Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

1-25-3173 Lisaks rääkis S.W vahetult pärast kuriteo toimepanemist tunnistajale Cle, et tappis X noaga lüües ning tunnistajale Fle, et sai noa enda kätte ja lõi kannatanut ise kaela piirkonda. Prokurör leiab, et C ja F vastavad ütlused on KrMS § 66 lg 21 p-i 3 järgi tõendiks, sest neis sisaldub S.W süü omaksvõtt. Seda, et S.W tappis X, lüües teda noaga ja tabades kaela, on kuulda ka asitõendina vaadeldud politsei vormikaamera salvestiselt. Neist tõenditest ei nähtu käe väänamist ega kannatanu eemale tõukamist, vaid need kinnitavad, et S.W lõi kannatanut tahtlikult noaga kaela piirkonda. S.W ütluste ebausaldusväärsust näitavad ka vastuolud tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel:  kohtueelses menetluses väitis S.W , et nägi X käes nuga, kohtus aga ei teadnud ta, kas see oli nuga või mingi metallese;  kohtus antud ütluste kohaselt lõi kannatanu S.W kõhtu noa või käega, kohtueelses menetluses oli süüdistatav kindel, et X lõi teda noaga ehkki mitte eriti tugevalt. Seejuures tunnistaja Y sõnul kannatanu S.W ei löönud ning ühtegi jälge ega vigastusi süüdistatava kõhul ja asitõendina vaadeldud tekil ei olnud. Valeütlusi on S.W andnud ka noa kohta. Sündmuskohalt võeti kaasa kannatanu juures olnud verine lauanuga, muid nuge seal polnud. Tegemist oli lauanoaga, millel on sakiline serv ja mitte väga terav ots. Kuivõrd kannatanul tuvastati 2 cm pikkune haav, mis ulatus vasakusse rinnaõõnde ja kuni 1 cm pikkuselt kopsu, pidi sellise noaga tehtud löök olema tahtlik ja tugev. Eluohtlikke vigastusi käega eemale tõukamisega sellise noaga prokuröri hinnangul tekitada ei saanud. Maakohtu järeldust, et nuga oli löögi hetkel kannatanu käes, pidas prokurör oletuslikuks. Sündmuskoha vaatlusel fikseeritud kannatanu asend seda ei kinnita, kuivõrd tema käsi võis rusikas olla ka muul põhjusel kui noa hoidmise tõttu. Seda ei saa järeldada ka tema kätel olnud verest – see võis sinna sattuda haavast. Lisaks on maakohus ebaõigesti hinnanud DNA ekspertiisi akti, mille kohaselt leidus S.W DNA-d nii noa teral kui käepidemel. Seda, kuidas tema DNA noa käepidemele sattus, ei osanud süüdistatav selgitada. Seega kinnitab ekspertiis, et nuga oli löögi hetkel S.W käes. Kuivõrd maakohus on tõendeid valesti hinnanud, on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et S.W tegutses hädakaitse seisundis. Tõenditest nähtub, et S.W sai noa enda kätte ja lõi siis X tahtlikult kaela. Kui süüdistatav oli saanud noa enda kätte, ei olnud kannatanu enam talle ohtlik, vähemalt mitte süüdistatava elule: nuga hoidis S.W käepidemest ja kannatanu ei saanud sellega enam rünnata. Puuduvad ka tõendid, et X oleks üritanud nuga enda kätte saada, S.W kuidagi rünnanud või kavatsenud ja suutnud seda teha. Prokurör leiab, et kannatanu ei kujutanud süüdistatavale algusest peale tõelist ja suurt ohtu, sest oli raskes joobes ega püsinud isegi püsti. Seetõttu ei saa noaga löömist pidada vajalikuks. Ründe lõpetamiseks oleks piisanud kannatanu eemale lükkamisest. Seega ei kasutanud S.W ründe tõrjumiseks säästvaimat vahendit ning tekitas ründajale otsese tahtlusega liigset kahju.

