Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks üks päev. Ärakandmata karistus on seega 3 aastat 11 kuud 29 päeva. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel pöörata Svetlana Vilkre karistusest täitmisele 6 kuud vangistust. 3 aasta 5 kuu ja 29 päeva ulatuses jätta Svetlana Vilkrele mõistetud vangistus täitmisele pööramata, kui Svetlana Vilkre ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. Vastavalt KarS § 78 p-le 1 hakkab katseaeg kulgema 3. jaanuarist 2019. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmist arvestada alates Svetlana Vilkre karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohus mõistis S. Vilkre süüdi selles, et 17. augustil 2017 kella 22.00 ajal ründas ta tekkinud sõnavahetuse käigus oma elukohas Tallinnas XXX CC, lüües talle korduvalt puust kepi ning selle purunemise järel püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda. Oma tegevusega põhjustas S. Vilkre CC-le rindkere kinnise tömptrauma, kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel ning rinnakelme ja kopsude vigastuse. Vigastuse tüsistusena tekkis CC-l kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind ning äge kopsude ja südame puudulikkus, mille tõttu ta suri sündmuskohal. Maakohtu hinnangul oli kuritegu toime pandud kaudse tahtlusega, kuna süüdistatav pidi teist inimest sellisel moel kepi ja püksirihmaga pähe, näkku ning ülakeha piirkonda pekstes surma saabumist võimalikuks pidama ja seda möönma. Maakohtu hinnangul näitas S. Vilkre kaudset tahtlust ka tema teojärgne käitumine. Kohtu hinnangul sai S. Vilkre oma teo tõsidusest aru, kuid ei teinud CC abistamiseks midagi. S. Vilkre ütluste kohaselt suitsetas ta peale juhtunut mõned sigaretid, võttis sisse unerohu ning läks umbes tund aega hiljem CC kõrvale magama. 18. augusti 2017 hommikul ärgates mõistis S. Vilkre, et mees on surnud ning helistas hädaabinumbrile 112. Kohus leidis, et tõendatud ei ole kaitsja seisukoht, mille kohaselt peksis S. Vilkre CC sügava hingelise erutuse seisundis, mille oli talle tekitanud mehe käitumine vahetult enne sündmust. Kohus ei tuvastanud, et CC oleks S. Vilkret selliselt solvanud, et see oleks saanud põhjustada hingelise erutuse seisundi KarS § 115 tähenduses. Ka saanud CC oma liikumisraskuste ja joobe tõttu kujutada endast S. Vilkre jaoks mingit reaalset ohtu.

pikalt kestnud probleemide kuhjumisest. CC käitumise ning süüdlase erutusseisundi tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Kaitsja leiab, et S. Vilkrele mõistetud karistus ei vasta süüdistatava isikule. Süüdistatav ei ole kriminaalkorras karistatud ning menetluse esemeks olev kuritegu on toime pandud hetkeajendil, mitte plaanitsetult. Jätkuv kuritegude toimepanemise oht puudub. Arvestada tuleb ka CC käitumist, kes oli eelnevalt pannud toime varguse süüdistatava suhtes. Veel leiab kaitsja, et S. Vilkrele karistuse mõistmisel tuleb kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust. Lisaks märgib kaitsja, et kannatanu YY tsiviilhagi rahuldamine täies ulatuses ei ole põhjendatud. Süüdistatav tunnistas tsiviilhagi osaliselt: Tallinna Krematooriumi 446 euro suurust arvet, matuseülikonna maksumust 70 eurot ning hauakaevamise arvet 19 eurot ja 96 senti (9100 rubla). Tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamine on välistatud, sest tsiviilhageja on tunnistanud, et tema ei ole kõiki kulusid kandnud ning teisi isikuid ei ole tsiviilhagejaks tunnistatud. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud vaid kulude osas, mida YY on ise kandnud. Veel leiab kaitsja, et S. Vilkre ei saa vastutada CC suguvõsa otsuse eest matta mees Eesti asemel Venemaale ning ei peaks kandma sellest otsusest tulenevaid lisakulusid. Kaitsja märgib, et VÕS § 129 lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus ning kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, kes need kulud isikuliselt kandis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

välisele teopildile ehk toimepandud teo ja tekitatud vigastuste iseloomule ning väitele, et S. Vilkre teojärgsest käitumisest nähtuvalt sai ta aru, mis ta oli teinud, kuid ei teinud midagi CC abistamiseks.

