Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

SÜÜDISTUS:

piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt; 2) teha toiming, sealhulgas osaleda selles või selle sisulises suunamises. Toiming on teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses. Maanteeameti Tallinna Mustamäe teenindusbüroo eksamineerija Riho Lepikul oli ametijuhendist tulenevalt õigust ja kohustus viia sõidueksamid läbi, s.o teha toiminguid, ning otsustada sõidueksami tulemusete pinnalt juhtimisõiguse andmine, s.o teha otsuseid. Seega omas Riho Lepik ametiseisundit. Eelnevast tulenevalt on Maanteeameti Tallinna Mustamäe teenindusbüroo eksamineerija ametikohta täitnud Riho Lepik käsitletav ametiisikutena KarS § 288 lg 1 mõttes. Ametiisikut Riho Lepik süüdistatakse altkäemaksu võtmises vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest järgnevas episoodis: Kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, enne AS 04.09.2015 kuupäevale määratud sõidueksamit, andis eksamineeritav AS sõiduõpetaja AK-le üle sularaha, mis oli mõeldud altkäemaksuna eksamineerijale AS sõidueksami eduka soorituse kindlustamiseks. Sõiduõpetaja AK pöördus enne AS sõidueksamit 04.09.2015 Maanteeameti Tallinna Mustamäe teenindusbüroo eksamineerija Riho Lepiku poole palvega aidata sõidueksamil ASt. Riho Lepik oli vastavalt graafikule määratud vastu võtma AS sõidueksamit. Sel viisil andis AK Riho Lepikule mõista, et AS eduka eksamisoorituse korral antakse eksamineerija Riho Lepikule altkäemaksu. Riho Lepik andis AK-le mõista, et nõustub kõnealust eksamineeritavat sõidueksamil aitama, mis tähendab, et Riho Lepik jätab eksami ajal tehtavad väiksemad vead tähelepanuta ning vormistab AS sõidueksami tulemuse positiivseks, kui eksamineeritav ei tee sõidueksamil tõsiseid vigu, mis välistavad eksamisoorituse edukaks vormistamise. Kuna eksamineerija nõustus eksamineeritavat eksamil aitama, mõistsid nii Riho Lepik kui ka AK, et eksamineeritava AS positiivse eksamisoorituse korral tuleb Riho Lepikule maksta altkäemaksu. AS sooritas eksamineerija Riho Lepiku juures sõidueksami positiivselt 04.09.2015 ajavahemikul kell 15:24-16:12. Eksamitulemuse andis AS AK-le teada telefonitsi 04.09.2015 kell 16:33. Seejärel, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, septembris 2015 andis sõiduõpetaja AK eksamineerija Riho Lepikule üle altkäemaksu summas 160 eurot AS sõidueksami sooritatuks lugemise eest. Ülalkirjeldatuga pani Riho Lepik toime altkäemaksu võtmise ehk KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

jälitustoimingu kokkuvõttesse. Jälitustoimingu kokkuvõte vormistatakse jälitusasutuse ametniku poolt esimesel võimalusel vahetult peale jälitustoimingu teostamist ning paigutatakse jälitustoimikusse. Kui jälitustoimingu tulemusena kogutud teave tuleb kriminaalmenetluse edenedes valada tõenduslikku vormi, vormistatakse kõnealuse jälitustoimingu kokkuvõtte pinnalt jälitustoimingu protokoll, mis kirjeldab üksikasjalikult jälitustoimingu käigus fikseeritud sündmustikku tõenduslikult olulist osa. Jälitustoimingu protokoll on teatavasti KrMS § 63 lg 1 kohaselt iseseisev tõendiliik. Eelnevast järeldub, et varjatud jälgimise toimingut kajastav jälitustoimingu protokoll on KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud tingimuste täitmisel lubatav tõend ka juhul, kui varjatud jälgimise käiku pole videosalvestatud ega ka pildistatud. Seega on maakohus 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli osa, mis kajastab 04.09.2015 sündmusi ajavahemikul kell 15:11-16:10 ebaõigesti tõendikogumist välja jätnud. Kui jaatada 15.04.2016 kuupäeva kandva jälitustoimingu protokolli kui tõendi lubatavus, on Harju Maakohtu vaidlustatavas otsuses sisalduvat argumentatsiooni siiski võimalik interpreteerida varjatud jälgimise toimingut kajastava protokolli kui tõendi usaldusväärsust kõigutavas võtmes. Ka maakohus ise ei ole päris kindel, on jälitustoimingu protokoll kohtu poolt osundatud osas lubamatu või ebausaldusväärne tõend. Sestap kindluse mõttes, olles lehekülgedel 8-9 asunud seisukohale, et tegemist on lubamatu tõendiga, otsustab maakohus kohtuotsuse leheküljel 20 jälitustoimingu protokolli veelkord kritiseerida, et veenda lugejat selle tõendi n.ö kõlbmatuses. Kriitika keskmesse asetab maakohus väljendid, milliseid on jälitusasutus kasutanud jälitustoimingu protokolli vormistamisel: „umbes, kiirelt, hetkeks, mitu minutit, veidi üle, pikalt“ ning, nimetades kõnealuseid mõisteid umbmääraseks, jõuab järeldusele, et nende kasutamine jälitustoimingu protokollis on lubamatu. See muutvat protokolli kontrollimatuks. Prokuratuur sellise tõlgendusega ei nõustu ning peab vajalikuks maakohtu poolt esiletoodud sõnade kasutusse sisuliselt süveneda. Väljendit „umbes“ ja „veidi üle“ kastutatakse kõnealuse jälitustoimingu protokolli vaidlusaluses osas eranditult eksamisõiduki liikumiskiiruse määratlemisel. Väljendite kasutamine on põhjendatud, sest jälitustoimingu teostamise käigus ei ole seadusega ettekirjutatud kiirusemõõtja kasutamine. Jälitustoimingu varjatust silmas pidades pole ka praktiliselt võimalik kasutada eksamisõiduki kiiruse mõõtmiseks igal ajahetkel kiirusemõõtjat. Kui kiirusemõõtjat ei kasutata, on põhjendatud ja ainuõige anda protokolli kaudu edasi fakt, et protokollis kajastuv eksamisõiduki liikumiskiirus on märgitud ligikaudsena. Väljendit „kiirelt“ kasutatakse kohtu poolt osundatud ajavahemikul, s.o alates kella 15:11 kuni kella 16:10, protokollis vaid ühe korra järgimises kontekstis: „Edasi sõideti Ehitajate teele, kus Vilde tee ristmikul rohelise tule süttides, tuleb vasakpöörde sooritamisel vastutulevale sõidukile teed anda, kuid S sõitis vastutuleva sõiduki eest kiirelt mööda, tekitades liiklusohtlikku olukorra.“ Analoogselt eelnevale ei ole ka siin eksamisõiduki kiiruse mõõtmiseks kiirusemõõtjat kasutatud, kuid sellest ei oleks olukorra iseloomustamiseks ka mitte vähimatki abi olnud. On ilmselge, et linnaliikluse tingimustes manöövrit sooritades ei saa sõiduki kiirus olla sedavõrd suur, et see ületaks lubatud sõidukiirust. Järelikult pole manöövri ohutuse hindamisel relevantne mitte eksamisõiduki liikumise täpne kiirus manöövri hetkel, vaid see, kui kaugel asus vasakule pööravast eksamisõidukist otsesuunas eksamisõidukile vastu liikunud teine sõiduk ning kui kiiresti viimane ristmikule lähenes. Kui silmaga hinnates on ilmne, et manöövri ohutust tagada sooviv eksamisõiduki juht oleks antud hetkel otseliikuva sõiduki mööda lasknud ning alles seejärel manöövri sooritanud, on põhjendatud ja ainuõige kirjeldada S manöövrit eksamisõidukiga kui „kiiret“ möödasõitmist ja liiklusohtlikku olukorra tekitamist.

Väljendit „hetkeks“ kasutatakse protokollis vaid ühe korra iseloomustamaks aega, mille vältel viibis eksamisõiduk selle ees peatunud teetööauto taga liikumatult. Protokollis kajastatu mõistmiseks on prokuröri hinnangul täiesti irrelevantne, kas kõnealuse väljendiga tähistatakse anud juhul ühe-, kahe- või viiesekundilist ajavahemikku. Sõnapaari „mitu minutit“ kasutatakse vaidlusalusel ajavahemikul vaid ühe korra iseloomustamaks aega, mille vältel eksamisõiduk oli Järveotsa tee ja Paldiski mnt ristmikul esimene sõiduk ja ootas vasakpööret. Nimetatud väljend on üldkeeleliselt mõistetav. Protokolli usaldusväärsuse seisukohalt on prokuröri arvates väheoluline, kas eksamisõiduk ootas manöövri sooritamise võimalust kaks, kolm, neli või enam minutit, sest manöövri võimalust tipptunni ajal ongi teinekord linnaliikluses vaja kaua oodata, et see ohutult sooritada. Kõnealuse manöövri ohtlikkust protokoll ei kajasta. Sõna „pikalt“ kasutatakse protokollis samuti ühe korra kirjeldamaks olukorda, kus eksamisõiduk sooritas harjutust „piiratud alal tagasipööramine“, mille sooritamisel tekkis viivitus. Protokollis ei ole kirjas, et eksamisõiduki sooritatava harjutuse tõttu oleks tekkinud liiklusoht. Sestap on mõistetav, et kirjeldatud olukorda ei saa lugeda veaks. Küll iseloomustab see prokuröri arvates eksamisõiduki juhi sõiduki käsitsemise oskust üldisemalt. Kokkuvõtvalt saab öelda, et maakohtu poolt „umbmäärasteks“ tituleeritud väljendid konteksti asetatuna ei sega protokollis kirjeldatavate sündmuste käigu mõistmist ega kõiguta kuidagi protokolli kui tõendi usaldusväärsust. Mõistetav on ka see, et jälitustoimingu protokollis ei hinnata eksamisõiduki juhi oskust vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusele ega sedastata tõsiste vigade olemasolu või puudumist. Selleks, et eksamisõitu vastavates kategooriates kirjeldada (tõsine viga, keskmine viga, keskmine korduv viga jne) peaks protokolli koostaja ise omama eksamineerija kvalifikatsiooni. Selle olemasolu ei saa aga jälitusasutuse ametnikelt nõuda. Jälitustoimingu protokollilt ei saa nõuda eksperthinnangu kvaliteeti. Tegemist on kahe täiesti erineva tõendiliigiga. Viimatiöeldu ei muuda sellegipoolest jälitustoimingu protokolli „kellegi kontrollimatu subjektiivseks hinnanguks“. Nimelt on maakohus antud kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus jälitustegevuse seaduslikkust kontrollides tutvunud ka jälitustoimikuga. Jälitustoimikus sisaldus 04.09.2015 varjatud jälgimise toimingut kajastav jälitustoimingu kokkuvõte registreerimisnumbriga VJ1522100424 ning registreerimiskuupäevaga 16.09.2015 (jälitustoimik nr 1422100006 3 kd, tl 222-226 ja 338 (DVD-plaat)), mis oli allkirjastatud kahe jälitusasutuse ametniku poolt. Neist üks ametnik on see, kes ise toimingus osales, teine on konkreetses allüksuses jälitustoimingute eest vastutav isik. Teisisõnu oli kohtul soovi korral võimalik tuvastada, kes oli konkreetne jälitusasutuse ametnik, kelle tajutu on kajastatud 15.04.2016 jälitustoimingu protokollis

