Liiklussüüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

3.1 Apellant ei nõustu sellega, et kohus on asunud omal käel kohtuotsuses ekspertiisi tegema (otsuse lk 3). Samuti jääb Balõberdinile arusaamatuks, millisest teadusest lähtuvalt hindab kohus Balõberdini loogikat, tema võimalike käitumismustreid ja harjumisi. Seega ei saa kohus veendunult kinnitada, kuidas oleks Balõberdin oma loogikast lähtuvalt auto teeserva parkinud. 3.2 Nõustuda ei saa kohtu järeldustega, milline auto oleks kuhu suunas kokkupõrke tagajärjel liikunud. Kohtu selline arutluskäik ei ole mitte millegagi põhjendatud. Kohtuotsuses pole ära toodud, milliseid lähteadmeid kohus kasutas ekspertiisi tegemisel. Pole kuskil kirjeldatud, kui suur oli autode liikumiskiirus kokkupõrke hetkel, milline kineetiline energia vallandus, kas on arvestatud materjalide elastsuse ja deformatsiooniga jne. Kohus ise on kirjeldanud otsuses, et kokkupõrke tagajärjel olid autodel väikesed kriimustused. Arvestades kriimustuste suurust ja ulatust, siis millisest jõust me räägime, mis sunnib autosid kokkupõrke tagajärjel kas edasi või tagasi liikuma? Ei kohtueelses menetluses ega ka kohtus ei tunnistaja ega süüdistatav ei rääkinud autode liikumisest mingis suunas peale kokkupõrget. 3.3 Kaitsja palus kohtuistungil sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabeli ja skeemiga tõendina mitte arvestada kui ebausaldusväärne, siis kohus on seda siiski tõendina arvestanud. Samas pole aga kohus põhjendanud otsuses, miks see tõend on siiski usaldusväärne ja miks kohus saab sellele tuginedes teha süüdimõistva kohtuotsuse. Millises järjekorras on see õllepurk sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelis liikunud, pole teada. Menetleja ei ole ühtegi selgitust kirja pannud, kust mida leiti, kes seda õllepurki liigutas või ümber tõstis. Kas õllepurk oli alguses kindalaekas, siis tagaistmel ja siis kadus üldse ära või oli see algul tagaistmel ja siis menetleja tõstis selle kindalaekasse. Samuti ei saa vastata, kas asitõendina oli üles pildistatud 1 või 2 õllepurki? Kui aga tegemist on 2 erineva õllepurgiga, siis kes ja miks eemaldas neist ühe tagumiselt istmelt ja mis sellest õllepurgist edasi sai? Kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist ei ole üheselt aru saada menetleja käitumise motiivid ning asitõendite liikumise suund ja põhjus ja seda viga ei olnud võimalik kõrvaldada kohtumenetluses, siis selline tõend ei ole kohtukõlbulik, on nö rikutud tõend ja see oleks tulnud tõendite kogumist kõrvaldada kui ebausaldusväärne. Arvestades fotode ebausaldusväärsust, ei saa olla kindel, et mida siis veel on fototabelis muudetud, kas on näiteks liigutatud autosid peale avariid. Sellisele tõendile ei oleks kohus tohtinud süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda. 3.4 Üldjuhul on kohtuotsuses põhjenduste puudumine käsitletav kriminaalmenetluse normide rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on kohtuotsuse rajamine kõlbmatule tõendile samuti käsitletav kriminaalmenetluse normide rikkumisena. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab kohtuotsus olema üheselt mõistetav ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-13, p 10). Eelnevast tulenevalt peab kohus sõnastama oma seisukohad nii põhi- kui ka resolutiivosas võimalikult selgelt. Eeltoodu alusel palub Aleksei Balõberdin ennast õigeks mõista talle inkrimineeritavas kuriteos.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Aleksei Balõberdini poolt on täielikult tõendamist leidnud. Ka on otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on selge tõendite analüüs. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-6-15 korranud juba varasemat seisukohta ja rõhutanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Seega peaks ringkonnakohus tuvastama, et maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu. Leian, et käesoleval juhul Harju Maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud. 4.2 Apellant heidab kohtule sisuliselt ette asjaolu, et tõendite hindamisel on kohtul kujunenud siseveendumus, et süüdistatav pani toime temale süüksarvatud teo. Selline etteheide ei saa aga olla aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on ka käesoleval juhul teinud. 4.3 Sisuliselt on kaitsja vaidlustanud kohtuotsuse osas, kus kohus on analüüsinud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaid asjaolusid ning toonud välja millisel põhjusel kohtu hinnangul sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle juures olevast fototabelist nähtuv kinnitab, et Honda juhi poolt tagant otsasõit on välistatud. Tegemist ei ole kohtupoolse ekspertiisi teostamisega, vaid tõendi hindamisega ja kohtu arutluskäiguga selle kohta, miks kohtu hinnangul liiklusõnnetuse toimumise fakt ja selle põhjustamine Aleksei Balõberdini poolt leiab peale tunnistaja ütluste kinnitust ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Seega on kohus arutlenud selle üle, et sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab tunnistaja ütlusi ja on tunnistaja ütlustega loogilises seoses. Kohtu arutluskäik on loogiline ja vastab kogutud tõenditele. 