Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Prokuröri ja kannatanute apellatsioon rahuldada osaliselt.

Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluse kulud:

kannatanu YY kasuks tema õigusabikulud 2725,8 eurot ning süüdistatava VV kasuks tema õigusabikulud 600 eurot.

Määruse vaidlustamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kannatanud on esitanud tsiviilhagi, milles nõuavad 41 791 euro suurust hüvitist tekitatud varalise kahju eest.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kannatanute esindaja.

3.1 Prokurör taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist KarS § 264 lg 1 p 3 järgi ning tema karistamist 6-kuulise vangistusega. Prokurör taotleb aga, et selle

vangistuse jätaks ringkonnakohus KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kui VV ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti taotleb prokurör, et kohus rahuldaks kannatanute tsiviilhagi. Prokurör leiab, et maakohus on VV õigeksmõistmisel kohaldanud valesti materiaalõigust. Samuti on kohtuotsuse motiivid napid. Kohus on tõendeid hinnanud pealiskaudselt ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et esinevad kõrvaldamata kahtlused. Kuna VV-le ei heideta ette rotimürgi kasutamist enda majapidamises, peab prokurör asjakohatuks kohtuotsuses märgitut, et rotimürgi kasutamine majapidamises ei ole seadusega keelatud ega ole süüline tegevus. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et menetlejale üle antud koera väljaheite proov ei ole lubatud tõend. Prokurör märgib, et talle jääb mõistetamatuks, miks asjaolu, et tunnistaja andis menetlejale 7.12.2016 XXX hoovist leitud koera väljaheite üle 19.12.2016, välistab tõendi lubatavuse. Samuti jääb arusaamatuks, mida on kohus silmas pidanud, rääkides kriminaaluurimise läbiviimisest kannatanute ja tunnistajate poolt. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et kuna kriminaalasjas ei ole teostatud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla kannatanute ja tunnistaja KK ütlusi roosasid helbeid sisaldava koera väljaheite leidmise osas XXX hoovist. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et XXX hoovis oleks viibinud teisi koeri lisaks kannatanutele kuuluvatele koertele, on ilmne, et tegemist oli kannatanute raskesti haigestunud koera väljaheitega. Ekspertarvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud koera väljaheites difenaakumit. Difenaakum on sihtotstarbelt biotsiid, mis on mõeldud närilistest kahjurite tõrjeks. O meditsiinidokumentides oli tema diagnoosiks on kliiniliste tunnuste, anamneesi ja veretulemuste alusel märgitud, et tegemist on tõenäoliselt rotimürgi mürgistusega. Kohtus üle kuulatud loomaarst AV kinnitas, et O.l oli rotimürgistuse kahtlus. Teste, millega tuvastada mürgistust rotimürgitust, pole olemas, küll aga viitasid mürgistusele haiguse sümptomid: vere hüübimishäired, verejooksud. Kannatanu YY ja tunnistaja KK andsid kohtus ütlusi selle kohta, et nad kontrollisid valvekaamera salvestisi. Selgus, et 30.11-3.12 VV käis korduvalt pimedal ajal nende aia juures, toimetas midagi ja pärast seda jäi koer aia äärde midagi sööma. Kohtus uuritud asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga kinnitas neid ütlusi. KK kinnitusel ta enne koerte haigestumist ta nendega krundist väljaspool ei käinud, seega olid koerad kogu aeg kodu territooriumil. 4-5 päeva pärast reisilt tulekut leidis XX kohtus antud ütluste kohaselt nende krundilt aia äärest pudrusarnast ollust, milles olid roosad helbed. Pudrumassi asukoht oli täpselt sama, kus videosalvestistelt oli näha, et koer sööb midagi. Kutsutud politsei võttis teraviljapudru endaga kaasa. Kannatanu ütlusi kinnitas politseiametnik ML, kelle sõnul olid kaasavõetud pudrus roosakad aineosakesed, puder paiknes ca 30 cm kaugusel piirdeaiast ühes kogumis.

