Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1174243 8. veebruar 2018 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi Peep Neuhausi süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis § 141 lg 2 pd 1 ja 6), § 146 (kehtivas redaktsioonis § 145 lg 2), § 1751 lg 2 ning § 179 lg 11 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus Peep Neuhausi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja abiprokurör Marika Reintop 10. jaanuar 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus: 1.1 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1) järgi A suhtes toimepandud tegudes; 1.2 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ning 6 järgi B ja C suhtes toimepandud tegudes; 1.3 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 179 lg 11 järgi; 1.4 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 1751 lg 2 järgi; 1.5 Peep Neuhausile KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas; 1.6 Peep Neuhausilt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas.
2.Käesoleva otsuse resolutsiooni ps 1.1 nimetatud osas lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel süütegude aegumise tõttu.
3.Käesoleva otsuse resolutsiooni pdes 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 nimetatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi, jätta Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus muutmata.
5.Peep Neuhausile kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata.
6.Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
A suhtes toimepandud teod
1.Karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati Peep Neuhausi selles, et ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 astus ta kahel korral oraalsesse suguühendusse alla kümneaastase A-ga, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada. KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et ajavahemikul 2001. a – 11. september 2005 kaasas ta lapseealise A korduvalt ja järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldades ennast. Samuti rahuldas süüdistatav ennast lapse nähes. KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi süüdistati P. Neuhausi sama teo toimepanemises ajavahemikul 12. september 2005 – 2008. a sügis, mil A oli noorem kui 14aastane. C ja B ning D suhtes toimepandud teod KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et 2015. a sügisel pani ta käe 7-aastase C pükstesse ja katsus tema suguorganit. Ajavahemikul 2015. a sügis – 2016. a sügis pani ta sama teo korduvalt toime viieaastase B suhtes. KarS § 179 lg 11 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et ajavahemikul 2015. a sügis – 2016. a sügis pani ta toime seksuaalse ahvatlemise, rahuldades end lapseealiste C ja B nähes. Ta tegi lastele ettepaneku urineerida tema juuresolekul pudelisse ja abistas lapsi selle tegevuse juures ning urineeris laste nähes ise pudelisse. Samuti 2015. aastal kaubanduskeskuses viibides silitas ja katsus ta korduvalt kümneaastase D erinevaid kehapiirkondi, tekitades lapses ebamugavust, ning tegi lapsele erinevaid kingitusi veebikeskkonnas, saates talle ka sõnumeid. Seega pani ta teo toime korduvalt. Lapsporno jälgimine KarS § 1751 lg 2 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et olles varem toime pannud KarS § 179 lg 1 tunnustele vastava teo, külastas ta 10. oktoobril 2015 enda elukohas sülearvutit kasutades veebilehte ja vaatas pilte, millel olid kujutatud nooremad kui neljateistaastased isikud erootilistes situatsioonides.
2.Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a otsusega lühimenetluses tunnistati P. Neuhaus süüdi ja karistati (maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastuse kohaselt) järgmiselt. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 (eelmise 2(9)
1-17-4243 redaktsiooni järgi KarS § 142 lg 2 pd 1 ja 2) järgi seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, KarS § 145 lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi KarS § 146) järgi kaheaastase vangistusega ja KarS § 1751 lg 2 ning § 179 lg 11 järgi üheaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks seitse aastat ja kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks viis aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 10. jaanuar 2017.
3.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kannatanute C ja B seaduslik esindaja E ning süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mart Missik.
3.1.Kannatanute esindaja leidis, et süüdistatavale KarS § 141 lg 2 pde 2 ja 6 järgi mõistetud karistus ei vasta toimepandud tegude raskusele ja isiku süüle, ning taotles selle raskendamist.