Maakohus leidis, et kuna S. Vilkre lõi CC palju kordi kepi ja püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda, pidi ta võimalikuks pidama ka surma saabumist ja seda möönma. Õige on

see, et väline teopilt võimaldab teha järeldusi teo toimepanija tahtluse kohta. See, kui vägivald on suunatud ainult või peamiselt kehapiirkonda, kus asuvad elutähtsad organid, võib näidata tapmistahtlust. See ei tähenda siiski, et peksmine pea või ülakeha piirkonda tähendaks alati tapmistahtlust. Praegusel juhul ei ole maakohus pööranud tähelepanu sellele, et S. Vilkre ei ole peksnud kannatanut just näkku ja ülakeha piirkonda. S. Vilkre ütluste kohaselt ei püüdnud ta tabada CC kuhugi kindlasse kehapiirkonda, vaid lõi igale poole, kuhu juhtus (kd III; vastus kaitsja küsimusele tl. 22 pöördel, vastus prokuröri küsimusele tl. 24). Seda väidet kinnitab surnu ekspertiisiakt, mille kohaselt oli CC-l küll rohkelt verevalumeid nii pea- kui rinnapiirkonnas, aga ka näiteks tuharal, puusadel, reiel (kd I; tl. 143). Maakohus ei ole võtnud arvesse ka seda, et CC surm ei saabunud peksmise tulemusel koheselt. Surnu ekspertiisiakti kohaselt suri CC orienteeruvalt 1–3 tundi pärast vigasuste saamist ning pärast vigastuste saamist võis CC mingil määral liikuda ja rääkida (kd I; tl. 143 – 144). Seega ekspertiisiakti kohaselt oli peksmise lõppedes CC elus ja võis olla võimeline suhtlema. S. Vilkre väitis maakohtus antud ütlustes, et kui ta peksmise lõpetas, ütles CC, et tahab puhata ja tõmbas endale teki peale (kd III; tl. 22 pöördel, 24 pöördel). Tõendeid, mis seaksid S. Vilkre ütlused CC sellise käitumise kohta kahtluse alla, ei ole. CC surma põhjuseks oli rindkere kinnine tömptrauma, st kannatanu sisemised vigastused. Surnu ekspertiisiaktist ei nähtu selliseid andmeid (nt märgatavad hingamisraskused või tugevad valud, mis ei saanud jääda kõrvalseisjale märkamatuks), mis näitaks, et kannatanu surma kaasa toonud sisemised vigastused pidanuks olema kõrvalseisjale märgatavad. S. Vilkre ütluste kohaselt ei saanud ta aru, et on CC-le põhjustanud sedavõrd rasked vigastused, et need võivad tuua kaasa CC surma. Vastuseks prokuröri küsimusele kinnitas S. Vilkre, et ta ei tulnud selle peale, et CC vajab abi (kd III, tl. 24). Täpsustavale küsimusele, kas tal ei tekkinud mõtet, et CC vajab kõrvalist abi või koguni kiirabi, vastas S. Vilkre: „Ei, oleks ma teadnud, loomulikult ma oleks“ ning kordas mõni küsimus hiljem: „...Oleks ma teadnud, et ta vajab abi, oleks ta ise seda öelnud või oleks ma aimanud, ma oleksin kiirabi kutsunud“ (kd III; tl. 24 pöördel). Prokurör küsis veelkord: „Aga te olite teda äsja nii kepi kui rihmaga peksnud, aga siis ei tekkinud seda tunnet, et ta vajab abi?“ S. Vilkre vastas (protokolli kirjapilt muutmata): „Tema reaktsiooni ei olnud sellist reaktsiooni, ma ei tea või ma ei pannud seda tähele, et ma olin lihtsalt sellises seisundis“ (kd III, tl. 24 pöördel). Ka maakohus on refereerinud kohtuotsuses S. Vilkre ütlusi, et ta ei tulnud selle peale, et mees abi vajab, ning soovis pärast seda, kui oli CC peksnud, lihtsalt rahuneda ja suitsetada. Kohus tegi aga neist ütlustest järelduse, et tema teojärgsest käitumisest nähtuvalt sai S. Vilkre aru, mis ta oli teinud, kuid ei teinud midagi CC abistamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole osundatud ütluste alusel kuidagi