Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

17.08.2018 (1 € = 76,8166 rubla) arvestades välja mõista 3055 (kolm tuhat viiskümmend viis) eurot ja 16 (kuusteist) senti, mis tuleb tasuda J D arveldusarvele nr xxxx, märkides selgitusena: „Svetlana Vilkre, 1-18-863, tsiviilhagi hüvitamine“.

võetud puuteproov (pakend 3.1), musta värvi pikkade varrukatega särgi siseküljelt, särgi vasaku varruka alt osalt võetud puuteproov (pakend 3.2), musta värvi pikkade varrukatega särgi siseküljelt, särgi vasaku varruka alt osalt võetud puuteproov (pakend 3.3), pruuni värvi puidust käepideme kitsalt osalt võetud puuteproov (pakend nr 22.4), pruuni tooni kepilt hõbedase kleebise juurest võetud puuteproov (pakend nr 23.5), pruuni tooni kepi keskosalt võetud puuteproov (pakend 23.6), mis asuvad asitõendite laos Tallinn, Rahumäe tee 6/1 ja millel kohtuotsuse jõustumise järgselt puudub tõenduslik väärtus, hävitada KrMS 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

D ́i lüües talle korduvalt puust kepi ja selle purunemise järgselt püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valutunnet ja tervisekahjustusi – rindkere kinnine tömptrauma: kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel rinnakelme ja kopsude vigastustega, mille tüsistustena tekkisid kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind, äge kopsude ja südame puudulikkus. A D suri Svetlana Vilkre poolt tekitatud tervisekahjustuste tõttu sündmuskohal. A D ́i surma saabumist vägivaldsel teel tõendab surnu ekspertiisiakt nr 17E-PõS0021/418. Eksperdiarvamuse kohaselt oli A D ́i surma põhjuseks rindkere kinnine tömptrauma: kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel rinnakelme ja kopsude vigastustega, mille tüsistustena tekkis kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind, äge kopsude ja südame puudulikkus. Lisaks eeltoodud vigastustele on A Di surnukeha kohtuarstlikul lahangul tuvastatud vasaku küünarvarre kaugmise vaheosa murd, parema kodarluu kaugmise otsa murd, põrutushaavad pealaes vasakul, näol paremal, nahakriimustused näol paremal ja kaelal paremal, nahamarrastused kehatüvel, ala- ja ülajäsemetel, verevalumid kõõlustanul, mõlemas oimulihases, sidekestaalune verevalum vasakul silmas, hulgalised nahaalused verevalumid pea piirkonnas, kehatüvel, üla- ja alajäsemetel, piklikud nahaalused verevalumid kehatüvel, paremal õlavarrel ja õlaliigese tagapinnal, vasakul õlaliigesel, kõhul, kehatüve vasakul küljel, vasakul tuharal, puusadel, vasakul reiel, peenisel. Ekspert on asunud arvamusele, et surmaga lõppenud rindkere kinnine tömptrauma on tekitatud tömbi vägivalla toimel hulgalistest löökidest kõva tömbi esemega/esemetega orienteeruvalt 13 tundi enne surma saabumist. Hulgalised piklikud (triipjad) nahaalused verevalumid (sh rindkerel) on tekitatud pikliku kujuga piiratud pinnata tömbi esemega (nt kepp, toru jne). Nahakriimustused näol võisid olla tekitatud teravaservalise eseme või tömbi eseme teravama serva toimel. Vigastused mõlemal küünarvarrel ja labakätel (vasaku küünarluu ja parema kodarluu murd, nahaalused verevalumid ning nahamarrastused) võisid olla tekitatud enesekaitse tagajärjel. Sündmuskoha, s.o xxxx korteri vaatlusprotokollis kajastub kuriteosündmuse järgne olukord. Vaatlusprotokollis kajastatu kohaselt asub korteri paremasse külge jääva lahtikäiva heledast riidematerjalist diivanvoodi seinapoolses küljes meesterahva selili asetsev surnukeha. Sündmuskohalt on leitud erinevaid esemeid, sh murdumisjälgedega puidust tükk, puidust kepp ja metallist pandlaga püksirihm ning verekahtlased määrdumised. Samuti tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll surnukehal esinevaid vigastusi. Kahtlustatavana kinnipidamise ja isiku läbivaatuse protokollide kohaselt oli Svetlana Vilkre ́l seljas halli värvi T-särk. Jalas helesinised teksapüksid ja roosat värvi sandaalid. Teksapüksid olid verekahtlase ainega määrdunud. Samuti oli Svetlana Vilkre parema käe kõikide sõrmede küünte all ja servades punakaspruuni veresarnast määrdumist. Verekahtlane määrdumine oli ka vasaku käe II sõrme küüne servas. Tervisekahjustusi ega vigastusi Svetlana Vilkre ́l ei esinenud. Süüdistatav tunnistas kohtuistungil enda süüd, kuid väitis, et tal ei olnud tahtlust A D tappa. Süüdistatava Svetlana Vilkre ütluste kohaselt hakkas ta koos A D ́iga elama umbes 1,5 aastat tagasi. Süüdistatav lubas A D ́il enda juures elada, kuna viimane oli tekkinud võlgnevuse tõttu jäänud ilma enda korterist. 17.08.2017 hommikupoolik oli süüdistatava ütluste kohaselt igati tavapärane – päev algas koduste toimetustega. Korteris viibis koos süüdistatavaga ka A D. Süüdistatava ütluste kohaselt hakkas A D viina jooma, mis süüdistatavale ei meeldinud. Õhtul kella 20 paiku käis A D ära ning tagasi koju naastes oli tal kaasas kosmeetiline vedelik. Süüdistatava ütluste kohaselt ei tahtnud ta, et A D kosmeetilist vedelikku tarbiks, kuna see teeb inimese rohkem purju ja võib mõjuda psüühiliselt. Samal hetkel kukkus A D ́i taskust välja kollane paber. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tegemist xxxx kviitungiga, millest ta järeldas, et A D oli süüdistatavale kuuluva ning kaduma läinud sõrmuse pandimajja viinud. Sõrmuse