3.2.Kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 1751 lg 2 järgi tahtluse puudumise tõttu, maakohtu otsuse osalist tühistamist P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt rajaneb süüdimõistev otsus A-ga suguühendusse astumist puudutavas osas vaid kannatanu ütlustel, mistõttu esinevad olulised kahtlused teo tõendatuses. Samuti võivad 2001–2005. a toime pandud teod olla aegunud. Lisaks on kohtule esitatud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et KarS § 146 (§ 145 lg 2) tunnustele vastava viimase teo pani süüdistatav toime 2007. aastal, mistõttu ka see on aegunud.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a otsus P. Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 (sealhulgas eelmise redaktsiooni kohaselt KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2) järgi, KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ning KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud ärakantava karistuse osas. Maakohtu otsust täpsustati teole antud õigusliku hinnangu osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni „KarS § 145 lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi KarS § 146) järgi” kvalifikatsiooniga ”KarS § 146 (kehtiva redaktsiooni KarS § 145 lg 2) järgi“. P. Neuhaus tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus üheksa aastat. Samuti tunnistati P. Neuhaus süüdi KarS § 142 lg 2 (kehtiva redaktsiooni KarS § 141 lg 2 p 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks mõisteti kümme aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks jäi kuus aastat kaheksa kuud vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kannatanute seadusliku esindaja apellatsioon rahuldati osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, mis puudutavad tegude tõendatust, ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. Maakohus hindas tõendeid kogumis ega ole seejuures rikkunud menetlusõiguse nõudeid.
4.2.A suhtes toime pandud kuriteod ei ole aegunud. Nimelt ei olnud ajavahemikul 2001–2005 toimepandud tegude aegumistähtaeg möödunud enne 15. märtsi 2007, mil jõustus KarS § 81 lg 7 p 3 aegumise peatumist reguleeriva alusena. Seega saab osutatud sätet kohaldada ka enne selle jõustumist toimepandud kuritegudele. Samuti ei ole aegunud ajavahemikul 2005–2008 toime pandud KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi kvalifitseeritud tegu.
4.3.Teole tuleb anda õiguslik hinnang, mis vastab teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadusele ja kontrollida teo jätkuvat karistatavust kohtuotsuse tegemise ajal. A-ga suguühendusse astumise osas 3(9)
1-17-4243 on tegu olnud jätkuvalt karistatav alates teo toimepanemisest, nimelt ajavahemikul 2001 kuni
1.septembrini 2002 kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 3 p 2 järgi ja pärast karistusseadustiku jõustumist KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. KarS § 142 järgi esitatud süüdistuse osas selgitas ringkonnakohus, et alates 2001. a kuni 1. septembrini 2002 oli vastav tegu karistatav KrK § 1151 lg 2 järgi, alates 1. septembrist 2002 KarS § 142 lg 2 järgi, seejärel 16. juulist 2006 KarS § 142 lg 2 p 1 ja 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Sellest tulenevalt pidas ringkonnakohus õigeks kvalifitseerida tegu KarS § 142 lg 2, s.o teo lõpuleviimise ajal kehtinud redaktsiooni järgi. Kuriteod tuleb kvalifitseerida karistusseadustiku, mitte kriminaalkoodeksi järgi, sest tegude toimepanemine jätkus 11. septembrini 2005. Samuti tuleb maakohtu otsust täpsustada pärast
11.septembrit 2005 A suhtes toime pandud tegudele antud õigusliku hinnangu osas, s.o tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi.
4.4.Karistuse mõistmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kvalifitseerides süüdistatava käitumise A suhtes ainuüksi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. KarS § 142 lg 2 järgi tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi kvalifitseeritud tegude osas ei ole maakohus põhjendanud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmist. Maakohus ei ole lähtunud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest. Võttes arvesse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3411315 märgitut, on kannatanute C ja B puhul sanktsiooni keskmiseks määraks seitse aastat ja kuus kuud vangistust ning A suhtes toimepandud tegude osas kümme aastat ja kuus kuud vangistust. Süüdistatava käitumises on tuvastatud kaks vastutust raskendavat asjaolu, s.o teo toimepanemine korduvalt ja lapseealise isiku suhtes, samuti on tegu toime pandud süstemaatiliselt. Seetõttu tuleb mõista P. Neuhausile karistuseks üheksa aastat vangistust. Maakohus lähtus põhjendamatult P. Neuhausi kahetsusest, sest süüdistatav ei tunnistanud täielikult A suhtes toimepandut. Samuti ei ole praegusel juhul põhjendatud liitkaristuse mõistmisel absorptsioonipõhimõttest lähtumine, vaid rakendada tuleb üksikkaristustest raskeima suurendamist.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotleb apellatsioonikohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist A suhtes toime pandud tegude aegumise tõttu KarS § 81 lg 1 pde 1 ja 2 alusel. Kaitsja palub mõista P. Neuhausile KarS § 64 järgi mitte üle nelja aasta pikkuse vangistuse, mida vähendada kolmandiku võrra ja vabastada süüdistatav karistuse kandmisest tingimisi KarS § 73 alusel. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
6.Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, jättes A suhtes toimepandud tegude osas aegumise põhimõtteid rakendamata ja kriminaalmenetluse lõpetamata. KarS § 81 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat esimese astme ja viis aastat teise astme kuriteo puhul.