Ent antud juhul maakohus läks teist teed, paisates õhku tõendi kunstliku loomise kahtluse menetleja aadressil: „Kohus asub seisukohale, et 15.04.2016 jälitusprotokoll on koostatud hiljem eesmärgipäraselt“ ja „Protokoll on sügavalt subjektiivne ja süüdistatava kallakuga, sest sisaldab ainult S poolt tehtud vigu“. Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu faktile, et 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli vaidlusaluses osas ei kasutata ühelgi korral sõna viga. Maakohtu poolt jälitustoimingu protokollis ainult vigade märkamine on pigem kohtu enda hinnang selles tõendis kajastatule. Kokkuvõtvalt leiab prokurör eelneva pinnalt, et puudub mistahes faktiline alus kahelda 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli usaldusvääruses. 5.2 Tunnistaja K ütlus on usaldusväärne ning sellele on võimalik kohtuotsuse tegemisel tugineda. Maakohus asus seisukohale, et süüdimõistetu AK ristküsitlusel antud ütlus tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärne. Ebausaldusväärsuse põhjendusena tõi kohus otsuse leheküljel 18 väljavõtteid K ütlustest, millised maakohtu arvates ilmestavad fakti, et K on samade asjaolude kohta andud vastuolulisi selgitusi/vastuseid. Prokuröri hinnangul on maakohus K ütlusi otsuses kajastanud katkendlikult, sageli väljaspool konteksti ning selle tulemusena omistanud ütlustele predikaate, mida neil tegelikult pole. Tähelepanuväärne on see, et kõik kohtuotsuses tsiteeritud väljavõtted K ütlustest pärinevad teisesküsitluse teisest poolest. Ristküsitluse osaks oleva teisesküsitluse eesmärgiks on võistleva kohtumenetluse teooria kohaselt tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontroll. Praktikas kujuneb teisesküsitlus sageli katseks tunnistaja segadusse ajada, et seeläbi luua tunnistaja ütluse näiv ebausaldusväärsus. Kohtuotsuses tsiteeritud K ütluste katkenditest on kohati ilmne, et kaitsjal õnnestuski tunnistaja ühest küljest enda vastu häälestada teisest küljest ära väsitada, mille tulemusena hakkas tunnistaja, eriti ristküsitluse lõppfaasis, kohati teravalt, küsimusest mööda või mitmeti mõistetavalt vastama. Kui kaitsja puhul on teisesküsitluse olemuse ärakasutamise süüdistatavale soodsas suunas mõistetav, siis kohtule, kelle ülesandeks on kõiki asjaolusid erapooletult ja eelarvamustevabalt kaaluda, ei ole selline taktika lubatav. Nii pole korrektne väita, et K ütlustes on vastuolud, kohtades, kus neid tegelikult pole, ja vastuolude ilmestamiseks kasutada tunnistaja ütlusi väljaspool konteksti. Prokurör toob ära näited. Kohtuotsuse leheküljel 18 ülevalt neljandas lõigus tsiteerib kohus K vastust, ilma, et ta tsiteeriks küsimust. Kui tsiteeritud oleks ka küsimus, oleks kohtuotsuse pinnalt ilma istungiprotokolli täiendavalt uurimata võimalik aru saada, et antud vastust andes ei saanud tunnistaja aru kaitsja küsimusest. Kaitsja küsis „kuidas N sai eksamile või kuidas toimus tema registreerimine eksami sooritamiseks?“ (13.12.2017 kohtuistungi protokoll lk 27 üleval), millele K hakkas omakorda vastama kohtuotsuses tsiteeritu kohaselt „ma ei suuda meenutada praegu, aga ilmselt tulin varem kella 9ks läksin läbi kõik autod, vaatasin läbi kõik perekonnanimed“. Sellele vastusele järgnes kaitsja poolne kohene K mõttekäigu katkestamine ning küsimuse kordamine teises sõnastuses, millele K andis selge vastuse, et N pani end ise eksamile kirja. Kohtuotsuses tsiteeritud järgmist K ütlustest väljarebitud lausest lahutab eelnevast ligi 1,5 lehekülge küsimusi ja vastuseid ning alles seejärel kaitsja küsimus: „Kui N-ga kokku saite, kas te läksite koos N-ga otsima eksamiautot või te juba teadsite seda?“ (sama protokoll lk 28 keskel). Sellele järgneb K kohtuotsuses tsiteeritud vastus: „Täpselt ei mäleta, kuid ma kindlasti käisin autod läbi. Kui õpilane viibis seal, käisime koos. Kui N veel ei olnud, käisin üksinda läbi“. Kõnelused kaks küsimust ning vastavalt ka vastused, on esitatud erinevate asjaolude kohta ning need ei ole prokuröri hinnangul omavahel kuidagi vastuolus. Järgmine kohtuotsuses tsiteeritud vastuolu pärineb viidatud kohtuistungi protokolli leheküljelt 30 ning puudutab K vestlemist eksamineerijaga N eksami eel. Kuigi pealtnäha võib K vastustest välja lugeda vastuolu, on ka antud juhul tegemist K poolt kaitsja esitatud küsimuse vääriti

mõistmisega. Vastates küsimusele „Kas Te enne eksamit eksamineerijaga kohtusite“ eitavalt, pidas K silmas seda, et väljaspool Maanteeameti eksamiplatsi eraldiseisvat kohtumist Riho Lepikuga tal ei olnud. Võimalusest N aidata rääkis K Riho Lepikuga vahetult enne õpilase eksamit. Järgmist n.n vastuolu lahutab eelnevast jällegi leheküljetäis ütlusi, kuni vastusena kaitsja küsimuste jadale, mis puudutavad K ja Lepiku vahelisi suhteid, täpsemalt küsimusele „Enne seda oli ainult tere ja head aega suhted?“ selgitab K, et jah, tere ja head aega suhted tingituna sellest, et Riho ei armastanud eriti kontakteeruda. Mingit vastuolu selles, et K pole Riho Lepikuga varem sõbrasuhetes olnud ja faktis, et ta sõrasuhete puudumisele ja Riho Lepiku karmile eksami vastuvõtmise maneerile vaatamata siiski otsustas eksamineerija Riho Lepiku poole abipalvega (s.t altkäemaksu andmise ettepanekuga) pöörduda, ei esine. Ükski kohtuistungil ülekuulatud eksamineerijatest ega ka eksamineerijatest, kelle ütlused kohtuistungil avaldati, ei väitnud, et ta oleks sõiduõpetajatega üldisemalt või ka konkreetselt K-ga sõbrasuhetes olnud. Ometi kinnitasid kohtuistungil nii endine eksamineerija JT, kui ka MM, et K on neile altkäemaksu korduvalt pakkunud ja andnud. Endise eksamineerija IL kohtuistungil avaldatud ütlustest ilmnes aga, et K olevat talle altkäemaksu, sarnaselt Lepikule, andnud vaid ühel korral. Samuti ei esine mingeid vastuolusid kohtuotsuses tsiteeritud järgmises K ütluste väljavõttes, mis pärineb 13.12.2017 kohtuistungi protokolli leheküljelt 30 ja puudutab K kohtumist Riho Lepikuga pärast AS eksamit. Vastuolu pole võimalik näha selles, et K, vaatamata kaitsja kolmes eriversioonis esitatud samasisulisele küsimusele, ei suutnud meenutada, millal täpselt (s.o mis päeval) ta Riho Lepikuga raha üleandmise jaoks kokku sai. Mittemäletamine ei viita siinkohal ei valetamisele ega keerutamisele, vaid on loomulik inimmälu eripära. Kui tegevus on inimese jaoks rutiinne (kordub suhteliselt sageli ühetaolises konfiguratsioonis), kustuvad selle üksikasjad inimese mälus üsna kiiresti. Altkäemaksu vahendamine oli K jaoks suhteliselt rutiinne tegevus. Tunnistati ta ju Harju Maakohtu 19.01.2017 kohtuotsusega asjas nr 1-1610597 süüdi poole aasta jooksul toimepandud kaheksas altkäemaksu vahendamise juhtumis. Seetõttu ei ole võimalik nõuda, et enam kui kaks aastat peale kõnealust sündmust mäletaks K filigraanselt juhtunu üksikasju. K ütluste ebausaldusväärsuse ühe põhjusena toob kohus esile tõsiasja, et AK andis Riho Lepiku episoodi kohta esmakordselt ütlusi vahi all viibides, mille järel ta mõne päeva möödudes vahi alt vabastati. Maakohus teeb selle pinnalt järelduse, et ei saa välistada, et K andis „teatud“ ütlusi vastukaaluks vahi alt vabastamisele. Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu tõsiasjale, et ütlusi, mis üheselt süüstavad Riho Lepikut kuriteo toimepanemises, andis K mitte üksnes vahi all viibides, vaid ka ligi kaks aastat hiljem kohtusaalis. Sel hetkel oli K enda suhtes juba ligi aasta vältel olemas jõustunud kohtuotsus. Kohtus toimunud ristküsitluse ajal puudusid nii uurimisasutusel kui prokuratuuril mistahes hoovad, et sundida või vähemalt mõjutada K oma väidetavalt surve all antud ütlusi kordama. Vastupidi, kuigi maakohtule jäi arusaamatuks, miks võiks K-le olla kasulik Riho Lepiku episoodis kohtueelses menetluses antud ütlustes loobumine (vt maakohtu otsuse lk 21, keskel), on kõnealune motiiv hõlpsasti mõistetav. Teadaolevalt tunnistati K süüdi kokkuleppemenetluses. AS suhtes lõpetati menetlus otstarbekuse kaalutlustel. Ainus lüli altkäemaksu andmise-vahendamise-võtmise ketist S-KLepik, kelle süü küsimust otsustatakse üldmeneltuses, on süüdistatav Riho Lepik. KrMS § 366 p 8 kohaselt tekib isikul, keda tunnistati kuriteo kaastäideviijana või osavõtjana lihtmenetluses süüdi, õigus taotleda teistmist, kui sama kuriteo toimepanija üldmenetluses õigeks mõistetakse. Teisisõnu Riho Lepiku õigeksmõistmine tooks ka K jaoks kaasa võimaluse tema suhtes tehtud kohtuotsuse ja sellega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks. Järelikult on Riho Lepiku õigeksmõistmine K-le kasulikum, kui süüditunnistamine. Riho Lepiku õigeksmõistmisele oleks

