Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Marina Ninaste
Kohtuasi ja menetlusliik
Kriminaalasi Andri Ladevi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 ja § 323 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsus
Süüdistatav
Andri Ladev, isikukood 39002092719; viibib Tallinna Vanglas; 3 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistatud Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega 3 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega, mida kannab alates 11.01.2023; tõkend: ei ole kohaldatud
Apellant
süüdistatava määratud kaitsja Marika Suurpere
Teised pooled
apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks; kannatanud M.K. , K.J. , L.R.V.H. ja A.H.
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata Advokaadibüroo Sirje Must OÜ-le vandeadvokaadi abi Marika Suurpere apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 133,92 eurot (sh käibemaks).
3.KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Andri Ladevilt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 133,92 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Andri Ladevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on 04.05.2017. a Tartu Maakohtu otsusega nr 1-17-3721 KarS § 274 lg 2 p 4 järgi karistatud ning olles kinnipeetav Tartu Vanglas, helistas 21.02.2024 kella 07.30 paiku süüdimõistetute eluhoone kambrist nr 172 läbi kambriterminali valveruumi ja ähvardas tapmisega valvur K.J. i seoses ametiülesannete täitmisega. Valveruumis vastas telefonile valvur K.J. , kellele A. Ladev kambriterminali vahendusel ähvarduse edastas, öeldes järgmist: „Ma tapan K.J. i ära ja K.T. il murran jalad ära ja tapan ära!“. K.J. sai samal päeval K.J. e kaudu ähvardusest teada. A. Ladev, olles kinnipeetav Tartu Vanglas ning viibides 27.02.2024 kell 15.14 psühhiaatriaosakonna kambris nr 1239, ähvardas tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ametiülesandeid täitvat valvur K.J. i. A. Ladev karjus aknast mööduvale K.J. ile: "Kuskilt tuleb kord see kuul, mis purustab su põlved ja pea!" A. Ladevi poolt öeldu tekitas K.J. is tugevat hirmutunnet. Kannatanu pidas mõlemat ähvardust veenvaks, kuna A. Ladev on ettearvamatu käitumisega ning on varem K.J. i löönud.
1.1.Lisaks süüdistatakse A. Ladevit KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ka selles, et tema Tartu Vangla kinnipeetavana esitas 2023. a. aprillis ja mais vanglale mitu kirjalikku pöördumist, milles ähvardas tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega inspektor-kontaktisikut M.K. t. Ähvardusi sisaldavad pöördumised said alates esitamisest mõne päeva möödudes teatavaks kannatanule M.K. le, kes pidas A. Ladevi ähvardusi veenvaks, kuivõrd A. Ladev on pannud toime jõhkraid vägivallategusid ja on väga impulsiivne. Teades, et ähvardused saavad vanglatöötajate kaudu teatavaks M.K. le, esitas A. Ladev Tartu Vanglale järgmised pöördumised:
05.04.2023 registreeritud pöördumine nr 6-24/1517-1, kus muu hulgas on kirjas lause: „Ma hakkan muutuma vägivaldseks taas ei maga enam korralikult ja 03.04.23. a juba plaanisin tõmmata inspektor-kontaktisiku käe toiduluugist sisse ja ära murda küünarvarre juurest :)“;
14.04.2023 registreeritud pöördumine nr 2-3/684-1, kus muu hulgas on kirjas: „Soovin teha eksperimenti M.K. peal... ülevalt kahe selgroolüli vahele lüüa peitel! Puhtalt pragmaatiline huvi! Siis mul on vabaduses igast ebardlikke pilte ja sooviks talle näkku tätoveerida midagi vibalikku, et näha kas ta selle hirmuäratava ninaga sobib mingi ebard kokku...kui halvatuks jääb pärast peitlit, siis saab näpitsatega ilma tuimestuseta kõik küüned:) Rahuldata taotlus!“;
11.04.2023 registreeritud pöördumine nr 6-43/327-1, kus muu hulgas on kirjas: „Mis saab siis, kui hääled näiteks sunnivad mul inspektor-kontaktisikul aitamaks enesetappu teha, et ma lõikan tal veenid läbi?“;
10.05.2023 registreeritud pöördumine nr 2-3/859-1, kus muu hulgas on kirjas: „Alates
24.04.23.a näen oma vaimusilmas, et kuidas üht vanglaametnikku karistan! Mu vaimusilmas hoian seda ametnikku selja tagant tema peast kinni hoides oma võimuses ja 6 tollise kondistamisnoaga lõikan ametnikul pea otsast. Ma näen juba selle ametniku verd kambri põrandal, et kuidas elimineerib ise vangla nimetatud probleemi!“.
1.2.Lisaks eelnevale süüdistatakse A. Ladevit KarS § 323 lg 1 järgi selles, et olles eelnevalt 04.05.2023 aastal kriminaalasjas süüdi tunnistatud ja karistatud vabadusekaotusliku karistusega kannatanute A.H. ja L.R.V.H. suhtes toimepandud vägivallakuritegudes,
soovides kannatanutele kätte maksta nende tegevuse eest varasemas menetluses, ähvardas A.H. t ja L.R.V.H. t tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega järgnevalt:
02.06.2023 kella 11.34 ajal, viibides Tartu Vanglas ning kasutades vahendliku täideviijana kaaskinnipeetava abi, lasi kaaskinnipeetaval Maivo Kärdil helistada Tartu Vangla telefoninumbrilt 84003614 telefoninumbrile xxx, mis kuulub kannatanu A.H. le. 42 sekundi pikkuse kõne käigus küsis M. Kärt vastavalt A. Ladevi suunistele A.H. lt „kas sul löödi nahad kinni?“ ning seejärel ütles „Ladev tervitab ja kui vabaneb siis soovib A.H. ga näost-näkku rääkida“. Ähvardava iseloomuga telefonikõnest tulenevalt tundis A.H. hirmu elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamise ees ning reaalset ohtu, kuna A. Ladev oli varasemalt A.H. suhtes vägivalda tarvitanud.
Peale seda, 20.02.2024 postitas A. Ladev lihtkirjana edastatava kirja adresseerituna kannatanu A.H. nimele aadressil Xxx, Tartu linn, mis on A.H. ema Ü.H. elukoht ja milline kiri jõudis A.H. kätte 22.02.2024. Kirja avamisel leidis A.H. ümbrikust: A. Ladevi suhtes tehtud kriminaalasja nr 1-11-7189 lõpetamise ja A. Ladevi suhtes sundravi kohaldamise määruse; 21.12.2023. a Tartu Vangla vastuskirja, mis oli suunatud A. Ladevile; kohtutäitur Oksana Kutšmei teate A. Ladevile seoses kinnipeetava isikuarve arestimise aktiga; valge lehe, millel muuhulgas kiri „Loe raamatut Tom Wood „Palgamõrvar“, lõikasin kõri läbi raibe, noh kukk! Vabanen kuna ise tahan, üsna varsti .... Litsiks müün su tütre!“; valge lehe, millel kiri „hei-hei hopsti varsti tulen koju ja siis kohtume...“ ning sama lehe teisel küljel venekeelne trükitud kiri piiblist, mille eestikeelne vaste on „Jesaja 1-18: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ Kirjaga edastatud dokumentide ja paberite sisu tekitas kannatanu A.H. le hirmutunde ja kartuse A. Ladevi kui ettearvamatu ja vägivalda kasutava isiku ees. A.H. kartis enda ja lähedaste elu ja tervise pärast, kartes A. Ladevi poolset vägivalda süüdistatava vanglast vabanemise järgselt. A. Ladev oli varasemalt kannatanu A.H. suhtes vägivalda tarvitanud.
