TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus M K vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
1784,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
HAGEJA:
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
KOSTJA:
M K, ik xxxx, elukoht hagiavalduses xxxx, tegelik elukoht xxxx Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt M K hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja M K vahel 28.04.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx ja 22.06.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr. xxxx tulenev tasumata põhi-võlgnevus 819,19 eurot, 23.12.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 428,74 eurot ja sissenõudmiskulud 45 eurot.
3.Välja mõista kostjalt M Klt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS § 367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (819,19 euro) tasumata jäägilt alates 24.12.2024 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 819,19 euro tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõue 34,97 eurot, intressinõue 121,46 eurot, viivisenõue 169,13 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 25 eurot.
5.Jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja M K kanda ning 24% ulatuses hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista M Klt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 528,20 eurot.
6.Välja mõista kostjalt M Klt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis menetluskuludelt (528,20 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras.
7.Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 04.10.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 30.11.2023 hagi M K vastu võlgnevuse nõudes ning 07.03.2024 täiendava seisukoha.
2.Esitatud hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal 28.04.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas kauba (elektriline tõukeratas), mille eest võimaldati tasuda 711,49 eurot maksegraafikuga. Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määraks on 49,82%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 711,49 eurot, intressimäär 41,15%, osamaksete arv 24, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 41,15% aastas (s.o
0,114% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1066,04 eurot. 22.06.2022 sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas kauba (muusikakeskuse), mille eest võimaldati tasuda 162,25 eurot maksegraafikuga. Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määraks on 49,46%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 162,25 eurot, intressimäär 40,86%, osamaksete arv 36, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 40,86% aastas (s.o 0,114% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 281,80 eurot. Kostja kohustus lepingutest tulenevaid kohustused täitma vastavalt lepingutes kokku lepitule.
3.VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403 4 lg-dest 2, 3 ja 4. Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja esitab tõendina kostja taotluse. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 3 kontrollis hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Lepingu nr. xxxx puhul kontrollis hageja kostja varalist seisundit ning sissetulekuid päringuga Pensioniregistrisse, millest nähtus, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 651 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 600 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 600 eurot, olemasolevatest kohustustest 100 eurot ja arvestades, et lepinguga lisandus igakuiselt 43,98 eurot, sai kohustuste suhtarvuks 24%. Lepingu nr. xxxx puhul kontrollis hageja kostja varalist seisundit ning sissetulekuid päringuga Pensioniregistrisse, millest nähtus, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 551 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 520 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 520 eurot, olemasolevatest kohustustest 100 eurot ja arvestades, et eelmise lepingu osamakse oli 43,98 ning käesoleva lepinguga lisandus igakuiselt 7,89 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 29%. Seega on hageja tõendanud, et on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud.
4.Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.10.2022 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.10.2022 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23.10.2022 lepingud üles.
5.Kostjal on lepingust nr. xxxx tulenev võlgnevus alates 2. osamaksest ehk 10.07.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni, s.o. 10.10.2022. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 19,58 eurot. Seega on kostjal lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlg summas 691,91 eurot (711,4919,58). Kostjal on lepingust nr. xxxx tulenev võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.07.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.10.2022. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjalt ei ole toimunud laekumisi põhiosa katteks. Seega on kostjal lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlg summas 162,25 eurot. Kokkuvõttes on põhivõlgnevuse suuruseks 854,16 eurot (691,91+162,25).
6.Lepingu nr. xxxx intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 41,15% aastas ja 0,114% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 2. osamaksest 10.07.2022 kuni ülesütlemiseni, s.o 23.10.2022 kokku summas 99,65 eurot (23,73 + 23,03 + 22,31 + 21,57 + 9,01). Intress arvestus perioodil 11.10.2022 kuni 23.10.2022 summas 9,01 eurot on 606,63 x 41,15% / 360 x päevade arv 13. Kostja intressi tasunud ei ole. Lepingu nr. xxxx intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 40,86% aastas ja 0,114% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 10.07.2022 kuni ülesütlemiseni, s.o 23.10.2022 kokku summas 21,81 eurot (3,49 + 5,44 + 5,36 + 5,27 + 2,25). Intress arvestus perioodil 11.10.2022 kuni 23.10.2022 summas 2,25 eurot on 152,28 x 40,86% / 360 x päevade arv 13. Kostja intressi tasunud ei ole. Kokkuvõttes on intressi võlgnevuse suuruseks 121,46 eurot (99,65 + 21,81).
