Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 13.oktoobri 2017 otsusega mõisteti B.Y õigeks süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi. KarS § 121 lg 1 järgi mõisteti B.Y süüdi ja talle mõisteti rahaline karistus 150 päevamäära ulatuses (1 päevamäär 10 eurot), so 1500 (üks tuhat viissada) eurot. B.Y-lt mõisteti riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna: KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 705 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi määratud kaitsja tasu riigi õigusabi eest 960 eurot. Kokku on menetluskulude summaks 1665 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel ja arvestades B.Y ́i varalise seisundiga, võimaldati tal tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Prokurör vaidlustab apellatsioonis KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistust. KarS § 121 lg 1 järgi mõisteti B.Y süüdi selles, et tema 21.11.2016.a hilisõhtusel ajal, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, Pärnu linnas XXX korteris X lõi PŽ’ t ühel korral rusikaga näo piirkonda, millega tekitas PŽ’ le füüsilist valu ja ninaverejooksu. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant leiab, et maakohus on süüdistatavale rahalist karistust mõistes läinud mööda karistuse kohaldamise põhimõtetest. Nimelt Pärnu Maakohtu otsusest nähtuvalt on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti konstateerib maakohus, et karistuse eesmärk on lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Vaatamata eeltoodule on maakohus karistusliigi valikul seisukohal, et B.Y-d on võimalik õiguskuulekale teele suunata läbi rahalise karistuse kohaldamise. Prokuratuur kohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja seda alljärgnevatel põhjustel. Fakt on see, et B.Y pani KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime katseajal. Nimelt mõisteti B.Y Pärnu Maakohtu 14.04.2015. a kohtuotsusega

süüdi KarS § 200 lg 1 alusel ning teda karistati kaheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks karistusliigi valikul eelnimetatud asjaoluga arvestanud. Apellant on seisukohal, et isiku puhul, kes on tingimuslikult vabastatud vangistusest vägivallaga toimepandud kuriteo eest, ei saa kõne alla tulla katseajal toimepandud vägivalla kuriteo toimepanemise eest karistusliikidest kergeima karistuse, s.o. rahaline karistus kohaldamine. Prokuratuuri hinnangul on ülimalt küsitav kas kergeima liigilise karistuse mõistmine suunab B.Y-d tõepoolest edaspidi õiguskuulekale teele. Maakohus on rahalise karistuse valikut põhjendanud ka sellega, et rahalise karistuse mõistmine süüdistatavale on piisavalt motiveeriv selleks, et õiguskuulekalt töökohustusi täita, tasuda karistus ning enda parandamisel (püsiva sissetuleku säilitamine, kaitsja pooltki viidatud alkoholi tarbimise vähendamine) ka oma kahe lapse elus enam osaleda. Esmalt vajab märkimist, et B.Y väide oma võimalikust töökohast on paljasõnaline. Tegu on inimesega kellel käesoleva kriminaalmenetluse üheski etapis ei ole töökohta olnud. Nii on ta nii kahtlustatavana ülekuulamistel kui ka kohtus öelnud ankeetandmetesse, et tal töökoht puudub/ töötu. Küll on aga menetluse kestel selgunud, et B.Y lapsed elavad hetkel hooldusperes ning süüdistatava puhul on tegu inimesega, kellele meeldib alkoholi tarbida. Samuti tuleneb kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, et tegu on inimesega, kes ei suuda oma viha muud moodi välja elada kui füüsilist vägivalda kasutades. Eeltoodust tulenevalt oleks karistuse eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt prokuratuuri hinnangul B.Y puhul konkreetsel juhul kõige mõjusam karistus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest selline, millega kaasneks tema allutamine käitumiskontrollile. Kriminaalasja materjalide pinnalt võib järeldada, et tegu inimesega, kes vajab sotsiaalset abi toetamaks teda uute kuritegude toimepanemisest hoidumisel. Samuti on tegu inimesega, kelle puhul oleks näidustatud mõnes KarS § 75 lg 2 p 8 sätestatud sotsiaalprogrammis (näiteks vihajuhtimise programm) osalemine. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 73 lg 4 sätestab, et kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramisel võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §- s 69 sätestatud korras. Apellant on seisukohal, et arvestades isiku süüd, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning võimalust süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma uute kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid on põhjendatud B.Y karistamine KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 6- kuulise vangistusega. Kooskõlas KarS § 73 lg 3 ja § 65 lg 2 suurendada käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.04.2015. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 1a 11k 27p võrra ning liitkaristuseks mõista kaks (2) aastat viis (5) kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 5 alusel jätta mõistetud liitkaristus tingimuslikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane kolme (3) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu, allub KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras elektroonilisele valvele tähtajaga kaks (2) kuud ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel panna B.Y-le lisakohustus osaleda sotsiaalprogrammis.

