Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 25.01.2023, Tartu 3-19-2035 M.M. kaebus Justiitsministeeriumi 27.09.2019. a vaideotsuse nr 11-7/155-15 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks vaadata ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 23.11.2021. a otsus M.M. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ M.M. Vastustajad – Viru Vangla ja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse ja 04.01.2023. a vastuse lisad.
2.Jätta kaebaja korduv taotlus täiendava tõendi kogumiseks läbi vaatamata.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.11.2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 25.01.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.M.M. esitas 10.02.2019 Viru Vangla direktorile taotluse Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks.
2.Viru Vangla jättis 19.03.2019. a vastusega nr 6-10/6079-2 taotluse rahuldamata.
3.M.M. esitas 18.04.2019 Viru Vangla 19.03.2019. a vastuse peale vaide, mille
Justiitsministeerium jättis 27.09.2019. a vaideotsusega nr 11-7/155-15 rahuldamata.
4.M.M. esitas 30.10.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 19.03.2019. a otsuse ja Justiitsministeeriumi 27.09.2019. a vaideotsuse; otsustada uuesti kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglasse ja paigutada kaebaja Tallinna Vanglasse; alternatiivselt otsustada uuesti kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglasse koos vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud piirangutega ja paigutada kaebaja Tallinna Vanglasse; kohtul teostada õiguspärasuse kontroll ning tuvastada võimalik õigusvastasus järgmistes tegevustes ja aspektides: vaide tähtaegselt edastamata jätmine Justiitsministeeriumile; kustunud (arhiveeritud) karistusandmete kasutamine riskihindamiste koostamisel; võimalus vanglaametnikel sisestada parameetreid riskihindamise arvutiprogrammi sisuliselt enda suva järgi ja võimaluse puudumine kaebajal kontrollida riskihindamise koostamisel kasutatud andmete õigsust ning esitada vastuväiteid ebaõigete andmete kohta; kaebaja kõrgohtlikuks hindamine tulenevalt riskihindamisest; kaebaja suhtes tugevdatud järelevalve vajadus tulenevalt riskihindamisest; korduva riskihindamise koostamine 2017. aastal ja selles andmete muutmine nii, et määruskaebuse esitaja suhtes tekiks tugevdatud järelevalve vajadus; kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise otsuse puudumine koos paigutuse kestuse ja sisuliste põhjendustega ja võimaluse puudumine kaebajal tutvuda tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise alustega, esitada vastuväiteid ja paigutusotsuseid vaidlustada; vastustaja tegevus, mille kohaselt tugevdatud järelevalvega osakonda paigutatud kinnipeetav kannab kogu karistuse alati (99% juhtudel) lõpuni samas osakonnas. Kaebaja soovis tema ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse selleks, et realiseerida põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat perekonnaelu põhiõigust ning vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 tulenevat õigust lühiajalisele ja pikaajalisele kokkusaamisele. Kaebaja peab inimväärikust alandavaks olukorda, kus lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised ei toimu üldse või toimuvad harva. Olukord oleks teine, kui kaebaja viibiks Tallinna Vanglas. Kaebaja õel on kolm last ja ta töötab kooliõpetajana, mistõttu ei ole tal töö ja perekonna kõrvalt aega minna Jõhvi kaebajaga lühiajalisele kokkusaamisele. Kaebaja ema on pensionär ja isal on terviseprobleemid. Nende kodu asub Saku vallas Harjumaal, Viru Vangla asukohast umbes 250 km kaugusel. Need asjaolud takistavad vanematel minna kaebajaga kohtuma nii tihti kui nad sooviksid. Kaebaja lähedased eelistavad kohtumist telefonikõnedele. Halduskohtusse 25.05.2020 saabunud kaebuse täienduses rõhutas kaebaja, et Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 02.04.2021. a vastuse nr 1.1-21/142-2 kohaselt kaebaja ei kuulu ega ole kuulunud grupeeringutesse. Kaebaja viitas CPT raportile CPT/Inf (2019) 31, mille p 82 kohaselt tuleb vangidele, kes on tugevdatud järelevalvega osakonnas (TJO) või kelle TJO-sse paigutamise kohta tehakse veel otsuseid, anda võimalus oma seisukoha väljendamiseks ning teatada kirjalikult paigutamise põhjustest. TJO-s viibimise vajadus vaadatakse üle kord kolme kuu jooksul. Kaebaja viibib tugevdatud järelevalvega osakonnas juba 4 aastat.
5.Tartu Halduskohus tagastas 16.11.2020. a määrusega kaebuse tuvastamisnõude osas ja võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse.
6.Tartu Halduskohus jättis 23.11.2021. a otsusega läbi vaatamata tühistamiskaebuse Viru Vangla 19.03.2019. a vastuse nr 6-10/6079-2 peale (resolutsiooni p 3), jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4) ja poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5). Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Kaebaja taotles kohtult muu hulgas Viru Vangla 19.03.2019. a vastuse nr 6-10/6079-2 tühistamist. Kohus võttis 16.11.2020 määrusega nimetatud nõude osas kaebuse menetlusse, pidades tühistamisnõuet lubatavaks. Kuna aga Viru Vangla 19.03.2019. a vastus on toiming, ei
ole selle vaidlustamine tühistamisnõudega võimalik ning kohus jätab tühistamisnõude läbi vaatamata.
6.2.Kaebaja põhjendas ümberpaigutamise taotlust sellega, et vanematel on vanuse, tervise ja elukoha kauguse tõttu raskusi tema külastamiseks Viru Vanglas. Õel on töö ja kolme lapse kõrvalt samuti raske teda külastada. Pikaajalisi kokkusaamisi vanematega oli kaebajal alates 2017. a juunist kuni 27.09.2019 kokku kuus. Seega on alusetu kaebaja väide, et vangla takistab tal lähedastega kokku saada. Kaebaja vanematel võivad kaebajaga kokkusaamistele jõudmisel tekkida objektiivsetest põhjustest tingitud keskmist laadi ebamugavused (vara ärkamine või ühistranspordi kasutamine), kuid ei ole võimalik asuda seisukohale, et mõistlikke pingutusi tehes oleks neil logistiliselt ja majanduslikult kaebajani jõudmine väga raske või võimatu. Haldusasja materjalides kogutud tõendid kinnitavad, et kaebaja vanemate rahalised võimalused on piisavalt head, et kasutada kokkusaamisele tulekul nii isiklikku autot kui ka ühistransporti.