7.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine, või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust. Lepingu nr. xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 691,91 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 41,15% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 314,36 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 56). Lepingu nr. xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 162,25 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,86% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 73,20 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 57). Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruseks on kokku 387,56 eurot (314,36 + 73,20).
Hageja selgitab, et hagis nõutud viivisemäärad 41,15% ja 40,86% ei saa olla liiga suured, kuna viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingutes kokkulepitud laenuintress. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingutes kokkulepitud intressimääras. Riigikohtu praktika järgi on tarbijaga sõlmitud laenulepingu mõistlik viivisemäär kuni 24% aastas. Kuna kokku lepitud viivisemäärad 24,15% aastas ületavad 24% aastas, siis on kokku lepitud viivisemäär tühine ning hagejal on ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäärades ehk 41,12% aastas ja 40,86% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb kohaldada viivisemäärana lepingutes kokku lepitud intressimäära. Hageja leiab, et antud olukorras ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest ja vähendada kohalduvat määra kolmekordse seadusjärgse viivisemäärani. Seaduses sätestatud viivise määr (VÕS § 113 lg 1 3. lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine lepingujärgse intressimääraga võrdse viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks.
8.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. Hageja sissenõudekulud lepingust nr. xxxx on 40 eurot: 11.01.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 27.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 26.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Hageja sissenõudekulud lepingust nr xxxx on 30 eurot: 09.01.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 27.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 26.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja sissenõudmiskulude suuruseks on kokku 70 eurot (40 + 30).
9.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited
10.Kostjale on hagimaterjalid saadetud 13.03.2024, 26.03.2024 ja 13.05.2024 kostja e-postile xxxx, mida kostja ise kohtule avaldas, paludes hagimaterjalid meilile saata kuna on päeval tööl.
Kohus hoiatas kostjat 13.05.2024 kirjas, et loeb TsMS § 3141 lg 1 ja lg 2 alusel hagimaterjalid kostjale kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel alates ärasaatmisest, s.o 17.05.2024. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid loeti kostjale TsMS § 3141 lg 1 ja lg 2 alusel kätte toimetatuks saatmisega e-posti aadressile xxxx (kostja enda poolt kohtule käesolevas tsiviilasjas avaldatud meiliaadress) kolme tööpäeva möödumisel saatmisest, s.o. 17.05.2024, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 31.05.2024. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
12.TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
13.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
14.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja M K on TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 28.04.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega võimaldati tasuda kauba eest 711,49 eurot maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 49,82% ja intressimääraks 41,15% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.10.2022. Samuti sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal 22.06.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega võimaldati tasuda kauba eest 162,25 eurot maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 49,46% ja intressimääraks 40,86% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.10.2022.
15.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb
tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
16.Tarbijakrediidilepingute kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.
17.Lepingute sõlmimise ajal 28.04.2022 ja 22.06.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määraga 16,95% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 50,85% aastas. Lepingu järgsed krediidi kulukuse määrad 49,82% aastas ja 49,46% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega lepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
18.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
19.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).
20.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab
krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
21.Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
22.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
23.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et 28.04.2022 lepinguga nr. xxxx seoses tuvastas hageja pensioniregistrist, et kostja keskmine sotsiaalmaksuga maksutatava tulu on brutopalk 651 eurot ehk netopalk ca 600 eurot. Arvestades sissetulekut ning kostja märgitud kohustusi 100 eurot ning asjaolu, et lepinguga lisandus igakuiselt kohustus 43,98 eurot, sai hageja kohustuste suhtarvuks 24%. 22.06.2022 lepinguga nr. xxxx seoses tuvastas hageja pensioniregistrist, et kostja keskmine sotsiaalmaksuga maksutatava tulu on brutopalk 551 eurot ehk netopalk ca 520 eurot. Arvestades sissetulekut ning kostja märgitud kohustusi 100 eurot ning asjaolu, et eelmise lepingu osamakse oli 43,98 eurot ning käesoleva lepinguga lisandus igakuiselt 7,89 eurot, sai hageja kohustuste suhtarvuks 29%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.
24.Kohtu hinnangul on krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid (Eesti Väärtpaberite Keskregistri (EVK) pensioniregistrist), kuid kohtu hinnangul ei ole esialgne krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja finantskäitumist, kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning ülalpeetavate olemasolu. Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja küll nimetab, et lähtuda tuleb antava krediidi summast ning et tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Kohtu hinnangul ei ole näiteks 711,49 eurose krediidi puhul tegemist väikse krediidisummaga.
