Roby Koik X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 30. oktoobri 2020. a otsuse nr 4.2-1/5790-10 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks teha kaebaja taotluse nr DL50010809 osas uus otsus Kaebaja – X, esindaja Erki Casar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja 18. november 2021, edasi kirjalik menetlus
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. veebruar 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X (kaebaja) esitas 15.07.2020. a Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse nr DL50010809 vintraudse- ja sileraudsele püssile jahipidamise eesmärgil relvaloa saamiseks.
2.PPA keeldus 14.08.2020. a otsusega nr 4.2-1/5790-4 kaebajale relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. X esitas 28.08.2020. a PPA Lõuna prefektuuri otsusele nr 4.2-1/5790-4 vaide. PPA 07.09.2020. a vaideotsusega nr 4.2-1/5790-7 rahuldati vaie osaliselt ja tunnistati PPA Lõuna prefektuuri otsus nr 4.2-1/5790-4 kehtetuks. Vaie jäeti rahuldamata osas, milles paluti väljastada relvaluba. PPA Lõuna prefektuuri kohustati võtma relvaloa taotlus uuesti menetlusse ja uue otsuse tegemiseks.
3.PPA Lõuna Prefektuur keeldus 30.10.2020. a otsusega nr 4.2-1/5790-10 Xle relvaloa väljastamisest põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.
4.X esitas 12.11.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA Lõuna Prefektuuri 30.10.2020. a otsuse nr 4.2-1/5790-10 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks, millega rahuldada taotlus relvaloa saamiseks jahipidamise eesmärgil vint- ja sileraudsele püssile. Kaebaja nõue
5.Kaebaja on seisukohal, et menetleja on vaatamata kaebaja kohtueelselt esitatud vaide rahuldamisele ja vaide lahendamise otsuses märgitud märkusele, rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid, mille tagajärjel on tehtud otsus, mis ei vasta seadusele. Tegemist on sisuliselt identsete otsustega.
6.Samas on kaebaja aga esitanud koos vaidega olulises määras täiendavaid tõendeid ja selgitusi ning edastanud isikute andmed, kes saavad vajadusel kaebaja väiteid tõendada.
7.Kaebaja märgib, et otsuses on menetleja kirjutanud järjest sama sisuga teksti, näiteks juhtumi nr 3100,18,0197122 osas on seda tehtud kolmel korral, mis tõendab, et menetleja on teinud otsuse kiirustades või hooletult, sest vastupidisel juhul ei oleks otsuses märgitud järjest sarnast teksti. Samuti on unustatud otsuse lõppu lisada selle vaidlustamise kord, mis samuti kinnitab, et otsus on tehtud kiirustades, jättes olulised asjaolud välja selgitamata või läbi analüüsimata. Kaebaja on seisukohal, et menetleja hooletus kaebaja poolt esitatud tõendite ja seisukohtade menetlemisel, mh kaebaja poolt märgitud isikutega suhtlemata jätmine ning kogutud tõendite arvestamata jätmine ning ebaoluliste asjaolude arvestamine, on viinud ebaõige ja alusetu otsuse tegemiseni, mis alusetult kahjustab kaebaja huve ja õigusi. Kaebaja leiab, et otsuse viimases osas toodud rikkumised, ei saa olla aluseks, et keelduda relvaloa väljastamisest otsuses toodud põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.
8.Otsuses toodud esimesed neli juhtumit, mis on toimunud, ajavahemikus 2004–2011, st 9–16a tagasi ning ei saa olla seetõttu asjakohasteks tõenditeks, et hinnata kaebuse esitaja sobilikkust relvaloa saamiseks 2020. aastal. Kaebaja on esitanud tõendid, mis kinnitavad, et isik on oluliselt muutunud. Samuti ei vasta antud juhtumite juurde märgitud info tõele, näiteks 26.07.2007. a juhtum nr 2602,07,00041698 – tegemist oli olukorraga, kus kaebaja lahendas olukorra, et ei tekiks probleeme. Kaebaja ei ole viibinud Jämejala haiglas. Juhtumite nr 2840;04;00009151 ja nr 2602,07,00041698 osas ei ole koostatud otsust, millega oleks kaebajat karistatud. 29.04.2018.a juhtum nr 3100,18,0197122 osas märgib kaebaja, et on ise ja ka kolmandate isikute ütluste abil selgitanud antud juhtumiga seotud asjaolusid ning kaebaja tegevust peale antud juhtumit. Kaebaja selgitas, et 29.04.2018. a toimunu oli suur viga ning mitme negatiivse asjaolu kokkusattumus, mida kahetsevad mõlemad osapooled ja kumbki neist soovivad südamest, et sellist asja ei oleks juhtunud. Kaebuse esitaja ei õigusta tegevust, aga märgib, et uurijad võtsid ütlused kannatanult, kellele oli raske joove ning kes võttis avalduse tagasi. Antud asi lõpetati avaliku huvi puudumise tõttu, mis samuti tõendab, et tegemist oli teoga, mida mõlemad osapooled kahetsevad ning kus oma osa oli mõlemal osapoolel ning alkoholil, mh ka asja menetlenud isikutel, kes võtsid ütlusi. Kaebaja elukaaslane on kirjalikes ütlustes märkinud, et andis antud juhtumi osas ütlusi vihasena ja ebakaines olekus ning enamus ütlusi oli suunatud ametniku poolt, mistõttu soovis Y hiljem, et asi lõpetataks. Kaebaja ja tema elukaaslase vahel ei ole peale antud vahejuhtumit olnud ühtegi tüli. Koos kasvatatakse ühist last ning elatakse täisväärtuslikku pereelu, toetades ja aidates üksteist. Kaebaja ega ka elukaaslane ei ole kumbki peale antud juhtumit tarvitanud alkoholi. Kaebaja leiab, et antud juhtumist on kaebuse kohtule esitamiseks möödunud ca 2,5 aastat, mis on piisav aeg, mille möödudes on võimalik hinnata kaebuse esitaja tegelikku iseloomu ja käitumist, mh arusaamist rikkumisest ning oskusest teha sellest õiged järeldused.