6.3.Olemasolevate tõendite pinnalt ei näe kohus ühtegi takistust selleks, et kaebaja õde ei saaks külastada kaebajat Viru Vanglas laupäeviti isiklikku transporti või ühistransporti kasutades.
6.4.Vaidemenetluses osutas kaebaja täiendavalt sellele, et tema arvates ei ole ta kõrgohtlik kinnipeetav, mistõttu puudub vajadus hoida teda Viru Vangla TJO-s. Kaebaja Viru Vangla TJO-s hoidmise vajadus tuleneb 2018. a koostatud kriminogeensete riskide hinnangust, mille järgi on kaebaja tunnistatud kõrgohtlikuks ja tugevdatud järelevalvet vajavaks kinnipeetavaks. Riskihinnangus toodu kinnitab, et kaebaja suhtes esines haldusmenetluse ja vaidemenetluse ajal tugevdatud järelevalve vajadus.
6.5.Kuna TJO-s hoidmist vajava kinnipeetava ainsaks viibimiskohaks on justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaanˮ § 5 lg 1 p 7 kohaselt Viru Vangla, siis on antud juhul vastustajate kaalutlusruum sisuliselt vähendatud nullini põhjusel, et VangS §-s 6 sätestatud eesmärk ei saa olla teisejärguline VangS § 23 lg 1 eesmärgi suhtes. Olukord, kus TJO-s hoidmist vajav kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse ümber pelgalt vajadusest soodustada tema suhtlemist lähedastega, ei ole mõeldav ega mõistlik. Selline lähemine ei oleks kooskõlas vangistuse eesmärgiga. Seni kuni kinnipeetav on tunnistatud kõrgohtlikuks ja tema hoidmine TJO-s on vajalik, puudub vanglal ja Justiitsministeeriumil ümberpaigutamise üle otsustamisel kaalutlusruum. Täitmisplaani § 5 lg 1 p 7 näol on tegemist erialusega, millest mööda vaatamine võiks vähendada kogu Eestis vangistussüsteemi tõhusust. TJO-s viibiva kinnipeetava ümberpaigutamine teise vanglasse võib küll tulla kõne alla, kuid väga erandlikel juhtudel.
6.6.Kaebaja viibimine või mitteviibimine Viru Vangla TJO-s sõltub temast, mitte vanglast. Kaebaja saab enda käitumisviisi valides otseselt mõjutada seda, kuivõrd soodne tema ja tema lähedaste jaoks saab olla vangistuse täideviimine. Juhul, kui kaebaja enda käitumise tõttu vajab TJO-s viibimist või teda paigutatakse pidevalt kartserisse, mistõttu jääb kokkusaamine ära, on see tema vaba ja teadlik valik. Kui kaebaja ei soovi enda käitumist vangistuse ajal muuta õigusekuulekaks, tähendab see vaid seda, et kontaktid lähedastega lühi- ja pikaajalise kokkusaamiste näol on tema jaoks teisejärgulised. Sellel põhjusel on kinnipeetava ümberpaigutamise huvidel peaaegu olematu kaal võrreldes avaliku huviga.
6.7.Vastustajad tuvastasid õigesti kõik asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, omistasid tuvastatud asjaoludele õige kaalu ja selle tulemusena jätsid õigesti kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata ning vaidemenetluses kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja hoidmine Viru Vangla TJO-s on riskihinnangust tulenevalt põhjendatud, olukord ei ole muutunud halduskohtumenetluse ajaks ning kaebaja lähedastel on võimalus mõistlikult pingutades külastada teda ka Viru Vanglas. Seega esineb seaduslik alus kaebaja põhiõiguste piiramiseks ning selline piirang on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja arvates eiras halduskohus kaebaja põhiväiteid ja faktilisi asjaolusid, kohaldas valesti seadust ja rikkus kohtumenetluse norme. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
7.1.Halduskohus kohaldas valesti seadust ja rikkus kohtumenetluse normi, kui jättis tühistamisnõude läbi vaatamata. Viru Vangla ei pidanud 19.03.2019. a vastust nr 6-10/6079-2 toiminguks. Vastupidi, vangla viitas nimetatud vastuses, et kaebajal on õigus esitada vaie ja seejärel kaebus halduskohtule. Kui vangla oleks pidanud 19.03.2019. a vastust toiminguks, siis ei oleks ta viidanud vaide ja kaebuse esitamise õigusele. Eelnevat arvestades tulnuks tühistamiskaebust menetleda.
7.2.Halduskohtu seisukohad, mis puudutavad kaebaja vanemate ja õe võimalusi käia Viru Vanglas kokkusaamistel lükkas kaebaja ümber juba halduskohtule esitatud kaebuses ja palub nende põhjendustega apellatsioonimenetluses arvestada. Kaebajal ei toimu Viru Vanglas lühiajalisi kokkusaamisi. Kui kaebaja viibiks Tallinna Vanglas, käiks kaebaja lähedased lühiajalistel kokkusaamistel nii tihti kui vangla võimaldaks.
7.3.Halduskohus viitas, et vaidemenetluses osutas kaebaja täiendavalt sellele, et tema arvates ei ole ta kõrgohtlik kinnipeetav, mistõttu puudub vajadus hoida teda Viru Vangla TJO-s (otsuse p 20.4.). Kaebaja viitas vaidemenetluses faktile, et tema puhul puudub tugevdatud järelevalve vajadus ning teda hoitakse ebaseaduslikult TJO-s.
7.4.Kaebaja nõustub halduskohtuga, et Tallinna Vangla põhimäärus tugevdatud järelevalvega osakonda ette ei näe. Tallinna Vanglas on kõik osakonnad vähemalt sama tugeva järelevalvega, kui Viru Vangla II üksus.
7.5.Kaebaja esitas halduskohtule tõendina PPA 02.04.2021. a vastuse nr 1.1-21/142-2, mis ütleb selgelt, et kaebaja ei ole kuulunud ega kuulu grupeeringutesse. Vangla valetab ja manipuleerib sihilikult kaebaja tugevdatud järelevalve vajadusega, et saaks kaebajat segamatult üksikvangistusega piinata.
7.6.Riskihindamiste koostamisel ei saa tugineda kustunud (arhiveeritud) karistusandmetele.
