Raivo Paala kaebus Eesti Vabariigi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kriminaalasjades tehtud kohtulahenditega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Raivo Paala kaebus.
2.Jätta kaebaja taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus tunnistas kokkuleppemenetluses 10. jaanuari 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-2186 Raivo Paala (kaebaja) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 386 lg 1 järgi (alates 15. märtsist 2007 vastab KarS § 389 lg 1 ja KarS § 25 lg-te 2, 4 - § 3892 lg 2 kuriteo koosseisule) ning mõistis kaebajale karistuseks üheaastase vangistuse. Ühtlasi rahuldas kohus Eesti Vabariigi tsiviilhagi ja mõistis kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 104 859 eurot ja 39 senti ning menetluskulude katteks riigituludesse 456 eurot ja 80 senti.
2.Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. novembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-6111 Tartu Maakohtu 19. detsembri 2014. a otsuse mh kaebaja õigeksmõistmises KarS § 3892 lg 2, § 3811 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi ning kaebajale mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Ühtlasi tegi kohus kaebaja osas uue otsuse, millega tunnistas ta süüdi KarS § 3891 lg 2 järgi ning karistas teda kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega; tunnistas ta süüdi KarS § 3811 lg 1 järgi ja karistas teda kuue kuu pikkuse vangistusega; suurendas üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks kolm aastat vangistust; suurendas kolme aasta pikkust vangistust Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsusega mõistetud üheaastase vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks neli aastat vangistust, arvestades eelnimetatud otsusega mõistetud ja täielikult ärakantud vangistuse liitkaristusest maha ja mõistis kaebajale kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat vangistust; tunnistas kaebaja süüdi KarS § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi ning karistas teda kolmeaastase vangistusega; suurendas
3-20-541 üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks neli aastat vangistust; luges karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aja ja eelvangistuses viibitud aja ning mõistis kaebajale kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat ja kaheksa päeva vangistust; määras, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane viie aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; kohaldas kaebaja suhtes ettevõtluskeeldu kolmeks aastaks ning keelas tal olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist või muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises; mõistis kaebajalt riigi kasuks välja sundraha 1075 eurot ja menetluskulud 21 712 eurot ja 84 senti.
3.Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 22. märtsi 2017. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-1045 kaebaja kassatsiooni Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsusele kriminaalasjas nr 1-13-6111 menetlusse võtmata.
4.Tartu Maakohus andis 5. märtsi 2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-3488 kaebaja süüdistatavana kohtu alla.
5.Kaebaja esitas 23. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub: 1) tuvastada, et Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-2186, Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-6111, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-7-1-1-1045 ja Tartu Maakohtu 5. märtsi 2020. a määrus kriminaalasjas nr 1-19-3488 rikuvad Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Eesti Vabariigi põhiseadust; 2) määrata Eesti Vabariigilt hüvitiseks mittevaralise kahju tekitamise eest kriminaalasjade nr 1-07-2186 ja 1-13-6111 uus läbivaatamine ning kriminaalasja nr 1-19-3488 lõpetamine. Kaebaja põhjendab, et Eesti Vabariik on menetlusi läbiviinud ebaõiglaselt ja kaebaja põhiõigusi rikkuvalt ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1, mille kohaselt saab õigusemõistmisel põhjustatud kahju hüvitamist nõuda ainult kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus kuriteo toimepanemisel, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
KOHTU SEISUKOHT
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetlustest tulenevad vaidlused on iseenesest avalik-õiguslikud, kuid seal tekitatud kahju hüvitamist reguleerib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS).
7.SKHS § 7 lg 1 sätestab, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui eelnimetatud kahju tekitab kohus, vastutab riik RVastS kohaselt. Kuigi RVastS-s (eeskätt §-des 15 ja 13) on sätestatud lisaks materiaalõiguslikele alustele õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks ka eraldi menetluskord (RVastS § 17 lg 1 ja § 18 lg 2), siis viitab SKHS § 4, et ka kohtu poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda SKHS-st. SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Seaduse reguleerimisala puudutavast SKHS §-st 1 ei ilmne, et seadusandja oleks soovinud jätta mõnd liiki süüteomenetluses tekitatud kahju
3-20-541 hüvitamise korra selle seaduse reguleerimisalast väljapoole. Ka SKHS eelnõu seletuskirjas (Riigikogu XII koosseis, 635 SE, lk 3) on välja toodud, et eesmärk on sätestada terviklik süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Üldkohtu pädevust on põhjendatud asjaoluga, et varem pidi halduskohus andma sisulisi hinnanguid läbiviidud kriminaalmenetluse toimingutele ja kohaldatud meetmetele ehk toimus üldkohtu tehtud kohtulahendite halduskohtulik kontroll, mis aga ei aita kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (seletuskiri, lk-d 3-4). Seega materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2018. a määrus asjas nr 3-18-400, p-d 10 ja 13; Riigikohtu erikogu 25. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 3-18-1652, p 9).
8.Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-6111 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2017. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-1045 seonduv kriminaalmenetlus lõppes pärast SKHS jõustumist ning Tartu Maakohtu 5. märtsi 2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-3488 seonduv kriminaalmenetlus on alles käimas. Seega kuulub eelnimetatud süüteomenetlustes tekitatud kahju hüvitamisele SKHS-s sätestatud korras. Samuti kohaldub SKHS tagasiulatuvalt ka Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-2186 tekitatud kahju hüvitamisele. Enne SKHS jõustumist puudus isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses kaebuses kirjeldatud asjaolude puhul kahju hüvitamise regulatsioon (SKHS § 23 lg 3). Arvestades SKHS eesmärki ei kuulu ka enne SKHS jõustumist lõppenud kriminaalmenetluses väidetavalt õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue halduskohtu pädevusse.
9.Kohus peab vajalikuks veel selgitada, et kahjunõude raames ei ole halduskohtus ega maakohtus võimalik taotleda õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitisena menetluse taasavamist. Kaebaja saab esitada üksnes rahalise kahjunõude. Kui kaebaja eesmärgiks on lõppenud kohtumenetlustes tehtud kohtulahendite tühistamine ja asja uus läbivaatamine, siis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik esitada teistmisaluste esinemise korral Riigikohtule teistmisavaldus (vt KrMS § 366 jj).
10.Kahju hüvitamise taotlus seoses Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-2186, Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-6111 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2017. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-1045 tuleb esitada prokuratuurile (SKHS § 21 lg 4 ja § 23 lg 4). Kahju hüvitamise taotlus seoses Tartu Maakohtu 5. märtsi 2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-193488 tuleb esitada maakohtule (SKHS § 18 lg 1).
11.Eelnevale tuginedes tagastab kohus pädevuse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel Raivo Paala kaebuse. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotlust ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.