Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Artur Samoilovit süüdistatakse selles, et tema, olles isikuks, kes on 29.06.2016 Harju Maakohtu otsusega karistatud vägivallakuriteo toimepanemise eest, uuesti 15.07.2018 kella 02:16 ajal Tallinnas xxx asuvas ööklubis M lõi kannatanule R Sle ühe korra vasaku käega pea piirkonda ning ühe korra parema käega pea piirkonda. Oma tegevusega põhjustas süüdistatav Artur Samoilov kannatanule füüsilist valu ning tekitas marrastuse kahe silma vahel ninajuure peal ja vasaku silma alla hematoomi ja paistetuse. Seega pani varasemalt kehalise väärkohtlemise toimepannud isik Artur Samoilov toime kehalise väärkohtlemise ehk teise inimese tervise kahjustamise s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, kuid tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi vaid osaliselt, märkides, et oli väga purjus ja juhtunut eriti ei mäleta, kuid tundub, et lõi vaid ühe korra. Süüdistatav jäi lühimenetluse taotluse juurde ja enda ülekuulamist ei soovinud. Kaitsja asus seisukohale, et toimikust nähtuvalt on tegemist ühekordse löögiga. Lühimenetlus on lubatud, tõendid samuti.

Noormehed tõusid püsti ja ilmselt lahkusid ja kuulsid, et R ütles mulle „ole vait“. Noormehed tulid tema ja R juurde ja hakkasid nendega vaidlema. Mõlemad noormehed rääkisid vene aktsendiga eesti keelt. Tema ja R ütlesid, et nad ei ole neile midagi öelnud, vaid rääkisid Rga omavahel. Paar sekundit hiljem sai R löögi näkku täpselt kahe silma vahele. Rt löödi ühe korra rusikaga. R prillid läksid keskelt pooleks ja lendasid eest ära. R pikali ei kukkunud. Kohe, kui R löögi sai, tõusis ta püsti ja jooksis ära. Seejärel sai tema rusikaga pihta. Ta ei mäleta täpselt, kas teda lõi sama noormees, kes lõi Rt või oli lööjaks teine noormees. Teda löödi ühe korra rusikaga paremale poole põsesarna pihta. Ta ei oska öelda, kas tal õnnestus löögi eest eemale põigelda või lõi lööja veidi kehvasti, kuid löök ei tabanud teda otse, vaid pigem riivas põske. Sellegipoolest oli riivamine piisavalt tugev, et see tegi talle valu. Peale löömist tõusis ta püsti ja lahkus suitsuruumist. Baarileti juurde jõudes teavitas juhtunust turvameest. Suitsuruumi juurde tagasi jõudes olid turvamehed juba noormehed kinni pidanud. Kahtlustatava M Pi ülekuulamise protokolli (tl 26-29) kohaselt oli ta koos sõbraga klubi M suitsuruumis. Istus seal sõbraga ja seal istusid veel kaks teist inimest. Sellist tuju, et kellelegi kallale minna neil sõbraga ei olnud. Kuulsid, et teised kaks noormeest hakkasid rääkima eesti keeles, et venelased on sellised ja naasugused. Nad astusid noormeeste ligi ja küsisid, et miks nad nii räägivad, et neile pole ju midagi halba tehtud. Kahtlustatava sõnade kohaselt vaatasid kaks noormeest nende suunas agressiivselt. Ta saab eesti