal aastal. Kaitsja oma kõnes (lk 8) märkis samuti, et kannatanu ego ehk eneseteadvus sai pihta, et ta ei suutnud V. I.H-st füüsilisel üle olla ehk jäi talle alla, see on jõuetuse ja saamatuse tunne, mis on läbipõimunud vihaga. Õiguslik küsimus on selles, et kui kannatanut rünnatakse vägivallaga, rünnates mitut õigushüve provotseerivalt ja äkitselt, kas saab kannatanusse tekitatud viha kannatanule ette heita. Kohus leiab, et kannatanule ei saa seda selliselt ette heita. Vastata tuleks esmalt küsimusele, kes ja miks selliseid tundeid talle tekitas ning kas sellise viha teke on loomulik ja inimlikult tagajärjena mõistetav. Kohus leiab, et see on selliselt igati mõistetav, teoreetiliselt ja praktiliselt on ilmselt võimalik iga inimene olulise põhjuseta endast väga välja viia, kuid probleem on siis kinni eeskätt isikus, kes kannatanu selliselt endast välja viis, mitte vastupidi. Rünnaku hetkel ei saa kannatanu valida vastast ega ründaja ette heita kannatanule tema isikuomandusi. Iga inimene on unikaalne ja tema õigushüvesid tuleb austada, teda ründamata. Antud juhul oli kannatanu suhtes õigusvastane rünnak kodu ees garaažis ja kindlasti tema inimväärikust on igati alandatud. Kas ta peab pärast seda teda rünnanud isikul lubama lahkuda tema enda territooriumilt sirgeselgeselt ja võidukalt – igas mõttes tema liikumisvabadust ja trajektoori mitte takistavalt - ning kas see kuulub kannatanu talumiskohustuste hulka ja olukorda analüüsides Ehk kas äkkrünnaku korral, s.o süüdistatava ebaviisakast käitmisest tulenevalt, peab vaatamata viimase poolt esile kutsutud ärritunud reaktsioonile säilitama just kannatanul täielikult nö närvid, jääma vastupidiselt esile kutsutud reaktsioonile ikkagi aktiivselt või passiivselt viisakaks ning kuidas seda eluliselt kannatanult eeldada ja nõuda. Kohus leiab, et selline tõlgendus oleks üksnes ebaseadusliku ründaja keskne ning jätab ohvri mõistmise üldse tagaplaanile. Maakohus leiab, et antud inkrimineeritud rünnaku kohaselt tuleb arvestada, et süüdistatava rünnak oli äkiline, jõudude vahekord oli ilmselt ebavõrdne ning kannatanu võis arusaadavalt tunda enda inimväärikuse alandamist. Kannatanu oli kõige eeltoodu tõttu ilmselt šokis nagu ta isegi märkis. Kohus leiab, et kannatanu võib siiski vähemalt enda omandilt saata süüdistatava välja teatud aktiivse tegevusega ja see tuleks lugeda õiguspäraseks. Ehk nö välja kupatada

1-18-5139 pehme sogega vehkides nö kiirendatud korras ja seda teatud süüdistatava ebaviisakat käitumist tagasi peegeldades. Sealjuures tingimusel, et kannatanu ei tee ründajale rohkem viga kui talle tehti, kuid ta ei pea taluma passiivselt või aktiivselt nö viisakaks jäädes kurjategija võidukust ega ego tõusu jätkuvalt tema enda inimväärikuse arvelt enda omandil. Antud tingimused on kannatanu täitnud. Maakohus on seisukohal, et inimväärikuse kaitse vajadust, taastamist ja hoidmist sellisest situatsioonis tuleb ka oluliselt silmas pidada ning ohvrilt ei saa nõuda oluliselt suuremat viisakust kui kurjategijalt, kes on antud konflikti ning inimlikult arusaadavad reaktsioonid ohvris ju esile kutsunud. Maakohus leiab, et sellistel asjaoludel ja provotseeritud rünnaku tõttu ei saa puhtinimlikult eeldada, et kannatanu ei või teha jätkuvalt midagi enda territooriumil ja nt enda abikaasa ees eneseväärikuse taastumiseks, sealjuures ju igati teades, et tema tegevusi ka ühistu kaameraga filmitakse. Kohus leiab, et kannatanul ei ole pärast sellist rünnakut enda territooriumil kurjategija suhtes viisakat talumiskohustust, mida võiks inimsuhetes eeldada mitteründaja suhtes. Riik ei saa anda sõnumit, et selles olukorras tuleb nõuda, et kannatanul jätkub alati närve ja jääb alati teatud rangetesse vähemalt passiivsus-viisakus raamesse. Vähemasti kannatanu territooriumil peaks olema see talumiskohustus kurjategija käitumise tõttu nüüd juba ümberpööratult ehk õigusrikkuja peab taluma kannatanus esile kutsutud tundeid – isegi kasvõi ebaviisakusi territooriumilt lahkumiseni, juhul kui tõesti kannatanu ei suuda end teisiti talitseda, ei saa seda talle kui ohvrile enam ette heita. Kaitsja kohtukõnes leidis, et kannatanu ründed süüdistatava vastu olid äpardunud ja koordineerimatud (kõne lk 7). Kohtu hinnangul selline üleolev ja kannatanut alandav kaitsepositsioon ei ole kohane. Asjaolud kogumis selgitavad piisavalt, et arvestades iga inimese eripära ja unikaalsust, on kannatanus süüdistatava poolt tekitatud vihareaktsioonid inimlikult igati mõistetavad, kannatanu ei peagi oskama või tahtma lüüa, see ei ole mingi õigustus süüdistuse vastu. Kui kaitsepostitsiooni järgi kannatanu löögid olid äpardunud ja koordineerimatud, siis süüdistatava ründed eaka inimese vastu – löök jalaga, käega ning korduv maha tõukamine põhjustasid kannatanule nähtavad vigastused esitatud süüdistuse järgi. Kohus leiab, et hädakaitseseisundi tekkimiseks on vajalik reaalne oht, antud juhul see puudus ja süüdistataval ei olnud alust arvata, et tema õigusvastane tegevus kannatanut ei ärrita. Praktikas ei saa jaatada nt eaka inimese või ka lapse ründe puhul täiselujõus oleva mehe puhul neile jõuliselt vastamist, sh selliselt, et vigastused on teistel ja tal need puuduvad. Vastupidisel juhul on see otsitud põhjus eakale inimesele haiget tegemiseks. Kannatanul oli käes ka ostukott ja pehme müts, mis takistas reaalset ohtu löömise läbi üldse, need ei saanud süüdistatavale teha mingit kahju ega tekitada reaalset ohtu. Seda ei saa pidada kannatanu ebaseaduslikuks ründeks. Ja isegi kui süüdistatav oli end lahkuma asutanud ja kannatanu pehme mütsiga vehkis süüdistatava suunas, kohus ei tuvasta ka siis, et kannatanu tegevusest oleks tekitatud selliseid ründeid, mis üldse loonuks hädakaitse vajaduse ja tekke süüdistataval. Seetõttu ei olnud vajalik selline jõudemonstratsioon eaka endast välja viidud kannatanu suhtes. Süüdistatava tegevused enda poolt üles ärritatud eaka kannatanu suhtes oleks pidanud edaspidi olema üksnes ja ainult eakat kannatanut säästvad ning pigem rahustavad, sest tema oli kannatanus õigusvastase tegevusega rahutuse tekitanud. Juhul, kui süüdistatava järgnevad tegevused siiski