Tulenevalt eeltoodust ja kooskõlas KrMS § 338 p 4 ning § 340 lg 4 p 4 apellant palub:

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga, prokuröri seisukohaga ja kriminaalhooldajalt saadud andmetega, tuli alljärgnevatele seisukohtadele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsuses piisavalt põhjendanud, miks pidas võimalikuks karistada B.Y-d , kes pani toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal uue kuriteo, rahalise karistusega. Eelkõige andsid selleks alust konkreetse kuriteo tehiolud, mis määravad ka süü suuruse. Kohtukolleegium on veendunud, et süü suuruse hindamisel on suur vahe, kas vägivallategu on toime

pandud näiteks kannatanu ja süüdlase ühise joomingu käigus tekkinud tüli tagajärjel, kui kannatanu viibis seltskonnas vabatahtlikult ja suhtus alkoholitarbimisse soosivalt nagu seda arutataval juhul oli või on ohvriks sattunud täiesti juhuslik möödakäija tänaval vms. Vaidlust ei ole ka selles, et kannatanu käitumine süüdistatava suhtes – katse maha tõmmata püksid kogu seltskonna ees, mis koosnes ainult vastassoo esindajatest, on provotseeriv ja isikut ahistav tegu, millega püütakse isiku väärikust alandada. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks kõigi apellatsioonis esitatud väidete ümberlükkamist käesolevas otsuses, sest apellatsioonis on prokurör esitanud taotluse süüdistatava karistamist sellise karistusega, mis seadusest tulenevalt ei ole võimalik. Prokurör nõustub maakohtuga selles, et mõistetav karistus ei pea olema reaalne vangistus, kuid taotleb süüdistatava karistamist vangistusega ning seejärel juhindudes KarS § 73 lg 4 sätetest kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras tähtajaga kaks (2) kuud. Prokuröri apellatsioonis on korduvalt tsiteeritud KarS § 73 lg 4 sätteid, mis muuhulgas teeb viite KarS § 75 lõike 2 punktile 9, kuid kordagi ei ole seda tsiteeritud lõpuni. Nimelt, KarS § 75 lõige 2 punkt 9 sätestab, et elektroonilise valve kohaldamine on võimalik ainult siis, kui süüdistatav on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Süüdistatav B.Y sellist nõusolekut andnud ei ole ja tulenevalt maakohtus menetluse esemeks olnud kuritegudest e ka röövimise süüdistusest, mis käesolevaks ajaks on ära langenud, seda nõusolekut ei ole ka keegi temalt küsinud. Kohtukolleegiumi seisukohast on sellise nõusoleku küsimine adekvaatne vaid olukorras, kui isikul on valik reaalse vangistuse ja elektroonilise valve vahel. Käesoleval juhul on süüdistatav ja tema kaitsja maakohtu poolt mõistetud karistusega nõustunud – nad on andnud allkirja selle kohta, e apellatsiooniõigust kasutada ei soovi ning ei ole ka seda kasutanud kuigi neil selleks õigus jätkuvalt oli. Eeldada, et apellatsioonikohus saab kujunenud olukorras e olukorras, kus süüdistatav on rahul temale mõistetud rahalise karistusega ja ta teab, et teda reaalne vangistus ei ohusta ka siis, kui ta nõusolekut ei anna, süüdistatavalt nõusoleku, on naiivne. Põhjust, miks süüdistatav peaks sellises olukorras nõusoleku andma, ei ole võimalik leida. Arvestades eeltoodut tuleb prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatavalt menetluskuluna välja mõistetud kaitsja tasu summa osas ja sellest tulenevalt ka menetluskulude kogusumma osas. Kohtukolleegium leiab, et vastuolus KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 nõuetega on maakohus jätnud kõik menetluskulud süüdistatava kanda, kuigi B.Y mõisteti süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi õigeks. Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohus on seisukohal (3-1-1-61-08; 3-1-1-85-08), et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel.

Kaitsja poolt maakohtule esitatud taotlusest riigi õigusabi tasu hüvitamiseks ei nähtu, milline osa nendes näidatud summadest seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõisteti. Seega tuleb vastav asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Kohtukolleegiumi seisukohast on kuriteoepisood, milles süüdistatav õigeks mõisteti nii tõenduslikult kui ka õiguslikult keerukam ning ka mahukam. Hinnates õigeksmõistmist puudutava osa suhet süüdistuse kogumahtu ja võttes arvesse, et maakohtu otsuse alusel tuleks B.Y-l hüvitada riigi õigusabi kulu, peab kolleegium põhjendatuks jätta vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 riigi kanda kohtumenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu 560 eurot ja süüdistatava kanda 400 eurot. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 4; 340 lg 2 p 6 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.