Eesistuja Gea Lepik, liikmed Kairi Piirisild ja Liis Arrak
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. detsember 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-11075
Kohtuasi
Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 133 838,22 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. jaanuari 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
133 838,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Marsalis Metall OÜ (11716227, pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Indrek Kukk Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, registrikood 70000349), lepinguline esindaja Ülle Ilves
Menetluse liik
Asja läbivaatamine kohtuistungil 17. oktoobril 2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-2211075 muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni kanda.
2-22-11075 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Marsalis Metall OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas 29. juulil 2022 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu; kostja, maksuhaldur) vastu, milles palus mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 1 038 437,39 eurot (intressi või viivisena ajavahemiku 1. august 2019 kuni 29. juuli 2022 eest) ja edasiulatuvalt 1 582 019,18 eurolt arvestatud intressi 0,06% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni kohase täitmiseni. Oma 24. augusti 2023. a menetlusdokumendis täpsustas hageja nõuet, paludes mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 133 838,22 eurot (intress või viivis ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutas kohus 22. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 218-10466 välja võlgniku pankroti. Võlgniku ettemaksukontol viitenumbriga 23412387 (ettemaksukonto) olevast rahast moodustus võlgniku pankrotivara 1 490 240,90 eurot. Kostja esitas 7. novembril 2018 pankrotimenetluses nõudeavalduse nr 13-12/4304-1 (7. novembri 2018. a nõudeavaldus) summas 4 359 303,90 eurot. Kostja märkis nõudeavalduses, et pankrotiseaduse (PankrS) § 99 lg-le 1 vastavalt soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmise koosolekut kostja nõuded tasaarveldada võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga. Hageja esitas 9. novembril 2018 kostjale tagastusnõude ettemaksukonto jäägi kandmiseks hageja arvelduskontole, mille kostja jättis 28. novembri 2018. a otsusega täitmata.
1.2.Pankrotimenetluse kestel lisandus võlgniku ettemaksukontole tagastusnõude täitmisena täiendavaid vahendeid ja ettemaksukonto jääk oli 4. jaanuari 2019. a seisuga 1 582 019,18 eurot. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 22. juulil 2019 tunnustati kostja nõudeid hageja vastu summas 2 027 132,14 eurot.
1.3.Kostja tegi 1. augustil 2019 võlgniku ettemaksukontolt ümberkandeid hagejale teadmata kontole summas 1 582 019,18 eurot. Hageja esitas kostjale 19. novembril 2019 nõude võlgniku pankrotivarasse kuuluvate rahaliste vahendite üleandmiseks, millest kostja 19. detsembri 2019. a otsusega nr 13-12/4304-21 keeldus põhjusel, et kostja tasaarvestas ümberkannetega võlgniku maksuvõla võlgniku tagastusnõudega.
2 (18)
2-22-11075
1.4.Hageja on seisukohal, et kostja poolt võlgniku ettemaksukontol olevate vahendite käsutamine ei ole käsitatav tasaarvestusena ning see oli õiguslikult lubamatu. Hageja tugineb Riigikohtu 26. oktoobri 2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-19-18842, milles hageja esitas kostja vastu 1. augustil 2019 õigusvastasest tasaarvestamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude. Riigikohtu suunised tasaarvestuse eelduste ja tasaarvestusavalduse tuvastamise kohta on asjakohased. Riigikohtu selgituste kohaselt tuleb eristada maksukorralduse seaduse (MKS) § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Tsiviilõiguslik tasaarvestus eeldab PankrS § 99 lg 1 järgi võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse esitamist ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Kostja tegevust võlgniku ettemaksukontolt raha endaga seotud kontodele kandmisel ei saa käsitada tasaarvestusavaldusena VÕS § 198 tähenduses, mistõttu on täitmata tasaarvestuse eeldused ning VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestust ei toimunud. Ka ei esitanud kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses nõuetekohast tasaarvestusavaldust. Seega kandis kostja võlgniku ettemaksukontol oleva raha enda kontole õigusvastaselt.
1.5.Võlgniku ettemaksukontol oli 7. novembri 2018. a seisuga rahalisi vahendeid 1 490 240,90 eurot, mistõttu saanuks kostja 7. oktoobri 2018 nõudeavaldusega VÕS § 198 järgi võlgniku maksuvõla tasaarvestada maksimaalselt 1 490 240,90 euro suuruse tagastusnõudega. Kostja tegi aga 1. augustil 2019 hageja ettemaksukontolt varakäsutuse 1 582 019,18 euro ulatuses. Seega oli kostja varakäsutus igal juhul õigusvastane 91 778,28 euro ulatuses.
1.6.Kostja tasaarvestas hageja tagastusnõude mitte varem kui 19. detsembri 2019. a otsuses. Hagejal on õigus alates 1. augustist 2019, kuni nõuetekohase tasaarvestuse toimumise hetkeni nõuda summalt intressi. Järelikult saab hageja kostjalt nõuda intressi või alternatiivselt viivise tasumist vähemalt perioodi 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest.
1.7.Hageja nõue on võimalik rahuldada MKS § 116 lg-te 1 või 2 alusel või alternatiivselt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 koosmõjus VÕS § 1035 lg-ga 3 ja § 113 lg-ga 1 alusel või ainult RVastS § 23 järgi. Õiguslikult kohasem oleks hagi rahuldamine MKS § 116 lg-te 1 või 2 alusel, kuna tegu on erisätetega, mis reguleerivad maksukohustuslasele intressi maksmist. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2.1.Tallinna Halduskohus andis 16. jaanuari 2018. a määrusega haldusasjas nr 3-18-73 kostjale loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, misjärel arestiti võlgniku ettemaksukonto 1 871 694,43 euro ulatuses. Arest lõppes pankroti väljakuulutamisega. Võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkel oli tema kui maksukohustuslase rahaliste kohustuste tasumiseks ja tasaarvestamiseks ettenähtud ettemaksukontol maksustamisperioodide 2017. a august kuni 2018. a juuni (aktsepteeritud) tagastusnõudeid 1 490 240,90 euro ulatuses. Kõnealune summa kanti 31. oktoobril 2018 pankrotiperioodi ettemaksukontole 38671689 ning sealt 1. novembril 2018 tagasi normaalperioodi ettemaksukontole 23412387. Need tehnilise iseloomuga kanded olid seotud pankroti registreerimisega maksukohustuslaste registris ning 1. novembri 2018. a kanne oli tingitud vajadusest korrigeerida tagastusnõuded õigesse perioodi ja õigele ettemaksukontole. Ettemaksukonto abil hallatakse maksukohustuslase rahalisi toiminguid (mh peetakse 3 (18)
2-22-11075 ettemaksukontol arvestust tagastusnõuete üle). Maksukohustuslase pankroti korral tuleb pidada eraldi arvestust pankroti väljakuulutamisele eelneva ja järgneva aja kohta. Seetõttu moodustatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel arvestussüsteemis eraldi viitenumber/ettemaksukonto pärast pankroti väljakuulutamist tekkivate nõuete ja kohustuste haldamiseks ning arvestust hakatakse pidama n-ö normaalperioodi ettemaksukontol ja n-ö pankrotiperioodi ettemaksukontol.
