EV kodakondsusega; XXXXXXXXXXXXX; töökoht E OÜ; kriminaalkorras varem karistatud 4-l korral; kahtlustatavana kinni peetud 20.–21. juunil 2015; vahistatud alates 24. novembrist 2015
Süüdistatav
Prokurör Kaitsja
detsembri
2015.
a
otsus,
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan
RESOLUTSIOON
Jätta G.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
1.G.P-le esitati süüdistus KarS § 424 järgi selles, et 20. juunil 2015 juhtis ta Tallinnas Akadeemia teel tahtlikult mootorsõidukit, olles joobeseisundis.
2.1.Maakohus tunnistas G.P KarS § 424 järgi süüdi ja karistas teda ühe aasta ning kuue kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ühe aasta vangistuseni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 7. novembri 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kahekümne päeva võrra, mõistes G.P-le liitkaristuseks kaks aastat ja kakskümmend päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg – kaks päeva. Karistuse kandmise algusajaks loeti 24. november 2015. G.P-le tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristusena võeti G.P-lt kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Kohus mõistis G.P-lt menetluskuludena kaheteist kuu jooksul välja sundraha ja riigi määratud kaitsja tasu.
2.2.G.P-le karistust mõistes märkis maakohus, et G.P süü toimepandud kuriteos ei saa hinnata väga raskeks. Kohus märkis, et kuigi G.P on kohtuistungil väljendanud kahetsust toimepandud kuriteo eest, pole see kahetsus siiras ning seda ei saa süüd kergendava asjaoluna arvestada. Sellisele järeldusele viis kohtu esiteks see, et kohtueelses menetluses eitas G.P oma süüd. Samuti on ta isik, kes juhib mootorsõidukit alkoholijoobes süstemaatiliselt, mis kinnitab, et ta ei ole oma teo taunitavust mõistnud ega püüdnud seda ka vältida. Kohus märkis, et kui isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud ja neid ka iga kord kahetsenud, siis sunnib see tema järjekordse kahetsuse siiruses kahtlema. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Maakohus leidis, et G.P karistamine rahalise karistusega on välistatud, sest teda on mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest rahalise karistusega varasemalt karistatud, kuid seejärel on ta uuesti vähemalt kahel korral sama kuriteo toime pannud. Seekordse kuriteo pani ta toime katseajal, olles ennetähtaegselt vabastatud karistuse kandmiselt samuti mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Neil kaalutlustel on G.P suhtes karistuse eesmärke võimalik saavutada üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Kohus selgitas eraldi veel ka seda, et G.P puhul ei tule kõne alla mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Ka sellisel juhul peaks G.P alluma käitumiskontrollile, kuid süüdistatav on oma varasema käitumisega näidanud enda sobimatust kriminaalhooldusele. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et G.P tuleb karistada sanktsiooni keskmise määrale lähedase vangistusega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt jätkas G.P samalaadsete süütegude toimepanemist isegi praeguse kriminaalmenetluse ajal, mis on kohtule iseloomustavaks asjaoluks temale lisakaristuse mõistmise üle otsustamisel. Arvestades süütegude toimepanemise intensiivsust ning G.P isikut, tuleb talle kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga selles osas, et karistuse määra valikul oleks kaalukas tähtsus asjaolul, et isiku eelmine ärakandmata karistus
on üsna pikk. Karistuse määra valikul arvestab kohus KarS §-s 56 ettenähtud karistuse mõistmise põhimõtteid ning juhul, kui isikul on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult või osaliselt kandmata, mõistab kohus talle liitkaristuse vastavalt KarS §-le 65. Seejuures mõistetakse süüdistatavale põhikaristus proportsionaalselt tema süü raskusele, arvestades üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning süüdistataval ärakandmata karistuse olemasolu või selle pikkus ei ole põhikaristuse mõistmise põhimõtetega seotud.
3.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist nii mõistetud põhi- kui ka lisakaristuse osas. Apellant leiab, et temalt ei oleks saanud juhtimisõigust lisakaristusena enam ära võtta, sest juhtimisõigus oli temalt juba kolmeks kuuks ära võetud Harju Maakohtu 16. septembri 2015. a otsusega väärteoasjas 4-15-6722. Seetõttu peab apellant nüüdses asjas juhtimisõiguse äravõtmist sama teo eest topelt karistamiseks. Samuti toob ta seoses juhtimisõigusega välja, et ta on 80% ulatuses töövõimetu. Edasi märgib apellant, et maakohus on ekslikult arvestanud talle mõistetud karistusaega. Tema arvestuse kohaselt peaks liitkaristuseks olema kaks aastat ja kaks päeva vangistust. Süüdistatava hinnangul on talle mõistetud põhikaristus liiga range, sest karistuse mõistmisel ei ole arvestatud tema süü suurusega, samuti sellega, et ta on invaliid ja kasvatab alaealist tütart. Apellandi arvates võinuks talle kohaldada üldkasulikku tööd.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Kriminaalkolleegium leiab, et G.P apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
7.Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse ja lisakaristuse kergendamiseks on perspektiivitu.
7.1.G.P-le mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest mõistetud karistus on sanktsiooni keskmises määras. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle asendamata jätmist veenvalt põhjendanud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. G.P on kriminaalkorras samade kuritegude toimepanemise eest ka varem korduvalt karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei ole aluseks, et karistust kergendada, sest nendest ei nähtu toimepanija tavapärasest väiksem süü. See, et G.P peab kasvatama alaealist last, ei ole takistanud teda järjepidevalt mootorsõidukit alkoholijoobes juhtimast. Mis puutub süüdistatava invaliidsusse, siis pole apellant ka ise suutnud selgitada, miks peaks teda seetõttu kergemalt karistama. Kuna G.P jaoks on mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine süstemaatiline käitumisviis, siis on maakohus põhjendatult leidnud, et ta tuleb ühiskonnast isoleerida.
7.2.Ka karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmise puhul on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud põhjendatud järeldusele sellest, et mõistetud vangistus tuleb reaalselt ära kanda.
7.3.Lisakaristuse mõistmist on samuti põhjendatud. Arutatavas asjas puuduvad tõendid ja üldse igasugune info selle kohta, et esineks KarS § 50 lg-s 2 nimetatud asjaolu, s.t et süüdistatav kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Pelgalt viide tema invaliidsusele ei ole takistus lisakaristuse kohaldamiseks. Mõistetud lisakaristust ei saa arutatava kriminaalasja kontekstis kuidagi ülemääraseks pidada ja maakohus on oma niisugust seisukohta põhjendanud. Apellandi seisukoht, nagu karistataks teda lisakaristust kohaldades sama teo eest topelt, on asjakohatu, sest tema viidatud kolmekuuline juhtimisõiguse äravõtmine on määratud karistuseks väärteomenetluse nr 4-15-6722 esemeks olnud liiklusväärteo eest, mitte aga praeguse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Kolleegium juhib tähelepanu, et G.P-lt võeti arutatava kriminaalasja raames lisakaristusena juhtimisõigus ära 7. detsembri 2015. a Harju Maakohtu otsusega. Selleks ajaks ei olnud väärteoasjas nr 4-15-6722 raames tehtud Harju Maakohtu 16. septembri 2015. a otsus veel jõustunud (jõustus Tallinna Ringkonnakohtu
9.novembri 2015. a otsusega 10. detsembril 2015).
7.4.Väited karistusaja ebaõigest arvestamisest maakohtu poolt on alusetud. Maakohus on KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust mõistes korrektselt arvestanud varem mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o 1 aasta ja 20 päeva vangistusega ja moodustanud seaduse nõuetele vastava liitkaristuse.
8.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.