võimalik jõuda sellisele järeldusele, nagu tegi maakohus. S. Vilkre on oma ütlustes üheselt ja selgelt väitnud, et tema ei saanud aru, et CC on saanud eluohtlikke vigastusi. Maakohtu järeldus on risti vastupidine. Maakohtu otsusest ei nähtu ka, et kohus oleks S. Vilkre ütlused lugenud ebausaldusväärseks ja jätnud seetõttu kõrvale. Ka ei ole maakohus viidanud ühelegi teisele tõendile ega näidanud ära, millised sellest tõendist tulenevad asjaolud kummutavad S. Vilkre väite, et ta ei mõistnud, millise tagajärje võib tema tegu kaasa

tuua. Maakohus on märkinud, et kohtu hinnangul näitab S. Vilkre käitumine pärast peksmise lõpetamist, et ta mõistis oma teo tagajärgi. Kohus ei ole selgitanud, mida S. Vilkre teole järgnenud käitumisest ta oluliseks pidas ning kuidas see näitas, et S. Vilkre mõistis oma teo tagajärge. Sellega on maakohus rikkunud kohtukolleegiumi hinnangul ka põhistamiskohustust. S. Vilkre väitis maakohtus antud ütlustes, et kuna ta oli CC peale solvunud, ei vaadanud ta eriti CC poole, ta istus, suitsetas rahunemiseks mitu sigaretti, võttis lõpuks unerohtu ja läks CC kõrvale magama (kd III; tl. 22 pöördel, 24 pöördel, 25). Küsimusele, kas ta ei saanud aru, et magab laiba kõrval, vastas S. Vilkre, et kui ta magama heitis, oli CC elus (kd III; tl. 25). Võimalust, et CC võis olla S. Vilkre magama heitmise ajal elus, kinnitab surnu ekspertiisiakt – selle kohaselt võis CC surm saabuda 1 – 3 tundi pärast vigastuste tekitamist. Ringkonnakohtu hinnangul näitab S. Vilkre käitumine, st CC kõrvale magama heitmine just seda, et ta tõesti ei mõistnud, kui raskeid vigastusi ta CC-le tekitas. Maakohus on viidanud veel S. Vilkre 18. augusti 2017 hommikul häirekeskusele tehtud kõnele, milles S. Vilkre kirjeldas juhtunut järgmiselt: „...eile elukaaslane tuli mul läbipekstult koju ja tundub, et ta on surnud.“ Kohus ongi aga piirdunud selle tsitaadiga, selgitamata, mis ja kuidas sellest tõendist järeldub. Võib eeldada, et maakohus on tahtnud juhtida tähelepanu sellele, et häirekeskusele tehtud kõnes sidus S. Vilkre CC surma just sellega, et teda oli pekstud. See, et S. Vilkre sai hiljem aru, et peksmisega tekitatud vigastused põhjustasid CC surma, ei tähenda siiski tingimata, et ta mõistis teo touimepanemise (peksmise) ajal, et tekitab CC-le surmavaid vigastusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Vilkre käitumine vahetult pärast CC peksmist (CC kõrvale magama minek) näitab, et peksmise ajal ega vahetult pärast seda ei mõistnud S. Vilkre, kui raskeid vigastusi ta CC-le põhjustanud oli. Põhjendades seisukohta, et S. Vilkre põhjustas CC surma tahtlikult, on maakohus otsuses korduvalt toonitanud, et kasutatud vägivalda arvestades pidi S. Vilkre arvestama võimalusega, et CC võib surra. Kohus on märkinud: „Kohus leiab, et süüdistataval oli alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi ja et sellises olukorras ja vigastustega võib isik surra.“ (maakohtu otsuse lk 7) Samas lõigus kordas kohus veelkord: „...nii saab eeldada kui ka peab eeldama, et sellise vägivalla kasutamisega teise isiku elutähtsatesse piirkondadesse nagu seda on pea ja rindkere, põhjustatakse kannatanu surm.