K-l olnud võimalik oma panus lisada näiteks seeläbi, et ta oleks Riho Lepiku episoodis varem antud ütlusi muutnud. Ent ta ei teinud seda. Kuigi kohtueelses menetluses toimunu kohta teeb maakohus kaugele ulatuvaid oletusi, ei ole ka nende kaudu võimalik põhjendada, kuidas saavutas kohtu pahameele vallandanud prokurör kohtusaalis toimunud ristküsitluses K poolt Riho Lepiku episoodis kohtueelses menetluses antud ütlustega samasisuliste ütluste andmise. Veel enam, seonduvalt apelleeritavast kriminaalasjast eraldatud süüdistatava Andrei Jepihhini episoodiga maakohus justkui heidab prokurörile ette seda, et ta olevat jätnud K-le vabaduse oma ütlusi muuta (kohtuotsuse lk 19, ülal). Kui K „söandas“ oma ütlusi muuta Andrei Jepihhini episoodis, oleks ta võinud teha sama ka Riho Lepiku episoodiga seonduvalt. Ent jällegi tuleb tõdeda, et K seda ei teinud. Järelikult on ainetu arutleda K kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahelistest vastuoludest, mida ei olevat õnnestunud kõrvaldada (vt maakohtu otsuse lk 18-19), sest kui vastuolud ka esinesid, ilmnesid need süüdistatava Andrei Jepihhini kuriteoepisoodiga seonduvalt. Sellest tulenevalt rakendub reegel, millele viitab maakohus isegi ning mis tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-131-13, s.o tõendikogumist tohib välja jätta vaid selle osa ütlustest, kus esinevad diametraalsed vastuolud, ja seda üksnes siis, kui isikuline tõendiallikas ei suuda kohtule vastuolusid mõistlikult selgitada. Osas, milles puuduvad vastuolud või vastuoludele on olemas mõistlik selgitus, saab kohtus antud ütlusi tõendina kasutada, hinnates nende usaldusväärsust koosmõjus teiste tõenditega. Eelnevast tulenevalt asub prokurör seisukohale, et maakohus on põhjendamatult jätnud K ütluse tõendikogumist välja. Kõnealune ütlus on usaldusväärne tõend, millele saab kohtuotsuse tegemisel tugineda.

kohtueelses menetluses antud ütlusi puutuvalt altkäemaksu andmisesse AK vahendusel eksamineerija T-le avaldati kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Loetletutest kõige markantsem on ehk OS ütlus, kes selgitas ristküsitlusel, et soovis K vahendusel enda sõidueksami eduka soorituse kindlustamiseks eksamineerijale altkäemaksu anda. Selleks andis ta raha enne sõidueksamit K kätte. Sõidueksamil tegi aga S tõsiseid vigu, mille tulemusena eksamineerija pidi teda liiklusohtlikust olukorrast välja aitama ja ta kukkus eksamil läbi. Eksami järgselt pakkus AK eksamineerijale altkäemaksu andmiseks K kätte antud raha O-le tagasi, kuid S arvas, et tahab järgmisel korral veel altkäemaksu eest eksamit teha proovida. Seega jäi raha K kätte. S järgmine sõidueksam pidi toimuma oktoobri lõpus, kuid juba enne seda kutsuti ta ülekuulamisele, mistõttu eksamile ta ei läinud (21.12.2017 kohtuistungi protokoll lk 3-7). Eespool refereeritud tõendid nende kogumis lükkavad üheselt ümber maakohtu kunstlikkult konstrueeritud oletuse, mille kohaselt „kogu õpilaste poolt antud raha võis K jätta endale, mida kinnitavad (tema) kodust leitud suuremad summad sularaha“ (otsuse lk 19). AK elukoha läbiotsimise protokolli (kuupäevast 22.10.2015 – süüdistusakti tõend nr 66) ning 19.01.2016 vormistatud asitõendi vaatlusprotokolliga (süüdistusakti tõend nr 72) on üheselt tõendamist leidnud fakt, et rahatähed koguväärtuses 300 eurot asusid AK kodus eraldatuna teistest rahatähtedest ning tähistatuna märkmepaberiga, millele oli märgitud OS sõidueksami uuele katsele viitav tähistus, s.o kirje „27.10 – 9.00 3.2 O «М» 559.448.33 K от I». Veel enam, süüdistusakti tõenditega 85 ja 86 on tõendatud, et eksamineerija JT kinnipidamisel võeti temalt muude esemete hulgas ära kollane märkmepaber. Sellel märkmepaberil oli lisaks kahele muule nimele, kuupäevale ja kellaajale märgitud ka OS nimi, kuupäev 27.10. ja kellaaeg 9:00. Kõnealused tõendid kogumis näitavad ilmekalt, et K tõepoolest hoidis OS poolt altkäemaksuks antud raha enda käes kindla kavatsusega kasutada seda 27.10.2015 kella 09:00 toimuma pidanud OS sõidueksamil uuesti. K oli isegi 22.10.2015 seisuga juba teinud ettevalmistusi altkäemaksu vahendamiseks, s.o edastanud eksamineerija T-le sedeli enda õpilaste, kelle eest ta altkäemaksu kavatses pakkuda, nimede ja eksamiaegadega. Mõistmatuks jääb maakohtu järeldus, et K võis „kasvõi ajutiselt“ omastada ka oma õpilase „MO“ poolt altkäemaksuna K kätte antud raha (vt kohtuotsuse lk 19 allosas), kuna eksamineerija PP-lt, kes peeti kinni vahetult peale temale K poolt MO eduka eksami eest altkäemaksu üleandmist, leiti hoopis teised rahatähed, mitte need, mida MO K-le altkäemaksuks andis. Sularaha kupüürid on üldteada ja -aktsepteeritud arusaama kohaselt asendatavad asjad. Seetõttu pole omastamisena kuidagi võimalik käsitleda olukorda, kus K kasutas MO antud raha näiteks selleks, et oma õpilaste eest riigilõivu tasuda, samas andis eksamineerija P-le altkäemaksu muudes rahatähtedes, mis ei pärinenud MO-lt. MO episoodi tõendatust ei vaidlusta isegi maakohus. Nimelt on 04.05.2016 jälitustoimingu protokolli (süüdistusakti tõend nr 26), 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli (süüdistusakti tõend nr 27) ja 22.10.2015 isiku läbivaatuse protokolliga nende kogumis väljaspool mõistlikku kahtlust tõendatud fakt, et 22.10.2015 vahendas AK altkäemaksu eksamineerija PP-le summas 160 eurot. Eespool analüüsitud tõendite pinnalt ei jää ruumi oletusteks, et K võis kogu õpilastelt saadud raha endale jätta ja, vaatamata õpilastele antud lubadustele, tegelikkuses eksamineerijatele altkäemaksu ei andnudki. Kui lisada apellatsioonis analüüsitud tõendikogumile tunnistaja AS ütlus, kes kinnitas üheselt, et andis enda sõidueksami edukuse tõenäosuse tõstmiseks K kätte raha, et viimane selle eksamineerijale vahendaks, ilmneb, et vaatamata Riho Lepiku poolsele eitusele, sai ta 04.09.2015 toimunud AS eksami eest K käest altkäemaksu. AS ütlus, mille usaldusväärsust ei sea kahtluse alla isegi maakohus, näitab ühemõtteliselt, et K ei aja Riho Lepikule altkäemaksu vahendamise fakti jaatades midagi tahtlikult või tahtmatult segamini.

Et maakohus soovib uskuda enam süüdistatavat, kelle välimus on korrektne, väljendusoskus hea ja kes oskab esineda siiralt, on inimlikult küll mõistetav, kuid õiguslikult väär. Selleks, et öelda, et süüdistatava ütlus on usaldusväärne, ei piisa üksnes viitest kohtu siseveendumusele. Vaja on fakte, mis Lepiku ütlust kinnitaksid, teisi tõendeid, millega tema ütlused riimuksid, ent need puuduvad. Nii jääbki maakohtu otsuse leheküljel 21 süüdistatava ütlustele antud hinnang paljasõnaliseks ega peegelda enamat, kui seda, et kohtule jättis süüdistatav Lepik hea mulje. Ometi ütleb maakohus ise kohtuotsuses mitmel korral, et mulje või subjektiivse arvamuse pinnalt kohtuseid ei langetata. Apellatsioonis esitatud tõendite analüüsi lõpetuseks soovib prokurör juhtida ringkonnakohtu tähelepanu veel ühele nüansile. Maakohus tunnistas lubamatuks prokuröri poolt 14.12.2017 väljaantud sideettevõtjalt andmete nõudmise loa ja saadud andmete alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kuupäevast 16.01.2018. Prokuratuur ei vaidlusta maakohtu seda seisukohta. Ometi, isegi kui jätta kõrvale sideettevõtjalt saadud andmed, on tunnistaja MM kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et sama päeva õhtul, kui prokurör avaldas istungil järgnevatel päevadel kohtusse kutsutud tunnistajate nimed, sai MM sõnumi: „mõistlik inimene mõtleb, mida räägib, eriti teiste kohta“. Kui tuletada meelde, kes olid tunnistajate nimede nimetamise hetkel kohtusaalis, mõelda, kellel oleks olnud mõtet sellise sisuga sõnumit saata ning kellel selleks ka võimalus, s.o MM telefoninumber kohe käe pärast võtta oli, ilmneb, et sõnum on tulnud Riho Lepikult. Siinkohal ei ole tegemist prokuröri spekulatsiooniga, vaid deduktiivse järeldusega, mis põhineb olemasolevatel faktidel, milles pole kahtlust.