Kaebaja on edastanud elukaaslase Y koostatud iseloomustuse ja selgitused ning kaebaja ema, C poolt koostatud iseloomustuse, mis kinnitavad, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on rahuliku iseloomuga ning hea ise ja elukaaslane ning et kaebuse esitaja perekonnaliikmed on nõus, et kaebuse esitaja relvaloa taotlus rahuldatakse, sest usaldavad teda ja ei näe selles mingisugust ohtu. Kaebaja on läbinud katseaja ning on võetud jahiseltsi liikmeks.
9.Ka menetleja on märkinud oma otsuses, et telefonitsi vesteldud X elukaaslase Y, ema C ja Viljandi Taipoksi Klubi treeneri ja eestvedajaga Qga. Kõik kiidavad X ning on kursis tema sooviga jahimeheks hakata. Elukaaslane Y kinnitab X juttu 2018. a tüli järgsest kokkuleppest. Ema C (elab X perega ühes majas) räägib, et sõnelused olid Xl rohkem isaga (suri kevadel) ja et noored omavahel saavad hästi läbi. Q sõnul on ta prooviks usaldanud X treeninggrupi juhendamise, millega viimane ka hästi hakkama saab. Ainukeseks paheks nimetab selle, et X suitsetab. Polli Jahiseltsi esimees iseloomustas kaebajat kui sõbralikku ja seltsivat inimest. Kaebaja märgib, et kaebuse esitamise ajal tegeleb ta teist aastat temale usaldatud treeningrühma treenimisega. Samas jätab menetleja märkimata, et jahiseltsi esimees iseloomustas kaebajat omakirjalikus iseloomustuses kui rahuliku iseloomuga meest. Asjaolu, et kaebajale on usaldatud treenimiseks lapsed ning, et isik saab sellega hästi hakkama on ilmekas tõend sellest, et isik on tasakaalukas, hea suhtleja ning viimasel puudub probleem alkoholiga ning et sellist isikut saab usaldada. Kaebaja märgib, et jahipidamine ning jahiseltsis olemine ja sinna vastuvõtmine eeldab isiku usaldamist teiste jahiseltsi kuuluvate isikute poolt, sest tegemist on vabatahtliku organisatsiooniga ning jahipidamine ilma usalduseta ei ole võimalik, sest antud tegevus sisaldab ümberkäimist relvadega. Seega kui kaebuse esitaja on võetud jahiseltsi liikmeks ja ta on saanud positiivse hinnangu jahiseltsi esimehelt, on need ilmekad tõendid, et kaaslased usaldavad kaebus esitajat, mh et temaga koos minna jahile, seega, et antud isik saaks ka õiguse kasutada jahirelva. Kolmandate isikute poolt kinnitatud seisukohad tõendavad ilmekalt, et kaebaja näol ei ole tegemist isikuga, kelle osas võiks arvata, et andes viimasele relvaloa seatakse ohtu kolmandad isikud, sest kaebus esitaja on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Kui kaebajat usaldavad nii lähedased isikud nagu ema, elukaaslane, lapsed, jahiseltsi liikmed, st isikud, kes on lävinud ja lävivad kaebuse esitajaga kõige tihedamini ja on seda teinud oluliselt pikema perioodi vältel kui piirkonnapolitseinik, siis on need tõendid ainsad asjakohased tõendid, millest oleks otsuse tegemisel pidanud arvestama või millede mittearvestamist oleks menetleja pidanud põhjalikult tõendama ja põhistama.