Peale seda, 17.03.2024 kella 13.09 ajal, viibides Tallinna Vanglas, kasutas A. Ladev enda nimele isikustatud Tallinna Vangla telefoni kõnekaarti numbriga 84001003 ja helistas telefoninumbrile xxx, mis kuulub A.H. abikaasale L.R.V.H. le. Telefonikõne vastuvõtmisel viibisid kannatanud Tartu linnas ning 47 sekundit kestnud kõne käigus nimetas A. Ladev oma nime ja ütles, et „kui siit pääsen, on te lips läbi. Peksan teil põlved sodiks“. A.H. ja L.R.V.H. tundsid hirmu ja kartust elu ja tervist ohustava vägivalla reaalse kasutamise ees A. Ladevi vabanemise järgselt.
Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsusega tunnistati A. Ladev KarS § 274 lg 2 p 3 järgi süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati A. Ladev süüdi KarS § 323 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis maakohus 2 aastat ja 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 7 kuu ja 5 päeva vangistuse võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõistis kohus 3 aastat 5 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise algus on 07.10.2025. Menetluskulud summas 3058,96 eurot tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
2.1.M.K. ga seotud episoodides leidis maakohus, et vangla inspektor-kontaktisik on võimuesindaja KarS § 274 mõttes. Pidades silmas, et A. Ladev väljendas 05.04.2023. a registreeritud pöördumises valmisolekut murda küünarliigese juurest M.K. käsi ning 14.04.2023. a registreeritud pöördumises oma kavatsusi lüüa M.K. selgroolülide vahele peitel, tätoveerida M.K. nägu ja eemaldada näpitsatega M.K. küüned, ähvardas A. Ladev kõnealustes pöördumistest M.K. t tervisekahjustuste tekitamisega. Kuna 11.04.2023. a registreeritud pöördumises väljendas A. Ladev kavatsust lõigata M.K. veenid läbi ja 10.05.2023. a registreeritud pöördumises väljendas A. Ladev kavatsust lõigata M.K. pea otsast, ähvardas A. Ladev nendes pöördumistes M.K. t tapmisega. M.K. tundis ähvarduste tõttu hirmu ja ärevust ning võttis neid reaalsena. A. Ladevil on varasemate kuritegude ohvritega tekkinud verbaalne konflikt, misjärel ta on ohvreid ähvardanud ja pannud kättemaksuks toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Samuti on A. Ladev impulsiivne, ägestub vestluse ajal sekundi murdosa vältel, kui talle midagi ei meeldi, ei kontrolli oma emotsioone ja tema kehakeel on hirmutav. Pärast A. Ladevi pöördumiste lugemist ei suutnud M.K. mingi aeg keskenduda oma tööülesannete täitmisele, oli päris tugevasti häiritud ega saanud magada.
2.2.Kõikide pöördumiste puhul on täidetud ka KarS § 274 lg 2 p 3 subjektiivsed tunnused. A. Ladev teadis, et M.K. on vanglaametnik, kes täidab temaga suhtlemisel oma ametikohustusi ja tutvub inspektor-kontaktisikuna tema pöördumistega. Pidades silmas, et A. Ladev soovis järjepidevalt psühhiaatriaosakonda paigutamist, kirjeldas selle saavutamiseks kirjalikes pöördumistes oma vägivaldseid kavatsusi seoses M.K. ga ja muutis vastavaid kirjeldusi ajas üha detailsemaks, oli A. Ladevi eesmärk nii M.K. s kui ka teistes vanglaametnikes M.K. elu ja tervise pärast hirmu tekitada, et vangla paigutaks A. Ladevi psühhiaatriaosakonda. Samuti pidas A. Ladev välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks, et vanglaametnikud (sh M.K. ) hakkavad kartma.
2.3.Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole. Seoses süüdivusega avaldas A. Ladev kohtuistungil, et ta oli M.K. t puudutavate pöördumiste koostamise ajal nädalaid magamata ja kuulis peas hääli. Kaitsja ei taotlenud kordagi A. Ladevi arusaamis- ega käitumise juhtimise võime väljaselgitamiseks ekspertiisi tegemist, kuid leidis siiski, et A. Ladevi vaimne seisund oli süüdistuses etteheidetavate tegude ajal väga halb. Kohtul ei tekkinud tõsiseltvõetavaid kahtlusi A. Ladevi süüdivuses, mistõttu ei määranud kohus ekspertiisi ka omal algatusel. Pidades silmas, et A. Ladev ei kurtnud M.K. kohta kirjalike pöördumiste koostamise ega esitamise ajaperioodil tervisehäireid, mis tekitaksid kahtluse tema süüdivuses, leidis kohus, et A. Ladev oli süüdiv. Seega tuleb A. Ladev M.K. suhtes toime pandud ähvardamistes KarS § 274 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.
2.4.K.J. i puudutavates tegudes tuvastas maakohus, et kannatanu oli varasemalt A. Ladeviga kokku puutunud ning viimane oli teda labakäega vastu tuharat löönud, mispeale tundis kannatanu reaalset ohtu ja kartis. Rohkem K.J. A. Ladevi küsimustega ei tegelnud, sest ta päriselt kartis. Seejärel 21.02.2024. a hommikul, kui K.J. jõudis tööle, ütles valvur K.J. , et ta ei läheks A. Ladevi juurde, sest A. Ladev lubas K.J. i ära tappa. Hiljem tutvus K.J. sündmuse kohta koostatud ettekandega ning tundis suurt ärevust, sest alles oli A. Ladeviga olnud eelmine juhtum. Sündmust kinnitavad ka tunnistaja K.J. e ütlused ja vormikaamera salvestis. Tapmisähvardus tundus K.J. ile reaalne, ta tundis ohtu oma elule ja ta kartis A. Ladevit, sest A. Ladev oli talle juba käe külge pannud.
2.5.27.02.2024 umbes kell 15.40 möödus K.J. psühhiaatriaosakonna akendest ning A. Ladev, kes viibis psühhiaatriaosakonnas, hüüdis aknast talle: „Ma loodan, et kord tuleb kuskilt üks kuul, mis purustab su põlved ja pea!“, misjärel kasutas ka palju solvavaid väljendeid lits ja hoorapurikas ja mingid sellised. K.J. tundis end ka sel korral ohustatuna.