2.2.Kostja tasaarvestas 1. augustil 2019 võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõuded (esitatud 2017. a augusti kuni 2018. a juuni ning 2018. a septembri ja oktoobri käibemaksudeklaratsioonidega) võlgniku maksuvõlaga (millesse kuulusid maksustamisperioodide 2017. a august kuni 2018. a juuli deklareeritud, kuid tasumata maksusummad) summas 1 582 019,18 eurot. Kostjal oli õigus võlgniku ettemaksukontol olev summa tasaarvestada võlgniku pankrotimenetluses kaitstud maksunõuetega MKS § 105 lg-te 3 ja 9 ning PankrS § 99 lg-te 1 ja 2 alusel.
2.3.Hageja ei vaidlustanud kostja 28. novembri 2018. a otsust. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 60 lg 2). Samuti ei vaidlustanud hageja kostja 1. augustil 2019 tehtud ettemaksukonto toimingut.
2.4.Kui pankrotihaldur saaks nõuda võlausaldajalt võlgniku rahalise nõude täitmist enne, kui võlausaldaja jõuab oma nõude võlgniku pankrotimenetluses kaitsta, ei saaks võlausaldajad kasutada PankrS §-s 99 sätestatud tasaarvestamise võimalust. Väär on hageja väide, nagu oleks maksuhalduri tasaarvestus olnud omaalgatuslik ja hagejale ootamatu. Kostja tegutses seaduse alusel, andes tasaarvestuse soovist hagejale teada nii 7. novembri 2018. a nõudeavalduses kui ka 28. novembri 2018. a otsuses. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis 22. jaanuari 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võlgniku pankrotipesa kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub järgmistes asjaoludes: -
-
-
hageja esitas 9. novembril 2018 taotluse kanda ettemaksukontol olev summa (1 490 240,90 eurot) võlgniku arvelduskontole; kostja jättis taotluse 28. novembri 2018. a otsusega rahuldamata, viidates õigusele summa tasaarvestada pärast oma nõude kaitsmist võlgniku pankrotimenetluses. Hageja sai otsuse kätte 6. detsembril 2018 ja ei vaidlustanud seda; hageja ei vaidlustanud ka kostja 1. augustil 2019 tehtud ettemaksukonto toimingut, millega kostja tasaarvestas võlgniku ettemaksukontol olnud 1 582 019,18 eurot võlgniku pankrotimenetluses kaitstud ja tunnustatud kostja nõudega; kostja esitas 7. novembril 2018 nõudeavalduse nr 13-12/4304-1, kus kostja teatas, et tuginedes PankrS § 99 lg-le 1, soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmise koosolekut kostja nõuded tasaarvestada. Samas dokumendis olid välja toodud andmed nii maksuvõla kui ka ettemaksukontol oleva raha kohta.
3.2.Maakohus asus seisukohale, et poolte õigussuhet reguleerib pankrotiseadus kui eriseadus. Poolte vaidlust, mis puudutab kostja poolt hageja ettemaksukontol oleva raha kasutamist, käsutamist ja valdamist, ei reguleeri maksukorraldust puudutavad õigusaktid. Seetõttu ei saa hageja tugineda ka MKS regulatsioonile intressi või viivise väljamõistmise osas. Kostja vastu
4 (18)
2-22-11075 nõude esitamist ei reguleeri riigivastutuse sätted, sest kostja ei tegutsenud vaidlusaluses õigussuhtes maksuhaldurina (s.o riigi esindajana), vaid tavapärase kreeditorina. Kostja oli pärast pankroti väljakuulutamist samasuguses õiguslikus olukorras, nagu oleks olnud mõni teine võlausaldaja, kelle valduses või kasutuses on võlgniku vara. Seega saavad hageja nõude aluseks olla üldised kahju hüvitamise sätted, s.o VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5. Asja lahendamiseks on vaja välja selgitada, kas tasaarvestus oli PankrS § 99 lg-st 1 tulenevalt lubatud ja kas täidetud on kõik VÕS-s sätestatud tasaarvestuse eeldused.
3.3.Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldusel puuduvad tahteavaldusele omased tunnused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 mõttes. Kostja avaldus on esitatud kirjalikult. Ka oli kostja nõudeavalduses sõnaselgelt kirjas soov teha tasaarvestus (TsÜS § 68 lg 2). Samuti on see soov kirjas kostja 28. novembri 2018. a haldusotsuses. Kostja nõudeavalduses on välja toodud täpsed nõuded, mida kostja tasaarvestab. Kui kostja tegi 7. novembril 2018 tasaarvestusavalduse ja hageja nõudis kostjalt
9.novembril 2018 ettemakskontol oleva raha ülekandmist, ei saanud kostja tegutseda õigusvastaselt, sest oli tasaarvestuse avalduse tegemisega muutnud raha ettemaksukontol kinnihoidmise õiguspäraseks. Õiguspärane on ka kostja 28. novembri 2018. a haldusotsus, mis on jõustunud.
3.4.Tsiviilasjas nr 2-19-18842 tuvastasid kohtud, et pankroti väljakuulutamise seisuga oli võlgniku ettemaksukontol käibemaksu tagastusnõudeid kokku 1 490 240,90 eurot, mille ulatuses oli kostjal õigus oma nõue tasaarvestada. Kohtud tõlgendasid ka nõude tekkimise aega ning leidsid, et tagastusnõue ei teki deklaratsiooni esitamisel, vaid elulistest asjaoludest. Pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuded (kokku 91 778,38 eurot) tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel ja seega oli võlgniku nõudeõigus kostja vastu seotud pankrotieelse perioodiga. Kohtud on tuvastanud, et tasaarvestusolukord oli olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal. Järelikult oli kostjal olemas nõue, mida pankrotimenetluses tasaarvestada.
3.5.Maakohus asus seisukohale, et kostja tegi tasaarvestuse 7. novembri 2018. a nõudeavaldusega nõuete osas, mida kostja sai tasaarvestada sellel hetkel ehk mis olid kostjale teada ja mis osutusid hiljem ka kaitstuks. Kostja tegi tasaarvestuse summas 4 359 303,90 eurot, ettemakskontol oli 1 490 240,90 eurot. Asjaolu, et võlgniku kontole laekus 28. detsembril 2018 ja 4. jaanuaril 2019 kokku 91 778,28 eurot, ei muuda sisutuks 7. novembril 2018 tehtud tasaarvestusavaldust. Kostja sai teha tasaarvestust ka tagastuste osas, mis laekusid pärast tasaarvestuse tegemist. Seda, kas ja millises ulatuses nõuet kaitsmisel tunnustatakse, ei saa pidada tingimuseks VÕS § 198 mõttes. Kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses on selgelt määratletud tasaarvestatav nõue, selle suurus ja õiguslik alus. Tasaarvestuste puhul on tavapärane, et tasaarvestuse vaidlustamisel, milleks siinkohal saab pidada nõuete kaitsmise koosolekut, selgub tasaarvestatavate nõuete täpne suurus ja ulatus.
3.6.Kostja on igal juhul tasaarvestanud nõude 28. novembri 2018. a otsusega summas 1 897 267,20 eurot ja 1 857 698,85 eurot. Kostja nõuet tunnustati nõuete kaitsmisel 2 027 141,14 euro ulatuses. Kaitsmiseta tunnustatuks tuli lugeda nõue summas 835 389,90 eurot. Kostja on teinud ka täiendavad tasaarvestused, järelikult on kostja tegutsenud õiguspäraselt kogu menetluse käigus.