4.4 Kaitsja leiab, et sündmuskohal sõiduautos asuvat õllepurki on liigutatud, kuid puudub informatsioon millisel põhjusel seda on liigutatud või kes seda on liigutanud. Nimetatud asjaolu välja selgitamiseks oleks kaitsja saanud taotleda toimingu läbi viinud menetleja üle kuulamist, kuid seda pole tehtud. Samas ei ole kohus kohtuotsuses lugenud süüdistatava joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist tõendatuks sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuva õllepurgi põhjal, vaid tuginedes teistele tõenditele ja asjaoludele. Seega süüdistuse põhjendatuse ja tõendatuse seisukohalt ei oma õllepurgi asukoht sõidukis tähtsust. Samas ei ole kaitsja vaidlustanud seda, et konkreetne sündmuskoht, mis on sündmuskoha vaatlusprotokolliga fikseeritud, ei ole tegelikkuses üldse sündmuskoht või et sündmuskohal fikseeritud sõiduautosid sündmuskohal ei olnud või et need asetsesid sündmuskohal teisiti.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 5.2 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.3 Kaitsja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013 otsusele kriminaalasjas nr 31-1-15-10, p 10 on asjakohatu, kuivõrd Riigikohus on selles lahendis selgitanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumist, kuid sellisele kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele apellatsioonis apellant viidanud ei ole ning kolleegium sellist vastuolu ka ei tuvastanud, olenemata sellest, kas apellant maakohtu järeldustega nõustub või mitte. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Aleksei Balõberdin tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Aleksei Balõberdin on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud.

kaitsja sellistele tõenditele üksikasjalikult ei viidanud, siis ei saa maakohtule juba sellest tulenevalt selliseid etteheiteid teha. 6.1 Kaitsja põhjendab tõendi ehk sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisa fototabelite, skeemi ebausaldusväärsust asjaoluga, et ei ole üheselt aru saadavad menetleja käitumise motiivid, mistõttu pole välistatud sündmuskoha muutmine, seega sisuliselt vaidlustab kaitsja tõendi lubatavust. Samas pole apellatsioonis analüüsitud ühtegi teist tõendit, mis selliseks väiteks aluse annab. Kolleegium leiab, et kui kohus heidab menetlustoimingu teinud isikule ette sisuliselt tõendi kunstlikku loomist, siis peab apellant ka ära näitama need muud tõendid, millel selline järeldus tugineb, mida aga apellatsioonis tehtud ei ole. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et kaks fotot (foto 31 lk 33, foto 34 lk 34) on omavahel vastuolulised, kuid pelgalt viide kahe foto vastuolulisusele, ei anna alust kahtluseks, et kogu sündmuskoha vaatlus, sellele lisatud ülejäänud fototabelid ja skeem ei vasta tegelikkusele ning ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isiku erapooletuses. Kriminaalasjas on liiklusõnnetuse skeem ja fotod lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et arvestades KrMS § 146 lg 5 p-s 2 ning §-des 148-151 sätestatut on seadusandja kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt (vt 3-1-1-21-09). Kolleegium ei tuvastanud, et protokollis kajastatu ja sellele lisatud fototabelite vahel esineksid vastuolud. Lisaks ei viita kaitsja apellatsioonis konkreetsetele asjaoludele, et just sündmuskoha vaatlusprotokollis ja skeemis kajastatud teavet oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Kaitsja ei ole märkinud, et menetlusdokument sisaldaks olulisi puudusi ehk vigu, mis tooks kaasa automaatselt dokumendi ebausaldusväärsuse või lubamatuse. Kriminaalasja materjalid ei võimalda sedastada, et just sündmuskoha vaatlust toimetades ja skeemi koostades tegutses menetleja eesmärgist hälbival viisil, mistõttu on saadud tõendid kriminaalmenetluses lubatavad tõendid. 6.2 Ebaõige on kaitsja seisukoht, et kohtumenetluses ei olnud võimalik kaitsjal seoses sündmuskoha vaatlusprotokolliga küsimusi esitada. Kolleegiumil tuleb märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Kaitsja pole nimetatud taotlust kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd menetleja ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida protokolli sisu ja selle lisadena esitatud fotode ja skeemi vastavust tegelikkusele, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele.