kadumist oli süüdistatav märganud juba paar nädalat varem ning sel teemal rääkinud ka A Diga, kuid viimane ei teadvat sõrmusest midagi. Leides kviitungi ei soovinud süüdistatav sõrmuse kohta küsida, kuna A D oli joonud ning süüdistatav soovis konflikti vältida. Kosmeetilise vedeliku, mille A D oli väljas käies endaga kaasa toonud, viis süüdistatav salaja ära ning pärast seda suundus kodu lähedal asuvasse poodi, kust ostis A D ́ile 200 grammise viinapudeli, saia ja ühe õlle. Süüdistatava kaupluses käimist tõendab asitõendi vaatlusprotokoll koos fotodega, milles on vaadeldud videosalvestisi Tallinn, Randla 4 asuvast kauplusest Xxxx OÜ 17.08.2017 ajavahemikul kell 21.15-21.30, millest on tehtud fotod (krim. toimik kd 2 tl 40-43, 45). Viina, õlle, sigarettide ja toiduainete ostmist kinnitab ka ostutšekk 17.08.2018 kell 21.24 tehtud ostu kohta Xxxx OÜ kauplusest (krim. toimik kd 1 tl 70-71, 124). Kui süüdistatav oli koju naasnud küsis A D kosmeetilise vedeliku kohta. Samuti kahtlustas A D, et süüdistatava poolt pakutud viin võib olla mürgitatud, millest tingituna tekkis mehe ja süüdistatava vahel sõnavahetus. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt hakkas A D süüdistatavat ropult ja kõvasti sõimama ning üritas diivanilt tõusta ja süüdistatavat lüüa. Seejärel hakkas süüdistatav A D ́i esmalt käimiskepiga ja seejärel püksirihmaga peksma. Süüdistatav ei osanud öelda, mitu korda ta A D ́i kepi ja püksirihmaga lõi, kuid enda sõnul peksis ta meest valimatult keha erinevatesse piirkondadesse. Pärast peksmist heitis A D süüdistatava sõnul pikali, et puhata. Süüdistatav tegi rahustuseks mõned suitsud, võttis sisse unerohu ning umbes tund aega hiljem läks A D ́i kõrvale magama. 18.08.2017 hommikul ärgates sai süüdistatav aru, et A D on surnud ning helistas hädaabinumbrile 112. Häirekeskusele helistamist tõendab asitõendi vaatlusprotokoll koos sellele lisatud teabesalvestisega, milles on vaadeldud helisalvestist Svetlana Vilkre poolt hädaabinumbrile 112 tehtud kõnest (krim. toimik kd 2 tl 46, 47-51, 52). Kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel avaldatud tunnistaja I P kohtueelsel menetlusel antud ütlustest (krim. toimik kd 2 tl 86-89) nähtub, et ta elas 17 aastat xxxx. Tema naaberkorteris number xxxx elasid Svetlana ning A. Tunnistaja ütluste kohaselt käis A koguaeg karguga, alati jõi ja värises üleni. Tunnistaja ei ole Svetlanat väga joobununa näinud, kuid samas kinnitas, et naine juhtub mõnikord olema väga agressiivne ja ühe korra oleks Svetlana peaaegu läinud tunnistajale kallale tema sõnalise märkuse tõttu. 17.08.2017 kella 00 paiku kuulis tunnistaja tugevat kolinat, mis tuli Svetlana toast, täpsemalt toa akna juures olevast paremast nurgast, kus asub voodi. Kolin ei olnud pikaajaline, ent oli vali. Tundus, et heli oli selline, justkui keegi oleks vihaga löönud jalaga vastu põrandat. Löögi heli ajal mingeid muid mürasid ei kuulnud. Pärast oli kella 01.30ni vaikne. Läks magama ja ärkas kella 06.00 paiku. Seejärel kuulis naabrite toast jälle kolinat. Heli kostis sagedusega mitte üle 5-6 löögi, justkui keegi oleks tagunud kepiga vastu põrandat. Kohe kui kolin lõppes, kuulis häält, kuid ei oska öelda kelle oma. Hääl oli üks ja vastu keegi ei vastanud. Mingeid karjeid korterist xxxx ei kostnud. 18.08.2017 päeval kella ühe paiku kuulis koridoris Sveta häält. Sveta rääkis kellagagi. Tunnistaja lisas, et 17.08.2017 olid Svetlana ja A korteris ainult kahekesi. Kannatanu J D poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta on A D ́i tütar. Lapsena elas ta koos ema, isa ja vennaga xxxx. Kannatanu ütluste kohaselt tarbis isa A alkoholi, mis oli ka peamiseks põhjuseks, miks ema isa juurest ära kolis. A elas koos tütre ja pojaga ning mingi aja möödudes ostis ema isale korteri xxxx. Al tekkisid makseraskused ja tema xxxx korter müüdi maha. Tunnistaja teab, et pärast seda hakkas A koos elama Svetlanaga, kellega nad olid olnud naabrid. Tunnistaja on ütlustes kinnitanud, et isal oli kombeks hakata purjus peaga norima, kuid kunagi ei olnud ta vägivaldne. Tunnistaja I. P ütlustest nähtuvalt viibisid 17.08.2017 õhtul xxxx korteris ainult A D ja Svetlana Vilkre. Sama kinnitas ka süüdistatavana üle kuulatud Svetlana Vilkre ise. Kohtu hinnangul on kohtuistungil uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et Svetlana Vilkre lõi A D ́i korduvalt puust kepi ja selle purunemise järgselt püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valutunnet ja tervisekahjustusi – rindkere kinnine tömptrauma: kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel rinnakelme ja kopsude vigastustega, mille tüsistustena tekkise kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind, äge kopsude ja südame puudulikkus, mille tagajärjel A D suri sündmuskohal. Kuivõrd peale Svetlana Vilkre ja A Di korteris kedagi ei olnud, mida kinnitas ka Svetlana Vilkre ise, sai A