3.7.Kuna kahju tekitavat käitumist ei esine, ei analüüsinud maakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt kahju suurust ja põhjusliku seose olemasolu.
5 (18)
2-22-11075
3.8.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi võlgniku pankrotipesa kanda, sest hageja tegutses pankrotipesa huvides. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas 21. veebruaril 2024 apellatsioonkaebuse, mida täpsustas 12. märtsil 2024. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja hüvitis 133 838,22 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 99 lg-t 1 ja VÕS §-i 198, kui leidis, et kostja tegutses 1. augustil 2019 ettemaksukontolt kandeid tehes õiguspäraselt. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja käsutus võlgniku ettemaksukontol ei ole käsitatav tasaarvestusavaldusena ja on õiguslikult lubamatu. Hageja kordas varem esitatud seisukohti.
4.2.Hageja ei nõustu maakohtuga, et PankrS § 99 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et koos nõudeavaldusega saab esitada ka tasaarvestusavalduse. Seejuures asus maakohus vääralt seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja esitas 7. novembri 2018. a nõudeavalduses tasaarvestusavalduse. Hageja ei ole nõustunud käsitlema kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldust tasaarvestusavaldusena, ja on seda kohtule ka väljendanud. Maakohtu käsitus on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 2-19-18842 p-ga 15.2, kus Riigikohus leidis, et kostja tasaarvestamine võlgniku ettemaksukontol olevat pankrotivara käsutades oli lubamatu, kuna kostja ei olnud 1. augusti 2019. a seisuga esitanud nõuetekohast tasaarvestusavaldust. Seejuures hindas Riigikohus tasaarvestuse lubatavust täpselt samadel asjaoludel.
4.3.Ka ei nõustu hageja maakohtuga selles, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldusest nähtub sõnaselgelt kostja soov teha tasaarvestus. Kostja väljendas selgelt, et soovib alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut teha tasaarvestusavalduse. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb tahteavaldust ja muud õigusliku tähendusega tegu tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kostja saaks oma väidetavale tegelikule tahtele teha tasaarvestusavaldus tugineda üksnes siis, kui ta tõendab, et tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Praegusel juhul hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et nõudeavaldus on käsitatav tasaarvestusavaldusena.
4.4.Maakohus jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja nõudeavalduses sisalduv ei vasta ka tasaarvestusavalduse sisunõuetele. Ettemaksukonto arvestuses sisalduvad mitmed nõuded, mis on tekkinud erinevatel ajahetkedel ja erinevatest tehingutest lähtuvalt. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tasaarvestusel olevate nõuete piisava määratletuse nõude täitmata jätmise korral on tasaarvestuse avaldus tühine.
4.5.Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja sai teha tasaarvestuse ka tagastuste osas, mis laekusid pärast pankroti väljakuulutamist ja nõudeavalduse esitamist. Kostja ei saanud VÕS § 198 järgi nõudeavalduses tasaarvestada nõudeid, mida ei olnud veel tekkinud. Kostja ei ole teinud täiendatavaid tasaarvestusavaldusi.
4.6.Hageja ei nõustu maakohutuga ka selles, et igal juhul tasaarvestas kostja nõude 28. novembri 2018. a otsusega summas 1 897 267,20 eurot ja 1 857 698,85 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja viitas kõnealuses otsuses summale 1 490 240,90 eurot. Seega on kostja äärmisel juhul teinud tasaarvestuse summas 1 490 240,90 eurot, mitte aga 1 582 019,18 euro ulatuses.
6 (18)
2-22-11075 Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
7.Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid seoses sellega, kas kostja tegi tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavaldusega (I), ning seejärel hageja võimalikke nõudeid juhul, kui lugeda kostja tasaarvestusavaldus tehtuks alles 19. detsembril 2019 (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused. I
8.Maakohus on asja lahendamisel õigesti lähtunud sellest, et võlgniku pankrotimenetlusele kohaldub kuni 1. veebruarini 2021 kehtinud pankrotiseaduse regulatsioon, sest kohus kuulutas võlgniku pankroti välja enne seda kuupäeva (22. oktoobril 2018) (vt PankrS § 193 lg 5). Sel ajal kehtinud PankrS § 99 lg 1 sätestas, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni.
9.Maakohus leidis õigesti, et kostja tasaarvestuse lubatavust ja tasaarvestuse tegemist tuleb kontrollida PankrS § 99 järgi, kohaldades täiendavalt VÕS-i tasaarvestust ja TsÜS-i tahteavalduse tegemist reguleerivaid norme. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-18842 selgitanud, et pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus, mistõttu pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur (kostja) nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi (vt RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 14).
10.Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 99 lg 1 esimene lause kehtestab üldpõhimõtte, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist (RKTKo 12.10.2011, 3-2-1-74-11, p 23). Selle sätte järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olemas olema võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Nõude tasaarvestamise avalduse võib 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99 lg 1 teise lause järgi esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 15).
11.Pooled ei vaidle siinses asjas mh järgmiste asjaolude üle: -
võlgniku pankrot kuulutati välja 22. oktoobril 2018; võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli tema ettemaksukontol käibemaksu tagastusnõudeid 1 490 240,90 eurot;
7 (18)
2-22-11075 -
-
-
pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandus ettemaksukontole tagastusnõudeid 91 778,28 euro ulatuses (89 492,03 eurot 28. detsembril 2018 ja 2286,25 eurot 4. jaanuaril 2019), mis tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel; kostja esitas 7. novembril 2018 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 4 359 303,90 eurot. Kostja märkis nõudeavalduses, et PankrS § 99 lg-le 1 vastavalt soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmise koosolekut kostja nõuded tasaarveldada võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga; kostja nõuet tunnustati 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmisel 2 027 141,14 euro suuruse II järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Kaitsmiseta tunnustatuks tuli lugeda nõue summas 835 389,90 eurot;
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal oli õigus võlgniku maksuvõlg võlgniku tagastusnõuetega 1 582 019,18 euro ulatuses tasaarvestada. Ka hageja nõustus ringkonnakohtu istungil, et hiljemalt 19. detsembril 2019 sai tasaarvestus kehtivalt tehtud, sh et tasaarvestuse tegemine oli lubatav (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:18:42 ja 00:18:56).
12.1.VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on selgitanud, et ettemaksukontol asuvad maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu (RKTKm 18.06.2013, 3-3-1-28-13, p 13). Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKTKm 07.03.2007, 3-3-1-88-96, p 17).
12.2.Vaidlust ei ole selles, et võlgniku nõue kostja vastu seisnes tagastusnõuetes, mis olid esitatud 2017. a augusti kuni 2018. a juuni ning 2018. a septembri ja oktoobri käibemaksudeklaratsioonidega. Kostja tasaarvestamiseks kasutatud nõue koosnes võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks sissenõutavaks muutunud, s.o kohustuse täitmise tähtpäevaks tasumata maksukohustustest ja nendelt arvestatud intressist.