10.Menetleja ei ole 30.10.2020. a otsuses märkinud, mis põhjusel ei arvesta ta eelpool esitatud faktidega või millised on need konkreetsed asjaolud, mis siis kaaluvad negatiivsete vastuväidetena üle menetluses esitatud ja kogutud positiivsed asjaolud. Menetleja ei ole ka otsuses märkinud mis põhjusel ei arvesta ta kaebaja kauaaegse sõbra Wi poolt antud iseloomustust. Kaeba on seisukohal, et tegemist on olulise tõendiga, sest W kui kauaaegne sõber on märkinud, et kaebuse esitaja näol on tegemist rahuliku isikuga, kes ei ärritu, isikuga, kes leiab erinevate olukordades kiiresti sobivad lahendused, on aus ja kohusetundlik. Kaebajale on teada, et menetleja ei ole peale vaide esitamist võtnud ühendust ka Teesoo Lasketiiru esindajaga, Öga, kes oleks saanud anda iseloomustuse kaebaja osas, mh hinnata isiku käitumist kui ta kasutab relva, jne. Kui kaebaja näol oleks tegemist isikuga, kellele ei saaks relva usaldada, siis oleks see selgunud juba lasketiirus treenides ning viimast ei oleks enam lasketiiru lubatud.
11.Osundatud minetused tõendavad, et menetleja ei ole otsust tehes tutvunud kõikide, asja lahendamise puhul oluliseks olevate asjaoludega, mistõttu ei saa menetleja märkida otsuses, et on teinud otsuse hinnates põhjalikult kõiki asjas kogutud tõendeid. Otsuses on märgitud, et arvestades piirkonnapolitseiniku arvamusega ning põhjaliku kaalutluse tulemusena on piisavalt alust asuda seisukohale, et liiga vähe aega on möödunud viimasest juhtumist, et hinnata, kas isik suudab seadusekuulekalt käituda. Haldusorgan, hinnanud haldusmenetluse käigus kogutud tõendeid, asub
seisukohale, et kaebaja taotlus relvaloa väljastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja märgib, et menetleja ei ole selgitanud ega põhistanud, mis asjaoludele tuginedes leiab menetleja, et aeg mis on möödunud 2018. a mais juhtumisest, on liiga väike aeg. Esiteks ei ole möödunud aeg liiga väike, sest juhtumist on möödunud ca 2,5 a. Tegemist on arvestatava ajaga, mille jooksul on võimalik muutuda ja tõendada seda, et muutus ei ole ajutine. Teiseks ja aja faktorist olulisemaks on aga asjaolu, et kaebuse esitaja on ka faktiliselt muutunud ning tõendanud seda oma lähedastele kui ka kolmandatele isikutele, mh lastele ja et see muutus ei ole ajutise iseloomuga. Samas ei saa jätta märkimata, et tuleb arvestada ka 2018. a mais toimunud juhtumiga seotud teise osapoole selgitusi ning märkusi asja menetlemise osas.
12.Kaebaja leiab, et antud juhul on tõendamata ja välja toomate konkreetsed põhjused ning võimalikud seoses antud põhjuste ja võimalike tagajärgede vahel, mis oleksid andnud aluse keelduda relvaloa väljastamisest. Kaebaja märgib, et otsuses ei ole ühegi sõnaga kirjeldatud, millistele asjaoludele tuginedes on piirkonnapolitseinik ja kriminaalpolitsei asunud arvamusele, et kaebuse esitaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna otsusele ei ole lisatud piirkonnapolitseiniku arvamust, siis oleks menetleja pidanud otsuses tooma välja need asjaolud, millele tuginedes on piirkonnapolitseinik asunud negatiivsele seisukohale. Vastupidisel juhul on haldusorgan rikkunud põhjendamise kohustust. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige ning alusetu haldusorgani seisukoht, et kaalutud on kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning relvaloa väljastamisest keeldumise otsus on kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on ohu ennetamine teiste isikute, ühtlasi ka tema enda elule ja tervisele. Kaebaja leiab, et olukorras kus kõiki tõendeid ei ole arvestatud, samuti ei ole põhistatud miks kaebuse esitajapoolt esitatud tõendeid ei arvestata või miks ei võetud ühendust kõikide kaebuse esitaja poolt vaides märgitud isikutega ning on arvestatud mitteasjakohaseid asjaolusid, ei saa olla tegemist põhjaliku kaalutluse tulemusena tehtud põhjendatud otsusega.
13.Kaebaja leiab, et haldusorgan on rikkunud kaalutlusõigust. Kaebaja leiab, et negatiivse otsuse tegemiseks ei olnud alust, see on vastuolus kogutud tõenditega ning haldusaktis esitatud vastuargumendid ei ole asjakohased. Samas peab negatiivne otsus olema põhjalikult motiveeritud, mida aga tehtud ei ole. Vastustaja vastuväited
14.PPA ei nõustu kaebuse põhjendustega ja vaidleb sellele vastu.
15.PPA on kogunud täiendavaid tõendeid ja uue otsuse tegemisel neid arvestanud. Sealjuures ei ole tõene kaebaja väide, et menetleja on jätnud arvestamata kaebaja poolt koos vaidega esitatud tõendid ja jätnud suhtlemata kaebaja nimetatud isikutega.
