Eesistuja Orvi Tali, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja
Kohtuistungi sekretär Kohtuasi
Kea Lemming U.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava U.A Tedder Katrin Pärtlas
Prokurör
Süüdistatav
Kaitsja
kaitsja vandeadvokaat Jaan
U.A isikukood XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: X XXXXXX; töökoht: ehitaja OÜ-s B, elukoht: XXXXXXX, XXXXXXX XXX XX-X (viibib Tallinna Vanglas), varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati 14.05.2013 Pärnu Maakohtu otsuseega KarS § 199 lg 2 p7, 8, 9, § 121 järgi 2 aastat 6 kuud vangistust, millest kandmata 1 aasta 6 kuud 19 päeva katseajaga 18 kuud. Kahtlustatavana kinnipeetud 08-09.05.2014.a, tõkend vahistamine kohaldatud alates 02.07.2014.a. Vandeadvokaat Gennadi Kull
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a kohtuotsus U.A suhtes jätta muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
Välja mõista U.A-lt 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Harju Maakohtu 31.märtsi 2015 otsusega üldmenetluses tunnistati U.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 aastat 19 päeva. KarS § 68 alusel arvati karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust ning kandmisele kuulus 4 aastat 17 päeva vangistust. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse alguseks loeti 02.juuli 2014.a.
2.U.A tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, uuesti ajavahemikul 03.03.2014 kella 23.00 kuni 04.03.2014 kella 06.00 paiku tungis katuse ja tõstukse lõhkumise teel valdaja HL tahte vastaselt XXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX XXXXX talu kõrvalhoonesse ning võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt HL’le kuuluvat vara kokku väärtuses 7 929 eurot. Lõhkumisega tekitas U.A kahju summas 3 150 eurot. Varguse ja lõhkumisega tekitas U.A kokku kahju summas 11079 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, uuesti 23.06.2014 õhtusel ajal grupis koos RV ja IS elutoa aknaklaasi ja –raami lõhkumise teel tungis sisse valdaja TA tahte vastaselt Tallinnas XXXX-XXXXXXXX XXX asuvasse eramusse ning võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt TAle kuuluvat vara kokku väärtuses 2 995 eurot. Seega U.A pani toime isikuna, kes on varem toime pannud varguse, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis ja sissetungimisega, see on KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava U.A kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a kohtuotsus kriminaalasjas 1-1410716 ning teha U.A suhtes õigeksmõistev kohtuotsus ning jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Apellatsioonkaebuse esitamise aluseks on asjaolu, et esimese astme kohus on viinud läbi ühekülgse ja puuduliku kohtuliku uurimise, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt ühekülgse ja puuduliku kohtuliku uurimise, ebaõige materiaalõiguse kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb
2(8)
alljärgnevas: KrMS § 62 kohaselt tõendamiseseme asjaolud on: 1) kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) kuriteokoosseis; 3) kuriteo toimepannud isiku süü; 4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. U.A on sisuliselt kogu menetluse kestel kategoorilises vormis eitanud temale kaevatavas kohtuotsuses süüksarvatud varguste toimepanemist; loobudes kohtueelses menetluses ütluste andmisest ja kohtuistungi käigus vaidles vastu teda eelduslikult süüstavale käsitlusele toimepandust. Süüdistatava arvates ei peaks tema süüküsimuse otsustamine kohtu poolt olema pelgalt taandamine ajalisele kokkulangevusele toimunud varguse ja U.A koos sõprade viibimisega lähikonnas. Kohus heites ette U.A-le kohtueelse menetluse käigus ütluste andmisest keeldumist ja hilisema enda aktiivse kaitsmise võimatust, ei peaks siiski võimaldama asjas olevate vaieldamatute kahtluste lahendamiseks kohtu poolte uute kahtluste püstitamist asjas kogutud muu teabe sobitamiseks konteksti. Selline kohtu ainuõigeks peetav KrMS § 7 interpretatsioon aga paneb süüdlasele üks-üheselt oma süütuse tõestamise koormise. Sisuliselt samaselt on maakohus lahendanud ilmsed tõenduslikud puuded ka varguse episoodis Kohila vallas 03.-04.03.2014. Tõsi, ainukene tõend, mis kuidagi võib siduda U.A XXXXX talu episoodiga, on sündmuskohalt leitud tulemasin. Samal ajal kaitse arvates tulemasin ei saa olla materiaalse maailma objektiks, milline on lahutamatult seotud selle tulemasina võimaliku kasutajaga muul ajal väljaspool sihtotstarbel kasutamist. Sündmuskohtadel läbiviidud uurimistoimingud kajastavad toimunut post factum ja ei ole kuidagiviisi hinnatavad tõendusliku baasina väitmaks U.A vähimatki seotust temale inkrimineerituga. Kaevatava Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kohtuotsuse näol on apellandi nägemuses tegemist kohtu püüdega, eriti lähtudes U.A varasematest kriminaalkaristustest, asjas olemasolevate vaieldamatute kahtluste lahendamisest mitte tema kasuks, vaid sisustada need tingliku ja maakohtu lahtikirjutatud sisuga, mis muudab sellisel kujul olematuks ja rakendamatuks süütuse presumptsiooni põhiseadusliku sisu ja olemuse. Menetlusseadustiku tähenduses on vaieldamatult tõenditeks ka süüdistava ütlused; maakohus kaevatavas kohtuotsuses aga ei pea määravaks motiveerida U.A kohtuistungil antud ütlustega mittearvestamist. Kohus ei ole kohtuotsuses pürgivalt märkinud, milliste objektiivselt tuvastatavate ja tuvastatuks loetud tõendite pinnalt ning milliste järelduste tulemusel loeb kohus süüteokoosseisu toimepanemise tõendatuks. Käesoleval juhul ei ole Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaevatava kohtuotsusega tuvastanud (lugenud tõendatuks) tõenduslikku kogumit, millest lähtuvalt võib jõuda veendumusele, et U.A on pannud toime KarS § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi kvalifitseeritava teo. Kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud süüteokoosseisu olemasolu. Kohtuotsuse tekst oma olemuses ei veena ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. U.A kinnitab, tema ütlustest tulenevalt tema ei ole talle inkriminaaritud vargusi toime pannud. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaevatava kohtuotsuse põhjendustes on kohus pidanud vajalikuks hinnata ka tunnistaja, politseitöötaja, ütlusi kogumis – tõsi, U.A arvates politseitöötajast tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning on käsitletavad pelgalt võimalike kaudsete tõenditena. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine kaudsetele tõenditele, aga ka võimalike ja olemasolevate kahtluste süüdistatava kasuks mittelahendamine, on käesoleval juhul hinnatav maakohtu püüdena mitte olla seotud süütuse presumptsiooni kui ühe põhiseadusliku garantiiga. Eelistades muid tõendeid süüdistatava ütlustele on kohus apellandi hinnangul hinnanud tõendeid äärmuseni ühekülgselt ning rikkunud sellega kriminaalmenetlusnormi. Rriigikohtu kohtuotsuse valguses peab kohus põhjendama, kui kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt. Käesoleval juhul ei ole kohus põhjendanud, millest tulenevalt ei arvesta kohus süüdistatava ütlusi ja peab tunnistajate ütlusi ning teisi tõendeid aprioorseteks. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliste tunnistajate ütlustega ning milliste muude tõenditega on süüdistatava ütlused ümber lükatud.