Maanteeameti autodes kasutusel olnud videoregistraatorid salvestasid vaidlusalusel ajal (aastatel 2014-2015) teavet mälukaartidele. Video kohustuslik säilitamistähtaeg oli 30 päeva. Kui selle aja jooksul vaiet ei laekunud, kirjutati videoregistraatori salvestised üsna juhuslikus järjekorras üle. Pealegi esines ka juhtumeid, kui videoregistraatorid ei töötanud. Nii võiski juhtuda, et kui PPA 11.11.2015 päringuga Maanteeametist eksamivideoid küsis, olid osad neist juba üle kirjutatud või polnud säilinud muul põhjusel. Maanteeameti 02.05.2016 vastus nr 818/15-00056/003, mis sisaldab ühtlasi edastatud videote nimekirja, on kriminaaltoimikus aga olemas (8 kd, tl 241-242). Selle olemasolu kriminaaltoimikus on tõenäoliseks põhjuseks, miks ükski kaitsja, erinevalt kohtust, videote päritolus ei kahelnud. Üldteada on karistusõiguses põhimõte, et kohtuotsust ei ole võimalik rajada oletustele. Prokurörile ei ole teada, et see printsiip ei kehtiks õigeksmõistvatele otsustele. Kui maakohtul tekkis süüdistusakti tõendite nr 18, 19 ja 29 pinnalt nende kogumis kahtlus eksamivideote päritolus/säilimises, pidi kohus KrMS § 297 lg 1 alusel määrama täiendavate tõendite kogumise. Maakohus võis kutsuda kohtusse nii menetleja, kes videoid vaatles, kui ka Maanteeameti riskijuhi MJ, kes kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kõiki PPA poolt küsitud andmeid menetlejale väljastas, ning küsida nendelt küsimusi S video võimalike mittesäilimise põhjuste kohta. Ent selle asemel lubas maakohus endale hoopis hüpoteesi püstitamist, mille kohaselt menetleja, prokuratuur või keegi kolmas on toime pannud KarS § 316 lg-s 1 nimetatud kuriteo. Siinkohal on maakohus prokuratuuri hinnangul läinud kaugele üle seaduslikkuse piiri. Modus operandiga seonduvalt on maakohus maininud, et seda on tõendina võimalik kasutada üksnes sama isiku analoogses olukorras käitumise kohta, mitte erinevate isikute puhul ühes asutuses. Ent siingi on maakohus asetanud modus operandi konteksti, milles prokuratuur pole seda kasutanud. Prokuratuur pole kunagi väitnud, et kõik maanteeameti eksamineerijad aastail 2014-2015 altkäemaksu võtsid. Küll aga tuginevalt konkreetsetele tõenditele, s.h endiste eksamineerijate JT, MM, DK, IL ütlustele, on prokuratuur üritanud kohtule näidata, et altkäemaksu võtmine oli eksamineerijate seas kõnealusel perioodil laialt levinud. Samuti oli altkäemaksu andmiseks, vahendamiseks ja võtmiseks väljakujunenud ühesugune tegutsemismuster, olenemata sellest, kes oli konkreetne altkäemaksu andja, vahendaja või võtja. Mõistega modus operandi opereeris prokurör eelkõige siiski AK tegevusega seonduvalt. Eespool on apellatsioonis näidatud, milliste tõenditega on prokuröri hinnangul tõendatud, et K tõepoolest vahendas altkäemaksu korduvalt ning erinevatele Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna Mustamäe büroo eksamineerijatele. S – K - Lepiku episoodis on K modus operandi selgelt jälgitav. Ta võttis eksami eelselt S-lt vastu raha, et eksamineerijale altkäemaksu vahendada, tõi S varakult enne sõidueksami alguskellaaega isiklikult sõidueksamile, selgitas välja, kes on S eksamineerija, andis Lepikule märku, et S tuleb aidata, ütles S-le, et peale eksamit tuleb K-le kindlasti eksamitulemus teada anda, ootas, kuni S leiab eksamiauto üles ning alles seejärel lahkus eksamiplatsilt. Altkäemaksu andmise ketis, mille lülid on S, K ja Lepik, tõendab AK käitumises tuvastatud modus operandi ütlasi ka Riho Lepiku poolt altkäemaksu võtmist.

ärakaotamises on paljasõnale, mistõttu ringkonnakohtul on seda võimalik kummutada täiendavaid tõendeid uurimata. Vaatamata eespool öeldule, kui ringkonnakohus peab KrMS § 331 lg 1 ja 12, § 335 lg 1 ja § 297 alusel vajalikuks tõendite usaldusväärsuse kontrollimiseks täiendavate tõendite kogumist, palub prokuratuur ringkonnakohtul määrata apellatsiooni läbivaatamine suulises menetluses ning tunnistajate HM (PPA teabehaldusja menetlusosakonna Keskkriminaalpolitsei Korruptsioonikuritegude büroo menetlustalituse juht, asukoht XXX, Tallinn, tel XXX) ja MJ (Maanteeameti riskijuht, asukoht XXX, tel XXX) apellatsioonikohtu istungile kutsumine.

aadressil Mäepealse 19 Tallinn, vahejuhtum, mille tulemusel anti Maanteeameti töötajale MMle üle tikutops rahaga. On selge, et Meelis Vaarmetsal ei ole selle avalduse ja selle avalduse alusel alustatud menetlusega mitte mingisugust relevantset puutumust, kuna talle on ette heidetud umbes pool aastat hilisemat tegu, mis on toime pandud teises kohas ja täielikult teistel asjaoludel (MM juhtumiga puudub igasugune seos). Ühine on ainult kohtueelne menetleja ja menetlust juhtiv prokurör. Sisuliselt samadele järeldustele on apelleeritavas kohtuotsuses jõudnud ka kohus (kohtuotsus lk. 10), kuid kohus ei näe selles probleemi, kuigi leiab sealsamas, et „Käesolev kohtulik arutamine toimus nelja süüdistatava osas, kellele esitatud süüdistused omavahel seotud ei ole, tegemist oli nelja erineva episoodiga”. Siit järgneb vastuseta küsimus, mille alusel neid episoode koos menetleti. Kaitsja toob esile KrMS § 193 lg 1 sisu ja osutab Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-19-10 p-dele 8.2. ja 8.3, sedastatule ja leiab, et kriminaalmenetlust alsuatatakse alati, kui esinevad selleks seaduses ettenähtud alus ja ajend. See kriminaalmenetlusõiguse norm on imperatiivne, eriti koosmõjus teiste kriminaalmenetluse normidega, eeskätt legaliteedi põhimõtte sätestusega. . 04.12.2013.a. MM juhtumi kohtueelselt menetluselt on sujuvalt (kriminaalmenetluse aluse ja ajendi olemasolul kriminaalmenetlust alustamata) üle mindud väidetava 2014.a. juunikuu Saue episoodi kohtueelsele menetlusele (Meelis Vaarmetsa episood), selles episoodis massilistele läbiotsimistele, isikute kahtlustatavana kinnipidamisele, muudele menetlus- ja jälitustoimingutele. Sellisena on kaitsja arvates välistatud kogutud tõendite seaduslikkus ja kohtukõlbulikkus. Need rikkumised on viinud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumisteni, milliseid ei olnudki võimalik kohtumenetluses kuidagiviisi korvata. Kriminaalmenetlus on alati kellegi põhiseaduslikke õigusi või huve vähemal või suuremal määral riivav ja olemasolev seadusandlik regulatsioon süsteemsena tagab selle valdkonna kontrollitavuse ja järelevalve võimaluse, et inimeste põhiõigusi ei riivataks mistahes menetleja suva järgi, vaid ainult kriminaalmenetlusseadusega etteantud raamides. Seaduslikult ei ole võimalik kohtueelset menetlust läbi viia selliselt, et on alustatud üks kriminaalmenetlus ja selle käigus menetletakse piiramata aja vältel ning mistahes kohas ja isikute suhtes veel hulgaliselt ja kontrollimatult teisi menetlusi, eraldi kriminaalmenetlusi alustamata, kuigi on menetleja poolt ilmselgelt tuvastatud nii menetluse ajend kui alus. Kaitsja teab, et KrMS § 226 lg 4 on kehtetu alates 12.06.2014.a. ja kohtusse saadetavale süüdistusaktile ei lisata enam koopiat kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks, kuid see ei tähenda, et kriminaalmenetlust võib läbi viia kuriteofakti suhtes kriminaalmenetlust alustamata ja sisuliselt latentselt teise kriminaalasja varjus. Puutuvalt jälitustoimingu loa taotlusse nr 558, Tallinnas 11.06.2014.a. siis on kohut ilmselgelt eksitatud. Jälitusloa taotlust on alustatud jutust, et kriminaalasi nr 14221000007 on alustatud 20.01.2014.a. MM-le raha andmise osas ja sealt on sujuvalt üle mindud AA juhtumile nagu need oleksid omavahel kuidagi seotud. Tegelikult puudub neil vähimgi omavaheline seos ja tegemist on kohtu ilmse eksitamisega. Kokkuvõttvalt leiab, et Meelis Vaarmetsa suhtes läbiviidud kohtueelne menetlus oli läbini ebaseaduslik ja ebaseadusliku menetluse tulemuseks ei saa ühelgi juhul olla kohtukõlbulikud ja lubatavad tõendid kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetlust alustamata ei saa Meelis Vaarmetsa tegevuse kohta olla ega olegi ühtegi lubatavat tõendit. Kõike eelnevat kokku võttes näeb vajadust viia kohtu otsustus kohtuotsusena vastavusse tegeliku seaduslikkusega ja seepärast taotlen Meelis Vaarmetsa täies ulatuses õigeks mõistmist.