1-25-3173

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-25-3173 tahtliku löömise fakt ei näita neist asjaoludest kumbagi. Kuivõrd enda kaitsmisel füüsilise ründe eest on kaitsja võimalused kaaluda, kuhu ründajat tabada, piiratud (RKKKo 15.10.2015, 3-1-1-65-15 p 11), ei ole põhjust rääkida sellest, et ühekordne löök (prokuröri enda väitel mitte väga terava) noaga oleks olnud selgelt ülemäärane kaitsevahend. Ringkonnakohtu hinnangul on prokurör teinud põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi ka sellest, et sündmuskohale saabunud politseinikele ütles S.W vormikaamera salvestiste kohaselt, et tappis X ära – prokurör leidis, et sellega võttis S.W sisuliselt süü omaks. Ilmselgelt rääkis S.W tapmisest selle üldkeelelises tähenduses, mis tähendas tõdemist, et tema oli see, kes X surma põhjustas – seda ei ole S.W ka edasises menetluses eitanud.

1-25-3173 küsitleda süüdistatavat ja tunnistajat asjaolude kohta, milles ta ütluste ümber hindamist taotles. Riigikohus on viimase paari aasta jooksul tehtud kohtuotsustes avaldanud korduvalt seisukohta, et kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest tulenevalt peab kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama, mistõttu on juhul, kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. (RKKKo 1-202143/156, p-d 17 ja 28; 1-23-5754/22, p 21; 1-23-7274/138, p-d 99, 100). Tõsi küll Riigikohus on möönnud, et sellest reeglist on erandeid. Lisaks olukorrale, kus isikut pole enam objektiivselt võimalik üle kuulata (nt isik on surnud), on Riigikohus leidnud, et isiku üle kuulamine apellatsioonimenetluses pole vajalik, kui tema ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega või kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki tõendiga. Praegusel juhul on prokurör tuginenud väitele, et S.W on sündmuskohale saabunud politseiametnikele kirjeldanud juhtunut teisiti kui maakohtus. Seda tõendavad apellatsiooni kohaselt politseiametnik F ütlused ning vormikaamera salvestised. Ringkonnakohus nendib, et kui prokurör tugineb väitele, et maakohus on süüdistatava ütluste usaldusväärsust hinnanud valesti tunnistajana üle kuulatud politseiametniku ütluste valguses, on tegemist olukorraga, kus hinnangu muutmine tuleb Riigikohtu praktika kohaselt kõne alla juhul, kui isikut küsitletakse apellatsioonimenetluses vahetult. See olnuks seda olulisem, et politseiametnik F on seda, mida S.W juhtunu kohta talle rääkis, kirjeldanud vaid ühe lausega. Vormikaamera salvestistest on prokurör toonud apellatsioonis välja, et salvestisel on kuulda, kuidas „süüdistatav ütleb, et tema tappis X, kuna see lõi teda noaga kõhtu ja tema lõi teda vastu, tabades kannatanu kaela“. Ringkonnakohus nendib, et vormikaamera P18042 salvestiste vaatluse protokolli kohaselt selgitas S.W , et lõi X, sest too tahtis teda noaga lüüa; X lõi teda noaga kõhtu ja pärast lõi tema X (tl. 83, 97). Ringkonnakohus ei näe aga öeldus midagi sellist, mis näitaks, et S.W andis kohtus ebaõigeid ütlusi, ega sellist, mis annaks alust järelduseks, et S.W ei teostanud hädakaitset. Kõnealusest vormikaamera salvestise väljavõttest ei tule välja isegi seda, et S.W oleks noa enda kätte saanud, nagu prokurör väidab. S.W kirjeldas oma tegu küll löömisena (aga sedagi pärast seda, kui talt küsiti, kas tema lõi), kuid löömine ei tähenda olemuslikult, et nuga oli puhtalt lööja käes. Ühtlasi tuleb märkida, et tegemist ei olnud ainsa korraga, kui S.W püüdis politseiametnikele selgitada, mis toimus. Prokurör pole apellatsioonis käsitlenud seda, kas salvestistel kajastatud S.W selgitusi tervikuna vaadates on alust sellisteks järeldusteks, nagu apellatsioonis tehtud. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas S.W vormikaamera salvestisest nähtuvalt juba sündmuskohal politseiametnikele, et X tabas nuga rüseluse käigus. Vormikaamera salvestise U16556 kohaselt selgitas S.W mitu korda, kuidas nuga X tabas, väites, et see kukkus nii välja, et tema tabas kannatanut kaela. Ühel korral neist ei ole selgitus salvestiselt arusaadav,

1-25-3173 kuid viitab sellele, et S.W selgituse kohaselt tegi tema midagi seoses kannatanu käega: „Aga mina talle (arusaamatu) kätt (arusaamatu)“ (tl. 88, 93) Hiljem ütles ta: „Noh, ta tahtis mind lüüa, aga tuli välja nii, et mina tõstsin käe.“ (tl. 90, 95) Märkida tuleb, et S.W püüdis ka demonstreerida, kuidas ta X tabas. Vaatlusprotokollis on öeldud: „Mees: Kuid ma ei tahtnud teda ära tappa, aga tuli niimoodi välja. Vaat niimoodi. (Teeb parema käega järsu liigutuse enda kaela vasaku poole suunas). Mh“ (tl. 88, 93) Seda, kas salvestisel kajastatud liigutus lükkab S.W kohtus antud ütlused ümber, ei ole apellatsioonis analüüsitud ega avaldanud ka soovi, et seda salvestist uuritaks apellatsioonimenetluses istungil, et apellant saaks selgitada, miks demonstreeritud liigutus toetab apellandi versiooni toimunust. Veel on prokurör viidanud DNA-ekspertiisi aktile, milles oleva eksperdiarvamuse kohaselt sisaldasid noa käepidemelt võetud proovid S.W DNA-d. Ringkonnakohus osutab, et maakohus asus seisukohale, et asitõendiks olev nuga polegi see, millega X surm põhjustati. Apellatsiooni argumendid on ses küsimuses vastuolulised. Ühest küljest leiab prokurör, et kuna asitõendiks olev nuga oli ainus sündmuskohal olnud nuga, siis andis S.W noa kohta valeütlusi. Teisalt tõdeb prokurör ise, et see oli tavaline lauanuga, mille ots ei olnud terav – mistõttu olnuks sellega keeruline torke-lõikehaava tekitamine. Seega ei lükka apellatsiooni väited maakohtu seisukohta veenvalt ümber. Isegi, kui tegemist on noaga, millega kannatanule surmav vigastus tekitati, tõendavad DNA-ekspertiisi tulemused küll seda, et S.W on selle noa käepidet puutunud, kuid DNA-ekspertiis ei anna vastust küsimusele, millal ja kuidas see juhtus. S.W ise ei ole selle kohta sisulisi ütlusi andnud (tl. 170 prd). 6.3 Prokurör on avaldanud apellatsioonis seisukohta, et S.W ütlused on ebausaldusväärsed ka eri aegadel antud ütluste vastuolude tõttu ning maakohus on andnud ka tunnistaja Y ütlustele ebaõige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlustele võimalik anda apellatsioonis toodud põhjendustel maakohtu antust erinevat hinnangut, kuna see eeldaks süüdistatava üle kuulamist, mida prokurör ei ole aga taotlenud. Sama kehtib ka tunnistaja Y ütluste kohta. Apellatsioonis on leitud, et kuna maakohus pole Y ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, kuid on andnud neile ebaõige hinnangu, saab ringkonnakohus anda Y ütlustele