6.3 Kaitsjal oli seega õigus taotleda täiendavate tunnistajate (sündmuskohale saabunud avariipolitsei) ristküsitlemist, kes võiksid anda ütlusi selle kohta mida nähti sündmuskohas või mingit olulist teavet muude asjaolude kohta, et kinnitada kaitse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud süüdistusversioon. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu, näiteks tunnistajate ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. 6.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et seejuures ei ole keskseks ja otsustavaks tõendiks süü küsimuse lahendamisel kriminaalasjas sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelid ning omavahel vastuolulisele kahele fototabelile on maakohus viidanud vaid osas, milles käsitletud küsimust, kas kindalaekast leitud õllepurk võis olla sama, mis oli eelnevalt tagaistmel, kuid maakohus ei ole neid kahte fototabelit käsitlenud süüdistatava süüd kinnitavate tõenditena. Ülejäänud lisadele ehk fototabelitele, mille vastuolulisust ei ole apellatsioonis käsitletud on maakohus viidanud, lükkamaks ümber süüdistatava osalisi väiteid ning hinnanud antud ütluste usaldusväärsust ja ütluste elulist usutavust ning asunud seisukohale, et süüdistatava Aleksei Balõberdin ütlused osas, milles esinevad vastuolud, ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning ka siin leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Aleksei Balõberdini ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on kaitsja maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale.

on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja YY ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Aleksei Balõberdini süü leidnud tõendamist. 7.2 Vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Kriminaalasjas ei ole kaitsja tõstatanud kahtlust, et tunnistaja YY ütlused ei ole usaldusväärsed, siis pole ka kolleegiumil alust maakohtule ette heita tunnistaja poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi (lk 36-38), mistõttu kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatav viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures, samuti viibis kohtuistungil tema kaitsja ning mõlemad on saanud ristküsitleda tunnistajat, samuti oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus süüstava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. 7.3 Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus asus eksperdi rolli. Maakohus on hinnanud tõendeid ja kaalunud tõendite usaldusväärsust. Maakohtu otsuse leheküljel 3 (lk 82) hindabki maakohus tunnistaja ütlusi ja kaalub süüdistatava väiteid ja tema ütluste usaldusväärsust ning elulist usutavust. Apellant jätab tähelepanuta, et KrMS § 61 lg 2 eeldabki tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Käesoleval juhul ongi maakohus selliselt toiminud, mitte ei ole asunud eksperdi rolli. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.4 KarS § 424 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja on konkreetselt näinud süüdistatavat juhtimas (tagurdamas) mootorsõidukit, mis võimaldas maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta Aleksei Balõberdini poolt. Nii on tunnistaja kinnitanud, et just süüdistatav tagurdas sõiduautot ning väljus juhiistmelt, mitte keegi teine isik. Seega tunnistaja ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Aleksei Balõberdini poolt mootorsõiduki juhtimine ning tunnistaja ütlustest saab teha järelduse, et sõiduauto juht oli just Aleksei Balõberdin, mitte keegi teine isik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav Aleksei Balõberdin oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit, olles joobeseisundis. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Aleksei Balõberdini süü temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 424 järgi leidnud tõendamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.