Kohtulahend

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõisteti Raivo Paala kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 386 lg 1 järgi (alates 15.03.2007 vastab KarS § 3892 lg 1 ja KarS § 25 lg 2,4 – § 3892 lg 2 kuriteokoosseisule), mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Sama maakohtu otsusega rahuldati Eesti Vabariigi tsiviilhagi ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel mõisteti R. Paalalt välja 104 859,39 eurot, so 1 640 693 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Ühtlasi mõisteti R. Paalalt välja 456,80 eurot riigituludesse menetluskulude katteks. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu R. Paala kaitsja V. Luige apellatsioon R. Paala kaitsja V. Luik taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud kokkuleppemenetluse korras kohtuotsuse tegemisel KrMS 9. peatüki 2. jao norme järgnevas. Esiteks ei nähtu kaitsja hinnangul otsusest, et maakohus oleks lahendanud KrMS §-s 306 sätestatud küsimused, mh kas tegu on kuritegu ja kas R. Paala on süüdi kuriteo toimepanemises. Teiseks ei ole maakohus teinud kindlaks, kas R. Paala nõustus kokkuleppe sõlmimisega oma tegeliku tahte alusel ja kolmandaks ei ole maakohus taganud R. Paalale kaitseõigust. Kaitsja viitab KrMS §-le 249 ning märgib, et mitmetes Riigikohtu lahendites on selgitatud kohtu rolli kokkuleppemenetluses ja asutud seisukohale, et kohus ei saa olla pelgalt kokkuleppe tehniline kinnitaja. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu lahenditele kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07, 3-1-1-79-05 ning ka KrMS § 248 p-le 1–4. Ühtlasi märgib kaitsja, et Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kohtuotsus peab olema lugejale jälgitav. Kaitsja hinnangul on kriminaalasjas tõusetunud mitmed küsimused, millest tulenevalt tulnuks maakohtul erilise tähelepanelikkusega järgida KrMS §-s 306 märgitut. Kaitsja rõhutab, et R. Paala on kogu kriminaalmenetluse vältel väitnud, et ta ei ole toime pannud kuritegu ja et ta on lähtunud rahvusvahelisest õigusest, millega siseriiklik õigus on vastuolus. Samuti on R. Paala kogu menetluse vältel viidanud asjaolule, et maksumenetluses kogutud tõendeid ei saa kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses. Siinkohal viitab kaitsja maakohtu istungi protokolli lk-le 6. Lisaks viitab kaitsja Riigikohtu 18.06.2010 lahendile ning maakohtu istungi protokolli lk-le 11 ning märgib, et R. Paalale ei olnud süüdistus arusaadav. Samas esitas ta süüdistuse osas vastuväited, milles asus seisukohale, et tema käitumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Kaitsja möönab, et maakohus küll viitas otsuse kuulutamisel, et R. Paala süü on tõendatud ka muude kui maksumenetluses kogutud tõenditega, kuid leiab, et otsusest ei nähtu kohtu seisukoht KrMS § 306 sätestatu suhtes, mh küsimuses, kas R. Paala on toime pannud kuriteo ja millistele tõenditele tuginedes on maakohus sellele seisukohale asunud. Kaitsja märgib, et kokkuleppe sõlmimisel tõusetus küsimus ka tsiviilhagist. Peale kokkuleppe allkirjastamist avaldas R. Paala, et tegelikult tsiviilhagi puudub, kuna võlgnevuse osas on Maksuamet teostanud tasaarvestuse. Prokurör proovis koheselt nimetatud asjaolu kontrollida, kuid selgus, et MTA serverist ei olnud võimalik infot saada. Nii jäi tsiviilhagi küsimus lahendamata ja seda avaldas kaitsja ka kohtule. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud nimetatud asjaolu kontrollima KrMS § 306 alusel. Siinkohal viitab kaitsja KrMS § 247 lg-le 2 ning leiab, et normi sõnastusest tuleb järeldada, et see, mida isik sõnaliselt kohtule väljendab, ei tarvitse olla veel tema tegelik tahe. Seetõttu on kaitsja arvates kohtul kohustus välistada, et isik ei ole kokkuleppemenetlusega nõustunud ning kokkulepet allkirjastanud formaalselt küll sellega nõustudes, kuid sisuliselt tehes seda sunniviisiliselt. Seejuures ei tarvitse sunniviisiline nõustumine seisneda mitte isiku mõjutamises ametivõimude või prokuratuuri poolt, vaid ka isiku hinnangus oma menetluslikule olukorrale, nt tulenevalt soovist kaitsta oma tervist, perekonda või saavutada mingeid teisi eesmärke, milleks kokkuleppemenetlus annab isiku arvates talle võimaluse. Siinkohal viitab kaitsja maakohtu istungi protokolli lk-le 8,36,55,67 ja 68 ning leiab, et R. Paala on korduvalt avaldanud kaalutlusi, miks ta sooviks asjas kokkuleppemenetlust,