6.1.KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 tunnustele vastavad teod on toime pandud ajavahemikul 2001 – 11. september 2005. Seadusandja sätestas aegumise regulatsiooni karistusseadustiku üldosas, millest saab järeldada, et seadusandja eesmärgi kohaselt laienevad aegumisele karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtted (KarS § 5 lgd 2 ja 3). KarS § 5 lg 3 ei võimalda nõustuda ringkonnakohtu 4(9)
1-17-4243 seisukohaga, et 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 81 lg 7 p 3 laieneb ka tegudele, mille P. Neuhaus pani toime enne seda kuupäeva. Ringkonnakohtu otsuses viidatud õiguskirjanduse seisukohad ei ole seni kohtupraktikas kinnitust leidnud.
6.2.Kuigi tegude toimepanemise ajal kehtis KarS § 81 lg 5 esimene lause, mille kohaselt kuriteo aegumine katkes uue kuriteo toimepanemisel, tunnistati see regulatsioon kehtetuks karistusseadustiku 15. märtsi 2007. a muudatustega. Tulenevalt KarS § 5 lgst 2 ei saa seda P. Neuhausi suhtes rakendada. Seega on kuriteod aegunud, kuna kümneaastase tähtaja jooksul ei tehtud menetlustoiminguid, mis aegumise katkestanuks, ja puudusid ka aegumise peatumise alused. Samal põhjusel on aegunud ka muud ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 toime pandud teod, seda enam, et toimepanemise ajal oli tegemist teise astme kuritegudega. Isegi kui pidada võimalikuks aegumise katkemist, siis KarS § 81 lg 6 teise lause alusel on kassatsiooni esitamise ajaks igal juhul aegunud enne 3. novembrit 2002 toime pandud teod.
6.3.A vägistamise osas on prokuratuur ja kohus kirjeldanud teo toimepanemise ajana vahemiku 2001. a – 11. september 2005. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema määratud päeva täpsusega, kuid olukorras, kus mingil konkreetsel ajal süüdistuses määratud vahemikus võib tegu olla aegunud, tuleb selle toimepanemise ajavahemik tuvastada tõsikindlalt sellel ajal, mil aegumine oli välistatud. Kuna praegusel ajal ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et teod pandi toime pärast 3. novembrit 2002, tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda kuritegu aegunuks. KarS § 142 tunnustele vastavad teod on aegunud ka juhul, kui tegemist olnuks jätkuva teoga, mis kestis 11. septembrini 2005.
6.4.P. Neuhausile heidetakse ette ka KarS § 146 (kehtiva redaktsiooni järgi § 145 lg 2) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist A suhtes ajavahemikul 12. septembrist 2005 kuni 2008. a sügiseni. Kaitsja hinnangul ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, et P. Neuhaus jätkas talle etteheidetavate tegude toimepanemist pärast 2006. a lõppu või 2007. a algust.
7.C ja B seadusliku esindajana oli E-l õigus vaidlustada maakohtu otsust üksnes karistuse osas, mis puudutas tema laste suhtes toime pandud tegusid. Kannatanu apellatsiooni alusel ei olnud ringkonnakohtul õigust raskendada P. Neuhausi karistust A suhtes toimepandud tegude eest. Ühtlasi ei saanud ringkonnakohus raskendada P. Neuhausi olukorda liitkaristuse mõistmisel.