Sündmust tõendavad ka vangla valvekaamerate salvestised. K.J. on võimuesindaja KarS § 274 mõttes ning teda ähvardati seoses tema ametikohustuste täitmisega. Arvestades K.J. i kohta ja temale öeldud sõnu, ähvardas A. Ladev kannatanut nii 21.02.2024 kui ka 27.02.2024 tapmisega. Ähvardused tundusid K.J. ile reaalsed, sest A. Ladev oli talle juba käe külge pannud ja miski ei takista tal seda teist korda tegemast.
2.6.Kohtu meelest on mõlema ähvarduse puhul täidetud ka KarS § 274 lg 2 p 3 subjektiivsed tunnused. A. Ladev pidas välise teopildi põhjal võimalikuks ja möönis, et vanglaametnikud (sh K.J. ) hakkavad tema sõnu kartma. A. Ladev tegutses mõlemal juhul kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole. Sarnaselt M.K. vastu toime pandud ähvardustega ei tekkinud kohtul ka K.J. i puudutavate ähvarduste osas A. Ladevi süüdivuses tõsiseltvõetavaid kahtlusi.
2.7.Maakohus luges tõendatuks ka KarS § 323 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise. M. Kärt helistas 02.06.2023 kella 11.34 ajal Tartu Vangla telefoninumbrilt 84003614 A.H. telefoninumbrile xxx ning küsis vastavalt A. Ladevi juhistele A.H. lt „kas sul löödi nahad kinni?“. Seejärel ütles M. Kärt A.H. le „Ladev tervitab“ ja „kui vabaneb, siis soovib silmast-silma rääkida“. Seega lasi A. Ladev vangistuses viibides teisel kinnipeetaval helistada kannatanule, kelle vastu toimepandud kuritegude eest kannab ta vanglas karistust, ja küsida kannatanult tema vastu uue vägivallakuriteo toimepanemise kohta. Taolises olukorras polnud A. Ladevil (M. Kärdi vahendusel) mistahes muud põhjust A.H. lt järjekordse vägivallakuriteo kohta uurida, kui A.H. s hirmu tekitada. A.H. kinnitas, et ta kartis füüsiliste rünnakute kordumist. Arvestades, et A. Ladev kannab vanglakaristust A.H. vastu toime pandud vägivallakuriteo eest, oli ka objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist.
2.8.A. Ladevi poolt 20.02.2024 A.H. le saadetud kiri, mis sisaldas süüdistuses kirjeldatud ähvardavaid väljaütlemisi, tekitas samuti A.H. s hirmu. Peamiselt kartis ta, et A. Ladevi tuttavad tulevad talle kallale, kuna teda oli juba mitu korda rünnatud, samuti kartis ta oma 10aastase tütre pärast, sest A. Ladev teab nende aadressi. Pärast kirja saamist ei julgenud ta väljas liikuda. Tunnistaja Ü.H. kinnitas, et A.H. võttis A. Ladevi ähvardusi tõsiselt. Kõnesolev kiri kujutab endast A.H. ähvardamist kehavigastuste tekitamisega. A. Ladevi poolt saadetud ümbriku sisu oli tervikuna häiriv ning kvalifitseerub ähvarduseks nii otseselt (isiku enda käsikirjalised avaldused) kui kaudselt (kirjaga kaasa pandud kriminaalmenetluse lõpetamise ja sundravi kohaldamise määrus ühes fraasiga piiblist, mis räägib inimeste määrdumisest pattudega, liigitades neid hele- ja purpurpunasteks sarnaselt verega).
2.9.Puutuvalt 17.03.2024. a teosse selgitas kannatanu L.R.V.H. , et A. Ladev helistas 17.03.2024 vanglast talle, oli väga ärritunud ja vihane ning ütles, et A.H. ja L.R.V.H. hävitasid tema elu sellega, et ta peab vanglas olema. Lisaks lubas A. Ladev nende põlved sodiks peksta, ning ütles, et kui ta saab vanglast välja on kannatanute lips läbi. Arvestades telefonikõnes öeldud sõnu, ähvardas A. Ladev L.R.V.H. t ja A.H. t kehavigastuste tekitamisega. Mõlemad kannatanud kinnitasid, et nad kartsid oma tervise pärast, ning A. Ladevi agressiivse käitumise tõttu oli ka objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist. Arvestades välist teopilti (sh varasemaid vägivallategusid samade kannatanute vastu), pidas A. Ladev vähemalt võimalikuks ja möönis, et A.H. ja L.R.V.H. hakkavad oma tervise pärast kartma. Kõigil kolmel korral ähvardas A. Ladev neid kättemaksuks nende õiguspärase tegevuse eest kannatanutena eelmises kriminaalmenetluses.
2.10.Pidades silmas, et A. Ladev kasutas 05.04., 11.04., 14.04., ja 10.05.2023 ning 21. ja 27.02.2024 (s.o 6-l korral) võimuesindajate vastu vägivalda, tuleb ta nendes tegudes süüdi tunnistada KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. 02.06.2023. a, 20.02.2024. a ja 17.03.2024. a (s.o 3-l korral) vägivalla kasutamises tuleb A. Ladev süüdi tunnistada KarS § 323 lg 1 järgi. Rahalist
karistust mõista ei ole võimalik. Praeguses asjas pole tegemist A. Ladevi esimeste ega üksikute kuritegudega, vaid tal on 3 kehtivat kriminaalkaristust. Praegu kannab A. Ladev enam kui 3-aastast vangistust A.H. ja L.R.V.H. vastu toimepandud kuritegude eest. Eelnevast tulenevalt on vangistuse kandmise ajal 9 uue vägivallakuriteo eest vangistuse mõistmine vältimatu. A. Ladev ähvardas 2 vanglaametnikku kokku 6-l korral võrdlemisi lühikese aja vältel. Samas A.H. ga otsis A. Ladev kontakti ja tekitas talle hirmu enam kui 9 kuu vältel nii telefoni kui ka posti teel. Seetõttu on A. Ladevi süü suurus KarS § 274 lg 2 p 3 järgi mõnevõrra alla keskmise, kuid KarS § 323 lg 1 järgi on süü suurus üle keskmise.
2.11.Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole, kuid eripreventiivse kaalutlusena tuleb arvestada, et A. Ladevit on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Käitumine vanglas on samuti olnud probleemne. Kuigi A. Ladev pole endiselt teinud varasematest karistustest piisavalt järeldusi ning käitub jätkuvalt hoolimatult ja ohtlikult, on tal düssotsiaalse isiksuse tõttu ilmselt keerulisem mõista oma tegude mõju teistele inimestele ja õppida varasematest karistustest. Siiski on vältimatult vaja senised kuriteod hukka mõista ja hoida ära uued kuriteod, mistõttu ei saa A. Ladevi praegustele kuritegudele reageerida varasemast leebemalt. A. Ladevile tuleb mõista KarS § 274 lg 2 p 3 järgi karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust (s.o märgatavalt alla sanktsiooni keskmise määra) ning KarS § 323 lg 1 järgi 2 aastat ja 8 kuud vangistust (veidi üle sanktsiooni keskmise määra). Apellatsioon
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja Marika Suurpere, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.