Dile tervisekahjustused tekitada vaid Svetlana Vilkre. Antud asjaolude üle puudus kriminaalasjas ka vaidlus, kuivõrd süüdistatav ei ole kohtulikul uurimisel esitanud versiooni sellest, et tema ei ole tervisekahjustusi põhjustanud ja seda võis teha keegi teine, või et A D olevat õhtul koju tulnud läbipekstuna, millise versiooni esitas ta esialgselt hädaabisse helistades. Kriminaalasjas on põhivaidluseks see, kas süüdistatav Svetlana Vilkre pani toime KarS § 113 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo või tuleks süüdistatava käitumist hinnata KarS § 115 või KarS § 118 lg 1 p 7 ettenähtud kuriteona. Hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et Svetlana Vilkre on toime pannud teise inimese tapmise ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 p 1 alusel. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka välise teopildi alusel. Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-102-16, p 17; 3-1-1-111-16, p 17). Käesolevas kriminaalasjas teostatud surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt tuvastati A D ́il rindkere kinnine tömptrauma: kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel rinnakelme ja kopsude vigastustega, mille tüsistustena tekkis kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind, äge kopsude ja südame puudulikkus. Eksperdiarvamuse kohaselt on rindkere kinnine tömptrauma, mille tüsistustena tekkis kahepoolne õhkrind, vähene kahepoolne verirind, äge kopsude ja südame puudulikkus eluohtlik tervisekahjustus. Surmaga lõppenud rindkere kinnine tömptrauma on tekitatud hulgalistest löökidest kõva tömbi esemega/esemetega. Surnukehal tuvastatud hulgalised piklikud (triipjad) nahaalused verevalumid (sh rindkerel) on tekitatud pikliku kujuga piiratud pinnaga tömbi esemega (nt kepp, toru jne). Kohus leiab, et käesoleval juhul on kuritegu toime pandud kaudse tahtlusega, sest süüdistatav, lüües teist inimest hulgaliselt kepi ja püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda, pidi võimalikuks pidama ka surma saabumist ja möönma seda. Nimetatud asjaolud kinnitavad ka kohtu veendumust sellest, et puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks süüdistatav erinevalt keskmisest inimesest ei saaks aru, et lüües teist inimest korduvalt kepi ja püksirihmaga pähe, näkku ja ülakeha piirkonda, võib kannatanu löömise tagajärjel saadud vigastuste tõttu surra. Isiku tahtlust (koosseisu subjektiivset külge) on võimalik hinnata ka läbi tema käitumise (koosseisu objektiivse külje). Nii on subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetsest kriminaalasja silmas pidades (RKKK 3-1-1-128-06, p 9). Süüdistatava teojärgset käitumist hinnates võib järeldada, et ta sai aru, mis ta oli teinud, kuid A D ́i abistamiseks pärast peksmist ei teinud süüdistatav midagi. 18.08.2017 hommikul häirekeskusele tehtud kõnest nähtub, et Svetlana Vilke sõnas häirekeskuse töötajale: „...eile elukaaslane tuli mul läbipekstult koju ja tundub, et ta on surnud.“ Prokuröri küsimuse peale kohtuistungil, et kas süüdistatav tundis huvi, et järsku A D vajab abi, vastas süüdistatav, et ta ei tulnud selle peale, et mees abi vajab ning soovis lihtsalt rahuneda ja suitsetada. Kohus leiab, et süüdistataval oli alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi ja et sellises olukorras ja vigastustega võib isik surra. Nii ekspertiisiaktist kui ka süüdistatava enda ütlustest saab järeldada, et süüdistatav peksis A. Di käimiskepiga kuni selle käepide purunes ja jätkas peksmist rihmaga. Selline jätkuv ja pikaajaline peksmine näitab peksja soovi tekitada võimalikult palju vigastusi käepäraste ja kättesattunud vahenditega ning sellisel viisil erinevaid vahendeid kasutav peksja nii saab eeldada kui ka peab eeldama, et sellise vägivalla kasutamisega teise isiku elutähtsatesse piirkondadesse nagu seda on pea ja rindkere, põhjustatakse kannatanu surm. Seega on eelkirjeldatud tegu sobiv realiseerimaks KarS § 113 lg 1 koosseisu.