10.12.2016 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos sellele lisatud fototabeliga kinnitab, et sündmuskohalt XXX ja YYY vahelisest piirdeaiast ligikaudu 30 cm kaugusel XXX kinnistul leiti mullasel pinnal tumeroosa värvusega teraviljapudru sarnane aine. Ekspertarvamusest difenaakumit.

nähtub, et ekspertiisiks esitatud

roosat värvi teraviljaklombist

leiti

Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et X-d ise enda majapidamises rotimürki ei kasuta, samuti ei kasuta rotimürki enda majapidamises naaber JJ. Küll aga kasutab rotimürki enda majapidamises VV. Prokurör leiab, et kohtus uuritud tõendid viitavad üheselt VV-le kui isikule, kes rotimürki sisaldavat ainet XXX territooriumile pani. Kannatanute pere rotimürki enda majapidamises ei kasuta, samuti ei tee seda naaber JJ. Küll on rotimürk olemas VV majapidamises. Prokurör leiab, et pole alust kahelda kannatanu YY ja tunnistaja KK ütlustes selle kohta, et nad kontrollisid salvestisi pikka ajavahemikku hõlmavas osas, kuid VV oli teisel pool piirdeaeda näha toimetamas ainult enne koerte haigestumist viiel järjestikusel päeval. Olulist tähendust omab rotimürki sisaldava teraviljapudru asukoht XXX kinnistul. Välistatud on võimalus, et keegi viskas selle pudru tänavapoolse värava tagant 25 meetri kaugusele hoovi nii, et see jäi kompaktsena maapinnale. Eluliselt pole usutav, et keegi tuvastamata isik sisenes rotimürki sisaldava teraviljapudruga tänavapoolsest väravast XXX territooriumile, liikus hoovis, riskides enda tabamisega 25 meetrit XXX ja YYY kinnistute piirdeaia juurde ja pani pudru sinna selle asemel, et visata puder üle tänavapoolse piirdeaia XXX territooriumile. Prokurör on seisukohal, et VV käitus rotimürki XXX territooriumile pannes teadlikult ja tahtlikult. Kuigi pole olnud võimalik tuvastada, millisena esimesel korral rotimürk YYY territooriumile toimetati – pudru sees või mingil muul moel, pidi VV vähemalt möönma võimalust, et territooriumil vabalt ringi jooksvad koerad seda söövad ja soovis seda. Teisel korral on tuvastatud, et rotimürk pandi YYY territooriumile teraviljapudruga ja on ilmne, et VV sooviks oli, et koerad seda sööks. Samuti on ilmne, et koer O-le olid rotimürgi manustamise tagajärjel põhjustatud olulised kannatused, mis kajastuvad meditsiinidokumentides ja mille kohta andsid ütlusi kannatanud ja tunnistaja KK. Saadud tervisekahjustuse tagajärjel oli looma elu ohus. VV käitumine on käsitatav looma julma kohtlemisena.

3.2 Kannatanute esindaja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist KarS § 264 lg 2 p 3 järgi ning tsiviilhagi rahuldamist. Samuti taotleb kannatanute esindaja, et kannatanute õigusabikulud mõistetaks välja süüdistatavalt. Kannatanute esindaja leiab, et kohus on teinud tõenditest vale järelduse ning seda tuleks käsitada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kannatanute esindaja märgib, et VV süüd kinnitavad kaudsed tõendid, kuid Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud süüdimõistva otsuse tegemine kaudsete tõendite põhjal.

Sarnaselt prokurörile avaldab kannatanute esindaja arusaamatust kohtu seisukoha üle, et kuna ei ole teostatud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti. Ka peab kannatanute esindaja põhjendamatuks kohtu etteheidet, justkui oleks kannatanud ja tunnistajad asunud kriminaalmenetlust läbi viima. Seoses maakohtu otsuses öelduga, et kannatanu XX ütlused ei klapi ML omadega selles, et 10.12.2016 oli roosasid helbeid näha ka VV krundil, märgib kannatanute esindaja, et kannatu ütlusi kinnitab ka toimikus olev foto ning on võimalik, et politseiametnikule jäid helbed lihtsalt märkamata.

