Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-70-16 20. oktoober 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kriminaalasi Toivo Ollikaineni süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja 7 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 405 lg 2, § 415 lg 1 ning § 414 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-6000 Toivo Ollikaineni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör 21. september 2016, kirjalik menetlus
Kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et T. Ollikainen valmistas plahvatuse tekitamise
eesmärgil eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 18. novembrit 2013 kella 23.10 enda
elukohas Jõhvis improviseeritud lõhkeseadeldise.
Süüdistatav hoidis ise valmistatud lõhkeseadeldist ebaseaduslikult enda elukohas ning toimetas
selle ajavahemikul 18. novembrist 2013 kell 23.10 kuni 19. novembrini 2013 kell 6.15 S. M-i elukoha juurde. Selleks asetas T. Ollikainen lõhkeseadeldise musta värvi kilekotti panduna värava juurde
tänava
äärde,
paigutades
seadeldise
najale
tõmbenööri
ja
karabiinhaagi
abil
sütikumehhanismiga ühendatud autorehvi. Seadeldise vahetusse lähedusse maapinnale asetas T. Ollikainen erinevaid jäätmeid. Nimetatud lõhkeseadeldis sisaldas lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet (suitsuta püssirohtu) ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi. Seega oli tegemist lõhkeseadeldisega KarS § 413 tähenduses.
T. Ollikainen jättis lõhkeseadme S. M-i autovärava taha eesmärgiga põhjustada S. M-i surm.
S. M., nähes 19. novembri 2013. a hommikul kella 7.30 paiku värava ees prügihunnikut ja selle juures musta värvi kilekotti, mille peal oli sõiduauto rehv, võttis rehvi vasakusse kätte ja tõstis rehvi koti pealt üles, rakendades sellega kell 7.41 seadeldise käivitusmehhanismi. Lõhkeseadeldise betoonivalu sees asunud põlevgaaside segust põhilaeng selle ülekontsentratsiooni tõttu aga ei plahvatanud. Suitsuta püssirohu põlemisproduktid purustasid lasketoru kinnivaltsitud otsa ja süütasid seadeldisest sise- ja lasketoru kaudu väljapaiskunud gaasisegu, mis põles seadeldisest väljaspool ja mille tagajärjel sai kannatanu S. M. tervisekahjustusi: näo ja vasaku käe põletuse. Lõhkeseadeldise põhilaengus kasutatud kõigi põlevgaaside ja plahvatuspiiride vahemikku jääva õhu segu täieliku plahvatuse purustusjõudu võib võrrelda 0,1–1,0 kg trotüüli (TNT) omaga, mistõttu tekkis T. Ollikaineni põhjustatud plahvatuse tagajärjel oht läheduses viibinud isikute elule ja tervisele.
T. Ollikainen on süüdi neljas raskes kuriteos, millest üks on mõrvakatse. Süüdistatav ei
vabandanud ega kahetsenud kordagi, ka ei näidanud ta mingilgi viisil üles taunivat suhtumist enda teosse. Karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 1 tähenduses on süüteo toimepanemine kättemaksu motiivil. Lisaks on T. Ollikainen varem viis korda kriminaalkorras karistatud, samuti on tal üks kehtiv väärteokaristus.
Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi
vanemabi Irina Gromtsev, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning T. Ollikaineni õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Ollikaineni karistuse kergendamist, märkides argumendina mh, et tema kaitsealuse varasem karistatus on tänaseks kustunud ning viimase mõistetud karistuse kandmisest on möödas üle 20 aasta.
gaasiballoonid. Süüdistuse versiooni kinnitab ka Jõhvi raudteejaama turvakaamera salvestis koos tunnistajate ütlustega, mille kohaselt just T. Ollikainen kogus sealt prügi, mis oli lisatud lõhkekeha juurde.
palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassaator esitab väiteid, mis on ringkonnakohtu poolt juba kummutatud, samuti ei esine vigu materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamisel. Mõistetud karistus vastab T. Ollikaineni süüle ning puudub alus selle vähendamiseks.
loeti
ja
missugustele
tõenditele
ning
miks
seejuures
tugineti
(Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 7.1).
Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku
karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Ekslik on ringkonnakohtu viide
Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-4-1-7-01 väljendatud seisukohale. Selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on karistusregistrist kustutatud karistusandmete kasutamist käsitatud relvaloa andmist puudutavas haldusmenetluse, mitte isiku karistamise kontekstis. Seejuures tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et ka relvaloa andmisel on eluaegne üldine piirang, mis tugineb isiku kustunud karistuse arvestamisele, vastuolus põhiseadusega. Seega ei saa
registrist
kustutatud
karistusandmed
olla
aluseks
isikule
mõistetava
karistuse
individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. Iseäranis ilmne peaks see olema praegusel juhul, kus T. Ollikaineni viimased kuriteokaristused pärinevad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise eelsest ajast.
