16. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-141049
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
899,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Lumiste
hagi
R.S-i
vastu
Kostja R.S (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi R.S-i vastu.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Capital
kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 28.10.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse R.S-i (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 01.02.2023, mida täpsustas 31.03.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 706,13 eurot, millest põhinõue on 499,72 eurot, intress on 72,02 eurot, sissenõudmiskulud on 30 eurot ja viivis on 104,39 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 38,90% aastas põhinõudelt (499,72 eurolt) alates 29.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 25.10.2021 krediidilepingu nr 8773906750, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 3000 eurot kasutamist jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär 38,90% aastas. Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 3,1% ülekande summast, millele hinnakirja alusel lisandus välkmakse tasu 15 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr on 55,67% aastas. Kostja kasutas krediiti järgmiselt: 1) 25.10.2021 summas 500 eurot, millest krediidiandja pidas kinni väljavõtutasu 15,50 eurot ja välkmakse tasu 15 eurot ning kostja arvelduskontole laekus 469,50 eurot; 2) 16.12.2021 summas 18 eurot, millest krediidiandja pidas kinni väljavõtutasu 0,56 eurot ning kostja arvelduskontole laekus 17,44 eurot. Kostja tegi järgmised tagasimaksed: 04.11.2021 summas 28 eurot ja 16.12.2021 summas 25 eurot, kokku 53 eurot. Kostja pidi igakuiselt tegema krediidi tagasimakse vähemalt 10 eurot ja tasuma intressi krediidi jäägi pealt. Võttes arvesse kostja maksimaalset kasutusse võetud krediidi summat 518 eurot, pidi kostja igakuiselt tasuma intressi 16,56 eurot. Kostja pidi tegema igakuiselt tagasimakseid vähemalt 26,56 euro ulatuses 15. kuupäevaks. Kostja ei teostanud tagasimakseid ega tasunud intressi alates 01.01.2022. Kostjal jäid tasumata 15.01.2022, 15.02.2022 ja 15.03.2022 osamaksed. Kostja oli võlas kolme osamaksega. Krediidiandja teavitas kostjat 01.04.2022 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 15.04.2022. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas krediidiandja krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 16.04.2022. Kostjal on intressivõlgnevus alates 25.10.2021–15.04.2021 summas 72,02 eurot, arvestades, et kostja tasus intressi katteks 19,72 eurot. Viivisenõue perioodi 16.04.2022–01.02.2023 eest on 155,51 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 18.05.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 20 eurot, 21.07.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 03.10.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Krediidiandja 2 (10)
arvestas, et kostja keskmine töötasu suurus oli ca 1250 eurot. Samuti võttis krediidiandja arvesse, et kostjal puudusid laenu taotlemise hetkel teised finantskohustused. Minimaalseks majapidamiskulude suuruseks luges krediidiandja 200 eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid ega varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo ja taust.ee maksehäireregistrite andmetel. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 26,56 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas 17.05.2022 kostja vastased nõuded hagejale. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus koos lisadega ja menetlusse võtmise kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega 05.06.2023 (TsMS § 313 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 05.07.2023. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
3 (10)
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 25.10.2021 sõlmitud krediidilepingu nr 8773906750 krediidilimiidiga 3000 eurot (dtl 24–35). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 31). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 33). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
8.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1.
9.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 55,67% aastas (dtl 31, 33). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 3,1% ülekande summast (dtl 31), s.o kostja puhul 93 eurot (dtl 32). Lisaks on ette nähtud välkmakse tasu 15 eurot (dtl 34). Hageja avaldas, et krediidi ülekandmisel kostjale peeti sellest kinni väljavõtutasu ja välkmakse tasu 15 eurot (dtl 69). Krediidi kogukulu arvutamisel tuleb arvesse võtta ka välkmakse tasu, mis on muuks maksetehingutega seotud kuluks. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 25.10.2021 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68% (kohaldus alates 4 (10)
01.07.2021 kuni 31.12.2021 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,04%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 57,64% (antav krediit 3000 eurot; ühekordne lisakulu väljavõtutasu 93 eurot ja välkmakse tasu 15 eurot; osamakseid 12; aastaintress 38,90%), Euroopa Komisjoni 2014. aastal avaldatud Exceli vormingus krediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 57,6%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on 25.10.2021 sõlmitud krediidileping nr 8773906750 seega tühine. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16). Kohus määras 01.08.2024 hagejale tähtaja krediidi kulukuse määra aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja selgitamiseks (dtl 93 jj). Hagejal tuli mh selgitada, kas kiire väljamakse tasu (välkmakse tasu) on arvesse võetud krediidikulukuse määra arvutamisel ning kui ei ole, siis mis põhjusel. Kohus selgitas hagejale, et krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse kõik lepingujärgsed tasud (lepingutasu, haldustasu, krediidi kasutusse võtu tasu jm). Ühtlasi selgitas kohus hagejale VÕS § 406 lg-s 3 sätestatut. Hageja kohtule vastust ei esitanud.
10.VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades, et kostja sai oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja tegema 49 osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4062 lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Vastutustundliku laenamise põhimõte 5 (10)
25.10.2021 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuigi VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on krediidileping tühine, hindab kohus siiski, kas võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, juhuks kui leping peaks siiski kehtivaks osutuma.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
11.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale 6 (10)
krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
11.2.Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 9. märtsil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 58, 59). 1. augustil 2024 selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 92). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja kohtule vastust ei esitanud.
7 (10)
Hagis toodu kohaselt omandas krediidiandja teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Krediidiandja arvestas, et kostja keskmine töötasu suurus oli ca 1250 eurot. Samuti võttis krediidiandja arvesse, et kostjal puudusid laenu taotlemise hetkel teised finantskohustused. Minimaalseks majapidamiskulude suuruseks luges krediidiandja 200 eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid ega varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo ja taust.ee maksehäireregistrite andmetel. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 26,56 eurot. Kohus rahuldas 02.10.2024 kohtumäärusega hageja taotluse tõendite kogumiseks ja kohustas krediidiandjat esitama kohtule kostja pangakontode väljavõtted, mille on krediidiandja kogunud enne lepingu sõlmimist kostjaga (dtl 96 jj). Krediidiandja teatas, et ta ei ole pangakonto väljavõtet kostjalt küsinud. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja märgitud sissetulekust ja kohustustest (dtl 99). Eeltoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse pinnalt. Kostja laenutaotlust ei ole kohtule esitatud. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Hageja esitas kohtule eraisiku maksehäirete raporti seisuga 31.03.2023 (dtl 83), seega on see tõend kogutud pärast lepingu sõlmimist. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtte nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.
8 (10)
Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
12.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 31). Arvestades, et leping sõlmiti 25.10.2021 ja hagist nähtuvalt sai kostja krediiti 518 eurot, siis tuli kostjal tasuda ajavahemikul 15.11.2021–15.03.2021 igakuiseid põhiosa makseid järgmiselt: 15.11.2021 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.12.2021 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.01.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.02.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.03.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot. Kokku 50 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 53 eurot: 04.11.2021 summas 28 eurot ja 16.12.2021 summas 25 eurot (dtl 69). Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivtusse 15.01.2022, 15.02.2022 ja 15.03.2022 osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja intressi ega väljavõtutasu ja välkmaksetasu. 2021. ja 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 16.04.2022. Eeltoodust
9 (10)
tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
13.Leping on sõlmitud tähtajatult, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Arvestades, et kostja sai oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja tegema 49 osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui leping on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole VÕS § 406 2 lg 1 alusel tühine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda. Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata. Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
15.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.