kusjuures korduvalt viitab ta oma tervislikule seisundile. Samas ei ole maakohus küsitlenud R. Paalat tema tahte kujunemise osas. Kaitsja hinnangul oleks maakohus saanud R. Paala mõttekäigust tulenevalt järeldada, et kokkuleppe sõlmimine ei olnud tema tegelik tahe. Ühtlasi ei selgu otsusest, kas ja kuidas on maakohus R. Paala tegeliku tahet välja selgitanud. Kaitsja hinnangul oli maakohtul tegeliku tahte kontrolliks ja kirjalikuks väljendamiseks kõrgendatud hoolsuskohustus järgnevate asjaolude tõttu. Esiteks väljendas aastaid R. Paala kokkuleppeliseks kaitsjaks olnu, et tema arvates ei ole kokkuleppe sõlmimine R. Paala tegelik tahe ning see on meeleheitlik samm. Teiseks ei olnud määratud kaitsjale kokkuleppe allkirjastamise ajaks sisuliselt antud võimalust asuda oma kaitsekohustuste täitmisele (puudus kohtuistungi protokoll, R. Paalale ei olnud antud uut süüdistusakti, kaitsjale oli üle antud kriminaaltoimikud osaliselt). Kolmandaks kasutas R. Paala kohtuistungil sõnavõtus väljendeid, mis pidanuks tõstatama maakohtu tähelepanu R. Paala tegeliku tahte küsimuses, kuna kaitsja arvates võib isik avaldada tahet, mis on küll tema vaba tahe, kuid ei tarvitse olla tema tegelik tahe. Kaitsja peab vajalikuks märkida, et R. Paala on korduvalt taotlenud kohtumenetluse üleviimist Tartu Maakohtu Valga kohtumajja, kuna R. Paala jaoks on tema tervislikel põhjustel tegemist väga koormava menetlusega, kus tema tervis on seatud tõsisesse ohtu. Siinkohal viitab kaitsja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg-le 3 b, mis tagab igaühele, keda süüdistatakse kriminaalkuriteos, õiguse saada piisavalt võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning Mokhov vs Venemaa kohtuotsusele. Kaitsja märgib, et R. Paala esitas kohtuistungil mitmed normikontrolli taotlused, mis maakohus jättis rahuldamata. Kaitsja on aga seisukohal, et normikontrolli taotluse lahendamine kohtuistungi ajal protokollilise määrusega, millele ei ole võimalik edasi kaevata, ei taga õiglast menetlust. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus taganud R. Paala kaitseõigust. Siinkohal viitab kaitsja KrMS § 239 lg 2 p-le 2, §-le 241, § 245 lg-le 4, §-le 2451 ja § 247 lg-le 3 ning järeldab eelviidatust, et maakohtul on oluline roll kontrollida kaitseõiguse tagamist. Kaitsja märgib, et menetluse käigus loobus R. Paala kokkuleppelistest kaitsjatest ning palus maakohtul määrata kaitsja riigi õigusabi korras. 15.12.2010 kohtuistungil kinnitas maakohus, et advokaat V. Luigele on tehtud ettepanek asuda R. Paala kaitsjaks, kuid kohtuistungi alguseks maakohtul V. Luige enda kinnitus puudus. Nii kohus kui prokurör olid seisukohal, et tuleb jätkata üldmenetlust, sisuliselt tagamata R. Paalale kaitseõigust. R. Paala oli ilma kaitsjata, samas oli tugev surve prokuröri ja kohtu poolt, et menetlust jätkataks kaitseõigust rikkudes. Kaitsja märgib, et 03.01.2011 algas kohtuistung kell 10:00, kus ta avaldas kohtule, et tal ei ole võimalik kaitseõigust täies mahus teostada, kuna tal puudub võimalus tutvuda kohtuprotsessi senise käiguga (istungi protokollid puudusid). Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu ka asjaolule, et R. Paalale ei ole esitatud muudetud süüdistusakti. - 10:24 tegi maakohus vaheaja, et anda süüdistatavale, tema kaitsjale ning prokurörile võimalus kokkuleppemenetlus sõlmida. - 10:30 kohtusekretär andis R. Paalale kätte uue süüdistuse. - 10:45 algasid Lõuna Ringkonnaprokuratuuris kokkuleppemenetluse läbirääkimised. - 11:00 anti R. Paalale kokkulepe tekst. - 11:03 allkirjastas R. Paala kokkuleppe teksti. - 11:40 kohtuistung jätkus. Ühtlasi märgib kaitsja, et kohtustungi protokolliga sai ta tutvuda pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid ta leiab, et olukorras, kus kaitsjale oleks antud võimalus kohtuistungi protokolliga tutvuda, oleks ta ilmselt keeldunud kokkulepet allkirjastamast. R. Paala apellatsioon R. Paala taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. R. Paala on seisukohal, et maakohus on rikkunud KrMS 9. peatüki 2. jao norme, kuna ei ole kindlaks teinud, kas R. Paala nõustus kokkuleppe sõlmimisega oma tegeliku (tõelise) tahte alusel ning ei ole taganud R. Paalale kokkuleppemenetluse ajaks kaitseõigust.