Kaitsja vaidleb vastu kannatanute esindaja väitele, nagu poleks vaidlust selles, et vähemalt ühel koeral tekkis eluohtlik mürgistus. Kaitsja seisukoht on, et vaidlust ei ole selles, et koer O oli tõsiselt haige, kuid tõendatud ei ole, et tal oleks olnud rotimürgi mürgistus. 30.novembri – 4.detsembri 2016 videosalvestised näitavad, et X-de ütlused VV toimetamiste kohta viie haigusele eelneva päeva jooksul on valed. Kaitsja leiab, et maakohus seadus põhjendatult kahtluse alla, kas menetlejale üle antud koera väljaheidetes leiduv rotimürk oli läbinud looma seedetrakti. Väljaheited sisaldasid roosakaid graanuleid, kuid rotimürgi graanulid kaotavad elusorganismi sattudes esialgse kuju ja värvi. Selleks, et toimeaine saaks imenduda, ei säili väljaheites terved graanulid, kui need on läbinud seedetrakti. Tervete graanulite sisaldumine väljaheites tähendab seda, et rotimürk ei ole läbinud koera seedekulglat, vaid on väljaheitesse hiljem lisatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

-

Maakohtu järeldused on kokkuvõtvalt järgmised: tõendatud on, et VV kasutas rotimürki, kuid rotimürgi kasutamine ei ole keelatud; tõendatud ei ole, et O-l tekkisid terviseprobleemid rotimürgi söömisest: haigusloo kohaselt pöörduti O-ga kliinikusse silmaprobleemide pärast, ka kliinikus tehtud analüüside tulemused ei kinnita mürgitust; kannatanu XX ütlused roosasid helbeid sisaldava olluse leidmise kohta hoovist ei lähe kokku tunnistaja ML ütlustega ja vaatlusprotokolliga; asitõendi vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabel ei tõenda, et VV paneks maha mingit ainet, ega seda, et koerad midagi söövad;

-

kuna kriminaalasjas ei ole tehtud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on tõendeid käsitlenud lünklikult, jättes osa tõendeid tähelepanuta. Samuti on kohus oma järelduste põhjendamisel esitanud tõendite sisu moonutatult. Lõpuks tuleb tõdeda, et kohus on teinud tõendite kogumisele etteheiteid, näitamata ära etteheite õiguslikku alust.

8.2 Väärib tähelepanu, et kriminaalasjas on tehtud toksikoloogia- ja narkootiliste ainete ekspertiis. Muuhulgas oli eksperdile esitatud küsimus, kas koera väljaheide sisaldab rotimürki, ning ekspertiisiks oli esitatud sündmuskohalt võetud koera väljaheide. Eksperdiarvamuses on ekspert kinnitanud, et koera väljaheitest leiti difenaakumit (tl. 43). Maakohus ei ole otsuses selgitanud, mis seab kohtu jaoks selle ekspertiisi tulemuse kahtluse alla ning miks kohus leidis, et vajalik oleks olnud varasem ekspertiis. St maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks see ekspertiisiakt ei olnud kohtu jaoks piisav tõendamaks, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti. Võib oletada, et maakohus pidas probleemiks mitte ekspertiisi aega, vaid seda, kuidas ekspertiisiks esitatud väljaheide saadud on. Nimelt on maakohus, seda küll ülaltoodud küsimusega sidumata, otsuse lk-l 7 heitnud ette seda, et kannatanute YY ja XX poeg KK andis menetlejale väidetavalt 7. detsembril 2016 XXX hoovist korjatud väljaheite proovi üle alles 19. detsembril 2016. Kohus märkis: „On tähtis, et kõik kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid oleksid lubatavad ja saadud seadusega kooskõlas. Lubamatu on, et kriminaaluurimist viivad läbi kannatanud ja tunnistajad. Tõend peab olema saadud usaldusväärselt, st kõiki