3(8)
4.Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohtu otsus ei ole jälgitav. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks. 5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja U.A õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja U.A õigeksmõistmiseks. 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava U.A ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus
4(8)
vaid kannatanute TA ja HL ning tunnistajate ML, RT ja RL ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
26.septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 lk 82 pöördel- 85 pöördel) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute TA ja HL ning tunnistajate ML, RT ja RL ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava U.A poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on märkinud, et süüdistatav U.A tuli esitatud kaitseversiooniga välja alles siis, kui kriminaalasi jõudis kohtumenetluse staadiumisse. Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-26-99. Maakohus on õigustatud viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07, mille kohaselt on korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav U.A ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava versiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt
5(8)
RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Samuti on maakohus leidnud õigesti, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning selline maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p.
8.Väärib tähelepanu ja sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et süüdistatava U.A esitatud versioon mõlemas varguse episoodis on ümberlükatud tunnistajate ütlustega ning sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, turvakaamera videosalvestisega, ekspertiisiaktiga ja läbiotsimise protokolliga. Kolleegium on seisukohal, et versioon, et välgumihkel süüdistatava DNA-ga leiti sündmuskohalt (vargus Kohila vallas XXXXX külast XXXXX talu kõrvalhoonest) ja süüdistatav jäi turvakaamera salvestisele (vargus XXXXXXXX XXXX-XXXXXXX XXX majast), on puht juhuslik ja pelgalt kokkusattumus, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust ning ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. 5.4 Apellant on apellatsioonis leidnud, et kohus on tuginenud vaid kaudsetele tõenditele, sh on tunnistaja ütlused kaudsed tõendid, mistõttu on tegemist rikkumisega ja U.A süüdimõistmine on oletuslik. Kolleegium märgib, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel ning osutab, et Riigikohus on oma korduvates lahendites /nt 3-1-1-8-10, 3-1-115-12/ märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Riigikohus on selgitanud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis (RKKKo nr 3-1-1-8-10 p 9, 10). Maakohus on hinnanud U.A süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on põhjalikult iga kuriteo episoodi eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. 5.5 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis toodut taotlust tunnistada tunnistaja RL ütlused ebausaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole
6(8)
taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud tunnistaja RL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav U.A viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda tunnistajat, samuti oli süüdistataval võimalus süüstavate tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kaitsja on lisaks leidnud, et tunnistaja RL ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda põhjusel, et tegemist on politseinikuga. Kolleegium leiab, et tunnistaja amet ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused tema ametikoha tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes töötab politseinikuna ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis ei ole välja toodud muid asjaolusid, mis osutaksid tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele, mistõttu ei ole alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 5.6 Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava U.A näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud varavastastes kuritegudes korduvalt. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh. ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 5.7 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et U.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi.
7(8)
6.Apellatsioonis ei ole tsiviilhagi puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagi rahuldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Lisaks märgib kolleegium, et U.A-le oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09).
7.Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on U.A karistanud 2 aastase 6 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.
8.KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava U.A kaitsja Jaan Tedder. Kaitsja taotleb kohtuotsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest hüvitada temale koos käibemaksuga 96 eurot. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras U.A kaitsjale välja maksta koos käibemaksuga 96 eurot. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsja Gennadi Kull esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 1,5 tundi (1 tund materjalidega tutvumine ja istungiks ettevalmistamine ja 0,5 tundi osavõtt istungist) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 72 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 72 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse U.A suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud kokku summas 168 eurot süüdistatava kanda.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.