7.7.Halduskohus märkis riskihinnangule tuginedes, et kaebajal on materiaalne kindlustatus kuritegude sooritamiseks. Vangla manipuleerib nii nagu heaks arvab. Kõikides kaebajale koostatud individuaalsetes täitmiskavades on märgitud, et kaebaja on pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamiseks, mitte seetõttu, et ta on materiaalselt kindlustatud ja kulutab raha kuritegude sooritamiseks.
7.8.Kaebajat ei toetata kuritegelikest allikatest, sest kaebaja ega tema lähisugulased ei kuulu grupeeringutesse.
7.9.Väide, et kaebaja organiseerib vangistuses õigusrikkumisi, on alatu vale.
7.10.Väide, et kaebaja ei ole esitanud osadele telefoninumbritele vastavaid kontaktandmeid, on vale, sest kaebaja eest valib numbri valvur ning kui number ei ole eelnevalt registreeritud, siis numbrit ei valita.
7.11.Väide, et kaebaja on püüdnud vanglateenistujaid ning kolmandaid isikuid, keda on lubatud vangla territooriumile, mõjutada ähvarduste või äraostmiste kaudu, on alatu vale.
7.12.Halduskohtu hinnangul ei ole mõeldav ega mõistlik olukord, kus TJO-s hoidmist vajav kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse ümber pelgalt vajadusest soodustada tema suhtlemisvajadust lähedastega. Kaebaja kordab, et tema puhul puudub tugevdatud järelevalve vajadus.
7.13.Halduskohus asus seisukohale, et Euroopa Liidu tasemel puuduvad ühtsed reeglid ja kohtupraktika, mis sõnaselgelt sätestaks reegleid, keda kinnipeetavatest saab paigutada TJO-sse ja kui kaua seal hoida. Kaebaja sellega ei nõustu, arvestades kaebuses viidatud CPT raporti CPT/Inf(2019)31 p-s 82 Eesti ametivõimudele antud soovitusi.
7.14.Halduskohus märkis, et kaebaja viibimine või mitteviibimine Viru Vangla TJO-s oleneb temast, mitte vanglast. Vangla valetab ja manipuleerib riskihinnangute ja tugevdatud
järelevalve vajadusega ning kaebajast ei olene mitte midagi.
7.15.Kaebaja riskihinnanguid koostanud vangla teenistujad on kaebajale öelnud, et riskihindamise järgi puudub tema puhul tugevdatud järelevalve vajadus ja sellist vajadust ei ole kunagi olnudki. Kaebaja vestles 19.07.2022 Viru Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhiga, kes samuti kinnitas, et ta vaatas isiklikult üle kaebaja riskihindamise – kaebajal puudub tugevdatud järelevalve vajadus ja seda ei ole kunagi esinenud.
8.Viru Vangla palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla keeldumine ümberpaigutamismenetluse alustamisest on õiguspärane. Kinnipeetaval ei ole võimalik valida enda soovi järgi karistuse kandmise kohta. VangS § 19 lg 1 annab küll võimaluse kinnipeetava ümberpaigutamiseks, kuid see peab siiski olema vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Praegusel juhul ei tulene haldusasja materjalidest asjaolusid, mis vältimatult tingiksid vajaduse kaebaja ümberpaigutamiseks. Lisaks on tegemist kinnipeetavaga, kelle puhul on hinnatud vajalikuks tugevdatud järelevalve teostamine ning selline osakond asub Eestis vaid Viru Vanglas. Viru Vangla ei takista kaebajal kasutamast samu võimalusi perekonnaga suhtlemiseks, nagu see on kirjeldatud õigusaktides ning on võimalik teistel vangidel. Kaebaja vanemad külastasid teda viimati vanglas pikaajalisel kokkusaamisel 25.-26.05.2021. Seega on kaebaja lähedastel võimalik käia Viru Vanglas kokkusaamistel.
9.Justiitsministeerium palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja puhul ei ilmne ühtegi kaalukat asjaolu, mis võiks tingida ümberpaigutamise vajaduse. Vaidlusalustes otsustes on kõiki olulisi asjaolusid analüüsitud ja põhjendatult leitud, et kaebaja peab karistust kandma Viru Vanglas. Kaebaja on kinnipeetav, kes vajab vanglakaristuse kandmise ajal tugevdatud järelevalvet. Just sel põhjusel on kaebaja VangS ja justiitsministri 25.03.2008. a määruses nr 9 „Täitmisplaanˮ sätestatud korda järgides paigutatud Viru Vanglasse, kuhu on loodud eraldi üksus tugevdatud järelevalvet vajavatele kinnipeetavatele. Tallinna Vanglas ei ole eraldi tugevdatud järelevalvega üksust. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, mis võiksid seada kahtluse alla tema tugevdatud järelevalve vajaduse või Viru Vanglas paiknemise vajaduse. Kaebaja vajab riskihinnangust tulenevalt tugevdatud järelevalvet ja nii vangla kui Justiitsministeerium on seda hinnanud, võttes sh arvesse kaebaja pereliikmetega seotud põhjendusi. Vangla on kohustatud järgima kehtivat õigust ning korraldama vangistuse täideviimise selliselt, et oleks tagatud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine võimalikult efektiivselt. Kaebaja karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista tema suhtlust lähedastega, mistõttu ei pea Justiitsministeerium kaebaja ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse võimalikuks. Kaebajal oli 14.04.2021 seisuga 28 kehtivat distsiplinaarkaristust, valdavalt olid karistused seotud korraldustele allumatusega aga ka ebaviisaka käitumisega. Kaebaja on ka hiljem jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist ja kaebajaga seotud riskid ei ole maandatud. Tugevdatud järelevalve vajadus on kaebaja puhul olnud kestvalt olemas nii vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kui ka praegu. Kinnipeetava perekondlike sidemete säilitamine karistuse kandmise ajal on vajalik, kui see aitab kaasa vangi taasühiskonnastamisele. Samas peab leidma vangistuse täideviimisel tasakaalu kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatuse tagamise ja karistuse täideviimise peamise eesmärgi vahel. Vangla esmane ülesanne on tegeleda kinnipeetava kriminogeensete riskide maandamisega. Kaebaja kriminogeensete riskide maandamiseks on ta paigutatud Viru Vanglasse, kus on spetsiaalselt tugevdatud järelevalve vajadusi arvesse võttes loodud eraldi üksus. Kaebaja kriminogeensete riskidega tegelemine on isiku taasühiskonnastamise absoluutne eeldus. Seda, et justiitssüsteem saaks luua kinnipeetava taasühiskonnastamiseks võimalikud soodsad tingimused, tuleb pidada oluliseks avalikuks huviks, mida ei kaalu üles
kaebaja soov kanda karistust teises vanglas. Üksnes väga kaalukad põhjused võiksid õigustada kinnipeetava ümber paigutamist, kuid selliseid põhjendusi kaebaja puhul ei ilmne.