menetlusnorme järgides. Antud juhul andis tunnistaja KK menetlejale üle XXX väidetavalt 07.12.2016 korjatud koera väljaheite proovi, st 12 päeva hiljem. Kuigi tsiteeritud kohtuotsuse lõigust võib järeldada, et maakohtu hinnangul rikuti väljaheite proovi võtmisel menetlusõigust, ei ole kohus viidanud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku normile, mida kohtu hinnangul rikuti. Otsusest jääb arusaamatuks, kas kohus pidas väljaheite proovi kui asitõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks: esmalt on tsiteeritud lõigus räägitud tõendi lubatavusest, hiljem usaldusväärsusest. See, et väljaheite proovi andis menetlejale üle KK, ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist ega muuda tõendit lubamatuks. Asitõend on vastavalt KrMS § 124 lg-le 1 igasugune kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et ainsaks asitõendi kogumise viisiks võib olla menetlustoiming. Seega on asitõendina käsitatav ka objekt, mis antakse uurimisasutusele üle (seda on ringkonnakohus selgitanud ka varem, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-494). See, kui väidetavalt sündmuskohal olnud eset ei ole fikseeritud sündmuskoha vaatluse protokollis ja see antakse menetlejale üle pärast sündmuskoha vaatlust, võib seada kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse. Kohus peab aga sel juhul selgitama, miks tõendi hilisem üleandmine selle usaldusväärsuse kahtluse alla seab. Maakohtu otsuses sellist selgitust ei ole. Kohtukolleegium leiab, et väljaheite proovi hilisem üleandmine ei sea kahtluse alla selle päritolu ega anna alust arvata, et tõendit võiks olla muudetud. Seda, et helbeid sisaldavaid väljaheiteid 7. detsembril 2016 leiti, kinnitavad fotod, mida on asitõenditena vaadeldud (tl. 53, 68, 69). Y, X ja KK on kohtus antud ütlustes ühetaoliselt selgitanud seda, miks väljaheiteproov anti uurijale üle 19. detsembril 2016. Nende ütluste kohaselt informeerisid nad politseid rotimürki meenutavaid helbeid sisaldavatest väljaheidetest, kuid esialgu ei soovinud politsei proovi võtta. Seetõttu korjasid nad väljaheited ämbrisse ja panid kuuri (tl. 25, 28 pöördel, 31). Kaitsja on seadnud YY ütlused koera okse ja väljaheidete leidmise kohta kahtluse alla, leides, et need on vastuolus Loomade Kiirabikliiniku tõendiga. Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus YY ütlusi kõnealuse tõendiga vastuolus olevaks. Kaitsja näeb vastuolu selles, et YY ütluste kohaselt sai ta soovituse õu üle vaadata just Loomade Kiirabikliinikust (tl. 25), kuid Loomade Kiirabikliiniku tõendi kohaselt oli koeraomanikel foto koera väljaheitest olemas juba Loomade Kiirabikliinikusse pöördumise ajal. Ringkonnakohus märgib, et Loomade Kiirabikliiniku tõendi (tl. 40) kohaselt on omanikel foto koera okses olevatest rotimürgi graanulitest. See ei tähenda aga, et see foto oli omanikul Loomade Kiirabikliinikusse pöördumisel. Kuigi tõendil ei ole märgitud selle koostamise kuupäeva, nähtub selle sisust, et selle koostamise ajaks oli koer vähemalt teist päeva kliinikus: haiguslugu hõlmab 7. ja 8. detsembrit 2016. YY ütluste kohaselt soovitati tal just teise päeva hommikul vaadata õu üle. Koerade Kiirabikliiniku haiguslugu algab 6. detsembrist 2016. Seega teise päeva hommik oli 7. detsember 2016 ning tõendi koostamise ajal oli omanikul foto olemas.