“ Selliselt on kohus andnud hinnangu, et S. Vilkre pidanuks mõistma, et tema teo tulemusel võib saabuda CC surm, mitte vastanud küsimusele, kas S. Vilkre seda tegelikult mõistis. Kaudne tahtlus eeldab KarS § 16 lg 4 kohaselt aga, et teo toimepanija peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. St kaudse tahtlusega on tegemist juhul, kui teo toimepanija pidas tegu toime pannes võimalikuks, et tema teo tulemusel saabub kannatanu surm. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu eespool käsitletud tõenditest, et S. Vilkre pidas võimalikuks, et CC tema teo tulemusel sureb. S. Vilkre ütluste kohaselt oli CC tema magamamineku ajal veel elus ja ta ei saanud aru, et tal on eluohtlikud vigastused. S. Vilkre kirjeldas oma ütlustes nii enda kui CC käitumist pärast peksmise lõppu. Seejuures kinnitas ta, et CC ei andnud kuidagi märku sellest, et on raskelt viga saanud. Surnu ekspertiisiakt kinnitab võimalust, et CC oli S. Vilkre magamamineku ajal elus ning ka võimalust, et CC võis pärast vigastuste saamist S. Vilkrega rääkida. Ekspertiisiaktist ega ühestki muust tõendist ei ilmne

asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla S. Vilkre ütlused, et ta ei märganud CC vigastuste raskust. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et S. Vilkre pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Eelnevast tulenevalt ei ole täidetud KarS § 113 lg1 subjektiivse süüteokoosseisu tunnused.

teadlik ja tahtlik käitumine. Kohus leiab seetõttu, et Svetlana Vilkrel ei esinenud talle süüks arvatava kuriteo toimepanemise ajal erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks mõjutanud tema teadvust või käitumist ning mis oleks takistanud tal adekvaatselt oma tegevusest aru saada ja seda juhtida.“ Viidatud lõigust ilmneb, et maakohus on mõistnud tugeva hingelise erutuse seisundi mõistet valesti. Teo toimepanemine tahtlikult ei välista tugeva hingelise erutuse seisundit. KarS § 115, mille kontekstis maakohus tugeva hingelise erutuse seisundi esinemist tuvastas, nõuab subjektiivse süüteokoosseisu poolelt tahtlust. Ka ei tulene sellest sättest ega ka karistusseadustiku üldosast, et tugev hingelise erutuse seisund peaks piirama isiku võimet oma tegevusest aru saada või seda juhtida. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et seda on selgitatud

Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse põhjuseks ei saanud olla ka see, et CC keeldus S. Vikre ostetud viina joomast. Nimelt nähtus S. Vilkre ütlustest, et talle ei meeldinudki, et CC alkoholi tarvitab. Ka ei saanud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit maakohtu hinnangul põhjustada see, et CC hakkas S. Vilkret ebasündsate väljenditega solvama. Kohus leidis, et sõimlemine, sh ka ropp sõim ei olnud süüdistatava ja CC suhtes harukordne suhtlemisviis ega saanud seetõttu põhjustada S. Vilkrel tugevat hingelise erutuse seisundit. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole arvestanud kogu peksmisele eelnenud sündmuste käiku tervikuna ning on seetõttu jõudnud ekslikule järeldusele. S. Vilkre ütluste kohaselt häiris teda CC peksmisega lõppenud päeval, et CC, kes oli juba alkoholi tarvitanud, käis väljas hoolimata tema palvest mitte minna, ja ostis kosmeetilist vedelikku. S. Vilkrele ei meeldinud, et CC kosmeetilist vedelikku tarbib. Samuti leidis ta pandimaja kviitungi, millest selgus, et CC oli pantinud tema abielusõrmuse (kd III, tl. 21 pöördel, 22). S. Vilkre ütluste kohaselt vaikis ta siiski kviitungi leidmise maha, sest CC oli tarvitanud