10.Viru Vangla lisas 21.12.2022 esitatud vastuses, et PPA 02.04.2021. a vastus ei lükka ümber kaebaja tugevdatud järelevalve vajadust, kuivõrd tugevdatud järelevalve vajaduse aluseks ei ole ainult grupeeringusse kuulumine. Vastustaja selgitas, et Viru Vangla lähtus ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmisest keeldumisel 17.09.2018 kinnitatud riskihinnangust. Antud juhul ei esinenud ka ühtegi asjaolu, mis oleks tinginud uue või erandkorras riskide hindamise. Täitmiskava täitmisperiood ei olnud möödunud, samuti ei olnud kaebaja suhtes jõustunud uut kohtuotsust ega ilmnenud muid asjaolusid, mis oleks võinud mõjutada tema riskihindamise tulemusi või mille tõttu oleks olnud vaja muuta planeeritud sekkumistegevusi.
11.Vastuseks ringkonnakohtu esitatud küsimustele märkis Justiitsministeerium 21.12.2022 esitatud vastuses järgmist. 1) Millised kaebajast tulenevad asjaolud tingisid tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise vajaduse ümberpaigutamise menetluse algatamise üle otsustamise ajal? Kaebajat on korduvalt karistatud vanglakaristusega. Praegune karistus on kaebajale mõistetud raske narkokuriteo (KarS § 184 lg 2 p 1) toimepanemise eest. Vangla koostatud riskihinnangust tulenevate põhjenduste kohaselt on kaebaja kõrgohtlik kinnipeetav. Kaebaja kannab karistust Viru Vangla II üksuses, mis on Eesti vanglates ainus üksus, kus tagatakse spetsiaalselt tugevdatud järelevalvet vajavate vangide kinnipidamine ja taasühiskonnastamine. Viru Vanglal on olemas personal, vahendid ja ettevalmistus just selliste kinnipeetavate järelevalveks, kellest lähtuv oht võib olla erinevatel põhjustel tavapärasest suurem. Tugevdatud järelevalvega üksuses on karistust kandvad kinnipeetavad pideva jälgimise all, nende liikumis- ja suhtlusvabadus on mõnevõrra piiratum. Kuna kaebaja on kinnipeetav, kes riskihinnangu kohaselt vajab tugevdatud järelevalvet, siis on kaebajast endast lähtuvatest riskidest tulenevalt tema suhtes tõhus karistuse täideviimine võimalik üksnes Viru Vanglas. 2) Kuidas tuleks mõista kaebaja väiteid tugevdatud järelevalve vajadust puudutavate vastupidiste seisukohtade kohta? Kas Justiitsministeerium ja vangla direktor mõistavad tugevdatud järelevalve vajadust teisiti kui riskihindamise läbi viinud (vm kaebajale selgitusi andev) ametnik? On arusaadav, et ükski vanglaametnik ei saaks esitada õiguslikult siduvat väidet mingi otsuse tegemise sisu kohta, nt anda üksnes vestluse käigus hinnangut selle kohta, kas keegi vajab tugevdatud järelevalvet või mitte, ilma haldusmenetluse põhimõtteid kohaldamata ja olulisi asjaolusid kaalumata. Kuivõrd ümberpaigutamise teise vanglasse peab igal juhul otsustama Justiitsministeerium, siis ei omaks vangla selgitused kaebajale ümberpaigutamise osas kaalu, sest vangla ei saaks seda otsust ise teha.
12.Kaebaja esitas ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles kordas enda varasemaid seisukohti. Muu hulgas vaidles kaebaja vastu vangla 21.12.2022. a vastuses märgitule, mille kohaselt on kaebaja lähedased külastanud kaebajat igal aastal Viru Vanglas pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebaja väidab, et talle ei võimaldatud 25 kuud järjest (aprill 2019 – mai 2021) mitte ühtegi pikaajalist kokkusaamist ema ja isaga.
13.Justiitsministeerium esitas 17.01.2023 täiendava vastuse kaebaja vastuväidetele. Justiitsministeerium märkis, et kaebaja väide, et talle ei võimaldatud perioodil aprill 2019 – mai 2021 vanematega pikaajalisi kokkusaamisi, ei vasta tõele. Kaebajal toimusid pikaajalised kokkusaamised ema ja isaga 23.04.2019 ning 25.05.2021. Lisaks olid planeeritud kaebajal pikaajalised kokkusaamised vanematega 11.02.2020 ning 30.07.2020, kuid need ei toimunud
vanglast sõltumatutel asjaoludel: 11.02.2020 ei tulnud kokkusaajad kohale ning 30.07.2020 ei allunud kinnipeetav saatmise ajal korraldustele, mistõttu ei saanud kokkusaamised toimuda. Seega on vangla kaebajale võimaldanud pikaajalisi kokkusaamisi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite asja materjalide juurde võtmise ja teeb otsustuse kaebaja poolt tõendi kogumiseks esitatud taotluse osas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 55 lg 3 näeb ette, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti.
14.1.Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele tõendina Tallinna Vangla 28.12.2019. a vastuse nr 5-18/19/31783-2. Tegemist on vastusega kaebaja 03.12.2019 pöördumisele, milles ta soovis teada, kuidas koheldakse Tallinna Vanglas Viru Vangla tugevdatud järelevalve osakonnas viibivaid kinnipeetavaid, kes saabuvad ajutiselt kohtutesse. Arvestades, et esitatud tõend puudutab üksnes kohtuistungil osalemiseks või menetlustoimingu tegemiseks teise vanglasse toimetatud, mitte aga ümberpaigutatud kinnipeetavaid, ei ole see praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane. Seetõttu tagastab ringkonnakohus nimetatud dokumendi kaebajale.