8.Seitsme aasta ja kuue kuu pikkune vangistus ei ole C ja B suhtes toimepandu puhul karistuse keskmine määr, sest põhiseadusvastane on ka KarS § 141 lg 2 sanktsiooni ülemmäär osas, milles nähakse ette karistus noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo toimepanemise eest. KarS §-s 141 sisalduv kuriteokoosseis hõlmab kehtivas õiguses väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel tuleb lugeda karistuse keskmiseks määraks selliste tegude eest viieaastane vangistus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Esmalt analüüsib kolleegium aegumise kohaldamisega seonduvat (I), seejärel käsitleb kassatsiooni piiride väliselt kohtuotsuse põhjendamise ja kohtuotsuses vastuolude vältimise kohustuse täitmist (II) ja võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemuse (III). I 5(9)
1-17-4243
10.Kassatsiooni keskse väite kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada A suhtes toimepandud tegude osas aegumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul välistab P. Neuhausi tegude aegumise
15.märtsil 2007 jõustunud KarS § 81 lg 7 p 3, mis näeb ette, et seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmne varem. Apellatsioonikohus leidis, et aegumine on olemuslikult menetluslik instituut, mistõttu aegumistähtaja jooksul tehtud seaduse muudatused rakenduvad ka enne nende jõustumist toime pandud teole.
11.Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et vaatamata menetluslike tunnuste evimisele paikneb aegumise regulatsioon karistusseadustikus, millest võib järeldada seadusandja tahet allutada see ka karistusseadustiku üldosa muudele sätete, sealhulgas karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule KarS § 5 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 31111402, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3115016, p 25). Sellest tulenevalt kohaldatakse süüteo aegumise kontrollimisel üldjuhul seadust, mis kehtis teo toimepanemise ajal, v.a juhul, kui hilisem seadus leevendab tema olukorda (KarS § 5 lg 2). Samuti saab järeldada, et isiku olukorda raskendav aegumist puudutav regulatsioon tagasiulatuvalt ei kohaldu (KarS § 5 lg 3). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16.veebruari 2017. a määrus asjas nr 3119216, pd 26-27). Eeltoodust tulenevalt tuleb süüteo aegumise üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi.
12.Süüdistuse kohaselt heidetakse P. Neuhausile ette kahel korral alla kümneaastase A-ga oraalsesse suguühendusse astumist, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada. Nii süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. Seejuures kirjeldatakse teo toimepanemist küll kahe konkreetse ajaliselt ja ruumiliselt eraldiseisva käitumisaktina (kahel korral kannatanu suguti imemine), kuid nende tegude toimepanemise ajana käsitatakse ajavahemikku 2001. a – 11. september 2005. Ka kohtumenetluse käigus ei ole teo toimepanemise aega täpsemalt tuvastatud. Seega ei ole välistatud, et tegu on toime pandud kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, s.o enne 1. septembrit 2002. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3111414, p 1017 ja nr 3113716, p 9). Eeltoodust tulenevalt pidid maa- ja ringkonnakohus karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks tuvastama, et kõnealused teod on kindlasti toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal – mida ei tehtud – või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. Riigikohtu hinnangul ei ole ka see tingimus täidetud.
12.1.P. Neuhausile etteheidetav tegu ei olnud kuni 1. septembrini 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav KrK § 115 (vägistamine) järgi, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus, vaid KrK § 1151 (sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil) järgi. Nimelt nägi KrK § 115 ette vastutuse 6(9)
1-17-4243 vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 1151 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3115801, p 6.2). Kriminaalkoodeksi kohaselt nähti karistusena sellise teo eest ette vabadusekaotus kahest kuni kuue aastani, s.o tegemist oli teise astme kuriteoga (KrK § 72 lg 3).
