Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Marina Ninaste
Kohtuasi ja menetlusliik
Chris Kelp süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 7 järgi ning Petri Paat süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3, § 200 lg 2 p 7, § 348 lg 1 ja § 4231 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus
Apellant
Prokuratuur, esindaja Lõuna vanemprokurör Ingmar Laas
Süüdistatav
Petri Paat. Isikukood: 39202126518; elukoht: XXX; töökoht: L.K.Projekt OÜ; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 1. veebruari 2022 otsusega KarS § 4231 järgi
Kaitsja
vandeadvokaadi abi Marika Suurpere
Menetluse vorm
Kirjalik
Ringkonnaprokuratuuri
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata Petri Paadi kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude riigi kanda jätmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Petri Paat anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3, § 200 lg 2 p 7, § 348 lg 1 ja § 4231 järgi ning Chris Kelp süüdistatuna KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.
2.Süüdistuse kohaselt peksid P. Paat ja C. Kelp 25. mail 2022 M.S. i, tekitasid talle sellega valu ja kehavigastusi ning võtsid ära M.S. i kuldketi, pannes sellise käitumisega toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgse röövimise.
3.KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohaselt lõi varem röövimise sooritanud P. Paat 23. aprillil 2023 kella 2.08 ajal Võrus ööklubi ClubTartu ees O.R.J. d kaks korda parema rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Seejärel lõi P. Paat maas lamavat O.R.J. d kaks korda parema jalaga pähe. Kirjeldatud tegevusega põhjustas P. Paat O.R.J. le lahtise peahaava, huule ja suuõõne lahtise haava, pindmise peavigastuse ning hambakahjustuse. Seejärel lõi P. Paat R.T. rusikaga näkku ja tõmbas ta riietest maha, tekitades talle füüsilist valu ja hematoomi parema silma alla. Viimaks lõi P. Paat G.E. i rusikaga näkku, põhjustades temalegi füüsilist valu ühes silmalau ja silmaümbruse lahtise haavaga.
4.KarS § 4231 järgi esitatud süüdistuse kohaselt juhtis varem süstemaatilise juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest karistatud juhtimisõiguseta P. Paat 22. aprillil 2022 mootorsõidukit Škoda Fabia. Ta esitas politseiametnikule võltsitud Suurbritannia juhiloa ja pani nii toime KarS § 348 lg 1 pärase kuriteo. Maakohtu otsus
5.Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsusega mõisteti C. Kelp ja P. Paat KarS § 200 lg 2 p 7 ning P. Paat KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati P. Paat süüdi KarS § 4231 ja § 348 lg 1 järgi, mille eest karistati teda KarS § 64 lg 1 alusel 5 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et P. Paat ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.
6.Süüdistus röövimises pole tõendatud. Seetõttu tuleb C. Kelp ja P. Paat KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Küll aga saab tõenditele toetudes öelda, et P. Paat juhtis mootorsõidukit Škoda Fabia ning esitas 22. aprillil 2022 politseiametnikule võltsitud Suurbritannia juhiloa. Seetõttu tuleb ta KarS § 4231 ja § 348 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
7.Tõendatud on seegi, et P. Paat lõi 23. aprillil 2023 kella 2.08 ajal Võrus L. Koidula 16a asuva ööklubi ClubTartu ees tänaval O.R.J. d kaks korda parema rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus viimane maha. Selle järel lõi P. Paat maas olnud O.R.J. d kaks korda parema jalaga pähe, põhjustades O.R.J. le lahtise põrutushaava suus vasakul seespool ja pindmise peavigastuse, samuti hammaste vigastuse, mida hambaravikaardi järgi raviti. Siis lõi P. Paat R.T. e 2 korda rusikaga näkku, paiskas ta asfaldile pikali ja lõi jalaga kaks korda pähe – nii tekitas ta R.T. ele parema silma alla hematoomi. Viimaks lõi P. Paat G.E. i rusikaga näkku, põhjustades talle ca 1,5 cm pikkuse lahtise haava vasaku silma piirkonnas.
8.KarS § 121 lg 1 sätestab kuriteona teise inimese tervise kahjustamise. Löömise näol on tegemist kehalise väärkohtlemisega. Nii lahtised haavad, hammaste vigastus kui hematoom kujutavad endast tervisekahjustusi. Järelikult pani P. Paat O.R.J. , R.T. e ja G.E. i suhtes toime KarS § 121 lg 1 koosseisupärase teo. Selle koosseisupärane tagajärg on P. Paadile omistatav. P. Paadi tegevus oli tahtlik: pidades silmas seda, et P. Paat lõi O.R.J. d ja R.T. e kaks korda rusikaga näkku ja kaks korda jalaga pea piirkonda, pidas ta välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta tekitab niisuguse tegevusega tavapäraselt kaasnevaid vigastusi. Ka G.E. i rusikaga näkku lüües pidas P. Paat võimalikuks ja möönis, et ta tekitab
viimasele kehavigastuse. Seega tegutses P. Paat kõigi kannatanute suhtes tagajärgede osas KarS § 16 lg 4 mõttes kaudse tahtlusega.
