Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

käed selja taha nööriga kinni ja seejärel ootamatult lõi JM-le tahtlikult kolmel korral noaga kaela paremasse poolde, s.o unearteri ja kaelaveenide piirkonda, põhjustades noalöökide tagajärjel kannatanule verejooksu välimise unearteri harudest ja paremal pool kaelal kolm torkelõikehaava koos lihase osalise läbilõikega, haavadest ühe - keeleluu kõrgusel oleva haava noakäik ulatus neelu-kõrivalendikku. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määrusega nr 266 kinnitatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-st 8 kõrisse või neelu ulatuv haav on eluohtlik tervisekahjustus. Seejärel lõikas A. Rau JM kätel olnud nööri läbi ja lahkus sündmuskohalt, jättes eluohtlikult vigastatud kannatanu üksildasse kohta ilma sidepidamisvahenditeta. Sellega A. Rau tahtis või vähemalt möönis kannatanu surma saabumist tekitatud vigastuste tagajärjel. A. Rau võttis omastamise eesmärgil ära M OÜ-le kuuluva ja JM kasutuses olnud sõiduauto BMW 530 registreerimisnumbriga XXXXXX väärtusega ca 5731 eurot, milles olid JM-le kuuluvad dokumendid, sularaha ja isiklikud esemed ca 830 euro väärtuses. Kannatanu surm jäi saabumata, kuna vaatamata verekaotusele suutis JM kõndida paar kilomeetrit XXX külani, kus kella 14 paiku kutsuti temale kiirabi ja ta sai õigeaegselt arstiabi. Haiglas tuvastati JM-l lisaks eluohtlikule tervisekahjustusele ka verekaotusaneemia. 2.5 A. Rau tunnistati KarS § 3314 järgi süüdi karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isikuna kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtlikus rikkumises. Tema tegevus seisnes selles, et tema isikuna, kelle suhtes oli Viru Maakohtu 09.12.2015 määrusega kohaldatud karistusjärgset käitumiskontrolli, millega ta allutati käitumiskontrolli nõuetele kriminaalhooldusametniku järelevalve all 12 kuuks ning kohustati käitumiskontrolli ajal järgima KarS § 75 lg 1 punktides 1-6 sätestatud kontrollnõudeid – lahkus 13.10.2016 oma elukohast ja töökohast eelnevalt kriminaalhooldusametnikult selleks luba saamata, mille järel oli tema asukoht teadmata kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 15.12.2016. Samuti jättis A. Rau kuritahtlikult ilmumata kriminaalhooldusametniku poolt temale määratud kohustuslikele registreerimistele ning lahkus 05.10.2016 Eesti Vabariigist. Teadmata aja elas ta Soome Vabariigis. Lisaks rikkus A. Rau temale KarS § 75 lg 2 p 21 alusel pandud kohustust, kuivõrd kahtlustavana kinnipidamisel 15.12.2016 olid tal kaasas kanepiõisikud (marihuaana).

3(9)

