1-18-8003/11 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Harju Maakohtu 3. detsembri 2018 otsusega mõisteti XX KarS § 121 lg 2 p-i 3 järgi süüdi ning teda karistati 6-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, s.o 4 kuuni. Kohus märkis, et vangistuse kandmise algust tuleb arvestada XX karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest. Kohus rahuldas kannatanu SS tsiviilhagi täies ulatuses ning mõistis XX-lt kannatanu kasuks välja 100 eurot. Süüdimõistva otsusega mõistis kohus XX-lt välja ka menetluskulud kokku 930 eurot:  sundraha 750 eurot  riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 60 eurot ning kohtumenetluses makstud tasu 120 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb XX-l tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus mõistis XX süüdi selles, et ta lõi 15. juulil 2018 kella 02:16 ajal Tallinnas XXX asuvas ööklubis Y kannatanule SS-le ühe korra vasaku käega pea piirkonda. Löömise tagajärjel põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ning tekitas marrastuse kahe silma vahel ninajuurel ja hematoomi ja paistetuse vasaku silma all. XX tegu vastas KarS § 121 lg 2 p-le 3, kuna teda oli vägivallakuriteo toimepanemise eest karistatud ka Harju Maakohtu 29. juuni 2016 otsusega. Karistuse mõistmise kohta selgitas kohus, et kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse mõistmine on XX puhul välistatud. Esiteks ei ole eelmine karistus XX-le soovitud mõju avaldanud – ta pani uue kuriteo toime vähem kui kolm kuud pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Lisaks on teda kuriteo toimepanemise järgselt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest 800-eurose rahatrahviga, mis maakohtu hinnangul näitab, et vangistuse kandmine pole teda suunanud õiguskuulekusele. Kuivõrd süüdistatava sõnul on trahv maksmata, tema vastu on arutatavas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi 100 euro nõudes, temalt mõistetakse menetluse tulemusena välja võrdlemisi suur menetluskulu ning eeltoodule lisanduvad ka liisingutest tulenevad kohustused, on tema finantskohustused nii suured, et rahaline karistus ei oleks teiste rahaliste kohustuste kõrvalt täidetav.

1-18-8003 Kohtupraktikas valitsevale praktikale viidates pidas maakohus XX-le kohaseks karistuseks sanktsiooni keskmist määra. Kohus arvestas, et XX tekitas kannatanule tervisekahjustuse ja põhjustas varalise kahju. Kuigi vägivald ei olnud väga intensiivne, pidas kohus XX süüd teo korduvuse tõttu pigem keskmiseks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus ei pidanud võimalikuks jätta XX karistust tingimisi täitmisele pööramata. Kohus märkis, et XX süüteo toimepanemises ei esine ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks alust tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Maakohus pidas oluliseks seda, et eelnevalt ei ole XX suhtes kohaldatud käitumiskontroll edukas olnud. Nimelt mõisteti XX Harju Maakohtu 29. juuni 2016 otsusega süüdi KarS § 200 lg 1, § 199 lg 2 p 9 ja § 121 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati Harju Maakohtu 6. juuli 2015 otsusega mõistetud karistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus. Mõistetud karistusest jäeti 1 aasta 6 kuud ja 12 päeva täitmisele pööramata, kuid juba Harju Maakohtu 27. oktoobri 2016 määrusega pöörati XX-le mõistetud ja ärakandmata karistus täitmisele. Karistusandmetest nähtub, et pärast süüdistatavale mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist ja käitumiskontrollile allutamist pani XX toime uued kuriteod. Liitkaristuse mõistmise järel jäeti aga karistus uuesti tingimisi täitmisele pööramata ning ta allutati uuesti käitumiskontrollile ja lisaks ka elektroonilisele valvele. Elektroonilise valve tingimusi XX ei täitnud ega osalenud sotsiaalprogrammis, misjärel pöörati karistus täitmisele. Seega näitab XX varasem käitumine, et käitumiskontrolli tingimustes ei ole ta võimeline oma käitumist muutma või ei soovi seda. Ka vanglakaristuse kandmise järel pani ta vähem kui kolme kuu möödudes toime uue kuriteo. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et süüdistatavat pole õiguskuulekale suunanud ega mõju avaldanud korduvalt kohaldatud käitumiskontroll, elektrooniline valve, lühiajaline ega ka täielikult ära kantud vangistus. Kohus leidis, et üha uute kuritegude toimepanemine raskendab süüdistatava olukorda, mistõttu tuleb uute kuritegude toimepanemise eest mõista rangem karistus kui eelmise samalaadse kuriteo eest. Samuti tuleb vangistus ära kanda täies ulatuses, kuivõrd süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et ta ei sobi kriminaalhooldusele.