9.P. Paadi tegevus oli aga KarS § 28 järgi õiguspärane, sest ta tõrjus tema vastu suunatud rünnet. O.R.J. käitus enne füüsilise konflikti toimumist ööklubis ClubTartu teiste meesterahvastega agressiivselt: ta lükkas P. Paati ja küsis A.K. lt, kas viimane tahab tappa saada. O.R.J. jätkas klubist väljumise järel agressiivset käitumist, püüdis korduvalt avada klubi ust ning ütles ukse vahelt midagi klubis viibijatele. Vaatamata sellele, et turvamees lükkas O.R.J. d mitu korda klubi uksest kaugemale, seisis O.R.J. klubi ukse vahel ning viipas käega klubist eemale. Ühtlasi näitas O.R.J. kaks korda klubi suunas rusikat. Pärast seda, kui P. Paat väljus klubist ja A.K. suunas O.R.J. eemale, andis O.R.J. oma jaki R.T. ele, kutsus käeviipega P. Paati kaks korda endaga kaasa, püüdis varrukaid üles tõmmata ja kõndis ööklubist kaugemale. Viimaks pööras O.R.J. end ümber ja liikus P. Paadi juurde – siis lõigi P. Paat teda.
10.Eelnevalt ilmneb, et O.R.J. otsis järjepanu P. Paadiga kontakti, väljendades ühemõttelist valmisolekut füüsiliseks konfliktiks. Nii M.H. kui A.K. lükkasid ja suunasid O.R.J. d eemale. Sellele vaatamata kõndis O.R.J. P. Paadi juurde. Seetõttu oli P. Paat olukorras, kus O.R.J. oleks võinud teda füüsiliselt rünnata. Et O.R.J. jäi pärast rusika- ja jalalööke asfaldile lebama, lõpetas P. Paat viimasest lähtuva ründe kohe ja lõplikult. See näitab, et P. Paadi kaitsetegevus oli sobiv. Rusika ja jalalöökide kasutamine oli ründe tõrjumiseks säästvaim meede. P. Paat ei ületanud O.R.J. löömisel hädakaitse piire. Hädakaitse korral on kaitsjal õigus lõpetada rünne kohe ja lõplikult ning enda kaitsmiseks ei pea kasutama ebakindlaid viise, mille puhul võib õigushüve ohtu jääda. Seetõttu ei saa ka jalalöökide osas öelda, et need oleksid O.R.J. le KarS § 28 lg 2 mõttes liigset kahju tekitanud.
11.P. Paat teostas hädakaitset ka R.T. e ja G.E. i suhtes. R.T. oli O.R.J. ga samas seltskonnas ning ajal, kui P. Paat lõi jalaga O.R.J. d, lõi O.-R.T. P. Paati rusikaga näkku. Seega oli P. Paat olukorras, kus R.T. jätkas O.R.J. alustatud rünnet – teisisõnu oli P. Paadi tervis vahetus ohus. Et R.T. tõusis pärast maha kukkumist püsti ja järgnes P. Paadile – kuni A.K. ta eemale lükkas ja viimasega vestlema jäi –, ei lõpetanud P. Paat R.T. e rünnet lõplikult. Sellele vaatamata olid rusika- ja jalalöögid kaitsetegevuseks sobivad, peatades ründe ajutiselt. Muid sobivaid vahendeid P. Paadi jaoks kasutada polnud. Järelikult oli P. Paadi kaitsetegevus säästvaim.