KarS § 114 lg 1 p 5 ja KarS § 25 lg 2 järgi teo kvalifitseerimiseks pidi süüdistatava tegevus olema suunatud tapmise toimepanemisele ning kuna tagajärg – kannatanu surm - jäi saabumata, siis kvalifitseeris kohus süüdistatava teo tapmiskatsena. KarS § 25 lg 1 kohaselt saab süüteokatse toime panna ainult tahtlusega, mitte ettevaatamatusega, sama § lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Teoreetiliselt võiksime rääkida antud juhul süüteokatse algusest hetkel, mil süüdistatav lõi kannatanud noaga, kusjuures kannatanu oli kõhuli, käed kinni seotud ja nagu varem märgitud, ei osutanud süüdistatavale mitte mingisugust vastupanu. Milline oli süüdistatava täpne ettekujutus oma teost, seda me tõendite uurimise käigus süüdistatavalt endalt teada ei saanud, sest ta oli raskes narkojoobes ega andnud oma tegudest aru. Igal juhul oli ja on ta veendunud, et mingit soovi kannatanut tappa tal ei olnud. Ka kannatanu ütlused ei viita mitte kuidagi sellele, et süüdistataval oli noaga löömise hetkel ettekujutus kannatanu tapmisest, st et subjektiivsest küljest oleks süüdistataval olnud vähemalt kaudne tahtlus kannatanu tapmiseks. Ka nö välise teopildi jälgimisel ei ole kaitsja arvates võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis viitaks süüdistatava soovile kannatanu tappa. Pigem vastupidi – kannatanu käte vabastamine nöörist vahetult pärast noaga löömist kinnitab asjaolu, et süüdistatav andis kannatanule võimaluse ennast aidata, st põgeneda ning süüdistataval polnud soovi kannatanut tappa. Käte lahtisidumist kinnitab kannatanu 07.06.2017. a kohtuistungi protokolli lk 25: ... mida ta tegi järgmisena, ma ei näinud, aga ma tundsin, et mu käed vabanesid kas kohe või mingi pausi järel... Hiljem täpsustab kannatanu, et vahe noaga löömise ja käte vabastamise vahel võis olla mõni sekund. Mitmetes tapmiskatseid käsitletavates Riigikohtu lahendites on süüteokatse määratlemisel rõhutatud, et süüteokatse puhul pole niivõrd määrav see, milline oli kannatanule tekitatud vigastus ja mida süüdistatav selle põhjustamiseks pidi tegema, vaid tagajärjest tähtsam on see, milline oli süüdistatava tahtlus teo toimepanemise ajal. Riigikohus on rõhutanud ka seda, et isiku teojärgne käitumine võib anda teavet süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Antud juhul annab süüteokoosseisu kohta teavet mitte ainult süüdistatava käitumine pärast kannatanu noaga löömist (käte lahtisidumine), vaid ka süüdistatava teoeelne käitumine, seda kahel põhjusel. Esiteks lubas süüdistatav võtta kannatanul autost kindad ja talvejope, mis tõendab süüdistatava tahet jätta kannatanu sündmuskohta elavana, mitte teda tappa. Teiseks asjaoluks, mis viitab süüdistatava soovile mitte kannatanut tappa, oli kannatanu kinni sidumise (ka lahti sidumise) ning noaga löömise asukoha kaugus autost, so ca 100 meetrit. Kui süüdistataval oleks olnud soov kannatanut tappa, oleks ta seda teinud auto juures või autole lähemal, mitte kõndima koos kannatanuga 100 m kaugusele, andes sellega teoreetilise võimaluse potentsiaalsetele tunnistajatele röövimist/tapmist näha. Autost 100 meetri kaugusele kõndimise eesmärk sai olla süüdistataval ainult üks: mitte anda kannatanule võimalust takistada süüdistataval autoga ära sõita. Ja kannatanu oleks saanud süüdistatavat takistada autoga ära sõitmast siis, kui ta oleks olnud elus. Kui süüdistataval oleks olnud tahe takistada kannatanut viimase tapmisega, poleks kannatanu ütlustes korduvalt mainitud 100 meetrist teekonda süüdistatava initsiatiivil läbitud. Kohtupraktikas on tapmiskatse korral peetud võimalikuks hinnata süüdistatava teo subjektiivset külge muuhulgas asjaoluga, millise noaga süüdistatav kannatanut ründas, st kas nuga oligi mõeldud kannatanu tapmiseks, kui suur see oli jne. Antud juhul oli nuga süüdistataval kaasas juhuslikult ja see polnud mõeldud tapmiseks, vaid kanepisuitsu hingamise vahendile - purgile – aukude tegemiseks. Väline teopilt ei viita ka sellele, et kannatanu vigastused oleksid olnud eluohtlikud, arvestades asjaolu, et kannatanu kõndis pärast kehavigastuse saamist ca tund aega ning sai arstiabi alles

4(9)

pärast ca 2 tunni möödumist. Eluohtlikuks on Riigikohus lugenud muuhulgas arterit vigastava torke-lõikehaava. Antud juhul oli tegemist mitte arteri vigastusega, vaid arteri mõne haru vigastamisega. Kannatanu saabus haiglasse rahuldavas üldseisundis, tegemist oli lõikehaavadega, mitte torke-lõikehaavadega. Vererõhk normaalne, haavadest tagasihoidlik veritsus, hingamine vaba (kannatanu rääkis küll kohtuistungil, et veri tuli talle kõndimise ajal kurku, samas haiglasse jõudes arstid seda ei tuvastanud), trahhea deviatsiooni (asjatundja käest saime teada, et see on hingetoru kõrvalekalle) ei sedastatud, noakäik on jälgitav kõri ülaosa ja neelu piiril, st kõri ja neel vigastatud ei olnud. Leke oli kaelaarteri harudest, mitte arterist endast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(9)

rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kooskõlas KrMS § 331 lg-s 3 sätestatuga märgib kohtukolleegium apellatsiooniväliselt järgmist. Vaidlustatud kohtuotsuse lehekülgedel 10-14 on maakohus käsitlenud A. Rau süüditunnistamist KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi. Kohtuotsus koosneb selles osas vaid kuriteo asjaolude kirjeldusest ja tõendite sisukokkuvõtte loetelust. Täielikult on jäänud kajastamata kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Maakohus märgib vaid seda, et kohtu hinnangul on kannatanu tunnistaja ning süüdistatava A. Rau ütlustega, istungil esitatud ning uuritud tõenditega, mida kohus loeb nende kattuvuse tõttu usaldusväärseiks, tõendamist leidnud, et A. Rau tahtlikult pani toime teise inimese tapmise katse võõra vallasasja äravõtmise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, st röövimise, s.o KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Miks kohus sellisele järeldusele jõuab, seda kohtuotsusest ei nähtu. Sellega on maakohus rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 30. juuni 2014. a otsuse nr 3-1-1-14-14 punktides 699-700 selgitanud, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellele osutab ka KrMS § 339 lg 2 sõnastus, kus nimetatakse "ebaseadusliku" kohtuotsuse kõrval eraldi alternatiivina "põhjendamatut" kohtuotsust. Riigikohtu suunise kohaselt tuleb KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 22. veebruari 2017. a otsuse nr 3-1-1-109-15 punktis 128 märkinud, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellega rikutud süüdistatava kaitseõigust, sest kohtuotsusest ei selgu, miks süüdistatav sellises süüdistuses süüdi tunnistati. Kuna seda rikkumist on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, siis jätab kohtukolleegium kasutamata KrMS § 341 lg-s 3 toodud võimaluse kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 5.3 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu kaitsja apellatsioonis esitatud väitele, et A. Rau ei tahtnud kannatanut tappa, vaid ainult röövida. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

6(9)

KarS §-s 114 sätestatud mõrv on tapmise raskem koosseis ehk kvalifikatsioon. Selle järgi kvalifitseeritakse tapmine juhul, kui esineb üks või mitu paragrahvi lg 1 punktides loetletud asjaolu ning puuduvad KarS §-de 115 ja 116 tunnused. Mõrvatunnused moodustavad koosesinemisel kogumi ja kuriteo kvalifitseerimisel tuleb neile kõigile viidata. KarS § 114 lg 1 p-s 5 sätestatud tapmine seoses röövimisega või omakasu motiivil on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, sisaldades ühte KarS §-le 200 viitavat koosseisutunnust (seoses röövimisega) ja ühte normatiivset koosseisutunnust (omakasu motiiv). Mõlemad tunnused iseloomustavad tapmise toimepanijat ja on käsitletavad vastutust muutvate eriliste isikutunnustena KarS § 24 lg 3 mõttes. Tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (§ 113) kui röövimise (§ 200) koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Kui süüdlase kavatsetus hõlmab ka tapmise ehk kui tapetakse selleks, et hõivata ohvri vara, on tegemist tapmisega omakasu motiivil. KarS § 25 lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist Erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost alustatakse süüteokatse koosseisu tuvastamist mitte objektiivsete tunnuste kindlakstegemisest, vaid subjektiivsetest tunnustest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus nr 3-1-1-41-14 punkt 12). Süüteokatse koosseisu peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. Isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus. Tahtlus süüteokatses ja lõpuleviidud süüteo puhul on identsed ega erine üksteisest, mistõttu süüteokatse puhul kuuluvad rakendamisele kõik KarS §-s 16 loetletud tahtluse liigid. Süüteokatse subjektiivne külg on täidetud, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega. Süüteokatse subjektiivseks küljeks piisab, kui isik pidas kaudse tahtluse temal vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib realiseeruda süüteokoosseis. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teostab süüteokooseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 on selgitatud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks

7(9)

ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav A. Rau pani sõiduautos noa kannatanu JM kõri peale ja käskis tal näidatud kohta edasi sõita. Seejärel käskis A. Rau kannatanul sõidukist väljuda, sidus tal sõiduauto pakiruumist võetud nööriga käed selja taha. Jätkates noaga ähvardamist sundis ta kannatanut temaga koos sõiduautost eemalduma ja kõhuli maapinnale heitma. Seejärel lõi A. Rau kannatanule noaga kolm korda kaela, lõikas kannatanu selja taha seotud nööri katki ja sõitis kannatanu sõiduautoga sündmuskohalt ära. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. A. Rau ütluste kohaselt oli ta selle päeva hommikul tarvitanud kanepit, mistõttu ei mäleta, miks ta kannatanut noaga lõi. Kohtukolleegium peab A. Rau ütlusi sündmuste mittemäletamise osas ebausaldusväärseks, sest vahetult pärast kuriteo toimepanemist on ta helistanud MP-le, et kutsuda teda kaasa sülearvutit pantima. Tunnistaja MP ütlustest nähtub, et A. Rau palus tal vormistada pandileping enda nimele. Pandilepingu võttis A. Rau enda kätte ja lubas sülearvuti hiljem ise pandimajast välja osta. Pandimaja videosalvestiselt ei nähtu samuti mingeid viiteid sellele, et A. Raul oleks esinenud tasakaaluhäireid või ta ei oleks ümbritsevat mõistnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Rau võis küll olla kanepit tarvitanud, kuid mitte sellel määral, et ta sündmusi ei mäletaks. Kaitsja leiab, et kuna A. Rau oli noaga ähvardamise käigus sõiduauto võtmed enda kätte võtnud, siis oli sõiduauto süüdistatava valduses ning röövimine sellega lõpule viidud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja selline väide õiguslikult arvestatav. Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. See võib ilmneda ähvardamises, kehalises väärkohtlemises või raske tervisekahjustuse tekitamises. Ähvardamine on kannatanu psüühiline mõjutamine. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Rau kasutas algselt kannatanu suhtes psüühilist vägivalda, käskides tal noa ähvardusel sõiduautost väljuda, sellest eemalduda ja maapinnale pikali heita. Seejärel kasvas psüühiline vägivald üle füüsiliseks vägivallaks, mille käigus lõi A. Rau kannatanule kolm korda noaga kaela. Seega oli tegemist kestva vägivallaga. Pärast seda sõitis A. Rau sündmuskohalt kannatanule kuuluva sõiduautoga ära. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. märtsi 2009. a otsuses nr 3-1-1-12-09 selgitanud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et pärast noaga ähvardamist ja sõiduauto võtmete enda kätte võtmist oli A. Rau röövimise lõpule viinud. Kohtukolleegium on seiskohal, et süüdistatava vägivallategu, mis päädis noaga löömisega ja vara hõivamine on vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Mõrvakatse koosseisu kohaselt ei ole oluline, kas ja kui raske tervisekahjustus kannatanule tekitati. Seetõttu on maakohtu viide Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määrusega nr 266 kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-le 8 eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise kohta asjakohatu. Samal põhjusel on ainetu kaitsja väide, et lõikehaav neelu siiski ei ulatanud, mistõttu Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra kohaselt ei ole tegemist eluohtliku tervisekahjustusega.

8(9)

Kaitsja hinnangul ei näinud süüdistatav ette, et kannatanu võib tema noalöökide tagajärjel surra. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Arutatavas kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Rau lõi kannatanu JM-le tahtlikult 10,5 cm terapikkuse liigendnoaga kolm korda elutähtsa organi, s.o unearteri ja kaelaveenide piirkonda, põhjustades torkelõikehaavad koos lihase osalise läbilõikega. Üks torkelõikehaav ulatus neelu. A. Rau lahkus sündmuskohalt ja jättis noahaavadega kannatanu talvisel ajal üksikusse kohta abitult lamama. Kannatanu surm ei olnud A. Rau eesmärk, kuid ta leppis sellega. Kannatanu surm jäi saabumata vaid seetõttu, et tal jätkus noore inimesena jõudu kõndida elamuni, kus talle kutsuti kiirabi ja talle õnnestus osutada õigeaegselt arstiabi. Haiglas tuvastati kannatanul kõrivigastus, kuhu valgus rohkesti verd, mistõttu ta viidi kohe operatsioonile. Tal diagnoositi verekaotus. Puudub kahtlus, et õigeaegse arstiabita oleks kannatanu sündmuskohal peagi surnud. Seepärast ei oma tähtsust asjaolu, et süüdistatav enne sündmuskohalt lahkumist kannatanu kätel oleva nööri noaga läbi lõikas. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et A. Rau pani JM mõrvakatse toime KarS § 16 lõikes 3 sätestatud otsese tahtlusega. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on kvalifitseerinud A. Rau tegevuse põhjendatult kannatanu JM mõrvakatsena KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi.

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.