Liiklussüüteod

Tartu Maakohtu 31.08.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6119 tunnistati J.A süüdi KarS § 199 lg. 2 p. 9 järgi ja § 263 lg. 1 p. 1 järgi ning karistati liitkaristusega 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg. 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõista J.A-le karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

19.04.2018 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava J.A suhtes karistusjärgse kontrolli kohaldamise otsustamiseks. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on isik ohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas), ohtlik lastele (risk ühiskonnas) ja ohtlik ametnikele (risk vanglas). Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 80% ja vägivaldse kuriteo tõenäosus 76%. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse taset, toetab Tartu Vangla kinnipeetava J.A osas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kinnipeetav märkis, et elukohta ei ole. Aasta tagasi oli elukoht, siis olid paremad seisud. Ei ole suhelnud enam selle inimesega. Elama asuks Prantsusmaale. Usub, et keskkonnavahetus aitab. On noor ja palju vanglas istunud. Distsiplinaarkaristusi on palju, ei ole näidanud ennast kõige paremast küljest. Prantsusmaal saab 100% ilusti hakkama. Pärnusse elama ei asu. Tugiisik pakkus seda kohta, aga keeldus sellest, kuna seal on ümber kuritegelikud isikud ja on kergesti mõjutatav. See broneering on tühistatud ja Eestis elukoht puudub. Prokurör Milvi Väin märkis, et isiku jutt sellest on õige, et kui tema ümber on isikud, kes panevad kuritegusid toime, siis on lihtne ise ka kuritegelikule teele asuda. Kui ta tahab minna Prantsusmaale, siis ta võib seda teha ka peale käitumiskontrolli lõppu. Vangla on teada andnud, et tal on koht Pärnus olemas. Tuleks kohaldada käitumiskontrolli, aga lühemalt, siis saab ta mujale elama asuda. Kaitsja leiab, et kinnipeetaval Eestis elukoht puudub. MTÜ-sse elama asumise kohta tema nõusolekut ei ole. Kriminaalhooldus on asunud seisukohale, et J.A peaks minema varjupaika ja kunagi ehk tekib tal sotsiaalteenuse abil elukoht. Riigikohus on ka elukoha küsimusi lahendanud ja ütleb, et karistusjärgset käitumiskontrolli saab kohaldada ainult siis, kui isikul on juba eelnevalt elukoht olemas ja see on kinnitatud. Isik ei ole avaldanud soovi Pärnusse elama asuda. Kui elukohta kindlat ei ole, siis ei saa hooldust määrata. Mõistmatu on ka lisakohustuste kohta tehtud ettepanekud. Arusaamatu on, millisele ravi allutada ja J.A ei ole selleks nõusolekut andnud. Samuti ettepanek mitte suhelda teatud isikutega. J.A on tuvastatud sügav puue ehk töövõime puudub, tegemist on psüühilise puudega, seega J.A ei saaks ka tööle kohustada. Vaadates distsiplinaarkaristuste sisu, siis kõik on seotud vabaduse piiranguga ja konfliktid on kerged sellest tulema. J.A puhul on asjakohased sotsiaalhoolekande ja eestkoste meetmed, mitte kriminaalhooldus. Kaitsja toetab J.A seisukohta ja palub käitumiskontrolli tema suhtes mitte kohaldada.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud kinnipeetava isikliku toimikuga, kuulanud ära J.A, tema kaitsja ja prokuröri, leiab, et J.A suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võimalik. KarS § 871 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses ja teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. J.A kannab praegu Tartu Maakohtu 31.08.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6119 mõistetud 3 aasta ja 4 kuu pikkust liitkaristust ja kannab karistuse lõpuni. Seega on täidetud

KarS § 871 lg 1 p 1 sätestatud tingimus. Kuivõrd isikut on karsitatud vähemalt 2-aasta pikkuse vangistusega kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, ei eelda KarS § 871 lg 2 tulenevalt karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine KarS § 871 lg 1 p 2 kohast varasemat üheaastast vangistust. Kõik karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise formaalsed eeldused siiski täidetud ei ole. Nimelt tuleb karistusjärgne käitumiskontroll KarS § 871 lg 1 kohaselt kehtestada KarS § 75 järgi. KarS § 75 lg 1 p 1 sätestab, et isik peab käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Riigikohus on leidnud, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel pole võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. Kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida (RKKKm, 3-1-1-45-16, p 7). J.A selgituste kohaselt tal elukohta Eestis ei ole ning vabanemise järel asub elama hoopis Prantsusmaale. Kriminaalhooldusametniku 02.04.2018 arvamusest nähtuvalt puudub kinnipeetaval vabanemise järel elukoht ning peale vabanemist on tal võimalik kasutada Lubja 7, Tartu varjupaiga teenust. Tartu Vangla 17.04.2018 iseloomustusest nähtuvalt asub isik elama MTÜ-sse Aktiviseerimiskeskus Tulevik aadressil Rääma 23, Pärnu. Kohtule esitatud materjalide hulgas, sealhulgas ka kinnipeetava isiklikus toimikus ei ole kinnituskirja ega mingit muud märget selle kohta, et isikule tõepoolest on antud aadressile elukoht kindlustatud ning puudub kindel ja kontrollitud teave elukoha kohta. Seega jääb kohtule arusaamatuks, kas broneering Pärnu aktiviseerimiskeskusesse on tehtud, kes selle ja millal on teinud ning kas MTÜ-lt vastav positiivne kinnitus sellele on ka saadud. Samuti avaldas süüdlane istungil ise, et ei soovi majutuda antud aadressil. Eeltoodust nähtuvalt puudub kinnipeetaval kindel vabanemisjärgne elukoht. Kohus ei saa allutada karistusjärgsele kontrollile isikut, kellel puudub elukoht, kuna kuuest käitumiskontrolli nõudest neli on seotud just kindla elukoha olemasoluga. Eeltoodust tulenevalt, jätab kohus J.A suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. Menetluskulud Riigikohus on leidnud, et kuivõrd käitumiskontrolli menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja. Samuti võivad menetluses tekkida menetluskulud ka sõltumata süüdimõistetu tahtest, mistõttu ei ole õige samastada karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse toimetamist isiku süüditunnistamisega KrMS § 180 lg 1 tähenduses. Võttes arvesse, et menetluskulude hüvitamine karistusjärgse käitumiskontrolli menetluses on seadusega reguleerimata ja lähtudes KrMS § 2 p-st 4, on riigikohus leidnud, et olukorras, kus karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse tulemina jäetakse käitumiskontroll kohaldamata, kannab tekkinud menetluskulud, sealhulgas lepingulisele kaitsjale makstud või määratud kaitsjale määratud tasu, riik (RKKKm, 3-1-1-1-16, p 9.3). Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud summas 141,60 eurot, so kaitsetasu vandeadvokaadi Otto Preemi poolt õigusabi osutamise eest, jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov täitmiskohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.