Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 06.07.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-1712
Kohtuasi
East-West Partnership OÜ kaebus Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi (Põlts) 20.01.2026 otsusele täiteasjas nr 025/2025/2754
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.02.2026 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Kohtutäituri Kaire Põltsi 25.02.2026 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (võlgnik) East-West Partnership (registrikood 11530014), seaduslik esindaja KK
OÜ
Puudutatud isik I Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts Puudutatud isik II (sissenõudja) Eesti Vabariik (Politseija Piirivalveameti kaudu, registrikood 70008747), lepinguline esindaja Agne Niido Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.02.2026 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.East-West Partnership OÜ (avaldaja, võlgnik) esitas 22.01.2026 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi (puudutatud isik I, kohtutäitur) 20.01.2026 otsusele täiteasjas nr 025/2025/2754.
2.Kaebuse kohaselt on täitemenetluses täidetavaks täitedokumendiks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 22.09.2025 otsus nr 2230,25,219440/1, millega määrati võlgnikule hoiatustrahv 21 eurot. Võlgniku juhatuse liige tasus trahvi 07.10.2025 võlgniku eest enne maksetähtaja lõppemist. Sellele vaatamata esitas Eesti Vabariik (PPA kaudu, sissenõudja) 20.11.2025 täitmisavalduse. Kohtutäitur algatas täitemenetluse 11.12.2025, täitmisteade toimetati võlgnikule elektrooniliselt kätte 12.12.2025. Sissenõudja teatas 16.12.2025 kohtutäiturile, et nõue on täidetud. Kohtutäitur on asunud ekslikult seisukohale, et nõue täideti 16.12.2025. Nõue täideti 07.10.2025, kui raha laekus Rahandusministeeriumi kontole. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et ülekande selgitus ja viitenumber olid valed. Kohtutäitur jättis 20.01.2026 otsusega võlgniku 16.12.2025 kaebuse kohtutäituri tegevusele rahuldamata. Kaebus puudutab üksnes kohtutäituri tasu 18,60 eurot. Puudutatud isikute seisukohad
3.Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda.
3.1.Võlgnik esitas 15.12.2025 kohtutäiturile 07.10.2025 dateeringuga maksekorralduse, mille kohaselt tasus KK Rahandusministeeriumi arveldusarvele 21 eurot, viitenumbriga 10221253249978 ja makse selgitusega „Trahviteade nr 223025219430, 21.09.2025“. Täitedokumendi kohaselt oli võlgnikule määratud hoiatustrahv 21 eurot, mis kuulus tasumisele makse selgitusega „Trahviteade nr 223025219440, 22.09.2025“ ja viitenumbriga 10221253249979. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 542 sätestab andmed, mis tuleb trahviteates märkida. Trahviteatele lisatakse maksekorraldus koos pangakonto numbri ja viitenumbriga (VTMS § 542 lg 3). Kohustuse õiguspärase täitmise kohustus lasub võlgnikul, kuna mittekohase täitmisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed võlgnikule. Avaldaja esitatud maksekorralduse alusel võis kohtutäitur eeldada, et makse teostamine ei ole toimunud täitmisele esitatud täitedokumendi täitmiseks, kuna selles toodud trahviteate number, kuupäev ja viitenumber erinesid täitedokumendiks olevas trahviteates sätestatud kohustuslikest makse tasumise andmetest. Sellest tulenevalt polnud kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt võimalik tuvastada täitedokumendi täitmise nõuetele vastavust.
3.2.Kohtutäitur tegi 15.12.2025, pärast maksekorralduse saabumist, päringu sissenõudjale. Sissenõudja vastas 16.12.2025, et trahviteade on laekunud, kuid maksedokumendile olid valesti märgitud nii viite- kui ka trahviteatenumber, sh ei märgitud, kelle eest tasuti. Seetõttu ei olnud seda laekumist trahviteatega varem võimalik seostada ning sissenõudja luges nõude täidetuks 16.12.2025 seisuga.