Kaitsja versioon sellest, et Svetlana Vilkre peksis kannatanut sügava hingelise erutuse seisundis, mis oli talle tekkinud kannatanu käitumise tõttu vahetult enne sündmust ja ka varasemal perioodil, ei ole millegagi tõendatud, on ümber lükatud kohtule prokuröri poolt esitatud tõenditega ning ei ole eluliselt usutav. Karistusseadustiku §-is 115 nähakse ette vastutus tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on lahendis 3-1-1-1-15 selgitanud, et provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Karistusseadustiku § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Kohtus antud süüdistatava ütluste kohaselt oli tal A D ́iga mõningaid lahkarvamusi ja tülisid mehe alkoholi tarbimise, mehe laiskuse ning ka mõningate naisele kuuluvate esemete kadumise sh pandimajja viidud sõrmuse ning Ungari raha eurodeks vahetamise tõttu. Kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud, et Svetlana Vilkrel tekitasid pandimaja kviitungi leidmine ning eeltoodud probleemid äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi. Kohtu hinnangul pole asjas ühtegi tõendit, mis viitaks süüdistataval kannatanupoolse vägivallaga või solvamisega tekkinud hingelise erutuse seisundile. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt läks ta pärast pandimaja kviitungi leidmist, saades aru, et A. D on tema sõrmuse pandimajja andnud, hoopis kauplusse alkoholi ja toitu ostma. Seda väidet kinnitavad nii sündmuskohalt leitud pandimaja kviitung (krim. toimik kd 2 tl 56) kui ka kaupluse videosalvestis (krim. toimik kd 2 tl 39-45) ning ostutšekk (krim. toimik kd 1 tl 124). Süüdistatava sõnade kohaselt keeldus A. D tema ostetud viina joomast, leides, et see on mürgitatud. Kohtu arvates ei saa selline A. Di väide aga S. Vilkret solvata, kuivõrd S. Vilkre enda sõnade kohaselt talle ei meeldinud üldse, et A. D alkoholi tarvitab. Seega asjaolu, et A. D keeldus alkoholi tarvitamast, ei saanud S. Vilkret millelegi provotseerida ega tekitada ka erutusseisundit. S. Vilkre sõnade kohaselt olevat A. D hakanud teda seejärel ropult ja kõvasti sõimama ning üritas diivanilt tõusta ja süüdistatavat lüüa. Samas nähtub kriminaalasjast, et sõimlemine, sh ka ropp sõim ei olnud süüdistatava ja A. Di suhtes harukordne suhtlemisviis ning kuivõrd süüdistatav ja kannatanu elasid pikemat aega koos, siis ei olnud see ka üllatav. Seda kinnitavad kohtu arvates ka kohtule esitatud politseiandmebaasist MIS Svetlana Vilkrega seotud väljatrüki andmed, millistest nähtuvalt on S. Vilkre teadete kohaselt endised elukaaslased A. D ja J. Hi käinud tema ukse taga kloppimas ja sõimamas ning S. Vilkre on korduvalt välja kutsunud politsei, kes on ka korduvalt kohal käinud (krim. toimik kd 2 tl 6075). Seejuures on valdaval osal kordadest A. D ka politsei poolt minema viidud. Seega ka selline sõim ei saanud olla selliseks provotseerivaks käitumiseks, mis saanuks tekitada ülevoolava erutusseisundi. Viimase põhjusena on süüdistatav välja toonud, et A. D püüdis voodilt tõusta ja teda lüüa. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et süüdistatava ütlustest nähtuvalt A. D voodilt püsti ei saanud, vaid püüdis end voodilt üles tõugata ja S. Vilkre asus teda käimiskepiga nüpeldama. Seega ei olnud A. Dil ka võimalust üritada lüüa. Seejuures ilmneb kriminaalasjast, et A. D liikus vaid toe najal ja pehmelt voodilt ta ilma abivahendita üles poleks saanud. Peksmiseks kasutas süüdistatav aga just seda abivahendit, mille najal A. D liikus ja mille toel oleks voodist püsti saanud. Surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt tuvastati A. Di verest etanooli 3, 49 mg/g ja uriinist 4, 21 mg/g, s.t A. D oli sellises joobes, et ka toe najal ei oleks temast voodi servalt tõusjat olnud ja veel vähem oleks ta olnud võimeline tegema koordineeritud liigutusena midagi sellist, mida saaks hinnata lüüa üritamisena. Arvestades seega A. Di piiratud liikumisvõimet ja joobeastet, ei saanud ta S. Vilkrele mingit ohtu kujutada ja S. Vilkre ei oleks A. Dist saanud ka mingit ohtu tajuda. Küll nähtub surnu ekspertiisiaktist, et A. D on käsi ette pannes püüdnud ennast löökide eest kaitsta, kuid see teda ei aidanud. Surnu ekspertiisiaktist on üheselt näha, et A. Dil olid mõlemal küünarvarrel ja labakätel luumurrud, verevalumid ja