14.2.Koos 04.01.2023. a vastusega esitas kaebaja ringkonnakohtule Viru Vanglale 28.07.2022 esitatud taotluse nr 6-10/20299-1, milles kaebaja palus säilitada turvakaamerate salvestised Viru Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhiga 19.07.2022 aset leidnud vestlusest. Samuti palus kaebaja nimetatud salvestised vanglalt välja nõuda ja lisada need asja materjalide juurde. Kaebaja on praeguses menetluses juba taotlenud Viru Vanglalt turvakaamera salvestiste ja vanglale nende säilitamiseks esitatud taotluse väljanõudmist. Ringkonnakohus jättis 07.12.2022. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus leiab endiselt, et kaebaja taotluse näol ei ole tegemist asja lahendamiseks vajaliku tõendiga ja tagastab selle kaebajale. Kuivõrd turvakaamera salvestiste osas on tegemist korduva taotlusega, siis jätab ringkonnakohus selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
15.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
16.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine oli õiguspärane. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi ümberpaigutamise menetluse alustamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse kohaldamist puudutavas osas. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Täitmisplaani § 6 esimene lause näeb ette, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse §-s 5 sätestatut järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Riigikohtu praktika kohaselt on kinnipeetaval õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on
kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13).
18.Asjaolu, et kinnipeetaval on õigus esitada taotlus enda teise vanglasse üleviimiseks, kui selline üleviimine on vajalik tema perekonnaelu põhiõiguse tagamiseks, ei tähenda siiski, et vanglal tuleks taotlus tingimata rahuldada. Kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse esitamise otsustab vangla direktor kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus, kas haldusorgan on järginud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Kohus saab sekkuda haldusorgani kaalutlusruumi juhul, kui tehtud on kaalutlusviga, sh kui haldusorgan lähtus lubamatutest kaalutlustest, omistas asjaolule ebaõige kaalu või jättis olulise asjaolu arvesse võtmata.
19.Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus kohustamisnõude raames üksnes seda, kas Viru Vangla jättis talle antud kaalutlusõigust kasutades õigesti ümberpaigutamise menetluse alustamata.
20.Kaebuse kohaselt soovib kaebaja enda ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse selleks, et realiseerida PS §-st 26 tulenevat perekonnaelu põhiõigust ning VangS § 24 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 tulenevat õigust lühiajalisele ja pikaajalisele kokkusaamisele. Ringkonnakohus nõustub vastustajate ja halduskohtuga, et üksnes lähedaste võimalikud ebamugavused lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele tulemisel ei ole aluseks isiku ümberpaigutamiseks, kui vanglasse kokkusaamistele tulemine ei ole oluliselt raskendatud või täielikult välistatud. Haldusasja materjalide kohaselt on alates 2017. a juunist kaebajale võimaldatud kokkusaamisi vanemate ja õega. Pikaajalisi kokkusaamisi vanematega oli kaebajal enne vaideotsuse tegemist kokku kuus (03.06.2017, 11.11.2017, 13.02.2018, 30.08.2018, 28.03.2019 ja 23.04.2019). Üks planeeritud kohtumine (16.02.2019) jäi ära, kuna kaebaja oli paigutatud kartserisse. Õega on kinnipeetav kohtunud lühiajalise kokkusaamisel ühel korral (15.08.2017). Kaebaja ei väida, et lähedastel ei ole üldse võimalik kokkusaamistel käia. Kaebuse kohaselt oleks aga lähedastel lihtsam teda külastada Tallinna Vanglas, kuhu nad saaksid kokkusaamisele tulla nii sageli, kui vangla seda võimaldab. Kaebaja apellatsioonimenetluses täiendavaid seisukohti ei esitanud ja palus arvestada kaebuses toodud põhjendustega.
20.1.Kaebuse kohaselt on kaebaja ema pensionär, isal on keskmine puue ja terviseprobleemid (sageli esineb lihaskrampe, valu, kiiret väsimust ja ta kasutab abivahendina keppi). Vanemate igakuine sissetulek on kokku 663 eurot. Vanemate kodu asub Saku vallas, Viru Vanglast umbes 250 km kaugusel ja lähima bussipeatuseni on vaja jalgsi minna 3,5 km. Need asjaolud takistavad vanematel väidetavalt minna kaebajaga kohtuma tihedamini, kui nad sooviksid. Halduskohus hindas kaebuses ja kaebaja lähedaste poolt haldusmenetluses antud selgitustes toodud asjaolusid, mille tõttu on lähedastel kaebaja külastamine Viru Vanglas väidetavalt raskendatud, samuti kaebaja vanemate transpordivõimalusi ja majanduslikke võimalusi kokkusaamistel käimisega kaasnevate kulude kandmiseks. Halduskohus leidis, et kaebaja vanemate rahalised võimalused on piisavalt head, et kasutada kokkusaamisele tulekul nii isiklikku autot kui ka ühistransporti ning kanda tekkinud kulusid. Halduskohus viitas ka võimalusele, et kui kaebaja isal ei ole võimalik pikka sõitu ette võtta, siis saab ta sõidutada vähemalt kaebaja ema lähema bussipeatuseni või rongijaamani.
20.2.Halduskohus tuvastas, et kaebaja õel on kolm alaealist last, kõige vanem neist on 16-aastane ja kõige noorem 8-aastane. Majanduslikke raskusi ei ole välja toodud ega tõendatud. Kohtu hinnangul on õel võimalik kaebajat külastada Viru Vanglas lühiajalisel kokkusaamisel muu hulgas laupäeviti. Teekond autoga tema elukohast Viru Vanglani on umbes 2 tundi ja 10 minutit ühes suunas. Vajadusel saab kaebaja õe abikaasa näiteks mõnel laupäeval nooremaid lapsi hoida. Seda saab kohtu hinnangul teha ka kaebaja õe vanem laps. Olemasolevate tõendite pinnalt ei näinud kohus ühtegi takistust selleks, et kaebaja õde saaks külastada kaebajat Viru Vanglas laupäeviti isiklikku transporti või ühistransporti kasutades. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Arvestades, et kokkusaamisele on võimalik minna ka laupäeviti, ei ole kaebaja õe selgituses väljatoodud takistused sellised, mis ei võimalda tal Viru Vanglas venda külastada. Samuti on võimalik pikaajaline kokkusaamine planeerida näiteks koolivaheajale. Seetõttu on praeguses asjas õigesti leitud, et kaebaja õega seotud asjaolud (õpetajana töötamine ja kolme alaealise lapse olemasolu ning sellest tulenev ajapuudus) ei saanud olla ümberpaigutamise menetluse alustamise aluseks.