KrMS § 216 lg 1 kohaselt võib ühiseks menetluseks ühendada mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Kriminaalasjas ei ole isikuid kahtlustatud ega süüdistatud kuriteo ühises toimepanemises, puudub ühiselt toimepandud kuritegu, menetluste ühendamise alus. Igal juhul on erinevate isikute erinevate ja omavahel seostamatute episoodide ühises menetluses menetlemine ebaseaduslik, kuna selleks puudub seaduslik alus. Meenutan, et tegemist on avaliku õiguse valdkonnaga, sellest tulenevate põhimõtetega. Eelneva tagajärjeks on on kohe uued ja vältimatult järgnevad seaduserikkumised: seadusliku aluseta menetluskulude suurenemine (vähemalt neljakordistumine), kõigi menetlusega seotud isikute aja raiskamine (kohatu oleks rääkida menetlusökonoomiast), isikuandmete kaitse seaduse rikkumine jne. Ebaseaduslikust ühendmenenetlusest tuleneb seegi, et kohtuotsus on paljuski ebaülevaatlik, kuna kohtuotsuses on lahendatud ja põhjendatud probleeme, mis ühtegi tänast süüdistatavat ei puuduta (nt MM probleemid ja sellest episoodist pärineva raha saatuse otsustamine, mis ühelegi süüdistatavale korda ei läinud). Meelis Vaarmets nägi kaassüüdistatavaid ja nemad teda esmakordselt kohtuistungil. Mingit ühiselt toimepandud kuriteoetteheidet ei ole süüdistatavatele tehtud. Ometigi pidid nii süüdistatavad kui nende kaitsjad osalema teiste süüdistatavate süüdistusasjade kohtulikul arutelul, kuigi neil puudus nende asjadega vähimgi puutumus ja huvi nende süüdistusasjade kohtuliku arutamise vastu. Süüdistatavale saab panna üksnes seadusliku kohtumenetluse kulude kandmise kohustuse. Kuna ülejäänud süüdistatavate süüdistusasjadega puudus Meelis Vaarmetsal vähimgi puutumus ja need menetlused olid ebaseaduslikult ühisesse kriminaalasjasja ühendatud, saab Meelis Vaarmetsalt välja nõuda üksnes tema süüdistusasjale kulunud kaitsjatasu. Paraku saab selle suurust määrata vaid arvestuslikult, mille aluseks võiks olla kas tavaliselt analoogsele kohtuasjale kuluv aeg ja sellele vastav kaitsjatasu või siis juba väljamõistetud kaitsjatasu süüdistatavate arvuga jagamine ja seeläbi ühe isiku süüdistusasja arutamisele kulunud aja leidmine. Asja seaduslikul menetlemisel oleks tema kriminaalasja arutamisele kulunud maksimaalselt 2-3 keskmise kestusega istungipäeva. Tegemist oli 4 süüdistatavaga (üks süüdistusasi eraldati vahetult enne kohtuvaidlusi) ja kaitsja hinnangul ilmselt täpsema tulemuse annab Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud kaitsjatasu 4-ga jagamine ja temalt sellest 1⁄4 , so 769.50 euro väljamõistmine, ülejäänud kaitsjatasu summas 2308.50 eurot aga riigi kanda jätmine. Apellatsiooni põhitaotluse rahuldamata jätmise korral taotlen Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud kaitsjatasu vähendamist summani 769.50 eurot. Vastavalt KrMS §-le 321 lg 2 p 51 ja 6 teatab, et ei taotle suulist menetlust ja süüdistatav ei soovi osaleda ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises. Juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1; 319 lg 1 ja 2; 321 lg 2; 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 3 ning 339 lg 1 p 1 ja 7 ning lg 2, palub tühistada Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsus Meelis Vaarmetsa süüdimõistmises KarS § 295 lg 1 järgi ja mõista ta õigeks. Eelmises punktis esitatud taotluse mitterahuldamisel palub vähendada Meelis Vaarmetsalt väljamõistetavat kaitsjatasu 769.50 euroni, 2308.50 eurot aga jätta riigi kanda.

Palub ringkonnakohtul kirjalikus menetluses kontrollida kas kaitsjatasu on arvestatud korrektselt. Kas väljamõistetud summad on proportsionaalsed kaitsja poolt tehtud töö mahule. Kas määratud kaitsja viibimine kohtuistungil peale kaitsealuse lahkumist oli põhjendatud. Esitab kahtluse kas kogu kaitsjatasu ulatuses kaitsja aktiivset tööd tegi. Toob näiteid kaitsjatasu suurust puudutavate Riigikohtu lahendites märgitu kohta. Palub kontrollida kas kaitsja tegevuse puhul oli tegemist põhjendatud kaitsetoimingutega. Kuna on töötu, elab üürikorteris, on varem kohtulikult karistamata, tervis ei luba täiskoormusega tööd teha, siis ka ositi määratud menetluskulusid võimalik tasuda ei ole. Palub kohtul võimalusel vähendada temalt väljamõistetud kaitsjatasu mõistliku summani.

PROKURÖRI SEISUKOHT APELLATSIOONIDELE:

menetluskulud 12 kuu peale, mis on seaduses lubatud maksimaalne aeg. Igakuiselt tuleb E.Abdullajevil tasuda 347 eurot. Tegemist ei ole prokuröri hinnangul erakorraliselt suure igakuise väljaminekuga. Asjaolusid, mille esinemine oleks võinud tingida menetluskulude riigi kanda jätmise, Eldar Abdullajevi puhul ei esine. Tegemist on töövõimelise isikuga, kes ei ole enam aastaid ametlikult tööd teinud, kuid kes ometi on suutnud nii ennast, kui ka oma perekonda ülalpidada, tasudes muuhulgas enda väitel tütre sõiduõppe eest. Prokurör soovib osundada tõsiasjale, et valides menetlusliiki oli Eldar Abdullajev teadlik sellest, et kriminaalasja arutamine üldmeneltuses mitme süüdistatavaga kohtuasjas on ajamahukas ja sellega kaasnevad märkimisväärsed menetluskulud. Eeltoodud põhjustel on prokurör seisukohal, et ükski Eldar Abdullajevi apellatsioonis esitatud argument ei tingi Harju Maakohtu 19.04.2018 kohtuotsuse tühistamist menetluskulude osas. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata ja viidatud kohtuotsus Eldar Abdullajevi menetluskulude osas muutmata. Süüdistatava M.Vaarmetsa kaitsja apellatsioon rajaneb ühel põhiargumendil: kuivõrd Meelis Vaarmetsa suhtes pole menetlust alustatud, on kõik kriminaalasjas Meelis Vaarmetsale etteheidetava kuriteo kohta kogutud tõendid lubamatud. Järelikult pole kaitsja arvates ühtegi tõendit, millele saaks rajada süüdimõistvat kohtuotsust, ning M.Vaarmets tuleb õigeks mõista. Prokuratuur kaitsja sellekohast veendumust ei jaga, tuginedes alljärgnevale. Ehkki tõsi on see, et kriminaalmenetlus, mille tulemusena esitati M.Vaarmetsale süüdistus pistise vahendamises, alustati esmalt eksamineerija MM-le pistise andmise faktis, selgus alustatud kriminaalmenetluse raames peagi, et Maanteeameti eksamineerijatele sõidueksami positiivse soorituse soodustamiseks pistise/altkäemaksuandmine on laialt levinud. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kohustust alustada kriminaalmenetlust konkreetse isiku suhtes. Sageli on see ka võimatu, sest kuriteo toimepanija ei pruugi kriminaalmenetluse alustamise ja toimetamise ajal teadagi olla. Samuti ei sätesta menetlusseadustik kohustust, iga uue kuriteofakti ilmnemisel uue „numbriga“ kriminaalmenetlust alustama. Kriminaalmenetlusele numbri võtmine asub üldsegi väljaspool menetlusseadustiku reguleerimisala. Kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 lg 1 kohaselt esimese menetlustoiminguga. Selliseks menetlustoiminguks Meelis Vaarmetsa episoodis oli kohtult jälitustoimingu loa taotlemine (vt Põhja Ringkonnaprokuratuuri 11.06.2014 jälitustoimingu loa taotlus nr 558 – süüdistusakti tõendi nr 28 koosseisus). Ajendiks kõnealuses episoodis kriminaalmenetluse alustamiseks sai kriminaalasjas nr 14230103161 teostatud toimingute käigus kogutud info selle kohta, et AA (praeguse perekonnanimega N) on andmas AK või MP vahendusel enda sõidueksami eduka sooritamise kindlustamiseks Maanteeameti eksamineerijale pistist. Kriminaalmenetluse aluseks oli tõsiasi, et AN selline käitumine vastas KarS § 297 lg 1 tunnustele. Meelis Vaarmetsa võimalik osalus pistise vahendamises oli jälitustoimingute taotlemisel ja alustamisel küll teadmata, kuid see ei välista seaduslikul alusel muuhulgas ka jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust Meelis Vaarmetsa tegude tõendamiseks. Erinevalt apellandi väitest pole toimunud mingit omavahel mitteseotud kriminaalasjade ühendamist. Kriminaalasja nr 14221000007 kohtueelse menetluse raames tuvastati mitmed Maanteeameti eksamineerijatele pistise või altkäemaksu andmise, lubamise ja vahendamise faktid, kusjuures osad episoodid olid omavahel seotud altkäemaksu vahendaja kaudu (sama vahendaja mitmes episoodis), osad altkäemaksu võtja kaudu (sama altkäemaksu võtja mitmes kuriteoepisoodis), osad episoodid, nagu näiteks Meelis Vaarmetsa episood, olid ühe suurema kuritegeliku skeemi võrdlemisi iseseisvad osad. Meelis Vaarmetsa süüdistusasja eraldi menetlemisel ei oleks prokuröri seisukohalt esitatavate tõendite mahus ega ka ajas märkimisväärset kokkuhoidu saavutatud.