Seda, et fotod koera oksest või väljaheitest on tehtud 7. detsembril 2016, kinnitab ka asutõendi vaatlusprotokoll (tl. 53). Kaitsja on seadnud kannatanute ütluste usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla veel väitega, et kannatanud, kes on esitanud tsiviilhagi, nõudes tekitatud kahju hüvitamist, on menetluse tulemusest majanduslikult huvitatud. See kaitsja seisukoht on selges vastuolus KrMS § 61 lg-tega 1 ja 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab hindama tõendeid kogumis. Nimetatud sätted välistavad ütluste ebausaldusväärseks lugemise ainult nende andja menetlusliku staatuse tõttu. Kannatanute ütlustega haakuvad 10. detsembril 2016 XXX hoovis sündmuskoha vaatluse teinud politseiametnik ML ütlused. ML kinnitas, et talle näidati teravilja sarnaseid värvunud osakesi sisaldavaid väljaheiteid, mis olid kogutud ämbrisse. Tema neid kaasa ei võtnud, kuna sai aru, et neid oli juba vaadeldud (tl. 30). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist nähtub, et ML on kõnealust ämbrit ka pildistanud (fotod 7, 8: tl. 38). Eelnevast tulenevalt on tõendi päritolu kontrollitav hoolimata sellest, et väljaheiteproov anti menetlejale üle 12 päeva pärast selle leidmist. Kannatanutele ei ole alust heita ette, et nad fotografeerisid hoovist leitud väljaheiteid ja säilitasid need. Maakohtu etteheide, et kannatanud on asunud kriminaaluurimist läbi viima, on õiguslikult põhjendamatu, kuna kannatanul on vastavalt KrMS § 38 lg 1 p-le 4 õigus kriminaalmenetluses tõendeid esitada. Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus toksikoloogia- ja narkootiliste ainete ekspertiisi aktile tuginedes tõendatuks selle, et kannatanute poolt uurijale üle antud koera väljaheite proovist leiti närilistest kahjurite tõrjeks kasutatavat difenaakumit. Kannatanute ja tunnistajate KK ja ML ütluste ning asitõendi vaatlusprotokollide (tl. 45 – 49 ja 53 – 69) alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ekspertiisiobjektiks oli XXX hoovist pärinevast väljaheitest võetud proov.

8.3 Rotimürgi sisaldumine koera väljaheites näitab, et koer on seda sisse söönud ja seega sai mürk sattuda tema organismi. VV kaitsja on seda järeldust vaidlustanud väitega, et kannatanute koera seedetrakti läbinult ei oleks rotimürk saanud oma esialgset värvi ja kuju säilitada, kuid kannatanute tehtud fotodel on näha terveid graanuleid. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tugineda üksnes asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kaitsja ei ole oma väite kinnituseks tõendeid esitanud. Üldtuntuks võib küll pidada seda, et seedimine kujutabki endast toidu mehaanilist ja keemilist lagundamist väiksemateks koostisosadeks, kuid kohus ei pea üldtuntuks seda, et kogu koera seedetrakti sattunud rotimürk peaks seeduma ning ükski rotimürgi graanul ei saa läbida koera seedetrakti oma esialgset kuju ja värvi kaotamata. Lisaks sellele, et väljaheiteproovis leidus rotimürki, esinesid haigusloo kohaselt O-l rotimürgi mürgistusele viitavad sümptomid (tl. 51 pöördel). Maakohtus kuulati tunnistajana üle Loomade Kiirabikliiniku peaarst AV.