12.3.Kolleegium märgib, et tsiviilasjas nr 2-19-18842 leidis Riigikohus siinse asjaga sarnastel asjaoludel, et kostjal oli õigus tasaarvestada oma nõue ka võlgniku ettemaksukontole pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud käibemaksu tagastusnõuetega kokku 91 778,28 euro ulatuses. Riigikohus selgitas, et tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja (kostja) vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. Selline tõlgendus toetab ka PankrS § 99 eesmärki tunnustada pankrotimenetluse eelseid nõudeõigusi ja nende tasaarvestusi. Samuti tuleneb Riigikohtu hinnangul MKS § 33 lg-st 5, et tagastusnõue ei teki deklaratsiooni esitamisel, vaid enne seda, kuna maksukohustuslane deklaratsioonis või muus kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis üksnes teavitab maksuhaldurit tagastusnõudest. Kuna pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuded olid tekkinud pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel, oli võlgniku nõudeõigus kostja vastu seotud pankrotieelse perioodiga (RKTKo 26.10.2022, 2-1918842, p 15.1). Ka praeguses menetluses on kostja välja toonud, et pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tema ettemaksukontole kantud tagastusnõuded 91 778,28 euro ulatuses olid seotud pankroti väljakuulutamisele eelnenud aja tehingutega, millest hageja teavitas maksuhaldurit hilinenult esitatud septembri 2018. a ja oktoobri 2018. a
8 (18)
2-22-11075 käibemaksudeklaratsioonidega 27. novembril 2018 ja 29. detsembril 2018 (vt kostja 20. septembri 2023. a seisukoht, p 2.6). Kostja väiteid kinnitavad hageja esitatud käibemaksudeklaratsioonid, millest nähtuvalt puudutas septembri 2018. a deklaratsioon tehinguid, mis olid tehtud ajavahemikul juuli – september 2018 (II kd, tl 76), ja oktoobri 2018. a deklaratsioon tehinguid, mis olid tehtud ajavahemikul juuni 2018 kuni oktoober 2018 (viimase arve kuupäev 10. oktoober 2018) (II kd, tl 78).
12.4.Eelnevast järeldub, et PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes oli olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, kuna kostjal oli võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud maksunõue ning võlgnikul kostja vastu nõudeõigus, mis on seotud pankrotimenetluse eelse perioodiga. Arvestades, et kostja nõuet tunnustati võlgniku pankrotimenetluses 2 027 141,14 euro ulatuses, jäi tasaarvestuse summa (1 582 019,18 eurot) kostja kaitstud nõude piiresse.
13.Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on oma nõuded võlgniku vastu võlgniku maksuvõlaga 1 582 019,18 euro ulatuses kehtivalt tasaarvestanud, kuid vaidlus on selle üle, millal kostja tegi sellekohase nõuetele vastava tasaarvestusavalduse: hageja leiab, et kostja tegi nõuetekohase tasaarvestusavalduse 19. detsembri 2019. a otsuses (hagi vastuse lisa 15) (17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:20, 00:15:53; vt ka 24. augusti 2023. a seisukoht, p-d 26–28); kostja leiab (nõustudes maakohtuga), et ta tegi tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavalduses (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:24:15, 00:26:34; vt ka kostja 13. detsembri 2022. a seisukoht, p 3.1).
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja tegi 7. novembri 2018. a nõudeavalduses tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kehtivalt oma pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded võlgniku vastu 1 582 019,18 euro ulatuses võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga (tagastusnõuetega). Kolleegium muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et kostja tegi (mingis osas) tasaarvestuse oma 28. novembri 2018. a otsusega (maakohtu otsuse lk 7 viimane lõik, lk 8 esimene lõik), jättes sellekohased põhjendused otsusest välja. Otsuse muudes osades on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja tegi tasaarvestuse 7. novembri 2018. a nõudeavaldusega, kuid kolleegium täiendab sellekohaseid põhjendusi ja vastab apellatsioonkaebuse väidetele. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust (vt p 2.3) ei ole maakohus vaidlustatud otsuses leidnud, et kostja tegi tasaarvestusavalduse 1. augustil 2019. Kolleegiumile arusaadavalt viitas maakohus maksuhalduri 1. augusti 2019. a toimingule (võlgniku ettemaksukontolt ümberkannete tegemine) üksnes kui nõuete faktilisele tasaarvestamisele, omistamata sellele õiguslikku tähtsust.
14.1.Ringkonnakohus tuvastab, et kostja esitas 7. novembril 2018 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse (I kd, tl-d 79–80, koos lisadega kuni tl 210), milles tõi välja, et maksukohustuslaste registri andmetel on võlgnikul: -
võlgnevus 4 359 303,90 eurot, täpsustades võla suurust iga võlgnevuse liigi lõikes (kinnipeetud tulumaks, kogumispensionimakse, käibemaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, erijuhtude tulumaks, saastetasu välisõhk, intress), mis tuleneb
3.oktoobri 2017. a korraldusega nr 13-11/57908 (jõustunud), 9. novembri 2017. a korraldusega nr 13-11/69393 (jõustunud), 19. aprilli 2018. a korraldusega nr 1311/29091 (jõustunud) ja 6. novembri 2018. a korraldusega nr 13-11/70916 võlgnikku tasumisele kohustatud maksusummadeks;
9 (18)
2-22-11075 -
-
tasumata maksuhalduri 17. mai 2018. a intressinõudega nr 13-3/89417 (jõustunud) ja
6.novembri 2018. a intressinõudega nr 13-3/186415 maksusummadelt arvestatud intress; maksuvõlg 4. oktoobri 2018. a kontrollaktis nr 12.2-3/041375-66 toodud kohustustest summas 1 857 485,88 eurot ning nõuetelt arvestatud intressi võlg, mis 7. novembri 2018. a seisuga oli 590 214,89 eurot.
Kostja palus lugeda Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajaks 4 359 303,90 euro nõudes, lugedes nõude 835 389,90 euro osas (mis tuleneb maksuhalduri jõustunud korraldustest) kaitsmiseta tunnustatuks ja tunnustades maksuvõlga 3 523 914 eurot II järgu nõudena. Kostja tõi välja, et võlgniku ettemaksukontol on 1 490 240,90 eurot. Kostja avaldas, et „[t]uginedes pankrotiseaduse § 99 lg-le 1 soovib maksuhaldur võlgniku pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmise koosolekut Maksu- ja Tolliameti nõuded tasaarveldada Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotieelse perioodi ettemaksuga.“ Kostja täpsustas oma nõudeavaldust 20. novembril 2019 (II kd, tl-d 1–50) ja 4. märtsil 2019 (II kd tl-d 51–52). Pärast täpsustusi palus kostja tunnustada II järgus nõudeid kogusummas 4 284 830,99 eurot, sh lugeda nõude 835 389,90 euro ulatuses kaitsmiseta tunnustatuks. Võlgniku 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati kostja nõuet summas 2 027 141,14 eurot. Kostja nõudele esitati vastuväiteid 2 257 689,85 euro ulatuses, sh 13. novembri 2018. a maksuotsusega määratud maksusummade 1 857 698,85 euro ja maksuotsusega seotud intressi 400 000 euro osas (hagi vastuse lisa 12; II kd, tl 53).