R. Paala käsitleb sarnaselt kaitsja apellatsioonis esitatule KrMS § 247 lg 2, kuid täiendavalt märgib, et R. Paala seadis kokkulepet sõlmides pereliikmete tervisliku heaolu (aastakümneid kestnud menetlus) oma põhiõigustest kõrgemale. Lisaks toob R. Paala välja, et maakohus ei uurinud, millised on ohud sellise menetluse jätkamiseks perekonnale. Samuti peab R. Paala arvates kohus hindama ka kriminaalõigusliku etteheite iseloomu. Ühtlasi viitab R. Paala, et kuni tänase päevani arutab Riigikohus R. Paala poolt esitatud põhiseadusliku normikontrolli lubatavuse menetluslike külgede üle. R. Paala viitab kohtuistungi protokollidele, kus ta on väljendanud oma seisukohti, sh lk 67, 8 (arsti hinnang, et R. Paala ei suuda tervislikust seisundist tulenevalt sellist menetlust üle elada), 2-3 (kohtu teavitamine R. Paala tervislikust seisundist ja selle kohta tõendi esitamine), 27-28 (kaitsja püüd saada maakohtu seisukohta seoses R. Paala tervisliku seisundiga, mida kohus eiras), 36-37 (kohtu suhtumine R. Paala tervisesse, kui ta nõuab dokumente kinnitamaks, et R. Paalal on „paha olla“). Lisaks viitab R. Paala kohtuistungi protokollile (lk 36-38), millest tema hinnangul nähtub, kuidas suhtutakse kohtumenetluses isiku tervislikku seisundisse. Ühtlasi märgib R. Paala, et olukorras, kus kaitsjad ja kohtualune taotlesid kohtult ekspertiisi määramist, keeldusid kohus ja prokurör sellest, põhjendusega, et vastavat ekspertiisakti pole. Lisaks ei saa R. Paala hinnangul põhjendada ekspertiisi määramata jätmist sellega, et R. Paala või tema kaitsjad ei ole kohtule esitanud selle ekspertiisi lõplikku seisukohta, mille määramist nad taotlevad. R. Paala hinnangul ei peaks riik panema isikut valiku ette, kas osaleda igapäevaselt istungitel ja riskida oma tervisega (insult, infarkt, mille eest on isikut eelnevalt meedikute poolt hoiatatud) või halvimal juhul surra. R. Paala leiab, et kohus ei saa ilma täiendava ekspertiisita asuda ekspertiisiakti tõlgendama isikule kitsendavalt. Siinkohal rõhutab R. Paala, et kriminaaltoimikus olev ekspertiisakt ei anna hinnangut, kui intensiivselt ta istungitel osaleda saab ilma tervist kahjustamata. Maakohus on teinud üksnes oletuse ning võtnud R. Paalalt võimaluse määruse edasikaebamiseks, millest tuleneb selge oht elule ja tervisele (inimõigus Konventsiooni art-st 2). Ühtlasi on R. Paala arvates sellega rikutud Konventsiooni art 3. R. Paala märgib, et tundis end alandatuna, kui pidi avalikult vajama arstiabi. Lisaks käsitleb R. Paala aastal 2009 näidatud saatelõiku saates „Pealtnägija“, kus saatelõigu aluseks olevate delikaatsete isiku terviseandmete lekitamisega ringhäälingule kahjustati pöördumatult tema mainet ja võimalust saada tõhusat tervishoiuteenust. R. Paala, tuginedes kohtuistungi protokollile, leiab, et maakohus ei küsitlenud teda ka tema tahte kujunemise osas. Siinkohal viitab R. Paala sarnaselt kaitsja apellatsioonis esitatud kolmele asjaolule, millest tulenevalt oli maakohtul kõrgendatud hoolsuskohustus ka kirjalikult väljendada seisukohta R. Paala tegeliku tahte osas. Maakohus oleks R. Paala arvates pidanud selgitama, kas toetudes põhiõiguste kaitse argumendile sai R. Paala selgelt aru, millised on tema õiguskäsitluse perspektiivid ning mida tema käitumine toob siseriiklikult kaasa. R. Paala märgib, et enne sunniviisilist nõusoleku andmist edastas R. Paala Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi EIK) avalduse, milles puudutati varasemat riigisisest menetlust. 17.12.2010 avaldus on poolt liidetud isiku varasema taotlusega EIK-le avaldus nr. 25294/09 Paala vs Eesti. R. Paala juhtis ka kohtuistungil tähelepanu sellele asjaolule, eeldades, et kohus võtaks tekkinud vastuolu suhtes seisukoha. Nii on EIK 14.09.2010 väljendanud selgelt oma seisukoha, et olukorras, kus isik esitab argumenteeritud väite, et ta on art 13 tulenevalt konventsioonis kaitstud inimõiguste riive ohver, ei tohi sellist õigusselgusetut praktikat kasutada isiku vastu. Eelkõige puudutab see kriminaalmenetlust. R. Paala rõhutab veelkord, et maakohtu otsusest ei selgu üldse, kas ja kuidas maakohus on selgitanud välja R. Paala tegeliku tahte kokkuleppe sõlmimisel. Ühtlasi on R. Paala hinnangul selgusetu, milles ta üldse ennast süüdi tunnistas ja nõustus kandma karistust ning mille eest kohus teda tegelikult karistas. R. Paala viitab kuriteo käsitlemisele ühe jätkuva teona ning järeldab sellest, et riigi hinnangul pidi R. Paala juba 1996 aastal koos venna Arvi Paalaga tegutsema ühise tahte alusel eesmärgipäraselt, panemaks toime kuritegu aastal 2004. Siinkohal leiab R. Paala, et kui R. Paala andis A. Paalale korralduse või osutas muul viisil olulist abi 1996 aastal, pole maakohus otsuses põhjendanud, miks taoline tegu on karistatav vaatamata aegumisele. Samuti jääb selgusetuks, miks R. Paala teod, milles ta on jõustunud