Vastutustundlik laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid (pangakonto väljavõtet) kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse väljaselgitamiseks. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Kohus ei saa siinkohal arvestada ka hageja tehtud arvestustega seoses kostja kohustuste protsentuaalse jaotusega võrreldes tema sissetulekuga (dtl 86), kuivõrd ka nendes arvestustes ei ole aluseks võetud kostja tegelikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.
25.Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 403 4 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud kohustuste andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.
26.Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
27.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
28.VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kohus nõustub hagejaga, et lepingud on 23.10.2022 kehtivalt üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 10.07.2022 osamaksetest tagasimaksetega viivituses, mistõttu oli hagejal õigus lepingud üles öelda. Seega on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud. Käesoleval juhul olid kokkulepitud intressimäärad 41,15% aastas ja 40,86% aastas ehk suuremad kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates lepingu nr. xxxx sõlmimisest 28.04.2022 kuni lepingute lõppemiseni 23.10.2022 oli 0 % aastas. Hageja intressi nõue 121,46 eurot perioodil 10.07.2022 –
23.10.2022 ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata. Kostja on tasunud üksnes 28.04.2022 lepingu nr. xxxx 1. osamakse summas 54,55 eurot, mis tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega on tasumata põhinõude suuruseks 819,19 eurot (711,49 + 162,25 – 54,55), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 34,97 eurot (854,16- 819,19).
29.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 intressi aastase määraga võrdses määras 41,15% aastas põhivõlalt 691,91 eurolt summas 314,36 eurot ning 40,86% aastas põhivõlalt 162,25 eurolt summas 73,20 eurot, kokku 387,56 eurot.
30.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
31.Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja hageja mõlemas lepingus kokku leppinud intressimäärast erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega seoses viivise tühisusega ning seisukohaga, et suurem intressimäär on mõistlikum kui kokkulepitud viivisemäär. Kohus ei vähenda lepingujärgset viivisemäära seoses kohustuse rikkumisega, mistõttu on ka eeltoodud hageja etteheited alusetud. Kohtu hinnangul täidab kokkulepitud viivis oma eesmärki.
32.Tasumata põhinõudelt 819,19 eurolt sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 24,15 % aastas perioodil 24.10.2022 kuni 30.11.2023 (s.o kuni hagi esitamiseni) 403 päeva eest on 218,43 eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 169,13 eurot (387,56 – 218,43).
33.Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 819,19 eurolt perioodil 01.12.2023 kuni 23.12.2024 (k.a) 389 päeva eest moodustab 210,31 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 23.12.2024 seisuga kokku 428,74 eurot (218,43 + 210,31 eurot).
34.Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 24.12.2024 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas põhivõlgnevuse (819,19 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 819,19 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 819,19 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 390,45 eurot (819,19 – 428,74).
35.Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis 70 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 45 eurot.
36.VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot ning hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, seejuures võib esimese tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu nr. xxxx lõppemist 11.01.2023 - 20 eurot, 27.03.2023 - 5 eurot, 26.07.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 10 eurot, kokku 40 eurot ning peale lepingu nr. xxxx lõppemist 09.01.2023 - 15 eurot, 27.03.2023 - 5 eurot, 26.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue üksnes saadetud meeldetuletuskirjade eest osaliselt, s.o. summas 45 eurot. 27.03.2023 meeldetuletuskirjadest ei nähtu, et tegemist oleks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali nõuetega ning kirjades viidatakse maksekokkulepetele, mille sõlmimist käesolevast asjast ei nähtu. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 25 eurot, mis jääb rahuldamata.
37.TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
38.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral
menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
39.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1433,18 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 350,56 eurot ehk ⁓ 24% nõudest. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.
40.Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 315 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 76% ulatuses ehk 239,40 eurot.
41.Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 507 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
42.TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 4842) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 15,20 eurot (76% 20 eurost).
43.Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
44.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
45.Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3 h ulatuses. Kohus peab käesoleva tsiviilasja puhul märgitud ajakulu (3 tundi) õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele vastavalt menetluskulude jaotusele summas 273,60 eurot (käibemaksuta) (s.o. 3 x 120 eurot = 360 eurot * 76%).
47.Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
48.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
49.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.