3.1.M.K. t puudutavates episoodides omab tähendust, et pöördumised olid adresseeritud Tartu vanglale, mitte kannatanule. Puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav arvestas või soovis, et pöördumiste sisu jõuaks vahetult M.K. ni. Lisaks ei võimalda kasutatud väljendid, nagu „inspektor-kontaktisik“, üheselt tuvastada konkreetset adressaati ning vanglas kehtiv pöördumiste mitmetasandiline menetlus hajutab pöördumiste vahetu ja individuaalse suunatuse.
3.2.Pöördumistes ei sisaldu tulevikku suunatud lubadust vägivallategu toime panna, vaid need koosnevad minevikuvormis mõtete kirjeldustest, hüpoteetilistest arutlustest ning vaimusilmas nähtud kujutlustest. Selline väljenduslaad kujutab endast mõtte- ja fantaasiakirjeldusi, mitte reaalse tagajärje lubadust, mistõttu ei vasta see Riigikohtu praktikas kujundatud ähvarduse objektiivsetele tunnustele.
3.3.Vanglakeskkonnas on kinnipeetava tegelikud võimalused ametnikke rünnata oluliselt piiratud, mistõttu peab ähvardus olema eriliselt konkreetne ja realistlik, et seda saaks pidada objektiivselt tõsiseltvõetavaks KarS § 120 või § 274 tähenduses. Pöördumistes esitatud kirjeldused on fragmentaarsed, vaimse seisundi häiretele viitava sisuga ning mõistliku kõrvaltvaataja jaoks ebarealistlikud, mistõttu puudub nende objektiivne tõsiseltvõetavus.
3.4.A. Ladev ei tegutsenud eesmärgiga tekitada hirmu konkreetses isikus, kuna pöördumistest ei nähtu ei otsest ega kaudset tahtlust ega soovi mõjutada kannatanut hirmu kaudu. Pöördumistes sisalduvad vägivaldsed kirjeldused on esitatud eneseanalüüsi, vaimse seisundi kirjeldamise ja abiotsingu kontekstis, mitte hirmutamise eesmärgil. Maakohus on leidnud, et A. Ladev kasutas pöördumistes vägivaldseid kirjeldusi vangla survestamiseks eesmärgiga pääseda psühhiaatriaosakonda. See näitab, et pöördumiste keskne motiiv oli abi ja ravi saamine, mitte tegelik kavatsus M.K. t kahjustada.
3.5.A. Ladevi poolt esitatud pöördumisi ei saa käsitada korduvalt toimepandud tegudena KarS § 274 lg 2 p 3 tähenduses, vaid ühe jätkuva teona. Pöördumised toimusid lühikese ajavahemiku jooksul, lähtusid ühest ja samast motiivist ning moodustasid ühtse käitumismustri, milles puudus uus ja iseseisev tahtlik otsus iga järgneva pöördumise esitamiseks. Sellest tulenevalt puudub alus kvalifitseeriva tunnuse „korduvalt“ kohaldamiseks.
3.6.Maakohtu järeldused vanglaametnik K.J. i suhtes tehtud ähvarduste osas on liialt formaalsed ning eiravad olukorra tegelikku konteksti. A. Ladevi väljaütlemised ei olnud läbimõeldud ega sihilikud ähvardused, vaid spontaansed ja kontrollimatud pursked ajal, mil tema seisund oli ebastabiilne. A. Ladev lukustatud kambris ning tal puudus füüsiline ligipääs kannatanule. Seetõttu puudus süüdistataval igasugune võimekus oma avaldatu täide viia ja öeldu ei olnud tõsiseltvõetav.
3.7.Ähvarduse koosseisu saab täidetuks lugeda vaid siis, kui isik mõistis oma sõnade tähendust ja soovis või vähemalt möönis, et kannatanu tunneb hirmu. Antud juhul ei olnud A. Ladevil teadlikku soovi kedagi hirmutada, vaid tema sõnad väljendasid frustratsiooni, meeleheidet ja rahulolematust enda olukorra pärast. Ta ei esitanud mingeid nõudmisi ega püüdnud mõjutada kannatanu ametialast tegevust – ähvardustel puudus konkreetne eesmärk.
3.8.Lisaks ei saa kannatanu hirmu siduda üksnes nende kahe väljaütlemisega. K.J. tunnistas, et kartis A. Ladevit juba varem, pärast episoodi, mil A. Ladev teda puudutas (lõi labakäega vastu tuharat). Seega ei tekkinud K.J. i hirm otseselt 21.02.2024. a või 27.02.2024. a sündmustest, vaid varasemast kogemusest. Riigikohus on aga korduvalt rõhutanud, et ähvarduse koosseisu täidetus eeldab, et kannatanu hirm on vahetus põhjuslikus seoses konkreetse ähvardusega, mitte varasema olukorra või üldise ärevusega.
3.9.A. Ladev ei oleks saanud oma sõnu ka reaalselt teoks teha. 21.02.2025 viibis ta kinnises kambris ning 27.02.2024 juba Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Füüsiline kontakt või oht ei olnud võimalik, mistõttu ei saa A. Ladevi avaldusi lugeda tõsiseltvõetavateks tapmisähvardusteks. Riigikohtu praktika järgi on ähvardus tõsiseltvõetav vaid siis, kui objektiivne olukord võimaldab selle täideviimist. Antud olukorras oli A. Ladev aga vangla range järelevalve all ega saanud kellelegi füüsiliselt ligi. Väljend „kuskilt tuleb kord“ viitab pigem ebamäärasele tulevikule või saatusele, mitte A. Ladevilt endalt lähtuvatele tegudele. Tegemist on keeleliselt metafoorilise ja kujundliku ütlusega, mitte otsese teguviisikirjeldusega („ma tulen ja lasen“ vms).
3.10.Maakohtu järeldus kaudse tahtluse kohta on põhjendamata. Kaudse tahtluse tuvastamine ei saa põhineda pelgalt sõnade sisul, vaid peab tulenema isiku sisemisest suhtumisest ja teadlikust leppimisest tagajärjega.
3.11.27.02.2024 viibis A. Ladev Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Vangla psühhiaatriaosakonda paigutamine on võimalik üksnes siis, kui vangla arst või psühhiaater tuvastab, et kinnipeetaval esineb psüühikahäire, mis muudab ta ohtlikuks endale või teistele või nõuab statsionaarset ravi.
3.12.Ebaviisakad, afektiivsed või ebamäärased väljendid ei täida KarS § 120 ega § 323 tunnuseid. Üheski vaidlusaluses episoodis ei esinenud selget ja reaalse vägivalla kasutamisele viitavat lubadust. 02.06.2023 toimunud telefonikõnes piirdus A. Ladevi sõnum ebamääraste väljenditega, mis ei sisaldanud vägivalla kasutamise lubadust. Väljend „silmast silma rääkida“ on keeleliselt neutraalne ning ei viita iseenesest ähvardusele ega ründekavatsusele. Ka kõne
vahendaja ei tõlgendanud kõnet ähvardavana ning vanglakontekstis puudus objektiivne võimalus väidetavat ähvardust ellu viia.