12.G.E. sekkus pärast seda, kui P. Paat lõi R.T. e, tõstes rusikad üles ja liikudes P. Paadi suunas. P. Paat taganes G.E. ist ning viimane jätkas P. Paadi suunas liikumist – vaatamata sellele, et P. Paadi elukaaslane K.H. lõi G.E. i ja A.H. läks G.E. iga rääkima. P. Paat taganes G.E. i eest ja lõi siis viimast sõiduteel olles näkku. Pidades silmas seda, et G.E. oli koos O.R.J. ja R.T. ega samas seltskonnas ning G.E. tõstis ruskad üles ja asus P. Paadi suunas liikuma pärast seda, kui R.T. oli P. Paati löönud, oli P. Paat olukorras, kus G.E. jätkas O.R.J. ja R.T. e rünnet. Kuna G.E. liikus järjepidevalt P. Paadi suunas, oli P. Paat olukorras, kus G.E. oleks võimalusel asunud vahetult teda füüsiliselt ründama. Järelikult ohustas G.E. i käitumine vahetult P. Paadi tervist, mistõttu oli viimane hädakaitseseisundis. Kuigi P. Paat ei lõpetanud löömisega G.E. i rünnet, oli rusikalöök kaitsevahendina sobiv, kuivõrd P. Paat püüdis G.E. i lähenemist takistada. Kuna P. Paadil polnud peale löömise G.E. i heidutamiseks muud sobivat vahendit, oli tema kaitsetegevus ka säästvaim. P. Paat ei ületanud hädakaitse piire. Niisugust mõttekäiku ei kummuta ka turvamees S.S.J. lu ütlused, mille kohaselt kasutas ta P. Paadi vastu gaasi.
Apellatsioonimenetlus
13.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas esitas Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsuse peale apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, mis käsitleb P. Paadi jalalööke O.R.J. vastu ning kehalist väärkohtlemist R.T. i ja G.E. i vastu. Süüdistaja taotleb P. Paadi süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Apellatsioonis välja käidud argumendid on sellised.
14.Kuigi P. Paat oli O.R.J. d lüües hädakaitseseisundis, ületas ta viimast jalaga lüües hädakaitse piire. O.R.J. kukkus rusikalöökide tõttu asfaldile, misjärel lõi P. Paat teda kaks korda jalaga pea piirkonda. P. Paadi jaoks ei olnud konflikt ootamatu. Hädakaitseks kasutatud vahend, s.o seeria kahest rusikalöögist näkku ning kahest jalalöögist pähe, ei vastanud ründe ohtlikkusele. Ka R.T. i, G.E. i ja S.S.J. lu edasine käitumine näitab, et ex ante kõrvalseisja pilgu läbi olid jalalöögid liialdatud.
15.Videosalvestiselt on näha, et R.T. ning G.E. sekkusid P. Paadi ja O.R.J. konflikti alles siis, kui P. Paat alustas jalaga löömist. Rusikalöökidele nad ei reageerinud. Teopilt viitab, et R.T. ja G.E. asusid oma sõpra O.R.J. d liigsete vigastuste eest kaitsma ning nende edasine tegevus oli kantud hädakaitse eesmärgist. Järeldus, justkui olnuks tegemist kolme täiesti eraldiseisva rünnakuga P. Paadi vastu, ei haaku videosalvestisele jäädvustatuga: salvestiselt on näha, et turvamees S.S.J. d kasutas konflikti rahustamiseks gaasi just P. Paadi vastu. Seega pidas tunnistaja ründajaks just P. Paati.
16.P. Paadi kaitsja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere peab oma vastuses prokuratuuri apellatsiooni põhjendamatuks. Kaitsja hinnangul polnud P. Paadil kohustust pärast iga löömist hinnata, kas rünne oli lõppenud. Teisisõnu ei pidanud ta kasutama ebakindlaid viise, mis võisid jätta ründe tegelikult lõpetamata. Seetõttu palub kaitsja vaidlustatud kohtuotsuse muutmata jätta. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Kohtukolleegium leiab, et Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus tuleb jätta muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
18.Vaidlust ei ole sündmuse faktilistes asjaoludes. P. Paat lõi 23. aprillil 2023 öösel O.R.J. d kaks korda rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus O.R.J. maha. Pooled ei vaidle enam sellegi üle, et selliselt talitamine oli õiguspärane: O.R.J. st lähtuv käitumine oli vaadeldav P. Paadi vastu suunatud õigusvastase ründena, mis andis P. Paadile õiguse enda õigushüvesid kaitsta. Prokuratuuri meelest ei saa hädakaitsega aga õigustada P. Paadi edasist käitumist: seda, et P. Paat lõi löökide tagajärjel kukkunud O.R.J. d täiendavalt kaks korda jalaga. Apellandi hinnangul ületas P. Paat seeläbi hädakaitse piire, mis andis R.T. ile ja G.E. ile õiguse konflikti sekkuda – seetõttu tuleb apellatsioonis väljendatu kohaselt käsitada õigusvastasena ka P. Paadi käitumist R.T. e ja G.E. i löömisel.
19.Ringkonnakohus meenutab, et hädakaitse piiride ületamisest saab kõneleda siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ei vasta ilmselt ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt ülemäärast kahju (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal
ning et seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-198038/67, p 32).