nahamarrastused. Seega olid löögid niivõrd tugevad, et löökidega murti jäsemete luud. Surma põhjustasid aga kahepoolsed roidemurrud erinevatel keha anatoomilistel joontel rinnakelme ja kopsude vigastusega, mis viitab sellele, et löögid olid väga tugevad, kuivõrd põhjustasid roidemurrud. Arvestades aga löögijälgede lokalisatsiooni, pidi A. D löökide saamise ajal liikuma ja ilmselgelt püüdis end löökide eest kaitsta ning löökidest eemale saada. Kohtu arvates selline hulgaliste vigastuste tekitamine sai olla suhteliselt pikaajaline ja vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Kohus leiab seetõttu, et Svetlana Vilkrel ei esinenud talle süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks mõjutanud tema teadvust või käitumist ning mis oleks takistanud tal adekvaatselt oma tegevusest aru saada ja seda juhtida. Tema arusaamisvõime ei olnud piiratud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole tegu provotseeritud tapmisega KarS § 115 järgi. Järgmisena peab kohus hindama Svetlana Vilkre poolt toimepandud teo võimalikku kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegu põhjustas kannatanule erinevaid tervisekahjustusi, mille tagajärjel viimane suri. Seega tuleb lisaks tuvastada, kas süüdistataval oli tahtlus ka tagajärje suhtes ehk et kas ta soovis, et tema tegevuse tulemusena saabuks kannatanu surm. Rääkimaks selliste tervisekahjustuste tekitamise korral mitte tahtlikust käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). Kohtu hinnangul nägi süüdistatav ette, et lüües kannatanut korduvalt puust kepi ja selle purunemise järgselt püksirihmaga elutähtsate organite piirkonda saab kannatanu tõsiseid vigastusi, mis võivad olla ohtlikud ka elule. Eeltoodu on selge ka keskmise elukogemusega isikule. Samuti on subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti teo objektiivne avaldumine. Selle asemel, et pärast A D ́i löömist mehele kiirabi kutsuda ja teda abistada, tegi süüdistatav mõned suitsud, võttis sisse unerohu ja heitis A D ́i kõrvale magama, s.t tal oli A. Dist ja tema seisundist ükskõik. Elutähtsate organite – pea kui ka rindkere – piirkonda hulgalisest löömisest võib järeldada, et süüdistatav pidi tagajärje saabumist pidama vähemalt võimalikuks. Eelnevast nähtuvalt kohus leiab, et süüdistatav ei põhjustanud kannatanu surma ettevaatamatusest KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Süüd või teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Svetlana Vilkre pani toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise.

