Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-65-15 15. oktoober 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kriminaalasi Julia Vitovetsi süüdistuses KarS § 113 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10741 Julia Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja 9. september 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsus täies ulatuses ning Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus osaliselt Julia Vitovetsi süüditunnistamises ja karistamises ning temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises.
2.Mõista Julia Vitovets KarS § 113 järgi õigeks.
3.Vabastada Julia Vitovets viivitamata vahi alt.
4.Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas jätta Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus muutmata.
6.Määrata Advokaadibüroole Oja, Nõu ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Julia Vitovetsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.
7.Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu, samuti kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Julia Vitovets tunnistati Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi 6-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise alguseks 10. juuni 2013. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt lõi J. Vitovets 10. juuni 2013. a õhtul Maardus aadressil Xxxxxx X-XX asuva korteri köögis tekkinud tüli tagajärjel oma abikaasale A. V.-le noaga ühel korral
rindkere piirkonda, tekitades talle rindkere vasakusse poolde rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava üleneva aordi vigastusega, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis verisüdamepaun ja äge südamepuudulikkus, mille tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. Analüüsides J. Vitovetsi vastutusele võtmise võimalikkust, tuvastas maakohus, et A. V. oli enne kuriteosündmust J. Vitovetsi suhtes agressiivne, haaras tal juustest ning lõi käte ja jalgadega, tekitades süüdistatavale vasakule näopoolele nahamarrastuse ja nahaaluse verevalumi, mõlemale küünarvarrele nahakriimustused ning mõlemale ülajäsemele, kehatüvele ja paremale reiele nahaalused verevalumid. Seega viibis J. Vitovets kohtu hinnangul noaga löömise ajal hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piiri. Nimelt oli J. Vitovetsil võimalik tüli alguses köögist või korterist lahkuda ja olukorra kontrolli alt väljudes abi kutsuda. Samuti oli J. Vitovetsil võimalik haarata ründe lõpetamiseks köögist mistahes ese. Võttes sahtlist noa, valis süüdistatav teadlikult suurema kahju tekitamise vahendi. Viimaks polnud kohtu hinnangul J. Vitovetsil vaja ründe lõpetamiseks lüüa A. V.-i südame piirkonda. Noa haaramine ja südame piirkonda löömine näitab, et süüdistatava tegevus polnud kantud kaitsetahtest, vaid soovist tekitada ründajale oluliselt suuremat kahju, kui oli tekitatud talle.
2.Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse peale esitasid apellatsioonid J. Vitovets ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sarnaselt maakohtuga leidis ka ringkonnakohus, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja neile ei saa kohtuotsuses tugineda. Kuid erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava viibimine hädakaitseseisundis on tõendamata.
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis taotles J. Vitovetsi kaitsja T. Pilt nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
5.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-71-14 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest jättis erinevalt maakohtust hädakaitseseisundit eitades analüüsimata mitmed maakohtu otsuse argumendid ja tähelepanuta nende aluseks olevad tõendid. Kuna eelkirjeldatud vea tõttu puudus apellatsioonimenetluses võimalus hinnata kaitsja väiteid kaitsetegevuse sobivuse, säästvaima vahendi kasutamise, kaitsetahte olemasolu ning hädakaitse piiri võimaliku ületamise kohta, võis ringkonnakohtu eksimusega kaasneda süüdlase käitumisele ebaõige materiaalõigusliku hinnangu andmine.
6.Kriminaalasja uue arutamise tulemusena jättis Tallinna Ringkonnakohus 11. veebruari 2015. a otsusega Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata. Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus järgmist.
6.1.Maakohus jõudis nii hädakaitseseisundis viibimise kui ka hädakaitse piiri ületamise osas
kokkuvõttes õigetele järeldustele ja tunnistas J. Vitovetsi põhjendatult süüdi. Samas pole võimalik nõustuda hädakaitse piiri ületamist puudutavate maakohtu otsuse põhjendustega. Arvestades, et KarS § 28 lg 3 kohaselt ei välista võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole õigust hädakaitsele, pole J. Vitovetsi tegevuse õigusvastasuse analüüsimisel alust tugineda võimalusele köögist lahkuda või abi kutsuda. Samuti saab isikule heita ette ründe ohtlikkust ületava vahendi kasutamist vaid juhul, kui tal oli võimalik valida mitme sama efektiivse vahendi vahel. Praeguses asjas pole maakohus nimetanud peale noa ühtki teist kaitsevahendit ega selle efektiivsust hinnanud. Isikul pole kohustust valida hädakaitse teostamiseks vahendit, mille puhul pole kindel, kas selle kasutamine ründe lõpetab.