14.2.Hageja märgib apellatsioonkaebuses ekslikult, et maakohtu hinnangul polnud poolte vahel vaidlust selles, et kostja esitas 7. novembri 2018. a nõudeavalduses tasaarvestusavalduse. Maakohus on vaidlustatud otsuses välja toonud, et pooled vaidlevad mh selle üle, millal tasaarvestus toimus. Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses hinnanud hageja väiteid selle kohta, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses ei sisaldunud tahteavaldust TsÜS § 68 mõttes.
14.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et PankrS § 99 lg 1 järgne tasaarvestusavaldus võib sisalduda ka nõudeavalduses, vaatamata sellele, et nõudeavalduse esitamise ajal ei ole veel teada, millises ulatuses võlausaldaja nõuet tunnustatakse. VÕS § 198 teise lause kohaselt on tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud tasaarvestusavaldus tühine. Siinsel juhul ei sõltunud kostja tahteavaldus tasaarvestuse tegemiseks mingite tingimuste täidetusest. Maakohus leidis õigesti, et tasaarvestusavalduse toime sõltuvust sellest, kas ja millises ulatuses võlausaldaja nõuet kaitsmisel tunnustatakse, ei saa pidada tingimuseks VÕS § 198 mõttes, mis tooks kaasa tasaarvestusavalduse tühisuse. Olemuselt sarnaneb selline pankrotimenetluses tehtav tasaarvestusavaldus kohtumenetluses esitatava menetlusliku tasaarvestusavaldusega, mida kohtupraktikast tulenevalt ei loeta tingimuslikuks. Samas saavutab tasaarvestusavaldus PankrS § 99 lg 1 järgi oma õigusliku toime ja toob kaasa VÕS § 197 lg-s 2 sätestatud tagajärjed pärast seda, kui (ja ulatuses, milles) võlausaldaja tasaarvestuseks kasutatud nõue saab kaitstud, s.o tunnustatud.
14.4.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldus vastab tahteavalduse tunnustele TsÜS § 68 mõttes ja sellest nähtub kostja soov teha tasaarvestus (TsÜS § 68 lg 2). TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu 10 (18)
2-22-11075 tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kolleegium on seisukohal, et hagejaga sarnane mõistlik isik (pankrotihaldur) pidi kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldust mõistma selliselt, et kostja avaldas seal tahet tasaarvestada PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud erikorras oma tunnustatavad nõuded võlgniku pankrotieelse perioodi tagastusnõuetega. Mõistlik pankrotihaldur ei mõistaks kostja avaldatut nii, nagu leiab hageja, s.o et kostja avaldas 7. novembri 2018. a nõudeavalduses, et ta soovib esitada tasaarvestusavalduse alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut. Kostjal ei olnud mingit vajadust ega loogilist põhjust piirduda 7. novembri 2018. a nõudeavalduses üksnes pankrotihalduri teavitamisega oma tulevikus tehtavast tasaarvestusavaldusest. Seejuures ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et tavaline praktika on see, et pärast nõuete kaitsmist eraldi tasaarvestamise avaldust ei tehta, vaid tasaarvestusavaldus tehakse kas nõudeavalduses või eraldi dokumendiga nõudeavalduse esitamise päeval (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:28:11). Ka maakohus oli 25. juuli 2023. a selgitavas kirjas välja toonud, et tavaline praktika pankrotimenetlustes on see, et eelkõige suuremad võlausaldajad esitavad koos nõudeavaldusega ka soovi see tasaarvestada.
14.5.Seejuures olid tasaarvestuses osalevad nõuded kostja tasaarvestusavalduses piisavalt määratletud. Selles olid selgelt välja toodud kostja nõuded võlgniku vastu, millega ta soovis tasaarvestada (e aktiivnõue), sh nii nõuete suurus kui ka nende tekkimise alus. Võlgniku nõudena, mida kostja tasaarvestada soovis (e passiivnõue), oli viidatud võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksule, millest mõistlik hagejaga sarnane pankrotihaldur pidi aru saama, et mõeldud on võlgniku pankrotieelse perioodi tagastusnõudeid, s.o ettemaksukontol asuvaid (või sinna kantavaid) rahalisi nõudeid riigi vastu. Seejuures ei piiranud kostja oma tasaarvestusavaldust üksnes 7. novembri 2018. a nõudeavalduse esitamise ajal võlgniku ettemaksukontol olevate tagastusnõuetega, vaid tasaarvestas oma nõude kogu võlgniku „pankrotieelse perioodi ettemaksuga“. Kolleegium nõustub kostjaga (vt nt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:28:38–00:30:00), et selliselt hõlmas tasaarvestus ka võlgniku ettemaksukontole pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõudeid (kokku 91 778,28 eurot), mis tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel. Tegemist ei olnud tulevikus tekkivate nõuetega, mida VÕS § 198 ei oleks võimaldanud tasaarvestada, kuna need nõuded olid tekkinud juba enne võlgniku pankroti väljakuulutamist (vt praeguse otsuse p 12.3). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tasaarvestuses osalev võlgniku nõue ei olnud piisavalt määratletud, kuna ettemaksukonto arvestuses sisalduvad erinevad nõuded, mis on tekkinud erineval ajal ja erinevatest tehingutest. Kuna kostja tegi tasaarvestuse kogu võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksu (tagastusnõuete) ulatuses, ei olnud tal vaja tasaarvestusavalduses eraldi välja tuua, millistest tehingutest võlgniku ettemaks ja tagastusnõuded on tekkinud. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et tasaarvestusavalduses passiivnõuete määratlemine liigitunnuste alusel on lubatud (vt VÕS I komm (2016), § 198, p 3.1.2).
14.6.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et käsitlus, mille kohaselt kostja tegi tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavalduses, on vastuolus Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18842. Nimetatud tsiviilasjas leidis Riigikohus, et võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega, s.o seal olevat pankrotivara käsutades (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 15.2). Samuti leidis Riigikohus, et tasaarvestusavalduse saab lugeda võlgniku suhtes esitatuks ka tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus, kui võlgnik on esitanud rahalise nõude kostja vastu ja kostja tugineb vastuväite esitamisel võlgniku nõudega tasaarvestamisele (vt samas). Samas ei ole Riigikohus selles asjas tuvastanud, et kostja ei olnud 1. augusti 2019. a seisuga esitanud nõuetekohast tasaarvestusavaldust, sh et tasaarvestusavaldus ei sisaldunud 11 (18)
2-22-11075
7.novembri 2018. a nõudeavalduses. Riigikohus ei saanudki seda tuvastada, kuna Riigikohus ei hinda kassatsioonkaebuse lahendamisel tõendeid ega tuvasta asjaolusid (TsMS § 688 lg-d 3–5).
14.7.Praeguse otsuse p-s 12.3 toodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja sai
7.novembri 2018. a nõudeavaldusega tasaarvestada oma nõude kogu võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga, isegi kui osa sellest (91 778,28 eurot) kanti võlgniku ettemaksukontole pärast pankroti väljakuulutamist ja nõudeavalduse esitamist. Seal viidatud Riigikohtu seisukohti arvestades on ekslik hageja seisukoht, et kostja sai nõudeavaldusega tasaarvestada oma nõuded maksimaalselt 1 490 240,90 euro ulatuses, kuna 91 778,28 euro ulatuses ei olnud võlgniku nõudeid selleks ajaks veel tekkinud.
