EV kodakondsusega; XXXXXXXXXXX; töökoht E OÜ; kriminaalkorras varem karistatud 4-l korral; kahtlustatavana kinni peetud 20.–21. juunil 2015; vahistatud alates 24. novembrist 2015
Süüdistatav
Prokurör Kaitsja
detsembri
2015.
a
otsus,
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan
RESOLUTSIOON
1.Jätta P.D vaatamata.
kaitsja apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi
2.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot (sh käibemaks) vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani poolt P.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.D-le esitati süüdistus KarS § 424 järgi selles, et 20. juunil 2015 juhtis ta Tallinnas Akadeemia teel tahtlikult mootorsõidukit, olles joobeseisundis.
2.1.Maakohus tunnistas P.D KarS § 4242 järgi süüdi ja karistas teda ühe aasta ning kuue kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ühe aasta vangistuseni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 7. novembri 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kahekümne päeva võrra, mõistes P.D-le liitkaristuseks kaks aastat ja kakskümmend päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg – kaks päeva. Karistuse kandmise algusajaks loeti 24. november 2015. P.D-le tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristusena võeti P.D-lt kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Kohus mõistis P.D-lt menetluskuludena kaheteist kuu jooksul välja sundraha ja riigi määratud kaitsja tasu.
2.2.P.D-le karistust mõistes märkis maakohus, et P.D süü toimepandud kuriteos ei saa hinnata väga raskeks. Kohus märkis, et kuigi P.D on kohtuistungil väljendanud kahetsust toimepandud kuriteo eest, pole see kahetsus siiras ning seda ei saa süüd kergendava asjaoluna arvestada. Sellisele järeldusele viis kohtu esiteks see, et kohtueelses menetluses eitas P.D oma süüd. Samuti on ta isik, kes juhib mootorsõidukit alkoholijoobes süstemaatiliselt, mis kinnitab, et ta ei ole oma teo taunitavust mõistnud ega püüdnud seda ka vältida. Kohus märkis, et kui isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud ja neid ka iga kord kahetsenud, siis sunnib see tema järjekordse kahetsuse siiruses kahtlema. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Maakohus leidis, et P.D karistamine rahalise karistusega on välistatud, sest teda on mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest rahalise karistusega varasemalt karistatud, kuid seejärel on ta uuesti vähemalt kahel korral sama kuriteo toime pannud. Seekordse kuriteo pani ta toime katseajal, olles ennetähtaegselt vabastatud karistuse kandmiselt samuti mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Neil kaalutlustel on P.D suhtes karistuse eesmärke võimalik saavutada üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Kohus selgitas eraldi veel ka seda, et P.D puhul ei tule kõne alla mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Ka sellisel juhul peaks P.D alluma käitumiskontrollile, kuid süüdistatav on oma varasema käitumisega
näidanud enda sobimatust kriminaalhooldusele. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et P.D tuleb karistada sanktsiooni keskmise määrale lähedase vangistusega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt jätkas P.D samalaadsete süütegude toimepanemist isegi praeguse kriminaalmenetluse ajal, mis on kohtule iseloomustavaks asjaoluks temale lisakaristuse mõistmise üle otsustamisel. Arvestades süütegude toimepanemise intensiivsust ning P.D isikut, tuleb talle kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga selles osas, et karistuse määra valikul oleks kaalukas tähtsus asjaolul, et isiku eelmine ärakandmata karistus on üsna pikk. Karistuse määra valikul arvestab kohus KarS §-s 56 ettenähtud karistuse mõistmise põhimõtteid ning juhul, kui isikul on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult või osaliselt kandmata, mõistab kohus talle liitkaristuse vastavalt KarS §-le 65. Seejuures mõistetakse süüdistatavale põhikaristus proportsionaalselt tema süü raskusele, arvestades üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning süüdistataval ärakandmata karistuse olemasolu või selle pikkus ei ole põhikaristuse mõistmise põhimõtetega seotud.
3.1.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist nii mõistetud põhi- kui ka lisakaristuse osas ja palub mõista P.D-le kergema karistuse. Apellandi arvates jättis maakohus ebaõigesti arvestamata süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Puhtsüdamlikkku kahetsust ei saa välistada ainuüksi põhjendusega, et isik on ka varem samalaadseid kuritegusid toime pannud. Kaitsja arvates ei ole maakohus veenvalt põhjendanud ka seda, miks on mõistetud vangistus ja sellises määras ainuvõimalik karistus, tagamaks süüdistatava hoidumine uute kuritegude toimepanemisest. Veel leiab apellant, et P.D-le mõistetud lisakaristus ei ole proportsionaalne toimepandud kuriteoga. Lisakaristust mõistes on ebaõigesti lähtutud üksnes õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes arvestamata isiku süü suuruse.
3.2.Kaitsja esitas koos apellatsiooniga ka taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on tal kulunud üks pooltund maakohtu otsusega tutvumiseks ja kaks pooltundi apellatsiooni koostamiseks, mille eest taotleb ta tasu määramist kokku 72 eurot (sh käibemaks).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel
juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Kriminaalkolleegium leiab, et P.D kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
7.Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse ja lisakaristuse kergendamiseks on perspektiivitu. P.D-le mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest mõistetud karistus on sanktsiooni keskmises määras. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle asendamata jätmist põhjalikult motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. P.D on kriminaalkorras samade kuritegude toimepanemise eest ka varem korduvalt karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti on kohus veenvalt põhjendanud puhtsüdamliku kahetsuse kui süüd kergendava asjaolu puudumist. Ka karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmise puhul on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud põhjendatud järeldusele sellest, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Lisakaristuse mõistmist on samuti põhjendatud. Mõistetud lisakaristust ei saa arutatava kriminaalasja kontekstis kuidagi ülemääraseks pidada.
8.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
9.Kaitsja on koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud üks pooltund maakohtu otsusega tutvumiseks ja kaks pooltundi apellatsiooni koostamisele. Kokku taotleb kaitsja kolme pooltunni eest tasu kindlaksmääramist summas 60 eurot, millele lisandub km. Kolleegiumi hinnangul on taotlus vormiliselt nõuetekohane ja ka sisuliselt täies ulatuses põhjendatud. Seega, rahuldades kaitsja taotluse, määrab kolleegium kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks kokku kolme pooltunni eest 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot.
10.KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab käesoleva määrusega esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jäi apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.