3.13.20.02.2024 saadetud kiri oli sisult segane ning kajastas süüdistatava rasket vaimset seisundit kirja saatmise ajal. Kirjas kasutatud väljendid viitasid süüdistatava enda enesevigastamisele, mida kinnitavad ka meditsiinilised andmed. Sellises kontekstis kirjutatud avaldust ei saa pidada selgeks ja adressaadile üheselt mõistetavaks vägivalla kasutamise lubaduseks.
3.14.17.03.2024. a telefonikõnes esitatud väljendid olid afektiivsed ning seotud süüdistatava emotsionaalse seisundiga. Kõne sisu ei võimalda üheselt järeldada, et süüdistatav tegutses kättemaksu eesmärgil varasema kriminaalmenetluse tõttu. Kättemaksu motiiv ei ole kõne sisust ega muudest tõenditest tuvastatav ning seda ei saa rajada oletustele.
3.15.Ei ole tõendatud, et A. Ladev tegutses otsese või kaudse tahtlusega tekitada kannatanutes hirmu. Pelgalt asjaolu, et kannatanud võisid tunda subjektiivset hirmu, ei võimalda järeldada süüdistatava vastavat tahtlust. Kaudset tahtlust ei saa tuletada automaatselt väljendite sisust ilma täiendavate objektiivsete asjaoludeta. Menetlus ringkonnakohtus
4.Tartu Ringkonnakohus võttis 01.12.2025 apellatsiooni menetlusse ning andis pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 31.12.2025.
5.Prokurör esitas apellatsioonivastuse 30.12.2025. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. A. Ladev viibib vanglas viiendat korda ning talle oli teada vanglas kehtiv reeglistik ja asjaolu, et vangla reageerib alati ähvardustele, teavitades ähvardatud isikut võimalikust eelseisvast ohust. Kannatanu M.K. sõnul oli A. Ladevile kindlasti teada, et tema pöördumised jõuavad kontaktisikuni, kuna tema kui kontaktisiku ülesandeks oligi kõik kinnipeetu pöördumised läbi töötada ja kas endale või teistele lahendamiseks suunata. Kontaktisikule ähvardavate kirjade saatmine oli A. Ladevi teadlik otsus, mitte juhuslik ja emotsionaalne enese seisundi kirjeldus või ravitaotlus, nagu seda on märkinud kaitsja. Alusetu on kaitsja väide, nagu ei oleks võimalik vanglakeskkonnas kinnipeetava poolt kellelegi viga tekitada või ei saaks kinnipeetav seal kedagi ohustada. Praktikas on küllaldaselt näiteid, kus taoliselt käituvad kinnipeetavad on vanglatöötajatele kallale tunginud. M.K. suhtes kirjutatud pöördumiste vaheline ajavahemik viitab sellele, et tegemist on korduva, mitte jätkuva süüteoga, nagu väidab apellant. Lisaks ei saa nõustuda apellandi järeldusega, et K.J. i suunas tehtud ähvardused olid kantud soovist väljendada rahulolematust ja meeleheidet. Kuriteosündmustele eelnenud intsidendi tõttu oli kannatanu poolt kirjutatud ettekande tulemina kohaldatud kinnipeetava suhtes lisameetmeid, mistõttu oli A. Ladev K.J. i peale pahane ja otsustas teda teadlikult ähvardustega hirmutada.
6.A. Ladev esitas põhjendusi, miks tunnistajate ja kannatanute ütlused on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7.Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.
8.Ringkonnakohus vastab esmalt apellatsiooni väidetele KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud tegude (I) ja seejärel KarS § 323 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude osas (II). Edasi võtab ringkonnakohus seisukoha mõistetud karistuse osas (III). Viimasena võetakse kokku apellatsioonimenetluse tulem (IV).
(I) M.K. t puudutav
9.Inspektor-kontaktisiku M.K. ähvardamise osas märgib kaitsja, et A. Ladevi pöördumised olid adresseeritud Tartu vanglale, mitte kannatanule ning puuduvad tõendid, et süüdistatav arvestas või soovis, et pöördumiste sisu jõuaks vahetult M.K. ni. Kaitsja argument tugineb suure tõenäosusega Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile (RKKK 1-19-9448/32 p 9).
10.Seega on ähvardamise koosseisu täitmise seisukohalt oluline, kas A. Ladevi pöördumised oli suunatud sellele, et tema ähvardused jõuaksid ka M.K. ni. Kolleegium leiab sarnaselt prokuröriga, et kuna A. Ladev viibib vanglas mitmendat korda, on talle teada vanglas kehtiv reeglistik ja asjaolu, et vangla reageerib alati ähvardustele, teavitades ähvardatud isikut võimalikust eelseisvast ohust. M.K. sõnul oli tema kui kontaktisiku ülesandeks kõik kinnipeetava pöördumised läbi töötada ja need kas ise lahendada või kolleegile lahendamiseks suunata. M.K. hinnangul oli A. Ladevile kindlasti teada, et tema pöördumised jõuavad kontaktisikuni (dtl 119). Kolleegiumi hinnangul on vangla reguleeritud keskkonnas kogenud kinnipeetavale ette nähtav, et tema ähvardusi sisaldavad pöördumised edastatakse tema kontaktisikule. Ka A. Ladevi motiiv kuritegude toimepanemiseks räägib selle kasuks, et tema ähvardused olid suunatud sellele, et need jõuaks adressaadile kohale. Maakohus tuvastas nimelt, et A. Ladevi eesmärk oli see, et ta paigutataks psühhiaatriaosakonda. On selge, et eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks on mõjuvamad reaalsed ähvardused, mida adressaat võtab tõsiselt ning mis tekitavad hirmu – selleks peavad need aga esmalt adressaadini jõudma.
11.Kaitsja leiab, et pöördumistes kasutatud väljendid, nagu „inspektor-kontaktisik“, ei võimalda üheselt tuvastada nende konkreetset adressaati. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Just M.K. oli A. Ladevi kontaktisikuks ehk isikuks, kes temaga peamiselt tegeleb. Maakohus leidis, et A. Ladev avaldas süüdistuses etteheidetavate tegude perioodil rahulolematust M.K. suhtes (06., 24. ja 27.04.2023) ja soovis inspektor-kontaktisiku vahetamist. Kuna A. Ladev soovis 2023. aasta aprillis ja mais järjepidevalt nii psühhiaatriaosakonda paigutamist kui ka inspektor-kontaktisiku vahetamist, on sellega tõendatud, et A. Ladevi 4 süüdistuses kajastatud pöördumist sisaldasid inspektor-kontaktisiku M.K. kohta käivaid ähvardusi. Kuna ka järgmises, s.o 14.04.2023. a pöördumises ähvardab A. Ladev M.K. , on selge, et kinnipeetav on just tema ähvardamise enda nö eesmärgiks võtnud. Puuduvad igasugused tõendid, mis viitaks sellele, et tegu võiks olla mõne teise vanglas töötava inspektor-kontaktisikuga.