6.2.Eelnevast nähtuvalt oli nuga hädakaitse teostamiseks küll säästvaim vahend, kuid samas tekitas süüdistatav sellega ründajat südame piirkonda lüües liigset kahju. Praegusel juhul oleks saanud ründe lõpetada ka löögiga vähem eluohtlikkusse piirkonda (nt kätte). J. Vitovetsil oli võimalik valida, kuhu ta ründajat noaga tabab. Nimelt ei kinnita eksperdiarvamuses kirjeldatud kehavigastused süüdistatava löömist jalgadega ega tema tõukamist vastu kappi. Eelnevast nähtuvalt polnud süüdistatava vastu suunatud rünne nii intensiivne, nagu ta seda ise kirjeldab. J. Vitovetsi ütlused pole usaldusväärsed ka selles osas, et tal ei olnud löömise ajal prille ees ja et seetõttu ei näinud ta täpselt, millega, kuidas ja keda ta lõi. Kannatanul tuvastatud torkehaav näitab selgelt, et J. Vitovets teadis, et tema käes on nuga. Lisaks ei tähenda isegi tugev lühinägelikkus seda, et isik ei suudaks prillideta eristada tema lähedal seisva isiku figuuri. Lüües ründajat noaga rindkere keskossa olukorras, kus ründe lõpetamiseks oleks piisanud ka löögist vähem ohtlikusse kehapiirkonda, ületas J. Vitovets kavatsetult hädakaitse piiri.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni J. Vitovetsi kaitsja T. Pilt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
7.1.J. Vitovetsi tegevus oli oma elu ja tervise kaitsmisel sobiv, ründaja suhtes säästvaim ja kantud kaitsetahtest. J. Vitovets oli ründajast füüsiliselt nõrgem ja haaras noa tema vastu suunatud vägivalla lõpetamiseks pärast seda, kui A. V. oli teda korduvalt löönud ja tal olid prillid eest ära kukkunud. A. V. hoidis J. Vitovetsi peksmise ajal juustest kinni ning nuga oli ainus ese, mis asus süüdistatava käeulatuses.
7.2.Ringkonnakohtu väide, et J. Vitovetsil oli tema vastu suunatud ründe tõrjumise ajal võimalik otsustada, kuhu täpselt oma ründajat lüüa ja tabada, on oletuslik. Sellist seisukohta ei kinnita ükski uuritud tõend. Tõendeid pole ka selle kohta, et süüdistatav tekitas kavatsetult või otsese tahtlusega ründajale liigset kahju.
8.Kassatsioonile vastust ei esitatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Puudub vaidlus selle üle, et A. V. tungis 10. juuni 2013. a õhtul tekkinud tüli käigus J. Vitovetsile
kallale ja et viimane viibis eelnevast tulenevalt noaga löömise ajal hädakaitseseisundis. Kriminaalasja lahendamiseks tuleb aga vastata küsimusele, kas J. Vitovetsi tegevus ületas hädakaitse piiri. Seoses hädakaitse piiride ületamisega märgib kolleegium järgmist.
10.KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri juhul, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ta tekitab ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 10). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9 ja 12). Ühtlasi on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning
4.veebruari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.4)
11.Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et J. Vitovetsil oli võimalik valida, kuhu ta ründajat noaga tabab, ja et J. Vitovets oleks saanud lõpetada tema vastu suunatud ründe ka siis, kui ta oleks löönud A. V.-i noaga vähem eluohtlikkusse piirkonda (nt kätte). Lüües A. V.-i rindkere keskossa olukorras, kus ründe lõpetamiseks oleks piisanud löögist vähem ohtlikusse piirkonda, tekitas J. Vitovets ründajale ringkonnakohtu arvates kavatsetult liigset kahju. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu arutluskäik oletuslik. Nimelt pole ringkonnakohtu otsuses näidatud ära ühtki tõendit ega sellest nähtuvat asjaolu, mis andis kohtule aluse asuda seisukohale, et J. Vitovets oleks hädakaitseseisundis põhjustanud A. V.-i surma kavatsetult või otsese tahtlusega. Vastupidi − maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvalt lõi J. Vitovets A. V.-i noaga rüseluse käigus (vt II kd, tl 147). Seda järeldust pole ringkonnakohus kummutanud. Samuti pole ringkonnakohus lükanud ümber süüdistatava väiteid selle kohta, et noaga löömise ajal hoidis A. V. teda juustest kinni. Ringkonnakohus leidis eksperdiarvamusele tuginedes küll, et A. V. ei peksnud J. Vitovetsi jalgadega ega tõuganud teda vastu kappi, kuid ei teinud samas kindlaks ründe tegelikku kulgu ega hinnanud, kas akuutne ründeolukord ja sellest vallandunud hirmuseisund võimaldasid J. Vitovetsil kaaluda, kuhu ründajat noaga sihtida.
Teisisõnu pole kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada noaga kätte löömise efektiivsust kaitsetegevuse ajal kahtlusteta selgeks ja lööki südamepiirkonda kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Ründe tõrjujal pole kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski. Rüseluse olukorras on asjakohatu ka ringkonnakohtu arutlus lühinägeliku inimese võimest eristada prillideta tema lähedal seisva isiku figuuri. Tuginedes maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes. Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
12.Kolleegiumi hinnangul pole võimalik J. Vitovetsi poolt hädakaitse piiride ületamises tõusetunud kahtlusi kõrvaldada ega tema vastu suunatud ründe käigu täpsustamiseks täiendavaid tõendeid (nt ekspertiisiakt või kannatanu ütlused) koguda. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2 ja § 7 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsuse täies ulatuses ning Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse osaliselt J. Vitovetsi süüditunnistamises ja karistamises ning temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Riigikohus mõistab J. Vitovetsi KarS § 113 järgi õigeks. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas jääb Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus muutmata. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.
13.J. Vitovetsi kaitsja T. Pilt esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Oja, Nõu ja Partnerid summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kaitsealusega vanglas kohtumiseks 1 pooltunni ja kassatsiooni koostamiseks 2 pooltundi. Kokku osutas kaitsja J. Vitovetsile kassatsioonimenetluses õigusabi 3 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2, 5 ja 16 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu jäävad KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda ka kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.