Tunnistaja selgitas, et järeldus rotimürgi mürgistuse kohta tehti sümptomite alusel. O-l esinesid verejooksud ning testid kinnitasid hüübimisprobleeme. Rotimürgi puhul esinevad hüübimisprobleemid. Samuti selgitas AV, mille alusel tehti järeldus, et tegemist on just mürgistusega, mitte muu haigusega. Tema ütluste kohaselt viitasid sellele testi maksa ja neeru näitajad: mürgid töödeldakse maksas ja väljutatakse neerude kaudu (tl. 32). Ringkonnakohus leiab, et AV viited konkreetsetele mürgistust kinnitavatele asjaoludele kummutavad kaitsja seisukoha, et koera terviseprobleemide põhjus võis peituda mujal, nt vitamiinipuuduses. Oma seisukohta, et O terviseprobleemide põhjus peab peituma mujal, on kaitsja põhjendanud Loomade Kiirabikliiniku haigusloo esimese päeva (6. detsembri 2016) kandes märgituga, et Ol tuli nädal varem silmast mädajat nõre (tl. 51). Kohtukolleegium nendib, et selle seotus rotimürgi mürgistusega ei ole tõendatud. See, et koeral oli silm mõnda aega varem haige, ei muuda aga tõsiasja, et hilisemad sümptomid olid loomaarsti hinnangul iseloomulikud just mürgistusele. Maakohtu istungil on kaitsja tunnistaja AV-lt ka küsinud, kuivõrd iseloomulik on mürgitusele, et see avaldub esmalt silmaprobleemidena. AV selgitas, et rotimürk põhjustab verejooksu ning tüüpilist kohta, kus verejooks tekib, ei ole, vaid verejooks tekib seal, kus organism on kõige nõrgem (tl. 33 pöördel). Seega on just varasema silmaprobleemiga selgitatav see, miks mürgistus avaldus ka silmaprobleemina. Sellest, et O sümptomid olid iseloomulikud just rotimürgi mürgistusele ning pärast O haigestumist XXX hoovist korjatud koera väljaheite proovist leiti rotimürgi toimeainet difenaakumit, saab järeldada, et süüdistuses kirjeldatud terviseprobleemid olid tingitud just mürgistusest, mille oli põhjustanud söödud rotimürk. VV kaitsja leidis ringkonnakohtus, et suurt kasvu koera mürgitamine rotimürgiga on raske, kuna see eeldab väga suure koguse rotimürgi manustamist koerale. Sama seisukohta on kaitsja väljendanud maakohtus peetud kaitsekõnes. Kaitsja selgituse kohaselt põhineb tema väide Eestis rotimürkidega tegeleva firma töötajalt pärineval infol ning tootjate välja töötatud ohutustabelil, mis näitab keskmist surmavat annust. Nende väidete esitamisel on kaitsja jätnud tähelepanuta, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt vajavad kohtule esitatavad väited tõendamist. Kaitsja väited ei tugine ühelegi kohtus uuritud tõendile. Rotimürkidega tegeleva firma töötajat ei ole kohtus üle kuulatud. Ka ei ole kaitsja kohtuliku uurimise raames esitanud kohtule ohutustabelit, millele ta kaitsekõnes viitab. Kaitsekõne tekstile on lisatud kaks ingliskeelset tabelit, kuid neile tõenditena tugineda ei saa. Tulenevalt KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ringkonnakohtus uuritud tõenditele ja juba maakohtus vahetult uuritud tõenditele. Samuti ei saa neis tabelites olevat infot käsitada üldteada asjaoluna. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 3 võib kohus üldtuntuks tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kaitsekõnele lisatud tabelitest ei selgu, kust need tabelid pärit on. Ringkonnakohus nendib, et sellised üldkättesaadavad kriminaalmenetlusvälised allikad Eesti kaubanduses saada olevate rotimürkide ja nende toksiliste dooside kohta, mida saab pidada usaldusväärseks, on olemas. Selliseks usaldusväärseks allikaks peab ringkonnakohus Eesti Loomaarstide Ühingu ajakirja Eesti Loomaarstlik Ringvaade 2017. a 2. numbris ilmunud M. Veeberi artiklit „Mürgistused kahjuritõrjevahenditega“ (kättesaadav internetis: http://ringvaade.vet.ee/pdf/Ringvaade_2_2017.pdf). Artiklis esitatud tabelis on difenaakumi koerale letaalseks doosiks märgitud 50mg/kg. Paraku ei ole sellest hoolimata võimalik arvutuslikult tuvastada O jaoks eluohtlikku rotimürgi kogust, kuna O kaalu kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud.

Kohtule esitatud tõendid näitavad, et rotimürki söötis O-le just VV. Kahtlustatava ülekuulamisprotokolli lisa (tl. 71 - 89) kohaselt on VV andnud välja tema kodus leidunud rotimürgi. Kohtukolleegium peab asjakohatuks maakohtu otsuses märgitut, et kasutamine majapidamises ei ole seadusega keelatud ega ole süüline tegevus. See, et VV majapidamises leidus rotimürki, omab tähtsust koostoimes teiste tõenditega. Maakohus ei ole tõendeid omavahel konteksti asetanud ega neid kogumis hinnanud. Tähelepanu väärib, et ekspertiisiakti kohaselt oli välja antud rotimürgi toimeaine difenaakum (tl. 43). St VV kodus leidunud rotimürgi toimeaine oli sama, mida leiti XXX hoovist leitud koera väljaheitest võetud proovist.

Asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud XXX turvakaamera salvestiste vaatlus, tõendab, et 1. detsembri videolõikude seas on lõik, millest on näha, kuidas teisel pool aeda oleval krundil olev paneb meesterahvas käe üle aia, st teeb liigutuse, nagu poetaks midagi üle aia. Pärast seda tuleb aia juurde koer, kes jääb pärast mehe lahkumist aia juurde ning näib midagi söövat (tl. 54). Kõnealust vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabelit käsitledes on maakohus märkinud: „Antud juhul ei ole näha, et VV paneks maha mingit ainet, samuti ei ole näha, et koerad sööksid midagi.“ (maakohtu otsuse lk 8). Maakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud kommentaar käib vaatlusprotokolli, sellele lisatud fototabeli või mõlema kohta. Ringkonnakohus nendib, et see kommentaar peab paika vaatlusprotokollile lisatud fototabeli puhul: pimedal ajal toimunut kajastavatelt fotodel on toimuvat väga halvasti näha. Maakohtu väide ei pea paika aga vaatlusprotokolli enda puhul – sellel on kirjeldatud nii koera, kui ka teisel pool aeda oleva mehe liikumisi. See, et fotodelt ei ole võimalik näha vaatlusprotokollis kirjeldatud asjaolusid, ei tähenda tingimata vaatlusprotokollis märgitu ebausaldusväärsust – see, et mingi asjaolu on halvasti nähtav fotolt, ei tähenda tingimata, et see on sama halvasti nähtav vaadeldud videolõikudes endis. Selle kasuks, et videolõikudes oli vaatlusprotokollis märgitud mehe ja koera tegevus paremini nähtav, räägib asjaolu, et uurija on fotodel kohati vaevu nähtavad mehe ja koera

tähistanud. Seega ei näe ringkonnakohus alust pidada asitõendi vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus märgib, et kui keegi kohtumenetluse pooltest pidas vaatlusprotokollis märgitut ebaõigeks, oli tal võimalik taotleda kohtus salvestiste vahetut uurimist (st nende vaatamist). Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole ükski kohtumenetluse pool seda vajalikuks pidanud. Kaitsja seab salvestiste usaldusväärsuse kahtluse alla, heites ette, et menetlejale ei ole esitatud kõiki salvestisi, vaid salvestised on esitatud valikuliselt. Ringkonnakohus nõustub, et tõendi usaldusväärsuse parema kontrollitavuse huvides oleks olnud põhjendatud salvestiste tervikuna menetlejale üle andmine. Samas tähendab see, et salvestised anti üle fragmentaarsena, et teada ei ole, kas salvestised oleks võinud sisaldada veel mingit tõenduslikult tähtsat informatsiooni; salvestiste fragmentaarsus ei mõjuta aga esitatud salvestistel olevat infot. Eelnevast tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et asitõendi vaatlusprotokolli tuleks pidada ebausaldusväärseks tõendiks.

Ekspert tuvastas, et aine sisaldas difenaakumit, st sama ainet, mida sisaldasid menetlejale üle antud koera väljaheitest võetud proov ning VV kodus olnud rotimürk. Maakohus ei ole nimetatud tõendeid kogumis üldse käsitlenud. Kaitsja on avaldanud kahtlust, et rotimürki sisaldava massi on oma krundile pannud kannatanud ise. Kaitsja leiab, et selliseks kahtluseks annab alust asjaolu, et kuigi 10. detsembril 2016 võttis menetleja roosasid helbeid sisaldava massi asitõendina kaasa, on kannatanud näidanud samasugust massi 17. detsembril 2016 „Seitsmestes uudistes“. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide on tõendamata. Saatelõiku ennast, millest kaitsja räägib, ei ole kohtus uuritud Kannatanu XX on kaitsja küsimustele vastates tunnistanud, et saatelõik nende koerte väidetavast mürgitamisest oli. Kannatanu tunnistas ka, et selles näidati mingisugust „pudru“ (tl. 29). Kannatanu ütlused nimetatud küsimuses on nii pealiskaudsed, et neist on võimalik järeldada vaid seda, et mingisugust massi saates demonstreeriti, kuid mitte seda, milline see mass oli ning mis ajast ja kust see mass pärit oli.