teistsuguse hinnangu, ilma et Yt oleks vaja apellatsioonimenetluses täiendavalt küsitleda. Ringkonnakohus on seisukohal, et prokurör eksib. Sisuliselt soovib prokurör kahele peamisele isikulisele tõendile – süüdistatava ja tunnistaja Y ütlustele – uue hinnangu andmist. Eespool käsitletud Riigikohtu praktika kohaselt on tegemist tüüpolukorraga, mille puhul oleks nende isikute, kelle ütlustele uue hinnangu andmist taotletakse, küsitlemine apellatsioonimenetluses vajalik. Kuna prokurör seda taotlenud pole, on välistatud Y ütlustele sellise uue hinnangu andmine, mis tooks kaasa S.W süüdi tunnistamise. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et sellise hinnangu andmiseks Y ütlustele, nagu prokurör on taotlenud, polegi ilmselgelt alust. Prokurör on tuginenud vaid osale Y ütlustest, eirates aga osa, mis apellatsioonis esitatud versiooni ei toeta. Prokurör rõhutab, et Y ütluste kohaselt võttis S.W Xlt noa ära ja siis lõi viimast noaga. Y väitis seda tõesti oma ütlustes korduvalt (tl. 163, 163 prd). Samas tunnistas ta juba prokuröri

1-25-3173 küsimustele vastates kohe, et ei tea, kuidas S.W noa võttis ja X lõi: „Kostja võttis selle noa ja läks S.W juurde ja ütles, et ma pussitan sind. Ma tapan su ära. S.W ütles, et hulluks oled läinud või ja võttis selle noa. Ma ei tea, kuidas ta võttis seda nuga ja pani.“ (tl. 163) Tunnistaja ebakindlust toimunu suhtes näitab tema vastus küsimusele, mida X S.W voodi juures tegi. Y ütles: „Ta võttis noa, läks voodi juurde, pärast S.W võttis tal kuidagi.“ (tl. 163 prd) Vastates kaitsja küsimusele, kas S.W hakkas X eemale tõrjuma, kordas Y veel kord: „Ma pole näinud. Ta läks tema juurde, et ma löön su maha. Ma ei tea, kuidas S.W nuga võttis ja pani talle.“ Sellele, et Y väitis küll, et S.W võttis Xlt noa ära, kuid ütles samas, et ta toimunut ei näinud, osutas ka maakohus. Ühtlasi leidis maakohus, et sündmuskoha fotodest tulenevalt Y oma voodist ei saanudki toimuvat näha. Apellatsioonis ei ole asjakohast argumentatsiooni, miks peaks ringkonnakohus andma Y ütlustele teistsuguse hinnangu, kui andis maakohus. Apellatsioonist ei selgu, millisel alusel peaks ringkonnakohus jätma erinevalt maakohtust tähelepanuta Y ütlused, et ta toimunut ei näinud. Samuti pole selgitatud, miks peaks ringkonnakohus pidama usaldusväärseks vastandlikke väiteid esitanud Y väidet, et S.W võttis Xlt noa ära. Mis puutub maakohtu seisukohta, et oma kohalt ei saanudki Y näha, mis S.W voodis toimus, siis sellega seondub vaid prokuröri väide, et selle nägemine, kuidas kannatanu liikus noaga ja süüdistatavat ära tappa ähvardades süüdistatava poole, pidi äratama Y tähelepanu ja on eluliselt usutav, et tunnistaja vaatas, mis edasi toimus, mitte ei pikutanud lihtsalt edasi. Ringkonnakohus juhib prokuröri tähelepanu, et kui on küsimus, mida sündmuse juures olnud tunnistaja ise samal ajal tegi, tuleks selle tuvastamisel lähtuda tõenditest, sh tunnistaja enda ütlustest. Neid tõendeid saab muu hulgas hinnata elulise usutavuse aspektist lähtudes. Väide, et miski on eluliselt usutav, ilma et see lähtuks asjas kogutud tõenditest, on lihtsalt oletus, mille alusel ei saa teha kriminaalmenetluses järeldusi faktiliste asjaolude kohta.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.