keelest halvasti aru, kuid tunnetas nende poolset agressiivsust. Ta sai aru, et noormehed hakkavad kohe peksma, lööma. Seepärast, et ta ehmatas, kohkus, lõigi ta A Si esimesena. Kahetseb, et nii juhtus. Ta tunnetas nende poolset agressiivsust, seetõttu arvas, et nad löövad. Kaks noormeest istusid. Ta ei saanud aru, mida nad rääkisid. Kätega vehkimist nende poolt või midagi sellist ei olnud, nad lihtsalt rääkisid, et venelased on halvad. Tema ja Artur tõusid püsti ja läksid kahe istuva eesti noormehe juurde. Ta ei näinud, kas Arturil oli nende noormeestega füüsiline konflikt või mitte. Artur seisis ta kõrval, aga ta ei näinud, kas Artur lõi kedagi või mitte, sest vaatas otse enda ette. Teda ega Arturit ei löönud keegi. Tal on tõesti kahju, et nii juhtus. Kui saaks ajas tagas minna, siis käituks ta teistmoodi. Kahtlustatav Artur Samoilov on andnud ütlusi (tl 29-31) ning tunnistab, et pani teo osaliselt toime. Tema ja sõber M tegid suitsuruumis suitsu. Nende vastas istusid kaks eesti meest. Istusid rahulikult, kedagi ei puutunud. Alustasid eesti mehed, nad hakkasid nende kohta midagi rääkima. Tema ja M astusid eesti meeste juurde ja küsisid, et miks nad nii räägivad. Eesti mehed ütlesid, et nad ei öelnud nende kohta, vaid rääkisid omavahel. Eestlased rääkisid halvasti nende kohta. Nad tundsid Miga, et eesti mehed on nende vastu agressiivselt meelestatud, see väljendus nende kõnemaneeris. Eesti mehed tahtsid püsti tõusta, kuid ta lõi ühte. Ta lõi ainult ühe korra, mitte kaks korda. Ta ei mäleta täpselt, kuidas ta täpselt lõi. Ta ei mäleta, mida tegi M samal ajal, kes seisis ta kõrval. Ta ei mäleta, kas M lõi kedagi või mitte. Eestlased tema meelest teda ega Mi ei löönud. Võib olla lükkasid. Ta oli enda pärast mures, tegi seda enesekaitseks. Ta teab, et see ei olnud õige tegu. Ta kartis, et teda lüüakse ning seetõttu lõi esimesena. Ta leiab, et see ei ole normaalne, kui tema ja sõber M istuvad rahulikult ja siis kaks eestlast räägivad halvasti. Asitõendi vaatluse protokolli (tl 33-37) kohaselt on vaadeldud videosalvestisi, mis kajastavad 15.07.2018 kella 02:15 paiku xx asuva klubi M suitsuruumis toimunud konflikti. Salvestuselt on näha, et suitsuruumis istuvad diivanite peal neli noormeest. Kaks noormeest kaamera all paremal pool ja kaks noormeest suitsuruumi kaugemas nurgas. Noormehed suitsuruumi kaugemas nurgas tõusevad diivanilt. Artur Samoilov tuleb diivanil istuva R S juurde. Artur Samoilovi ja R Sle läheneb ka M P. Artur Samoilov lööb ühe korra vasaku käega R Su pea piirkonda. Hetk hiljem Artur Samoilov lööb R Su uuesti ühe korra parema käega pea piirkonda. M P pöördub A Si poole ja lööb üks kord parema käega A Si pea piirkonda. Samal ajal liigub R S suitsuruumis ukse juurde kattes kätega pead. Suitsuruumist lahkub ka A S.