16.Kaebaja esitas koos vaidega PPA-le Y, C, W ja O poolt tema kohta antud iseloomustused. O (Polli Jahiseltsi esimees) kirjutatud iseloomustus kattub sisuliselt J. L.le 13.08.2020. a e-kirjaga saadetud iseloomustusega ning viimast on 30.10.2020. a otsuses käsitletud. Y ja C kirjutatud iseloomustused on Xt kiitvad ja temale relvaloa väljastamist pooldavad. 30.10.2020. a otsuses on märgitud, et telefonitsi on vesteldud X elukaaslase Y, ema C ja Viljandi taipoksi klubi treeneri ja eestvedaja Qga, kõik kiidavad X ning on kursis tema sooviga jahimeheks hakata. Y kinnitas X juttu 2018. aasta tülile järgnenud kokkuleppest. Ema C, kes elab X perega ühes majas, räägib, et sõnelused olid X rohkem isaga, kuid noored saavad hästi läbi. Seega on Y ja Q poolt piirkonnapolitseinik K. T.le telefoni teel antud iseloomustused kirjalikega sisuliselt samad, st kaebaja suhtes positiivsed. Seega puudub põhjendus, miks oleks PPA pidanud 30.10.2020. a otsuses veel eraldi käsitlema koos vaidega esitatud kirjalikke iseloomustusi, kui nendes sisalduva positiivse hinnanguga oli juba sisuliselt arvestatud. Samuti jääb arusaamatuks, miks oleks
menetleja pidanud veelkord suhtlema Y ja Qga, kui piirkonnapolitseinik oli seda juba teinud ja menetleja viimase saadud teavet otsuse tegemisel arvestas. Vaidlus selle üle, et Y, Q ja O iseloomustavad Xt positiivselt, ju puudub. Kuid PPA ei saanud relvaloa väljastamise taotlust lahendades lähtuda üksnes nendest tõenditest. Kaebusest nähtuvalt oleks kaebaja arvates PPA-l otsust tehes olnud õige lähtuda üksnes temale lähedaste inimeste antud positiivsetest iseloomustustest, mis paratamatult on vähemal või rohkemal määral subjektiivsed, ja mitte ühestki objektiivsest tõendist, sh politsei andmebaasis talletatud teabest kaebaja kohta. Selleks, et PPA otsus oleks objektiivne ja õigesti kaalutud, tuli siiski arvesse võtta kõik olemasolevad andmed X kohta.
17.PPA ei nõustu kaebajaga, et otsuses toodud esimesed neli juhtumit, mis on toimunud ajavahemikus 2004–2011, st 9 kuni 16 aastat tagasi, ei saa olla asjakohasteks tõenditeks, et hinnata kaebuse esitaja sobilikkust relvaloa saamiseks 2020. aastal. Tegemist on politsei andmebaasis X kohta registreeritud juhtumitega, mis on PPA otsuse kohaselt seadnud kahtluse alla tema sobivuse relvaomanikuks.
18.Relvaloa väljastamisest keeldumist ei saa võrrelda karistuse mõistmisega, mille puhul saab arvesse võtta vaid isiku kehtivaid karistusandmeid. PPA-l on kohustus kontrollida, kas relvaloa taotleja on oma eluviisilt ja käitumiselt sobilik relva soetama ja omama ning enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tuvastamisel kaaluma, kas niisugusele isikule relvaluba anda või mitte. Ilmselgelt ei saa niisuguste otsuste vahel kaalumisel arvestada üksnes kehtivate karistusandmetega. Arvesse tuleb võtta kogu võimalik info tervikuna. Sealjuures peabki PPA isiku käitumist hindama pikemat aega silmas pidades, eelkõige selleks, et kontrollida võimalust, et mingisugune õigusvastane või muu alarmeeriv tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole alust teha põhjapanevat järeldust isiku käitumise kohta.
19.Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab, et relvaloa andmisest keeldumiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
20.PPA hinnangul ei anna ka asjaolu, et kaebaja kui 29.04.2018. a juhtumis kahtlustatav ja kannatanu leppinud on, alust PPA otsuse tühistamiseks. PPA-l on relvaloa väljastamise ja väljastamisest keeldumise otsustamisel kohustus kaaluda ühelt poolt taotleja õigusi ja huve ning teiselt poolt avalikku huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes võivad käituda ettearvamatult ja vägivaldselt. Antud juhul ei nähtu asjast, et kaebaja huvi käia relvaga jahil on kaalukam kui tema ettearvamatust, hoolimatust ja vägivaldsest käitumisest tulenev avalikkuse huvi välistada temal relvaloa omamine. Väheoluline ei ole asjaolu, et kaebaja on enda vägivalda õigustanud. Kaebaja märgib 11.08.2020. a e-kirjas lubadeametnik J. L.le, et ei hakka 2018. aasta intsidendiga seoses ennast õigustama, saamata aru, et just seda ta sealsamas teeb, märkides, et vägivallale eelnes pikk provokatsioon ja veel mingi põhjus ehk otseselt õigustab enda käitumist veeretades süü kannatanule. Siinjuures ei saa kõrvale vaadata asjaolust, et kuigi kriminaalmenetluses oli n-ö ametlikuks kannatanuks kaebaja elukaaslane, siis on selle sündmuse läbi kannatanud ka ema peksmist pealt näinud 4-aastane laps. Kuigi pooled on väidetavalt leppinud, ei ole selline eneseõigustamine kaebaja suhtes usaldust äratav.