alkoholi. S. Vilkre selgitas: „Ma ei tahtnud see õhtu üldse mingit konflikti, mõtlesin, et räägin hiljem, näiteks järgmine hommik“ (kd III, tl. 22). CC ostetud kosmeetilise vedeliku peitis S. Vilkre ära. Kuna ta teadis, et CC hakkab seda otsima, otsustas S. Vilkre enda sõnul minna ja osta parem väikse viina (kd III; tl. 22). See, et S. Vilkre poes käis ning sealt skumbriat, 2-liitrise pudeli õlut, paki sigarette ja 0,2l viina ostis, tõendavad ostutšekk (kd I; tl 70-71, 124) ja kaupluse turvakaamera salvestise vaatlust kajastav asitõendi vaatlusprotokoll (kd II; tl. 40-43, 45). Kui S. Vilkre koju tagasi jõudis, hakkas CC nõudma oma kosmeetilist vedelikku. Tüli vältimiseks pakkus S. Vilkre selle asemel ostetud viina. CC aga keeldus pakutud viinast, avaldades arvamust, et see võib olla mürgitatud. Neil tekkis sõnavahetus. S. Vilkre kirjeldas seda järgnevalt: „Millegi pärast ta hakkas mind ropult sõimama, kõvasti sõimama, mina muidugi ütlesin vastu ja vot siis kui näitasin talle, siis kihvatas, siis näitasin talle kviitungit, et mis asi see on, sa elad minu juures /---/ sa elad siin niisama, sa ei tee tööd, kuigi mingi võimalus oleks olemas ka tööd leida, ei aita mul üüri maksta, mitte midagi, veel varastab minu tagant...“ (kd III; tl. 22). Eelnevast tulenevalt nähtub S. Vilkre ütlustest, mida toetavad teised tõendid, et 17. augustil 2017 ärritas teda CC õigusvastane käitumine (S. Vilkre sõrmuse tema loata võtmine ja pantimine), kuid ta püüdis konflikti vältida. S. Vilkre püüdlustest hoolimata tekkis tal CC-ga tüli, mille käigus hakkas CC teda solvama. Sellises olukorras tugeva hingelise erutuse teket peab kohtukolleegium mõistetavaks. On usutav see, et inimesel, kes surub oma pahameelt alla ja püüab konflikti vältida, on konflikti tekkimisel ärritus suurem. Pealegi pidi pahameel, mida S. Vilkre 17. augustil 2017 CC vastu tundis, kuid esialgu alla püüdis suruda, olema suur. S. Vilkre on nii maa- kui ringkonnakohtus rõhutanud, et võttis oma endise naabri CC enda juurde elama kaastundest pärast seda, kui CC korter oli võla katteks müüdud ning CC-l ei olnud kuskil elada. Ta ei soovinud aga enam, et CC tema juures elaks, kuid CC ei lahkunud ning ta ei saanud ka kuskilt abi. Seda, et CC asus

S. Vilkre juurde elama pärast seda, kui jäi võla tõttu oma korterist ilma, on oma ütlustes kinnitanud ka YY. S. Vilkre soovi, et CC asuks elama kuhugi mujale, tõendab tema kirjavahetus Põhja-Tallinna Valitsusega (kd II, tl. 57, 58) ning politsei andmebaasi väljatrükk. Viimasest nähtuvalt on S. Vilkre korduvalt kutsunud politsei, kuna ei soovinud CC oma korterisse lasta või soovis, et CC sealt lahkuks (kd II; tl 62–66). On mõistetav, et kui keegi tunneb, et teine inimene elab tema kulul, ega näe olukorrale lahendust, on see talle ebameeldiv. Veelgi ebameeldivam on avastada, et inimene, kes tema kulul elab, lisaks varastab ka tema asju. Eriti ebameeldiv on see emotsionaalset tähendust omavate asjade puhul, mille hulka võib ka abielusõrmust lugeda. Seetõttu on usutav ja mõistetav, et S. Vilkre reaktsioon oli tugev, kui tema hinnangul alatult ja õigusvastaselt käitunud CC S. Vilkre enda püüdlustest hoolimata tüli noris ja teda sõimas. Eelnev tähendab, et ainuüksi selle alusel, et CC oli ka varem S. Vilkret sõimanud ilma et S. Vilkrel oleks tekkinud tugevat hingelist erutust, ei saa teha järeldust, et ka seekord ei saanud CC solvangud nii mõjuda. Arvestada tuleb konkreetset situatsiooni – S. Vilkre vaatepunktist oli jultumust teda sõimata ja solvata inimesel, kelle kohta oli just ilmnenud, et ta on võtnud ja pantinud loata S. Vilkre abielusõrmuse. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et S. Vilkre tekitas CC-le tervisekahjustused, mis tõid kaasa tema surma, tugevas hingelise erutuse seisundis, mis oli tekkinud CC õigusvastase käitumise (S. Vilkre abielusõrmuse loata pantimise ja S. Vilkre solvamise) tulemusel. Teo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul on kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, mis toetab tugevalt KarS § 118 lg 1 p 7 järgi sanktsiooni alammäärale vastava karistuse mõistmist. Nimelt tuleb arvestada, et kui S. Vilkre oleks põhjustanud CC surma tahtlikult, vastutaks ta KarS § 115 („provotseeritud tapmine“) järgi. KarS § 115 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. On selge, et olukorras, kus surm põhjustati samuti õigusvastasest teost tingitud hingelise erutuse seisundis, kuid ettevaatamatusest, ei või karistus olla raskem kui provotseeritud tapmise puhul. Kaitsja on apellatsioonis karistust kergendava asjaoluna nimetanud ka S. Vilkre puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsioonis ei ole aga näidatud ära, millal ja kuidas S. Vilkre puhtsüdamlikku kahetsust avaldas. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et S. Vilkre oleks selgesõnaliselt kahetsust avaldanud või kannatanute ees vabandanud. Süüdistatava viimases sõnas on S. Vilkre küll väljendanud seisukohta, et see tegu oli vale ning jääb teda alati saatma, kuid samas on ta rõhutanud, et valeks peab ta eelkõige seda, et ta üldse võttis CC enda juurde elama. Sarnast seisukohta väljendas S. Vilkre ka ringkonnakohtu istungil. Arvestades kahetsuse sellist rõhuasetust ei pea ringkonnakohus avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks kahetsuseks KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 loetakse eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka. S. Vilkre peeti 18. augustil 2017 kahtlustatavana kinni. Seega on ta eelvangistuses viibinud ühe päeva ning ära kandmata karistuse pikkus on 3 aastat 11 kuud 29 päeva.

toimepanemise asjaolud ja S. Vilkre isik on sellised, mis annavad alust jätta S. Vilkre vangistus KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel osaliselt täimisele pööramata. S. Vilkre on varem karistamata. CC vastu tarvitas ta vägivalda CC õigusvastasest teost tingitud tugevas hingelise erutuse seisundis ning CC surma põhjustas ta seejuures ettevaatamatusest. Kuna S. Vilkre teo tagajärjeks oli inimese surm, ei pea kohtukolleegium võimalikuks jätta S. Vilkre vangistust täitmisele pööramata täies ulatuses. Vastavalt KarS § 73 lg-le 2 ja 3 määrab ringkonnakohus, et mõistetud vangistusest tuleb S. Vilkrel kanda ära 6 kuud ning 3 aastat 5 kuud 29 päeva jääb täitmisele pööramata, tingimusel et S. Vilkre ei pane katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. KarS § 73 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus S. Vilkre katseaja pikkuseks viis aastat. Tegemist on KarS § 73 lg-s 3 ettenähtud katseaja maksimaalse pikkusega. Maksimaalse pikkusega katseaega peab ringkonnakohus vajalikuks kohaldada S. Vilkre põhjustatud tagajärje raskuse tõttu.