kohtuotsustega õigeks mõistetud, on siiski karistatavad. Ühtlasi ei anta hinnangut, mida ja millal R. Paala kaastäideviijana toime pani. Süüdistusest ei selgu, kas, mida ja millal R. Paala A. Paalal teha käskis. R. Paala märgib, et maksuõiguslikult ei saanud ta OÜ Gilliani nimel tekitada riigile kahju (tulenevalt esimesest episoodist uue süüdistuse järgi). Samas viitab R. Paala KarS-ile, milles sätestatakse, et kuriteo aluseks saab olla riigile kahju tekitamine, kuid R. Paalale jääb arusaamatuks, miks ja kuidas käsitletakse 1,4 miljoni krooni suurust kasu riigile tekitatud kahjuna. Siinkohal viitab R. Paala Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-83-10 ning märgib, et 16.11.2010 kontrollis ta koos kaitsjatega talle süüdistuses etteheidetud seisukohti ning võrdles neid Riigikohtu seisukohtadega. R. Paala arvates ei nähtu süüdistusaktist, et prokurör oleks vastavad arvestused teostanud, kuna prokurör opereerib ainult enammaksetega. Ühtlasi rõhutab R. Paala, et kui isik ei tea, milles teada täpselt süüdistatakse, ei saa ta ka ennast efektiivselt kaitsta. Samuti ei saa selles osas isikut süüdi mõista isegi kui ta kokkuleppemenetluses süü omaks võtab. R. Paala märgib, et tema hinnangul on ta tegevus olnud õiguspärane. R. Paala viitab KrMS § 239 lg 2 p-le 2, §-le 241, § 245 lg-le 4, § 2451 ja § 247 lg-le 3 ning järeldab eelviidatust kogumis, et kokkuleppemenetluses on maakohtul oluline roll kaitseõiguse tagamise kontrollimisel. R. Paala käsitleb kokkuleppe läbirääkimisi R. Laidi osavõtul, kus nimetatu ei olnud nõus kokkuleppe sõlmimisega, kuna see ei vastaks R. Paala tegelikule tahtele, ning kinnitas, et ta ei saa aru süüdistusaktist. R. Paala kinnitas, et ilmselt teab prokurör midagi, mida ta kohtu eest varjab. Samas on kokkulepet sõlmides ta kohustatud avama oma tõendeid. Siinkohal viitab R. Paala EIK lahendile McKeown vs Ühendkuningriik. R. Paala märgib, et prokurör teavitas istungil, et ta jätab tõendite nimekirja avatuks ning esitab hiljem täiendavaid tõendeid. Samas ei antud V. Luigele kätte kriminaalmenetluses kogutud kõiki tõendeid ning R. Laidile, V. Kivistikule ja R. Paalale võimalust esitada täiendavaid tõendeid, viidates ebamäärasele õiguskäsitlusele. Lisaks näeb R. Paala maakohtupoolset rikkumist ka selles, et V. Luigele ja R. Paalale ei olnud kättesaadavad allkirjastatud kohtuistungi protokollid. Ühtlasi peab R. Paala kahetsusväärseks asjaolu, et kohus on selles osas püüdnud protokollis esitada valeandmeid (lk 66). R. Paala jaoks on arusaamatu, miks ei küsinud maakohus kaitsjalt, esitades uue süüdistusakti, kas tal on selle pinnalt taotlusi või soovi esitada täiendavaid tõendeid. Seejuures on R. Paala hinnangul lubamatu maakohtupoolne protsessiga jätkamine olukorras, kus R. Paala ei olnud