21.PPA on jätkuvalt seisukohal, et viimasest, s.o 2018. aasta juhtumist, on liiga vähe aega möödas, et asuda seisukohale, et kaebaja suudab seadusekuulekalt ning teiste isikute turvalisust
mitteohustavalt käituda. PPA hinnangul jääb otsus kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumise kohta PPA-le RelvS § 36 lõike 4 punktist 3 tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse. PPA ei ole lähtunud asjasse puutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid ega huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväited, mida kaebaja on teinud. PPA hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane ning kaebus põhjendamatu.
22.Kaebaja väide Eesti Jahimeeste Liitu (EJL) vastuvõtmise kohta on kohut eksitav, sest vastavalt EJL põhikirjale on EJL-i liikmeteks juriidilised isikud. Seega ei saa kaebaja olla EJL-i liige.
23.PPA 03.12.2021 . a menetlusdokumendi kohaselt sätestab PPVS § 746 lõike 1 punkt 1, et politseil on PPVS § 3 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmiseks õigus töödelda eriseaduses sätestatut arvestades isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. PPVS § 3 lõike 1 punkt 9 nimetab politsei ülesannetena lisaks lõikes 1 nimetatutele ka muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmist. Nende hulka kuulub relvaseaduse alusel relvaloa taotluste menetlemine ja loa andmise või sellest keeldumise otsustamine. Kuna relvaseadus ei nimeta, missugustes andmebaasides sisalduvaid andmeid tohib PPA § 36 lõike 4 punkti 3 alusel kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtta, siis on alus lähtuda PPVS § 746 lõike 1 punktis 1 sisalduvast volitusest isikuandmete töötlemiseks.
24.Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu 778 SE seletuskirja kohaselt aitab PPVS § 746 lõike 1 lai sõnastus tagada selle, et ükski politseile pandud ülesanne ei jääks täitmata selge õigusliku aluse puudumise tõttu. Eelnõu järgi on PPVS §-s 746 sätestatud õigus mõeldud kindlustamaks, et politseil on oma ülesannete täitmisel isikuandmete töötlemiseks olemas seadusest tulenev õiguslik alus. Politsei tegevus, mis on toodud PPVS § 3 lõikes 1, on paljus kaetud erinevate seadustega, milles on eraldi sätestatud isikuandmete töötlemine. Vastavate seaduste alusel menetluste läbiviimisel tuleb lähtuda vastavast eriseadusest. Kuid politsei töös võib tulla ette olukordi, kus on vaja töödelda isikuandmeid, kuid sõnaselget alust isikuandmete töötlemiseks ei ole. Sätte sõnastus tagab politseile õiguse töödelda isikuandmeid politseile pandud ülesannete täitmiseks.
25.Vastavalt PPVS § 8 lõigetele 1 ja 2 on politsei andmekogu, ametliku nimetusega „Infosüsteem POLIS“, andmekogu, kus töödeldakse korrakaitse ja süüteomenetlusega seotud andmeid avaliku korra ja siseturvalisuse tagamise eesmärgil. Vastavalt KorS § 4 lõikele 1 on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. RelvS-i § 36 lõike 4 punktis 3 sätestad alus relvaloa andmisest keeldumiseks on samuti mõeldud kaitsma õigushüvesid ja isikute subjektiivseid õigusi (eelkõige elu, tervis ja kehaline puutumatus). Seega on politsei andmekogus olevate andmete kasutamine RelvS § 36 lõike 4 punktis 3 ette nähtud kaalutlusotsuse tegemisel õigustatud. Kohtu seisukoht
26.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt ei anta soetamis- ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Kaebaja vaidlustatud PPA 14.08.2020. a otsusega nr 4.2-1/5790-4 (tl 7–10) keelduti kaebajale relvaloa väljastamisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.
27.RelvS §-s 36 füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavatest asjaoludest järeldub, et isiku enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab enamaid asjaolusid kui isiku karistatus korduvalt toimepandud süütegude eest. Halduskohtu arusaamisel on seadusandja silmas pidanud relvaloa taotleja isiksuseomadusi ja käitumismustrit, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab taotletava loa alusel relva
omada ja kasutada. Vaieldamatult võivad need asjaolud hõlmata kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest, kuid PPA saab ja peab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtma ka isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse.
28.Käesolevas asjas toimetas PPA vaidlusaluses haldusmenetluses kaebaja taotluse alusel, jättes selle kaebajat koormava haldusaktiga rahuldamata. Kaebaja on vaidlustatud otsusele esitanud primaarnõudena tühistamiskaebuse. Tühistamiskaebuse rahuldamise üldise eelduse sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 1, mille järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
29.Kuna käesoleval juhul ei ole objektiivses õiguses sätestatud teisiti, siis on vaidluse lahendamiseks tarvis tuvastada, kas vaidlustatud otsusega rikutakse kaebaja õigusi, mis annaks omakorda aluse ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks (RVastS § 6 lg 1). Nimelt, HKMS § 41 lõige 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii toimingut tegema kui ka toimingu tegemist uuesti otsustama. RVastS § 6 lõige 4 näeb ette, et kui õigusvastaselt on jäetud tegemata toiming, mille sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et eelmises lõikes sätestatud juhul võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda (vt RKHKo 3-3-1-14-15, p 26).