15.Kuna kostja oli 7. novembril 2018 võlgniku maksuvõla 1 582 019,18 euro ulatuses kehtivalt tasaarvestanud võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga, olid võlgniku tagastusnõuded kostja vastu sellest kuupäevast VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud. Seega ei käsutanud kostja 1. augustil 2019 võlgniku pankrotivara ega käitunud võlgniku suhtes õigusvastaselt. Samal põhjusel ei saanud olla õigusvastane kostja keeldumine hagejale võlgniku ettemaksukontol olevate (või olnud) vahendite väljamaksmiseks 28. novembril 2018 ja 19. detsembril 2019. Seega jättis maakohus hageja hagi õigesti rahuldamata. II
16.Hageja leiab, et kostja tegi nõuetekohase tasaarvestusavalduse alles 19. detsembril 2019. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 2-19-18842 tehtud lahendi p-s 15.2, et kui maksuhaldur soovib maksuvõla tasaarvestada tagastusnõudega, võib PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusavalduseks lugeda ka maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Maakohtu menetluses tugines ka kostja alternatiivselt (kui kohus ei nõustu, et tasaarvestusavaldus tehti nõudeavalduses) sellele, et tasaarvestusavaldus tehti kostja 28. novembri 2018. a (II kd, tl-d 72–74) või 19. detsembri 2019. a (hagi vastuse lisa 15) keeldumisotsustega (vt nt kostja 13. detsembri 2022. a seisukoht, p 3.4).
17.Ringkonnakohus leiab, et kui 7. novembri 2018. a nõudeavaldust ei saaks lugeda nõuetekohaseks tasaarvestusavalduseks, ei saaks selleks lugeda ka kostja 28. novembri 2018. a otsust. Selles otsuses kostja viitas, et 7. novembri 2018. a nõudeavalduses tõi ta mh välja, et tuginedes PankrS § 99 lg-le 1 soovib ta pärast nõuete kaitsmise koosolekut kaitstud maksunõuded tasaarvestada võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga. Samuti märkis kostja, et tulenevalt MKS § 105 lg-test 3 ja 4 ning PankrS § 99 lg-st 1 on tal õigus tasaarvestada võlgniku ettemaksukontol olevad rahalised vahendid maksukohustustega pärast nõuete kaitsmise koosolekut, mistõttu kostja ei tagasta ettemaksukontol olevat raha pankrotipessa. Arvestades nõudeavalduses ja 28. novembri 2018. a otsuses kasutatud sõnastuste sarnasust, leiab kolleegium, et juhul kui leida, et 7. novembri 2018. a nõudeavaldus ei sisaldanud kehtivat tasaarvestusavaldust, ei sisaldanud seda ka kostja 28. novembri 2018. a otsus.
18.Oma 19. detsembri 2019. a otsusega jättis kostja rahuldamata hageja 19. novembri 2019. a taotluse võlgniku ettemaksukontol olnud rahaliste vahendite 1 582 019,18 euro kandmiseks hageja arvelduskontole. Kostja põhjendas otsust sellega, et tal oli õigus võlgniku ettemaksukontol olnud rahaliste vahenditega tasaarvestada võlgniku maksukohustused, mis said kaitstud nõuete kaitsmise koosolekul (otsuse p-d 3.1 ja 3.2), ja kostja on tasaarvestanud ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite arvel nõuete kaitsmise koosolekul kaitstud 12 (18)
2-22-11075 maksukohustused kogusummas 1 582 019,18 eurot (vt otsuse p 3.2.3). Seega tugines kostja 1 582 019,18 euro hageja arvelduskontole kandmisest keeldumise põhjusena sellele, et ta oli enda nõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestanud. Samuti on otsuses välja toodud, millised nõuded on tasaarvestatud. Eelnevat saab käsitada PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusavaldusena, millega on menetluses nõustunud ka hageja (vt nt hageja 24. augusti 2023. a seisukoht, p 28). Seega isegi kui leida, et kostja ei olnud teinud nõuetekohast tasaarvestusavaldust juba 7. novembri 2018. a nõudeavalduses või oli selle 7. novembril 2018 teinud üksnes osaliselt, s.o sel hetkel võlgniku ettemaksukontol olnud 1 490 240,90 euro ulatuses, oli nõuetekohane tasaarvestusavaldus kogu võlgniku tagastusnõude, s.o 1 582 019,18 euro ulatuses tehtud hiljemalt 19. detsembril 2019.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui leida, et kostja tegi nõuetekohase ja kehtiva tasaarvestuse kas tervikuna või osaliselt (91 778,28 euro ulatuses) alles 19. detsembril 2019, ei oleks hagejal ühelgi õiguslikul alusel kostja vastu hagis esitatud nõudeid. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
20.Hageja on menetluses oma nõude õigusliku alusena tuginenud erinevatele normidele: -
-
-
intressi nõue MKS § 116 lg 2 alusel (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:48:47); maakohtus tugines hageja intressinõude alusena ka MKS § 116 lgle 1 (vt nt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 2.2); alusetu rikastumise nõue RVastS § 23 alusel koosmõjus VÕS §-ga 1037 (vt samas, ajamärgid 01:21:01–01:23:59); kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi, kusjuures kahju saaks sisustada MKS §-s 116 sätestatud intressimäära kaudu, s.o 0,06% summast päevas (vt
17.oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:55:37, 00:56:40), või VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäära kaudu, s.o 8% aastas (vt samas, ajamärgid 01:08:32, 01:12:06); maakohtus viitas hageja kahju hüvitamise nõude alusena ka RVastS § 2 lg 1 p-le 5 ja §-le 7 (vt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 53); viivisenõue VÕS § 113 järgi (vt ka samas, ajamärk 01:14:08).
21.Kolleegium märgib, et ehkki hageja on tuginenud osaliselt ka avalik-õiguslikele nõude alustele (MKS §-d 116 ja 117, RVastS), saab ringkonnakohus lahendada apellatsioonkaebuse ka nende nõuete osas. TsMS § 631 lg 3 esimese lause kohaselt ei või apellatsioonkaebuses tugineda mh väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus. Seega ei ole ringkonnakohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud üksnes eraõiguslike normide kohaldamisega, sõltumata sellest, kas asi lahendati esimeses astmes õiges kohtus.
22.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja ei saa tugineda intressi nõudmisel MKS sätetele. Hageja tuginemist MKS §-le 116 ei välista asjaolu, et siinsel juhul tuleb kostja tasaarvestuse lubatavust hinnata PankrS § 99 alusel, mitte MKS § 105 lg 3 järgi. Samas ei tulene hagejale siinsel juhul MKS § 116 lg-st 1 ega lg-st 2 õigust nõuda kostjalt MKS § 117 lg-s 1 sätestatud määras intressi.