Meelis Vaarmets valis enda süüküsimuse lahendamiseks kõige ressursimahukama menetlusliigi. Seda tehes kasutas ta üldmenetlusega kaasnevaid kaitseõiguse teostamise eeliseid vaid minimaalselt. Üldmenetluse ja mitte selle alternatiivide kasuks otsustades pidi Meelis Vaarmets arvestama mitte üksnes märkimisväärselt ajamahuka kohtumenetlusega, vaid ka suuremate menetluskuludega. Märkimisväärne on fakt, et kuigi M.Vaarmetsa kaitsja juhtis juba kaitseaktis kohtu tähelepanu väidetavale kriminaalasjade ebaseadluslikule ühendamisele, taotles ta vaid süüdistusakti prokuratuurile tagastamist, mitte M.Vaarmetsa kriminaalasja eraldamist eraldi menetlusse. Eraldamise taotlust ei esitanud kaitsja ei kohtulikus eelmenetluses ega ka kohtuliku arutamise algfaasis, mööndes sellega ilmselt M.Vaarmetsale ja teistele süüdistatavatele etteheidetavate kuriteoepisoodide omavahelist seotust. Järelikult aktsepteeris kaitsja vaikimisi ka fakti, et tema kaitsealuse kriminaalasja menetletakse teiste süüdistatavate süüdistusasjaga koos ning sellest tulenevalt on menetluskulu ilmselt suurem. Möönda tuleb tõsiasja, et maakohus pole M.Vaarmetsa kaitsjatõstatatudmenetluse alustamist ja väidetavat ebaseaduslikku ühendamist puudutavaid argumente kohtuotsuses analüüsinud.Selles osas on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse motiive vastavalt täiendada, ilma otsust Meelis Vaarmetsa osas tühistamata. Eelnevale tuginedes asub prokurör seisukohale, et Meelis Vaarmets mõisteti süüdi seaduslikult kogutud tõenditele tuginedes. Alus Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks puudub. Järelikult ei kuulu rahuldamisele Meelis Vaarmetsa kaitsja apellatsioonis esitatud põhitaotlus ega ka alternatiivne taotlus. Prokuratuur palub jätta vandeadvokaat Ahto Sirendi esitatud apellatsioon täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon Meelis Vaarmetsa osas muutmata, täiendades vajadusel maakohtu otsuse motiive. Prokurör jääb 25.05.2018 esitatud apellatsiooni juurde ning palub prokuratuuri apellatsioon selles toodud motiividel rahuldada. SÜÜDISTATAVA ELDAR ABDULLAJEVI KAITSJA SEISUKOHT:

Selle asemel, et paluda kohut mingite objektiivsete asjaolude tõttu vähendada temalt väljamõistetavaid menetluskulusid, otsustas Eldar Abdullajev laimata oma kaitsjat.

RIHO LEPIKU KAITSJA SEISUKOHT:

Lõppkokkuvõttes kaitsja tõdeb, et maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on tehtud kohtuotsuses vajaliku põhjalikkusega analüüsinud kõiki esitatud tõendeid nende kogumis ja Riho Lepikule inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme asjaolusid ning jõudnud veenva ja õige järelduseni, miks ei olnud tuvastatav Riho Lepiku poolt KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning mõistnud ta põhjendatult õigeks. Kaitsja peab vajalikuks veel märkida, et maakohtu otsuses tõendite analüüsi ja nende kogumis hindamise tulemusena maakohtu poolsete lõppjärelduste ja siseveendumuse väljakujunemine on lugejale selgesti jälgitav. Kaitsja palub apellatsioonikohtul käesoleva kriminaalasja läbi vaatamisel avaldada maakohtu kohtuistungi protokollid. Palub apellatsioonikohtul kontrollida, kas käesolevas kriminaalasjas prokuröril oli seadusest tulenev pädevus maakohtu menetluses oleva kriminaalasja raames 14.12.2017.a. sideettevõtjalt andmete nõudmise loa väljaandmiseks ja saadud andmete alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete 16.01.2018.a. protokolli kohtuistungil kasutamiseks. Kaitsja palub hüvitada Riho Lepikule ka apellatsioonimenetluse kulud. Lähtudes ülaltoodust palub jätta prokuröri apellatsioon Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsuse peale rahuldamata ja Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsus millega mõisteti Riho Lepik talle esitatud süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi õigeks, muutmata. Riho Lepiku menetluskulud hüvitada Riho Lepikule, jättes need riigi kanda.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

apellatsioonidega

ja

kirjalike

kogutud tõendid on menetlus alustamata jätmise tõttu ebaseaduslikud, mistõttu puudub tõendikogum ja Meelis Vaarmets tuleb seetõttu õigeks mõista. Kaitsja ei ole eraldi tõenditele viidates nende lubatavust, seaduslikkust vaidlustanud ega maakohtu poolt usaldusväärsete tõenditega arvestamise suhtes vastuargumentatsiooni esitanud, mistõttu ka kolleegium, nõustudes maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, ei pea vajalikuks apellatsiooni väitele vastamiseks sellist põhjendust esitada.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasja nr 14221000007 menetlemisel ehk siis ühe kriminaalasja menelemisel ilmnenud rida Maanteeameti eksamineerijatele pistise või altkäemaksu andmise, lubamise ja vahendamise fakti, milles olid ka kahtlustused erinevatele isikutele esitatud. Seejuures osad kuriteod olid omavahel seotud altkäemaksu vahendaja kaudu, osad altkäemaksu võtja kaudu, osad kuriteod olid iseseisvad, kuid tegemist oli ühtse skeemina tegutseva Maanteeameti ametnike poolsete ametialaste kuritegudega. Seega pole tegemist kohtueelsel uurimisel erinevate, mitmete kriminaalasjade ühendamisega KrMS § 126 lg 1 mõttes. Kohtuasja materjalide kohaselt juba kohtueelse menetluse käigus oli osa isikute suhtes KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud ( 4 kd. t.lk. 58-75). Kuus isikut sõlmisid prokuröriga kokkuleppe ja nende osas on tehtud eraldi otsus kokkuleppemenetluses( 4 kd. t.lk.91-100). Ülejäänud isikute osas saadeti süüdistusakt üldmenetluse kohaldamiseks maakohtule. Kaitseaktis on kaitsja, põhjendusega, et kriminaalasja ühendamine oli ebaseaduslik, taotlenud süüdistusakti prokuratuurile tagastamist( 1 kd. t.lk. 22-24). Maakohtu eelistungil on kaitsja jäänud esitatud taotluse juurde ja maakohus on oma määruses juba jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole ühendatud kriminaalasjadega vaid algselt juba ühe kriminaalasjaga ning süüdistusakti prokuratuurile tagastamise seaduslikud alused puuduvad. Süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele( 1 kd. t.lk. 45). Seega on maakohus juba kohtu alla andmise määruses käsitanud kaitseversiooni ebaseaduslikust kriminaalasjade ühendamisest. Ei kaitseaktis ega ka eelistungil pole kaitsja taotlenud Meelis Vaarmetsa suhtes kriminaalasja eraldamist ning asjaolu, et kohus arutab kriminaasja süüdistusakti järgi on kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 1, mistõttu ebaseaduslikust üldmenetlusest rääkida ei saa. Samuti kolleegium osutab, et asjaolu, et kohus arutab süüdistusakti kohaseid, kuid omavahel mitteseotud süüdistusi, pole KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud õigeksmõistva otsuse tegemise aluseks.

Viimast asjaolu ja sellel teemal läbirääkimiste pidamist kaitsjaga on kinnitanud oma kirjalikes selgitustes ka prokurör, kes tõdes, et korduvate vestlustes kaitsjaga oli aru saadav, et ta on nimetatud lõpetamist kaitsealusega arutanud. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav tõstatanud küsimust sellest, et kuigi tema soovis kriminaalasja materjalidega tutvuda, pole kaitsja seda ülesannet täitnud. Kolleegium leiab, et apellandi väide on paljasõnaline ja kolleegiumil puudub alus kahtluse alla seada kaitsetoimingute tegemist. Kohtuistungiks ettevalmistamine, mis kätkeb endas ka kaitsakti koostamist, on olnud maakohtu seisukohalt põhjendatud toiming ning ka ringkonnakohus hindab toimingut vajalikuks. Istungiteks ettevalmistumise 3 tunnist aega saab hinnata mõistlikuks ja kohtuistungitel viibimise aja määramisel on aluseks kohtuistungi protokollist nähtuv iga istungi toimumise aeg ning maakohus on nimetatud osas kaitsjtasu põhjendatust kontrollinud ning teinud seejuures ka oma korrektuurid( 5 kd. t.lk. 82-84, 230-233282-284, 332). Kolleegium leiab, et kaitsjatasu on maakohtu poolt arvestatud õigesti, väljamõistetud summad on kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p 4 ettenähtuga ja RÕS alusel kehtestatud tasumääradega. Kohtukolleegium osutab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Eldar Abdullajev kogu menetluse kestel avaldanud oma rahuolematust kaitsja poolt tööülesannetesse suhtumise osas. Süüdistataval oli võimalus esitada kaitsja suhtes taandamistaotlus, kuid seda õigust ta ei realiseerinud. Nähtuvalt kohtuistungi protokollidest ei olnud kohtul kaitsjale märkusi ega etteheiteid ning kohus ei tuvastanud KrMS § 55 lg-s 1 ettenähtud taandamisaluseid. Eldar Abdullajev on leidnud, et ka 12 kuu jooksul menetluskulude tasumine käib tal üle jõu. Põhjendusteks on süüdistatav märkinud, et ametlikult ei tööta, teeb juhutöid, elab üürikorteris. Kolleegium leiab, et eelnimetatud asjaolud ei anna alust KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks. Süüdistatav ei ole esitanud kohtule tõendeid sellest, et ta on töövõimetu. Vastupidiselt on apellant ise kirjutanud, et ta teeb juhutöid. Samuti pole ta tõendanud, et tal puudub igasugune vara. Arvestada tuleb kuriteo iseloomuga, tegemist oli altkäemaksu andmisega, milleks Eldar Abdullajevil oli raha. Kohtuistungil on prokurör teinud ettepaneku karistada Eldar Abdullajevit KarS § 298 lg 1 sankstioonis ettenähtud rahalise karistusega. Süüdistataval oli arusaadav, et süüdimõistmisel võib kohus nõustuda prokuröri karistust puudutava ettepanekuga, kuid süüdistatav ei väljendanud kohtuistungil, et tal puuduvad vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et maakohus on KarS § 73 kohaldamisel just arvestanud asjaoluga, et süüdimõistmisega kaasnevad märkimisväärsed menetluskulud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu otsus Eldar Abdullajevilt menetluskuludena kaitsjatasu summas 3414 eurot väljamõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