Karistuse määra valikul ei lähtu kohus vaid süü suurusest, vaid ka teistest karistuse mõistmise alustest. Kuigi kergendavaid asjaolusid ei ole süüdistatava käitumises tuvastatud, leiab kohus, et KarS § 56 lg 1 järgi tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Svetlana Vilkre on varem kriminaalkorras karistamata ning tal puuduvad ka kehtivad väärteokaristused. Eeltoodu ei õigusta süüdistatava käitumist vähimalgi määral, kuid karistuse mõistmisel kohus seda arvestab. See annab aluse eripreventiivsetel kaalutlustel temale mõistetavat karistust kergendada. Kuigi Svetlana Vilkre süü on keskmine, siis arvestades eripreventiivset eesmärki, on põhjendatud mõista karistus alla KarS § 113 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kaitsja on kohtulikul uurimisel esitanud kaitsealuse olukorda ja isikut iseloomustavate tõenditena tööalase rehabilitatsiooni teenuste osavõtulehed ja töövõtulepingu (krim. toimik kd 2 tl 91-96). Samas on need dokumendid koostatud 2018. aastal ning annavad informatsiooni vaid kuriteo toimepanemise järgsest ajast vähemalt poole aasta möödudes ja sellest, et süüdistatav on püüdnud leida tööd, mis tal ka õnnestus. Nimetatud dokumendid näitavad süüdistatavat küll positiivsest küljest, näidates seda, et süüdistatav püüab oma elujärge parandada, kuid nende tõenditega ei ole võimalik välistada ei süüd ega teo õigusvastasust. Süüdistatavat ei süüdistata ka süstemaatiliste varavastaste süütegude toimepanemises, et nende tõenditega tõendada isiku asumist paranemise teele. Kohus hindab neid tõendeid kui tõendeid, mis näitavad süüdistatava püüdu eluga kuidagi edasi minna ja oma elujärge vabaduses viibides parandada. Lisaks sellele on kohtule esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus ja pensionitunnistus (krim. toimik kd 2 tl 97-98), mis viitavad süüdistatava terviseseisundile, kuid kohus on sõltuvalt süüdistatavale inkrimineeritud teo iseloomust ja tehioludest sunnitud need tõendid jätma tähelepanuta, kuivõrd esitatud tõenditest nähtuv terviseseisund ei olnud süüdistatavale takistuseks temale inkrimineeritud teo toimepanemisel. Lisaks sellele on kohtule esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav on korduvalt pöördunud ohvriabi ning MTÜ Xxxx psühholoogi vastuvõtule seoses vägivaldsete elukaaslastega (krim. toimik kd 2 tl 99-104). Nimetatud tõendid, nagu ka eespool viidatud politsei andmebaasi andmed viitavad sellele, et süüdistataval on olnud probleemid nii endise kui ka viimase elukaaslasega ning ta on pöördunud ka sotsiaalhoolekande osakonda (krim. toimik kd 2 tl 57-58), kuid need pöördumised ei ole lahendust andnud. Samas ei saa ükski neist tõenditest olla aluseks hinnata süüdistatava süüd väiksemana või asuda seisukohale, et need asjaolud ja olukord välistaks süüdistatavale inkrimineeritud teo õigusvastasuse või tingiks tema teole teistsuguse karistusõigusliku hinnangu andmise. Seetõttu leiab kohus, et eelmärgitud tõendid annavad küll ülevaate süüdistatava keerulisest olukorrast, kuid need tõendid ei saa olla karistuse kergendamise aluseks. Iga inimene peab elama oma elu ise ja kui ise sellega hakkama ei saa, tuleb pöörduda pädevate asutuste või spetsialistide poole, otsides lahendusi ja lootes sellele, et kui ise lahendust ei leia, siis leiavad lahenduse asjaomased asutused või spetsialistid. Samas ei saa eeldada, et lahendus tuleb kohe ning kui lahendust ei ole soovitud ajal ja viisil leitud, ei saa seda lahendama hakata õigusvastasel viisil. Käesoleval juhul süüdistatav võttis probleemi lahendamise enda kätte, tehes seda õigusvastasel ja võimalikest variantidest kõige julmemal viisil. Seetõttu ei saa ka kaitsja esitatud tõendid kuidagi süüdistatavale mõistetava karistuse määra mõjutada. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Vaatamata sellele, et karistusregistri andmete kohaselt süüdistataval