22.1.Hageja intressinõude välistab juba see, et kostja on oma nõuded hageja tagastusnõuetega, millelt hageja intressi nõuab, kehtivalt tasaarvestanud, tehes seda hiljemalt
19.detsembril 2019. VÕS § 197 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuna tasaarvestuse toimumise korral lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise
13 (18)
2-22-11075 hetkest, lõpeb sama ajahetke seisuga ka intressi- ja viivisearvestus. Intresse, mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa (vt VÕS I komm (2016), § 197, p 4.4.b). Siinsel juhul oli tasaarvestusolukord olemas hiljemalt võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, s.o 22. oktoobril 2018 (vt praeguse otsuse p-d 12–12.4). Seega, isegi kui kostja oleks teinud kehtiva tasaarvestusavalduse alles 19. detsembril 2019, nagu leiab hageja, oleks tasaarvestuse tulemusena võlgniku tagastusnõuded lõppenud juba hiljemalt 22. oktoobrist 2018. Järelikult ei oleks hagejal VÕS § 197 lg 2 järgi õigust nõuda kostjalt intressi ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest.
22.2.Lisaks ei ole siinsel juhul tegemist MKS § 116 lg-s 1 ega lg-s 2 sätestatud olukorraga.
22.2.1.Hageja käsitab intressinõude tekkimise aluseks oleva asjaoluna seda, et kostja 1. augustil 2019 käsutas ilma õigusliku aluseta võlgniku ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid ja pole neid tagastanud (vt nt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 27).
22.2.2.MKS § 116 lg 2 sätestab, et kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet (§ 33) seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS § 33 näeb ette maksumaksja õiguse saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse. MKS § 117 lg 1 järgi on MKS §-st 116 sätestatud intressi määr 0,06% päevas.
22.2.3.Riigikohus on MKS § 116 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et selles sätestatud intressi arvestamise eesmärk on hüvitada isikule tagastusnõude menetlemisel viivitusest tekkida võiv rahaline kahju. Seejuures tuleb eristada tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid. Tagastusnõude tuvastamisel kontrollib maksuhaldur enammakse olemasolu ja õigsust. Kui tagastusnõuet välistavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb maksuhalduril tagastusnõue aktsepteerida. Aktsepteerimisega tunnistab maksuhaldur tagastusnõude olemasolu. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Seega, kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude täitmise taotlust, täidetakse aktsepteeritud e tuvastatud tagastusnõue selle kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Kui maksukohustuslane soovib, et tagastusnõue täidetaks muul viisil kui maksukohustuslase ettemaksukontole kandmisega, saab ta maksuhaldurile esitada tagastusnõude täitmise taotluse. Tagastusnõude täitmise taotlus tuleb maksuhaldurile esitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendis koos maksukohustuslase pangakonto andmetega (MKS § 106 lg 1). Kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude täitmise taotlust, lõpeb tagastusnõude menetlemine päeval, mil maksuhaldur täidab tagastusnõude enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Sel juhul on tagastusnõude ettemaksukontole kandmise päev selleks päevaks, mil MKS § 116 lg 2 mõttes toimub enammakse tagastamine ja lõpeb maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt maksukohustuslasele intressi. Riigikohus ei nõustunud seisukohaga, mille kohaselt MKS § 116 lg 2 kontekstis on intresside maksmise kohustuse lõppemisel määravaks see hetk, millal maksukohustuslasel tekkis võimalus enammakse tagastamisest laekunud raha reaalselt kasutada, kuna MKS § 116 lg 2 sellist eeldust intressi maksmise kohustuse lõppemiseks ei sea (RKTKo 24.11.2016, 3-3-1-35-16, p-d 15–17 ja seal viidatud kohtupraktika).
22.2.4.Siinsel juhul oli maksuhaldur tagastusnõuded võlgniku ettemaksukontole kandnud järgmiselt: 1 490 240,90 eurot hiljemalt pankroti väljakuulutamise päevaks, s.o 22. oktoober 14 (18)
2-22-11075 2018; 89 492,03 eurot 28. detsembril 2018 ja 2286,25 eurot 4. jaanuaril 2019. Ka kostja esitatud maksukohustuslaste registri väljavõttest võlgniku ettemaksukonto kohta (hagi vastuse lisa 7; II kd, tl 77) nähtub, et kõik kostja poolt tasaarvestatud tagastusnõuded olid võlgniku ettemaksukontole kantud ajavahemikus 22. detsember 2017 kuni 4. jaanuar 2019. Hageja ei ole väitnud, et võlgnik või hageja (võlgniku pankrotihaldurina) oleks maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendis taotlenud, et ettemaksukontole kandmise asemel kantaks võlgniku tagastusnõue tema või hageja pangakontole. Seega lõppes vaidlusaluste tagastusnõuete menetlemine päeval, mil need kanti võlgniku ettemaksukontole, ja samal päeval lõppes ka maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt maksukohustuslasele MKS § 116 lg 2 alusel intressi. Eelnevat arvestades ei saa hagejal olla kostja vastu MKS § 116 lg 2 alusel intressinõuet ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest. Kolleegium lisab, et ehkki hageja esitas 9. novembril 2018 ja 19. novembril 2019 ka taotlused ettemaksukontol olevate (või olnud) rahaliste vahendite kandmiseks hageja arvelduskontole, tegi kostja nende taotluste kohta vastavalt 28. novembril 2018 ja 19. detsembril 2019 otsused, millega jättis taotlused rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud otsused on jõustunud. Seega ei ole alust kostjale ette heita ka nende taotluste menetlemisega viivitamist, mis võiks anda alust nõuda MKS § 116 lg 2 alusel intressi.
22.2.5.MKS § 116 lg 1 kohaselt, kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi. Intressi arvestatakse alates tasaarvestamise või tasumise päevast kuni tasumise aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise päevani. Intressi ei arvestata juhul, kui maksuhaldur andis haldusakti maksukohustuslase deklareeritud andmete alusel.
22.2.6.Riigikohus on selgitanud, et MKS § 116 lg 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis maksukohustuslasele võib tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt kohustas isikut tasuma suurema maksusumma, kui see oli ette nähtud maksuseaduses. Riigikohus leidis, et MKS § 116 lg 1 kohaldub ka juhul, kui maksuhaldur on tasaarvestanud tagastusnõuetega maksuotsusest tulenevad nõuded, kuid tasaarvestuse aluseks olnud maksuotsus hiljem tühistati. Kohus märkis, et sellega langes ära MKS § 105 lg-st 4 tulenev õiguslik alus tasaarvestuste tegemiseks, mistõttu tagastusnõuded tasaarvestati ilma õigusliku aluseta. Riigikohtu hinnangul ei ole õigusliku aluseta tehtud tasaarvestuse puhul maksukohustuslasele intressi arvestamine vastuolus MKS § 116 eesmärgiga ega anna maksukohustuslasele alusetut likviidsuseelist (vt RKHKo 27.03.2018, 3-16-84, p-d 15 ja 16).