12.2.KrK § 53 lg 1 p 2 kohaselt aegus teise astme kuritegu viie aasta möödumisel kuriteo toimepanemisest. KrK § 53 lg 2 nägi küll ette, et kuriteo aegumine katkeb uue kuriteo toimepanemisel, kuid sellist sätet ei ole kehtivas karistusseadustikus, mida tuleb isiku olukorra kergendava seadusena seetõttu kohaldada tagasiulatuvalt. Kehtiva KarS § 81 lg 7 p 3 näeb tõepoolest ette, et seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kuid sellist aegumise peatumise alust ei tundnud teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeks, mistõttu ei saa seda sätet P. Neuhausi vastutust raskendavana tagasiulatuvalt kohaldada.
12.3.Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul seega pidada võimalikuks, et P. Neuhaus pani talle etteheidetavad teod toime veel kriminaalkoodeksi kehtivusajal, s.o viimase võimaliku kuupäevana tuleb kõne alla 31. august 2002. Sellest johtuvalt tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et P. Neuhausi kõnealused teod aegusid sellest viie aasta möödumisel, s.o 1. septembril 2007 ja kriminaalmenetlus tuleb nende tegude osas lõpetada.
13.P. Neuhausi süüdistatakse ka selles, et ajavahemikul 2001. a – 11. september 2005 kaasas ta lapseealise A-d korduvalt ja järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldades ennast. Erinevalt suguühendusse astumisest kirjeldatakse nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes süüdistatava tegevust sama kannatanu vastu suunatud sarnaste käitumisaktidena, mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel. Seega on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist oli jätkuva süüteoga, mida tuleb kvalifitseerida teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse, s.o KarS § 142 lg 2 järgi. Seejärel tuleb siiski kontrollida aegumise sätete kohaldumist. 11. septembril 2005 kehtinud karistusseadustiku tähenduses oli tegemist teise astme kuriteoga, mis aegus viie aasta möödudes teo lõpuleviimisest. Kõne alla ei tule aegumise katkemine uue kuriteo toimepanemise tõttu, sest seda ei luba karistusseadustiku kehtiv redaktsioon, ega aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 3 alusel, sest kõnealune säte ei kehtinud teo toimepanemise ajal. Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul nõustuda kaitsja seisukohaga, et P. Neuhausi tegu on ka selles osas alates 12. septembrist 2010 aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb ka selles osas lõpetada.
14.Samas ei ole kolleegiumi hinnangul aegunud P. Neuhausi tegu, mis vastab KarS § 146 (kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni § 145 lg 2) tunnustele, s.o sugulise kire rahuldamine noorema kui neljateistaastase isikuga, kui ei esine vägistamise tunnuseid. Teo toimepanemise aeg on süüdistuse kohaselt 12. september 2005 – 2008. a sügis ja tegemist on süüdistuse ning kohtuotsuste põhjendustest nähtuvalt jätkuva süüteoga, s.o sama kannatanu vastu suunatud korduvate ja olemuselt sarnaste käitumisaktidega, mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel. Jätkuva süüteo puhul arvutatakse aegumise tähtaega viimase osateo lõpuleviimisest, s.o praegusel 7(9)
1-17-4243 juhul alates 2008. a sügisest. Kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud seisukohta, et teo toimepanemine jätkus kuni 2008. aastani. Kuna jätkuva teo toimepanemise ajal jõustus KarS § 81 lg 7 p 3, peatus aegumine kannatanu täisealiseks saamiseni, mistõttu vaatlusalune tegu ei ole praeguseks ajaks aegunud. II
15.Kolleegium märgib väljaspool kassatsiooni piire, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb järgmises.