30.Kaebaja on kaebusega oma väidete tõendamiseks tõenditena esitanud PPA 30.10.2020 otsuse nr 4.2-1/5790-10, PPA 14.08.2020. a otsuse, sellele otsusele esitatud vaide koos lisadega ja PPA vaideotsuse, millega PPA varasem otsus tunnistati kehtetuks ja menetlusdokumendina teate täiendava tähtaja määramise kohta. 11.01.2021. a menetlusdokumendiga esitas kaebaja C kirjalikud selgitused ja 16.08.2021. a menetlusdokumendiga esitas kaebaja täiendavate tõenditena väljavõtted, mis kinnitavad, et kaebaja on läbinud edukalt katseaja ning on võetud vastu Polli Jahiseltsi liikmeks ning ka Eesti Jahimeeste Liitu. 23.09.2021. a menetlusdokumendiga esitas kaebaja Polli Jahiseltsi kinnituse kaebaja isikuomaduste kohta ja Viljandi Jahimeeste Liidu õiendi 15.09.2021. a kaebaja poolt 2020. a juunis jahiteooriaeksami ja laskekatse sooritamise kohta. 17.11.2021. a menetlusdokumendiga esitas kaebaja Y poolt antud kaebaja iseloomustuse.
31.Vastustaja on tõenditena esitanud haldusmenetluse toimiku materjalid.
32.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi.
33.Vaidlustatud otsuse põhikaalutlus on halduskohtu arusaamisel järgmine.
34.PPA on vaidlustatud otsuses (tl 7p), tuginedes politsei andmebaasis olevale informatsioonile tuvastanud, et kaebajal on aastate jooksul olnud mitmeid kokkupuuteid politseiga seoses alkoholijoobe ja seaduserikkumistega. PPA on nentinud, et juhtumid on küll aastate tagused, kuid need iseloomustavad kaebaja alkoholi tarbimisel tekkivaid probleeme. Nimelt, 2004. aasta lõpus kutsuti kaebajale politsei, kuna alkoholijoobes kaebaja rikkus kodurahu. Sama juhtumi lahendamise ajal ründas kaebaja ka politseinikku ning ta toimetati lõpuks Jämejala Haiglasse. 2010. aastal tabati kaebaja alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimiselt ning ta eiras ka peatumismärguannet. 29.04.2018. a alustati tema suhtes menetlust KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel selles, et X lõi 29.04.2018. a oma elukaaslast ühe korra labakäega paremale poole näopiirkonda ja
ühe korra rusikaga vasakule alalõua piirkonda, mille tagajärjel tekitas lõuale vigastuse ning põhjustas kannatanule valu. Sellega pani X toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes. Nimetatud kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 alusel (avaliku menetlushuvi puudumisel kui süü ei ole suur). Menetluse lõpetamine ei tee tegu olematuks. Kuna kaebaja on toime pannud isikuvastase süüteo, siis ei ole kaebaja enda eluviisilt ja käitumiselt veel sobilik relva kandma. Arvestades eelpool kirjeldatud juhtumeid, on juhtunust kaebaja taotluse alusel tehtud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks veel liialt vähe aega möödas. Viimati nimetatud teo eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kuna asjaosalised isikud on leppinud ja omavahel asjad selgeks rääkinud, siis vähemalt võiks vähemalt neli aastat mööduda, ning kui kaebaja suudab sel perioodil end näidata igati seadusekuuleka kodanikuna, võiks uuesti kaaluda, kas isik sobiks oma eluviisilt ja käitumiselt omama tulirelvi. Vaidlustatud otsuses on samuti loetletud 2004 kuni 2018 aastani kuus juhtumit koos eelpool käsitletutega koos kriminaalpolitsei ja Polli Jahiseltsi iseloomustuse ja karistusregistri väljavõttega kaebaja väärteokorras karistatuse kohta, põhjendamaks miks kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omamiseks.
35.Kohus nõustub kaebajaga, et PPA ei ole vaidlustatud otsuses (tl 7–10) järginud kõiki vaideotsuse (tl 14–16) seisukohti ja ettekirjutusi, mis tingisid PPA 14.08.2020. a samas asjas tehtud otsuse (tl 11–13) kehtetuks tunnistamise. Halduskohtu hinnangul ei ole formaalset laadi minetused vaidlustatud otsuse andmisel oma loomult piisavaks aluseks otsuse tühistamisele, kuna materiaalõiguslikult ei riku otsus kaebaja õigusi.
36.Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt 29.04.2018. a KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal väärteo korras karistatus on piisavad faktilised asjaolud RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumiseks.