20.3.Kaebaja selgitas kaebuses ka seda, miks tema isa ei soovi kasutada vaideotsuses Justiitsministeeriumi poolt mainitud sotsiaaltransporditeenust. Kaebaja märkis, et üldiselt saab tema isa endaga hakkama ja seetõttu ei ole ta ka palunud sotsiaaltransporditeenust, sest on võimalik, et mõni veel rohkem tervisega hädas olev inimene jääks seetõttu sellest teenusest ilma. Ringkonnakohus märgib, et tõenäoliselt on kohaliku omavalitsuse poole pöördudes võimalik sellise kaalutluse põhjendatuse osas selgust saada ning saadud info põhjal enda võimalusi uuesti hinnata. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et see, millist transpordivahendit isik kasutab või kas ta leiab vanglakülastuseks piisavalt vaba aega, on isiku enda valik. Praeguses asjas leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebaja isa ei saa tervislikel põhjustel isikliku autoga Jõhvi ja sealt ka tagasi sõita, on kaebaja emal ja õel siiski võimalus leida sobiv lahendus ja kaebajat külastada. Samuti on kaebaja õel võimalik autoga kokkusaamisele minnes võtta kaasa ka oma ema ja isa.
20.4.Eeltoodust tulenevalt ei esine praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis kinnitaks kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamise vajadust tema perekonnaelu põhiõiguse kaitseks. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kuigi helistamine ja kirjavahetus, mis on samuti vanglavälise suhtluse viisid, ei asenda vahetut kohtumist lähedastega, on perekonnaelu põhiõiguse riive hindamisel nende võimalustega arvestamine asjakohane. Näiteks helistamisõigus võimaldab kinnipeetaval oma pereliikmetega suhelda vahetule suhtlusele küllalt lähedasel viisil. Olukorras, kus kaebaja vanematel on võimalik käia pikaajalistel kokkusaamistel, mis on tagatud sagedusega vähemalt üks kord poole aasta jooksul, kuid nad ei pea võimalikuks tulla lühiajalisele kokkusaamisele, on telefoni teel suhtlemine siiski arvestatav alternatiiv lähedastega sideme hoidmiseks.
21.Viru Vangla lähtus ümberpaigutamise menetluse alustamise taotluse lahendamisel asjaolust, et kaebajal oli riskihinnangust tulenevalt tugevdatud järelevalve vajadus ja tema Viru Vanglasse paigutamine oli õiguspärane. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses korduvalt, et vangla valetab ning manipuleerib riskihindamise tulemuste ja tugevdatud järelevalve vajadusega. Kaebaja rõhutab, et tal puudub tugevdatud järelevalve vajadus.
21.1.Halduskohus tuvastas, et kaebaja Viru Vangla TJO-s hoidmise vajadus vaidlustatud toimingu ajal tulenes 2018. a koostatud kriminogeensete riskide hinnangust, mille järgi on kaebaja tunnistatud kõrgohtlikuks ja tugevdatud järelevalvet vajavaks kinnipeetavaks. Riskihinnangu kohaselt kaebaja organiseerib õigusrikkumisi (sh kuritegevust) vangistuses. Kaebaja on ustav kriminaalse subkultuuri väärtustele. Vestlustes ignoreerib vanglaametnikke või püüab manipuleerida. Vaidlustab õigussüsteemi ja ametnike usaldusväärsust. Kaebaja suhtumine ametnikesse on üleolev ja lugupidamatu. Kaebajal on materiaalne kindlustatus kuritegude sooritamiseks ja ta on võimeline kasutama sunnimeetodeid – vägivald ja
ähvardamine. Kaebajat või tema lähedasi toetatakse materiaalselt isikute poolt, kes ei kuulu lähisugulaste ringi. Kaebaja on kuritegeliku ühenduse liige või pikaajaline subkultuuri toetaja. Kaebaja varjab suhtlemiskanaleid (26.01.2018 tuvastati, et kinnipeetav ei ole esitanud neljale telefoninumbrile vastavaid kontaktandmeid). Kaebaja on püüdnud vanglateenistujaid ning kolmandaid isikuid, keda on lubatud vangla territooriumile, mõjutada ähvarduste või äraostmise kaudu. Lisaks omab kaebaja suhteid kriminaalses maailmas autoriteeti omavate isikutega ja on füüsiliselt tugev (on tegelenud MMA-ga), mis annab kaebajale eeliseid elusektsiooni liidriks saamisel. Halduskohus leidis, et eeltoodu kogumis kinnitab, et kaebaja suhtes esines haldusmenetluse ja vaidemenetluse ajal kehtinud riskihinnangust tulenevalt tugevdatud järelevalve vajadus.
21.2.Kuna kaebaja riskihinnangus kajastatut arvestades esinevad kaalukad asjaolud, mis kinnitavad kaebaja ohtlikkust, sh tema poolt toime pandud süüteod ning probleemne käitumine vanglas, siis ei näe ringkonnakohus alust kaebaja tugevdatud järelevalve vajaduse osas antud hinnangus kahelda ja nõustub halduskohtu järeldusega. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited on paljasõnalised, mistõttu ei peatu ringkonnakohus igal üksikul kaebaja väitel eraldi. Kaebaja poolt enda grupeeringutesse mittekuulumise kohta esitatud tõendi (PPA 02.04.2021. a vastus) osas nõustub kohus Viru Vangla seisukohaga, et see ei lükka ümber tugevdatud järelevalve vajadusele antud hinnangut, kuivõrd tugevdatud järelevalve vajaduse aluseks ei ole ainult grupeeringusse kuulumine.
22.Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab riskihindamise ankeetidele tuginevaid järeldusi kaebaja ohtlikkuse ja tugevdatud järelevalve vajaduse kohta hinnata niivõrd, kuivõrd see on vajalik kaebaja ümberpaigutamiseks menetluse alustamata jätmise õiguspärasuse kontrollimiseks. Kuivõrd praegusel juhul on ka pärast ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumist koostatud riskihinnangute kohaselt kaebajal tugevdatud järelevalve vajadus, siis hindab kohus kaebaja tugevdatud järelevalve vajadusele tuginemise õiguspärasust vaidlustatud toimingu tegemise seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta kaebaja väidete osas, mis puudutavad tema tugevdatud järelevalve vajaduse põhjuseid praegusel ajal või CPT raportist CPT/Inf(2019)31 tulenevat vangla kohustust üle vaadata kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmise vajadus kord kolme kuu jooksul. Selles osas on kaebajal võimalus oma seisukohti kaitsta haldusasjas nr 3-21-818, milles kaebaja on pöördunud halduskohtusse kaebusega Viru Vangla kohustamiseks teatama talle tema tugevdatud järelevalve osakonnas hoidmise põhjused ja üle vaatama kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmise vajadus kord kolme kuu jooksul.