sellele, et looma elu seati ohtu ja talle põhjustati kannatusi, lisanduma mingid täiendavad asjaolud, mis muudavad selle teo ühtlasi julmaks. Ringkonnakohus leiab, et looma suhtel lubamatu teo toimepanemine julmal viisil tähendab seda, et tegu on toimepandud moel, mis näitab toimepanija erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu. Süüdistuses ei ole eraldi lahti kirjutatud, miks on toimepandud tegu käsitatud julmal viisil toimepanduna. Prokuröri süüdistuskõnes öeldust võib järeldada, et prokuröri hinnangul näitavad julma viisi koera süüdistuses kirjeldatud kannatused: O oli seitse päeva statsionaarsel ravil ja talle tehti mitu vereülekannet. Mürgistus põhjustas koeral halva enesetunde, nõrkuse, krambid, tema väljaheidetes ja okses oli verd. Seega on prokurör sisuliselt leidnud, et koerale põhjustati suuri kannatusi. Kohtukolleegium nõustub, et kannatusi, mida mürgitamisega O-le põhjustati, võib pidada suurteks. Siiski peab ringkonnakohus tõdema, et nimetatud asjaolud ei vasta julma viisi tunnusele. Nimelt tuleb arvestada, et KarS § 264 lg 1 p 3 ei ole ainus karistusseadustiku säte, mis räägib teo toimepanemisest julmal viisil. Kuriteokoosseisu tunnusena on teo toimepanemise julma viisi nimetatud KarS § 114 lg 1 p-s 1, § 133 lg 2 p 4, § 1381 lg 2 p 4. Kõik nimetatud sätted nimetavad julma viisi kõrval piinavat viisi. Kohtupraktika kohaselt ei ole piinav ja julm viis samastatavad (vt nt 14. juuli 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06, p 8.2). Suurte kannatuste põhjustamine on käsitatav just piinava viisina. Erinevalt loetletud sätetest KarS § 264 lg 1 koosseisutunnusena piinavat viisi ei nimeta, vaid räägib üksnes julmast viisist. Eelnev ei tähenda seda, et KarS § 264 lg 1 kontekstis hõlmaks julm viis ka piinavat viisi. Sama mõistet tuleb kogu seadustiku ulatuses kasutada ühesuguses tähenduses. Julma viisi mõiste erinevaks sisustamiseks ei anna alust ka asjaolu, et nimetatud sätetest ainsana näeb KarS § 264 lg 1 p 3 ette vastutuse looma suhtes toimepandud teo eest. Kohtukolleegium ei näe alust, miks ei peaks olema võimalik eristada loomade puhul julma ja piinavat kohtlemist. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et looma julma kohtlemise puhul ei ole seadusandja mingil põhjusel kriminaliseerinud lubamatut tegu looma suhtes, kui see on pandud toime piinaval viisil. Seda, et VV teos objektiivselt väljenduks n.ö tavapärase lubamatu teoga võrreldes eriline hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu, ei ole süüdistuses ära näidatud ning see ei ole tuvastatav.

kannatusi. Selliseid asjaolusid tõendatud ei ole. VV kasutas vahendit, mis on spetsiaalselt looma – tõsi küll, mitte koera, vaid näriliste – surma põhjustamiseks välja töötatud. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et VV pidas võimalikuks, et see põhjustab koerale suuri kannatusi. Seega tuleb tõdeda, et KarS § 264 lg 1 p 3 subjektiivne koosseis ei ole täidetud. Arvestades seda, et lubamatu tegu looma suhtes, kui see ei ole toime pandud julmal viisil või avalikult, on LoKS § 662 lg 1 koosseisule vastav väärtegu. Kui süüdistatava tegu vastab kohtu hinnangul mitte kuriteo vaid väärteo tunnustele, tuleb vastavalt KrMS § 274 lg-le 1 lõpetada kriminaalmenetlus määrusega. Seega tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus küll tühistada, kuid menetlus tuleb lõpetada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.