12.Süüdistuse kohaselt leidis esimene M.K. ähvardamine aset 05.04.2023 registreeritud pöördumises, kus mh on kirjas lause: „Ma hakkan muutuma vägivaldseks taas ei maga enam
korralikult ja 03.04.23. a juba plaanisin tõmmata inspektor-kontaktisiku käe toiduluugist sisse ja ära murda küünarvarre juurest :)“ (I kd tl 75). Kaitsja hinnangul ei sisalda see pöördumine lubadust tekitada kellelegi kahju, vaid tegu on mõttekirjeldusega mineviku vormis. Ähvardus peab olema reaalse tagajärje esilekutsumise lubadus, mitte üksnes emotsionaalne või hüpoteetiline väljendus. Ringkonnakohus nõustub, et eelmärgitud lause teine pool räägib minevikust, kuna A. Ladev räägib oma 04.04.2023 allkirjastatud pöördumises enda eelmise päeva mõtetest/plaanidest. Lause esimene pool kirjeldab samas olevikku ja tulevikku – A. Ladev hakkab muutuma vägivaldseks. Tegemist ei ole abiotsimise või eneseanalüüsiga. Selle kirjelduse detailsus ja oma „fantaasiate“ adressaadi äranäitamine osutavad selgelt, et A. Ladev soovib end näidata ohtlikuna nii üldiselt kui ka konkreetse isiku suhtes. Naerunäo märk viitab lisaks veel üleolevusele.
13.11.04.2023. a pöördumine sisaldas mh lauset: „Mis saab siis, kui hääled näiteks sunnivad mul inspektor-kontaktisikul aitamaks enesetappu teha, et ma lõikan tal veenid läbi?“. Kaitsja leiab taas, et tegu on hüpoteetilise väljendusega, kuna algab sõnadega „Mis saab siis, kui...“. A. Ladev ei väljenda enda tahte alusel soovi või kavatsust kellelegi viga teha, vaid kirjutab, et hääled sunnivad teda midagi tegema. Kolleegium kaitsja nägemust asjast ei jaga. Esiteks ei viita A. Ladev siin sellele, et hääled midagi käsivad, vaid võimalusele, et ta tapab inspektor-kontaktisiku ning asub väitma, et ei olnud süüdiv. Ka hüpoteesina püsitatud küsimuse näol saab olla tegu tõsiseltvõetava ähvardusega. Eelmainitud lause on selgelt suunatud inspektor-kontaktisikus, s.o M.K. s hirmu tekitamisele.
14.Ka A. Ladevi 14.04.2023 registreeritud avalduse puhul leiab kaitsja, et tegu on hüpoteetilise ja eksperimentaalse sõnastusega, mis viitab A. Ladevi soovile tõmmata ametkondade tähelepanu enda ravivajadusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Ladevi öeldu: „Soovin teha eksperimenti M.K. peal... ülevalt kahe selgroolüli vahele lüüa peitel! Puhtalt pragmaatiline huvi!“ on selgelt tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine. Fakt, et kinnipeetav soovib oma kontaktisiku peal viimase tervist selgelt kahjustavat eksperimenti teha, ei ole mingil moel tõlgendatav vaid hüpoteetilise olukorrana. Ka 10.05.2023 pöördumine, milles süüdistatav kirjeldab, kuidas ta vaimusilmas näeb, et lõikab kondistamisnoaga ametnikul pea otsast, ei ole käsitatav abiotsimiskatse ja „fantaasiakirjeldusena“, vaid reljeefses sõnastuses ähvardamisena.
15.Apellant märgib, et vanglakeskkonnas on kinnipeetava tegelikud võimalused ametnikke rünnata oluliselt piiratud, mistõttu peab ähvardus olema eriliselt konkreetne ja realistlik, et seda saaks pidada objektiivselt tõsiseltvõetavaks. Antud juhul on pöördumistes esitatud kirjeldused mõistliku kõrvaltvaataja jaoks kaitsja hinnangul ebarealistlikud. Seegi seisukoht ei ole nõustumisväärne.
16.Ründed vanglaametnike vastu ei ole ebatavalised. Sellest räägib ka prokurör oma apellatsioonivastuses. Muuhulgas nähtub käesolevagi asja materjalidest, et A. Ladev ise on pääsenud vanglaametnikule nii lähedale, et riivata tema kehalist puutumatust. Ähvardus ei tähenda seda, et selle adressaat peaks reaalseks pidama justnimelt ähvarduses kirjeldatud tegu (peitliga selgroolülidesse löömine või pea otsast ära lõikamine). Ähvardus on tõsiseltvõetav juba siis, kui selle adressaat peab võimalikuks, et ähvardaja võib teda rünnata ja näiteks tekitada talle mingit laadi tervisekahjustuse. Praegusel juhul annab aluse ähvardusi tõsiseltvõetavaks pidada nii nende detailsus kui ka nende koostamiseks kulutatud aeg kui ka ähvarduste sagedus. Inspektor-kontaktisikul on teada, mille eest kinnipeetav karistust kannab. A. Ladevi minevikku kuulub muuhulgas kättemaksuks korteri ukse põlema panemine ja vägivald võimuesindaja vastu. Seega olid need ähvardused reaalsed nii M.K. kui ka iga mõistliku kõrvaltvaataja silmis.
17.Kaitsja leiab, et pöördumistes sisalduvad vägivaldsed kirjeldused on esitatud eneseanalüüsi, vaimse seisundi kirjeldamise ja abiotsingu kontekstis, mitte hirmutamise eesmärgil. Asjaolu, et A. Ladev soovis pääseda psühhiaatriaosakonda, on maakohus tuvastanud ning see ei ole ka apellatsioonimenetluses vaidluse all. Arvestades M.K. t puudutavate pöördumiste detailset räigust, tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et ähvardamise vägivallateona pani A. Ladev toime samuti kavatsetult. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikul võib olla peaeesmärk ja kõrvaleesmärk. Samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine (RKKK 1-184372/82 p 26). Seejuures piisab ähvardamise koosseisu täitmiseks subjektiivse küljena ka ainuüksi kaudse tahtluse tuvastamisest. Praegusel juhul saab rääkida siiski kavatsetusest, sest A. Ladevi eesmärk oli M.K. s oma elu ja tervise pärast piisavalt hirmu tekitada, et ka vangla võtaks tema ähvardusi tõsiselt ning tuvastaks vajaduse paigutada A. Ladev psühhiaatriaosakonda. Kuigi peaeesmärk oli psühhiaatriaosakonda saamine, tegutses A. Ladev ka KarS § 274 koosseisu täitmisel eesmärgipäraselt.