23.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vanglal on õigus tugineda riskhindamisel karistusregistris arhiveeritud karistustele. Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-70-16, millele kaebaja viitab, on tehtud kriminaalasjas ning selles lahendati küsimust, kuidas on lubatud arvestada varasemaid karistusi uue karistuse mõistmisel. Sellest ei saa välja lugeda siduvaid seisukohti praeguses asjas. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 8 annab selgesõnaliselt vanglateenistusele õiguse saada registri arhiivist andmeid kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamiseks ning seega oli riskihindamisel lubatud neid andmeid kasutada. Sama selgitas Tartu Ringkonnakohus ka praeguses asjas kaebaja enda poolt viidatud haldusasjas nr 3-19-1538 (24.11.2021. a otsuse p 28). Lisaks viitab kaebaja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017. a määrusele asjas nr 3-1-1-12-17 (p 29), kuid ka see seisukoht ei ole KarRS § 20 lg 1 p 8 kohaldamisel asjakohane (tegemist oli vangistusest enne tähtaega vabastamist puudutava kohtuasjaga).
24.Praeguses asjas ei saa olla vaidlust selle üle, et tugevdatud järelevalvega osakond on loodud üksnes Viru Vanglas. Seda asjaolu ei muuda kuidagi ka kaebaja subjektiivsed järeldused selle
kohta, et Tallinna Vangla saab edukalt hakkama tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavatega, sest Tallinna Vangla on üliturvaline. Justiitsministeerium selgitas nii vaideotsuses kui korduvalt ka kohtumenetluses, et tugevdatud järelevalve teostamine on kõige tõhusam Viru Vanglas, kus on loodud vastavad tingimused ja võimalused sarnase riskihindamise tulemusega kinnipeetavate karistuse täideviimiseks. Viru Vangla II üksus on Eesti vanglates ainus üksus, kus tagatakse spetsiaalselt tugevdatud järelevalvet vajavate vangide kinnipidamine ja taasühiskonnastamine. Viru Vanglal on olemas personal, vahendid ja ettevalmistus just selliste kinnipeetavate järelevalveks, kellest lähtuv oht võib olla erinevatel põhjustel tavapärasest suurem. Tugevdatud järelevalvega osakonnas on karistust kandvad kinnipeetavad pideva jälgimise all, nende liikumis- ja suhtlusvabadus on piiratum ning seal on paremad tingimused teostada kinnipeetava suhtes pidevat informatsiooni kogumist. See aitab kaitsta avalikku huvi, mis on suunatud sellele, et õiguskord oleks kaitstud ning võimaliku tekkiva kahju tõenäosus oleks viidud miinimumini.
25.Kaebaja tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt ka sellele, et tema Viru Vanglasse paigutamine oli õigusvastane ja tugevdatud järelevalve vajadus nö tekitati tagantjärele. Kuna vaidluse esemeks on kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise õiguspärasus, mitte kaebaja Viru Vanglasse paigutamise õiguspärasus, siis ei ole kaebaja väited Viru Vanglasse paigutamise kohta praeguse asja lahendamisel asjakohased. Ringkonnakohus selgitas seda ka praeguses asjas 26.02.2021. a tehtud määruses (p 18). Seepärast ringkonnakohus neil apellatsioonkaebuse põhjendustel pikemalt ei peatu.
26.Ringkonnakohus selgitab, et ka kokkusaamiste võimaldamise või kokkusaamiste korralduse küsimused ei ole praeguses haldusasjas vaidluse esemeks. On selge, et vangla ei või teha omalt poolt põhjendamatuid takistusi ja peab tagama kokkusaamise võimaluse vastavalt õigusaktides sätestatule. Praeguses vaidluses ei ole need väited aga asjakohased, kuna need ei õigusta kaebaja Tallinna Vanglasse ümberpaigutamist. Kui kaebaja leiab, et vangla piirab õigusvastaselt tema õigust kokkusaamistele, siis on tal õigus seda eraldi vaidlustada. Praeguse asja lahendamisel jätab ringkonnakohus sellekohased seisukohad ja vastuväited (sh 30.07.2020 ära jäänud kokkusaamise üle käiva vaidluse) tähelepanuta.
27.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja väited tema riskihinnangu andmetega manipuleerimise ja tugevdatud järelevalve puudumise kohta ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud ning vaidlusaluses haldusmenetluses kaebaja tugevdatud järelevalve vajadusega arvestamine oli seega põhjendatud.
28.Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi ümberpaigutamise menetluse algatamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse kohaldamist puudutavas osas. Halduskohus asus otsuse p-s 20.6.5. seisukohale, et kuna TJO-s hoidmist vajava kinnipeetava ainsaks viibimiskohaks on Täitmisplaani § 5 lg 1 p 7 kohaselt Viru Vangla, siis on antud juhul vastustajate kaalutlusruum sisuliselt vähendatud nullini põhjusel, et VangS §-s 6 sätestatud eesmärk ei saa olla teisejärguline VangS § 23 lg 1 eesmärgi suhtes. Halduskohtu hinnangul ei ole mõeldav ega mõistlik olukord, kus TJO-s hoidmist vajav kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse ümber pelgalt vajadusest soodustada tema suhtlemisvajadust lähedastega. Selline lähemine ei oleks kooskõlas vangistuse eesmärgiga. Seni kuni kinnipeetav on tunnistatud kõrgohtlikuks ja tema hoidmine TJO-s on vajalik, puudub tal subjektiivne õigus ümberpaigutamisele ning vanglal ja Justiitsministeeriumil puudub kaalutlusruum ümberpaigutamise üle otsustamisel. Täitmisplaani § 5 lg 1 p 7 näol on tegemist erialusega, millest mööda vaatamine võiks vähendada kogu Eestis vangistussüsteemi tõhusust. TJO-s viibiva kinnipeetava ümberpaigutamine teise vanglasse võib küll tulla kõne alla, kuid väga
äärmuslikel juhtudel.