Kirjeldatud materiaalõiguslik rikkumine ei anna siiski alust T. Ollikaineni karistuse
muutmiseks ja seda järgmistel põhjustel. Nimelt tuleb silmas pidada, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt ei ole kohus seejuures karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega, olles pädev lahendama selle küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-99-13, p 7), lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-11-63-14, p 15.2). Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Käesolevas kriminaalasjas tuleb sellist situatsiooni eitada.
Kuigi maakohus on karistuse mõistmist puudutavates motiivides tõesti materiaalõiguse
tähenduses vääralt viidanud T. Ollikaineni varasemale karistatusele, on otsuse tervikkonteksti arvesse võttes tegemist pelgalt konstateeringuga, millele kohtuotsuse edasiste argumentide valguses ei ole omistatud sisulist teosüüd suurendavat toimet (vt maakohtu otsuse lk 67–70). Viidatud motiivides käsitleb maakohus korduvalt ning põhjalikult süüdistatava isikut ning selle valguses karistuselt oodatavat eripreventiivset toimet, osutamata seejuures kordagi tema varasemale karistatusele. Eelneva alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu ja edasiselt ka ringkonnakohtu viide T. Ollikaineni karistatusele oli küll materiaalõiguslikult väär, kuid sellel ei olnud sisulist tähendust tema teosüü kindlakstegemisel ning talle mõistetava karistuse individualiseerimisel, mistõttu ei tingi see puudus kohtuotsuste tühistamist ning T. Ollikainenile mõistetud karistuse kergendamist.
Tagajärjetuks jäävad ka teised kaitseargumendid, millega kaitsja vastustab T. Ollikainenile
mõistetud karistust. Nii ei tingi karistuse vähendamist asjaolu, et T. Ollikainenile inkrimineeritud mõrvakatse jäi katsestaadiumisse. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Nimelt tunneb seadus obligatoorseid karistust kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 57 lg-s 1 ning mida kohus peab nende esinemise korral võtma arvesse karistust vähendavana. Teisalt nimetab seadus ka fakultatiivseid karistust kergendavaid asjaolusid, mida kohus võib, kuid ei pea karistust kergendava asjaoluna arvesse võtma. Selline arusaam väljendub selgelt juba seadusandja kehtestatud sõnastuses, et „kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 60 sätestatut“, mida on kasutatud ka katsestaadiumisse jäänud süütegusid puudutavates KarS § 25 lg-s 6 ja § 26 lg-s 2, aga ka nt osavõttu käsitlevas KarS § 22 lg-s 5. Seega tuleb juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena.
Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku
tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Nii näiteks võib katsestaadiumiga õiguslikus mõttes tegemist olla juba lõhkeseadeldise paigaldamisel isiku eluruumi, samas kui katsestaadiumist tuleb rääkida ka siis, kui isiku elu õnnestub pärast plahvatuses kannatada saamist siiski päästa. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne.
Arutatavat kriminaalasja silmas pidades ei tingi asjaolu, et T. Ollikaineni tegu jäi
katsestaadiumisse, kolleegiumi hinnangul karistuse kergendamist. Nagu maakohus juba märkis, oli süüdistatava tegu pikaajaliselt ning põhjalikult planeeritud, oli kantud isiklikust vaenust (madal motiiv) ning jäi katsestaadiumisse pelgalt süüdistatava poolt pommi valmistamisel kasutatud põhilaengu ülekontsentratsiooni ning kannatanu enda tähelepanelikkuse tõttu. Maakohtu otsuses märgitakse seetõttu põhjendatult, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et saavutada kannatanu surm, kusjuures silmas tuleb pidada sedagi, et T. Ollikaineni planeeritud tegu jõudis nii vahetu plahvatuse kui ka kannatanu tervise kahjustuseni. Samal ajal tekkis T. Ollikaineni teo tõttu oht ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute elule ning tagajärg jäi saabumata üksnes põhjustel, mis ei allunud mingilgi viisil T. Ollikaineni kontrollile. Nimetatud argumentidega on maakohus kokkuvõtlikult selgitanud karistuse KarS § 25 lg 6 alusel kergendamata jätmist (vt maakohtu otsuse lk 68) ning kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga. Mingit sellist tähendust, millel käesolevat kaasust silmas pidades oleks mõju mõistetavale karistusele, ei ole võimalik omistada ka süüdistatava
vanusele, mistõttu pikemalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. Kokkuvõtlikult jääb kaitsja kassatsioon tagajärjetuks ka süüdistatavale mõistetud karistuse pikkust puudutavas osas.
ringkonnakohtu
otsusega
tutvumiseks
pooltunni,
süüdistatavaga
Viru
Vanglas
konsulteerimiseks 2 pooltundi ning kassatsiooni koostamiseks 3 pooltundi. Kokku osutas kaitsja T. Ollikainenile kassatsioonimenetluses õigusabi 6 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.