37.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). Vaidlustatud otsus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 ls 1). Kohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt vastab üldjoontes nendele nõuetele.
38.RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. Selle sätte kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis ja/või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama (seaduseelnõu 494 SE seletuskiri,). Relvaloa andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.03.2021. a otsus nr 3-19-1641, p 16, 17). PPA ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva omades ja kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. PPA otsuse puhul ei ole tegemist isiku korduva karistamisega ega menetlemisega ja tema käitumisele korduva karistusõigusliku hinnangu andmine, vaid temast potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. PPA ei ole vaidlustatud
otsuses andnud hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes, vaid kasutanud talle isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane.
39.Et kaebaja 2018. aasta aprilli kuu tegu ei pruugi olla sedavõrd ühiskonnaohtlik kriminaalõiguslikus mõttes, et riik prokuratuuri näol ei pidanud vajalikuks kaebaja karistamist, ei tähenda, et sama tegu või ka üksik käitumisakt ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses.
40.Kohtupraktikas on valitsev seisukoht, et KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused ‒ süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (vrdl RKKKo 3-1-1-84-10, p 34; RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).
41.Sõltumatult süü küsimusest kriminaalõiguslikus mõttes on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas isik pani toime teo, mis annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. PPA seisukohti tõendab halduskohtu hinnangul käesolevas asjas kaebaja suhtes tehtud Prokuratuuri 22.06.2018. a kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus (tl 45p-46), mis on tehtud määruses viidatud KrMS § 202 sätetele tuginedes.
42.RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Sellele vastandub kaebaja vaba eneseteostuse õigus, mille hulka kuulub ka õigus soetada relv enese ja vara kaitseks. Riigikohus sedastas 26.03.2009. a otsuse nr 3-4-1-16-08 p-s 24, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise ning seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse.
43.Kaebaja on ca kaks aastat ja kolm kuud enne PPA-le relvaloa taotluse esitamist toime pannud isikuvastase kannatanu tervist kahjustanud vägivallateo. Halduskohtu hinnangul on vastustaja kaalutlused kaebajale koormavat haldusakti andes olnud seetõttu asjakohased, kuna isegi tervisevastase kuriteos kahtlustava staatus välistab relvaloa andmise (vrdl RelvS § 36 lg 1 p 8). Halduskohtu hinnangul on PPA seetõttu seadusandja tahet vaidlustatud otsuses lõppkokkuvõttes õigesti rakendanud.
44.Kohus ei vastandu oma seisukohtades ega sea kahtluse alla kaebaja tõenditega tõendatut, et kaebaja käitumises on võrreldes 2018. aasta aprilli sündmusega võimalik täheldada progressi paremuse suunas. W, Q, O ja Y iseloomustavad 2020. aasta augustis valdavalt positiivselt (tl 27– 32, 47). Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajale on peetud võimalikuks väljastada jahitunnistus (tl 55) ja ta on läbinud esmaabiandja väljaõppe (tl 56) ning olemas on tingimused päritud relvade nõuetekohaseks hoidmiseks (tl 57, 58).
45.Kohtu arusaamisel on kaebajal 2020. aastal süvenenud huvi jahipidamise vastu, mis nähtub 2020. aasta aprillis esmaabi koolituse läbimisest (tl 56), 2020. a mais selleks eelduslikult pärandi avanemisest (tl 57) ja sama aasta juunis jahitunnistuse saamisest (tl 58). Kohtu hinnangul pole kahtlust, et need asjaolud on mõjutanud kaebaja käitumist, kuid iseküsimus on, kas sellest saab järeldada täielikku muutust varasemas, aastate jooksul avaldunud vägivaldsuse ilminguid sisaldavas käitumismustris. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja tõenditest ülekaalukalt teha järeldust, et kaebaja kui keskealise väljakujunenud isiku puhul on relva omamisel relva kasutamisega kaasneva ohu võimalikkus välistatud tema poolt mõne aasta eest toimepandud teise isiku tervist kahjustanud kuriteo toimepanemise tõttu.
46.Kohtupraktika kohaselt ei saa PPA relvaloa andmisest keelduda karistusregistrist kustunud andmetele viidates (nt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 3-19-1641, p 22). Samas, kui PPA otsus sisaldab vahetegu kehtivate ja kustunud karistuste vahel, on seda aktsepteeritud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-20-1675, p 12).
47.Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 järgi on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Riigikohus on korduvalt süüteomenetluses selgitanud, et isiku eelnevat karistatust saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9, 19. oktoobri 2018. a otsus nr 4-17-5471/19, p 26). Osutatud seisukoht põhineb sellel, et seadusandja on isiku karistusandmete õiguslikku tähendust ajaliselt piiranud, lubades neid andmeid arvesse võtta üldjuhul vaid KarRS §-des 24-27 ette nähtud tähtaja vältel. Kuigi sätte KarRS § 5 lg 1 sõnastusest võib esmapilgul jääda vastupidine mulje, siis arvestades sätte eesmärki ja mõtet, on karistusregistri kanded deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada. (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 19.11.2021. a otsus väärteoasjas nr 4-21-2430, p 8)
48.PPA omab halduskohtu arusaamisel ligipääsu ka kustutamata registriandmetele. Käesolevas asjas ei ole PPA kohtule esitatud tõendite kohaselt karistusregistri andmetele tuginenud muus osas kui kaebaja jäätmeseaduse sätete rikkumise asjas.