kehtivad kriminaalkaristused ja väärteokaristused puuduvad, on Svetlana Vilkre toime pannud teise isiku tapmise, milline on rängim isikuvastane süütegu ning ei toime pandud teos ega toimepanija isikus ei ole tuvastatud midagi erandlikku, mis võiks tingida süüdlasele mõistetava karistuse kohaldamata jätmist. Inimese õigus elule on põhiseaduslik põhiõigus – igal inimesel on õigus elule ning sellist õigust on süüdistatav rikkunud. Svetlana Vilkre on pannud toime kuriteo, mille tagajärjel on kaotanud A D elu. Seega puudub igasugune alus kaaluda süüdistatava suhtes karistusest osaliselt või täielikult tingimisi vabastamist ja mõistetud vangistus tuleb määrata ära kandmisele täies ulatuses.

Venemaal kulusid A. Di sugulased, mitte kõrvalised isikud. Samuti ilmnes J. D ütlustest, et osa Venemaale sõiduga seotud kuludest (täiendav kaskokindlustus SRÜ riikides, piiri ületusega seotud kulu, viisa) kandis J. D elukaaslane T A, kellega J. Dl on ühine majapidamine ja ühised rahalised kohustused. Kohtu arvates J. D elukaaslase kaasamine menetlusse matusekulude nõudes ei oleks põhjendatud, kuivõrd rahalised vahendid kulude katmisel pärinesid nende ühistest rahalistest vahenditest. Vastasel juhul oleks J. D elukaaslasel süüdistatava vastu rahaline nõue kogu nende ühistest rahalistest vahenditest kantud kulu ulatuses. Seejuures nähtus J. D ütlustest ka seda, et Venemaal elavad sugulased ei saanud Eestisse tulla, kuivõrd see oleks läinud väga kalliks. Seega selleks, et Venemaal elavad sugulased ja osa matusekuludest tasunud isikuid menetlusse kaasata kannatanutena matusekulude osas, tulnuks nad kutsuda Eestisse, viia nendega läbi menetlustoimingud ning kanda nende sõidu ja ööbimiskulud KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel ning need kulud menetluskuludena välja mõista süüdistatavalt. Taoline menetluslik käik oleks menetlusökonoomia mõttes ebamõistlik, kuivõrd suurendaks menetluse aega ja menetluskulu ja seda ainult kulu kandnud teiste isikute ja nõuete suuruse tuvastamiseks. Seega kõigi matusekulu kandnud isikute menetlusse kaasamise tulemusena matusekulude summa ei väheneks, kuid lisanduks menetluskulud, millede kogusumma ilmselgelt ületaks kannatanute nõuet. Selline asjaolu aga kahjustaks kõige otsesemalt just süüdistatava huve. Seejuures on kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega kulude olemasolu, nende kandmine ja suurus tõendatud. Juhul, kui kogu kantud matusekulu hüvitatakse J. Dle, tekib teistel kulu kandnud isikutel nõudeõigus J. D vastu ja J. D ütlustest nähtuvalt hüvitab ta sugulastele nende kantud kulu. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et J. D saanuks Venemaal ise kulud kanda vaid siis, kui ta oleks Venemaale kohale sõitnud ja kõik arved ise maksnud. Samas jäänuks Eestis kõik vajalikud asjaajamised tegemata, kuivõrd Venemaal ei oleks saanud matuseid korraldada kui Eestis ei oleks eelnevaid vajalikke ettevalmistusi tehtud. Seega juba puht eluliselt ei oleks J. D saanud viibida üheaegselt kahes erinevas riigis ning kanda kõiki kulusid üksinda. Seetõttu leiab kohus, et J. D poolt tsiviilhagi esitamine kogu matusekulu ulatuses on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et VÕS § 129 lg 2 teise lause sõnastust ei saa tõlgendada niivõrd kitsalt kui seda tegi kaitsja. Kohtu arvates väljend: „muu isik“ tähendab isikut, kes mattis surnu ja kandis ka kulud, kuid on ise asjassepuutumatu, s.o ta on isikuks, kellel puudub surnuga igasugune sugulusside, kes ei oleks kaasatud ühtegi pärijate ringi ning kellel nii pärimisseaduse kui ka perekonnaseaduse sätete kohaselt puudub surnuga puutumus ja kellel tavaolukorras puuduks nii matmise kui ka kulude kandmise kohustus. Seega saab muuks isikuks olla isik, kes on asjassepuutumatu ja kes ei oleks kannatanuna menetlusse kaasatav, sest tema suhtes ei ole õigusvastaselt käitutud, kuid ta on kandnud matusekulu, millise osas tekib tal nõudeõigus. Käesoleval juhul kandsid osa kuludest Venemaal elavad lähisugulased, s.o A. Di õed, kes juhul, kui J. D poleks olnud suuteline kohustust täitma, pidanuks kohustuse üle võtma. Seega ei ole Venemaal elavad sugulased „muuks isikuks“ VÕS § 129 lg 2 teise lause mõttes. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et esitatud tsiviilhagi tuleb korrigeerida, lähtudes valuutakursist kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal, kuivõrd osa kulusid on kantud vene rublades ning valuutakurssi tuleb arvestada kriminaalasja kohtuliku arutamise seisuga, so 17.08.2018 seisuga. Tsiviilhagist ja arvetest nähtuvalt on kantud kulu eurodes summas 2808 eurot, millest hüvitati sotsiaalkindlustusametist toetusena 448 eurot, seega nõue eurodes on 2360 eurot. Lisaks sellele on kantud kulu Vene Föderatsioonis Vene rublades summas 53 400 rubla, mis vastavalt Eesti Panga kursile seisuga 17.08.2018 (1 € = 76,8166 rubla) moodustab 695, 16 eurot. Seega kokku kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele varalise kahju 3055,16 eurot.