Siiski jääb R. Paala hinnangul arusaamatuks, miks määratud kaitsja kokkuleppe allkirjastas, kuigi kaitsjal ei olnud võimalik asuda oma kaitseõigust nõuetekohaselt teostama ning selgitada välja olulisi küsimusi – kasvõi seda, miks eelnev kaitsja keeldus kokkuleppe allkirjastamisest. R. Paala leiab, et siinkohal tõusetub riigi vastutuse küsimus ning on seisukohal, et tegemist on erandliku olukorraga EIK kohtupraktika tähenduses, kus riik vastutab määratud kaitsja ebatõhusa tegevuse eest. R. Paala on seisukohal, et riik oleks pidanud tagama R. Paala kaitseõiguse kohtu tegevuse kaudu ning minimaalselt oleks maakohus pidanud andma V. Luigele võimaluse tutvuda kohtuistungi protokolliga ning andma täiendava aja kaitsja suhtlemiseks R. Paalaga. Samas ei ole maakohus kontrollinud, millises ulatuses enne 03.01.2011 kohtuistungi algust oli riigi õigusabi korras määratud kaitsja asunud oma kaitsekohustusi täitma. Kokkuvõtlikult leiab R. Paala, et V. Luik tegutses kokkuleppe allkirjastamisel formaalselt, sest objektiivselt võttes puudus tal eelnev võimalus jõuda selgusele oma kaitsealuse tegelikus tahtes kokkuleppe sõlmimiseks. Vastuses kaitsja apellatsioonile märgib R. Paala täiendavalt, et sisuliselt viiest reast koosnev otsus ei saa vastata kohtuotsuse motiveerituse ning arusaadavuse nõudele. Ühtlasi oleks R. Paala hinnangul pidanud maakohus minimaalselt kontrollima, kas R. Paalale süüksarvatav tegu vastab õigusvastasuse nõuetele (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-09 p 17.2). Samas ei ole maakohus ühtegi nendest asjaoludest kontrollinud, kuigi R. Paala on kohtuistungitel korduvalt kinnitanud, et ta on käitunud vastavalt rahvusvahelistele õigusaktidele ja käibemaksu arvestamise tavadele. R. Paala rõhutab, et kohus ei saa nõustuda igasuguse kokkuleppega, mille prokurör, süüdistatav ja kaitsja allkirjastavad. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistav ja kaitsja apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus R. Paala ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus, hinnates KrMS §-s 339 ja KrMS 9. peatüki 2. jaos sätestatut, on seisukohal, et maakohus on järginud kõiki kokkuleppemenetlust reguleerivaid kriminaalmenetlusõiguse norme ning ei ole ka oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitseõiguse rikkumine