16.Maakohus tunnistas P. Neuhausi süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi C ning B suhtes toime pandud sugulise iseloomuga teos, mis seisnes lapse suguorgani puudutamises, ja mõistis talle selle eest ka karistuse. Samas käsitas maakohus kohtuotsuse põhiosas tõendeid analüüsides P. Neuhausi eelkirjeldatud tegevust hoopis seksuaalse ahvatlemisena KarS § 179 lg 11 tähenduses. Täpsemalt on kohtuotsuses leitav vaid järgnev arutluskäik: „Nendes kuriteoepisoodides tunnistab Peep Neuhaus sisuliselt oma süüd kogu süüdistuse mahus. Nii nähtub alaealiste kannatanute C ja B ütlustest, et mees on kutsunud neid oma autosse, et B on istunud mehe süles ja et mees hoiab ümbert kinni. Vahel paneb käe pükstesse ja näpib poisi noksi. /.../ Kohtu hinnangul kõiki neis episoodis kogutud tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et Peep Neuhaus on toime pannud KarS § 179 lg 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo.“
16.1.Kohtuotsuse põhjendustes ei seostata süüdistatavale etteheidetavat tegu seega KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 tunnustega. Seejärel P. Neuhausile mõistetud karistust põhjendades märgib maakohus siiski, et C ja B suhtes toimepandud tegude osas mõistab ta P. Neuhausile karistuse ka KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkus maakohus sel moel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 pde 7 ja 8 tähenduses, sest kohtuotsuse põhjenduskäik ei ole jälgitav ja resolutiivosas sisalduvad järeldused on vastuolus kohtuotsuse põhiosas teole antud materiaalõigusliku hinnanguga. Ringkonnakohus ei pööranud rikkumisele tähelepanu ega kõrvaldanud seda, rikkudes sellega omakorda KrMS § 339 lg-t 2. See puudus toob vältimatuna kaasa kohtuotsuste tühistamise C ja B suhtes toimepandud vägistamistegudes.
16.2.Maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 179 lg 11 ja § 1751 lg 2 järgi. Seda põhjusel, et eelkirjeldatud rikkumise tõttu ei ole kohtuotsuste põhjal võimalik aru saada, millised P. Neuhausile etteheidetavad B ja C suhtes toime pandud teod vastavad kohtu hinnangul KarS § 179 lg 11, millised aga KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 tunnustele. Kuna süüdistus KarS § 1751 lg 2 järgi hõlmab praeguses asjas teo toimepanemist isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo, ei ole ka selles osas lõpliku õigusliku hinnangu andmine võimalik enne, kui lahendatakse KarS § 179 lg 11 süüdistusega seonduv. Seda lisaks põhjusel, et kohtuotsustest ei nähtu, millistele tõenditele on rajatud seisukoht, et KarS § 179 lg 11 järgi kvalifitseeritud tegu eelnes ajaliselt KarS § 1751 järgi kvalifitseeritud käitumisaktile. Nimelt pani süüdistuse kohaselt P. Neuhaus KarS § 1751 tunnustele vastava teo toime 10. oktoobril 2015. KarS § 179 järgi esitatud süüdistuse kohaselt pani P. Neuhaus teo toime ajavahemikus 2015. a sügis – 2016. Kuna 2015. a sügis võib tähendada ka aega pärast 10. oktoobrit 2015, ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsustest, mis põhjendustel leiti, et laste seksuaalne ahvatlemine leidis aset enne lapsporno jälgimist. Sellega rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8(9)
1-17-4243
16.3.Võttes arvesse, et kirjeldatud menetlusõiguse rikkumised said alguse maakohtust, saadab Riigikohus selles osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. III
17.Tühistades maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises A suhtes toimepandud tegudes, ei käsitle kolleegium küsimust, kas ringkonnakohus väljus kriminaalasja arutamisel kannatanu apellatsiooni piiridest. Samuti ei lahenda kolleegium KarS § 141 sanktsiooni ülemmäära põhiseaduspärasusega seonduvat.
18.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 362 pst 1 ja § 361 lg 1 pst 4, tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, milles P. Neuhaus tunnistati süüdi ja karistati A suhtes toimepandud tegudes KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 järgi, ja lõpetab selles osas kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ning 6 järgi C ja B suhtes toimepandud tegudes. Samuti tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 179 lg 11 ja § 1751 lg 2 järgi. Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausile liitkaristuse mõistmises, süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas. Kriminaalasi saadetakse selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. P. Neuhausi süüditunnistamises KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Seetõttu jätab kolleegium muutmata ka süüdistatavale tõkendina kohaldatud vahistamise. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.