Kohtu hinnangul Artur Samoilovi väide, et R S oli agressiivne ja tahtis teda lüüa, mille peale pidi ta ennast kaitsma ja lõi R Su, ei ole usaldusväärne ega ole kooskõlas kõikide muude kohtueelses menetluses kogutud tõenditega. Ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et 15.07.2018 oleks xxx klubis M olnud Artur Samoilovil hädakaitseseisundit, s.t vahetut või vahetult eesseisevat õigusvastast rünnet kaitsja või teise isiku õigushüve vastu, mis oleks eeldanud kaitsetegevust ründe tõrjumiseks. Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine, kuid antud juhtumi puhul see puudus. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit ega sellest nähtuvat asjaolu, mis annaks kohtule aluse asuda seisukohale, et süüdistatav oli hädakaitseseisundis. Videosalvestiselt ja fotodelt nähtub hoopis see, et R S ja A S istuvad suitsuruumis jalg üle põlve ja nende juurde tulevad Artur Samoilov ja M P. Seega ründajaks saavad olla vaid R. S ja A. Si ette tulnud ja püsti seisvad A. Samoilov ja M. P. Seejuures on näha, et ka ajal, mil nii R. Su kui ka A. Si lüüakse, istuvad R. S ja A. S endises asendis, s.t jalg üle põlve. Sellisest asendist ei ole võimalik püsti seisvat isiku rünnata ega lüüa ning seejuures tõmbab A. S sel ajal suitsu kui teda lüüakse. Seega ei olnud R. S ega A. Si poolt mingit rünnakut ega ähvardust ei oodata ega isegi eeldada. Ainsad, kes agressiivsust üles näitasid ja tüli normina tulid, olid A. Samoilov ja M. P. M Pi väide, et ta ei näinud, kas Artur Samoilov lõi kedagi, kuna vaatas otse enda ette, ei ole usaldusväärne ega ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Asitõendi vaatlusprotokollist (tl 3337) nähtub, et M P seisab diivani ees ning tema kõrval seisab Artur Samoilov, kes lööb R Su. Samuti on näha kuidas teise löögi ajal vaatab M P R S suunas samal hetkel kui Artur Samoilov lööb R Su. Kuna löömine toimus otse M Pi silme all, ei saanud M Pile jääda Artur Samoilovi tegevus märkamatuks. Pigem eitab M P füüsilist kontakti süüdistatava ja kannatanu R S vahel, et kaitsta enda sõpra Artur Samoilovit. Kuna süüdistatava ja kahtlustatav M Pi ütlused ei riimu teiste kogutud tõenditega osas, mis puudutab kannatanu R S löömist pea piirkonda, leiab kohus, et süüdistatava A. Samoilovi ja kahtlustatava M Pi ütlused tuleb selles osas tõendikogumist kõrvale jätta. Samuti ei ole kohtul alust kahelda kannatanute R S ja A S ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd need riimuvad üheselt vaatlusprotokollist ja videosalvestisest nähtuvaga. Videosalvestis on aga selline objektiivne ja subjektiivsust välistav tõend, mida ei ole võimalik moonutada ega teisiti mõista. Eelnimetatud tõendid kinnitavad, et kehalise väärkohtlemise kannatanu R S vastu pani toime süüdistatav Artur Samoilov. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda näkku lõi, tundis ta valu. Vaadates R S läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (tl 6-11) ja uurijale saadetud fotosid (tl 15-17) tervisekahjustusest: marrastus kahe silma vahel ninajuure peal, samuti vasaku silma all hematoom ja paistetus, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Seega on eeltoodud ja omavahel riimuvate tõenditega tõendamist leidnud, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustuse, s.o marrastuse kahe silma vahele ninajuure peale ja hematoomi ning

paistetuse vasaku silma alla. Samas süüdistatakse süüdistatavat kannatanu löömises kahel korral, kuid nii kannatanu, tunnistaja A. S kui ka süüdistatav on rääkinud vaid ühest löögist. Seejuures videosalvestisest saab järeldada kahte löömise liigutust. Kohus leiab, et KarS § 121 süüteokoosseis eeldab teise inimese tervise kahjustamist ja valu põhjustamist ning kui kannatanu tundis valu vaid ühest löögist, saab süüdistatav süüteokoosseisu täita vaid ühe löögi osas ning seda ka siis, kui videosalvestiselt võib teha järeldusi kahe löögi kohta. Kui kannatanu on tajunud vaid ühte lööki ja vaid ühest löögist tingitud valu ja vaid ühest löögist on põhjustatud tervisekahjustus, siis ei saa süüdistatavale inkrimineerida kahe löögiga valu ja tervisekahjustuse põhjustamist. Seetõttu jätab kohus süüdistusest välja süüdistuse osa selles osas, milles süüdistatakse süüdistatavat kahe löögi tegemises, millega süüdistatav põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustuse ning loeb tõendatuks ühe löögiga näkku kannatanule valu ja tervisekahjustuse põhjustamise. Järgmisena peab kohus hindama Artur Samoilovi tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanut näkku lüüa ja sellise tegevuse ainsaks eesmärgiks sai olla vaid tervisekahjustuse tekitamine ja sellega valu põhjustamine ning ta saavutaski püstitatud eesmärgi. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 alusel, s.o kuriteo toimepanemine korduvalt. Karistusregistri väljavõttest (tl 40-42) nähtub, et süüdistatavat on ka varem KarS § 121 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistatud. Harju Maakohtu 29.06.2016 otsusest nr 1-16-5093 (tl 45-46), nähtub et süüdistatav on süüdi mõistetud KarS § 121 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo eest selles, et ta 25.01.2015.a. kella 19.50 paiku Tallinnas aadressil xxx asuva maja juures olevate prügikonteinerite juures, läks kannatanu A S juurde ja lõi kannatanule palju kordi vastu nägu ja vastu selga, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi: marrastused näol, nina paistetus, vigastus ülahuulel, verevalum parema silma piirkonnas, marrastused vasakul käel. Samuti tema, viibides 13.12.2015.a. kella 19.50 ajal Tallinnas xxx asuva maja juures, lõi konflikti ajal kannatanut S D ühe korra rusikaga paremalt poolt vastu pead ja seejärel lõi kannatanule peaga vastu huuli. Mõistetud karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 19.04.2018. Inkrimineeritava kuriteo pani süüdistatav toime 15.07.2018, so vähem kui kolme kuu möödudes eelmise karistuse kandmiselt vabanemisest. Seega oli inkrimineeritava teo toimepanemise ajal varasem karistus samalaadse kuriteo toimepanemise eest kehtiv KarRegS § 24 lg 1 p 8 mõttes ja sellest tulenevalt on süüdistatava poolt käesolevas kriminaalasjas tuvastatud süütegu toime pandud korduvalt. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelmärgitust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava Artur Samoilovi käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteona, s.o kehalise väärkohtlemisena, ehk teise inimese tervise kahjustamisena kui see on toime pandud korduvalt.

Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusandmete kohaselt on Artur Samoilovil kaks kehtivat kriminaalkaristust, s.h ka KarS § 121 lg 2 alusel (tl 40-42), mille eest on karistusena mõistetud vangistus. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et eelmise kuriteo eest mõistetud vangistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 19.04.2018. Käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime 15.07.2018, s.o vähem kui kolme kuu möödudes eelmise karistuse kandmiselt vabanemisest. Seega leiab kohus, et eelmine karistus ei ole soovitud mõju avaldanud ja süüdistatav jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. Süüdistatava karistusandmetest nähtub, et süüdistatavat on kuriteo toimepanemise järgselt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahviga, mille tasumise kohta karistusandmetes andmed puuduvad. Seejuures on liiklusalased väärteod toime pandud kaks nädalat enne käesolevas kriminaalasjas süüks arvatava kuriteo toimepanemist. Lisaks nähtub nendest andmetest, et süüdistatavat karistati sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis. Sellised andmed viitavad sellele, et süüdistatav on eelmise karistuse kandmiselt vabanemise järgselt jätkuvalt käitunud õigusvastaselt ning ka süüteo toimepanemiselt kinnipidamine ei ole teda suunanud õiguskuulekusele. Arvestades asjaolu, et väärtegude toimepanemise eest on süüdistatavale määratud rahatrahv 800 eurot, mis süüdistatava sõnade kohaselt on senini tasumata ja käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi 100 euro nõudes ning süüdistatavalt mõistetakse välja ka menetluskulu, mis ei ole väike, siis oleks süüdistataval lasuvad rahalised kohustused, millele lisanduvad ka liisingutest tulenevad kohustused, niivõrd suured, et rahaline karistus ei oleks teiste konkureerivate rahaliste kohustuste kõrvalt täidetav. Seega kergemaliigiline karistus on antud juhul välistatud ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabaduse piiramisega seotud karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates Artur Samoilovi süü suurust KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse ühe kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, millega tekitati kannatanule tervisekahjustus ja valu ning süüteoga tekkis ka varaline kahju. Kuigi vägivald ei olnud väga intensiivne, siis on siiski tegemist kvalifitseeriva tunnuse esinemisega, s.h korduvusega, mistõttu hindab kohus süüdistatava süüd siiski pigem keskmiseks kui väikeseks. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses vaid osaliselt tunnistanud süüteo toimepanemist. Süüdistusaktis on riiklik süüdistaja märkinud kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumise, kuid kriminaaltoimikust taolisi andmeid ei nähtu. Kohus kergendavate ega raskendavate asjaolude esinemist ei tuvastanud. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab

iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Kohus juhib tähelepanu Harju Maakohtu 29.06.2016 otsusele, mille kohaselt süüdistatav mõisteti KarS § 200 lg 1, § 199 lg 2 p 9 ja § 121 lg 2 p 3 alusel süüdi ja KrMS § 238 lg 2 alusel karistati teda kuritegude kogumis 1 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 06.07.2015 otsusega ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva, millisest karistusest arvestati kantuks eelvangistus ning vangistus 1 aasta 6 kuud ja 12 päeva jäeti KarS § 74 lg 1, 2 ja 5 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et Artur Samoilov ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Harju Maakohtu 27.10.2016 määrusega pöörati Harju Maakohtu 29.06.2016 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o 1 aasta 6 kuud ja 12 päeva vangistust KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele, kuivõrd süüdimõistetu ei täitnud elektroonilise valve tingimusi ega osalenud sotsiaalprogrammis. Seega nähtub süüdistatava karistusandmetest, et esimesel korral jäeti süüdistatavale mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata ja süüdistatav allutati käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli ajal pani süüdistatav toime uued kuriteod ning kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristus jäeti taas süüdistatava suhtes kohaldamata ning süüdistatav allutati uuesti käitumiskontrollile ja lisaks veel elektroonilisele valvele. Tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistus aga pöörati elektroonilisele valvele allumatuse ja kohustusena pandud sotsiaalprogrammis osalemata jätmise tõttu täitmisele. Seega nähtub süüdistatava varasemast käitumisest, et ka käitumiskontrolli tingimustes ei ole süüdistatav kas võimeline või ei soovi oma käitumist muuta ning eelmise käitumiskontrolli ajal käitus ta kriminaalhooldust takistaval viisil, mis tingis karistuse täitmisele pööramise. Seejärel aga eelmise vangistuse vabanemiselt vähem kui kolme kuu möödudes pani ta toime uue samalaadse kuriteo. Seejuures ei ole süüdistatavat õiguskuulekusele suunanud ei korduvalt kohaldatud käitumiskontroll, elektrooniline valve ega ka ei lühiajaline eelvangistus ega ka täielikult ära kantud vangistus. Eelmärgitust tulenevalt saab asuda seisukohale, et süüdistatava suhtes on ära proovitud kõik süüdistatavat säästvad mõjutamise viisid, samuti erineva pikkusega vangistused, kuid ükski eelnimetatud mõjutusviisidest mõju avaldanud ei ole. Kohus leiab, et üha uute kuritegude toimepanemine ei saa lõppkokkuvõttes hakata süüdistatava olukorda kergendama, vaid raskendab seda. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo eest mõista rangem karistus, kui mõisteti eelmise samalaadse kuriteo toimepanemise eest ning karistuseks mõistetud vangistus tuleb ära kanda täies ulatuses, kuivõrd süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et ta ei sobi kriminaalhooldusele.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 132 lg 1 asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 136 lg 1 kohaselt, kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ettenähtud teisiti. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on R S tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud süüteoga. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Löömise tagajärjel purunesid R S prilliraamid nina pealt pooleks ning kannatanu pidi ostma endale uued prillid (tl 5). Purunenud prillid olid 3 aastat kannatanu kasutuses ning ostmise hetkel oli nende maksumuseks 149 eurot (tl 13). Võttes arvesse prillide väärtuse vähenemist tuleb kannatanu R S tsiviilhagis esitatud nõuet pidada proportsionaalseks ja mõistlikuks, mistõttu tuleb esitatud tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ning mõista Artur Samoilovilt kannatanu R S kasuks välja 100 eurot varalist kahju.

maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.