tähendus alles siis, kui uus kaitsja on asunud kaitseülesandeid täitma. Ringkonnakohus märgib, et sellise nõude eesmärgiks on ühelt poolt tagada kohtumenetluse katkematus, mis eelkõige kaitseb just süüdistatava õigusi kriminaalasja lahendamisele mõistliku aja jooksul, ning samal ajal ka süüdistatava kaitseõigus. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt oli advokaat V. Luik RIS-i vahendusel kaitseülesannete täitmise küll vastu võtnud, kuid ei olnud seda kinnitanud ja kohtuistungile ilmunud, mistõttu osales 15.12.2010 kohtuistungil R. Paala kaitsjana R. Laid. Samal kohtuistungil kinnitas R. Paala, et on suhelnud V. Luigega, kes on nõus kokkuleppe sõlmimisega. Ühtlasi taotles R. Paala kriminaalasja arutamist kokkuleppemenetluses. Prokurör taotles kriminaalasja arutamise jätkamist üldmenetluses, kuni uus kaitsja on kriminaalasja materjalidega tutvunud ning seisukoha võtnud (24 kd, tl 192 pöördel). Siinjuures on oluline asjaolu, et maakohus ei pidanud võimalikuks kriminaalasja arutamise jätkamist ning tegi vaheaja kuni 03.01.2011, kuni R. Paala uus kaitsja on asunud kaitseülesandeid täitma (24 kd, tl 195 pöördel, 216). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellantide väitega selle kohta, et R. Paalale ei olnud 15.12.2010 maakohtu istungil tagatud kaitseõigust, kuivõrd R. Paala kaitsjana täitis kaitseülesandeid jätkuvalt R. Laid. Lisaks sellele, et 15.12.2010 kohtuistungil osales R. Paala kaitsjana R. Laid, on ringkonnakohtu hinnangul rõhutamistvääriv, et nimetatud kohtuistungil ei toimunud ka kriminaalasja sisulist arutelu (kuigi prokurör taotles kirjalike tõendite avaldamist ja uurimist), vaid arutluse all oli küsimus seonduvalt R. Paala kaitsjaga. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 3 tähenduses. Ühtlasi leiab ringkonnakohus eeltoodu, maakohtu istungite protokollide ja R. Paala 14.12.2010 koostatud KrMS § 242 lg-st 1 tuleneva taotluse (24 kd, tl 193) põhjal, et õige on prokuröri väide selle kohta, et kohtuliku arutamise käigus tuli initsiatiiv kriminaalasja lahendamiseks kokkuleppemenetluses R. Paalalt. Ringkonnakohus rõhutab ka R. Paala 15.12.2010 kohtuistungil avaldatut, et ta saanuks kasvõi osta nimetatud kohtuistungiks kaitsja, kes annaks kokkuleppele allkirja ära (24 kd, tl 195 pöördel). R. Paala eeltoodud väide ilmestab tema soovi kriminaalasja arutamiseks kokkuleppemenetluses ning selle järgi kaitsja valimiseks. Kaitseülesannete täitmise võimatus

mistõttu oli kaitsjal võimalik süüdistajapoolsete tõenditega.

tutvuda

olemasolevate

kriminaaltoimikute

pinnalt

Võimatust kokkuleppe sõlmimiseks enne kokkuleppe läbirääkimiste pidamist nägi R. Paala määratud kaitsja aga hoopis selles, et R. Paala ei olnud kohtuistungiks 03.01.2011 kätte saanud muudetud süüdistusakti. Samal ajal kinnitas R. Paala, et ta on jätkuvalt nõus kokkuleppemenetlusega ka muudetud süüdistusakti pinnalt (24 kd, tl 218 pöördel). Nimetatu sai R. Paala kätte 03.01.2011 kohtuistungil enne kokkuleppe läbirääkimiste pidamist (24 kd, tl 218). Samas on ringkonnakohtu hinnangul tähtis, et olenemata väidetavatest kahtlustest pidas V. Luik, kokkuleppe sõlmimiseks läbirääkimisi ning nõustus kokkuleppe sõlmimisega, kinnitades seda allkirjaga kokkuleppel, ja jäi selle juurde kohtuistungil ning alles apellatsioonis väljendab, et ta ei olnud suuteline kaitseülesandeid teostama. Ringkonnakohus leiab, et alusetu on kaitsja väide selle kohta, et ta oleks keeldunud kokkuleppe sõlmimisest, kui oleks olnud tutvunud kohtuistungi protokollidega, kuigi möönab, et ta on seotud kaitsealuse positsiooniga. Siinkohal on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus tegi omalt poolt kõik, andes kaitsjale võimaluse teostada tõhusat ja asjakohast kaitseõigust. Apellatsioonides väljatoodud väited selle kohta, et kaitsja ei saanud kaitseülesandeid tõhusalt teostada, on põhjendamatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides toodud etteheited ei saa olla suunatud kohtule ning põhjendab nimetatud seisukohta järgnevalt. Esmalt viitab ringkonnakohus KrMS § 47 lg-le 2, mille kohaselt on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja –viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Advokatuuriseaduse § 43 lg 1 kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Kuivõrd V. Luik on kokkuleppe sõlmimise põhjusena välja toonud eelkõige kliendi huvid, siis peab ringkonnakohus vajalikuks viidata ka Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi (edaspidi Eetikakoodeks) § 8 lg-le 1, mille kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sh kolleegide huvidele. Eelviidatud säte kohustab advokaati kaitsma kliendi huve ning eristama neid advokaadi enda ja kolmandate isikute huvidest. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 kohaselt lähtub advokaat kliendi huvide kaitsel seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Samast sättest tuleneb ühtlasi, et kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi ning üksnes kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis-või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik. Sellest tulenevalt tuleb Eetikakoodeksi kohaselt advokaadil selgelt eristada ka kliendi huve kliendi soovidest, mistõttu ei peaks advokaadile kaitseülesannete täitmisel olema kliendi soov sellise tähendusega, mis võimaldaks kaitsjal valida kliendi kasutamiseks kaitsmisviise, mis ei ole tema hinnangul siiski kooskõlas tema huvidega. Kaitsja, tunnetades konflikti kliendi soovi ja huvide vahel, pidanuks käituma vastavalt Eetikakoodeksi § 8 lg 3 lausele 2 ja 3, mis sätestavad, et juhul, kui kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega, selgitab advokaat kliendile oma seisukohti ja kliendi seadusevastastest või põhjendamatutest nõudmistest tulenevaid võimalikke tagajärgi ning kui klient ei loobu oma nõudmistest, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada. Seega möönab ringkonnakohus, arvestades apellatsioonides esitatut, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kaitsja V. Luik täitnud hoolsalt oma kaitseülesandeid. Samas on siinjuures oluline rõhutada, et kaitsja kaitseülesannete mittetäitmist ei ole kuidagi võimalik maakohtule ette heita, kuivõrd KrMS § 14 lg-st 1 tuleneva

kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt täidavad süüdistus – ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Seega ei saanuks maakohus asuda täitma kaitsefunktsioone, mistõttu kaitsja, väites, et kokkuleppe allkirjastamiseks ei olnud tal sisuliselt antud võimalust asuda oma kaitsekohustuste täitmisele, ei ole ringkonnakohtu hinnangul valinud võimalikke ja tõhusaid kaitsmisviise kaitsmaks R. Paala huvisid. Lähtudes eeltoodust ning kaitsja ja R. Paala maakohtu istungil avaldatust, on ringkonnakohus seisukohal, et nii kaitsja kui R. Paala väited kaitseõiguste rikkumiste kohta on asjakohatud ning maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalõigust, jättes R. Paala ilma asjakohasest ja tõhusast kaitsest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kindlasti oleks maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud, kui oleks asunud sisuliselt täitma kaitsefunktsioone. Samas möönab ringkonnakohus, et kohtul on küll võimalus sekkuda süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks, kuid seda üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud, et süüdistatava õigused on jäänud ilmselgelt kaitseta, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus R. Paala õigused jäid kaitsja tegevuse tõttu täielikult kaitseta, kuna maakohus on kaitsjale loonud piisavad võimalused teostamaks korrektselt võetud kaitseülesandeid R. Paala suhtes. Sellest tulenevalt on alusetud ka apellatsioonides rõhutatud kokkuleppe läbirääkimiste, sõlmimise ja kinnitamise kronoloogiline käik, mis R. Paala hinnangul ilmestab maakohtu käitumist „kokkuleppemenetluses“. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et vastavalt maakohtu istungi protokollile tegi kohus 03.01.2011 vaheaja ning andis kohtumenetluse pooltele aega kuni kella 14.00 kokkuleppemenetluse läbirääkimiseks, kuid lõpptulemusena oli kohus vaheajal 10.24 kuni 11.40, kuivõrd prokurör teavitas kokkuleppemenetluse läbirääkimiste lõppemisest (24 kd, tl 218 pöördel). Seega ei sõltunud kokkuleppe sõlmimise aeg kuidagi kohtu tegevusest. Vastupidi, kohus andis kohtumenetluse pooltele piisava aja läbirääkimiste pidamiseks. Lisaks saanuks R. Paala ja kaitsja taotleda ebapiisava suhtlemisaja korral kohtuistungi või kokkuleppe läbirääkimiste edasilükkamist, kuni nad on saanud omavahel suhelda, kaitsja tutvuda kriminaaltoimikute ja kohtuistungi protokollidega ning jõuda veendumusele kokkuleppe läbirääkimiste pidamise võimalikkuse või mõistlikkuse osas. Kuna R. Paala ja tema kaitsja seda ei taotlenud ega avaldanud soovi, puudus kohtul kohustus ja õigustus pika vaheaja pidamiseks. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus veelkord, et initsiatiiv kokkuleppe saavutamiseks tuli R. Paalalt. Nii on R. Paala kokkuleppemenetluse soovi väljendamise osas põhjuseks toonud, et kriminaalmenetlus on olnud aegavõttev ning tema soov on kriminaalasjas lahendini jõudmine. Eelmärgitust lähtuvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige ka R. Paala apellatsioonis esitatu selle kohta, et riik peaks vastutama tema määratud kaitsja kaitseülesannete täitmata jätmise eest, kuivõrd kaitsja võimalik vastutus võib tuleneda üksnes nendevahelisest suhtest. Süüdistatava tõeline tahe kokkuleppemenetluses