isikute suhtes ja jälitusprotokollides toodud ajavahemikel. Jälitustoimingute käigus toimunud seaduse rikkumisi maakohus ei tuvastanud. Kolleegium osutab siinkohal KrMS § 1261 lg 4 ettenähtule, milles sätestatud põhimõtet on käsitanud oma lahendites ka Riigikohus( vt nt 3-1-1-31-11), et jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Seega on kohus esitatud jälitustoimingu protokolle, kaasa arvatud 15. aprillil 2016 koostatud protokolli, hinnanud need lubatavateks tõenditeks põhjusel, et jälitustoimingu käigus pole rikkumisi aset leidnud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt nimetatud asjaolu aga ei tähenda alati ja igal juhul, et eelnimetatud kriteeriumi alusel lubatavaks tõendiks hindamisel puuduks kohtul õigus muudel alustel siiski jõuda järeldusele, et tegemist on lubamatu tõendiga või lubatud tõend jätta tõenikogumist välja selle ebausaldusväärsuse tõttu. Ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-11 on sedastatud, et kohus ei saa tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Seejuures teeb Riigikohus viite KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttele, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega kolleegium leiab, et ka pärast seda kui kohus on jõudnud järeldusele, et jälitustoimingud olid läbi viidud kooskõlas seadusega, tuleneb maakohtu poolt jälitustoimingu protokolli kui tõendile hinnangu andmine KrMS § 61 ja KrMS § 312 nõuetest ja on seega seaduslik. Maakohus on lugenud 15.04.2016 ( tõend 27, 3 kd. t.lk 242-254) koostatud jälitusprotokolli p 11, kus on kajastatud 04. septembri 2015 aastal, ajavahemikus 13:46 kuni 16:23 AK, AS ja Riho Lepiku käitumist, lubamatuks esmalt ja ka kohtuotsust läbivalt põhjusel, et varjatud jälgimise käigus teostatud videosalvestis ei kajasta kogu protokollis kirjeldatud sündmusi, mistõttu pole jälitusprotokoll kontrollitav. Puuduvad ka fotod. Seejuures viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-131-13. Lahendile viite asjakohasuse osas nõustub kolleegium prokuröri apellatsioonis esitatuga, et Riigikohtu eelnimetatud lahendist tuleneb kohtu kohustus jälitustoimingu protokolli ja teabesalvestise omavahelise vastavuse pinnalt hinnata tõendi usaldusväärsust, mitte lubatavust. Samuti tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et viidatud lahendis oli tegemist teiseliigilise jälitustoiminguga ja nimelt kehtinud KrMS § 118 sätestatud toiminguga, kus aga oli saadud teabe salvestamine seaduse kohaselt kohustuslik. Vaidlustatud juhul on aga jälitustoiminguks KrMS § 1265 ettenähtu. KrMS § 1255 lg 2 aga ei näe ette, et varjatud jälgimine tuleks obligatoorselt videosalvestada või pildistada. Nii on KrMS § 1265 lg-s 2 sätestatud, et varjatud jälgimise käigus vajaduse korral videosalvestatakse, pildistatakse või kopeeritakse või talletatakse kogutud teave muul viisil. Eelnev annab aluse nõustuda prokuröri järeldusega, et varjatud jälgimist kajastav jälitustoimingu protokoll on KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud tingimuste täitmisel lubatav tõend ka juhul, kui varjatud jälgimise käiku pole videosalvestatud ega pildistatud vaid on talletatud muul viisil. Siinkohal kolleegium märgib, et käesolevas asjas on uurimisasutus teostanud osaliselt nii pildistamist kui videosalvestamist, kuid koguulatuses on varjatud jälgimise käigus kogutud teave dokumenteeritud jälitustoimingu protokollis, nagu see on ettenähtud KrMS § 12610 lg 1 p 1-6. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks või ka võimalikuks kogu varjatud jälgimise käiku videosalvestada või pildistada, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Seega nimetatud asjaolu ei anna alust hinnata varjatud jägimise protokolli ei tervikuna ega osaliselt lubamatuks tõendiks.

Küll aga annab osaline videosalvestamise ja ka fotod, neid vahetult kohtuistungil uurides võimaluse neid jälitusprotokolliga võrrelda ja selles osas vastavust kontrollida. Maakohus ei tuvastanud jälitusprotokolli mittevastavust lisatud videosalvestusega ja fotodega. Ka kolleegium, kontrollides salvetuse vastavust protokollile, mingit erinevust ega vastuolu ei tuvastanud, mis kolleegium arvates kinnitab kogu protokolli usaldusväärsust. Maakohus on protokolli sisu analüüsides leidnud, et protokoll ( 3 kd. t.lk. 250-251) kajastab umbmääraseid mõisteid, mis muudab protokolli kontrollimatuks subjektiivseks arvamuseks. Maakohus on märkinud, et protokollis ei ole kirjeldatud Majandus-ja kommunikatsiooniministri määruse nr 50 lisa 4 p 2.1 nimetatud tõsiseid vigu, mida AS tegi. Kohtukolleegium märgib, et jälitusprotokollist ei nähtu, et varjatud jälgimise käigus oleks kasutatud seadusega lubatud mõõtevahendeid aja või kiiruse täpseks tuvastamiseks. Seega protokollis kajastatud eksamiauto sõidukiiruse ja manöövrite tegemiseks kulutatud aja määratlused saavadki olla vaid hinnangulised. Samuti tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et jälitustoimingu protokoll ei ole tõendiks, milles antakse hinnang sõidueksami sooritusele vastavalt Majandusja kommunikatsiooniministri määrusele. Eelnimetatud hinnang vajab eriteadmisi, milliste olemasolust antud juhul jälitustoimingut läbiviinud isikute puhul tõendid puuduvad. Samuti pole jälitusprotokolli näol tegemist asjatundja ega ekspertarvamusega. Kolleegium osutab, et KrMS § 1265 ettenähtud varjatud jälgimine seisneb jälitustoimingule allutatud isiku, asja kohta andmete varjatud kogumises visuaalsel teel. Antud juhul ongi protokollis kajastatud visuaalse vaatluse andmed vaatlusobjektist ja toimunust. Asjaolu, et protokollis on toimunu kirjeldusele antud omapoolne hinnang vahetult tajutu osas ei tee iseenesest protokolli kontrollimatuks, kuna nähtu kirjeldus on protokollis kajastatud ja kohtul on võimalik toimunut endal hinnata. Kolleegium leiab, et jälitusprotokolli andmeid ja kogutu teavet on võimalik analüüsida ning maakohtu poolt väidetud umbmääraste mõistete kasutamine protokollis ei muuda protokolli kontrollimatuks ega anna alust tõendi tunnistamiseks ebausaldusväärseks. Maakohus on (otsuse lk. 20) hinnanud jälitusprotokolli kontrollimatuks ka põhjusel, et see on koostatud 9 kuud hiljem. Esmalt kolleegium märgib, et kui jälitustoiming tehti 04 septembril 2015 ja protokoll koostati

Kohus on ka leidnud, et jälitusprotokoll on eesmärgipäraselt hiljem koostatud, on süüdistatava kallakuga. Samas pole kohtuotsuses analüüsitud ühtegi tõendit, mis selliseks väiteks aluse annab. Kolleegium leiab, et kui kohus heidab menetlustoimingu teinud isikule ette süüstava tõendi kunstlikku loomist, siis peab kohus ka ära näitama tõendid, millel selline järeldus tugineb, mida aga vaidlustatud otsuses tehtud ei ole. Varjatud jälgimise teostamisel, visuaalselt nähtu koos liiklussituatsioonide kirjeldusega vahetult tajutu osas protokollis kajastamine, ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isiku erapooletuses. Samas ei saa kolleegium nõustuda prokuröri seisukohaga kohtu poolt omaalgatuslikult uute tõendite kogumisest. Nimelt sätestab KrMS § 14 kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, millised kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja milliseid kohus on vahetult uurinud. Kohus on erapooletu õigusemõistja. Kolleegium leiab, et kui kaitsja või prokuröri poolt on seatud kahtluse alla tõendi lubatavus ja /või usaldusväärsus, on teise poole kohustus esitada siis tõendi kohtukõlbulikkust ja usaldusväärsust kinnitavad tõendid. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on kohtu poolt tõendite omaalgatuslik kogumine erandlik ning kui kohtul oli võimalik prokuröri seisukohalt süüdistust toetavale tõendile omapoolne hinnang anda, pole uute tõendite kogumata jätmine kohtule etteheidetav. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et maakohus on 15. aprilli 2016 aasta jälitustoimingu protokolli p-le 11 andnud ebaõige hinnangu. Kolleegiumi leiab, et puudub alus kahelda, et jälitustoimingu protokoll on koostatud jälitustoimingu käigus ja protokollis kirjeldatud viisil kogutud teabe alusel. Ringkonnakohus hindab protokolli tervikuna lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks ning annab sellele Riho Lepikule inkrimineeritud kuriteo tõendatuse ja süü küsimuse otsustamisel, koos teiste kohtule esitatud tõenditega otsuses ka oma hinnangu.