28.1.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et antud juhul oli vangla kaalutlusõigus Täitmisplaani § 5 lg 1 p-st 7 tulenevalt vähenenud nullini. Halduskohtu viidatud säte asub Täitmisplaani §-s 5, mis sätestab kinnipeetava paigutamise üldjuhud. Halduskohus jättis aga tähelepanuta Täitmisplaani § 6 - kinnipeetava paigutamise erandjuhud. Nimelt näeb Täitmisplaani § 6 lg 1 ls 1 ette, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse § 5 järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Sellest erandist oli vanglal võimalik lähtuda ka kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamise taotluse lahendamisel. Seega VangS § 19 lg 1 ning Täitmisplaani § 6 lg 1 võimaldavad siiski arvestada kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel konkreetse juhtumi eripäradega ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka halduskohtu otsuse p 20.11. sõnastus osas, milles halduskohus leidis, et Täitmisplaani § 5 lg 1 p 7 näol on tegemist imperatiivse alusega kaebaja hoidmiseks Viru Vangla TJO-s.
28.2.Kaebaja esitas ümberpaigutamise taotluse perekonnaelu põhiõiguse tagamise eesmärgil. Ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumisel tugines vangla asjaolule, et riskihinnangust tulenevalt on kaebaja kõrgohtlik kinnipeetav, kes vajab tugevdatud järelevalvet. Sellest tulenevalt tuli Viru Vanglal arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve – perekonnaelu põhiõigust, vanglavälise suhtlemise olulisust ja elulisi asjaolusid, millega kaebaja põhjendas enda ümberpaigutamise vajadust ühelt poolt ning teiselt poolt kaebaja tugevdatud järelevalve vajadusega seoses õigusaktidest ja vanglate korraldusest tulenevaid piiranguid, mis teenivad avalikku huvi (turvalisus, vangistuse eesmärkide saavutamine). Kõike seda aluseks võttes tuli Viru Vanglal hinnata, kas kaebaja perekonnapõhiõiguse riive on ülemäärane ja õigustab tema ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse või mitte.
28.3.Samuti ei ole põhjendatud halduskohtu hinnang, mille kohaselt ei ole mõeldav ega mõistlik olukord, kus TJO-s hoidmist vajav kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse ümber pelgalt vajadusest soodustada tema suhtlemisvajadust lähedastega. Ringkonnakohus selgitas praeguses asjas 09.07.2020. a tehtud määruses, et kinnipeetava suhete hoidmist oma lähedaste ja perekonnaga saab lugeda vangistuse täideviimise eesmärkide hulka ning see omab olulist tähendust kinnipeetava vabanemisel tema tavaühiskonda sujuvama sisse elamise saavutamiseks (määruse p 7). Perekonnaelu põhiõigus on oluline ja seda tuleb kaitsta vaatamata sellele, et isik viibib vanglas. Kaebaja on praeguses vaidluses ka ise esile toonud, et lähedastega kohtumine aitab muu hulgas leevendada üksikvangistuse negatiivset mõju. Kuigi halduskohus leidis õigesti, et kaebaja tugevdatud järelevalve vajadus sõltub eelkõige kaebajast endast ja kaebajal on võimalik enda käitumist muutes otseselt mõjutada seda, kuivõrd soodne tema ja tema lähedaste jaoks saab olla vangistuse täideviimine, alahindas halduskohus vajadust soodustada kaebaja suhtlemist lähedastega täiesti põhjendamatult. Samuti ei ole põhjust kinnipeetava ümberpaigutamist ebamõistlikuks ega mõeldamatuks pidada, kui esinevad asjaolud, mis muudavad perekonnaelu põhiõiguse riive ebaproportsionaalseks.
29.Kuivõrd haldusmenetluse tulemusel selgus, et praegusel juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks kaebaja perekonnaelu põhiõiguse tagamiseks tema Tallinna Vanglasse ümberpaigutamist ja kaebaja vastupidised väited ei leidnud kohtumenetluses kinnitust, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine ei riku kaebaja põhjendustes märgitud asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kaebaja perekonnaelu põhiõigust. Kuna vaidlustatud halduskohtu otsus on kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas õiguspärane, siis ei ole alust ka vaideotsuse tühistamise nõude osas halduskohtu otsuse tühistamiseks.
30.Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka seda, et halduskohus jättis tema nõude Viru
Vangla 19.03.2019. a vastuse nr 6-10/6079-2 tühistamiseks läbi vaatamata. Kaebaja arvates märkis halduskohus valesti, et vangla pidas tema taotluse lahendamist toiminguks ning kohaldas seetõttu ka valesti seadust ja rikkus kohtumenetluse normi, jättes tühistamisnõude ebaseaduslikult läbi vaatamata. Kaebaja leiab, et kui vangla oleks pidanud 19.03.2019. a vastust toiminguks, siis ei oleks ta selles viidanud vaide ja halduskohtule kaebuse esitamise õigusele. Kaebaja seisukoht on ekslik. RVastS § 6 lg 3 näeb ette, et taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on toimingut võimalik vaidlustada nii vaide- kui kohtumenetluses ning taotletud toimingu sooritamisest keeldumise kirjalikul põhjendamisel on vaidlustamisviite lisamine igati põhjendatud. Ringkonnakohus selgitab, et vaidemenetluses ei ole võimalik taotleda toimingu tühistamist, küll aga võib HMS § 72 lg 1 p 3 kohaselt vaidemenetluse korras nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Justiitsministeerium selgitas ka 27.09.2019. a vaideotsuses, et kuna esitatud vaidest nähtub isiku soov esitada vaie Viru Vangla direktori toimingu peale mitte alustada ümberpaigutamise menetlust ning soov kohustada Viru Vangla direktorit ümberpaigutamise menetlust alustama, lahendab ta vaide toimingu sooritamiseks kohustamise nõudes HMS § 72 lg 1 p 3 mõttes, kuna nimetatud nõue aitab kõige paremini saavutada vaide esitaja soovitud eesmärki. Vangla vastuse peale esitatud tühistamisnõuet läbi vaatamata jättes selgitas halduskohus õigesti ka seda, et kuna kaebaja esitas lisaks tühistamisnõudele kohustamisnõude vaadata tema ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi, siis sellest piisab, et kaebuse eesmärk saaks halduskohtumenetluse käigus saavutatud, kuivõrd kohustamisnõude läbivaatamise raames hindab kohus muu hulgas Viru Vangla 19.03.2019. a vastuse õiguspärasust. Seega leidis halduskohus õigesti, et ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumine on toiming, mitte haldusakt, ning jättis põhjendatult kaebaja nõude vangla vastuse tühistamiseks läbi vaatamata.
31.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.11.2022. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustajatel ei ole tekkinud kulusid, mille kaebajalt väljamõistmist taotleda, puudub kohtul alus menetluskulude jagamiseks. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot), jääb kaebaja enda kanda.
33.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.