kuigi kokkulepet sõlmides peab süüdistatav arvestama, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise puhul käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteos või kuritegudes süüdi olevana. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides väljendatud seisukohaga, et kohtu kontroll kokkuleppemenetluses ei saa olla pelgalt formaalne. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonides väidetuga, justkui kohus saaks süüdistatava kinnitustest olenemata eeldada, et süüdistatava tegelik tahe ei ole tema tõeline tahe. Siinkohal on nii kaitsja kui R. Paala leidnud, et R. Paala sõlmis kokkuleppe sisuliselt sunniviisiliselt. Tõelise tahte tuvastamise põhimõtete kohta märgib ringkonnakohus, et tõepoolest puuduvad KrMS-is täpselt määratletud kriteeriumid, millest lähtudes peaks kohus süüdistatava tõelist tahet KrMS § 247 lg 2 mõttes tuvastama. E. Kergandberg ja M. Sillaots on õiguskirjandusteoses „Kriminaalmenetlus“ eelnimetatud lähtekohaks välja pakkunud KrMS § 64 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Teisisõnu tuleks tõelist tahet eitada kui kokkulepe on sõlmitud süüdistatavat piinates või muul viisil vägivalda kasutades või kasutatud isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise. Ringkonnakohus möönab, et iseenesest on kohtul võimalik hinnata tõelise tahte kujunemist lähtuvalt muudest kriteeriumitest, kuid leiab, et tulenevalt KrMS § 247 lg 2 eesmärgist on kohtu kohustus kontrollida süüdistatava tõelist tahet ja selle kujunemist, tegemaks kindlaks, et kokkuleppemenetluseks antud süüdistatava nõusolek ja kohtule esitatud allkirjastatud kokkulepe on sõlmitud süüdistatava poolt vabatahtlikult, st kokkuleppe allkirjastamiseks ei ole kasutatud sundi või vägivalda. Süüdistatava vabatahtlik kokkuleppe sõlmimine on oluline eelkõige selle tõttu, et kokkuleppemenetluses loobub süüdistatav mitmetest õigustest ja teda kaitsvatest põhimõtetest, mis kriminaalasja arutamisel üldmenetluses oleksid talle tagatud. Nii ei toimu kokkuleppemenetluses näiteks tõendite vahetut uurimist, sh puudub võimalus küsitleda tunnistajaid, vaid kohtuotsus tehakse kriminaaltoimiku ja kokkuleppe pinnalt, samuti puudub näiteks ka apellatsiooni esitamise õigus, v.a KrMS 9. peatüki

eelnev kaitsja on leidnud, et süüdistatava huvides ei ole kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kohus juhindub kokkuleppemenetluses KrMS 9. peatüki 2. jao sätetest, sh ka KrMS §-st 248, millest lähtudes teeb kohus kokkuleppemenetluses kohtulahendi. KrMS § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 2 tulenevalt tagastab kohus määrusega kriminaaltoimiku prokuratuurile, kui puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused – süüdistatava, tema kaitsja või prokuratuuri nõusolek. Käesolevas kriminaalasjas on kõik kohtumenetluse pooled nõusoleku kokkuleppemenetluseks andnud. Tõelise tahte väljaselgitamise osas on apellatsioonides viidatud ka asjaolule, et maakohus ei ole R. Paalat küsitlenud. Vastavalt KrMS § 247 lg-le 4 võib kohus menetlusosalisi küsitleda, kuid sellist kohustust kohtul ei ole. Seega on nimetatud väide asjakohatu, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et R. Paala on saanud esitada oma põhjalikke seisukohti kriminaalasjaga seonduvate asjaolude kohta (24 kd, tl 217 pöördel–220), mistõttu puudus ka vajadus täiendavate küsimuste küsimuseks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonides väljendatuga, et kokkuleppe sõlmimine ei olnud R. Paala tõeline tahe. Muudetud süüdistus

süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi KarS-is tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi (KrMS § 306 lg 1 p 1–4). Nii on Riigikohus asunud seisukohale, et olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes. Lisaks on eelviidatud Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07 asutud seisukohale, et kohtul saavad mõistetavalt tekkida kahtlused lähtuvalt KrMS §-st 306 juhul, kui kokkuleppega on jäänud hõlmamata küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsuses lahendatud küsimused, mis kajastuvad R. Paala, tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkuleppes. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väidetega kohtulahendi põhjendamatuse ja motiveerimatuse kohta. Puutuvalt tsiviilhagisse peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et ei ole võimalik samastada tsiviilhagi väljamõistmist ja selle reaalset tasumist. Mõistetavalt ei ole võimalik teistkordselt nõuda võlgnikult juba tasutut, mistõttu on alusetu kaitsja vastupidine avaldatud arvamus ringkonnakohtu istungil.

Maarika Kuusk

Einar Vene

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.