20.Videokaamera salvestiselt ilmneb, et kõik toimus väga kiiresti – sh O.R.J. vastane füüsiline vägivald, mis kestis kokku umbes 3–4 sekundit. Juba seetõttu näib mõneti problemaatiline P. Paadi O.R.J. vastase tegevuse n-ö juppideks jagamine ja väitmine, et esimesed kaks lööki olid õiguspärased, aga järgmised kaks mitte. Jalalöögid ei tabanud liikumatult maas lebavat isikut või näiteks inimest, kes oleks istunud ja hoidnud kinni kohta, kuhu teda äsja hoobid tabanud olid. Nimelt tõstis O.R.J. kohe enda maha kukkumise järgselt enda jalad üles ja püüdis võrdlemisi aktiivselt liigutada oma käsi (kd 1, tl 118–119 ja 122) – selline käitumine jätab mulje soovist kiiresti püsti tõusta. Sellele toetudes ei saa kolleegiumi meelest öelda, et P. Paat oleks jalaga löömisel tekitanud O.R.J. le liigset kahju, kuivõrd ei saa öelda, et O.R.J. st lähtuv ründetegevus oli objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi ilmselgelt lõppenud. Teisisõnu eksisteeris P. Paadi jaoks isegi pärast O.R.J. kukkumist viimasest lähtuv ründe jätkumise oht: löömise järel ei saanud ühemõtteliselt välistada näiteks võimalust, et O.R.J. püüab püsti tõusta või P. Paati jalgadest tõmmata. Pidades silmas seda, et kaitsetegevuse eesmärk on ründe lõpetamine viisil, mis tagab kaitsja õigushüvede ohutuse (P. Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. 2025, vnr 445), ei läinud P. Paadi tegevus O.R.J. jalaga löömisel ilmselgel viisil ründe neutraliseerimisest kaugemale. Sellesse puutuvalt on P. Paadi kaitsja asjakohaselt märkinud, et hädakaitseseisundi puhul ei pea kaitsja riskima ründe jätkumisega.
21.Kolleegiumi meelest tuleb praegu silmas pidada veel järgmist. Hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-17-04, p 8). See tähendab, et isegi juhul, kui hädakaitse piiride ületamist saaks praegu objektiivselt jaatada, ei oleks olemasolevale tõendikogumile toetudes võimalik öelda, et P. Paat oleks hädakaitse piire ületanud teadlikult. P. Paadi käitumise põhjal pole võimalik öelda, et tal olnuks konflikti kestel plaan hädakaitseõiguse varjus O.R.J. peksmist valimatult jätkata: jalaga löömise tahtlus tekkis P. Paadil alles konflikti käigus, mil ta püüdis O.R.J. st lähtuvat ohtu ära hoida. Võttes arvesse – kasvõi hüpoteetilist – võimalust, et O.R.J. võinuks P. Paati jalgadest tõmmata, ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust asuda seisukohale, et P. Paat teadis O.R.J. poolt lähtuva ohu enese jaoks lõppenud olevat. Teisisõnu polnud ründe katkemine P. Paadi jaoks ühemõtteliselt tajutav. Seega poleks hädakaitse piiride ületamise subjektiivne külg praegusel juhul täidetud.
22.Lähtudes sellest, et P. Paat ei ületanud O.R.J. d jalaga lüües hädakaitse piire, polnud R.T. el ega G.E. il voli hädakaitseõigusele toetudes P. Paati rünnata. Järelikult oli P. Paadil õigus end meestest lähtuva rünnaku eest kaitsta. Tõik, et S.S.J. d kasutas konflikti rahustamiseks P. Paadi vastu gaasi, eelpool toodud kaalutlusi ümber ei lükka: gaasi kasutamine toimus pärast seda, kui P. Paat oli O.R.J. st ja R.T. est eemaldunud. Ringkonnakohus nõustub kaitsja seisukohaga, mille järgi moodustas P. Paadi kaitsetegevus katkematu terviku. Seetõttu polnud P. Paadil pärast iga lööki kohustust hinnata, kas tema vastu suunatud rünne on lõppenud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-10214/92, p 34). Järelikult talitas maakohus õigesti, kui leidis, et P. Paadi tegevus O.R.J. , R.T. e ning G.E. i löömisel, samuti R.T. e tõukamisel, oli õiguspärane.
23.Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.
24.Kaitsja taotleb kirjalikus seisukohas apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Selle aluseks oleva menetluskulude nimekirja esitas kaitsja aga pärast ringkonnakohtu antud tähtaega – s.o hilinenult. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellekohase taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.