Maakohus on alusetult rääkinud rühma peale esitatud hagist. Tegemist ei ole olukorraga, kus mitu hagejat oleks esitanud ühise hagi. Tsiviilhagi (kd II; tl. 1, 2) on kannatanuna esitanud CC tütar YY, kes taotleb, et talle hüvitataks talle tekitatud varaline kahju, mis koosneb matuse korraldamisega ja matusel osalemisega seotud kulutustest. Hagi aluste all on kannatanu kokkuvõtvalt märkinud: „Kokku põhjustati kuriteoga mulle varalist kahju 3570,86 eur.“ Hagi eseme all on YY märkinud: „Palun välja mõista minule nimetatud kuriteoga tekitatud varaline kahju kogusummas 3122,86 eurot süüdlaselt.“ Tsiviilhagis ei ole seega taotletud kahjuhüvitise osalist väljamõistmist kellelegi teisele ega nimetatud kulutuste tegijana kedagi teist peale YY. St tsiviilhagi põhineb väitel, et kõik tsiviilhagis loetletud kulutused on kandnud YY. Vastavalt KrMS § 381 lg-le 6 lähtutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist. Küsimuseks, mille puhul tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust, on ka hagimenetluse piirid. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. See tähendab, et esitatud hagi kontekstis pidi kohus lahendama küsimuse, kas YY on teinud hagis nimetatud kulutused ja kas need tuleb talle hüvitada. Asudes lahendama küsimust, kas YY-le tuleb hüvitada teiste isikute poolt matusega seoses tehtud kulutused, on kohus väljunud hagi piirest. Ühtlasi tuleb nentida, et maakohus ei ole viidanud ka materiaalõiguslikule alusele, millest tulenevalt oleks põhjendatud ka teiste isikute tehtud kulutuste hüvitamine just YY-le. Sellise õigusliku aluse puudumisel on kohtu argumendid asjakohatud. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas tühistada ja jätta S. Vilkrelt YY kasuks välja mõistmata kulutused, mille kohta andis YY ütlusi, et need on kandnud Venemaal elavad sugulased. YY ütluste kohaselt kandsid Venemaal elavad sugulased poole surnukeha transpordi kuludest. Samuti on nende tehtud need kulutused, mis on tsiviilhagis näidatud Vene rublades (kd III; tl. 20, 20 pöördel). Arvestada tuleb, et kaitsja on apellatsioonis kinnitanud, et ei vaidlusta haua kaevamise kulu 19,96 eurot (9100 rubla). Eelnev tähendab, et YY kasuks ei ole alust mõista välja kulutusi matusepärgade ja –lintide tellimiseks (810 rubla), kulutusi peielauale (32 940 rubla), matusepärgadele (10 550 rubla) ja ning poolt surnukeha transpordi kuludest (750 eurot) . Ka ei ole eespool toodud põhjustel alust mõista YY kasuks välja hüvitist kulutuste eest, mille puhul on maakohus lugenud tõendatuks, et need kandis TT (viisa kulu 70 eurot, auto lisakindlustuse kulu 35 eurot ning piiriületuse ootejärjekorra koha broneerimise arve 5,5 eurot). Kaitsja leiab, et S. Vilkrelt ei ole alust mõista välja ka YY tehtud kulutusi, mis olid tingitud sellest, et matused toimusid mitte Eestis, vaid Venemaal. Ringkonnakohus nendib, et vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 129 lg-le 1 kuuluvad surma põhjustamisega tekkinud kulude hulka mõistlikud matusekulud. Seetõttu peab kohus hindama, kas matusega seotud kulutused, mille hüvitamist taotletakse, on mõistlikud. Seega on küsimus, kas Eestis elanud isiku Venemaale

matmisest tingitud kulutused on mõistlikud. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul tuleb sellele vastata jaatavalt. YY selgituste kohaselt tingis CC matmise Venemaale see, et suurem osa CC sugulastest ja seetõttu ka valdav osa matusel osalenutest elas Venemaal. Seega oli CC matmiseks Venemaale mõjuv põhjus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikeks matusekuludeks nii surnukeha Venemaale transportimisega seotud kulutusi kui ka YY matusel osalemiseks tehtud kulutusi. Lisaks kuludele, mille väljamõistmist kaitsja ei vaidlustanud, on YY kantud mõistlike matusekuludena käsitatavad: surnukeha transpordikulu 750 euro ulatuses; perearsti tõendi tõlkimise kulu 26 eurot; surmatunnistuse tõlkimise kulu 26 eurot; viisa maksumus 30 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada matusele sõiduga seotud autokütuse kulu ja muid autoga seotud kulutusi, mille suurus on hagi kohaselt 600 eurot: nende kulutuste kohta ei ole tõendeid esitatud, vaid need on esitatud arvestuslikult. Eelnevast tulenevalt on YY kantud mõistlikud matusekulud 1367,96 eurot. Kuivõrd sotsiaalkindlustusamet on YY-le 448 eurot hüvitanud, tuleb S. Vilkrelt YY kasuks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ning § 129 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõista 919,96 eurot.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.