Isiku ekspertiisi nr 17E-PõS0021/418 kulu osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

ning kuivõrd tegemist ei ole süüteo toimepanemise vahendiga, tuleb see tagastada asja omanikule Svetlana Vilkrele. Samas on nii vaidlusalused süüteo toimepanemise vahendid kui ka ülalpool märgitud asitõendid peale lihahaamri väärtuseta asjad ning kohtuotsuse jõustudes minetavad oma tõendusliku väärtuse. Seetõttu tuleb ülalloetletud asitõendid, v.a lihahaamer hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad. Sündmuskohta vaatluse käigus 18.08.2017 xxxx korterist on kaasa võetud roosat tooni öösärk (pakend nr 21), mis kuulub Svetlana Vilkrele. Kuivõrd asja omanik on teada ja asjal ei ole otsuse jõustumise järgselt enam tõenduslikku väärtust, tuleb see tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Svetlana Vilkre ́le. Sündmuskohta vaatluse käigus 18.08.2017 xxxx korterist on kaasa võetud Svetlana Vilkre küüntealused kaapeproovid, mida kriminaalasja menetlusel tõendina ei ole kasutatud. Kuivõrd tegemist on väärtusetute asjadega tuleb need kohtuotsuse jõustumise järgselt hävitada KrMS 126 lg 3 p 4 alusel. Sündmuskohta vaatluse käigus 18.08.2017 xxxx korterist on kaasa võetud mobiiltelefon Samsung xxxx ja mobiiltelefon Nokia xxxx koos Elisa SIM-kaardiga, mis kuulusid Svetlana Vilkrele. Kuivõrd asjade omanik on teada, tuleb need tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Svetlana Vilkre ́le. Isiku Svetlana Vilkre läbivaatuse käigus 18.08.2017 xxxx korterist on kaasa võetud T-särk halli värvi (pakend nr 1) ja helesinised teksapüksid (pakend nr 2). Kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et tegemist on Svetlana Vilkrel seljas olnud riietega ja seetõttu on tuvastatud ka asjade omanik. Seega tuleb need asjad kohtuotsuse jõustumise järgselt KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada asjade omanikule Svetlana Vilkre ́le. Sündmuskoha vaatluse käigus 18.08.2017 xxxx korteris võeti erinevatelt esemetelt puuteproove: musta värvi pikkade varrukatega särgi siseküljelt, särgi parema varruka õmbluskoha tagaosa lähedalt (pakend 3.1), musta värvi pikkade varrukatega särgi siseküljelt, särgi vasaku varruka alt osalt (pakend 3.2), musta värvi pikkade varrukatega särgi siseküljelt, särgi vasaku varruka alt osalt (pakend 3.3), pruuni värvi puidust käepideme kitsalt osalt (pakend nr 22.4), pruuni tooni kepilt hõbedase kleebise juurest (pakend nr 23.5), pruuni tooni kepi keskosalt (pakend 23.6). Kohtuotsuse jõustumise järgselt minetavad need puuteproovid oma tõendusliku väärtuse ja tuleb seetõttu hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad.

Lilja Piibeleht-Tarassov rahvakohtunik

Märt Toming eesistuja

/allkirjastatud digitaalselt/

Jüri Ehasalu rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.