1-18-5139 sellised ei olnud, peab vastutama süüdsitatav ka enda poolt eskaleeritud reaktsioonide tagajärgedega, sest tõsiselt võetav oht ja ründevajadus enesekaitseks süüdistataval puudus. Kuivõrd süüdistatav oli kannatanu ründaja ja kannatanut esmaselt provotseeriv isik, siis kogumis kõiki asjaolusid arvestades ei saanud süüdistatav end õigustada hädakaitseseisundiga kannatanu territooriumil ning asuda sisult kannatanu nn löökide järel vastu ründama, vaid ta oli kohustatud taluma sisult kannatanu tegevust viimase enese väärikuse taastamiseks kuni kannatanu territooriumilt lahkumiseni. Kohus leiab, et I.H pani teo toime otsese tahtlusega. Igasuguse, sh oletatava konflikti lahendamine väljus I.H kontrolli alt. I.H lõi ning tõukas korduvalt kannatanut pikali, millise tegevusega teadis, et see võib kannatanule põhjustada valu ning tervisekahjustusi. Käesolevas asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt tunnistab kohus I.H KarS § 121 lg 1 järgi süüdi. Karistus KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. I.H süü juures arvestab kohus, et ta pani teo toime otsese tahtlusega. Kohus arvestab tema poolt teostatud vägivalla ulatust ning kannatanule tekitatud vigastuste ulatust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Prokurör nõudis I.H-le tingimisi vangistust kontrollnõudete ja sotsiaalprogrammi osalemise kohustusega, soovitavalt vihajuhtumise programmiga. Kuna I.H on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning arvestades süü suurust, leiab kohus, et karistuse eesmärgid on võimalik saavutada, mõistes talle rahalise karistuse. Kohus leiab, et piisavaks karistuseks on rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses, mis arvestades päevasissetuleku suurust, teeb 3030 eurot. Kohus on seisukohal, et isikut on võimalik mõjutada, jättes rahalise karistuse tingimisi piisava katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus on seisukohal, et selline karistus ning juba ainuüksi süüdimõistev kohtuotsus on piisav mõjutamaks I.H käitumist ning tema hoiakuid, andes signaali, et enesekontrollile tuleb enam tähelepanu pöörata, iseäranis autojuhina liikluses mitte ülemäära ärrituda ja jääda tasakaalukaks. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus I.H-le KarS § 121 lg 1 järgi rahalise karistus 100 päevamäära (määr 30,30 eurot) ehk 3030 eurot (30,30 x 100=3030). KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel mõistetud karistus tuleb jätta tingimisi täies ulatuses täitmisele pööramata, juhul kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks tuleb lugeda kohtuotsuse kuupäev. Menetluskulud

1-18-5139 Välja mõista tuleb I.H-lt KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 alusel riigituludesse menetluskulud seoses II astme kuriteo toimepanemisega sundraha 750 eurot. Tõkend, tsiviilhagi ja asitõendid Tõkendit ei ole kohaldatud. Hagi ei ole. Asitõendid tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde - DVD plaat, millel 2 turvakaamera videot ja 5 fotot (pakend 1) ja CD plaat, millel hädaabikõne helisalvestis (pakend 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.