1-18-8003 Kuni selle ajani tuleks kaaluda nooruki võimatust nimetatud ülesannetes vanemate täisealistega võrdsel tasemel hakkama saada. Ka psühholoogide uuringud kinnitavad eeltoodud seisukohti. Noorukid on oma käitumises impulsiivsemad, nad on vähem võimelised kontrollima oma emotsioone ega suuda planeerida ja näha ette oma tegudega kaasnevaid tagajärgi. Euroopa Nõukogu poolt 2003. aastal vastu võetud soovitused alaealiste õigusrikkujate kohtlemise kohta pakuvad välja nn standardi, millest liikmesriigid peaksid alaealistele kohaldatava õigussüsteemi arendamisel, neile suunatud strateegiate ja sekkumisviiside väljatöötamisel lähtuma. Seejuures on Euroopa Nõukogu lähtunud seisukohast, et täiskasvanuks saamine selle õiguslikus mõttes ei pruugi kokku langeda isiku arengutasemest tuleneva küpsusega. Sellele tuginedes on loodud soovitused, mille kohaselt peaks õigussüsteemides, arvestades üleminekuaega täiskasvanuellu, olema võimalik tagada 21-aastaste noorte täiskasvanute erikohtlemine kriminaalmenetluses ja võimaldatud nende suhtes alaealistega sarnaste karistusmeetmete kohaldamine. Seda juhtudel, kui kohtu hinnangul ei ole noor täiskasvanu oma arengutasemest ja vastutusvõimest tulenevalt võrreldav vanema täiskasvanuga. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et alates 1. jaanuarist 2018 kehtib KarS § 87 lg 7, mille kohaselt võib kohus, arvestades alla kahekümne ühe aastasena kuriteo toime pannud täisealise isiku vaimse ja sotsiaalse arengu taset ning kuriteo asjaolusid, kohaldada talle KarS § 87 lg 1 punktides 2-8 ja 10 sätestatud mõjutusvahendeid. Kaitsja hinnangul viitab tsiteeritud seadusesäte otseselt, et noori täiskasvanuid tuleb kriminaalmenetluses kohelda sarnaselt alaealistega. Veel rõhutab kaitsja, et XX töötab alates 20. juulist 2018 XXX AS-s ja tal on kindel sissetulek. Samuti on tal kindel elukoht, kuna elab endiselt emaga. Kaitsja märgib ka, et XX on sõlminud kolm krediidilepingut kogusummas 2 126,23 eurot. Lepingujärgne igakuine makse on kokku 113 eurot ning kõige pikem leping on sõlmitud kolmeks aastaks. Kaitsja selgitab, et ei taotle XX-le KarS § 87 sätestatud mõjutusvahendi kohaldamist, kuid leiab, et noorele õigusrikkujale on siiski kohasem jääda vabadusse, täita võetud kohustusi. Vanglasse saatmisel oleks pärast vabanemist tema majanduslik toimetulek küsitav ja nõuded inkassos või kohtutäituri menetluses. See ei toeta kuidagi noore inimese resotsialiseerumist. Samas ei ole kaitsja hinnangul kuriteo asjaolud sellised, mis iseenesest välistaks taastava õiguse põhimõtete kohaldamise ning kaitsja on seisukohal, et XX saab mõjutada uutest kuritegudest hoiduma ka tema vabadust piiramata, st jätta tema karistus täielikult täitmisele pööramata.