22.2.7.Eelnevast nähtub, et MKS § 116 lg 1 kohaldub juhul, kui maksuhaldur teeb MKS § 105 lg 4 järgi õigustamatu tasaarvestuse. Siinsel juhul ei olnud tegemist MKS § 105 järgse tasaarvestusega. Lisaks ei olnud tegemist olukorraga, kus maksuhalduri haldusakt oleks kohustanud võlgnikku tasuma suurema maksusumma kui maksuseaduses ette nähtud; samuti ei tasaarvestanud kostja võlgniku tagastusnõudeid mingist sellisest maksuotsusest tulenevate nõuetega, mis oleks tagantjärgi tühistatud. Õige ei ole hageja hagiavalduses väidetu, et kostja tasaarvestas võlgniku tagastusnõuded 13. novembri 2018. a maksuotsusega nr 12.2-3/04137567 võlgnikule määratud maksukohustusega 1 857 698,95 eurot, mis haldusasjas nr 3-19-1592 osaliselt tühistati. Kostja ei ole 7. novembri 2018. a nõudeavalduses avaldanud, et ta tasaarvestab võlgniku tagastusnõuded just 13. novembri 2018. a maksuotsusest tuleneva maksukohustusega. Kostja tasaarvestas oma nõuded 1 582 019,18 euro ulatuses osas, milles tema nõudeid võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati. Võlgniku 15 (18)
2-22-11075 pankrotimenetluse 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (hagi vastuse lisa 12) nähtub, et kostja 13. novembri 2018. a maksuotsusega määratud maksunõuet koosolekul ei tunnustatud. Seega ei osalenud see nõue tasaarvestamisel.
23.Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid RVastS ega VÕS alusel.
23.1.Hageja tugineb oma nõude alusena RVastS §-le 23 koosmõjus VÕS-i alusetu rikastumise sätetega, eelkõige VÕS § 1037 (maakohtus ka § 1028 ja § 1035 lg 3, vt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p-d 40 ja 41).
23.2.RVastS § 22 lg 1 sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et kui sama seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. RVastS § 23 p 1 kohaselt võib isik nõuda lisaks § 22 lg-s 2 sätestatule avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.
23.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja käitus nõudeid tasaarvestades ja võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõudeid 1. augustil 2019 muudele kontodele kandes hageja võlausaldajana, mitte maksuhaldurina (s.o riigi esindajana), mistõttu hagejal ei saa olla kostja vastu nõudeid riigivastutuse seaduse alusel. Maakohus märkis põhjendatult, et kostja oli pärast pankroti väljakuulutamist samasuguses õiguslikus olukorras, nagu oleks olnud mõni teine võlausaldaja, kelle valduses või kasutuses on võlgniku vara ja kes kasutab seda oma nõude täitmiseks.
23.4.Hageja nõuded kostja vastu VÕS § 1037 alusel välistab see, et kostja ei ole võlgniku omandit ega õigust rikkunud. Isegi kui leida, et kostja ei olnud 1. augustiks 2019 veel kehtivat tasaarvestusavaldust teinud (vaid tegi selle 19. detsembril 2019), oli kostjal juba siis õigus ja soov oma maksunõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestada. Selles olukorras ei olnud kostjal kohustust võlgniku ettemaksukontol olevaid summasid võlgnikule välja maksta, vaid ta võis VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest võlgniku ees, kuni võlgnik on rahuldanud kostja nõuded võlgniku vastu. Kostja oli 28. novembri 2018. a maksuotsuses selgitanud, et ta jätab hageja taotluse võlgniku ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite kandmiseks hageja arvelduskontole rahuldamata põhjusel, et tal on pärast nõuete kaitsmise koosolekut õigus tasaarvestada ettemaksukontol olevad vahendid võlgniku maksukohustustega. Kui pankrotivõlausaldaja teostab oma õigust keelduda oma kohustuste täitmisest võlgniku ees seni, kuni tal tekib võimalus need kohustused oma nõuetega PankrS § 99 lg 1 järgi tasaarvestada, ei saa tema käitumist lugeda võlgniku omandi või õiguse rikkumiseks VÕS § 1037 lg 1 tähenduses.
23.5.Hagejal ei ole nõudeid ka VÕS § 1028 ja § 1035 lg 3 alusel. Hageja ei ole tuginenud oma alusetu rikastumise nõude alusena sellele, et ta oleks teinud kostjale mingi soorituse VÕS § 1028 lg 1 mõttes, tahtes kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p 11.1). VÕS § 1035 16 (18)
2-22-11075 lg 3 käib aga konkreetselt VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 sätestatud olukordade kohta, mida siinsel juhul ei esine. Seejuures eeldab ka nende sätete kohaldamine VÕS § 1028 lg 1 järgse soorituse tuvastamist.
24.Hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet RVastS ega VÕS alusel.
24.1.MKS § 16 kohaselt hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt RVastS-is sätestatule. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3 (haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue), 4 (toimingu lõpetamise nõue) ja 6 (haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on selgitanud, et haldusorgani vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada kaebaja õiguste rikkumine ja haldusorgani õigusvastane tegevus, samuti põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo 26.04.2012, 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika).
24.2.Nagu kolleegium eespool leidis, välistab siinsel juhul RVastS sätetele tuginemise see, et kostja ei käitunud nõudeid tasaarvestades ja võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõudeid
1.augustil 2019 muudele kontodele kandes maksuhaldurina, vaid tavalise võlausaldajana, kelle valduses oli võlgniku vara. Seega ei leidnud kostjale etteheidetav käitumine aset avalikõiguslikus suhtes (vt praeguse otsuse p 23.3). Lisaks ei olnud kostja tegevus (s.o ettemaksukontol olnud tagastusnõuete võlgnikule välja maksmata jätmine) õigusvastane, kuna kostjal oli õigus oma maksunõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestada ja ta võis VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest võlgniku ees kuni tasaarvestuse tegemiseni (vt praeguse otsuse p 23.4).
24.3.Ka hageja nõuded VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välistab siinsel juhul asjaolu, et puudub kostja õigusvastane tegu. Lisaks märgib kolleegium, et hageja nõuab võlgnikule tekkinud kahjuna sisuliselt saamata jäänud tulu hüvitamist, mis tulenes sellest, et võlgnik ei saanud teatud ajavahemikul (1. augustist 2019 kuni 19. detsembrini 2019) oma ettemaksukontol olnud vahendeid kasutada. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Siinsel juhul ei ole hageja välja toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et võlgnik oleks ajavahemikul 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019, mil kostja hageja väitel võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõuete täitmisest põhjendamatult keeldus, selle raha kasutamisest tõenäoliselt mingit tulu saanud. Kolleegiumi hinnangul oleks mis tahes tulu saamine olnud ebatõenäoline, arvestades, et käimas oli võlgniku pankrotimenetlus.
25.Hagejal ei ole kostja vastu ka viivisenõuet VÕS § 113 järgi tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest. VÕS § 197 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Siinsel juhul oli tasaarvestusolukord olemas hiljemalt võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, s.o 22. oktoobril 2018 (vt praeguse otsuse p-d 12–12.4). Seega, isegi kui kostja oleks teinud kehtiva tasaarvestusavalduse alles 19. detsembril 2019, nagu leiab hageja, oleks tasaarvestuse tulemusena võlgniku tagastusnõuded lõppenud juba hiljemalt 22. oktoobrist 2018. Seega puudus ajavahemikul 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 rahaline kohustus, millega seoses viivist arvestada (vt ka VÕS I komm 17 (18)
2-22-11075 (2016), § 197, p 4.4.b). Järelikult ei saa hagejal olla selle ajavahemiku eest kostja vastu viivisenõuet.
26.Eelnevat arvestades jättis maakohus kokkuvõttes hagi õigesti rahuldamata. Menetluskulude jaotus
27.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas.
28.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
29.Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
30.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
18 (18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.