selgitus on mõistusepärane ning kolleegium leiab, et asjaolu kas Riho Lepik raha vastu võttes ütles ainult aitäh või veel ühe lause AS sõidu iseloomustamiseks, ei oma sellist kaalu või olulisust, mis seaks kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse. Kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et tunnistaja ütluste hindamisel ei saa arvestamata jätta fakti, et tunnistaja annab detsembris 2017 ütlusi sellest, mis juhtus 2015 aasta septembris. Seega on usustav, et tunnistaja võib mingeid nüansse ja lauseid täpselt mitte mäletada. Samuti tuleb arvestada ka asjaoluga, et nii kohtuotsuse kui ülekuulatud tunnistajate kui ka AK enda ütluste kohaselt andis ta altkäemaksu erinevatele eksamineerijatele ja osaliselt ka korduvalt, mis võib hägustada tema mälupilti just konkreetsele isikule altkäemaksu andmisele eelnenud ja järgnenud sündmuste detailide osas. Kohus on ka leidnud, et kuna tunnistaja AK andis kohtueelsel uurimisel ütlusi vahi all olles, seejärel lahendati tema kriminaalasi kokkuleppemenetluses, ei saa välistada teatud ütluste andmist vastukaaluks vahi alt vabastamisele. Esmalt kolleegium osutab, et isiku, kelle suhtes on toimunud menetluse eraldamine ja kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistev otsus, ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-100-15 sedastatud põhimõttega. Samuti tuleb arvestada, et antud ütlustega on AK süüstanud teadvalt ka ennast ning pealegi ei ole tõendiks tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused vaid tunnistaja poolt ristküsitluse käigus kohtuistungil antud ütlused. Ristküsitluse käigus on AK aga andnud ütlusi sellest, et enne eksamit valis momendi ja pöördus AS eksamineerija Riho poole lausega, et kas tal on võimalik aidata. Sai vastuse, et vaatame( 5 kd. t.lk. 114). Kinnitas korduvalt, et ei mäleta küll kas raha üleandmiseks kohtus Riho Lepikuga pärast AS eksami tegemist kohe samal päeval või järgmisel päeval, kuid kindlasti kohtus ja andis 160 eurot Riho Lepikule üle. Riho Lepik võttis raha vastu. Samuti puudub alus arvamuseks, et AK annab kohtuistungil tunnistajana ütlusi mingil põhjusel sunnitult või et tema poolt Riho Lepiku kohta süüstavate ütluste andmise eesmärgiks oleks enda olukorra parandamine, kergendamine või soov vastutusest vabaneda. AK-l puudus üldse igasugune kohustus, pärast tema suhtes süüdimõistva otsuse tegemist, ütlusi anda. Seega pole kohtu poolne põhjendus asjakohane ega anna alust käsitada AK ütlusi ebausaldusväärsetena. Kohus on otsuses asunud seisukohale et ainukeseks Riho Lepikut süüstavaks tõendiks on tunnistaja AK ütlused. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Nimelt on AS andnud ütlusi, et ta andis AK-le raha, saades aru, et annab raha eksamineerija jaoks. Sai aru, et maksab selle eest, et eksamineerija pigistab silma kinni väiksemate rikkumiste osas. Samuti AK selgitas, et tõsiste rikkumiste korral ei saa eksamit lugeda sooritatuks ja siis raha tagastatakse( 5 kd. t.lk. 245-250). Antud juhul puudub igasugune vaidlus selles, et AS eksamineerijaks oli Riho Lepik. Nimetatud AS ütlus on käsitatav Riho Lepiku süü tõendatuse tuvastamisel süüstava kaudse tõendina. Kohus on, tuginedes AK kodust ja tema kinnipidamisel äravõetud rahasummadele leidnud, et välistatud pole AK poolt õpilastelt saadud raha endale jätmine. Pole välistatud, et jättis õpilastele vaid mulje, et annab raha eksamineerijatele. Kolleegium leiab, et selline vaid sularaha olemasolul põhinev järeldus on kummutatud kohtuistungil ülekuulatud JT, eksamineerija, ütlustega sellest, et ta on korduvalt AK-lt altkäemaksu vastu võtnud juhul, kui eksami sai sooritatuks lugeda. Enne eksamit astus AK tema juurde ja palus eksami tegijat võimalusel aidata. Kui eksam lõppes positiivselt siis AK andis Maanteemaeti büroo juures õues käepigistuse teel raha üle. Nii ei olnud, et kohe pärast eksami sooritamist keegi kohe jooksis( 5 kd. t.lk.136-140).

Samuti on kohtuistungil andnud ütlusi MM, kes kinnitas, et on AK-lt korduvalt võtnud vastu altkäemaksu. AK pöördus tavaliselt enne eksamit tema poole ja palus abi eksami sooritamisel. Tal oli välja kujunenud alati abi palumise lause. Raha sai AK-lt kas samal päeval või järgmisel päeval ja raha üleandmine toimus tervitamise teel ( 5 kd. t.lk. 171 pöördel -175). Kolleegium leiab, et eelnimetud ütlused, millised kohus on ebasaduslikult AK ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel kõrvale jätnud, kinnitavad tunnistajana ülekuulatud AK ütlusi altkäemaksu andmise asjaolude kohta ning annavad teavet AK käsitumismustrile ning on kaudsete tõenditena käsitatavad ka Riho Lepiku süü küsimuse lahendamisel. OS ütluste kohaselt andis ta AK-le raha eksamineerija jaoks. Sõidueksamit ta tõsiste sõiduvigade pärast positiivselt ei sooritanud. Läbi kukkunud eksami järgselt pakkus AK talle raha tagasi, kuid ta ei võtnud vaid käskis järgmisele eksamineerijale anda( 5 kd. 220-222). Maakohus on tunnistaja ütlustele andnud täiesti meelevaldse tõlgenduse. Nimelt on maakohus leidnud, et tunnistaja ütlused tõendavad, et AK-l oli komme õpilaste raha omastada. Tunnistaja on andnud aga täiesti vastupidised ütlused. Siinkohal kolleegium uuesti osutab ka AS ütlustele osas, kus ta kinnitab, et kokkulepe AK-ga oli selline, et kui eksamit ei soorita, saab raha tagasi. Samuti on ekslik kohtu seisukoht, et AK poolt õpilaste raha omastamist kinnitab asjaolu, et MOlt saadud kupüürid ei liikunud edasi eksamineerijale, viimaselt võeti ära teised kupüürid. Seega on kohus järeldanud raha omastamise sellest, et AK andis küll eksamineerijale raha, kuid teised kupüürid. Kuidas selline olukord on raha omastamisena käsitatav jääb kolleegiumile selgusetuks. Kolleegium märgib, et vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 saab kohus kohtuotsuses tugineda ja anda hinnagu vaid tõenditele, millised on kohtule esitatud ja vahetult uuritud ja protokollitud. Maakohtule esitamata jäetud Maanteeameti eksamivideole AS eksami soorituse kohta oletusliku sisu andmine on seega hinnatav KrMS § 15 lg 1 sätestatu rikkumisena. Prokuröri poolt kohtule esitatud 14.12.2017 väljaantud sideettevõtjalt andmete nõudmise loa ja saadud andmete alusel 16.01.2018 koostatud saadud andmeid kajastava protokolli on maakohus tunnistanud lubamatuks. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et ta ei vaidlusta maakohtu seisukohta, seega kolleegium nimetatud järelduse seaduslikkust ei analüüsi. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt eeltoodud tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud Riho Lepikule inkrimineeritud kuriteo lahendamisel hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata ja ekslikele seisukohtadele. Nimetatud vead on käsitatavad kogumis kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, mis on maakohtu otsuse tühistamise aluseks ja põhjendab apellatsioonikohtu poolt uue otsuse tegemist.

kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse pinnalt on arusaadav, et AK pöördumine ja altkäemaksu lubamine Riho Lepiku poole toimub vahetult enne sõidueksamit, mis sai alguse Maanteeameti Tallinna Mustamäe teenindusbüroo platsilt. Kuriteo toimepanemise koha kohta on ütluis andnud tunnistaja AK. Seega oli kuriteo toimepanemise koht vajalikul määral tuvastatav.

tõlgendamine ja praktika kooskõlas määruse lisas ettenähtuga ning Riho Lepiku vastupidine väide hinnatav ennastõigustavana ja ümber lükatud eelnimetatud tõendite alusel. Süüdistatav on eitanud 04.09.2015 aastal igasuguse kontakti AK-ga. Seega on süüdistatava ja tunnistaja ütlused toimunud kohtumise kohta vastuolus. Eelpool ( otsuse p 14.2) on ringkonnakohus jõudnud järeldusele, et maakohus on andnud tunnistaja AK ütluste usaldusväärsusele ebaõige hinnangu ning vastupidiselt maakohtuga ringkonnakohus leidis, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda ning tema ütlused on tõendina arvestatavad. AK on anud ütlusi, et eksamineerijad seisid oma eksamiautode juures ja nii oli mäletamise kohaselt ka Riho Lepiku puhul. Ta läks Riho Lepiku juurde vahetult enne AS poolt eksami sooritamist. Kolleegium märgib, et nimetatud, vahetult enne eksami toimumist, AK suundumine eksami autode juurde on kinnitust leidnud jälitustoimingu protokollis kajastatuga ja seda osas, kus kohtul oli võimalik seda ka salvestise alusel kontrollida. Seega on tema ütlused kooskõlas eelnimetatud tõendiga. Jälitustoimingu protokolli kohaselt kõnnib AK eksamiautode juurde kell 14.47 ja 15.11 kõnnib enda auto juurde tagasi. Kolleegium leiab, et AK ütlused koos neid kinnitava jälitustoimingu protokolliga seavad kahtluse alla Riho Lepiku väite igasuguse suhtluse puudumisest AK-ga 04. septembril 2015. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et Riho Lepiku ütluste osa, mis puudutab 2015 aastal Maanteameti poolt uute metoodikate juurutamist, üldisi ekasimineerija ülesandeid ja töökliima keerukust, usaldusväärsust pole alust kahtluse alla seda, kuid sellekohased ütlused pole süü küsimuse otsustamisel relevantsed. Puutuvalt aga temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel tähtsust omavaid ütlusi, siis eeltoodud põhistusel on alust hinnata need ennastõigustavateks ja kummutatuiks, mistõttu nendele kohtuotsust rajada ei saa.

hiljem altkäemaksu ka faktiliselt vastu võttes, paneb ta toime ametialase kuriteo ja nimelt tahtliku altkäemaksu võtmise. Tal oli võimalik altkäemasu lubamisega mitte nõustuda, seda ka AK-le selgelt väljendades. Kuigi ta ei seadnud altkäemaksu faktilist vastuvõtmist endale eesmärgiks, siis nõustudes AK poolt altkäemaksu lubamisega, pidas ta ka võimalikuks positiivse eksamitulemuse andmisel atkäemaksu saamist, mis tegelikult ka toimus. Seega on altkäemaksu võtmisel koosseisuks vajalik vähemalt kaudne tahtlus tuvastatav.

õigeksmõistmise ja tema kasuks menetluskulude riigilt väljamõistmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata. Süüdistatava Eldar Abdullajevi ja Meelis Vaarmetsa kaitsja apellatsioonid jätab rahuldamata. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt.

süüdistatavate suhtes prokuröri apellatsioon ringkonnakohtus menetlust kaasa ei toonud. Seetõttu on nimetatud alusel menetluskulude riigi kanda jätmine ringkonnakohtu veendumuse kohaselt loogiline ja apellatsiooni piire ning menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid arvestatav vaid Riho Lepiku poolt kantud menetluskulude osas. Meelis Vaarmetsa suhtes toimunud apellatsioonimenetluse tõi kaasa Meelis Vaarmetsa kasuks esitatud kaitsja apellatsioon. Ringkonnakohus jättis Meelis Vaarmetsa osas maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni kui põhjendamatu rahuldamata. Seega on tema apellatsioonimenetluse tulem KrMS § 337 lg-1 p 1 ettenähtud lahend ja kehtib KrMS § 185 lgs 2 esitatud põhimõte, et menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides oli apellatsioon esitatud. Seega kuuluvad apellatsioonimenetluses Riho Lepiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu Eesti Vabariigilt Riho Lepiku kasuks väljamõistmisele, Meelis Vaarmetsa kaitsja menetluskulud kuuluvad süüdistatavalt väljamõistmisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.