18.Kaitsja väidab, et A. Ladevi poolt esitatud pöördumisi ei saa käsitada korduvalt toimepandud tegudena KarS § 274 lg 2 p 3 tähenduses, vaid ühe jätkuva teona. Kolleegiumi hinnangul ei oma see küsimus, kas vanglaametnik M.K. suhtes toime pandud ähvardamisteod on käsitatavad õiguslikult ühe jätkuva kuriteona või mitme iseseisva teona, asja õige lahendamise seisukohast tähendust. KarS § 274 lg 2 p 3 kohaselt on kvalifitseerivaks tunnuseks teo toimepanemine korduvalt. Korduvus tähendab nii õiguslikku kui ka faktilist retsidiivi. Esimesel juhul on isik sama teo eest varem süüdi tunnistatud, teisel juhul tuvastatakse mitme teo toime panemine alles menetluse käigus. A. Ladevit on Tartu Maakohtu 04.05.2017. a otsusega nr 1-17-3721/12 KarS § 274 lg 2 p 4 järgi karistatud. Ainuüksi see fakt tingib tema tegevuse kvalifitseerimise KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Siiski ei saa ka praegu menetletavate ähvarduste puhul rääkida ühest teost kasvõi seetõttu, et A. Ladev rikkus oma ähvardustega erinevate inimeste õigushüvesid. Nimelt ei ole M.K. selles menetluses ainus vanglaametnik, kelle vastu süüdistatav vägivallategusid toime pani. Erinevate subjektide vastu suunatud käitumisakte ei saa lugeda üheks ehk jätkuvaks karistusõiguslikuks teoks. Süüdistusaktis on samuti esmalt välja toodud K.J. i puudutavad teod, siis M.K. t puudutavad teod ning seejärel kokkuvõttev lause, et „Sellega pani Andri Ladev toime KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo /.../“. K.J. i puudutav
19.Maakohus tuvastas, et A. Ladev ähvardas valvur K.J. i kahel korral tapmisega. 21.02.2024 helistas A. Ladev valveruumi ja ütles kõne vastu võtnud K.J. ele, et ta tapab K.J. i ära. Viimane sai samal päeval K.J. e käest ähvardusest teada ja pidas seda veenvaks. 27.02.2024 karjus A. Ladev psühhiaatriaosakonnas oma kambri aknast K.J. ile, et "Kuskilt tuleb kord see kuul, mis purustab su põlved ja pea!".
20.Kaitsja leiab, et objektiivsest küljest ei saanud A. Ladev oma sõnu reaalselt teoks teha, sest 21.02.2025 paiknes ta kinnises kambris ja 27.02.2024 juba psühhiaatriaosakonnas. Seega ei olnud füüsiline kontakt K.J. iga võimalik. Kordamata juba käesoleva otsuse p-s 16 avaldatud seisukohta, märgib kolleegium veel järgmist. Teada on, et A. Ladev oli eelnevalt juba K.J. ile käe külge pannud – s.o 19.02.2024, kui A. Ladev lõi oma labakäega vastu kannatanu tuharat. Fakt, et A. Ladev oli ähvarduse tegemise hetkel kinnises kambris, et välista seda, et tulevikus avaneb tal siiski võimalus oma ähvardus täide viia – olgu see siis vanglas valvuriga kokku puutudes või hiljem vabaduses. Kumbki ähvardustest ei olnud sõnastatud nii, nagu ähvardaks oht K.J. i praegu kohe, s.o ajal mil A. Ladev on tegelikult kinnises kambris.
21.Apellandi hinnangul on ka vale siduda K.J. i hirmu A. Ladevi suhtes üksnes nende 2 väljaütlemisega. Seda seetõttu, et K.J. i hirm sai alguse juba 19.02.2024 juhtunust. Jällegi ei saa kaitsjaga nõustuda. Kuigi on teada, et K.J. hakkas A. Ladevit juba pärast 19.02.2024 juhtunut päriselt kartma, ei välista see kuidagi hirmu tekkimist seoses ähvardustega. Olemasolevale hirmutundele võib lisanduda uus süüdistatavaga seotud hirm. Samuti võib hirmutunne A. Ladevi käitumisaktide tõttu suureneda ja süveneda. Kuna A. Ladev oli K.J. ile varem käe külge pannud ning nüüd ähvardas teda tapmisega, on hirm oma elu ja tervise pärast ka keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohalt loogiline ja oodatav tagajärg.
22.Apellant on taas seisukohal, et A. Ladevi väljaütlemised ei olnud läbimõeldud ega sihilikud ähvardused, vaid spontaansed ja kontrollimatud pursked, kuna tema vaimne seisund oli ebastabiilne. Seda, et K.J. ile tehtud ähvardused olid spontaansemad kui M.K. le tehtud, on arvesse võetud A. Ladevi tahtluse hindamisel. Maakohus leidis nõustumisväärselt, et K.J. i suhtes on teod toime pandud kaudse tahtlusega (vt maakohtu otsuse p 16). Hilisema väljaütlemise „kuskilt tuleb kord see kuul“ sisu on kaitsja sõnul ebamäärane ja kujundlik. Kolleegium leiab, et arvestades A. Ladevi varasemaid käitumisakte K.J. i suhtes, on see ähvardus piisavalt konkreetne. Asjaolu, et 19.02 oli A. Ladev kannatanu kehalist puutumatust riivanud ja 21.02 teda tapmisega ähvardanud, annab 27.02 tehtud ähvardusele juurde nii sisulist konkreetust kui selle tõsiseltvõetavust. (II)
23.Maakohus tunnistas A. Ladevi süüdi ka KarS § 323 lg 1 järgi, s.o vägivalla kasutamise eest õigusemõistmises osaleja vastu. Nimelt tunnistati Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega nr 1-23-1276 A. Ladev süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 404 lg 1 järgi A.H. ja L.R.V.H. vastu toime pandud kuritegudes. Praeguses kriminaalasjas heidetaksegi A. Ladevile ette vanglast kannatanute A.H. ja L.R.V.H. ähvardamist kolmel erineval korral.
24.Kaitsja argumendid on kokkuvõtvalt samad, mis KarS § 274 tegude puhul – tegu on ebamääraste ja emotsionaalsete väljenditega, puudub konkreetsus ja tõsiseltvõetavus, A. Ladev on suletud keskkonnas ja seega puudub võimalus ähvardusi ellu viia.
25.Kolleegiumi hinnangul on maakohus veatult tuvastanud, et kõik 3 tegu – 02.06.2023 M. Kärdi vahendusel tehtud telefonikõne, 20.02.2024 edastatud lihtkiri ning 17.03.2024 tehtud telefonikõne – täidavad ähvardamise koosseisu tunnused (maakohtu otsuse p-d 19–28). Kaitsja tõlgendus, justkui ei sisaldaks fraasid „Ladev tervitab, kui välja pääseb, tahab silmast silma rääkida“, „Vabanen kuna ise tahan, üsna varsti .... Litsiks müün su tütre!“ või „hei-hei hopsti varsti tulen koju ja siis kohtume...“ vägivalla lubadust, on naiivne. Kaitsja käsitlusega, et „Silmast silma rääkima“ on idiomaatiline fraas, mis kirjeldab näost näkku suhtlemist – näiteks olukorras, kus soovitakse midagi selgeks rääkida, rahu teha või vaidlus lõpetada võiks tavapärasel juhul ju nõustuda. Antud juhul on aga selge, et nende väljendite puhul on tegu eelmise kriminaalasja kannatanute ähvardamisega sellega, et vabanedes otsib A. Ladev nad üles ning ründab neid. Arvestades, et A. Ladev kannab vanglakaristust A.H. vastu toime pandud vägivallakuriteo eest, oli kannatanutel objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist.