49.Kohus tõstatas kohtuistungil karistusregistri andmete kasutamise keelu küsimuse relvaloa menetlustes, millele vastuseks selgitas vastustaja, et vaidlustatud otsuses on tuginetud andmebaasi POLIS talletatud andmetele. PPA selgituse kohaselt, vastavalt politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 8 lõigetele 1 ja 2 on politsei andmekogu, ametliku nimetusega „Infosüsteem POLIS“, andmekogu, kus töödeldakse korrakaitse ja süüteomenetlusega seotud andmeid avaliku korra ja siseturvalisuse tagamise eesmärgil. Vastavalt KorS § 4 lõikele 1 on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. RelvS § 36 lõike 4 punktis 3 sätestad alus relvaloa andmisest keeldumiseks on samuti mõeldud kaitsma õigushüvesid ja isikute subjektiivseid õigusi (eelkõige elu, tervis ja kehaline puutumatus).
50.Seega on politsei andmekogus olevate andmete kasutamine RelvS § 36 lõike 4 punktis 3 ette nähtud kaalutlusotsuse tegemisel õigustatud.
51.Halduskohus on seisukohal, et kuna PPA-l on seadusest tulenev alus ja volitused vastavate andmete talletamiseks ja kasutamiseks vaidlustatud otsuse tegemisel, siis ei ole PPA otsuse põhikaalutluse põhjendatuse tõendamiseks nende põhikaalutlust tõendavate andmete kasutamine piisavaks aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks pelgalt seetõttu, et sisuliselt on tegemist ka karistusregistris talletatavate andmetega.
52.PPA on kasutanud seaduslikult PPVS alusel elektrooniliselt talletatud andmeid KorS-is sätestatud eesmärgiga kooskõlaliselt, mistõttu puudub halduskohtul alus KarRS-i alusel keelata PPA-l käesolevas asjas kasutatud andmete tõenditena kasutamist, sest seaduste koostoimes ei ole RelvS alusel antud haldusakti andmise menetluses tegemist lubamatute tõenditega.
53.Samas ei vasta vaidlustatud otsuses esitatud kujul (tl 45) kriminaalpolitsei andmetele tuginemine kohtupraktika standarditele (vt Tartu RngKo 3-19-1641, p 25), sest vastava ametniku
e-kiri kannab pelgalt ametniku subjektiivset laadi arvamust, mida vaidlustatud otsuse koostanud ametnik on kommentaarideta ja sisulisi poolt ja vastu argumente ja kaalutlusi esitamata n.ö vaikides aktsepteerinud. Kohus saab e-kirjast siiski järeldada, et kriminaalpolitsei ametniku poolt on silmas peetud kaebaja 2018. a aprilli süütegu, mistõttu pole piisavat alust kaebaja õiguste rikkumise motiivil ainuüksi sel alusel vaidlustaud otsuse tühistamiseks, sest tegemist on minetusega PPA põhikaalutluse tõendamiseks esitatud tõendis ja selle hindamisel. Otsuse põhikaalutlus ise on tõendatud haldusmenetluses kogutud teiste tõenditega.
54.Halduskohtul ei ole tõendikogumi alusel kujunenud veendumust, et PPA vaidlustatud otsus rikub kaebaja õigusi, mistõttu jätab kohus tühistamiskaebuse rahuldamata.
55.Seoses tühistamiskaebuse põhjendamatusega jääb rahuldamata ka kohustamiskaebus.
56.Kaebaja tõendeid, mis on kogutud ja esitatud vaidlustatud otsuse 2020. a oktoobris tegemise järgselt (tl 65–66, 90, 106), ei saanud PPA vaidlustatud otsuse tegemise ajal arvestada (HMS § 54). Seda põhjusel, et neid tõendeid ei eksisteerinud veel vaidlustatud otsuse tegemise ajal, mistõttu ei saa neil olla käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust (HKMS § 65 lg 2). Nimetatud tõenditel oleks saanud tähtsust olla üksnes tühistamiskaebuse rahuldamise järgselt kohustamiskaebuse põhjendatuse otsustamisel (HKMS § 158 lg 2). Eeltoodud asjaoludel ei kuulu aga kohustamiskaebus rahuldamisele, sest kohtul puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
57.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.
58.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
59.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. Kuna kaebaja on kaebuse põhistamiseks PPA-le ja kohtule esitanud kirjalikke tõendeid, mille koostajate hulgas on tema sugulased ja hõimlased, mistõttu oleks kaebaja isik ja kohtuotsuses käsitlemist leidnud isiku- ja terviseandmed tuvastatavad ka lähedaste nimede avaldatavas kohtuotsuses kajastumisel. Seetõttu asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kõigi otsuses nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.