1-18-8003 Ringkonnakohus nendib, et vastavalt KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt peab karistuse mõistmisel võtma arvesse ka süüdistatava isikut, seega ka noore täiskasvanu arengutaset. See, et XX tegelik areng ei vasta tema vanusele, on aga faktiline asjaolu, mis vajab KrMS § 62 p 4 kohaselt tõendamist. Apellatsioonis ei ole osutatud ühelegi tõendile, mis kaitsja väidet kinnitaks. Selle asemel on kaitsja – ilma allikatele viitamata – esitanud väiteid, et erinevate uuringute kohaselt kujuneb võime emotsioone kontrollida, lahendada probleeme ja mõista oma tegude tagajärgi lõplikult välja alles 25 eluaastaks. Samuti on apellatsiooni kohaselt teaduslik fakt, et poiste areng on tüdrukute omast erinev. Kaitsja märgib, et neist arusaamadest lähtuvad 2003 Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud soovitused alaealiste õigusrikkujate kohtlemise kohta. Neist soovitustest tuleneb standard, millest liikmeriigid peaksid alaealistele kohaldatava õigussüsteemi arendamisel ning alaealistele õigusrikkujatele suunatud strateegiate ja sekkumisviiside väljatöötamisel lähtuma. Soovituste p 11 kohaselt peaks olema õigussüsteemides võimalik tagada alla 21-aastaste noorte täiskasvanute erikohtlemine kriminaalmenetluses ning võimaldada nende suhtes alaealistega sarnaste karistusmeetmete kohaldamist. Seda juhtudel, kui kohus on seisukohal, et noor täiskasvanu ei ole tulenevalt oma arengutasemest ja vastutusvõimest võrreldav vanema täiskasvanuga. Kaitsja väited teadusuuringute tulemuste ega Euroopa Nõukogu soovituste kohta ei võimalda teha järeldusi XX kohta. Tegemist on üldistustega, mille sisu on see, et noorte areng on erinev ning areng võib toimuda 25. eluaastani. Sellisest üldistusest ei ole võimalik teha järeldust konkreetse 18-aastase isiku arenguküpsuse kohta. Kaitsja on ise apellatsioonis märkinud: „Euroopa Nõukogu on soovituste koostamisel lähtunud ka selle preambulis esitatud seisukohast, milles leitakse, et täiskasvanuks saamine selle õiguslikus mõttes ei pruugi kokku langeda isiku arengutasemest tuleneva küpsusega. Sellele tuginedes on loodud soovituste p 11, mille kohaselt peaks arvestades üleminekuaega täiskasvanuellu, olema õigussüsteemides võimalik tagada alla 21-aastaste noorte täiskasvanute erikohtlemine kriminaalmenetluses ning võimaldada nende suhtes alaealistega sarnaste karistusmeetmete kohaldamist. Seda juhtudel, kui kohus on seisukohal, et noor täiskasvanu ei ole tulenevalt oma arengutasemest ja vastutusvõimest võrreldav vanema täiskasvanuga.“ Nagu näha, tuleneb kõnealustest soovitustest, et noorte arengutase võib olla erinev ja seega peavad olema loodud õiguslikud võimalused noorte kohtlemiseks vastavalt nende arengutasemele. St tegemist on seadusandjale suunatud soovitustega. Eesti karistusõiguses lähtub sellest näiteks KarS § 87 lg 7, mille kohaldamist aga kaitsja ei ole taotlenud. Kui õigusaktidega on loodud võimalus noore täiskasvanu kohtlemiseks vastavalt tema arengutasemele, sõltub see, kuidas konkreetset isikut koheldakse, kohtu hinnangust selle isiku arengutasemele ja vastutusvõimele. Seega tuleb veelkord tõdeda, et kui kaitsja arvates tuleks XX karistamisel lähtuda sellest, et tema arengutase vastab alaealise omale, oleks kaitsja pidanud vastavat väidet tõendama.