26.Apellandi hinnangul on tõendamata ka A. Ladevi kättemaksumotiiv. Tema väljendused on olnud pigem emotsionaalsed reaktsioonid, mitte teadlikud ähvardused, mistõttu tuleks A. Ladev KarS § 323 lg 1 järgi õigeks mõista või tema teod ümber kvalifitseerida KarS § 120 järgi. Maakohus viitas siinkohal kannatanu L.R.V.H. ütlustele, kelle sõnul süüdistab A. Ladev teda ja A.H. t oma elu ära rikkumises ja vanglasse sattumises ning luges tuvastatuks, et A. Ladev on kõik ähvardused toime pannud kättemaksuks nende õiguspärase tegevuse eest kannatanutena eelmises kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus
nõustub selle seisukohaga täielikult. Puuduvad igasugused muud viited või objektiivsed põhjused, miks peaks A. Ladev A.H. t, L.R.V.H. t ja tegelikult ka nende tütart ca 9 kuu pikkuse perioodi jooksul korduvalt ähvardama. Olukorras, kus A. Ladev kannab vanglakaristust A.H. vastu toime pandud vägivallakuriteo eest ja otsib vangistuse kandmise ajal järjepidevalt kannatanutega kontakti, on igati põhjust järeldada just kättemaksumotiivi. Seega on A. Ladevi teod õigesti kvalifitseeritud KarS § 323 lg 1 järgi.
(III)
27.Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse mõista A. Ladevile leebem karistus. Seda, mis peaks tingima karistuse vähendamise, kaitsja eraldi põhjendanud ei ole.
28.Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), mistõttu ei saa apellatsioonikohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole. Kolleegiumi hinnangul on maakohus arvesse võtnud karistuse mõistmise eesmärke ning mõistnud A. Ladevi teosüüle vastavad karistused. Üksikkaristused ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus jäävad muutmata. (IV)
29.Eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
30.Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. A. Ladevile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere esitas 21.11.2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 75 minutit ja apellatsiooni koostamisele 195 minutit, mille eest taotleb ta tasu 401,76 eurot, sh käibemaks 77,76 eurot. Kolleegium, hinnates asja mahtu ning apellatsiooni kvaliteeti, leiab, et tasutaotlus sellises ulatuses (4,5 tundi) ei ole põhjendatud.
31.Kaitsja viitab apellatsioonis oma väidete toetuseks läbivalt mitmetele Riigikohtu lahenditele. Nii on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-43-08 p-s 10 öelnud, et ähvardus peab olema teo toimepanija poolt reaalse tagajärje esilekutsumise lubadus, mitte üksnes emotsionaalne või hüpoteetiline väljendus. Lisaks on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-76-14 p-s 9 rõhutanud, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii subjektiivselt kui objektiivselt. Esimese viite taga on välisõhu kaitse seaduse alusel menetletud väärteoasja lõpetamine väärteokoosseisu puudumise tõttu, teise viite taga väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine. Apellatsiooni p 2.8 kohaselt annavad Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-39-14, p 12; 3-1-1-34-12 ning 3-1-1-13-13 juhised, millal käsitada tegusid ühe jätkuva teona. Tegelikult puudutab neist esimene kassatsioonimenetluses kaitsjale õigusabi eest tasu määramist. Teine lahend käsitleb süüdistust KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning küsimusi, kas käsitada tegu jätkuva või korduvana, seal ei puudutata. Kolmandas lahendis võtab Riigikohus vastu määruskaebusest loobumise. Riigikohtu praktika kohaselt (nt RKKKo 3-1-1-65-15) saab ähvarduse koosseisu täidetuks lugeda vaid siis, kui isik mõistis oma sõnade tähendust ja soovis või vähemalt möönis, et kannatanu tunneb hirmu. Lahend käsitleb
hädakaitse piire. Riigikohus on aga korduvalt rõhutanud (RKKKo 3-1-1-12-14), et ähvarduse koosseisu täidetus eeldab, et kannatanu hirm on vahetus põhjuslikus seoses konkreetse ähvardusega, mitte varasema olukorra või üldise ärevusega. Lahendis käsitletakse korruptsioonivastase seaduse väidetava rikkumisega seotud küsimusi. Ähvardus, hirm ja nende põhjuslik seos seal teemaks ei ole. Apellatsioonis toodu kohaselt käsitleb Riigikohtu otsus nr 3-1-1-67-14 ähvarduse tõsiseltvõetavuse küsimust. Tegelikult käsitleb see lahend keskkonnakaitseloata tegutsemise asjas kontrollmõõdistamise, mõõtetulemuse jälgitavuse ja keskkonnakahju arvutamist. Lahend nr 3-1-1-40-17 käsitleb kaitsja väitel kaudse tahtluse tuvastamist. Sellise numbriga Riigikohtu lahendit ei ole olemas. Riigikohtu lahend nr 3-1-191-13 ei puuduta küsimusi, millised väljendusi saab ähvarduseks lugeda, vaid Eestis töötamiseks seaduslikku alust mitteomava välismaalase poolt Eestis töötamist. Riigikohtu praktika järgi (nt RKKKo 3-1-1-59-19 ja 3-1-1-65-15) ei saa ähvarduseks lugeda segast ja vaimse häire mõjul tehtud avaldust, mis ei ole adressaadile üheselt mõistetav ega suunatud hirmu tekitamisele. Esimese numbriga Riigikohtu lahendit ei eksisteeri. Teine lahend ähvardamisega seotud küsimusi ei käsitle. Riigikohtu seisukoha järgi (nt RKKKo 3-1-1-1815) peab kättemaksu eesmärk olema tõendatud, mitte üksnes oletatud. Lahend käsitleb üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramist ning karistusseaduse ajalist kehtivust.
32.Eeltoodu tähendab, et mitte ükski kaitsja viidatud arvukatest Riigikohtu lahenditest ei sisalda apellatsioonis väidetud õiguslikke seisukohti. Tegemist on tehisaru koostatud tekstiga, mida kaitsja pole vaevunud kontrollima. Arvestades seda ning asjaolu, et kaitsja argumente ei saatnud apellatsioonimenetluses edu, on põhjendatud kaitsjatasu välja mõista taotletust väiksemas ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab põhjendatuks ja vajalikuks lugeda kaitsjatasu kokku 1,5 tunni ulatuses, s.o summas 133,92 eurot (sh käibemaks 25,92 eurot).
33.KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 alusel A. Ladevi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.