3.3.Võttes arvesse, et kohustuse õiguspärase täitmise kohustus lasus võlgnikul, siis on sissenõudja teinud kõik enda poolt võimaliku ja täitnud hoolsuskohustust täidetud nõude välja selgitamiseks. Sissenõudja saatis 10.10.2025 päringu maksjale KK e-posti aadressile XXX, milles paluti täpsustada, millise trahviteate eest tasuda sooviti, kuid tagasisidet sissenõudja ei saanud. Samuti saatis sissenõudja võlgnikule 18.11.2025 kell 01.20 meeldetuletusteavituse äriühingu registrijärgsele e-posti aadressile YYY. See oleks pidanud tekitama võlgnikul
2-26-1712 küsimuse, miks selline teavitus saadeti, kui võlgniku teadmise kohaselt oli trahviteade tasutud. Võlgnik ei saa enda passiivsust ette heita ei sissenõudjale ega ka kohtutäiturile.
3.4.Sissenõudja poolt sundtäitmisele esitatud trahviteade vastas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-s 9 sätestatud täitedokumendi tunnustele. Seega oli kohtutäitur kohustatud täitemenetluse algatama. Avaldaja kaebusega algatatud õigusvaidlus puudutab trahviteatejärgse makse nõuetekohast täitmist selle materiaalõiguslikus mõttes. Kohtutäitur leidis, et tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega nõude täitmise kohasuse üle, mille õiguslik lahendamine ei kuulu kohtutäituri pädevusse. Võlgnikul on soovi korral võimalik esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
4.Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata. Sissenõudja nõustus kohtutäituri 20.01.2026 otsusega ja selle põhjendustega. Edastatud trahviteatega tähelepanelikul tutvumisel oleks avaldaja saanud täitemenetluse alustamise ära hoida, kui vaidlusalusele maksekorraldusele oleksid märgitud õiged andmed või, kui avaldaja oleks enne maksetähtaja lõppu makseandmeid täpsustanud. Makset teostanud isik ja trahviteate adressaat olid erinevad isikud, mistõttu ei olnud maksedokumendist aru saada, mille eest makse tasutakse. Ebaõiged on avaldaja väited selle kohta, et sissenõudja ei ole maksetähtaja saabumisest teda teavitanud. Pärast makse laekumist saadeti maksjale KK e-mail aadressile XXX, milles paluti täpsustada, millise trahviteate eest tasuda sooviti, kuid tagasisidet ei saadud. Kuna trahviteadet ei olnud täidetud, saadeti avaldajale 18.11.2025 meeldetuletusteavitus meiliaadressile YYY trahvinõude maksetähtaja lähenemisest. Trahviteate sundtäitmisele saatmisel ei olnud sissenõudjal põhjust kahelda selles, et trahvinõue on täitmata. Kuna võlgnik päringule ei vastanud, ei saanud sissenõudja mingilgi viisil trahviteate täitmisest enne täitemenetluse algust teada. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 09.02.2026 määrusega kaebuse, tühistas kohtutäituri 20.01.2026 otsuse täiteasjas nr 025/2025/2754 osaliselt ning kohustas kohtutäiturit võlgniku 16.12.2025 kaebuse uuesti läbi vaatama osas, milles võlgnikku kohustati tasuma täitemenetluse alustamise tasu. Maakohus jättis võlgniku menetluskulud kohtutäituri kanda ning kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud nende endi kanda. Maakohus mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja 15 eurot menetluskulu.
6.Maakohtu hinnangul seisnes vaidlus selles, kas täitedokumendist tulenev nõue täideti 07.10.2025 või 16.12.2025. Maakohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et seda küsimust saab lahendada üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames. KTS § 41 kohaselt on tegemist asjaoluga, mida tuleb hinnata ka kohtutäituri tasu määramisel, ning kohtutäitur oli sellele vaidlustatud otsuses ka sisuliselt hinnangu andnud. Vaidlust ei olnud selles, et 07.10.2025 laekus makse Rahandusministeeriumi trahviteates märgitud arvelduskontole EE932200221023778606. Sissenõudja selgituste kohaselt saatis ta pärast makse laekumist 10.10.2025 maksjale päringu, et tuvastada, millise trahvi tasumiseks makse tehti. Seega pidi makse olema laekunud hiljemalt 10.10.2025, s.o enne 22.09.2025 kätte toimetatud trahviteates märgitud 30-päevase tasumistähtaja möödumist. Maakohus leidis, et asjaolu, et kohustuse täitis võlgniku eest kolmas isik, ei mõjuta kohustuse täitmise aega. VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib kohustuse täita ka kolmas isik ning sellisel juhul vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Samuti ei seo seadus kohustuse täidetuks lugemist täitmisest teatamisega. Kuigi VTMS § 542 lg 3 kohaselt märgitakse trahviteatele viitenumber,
2-26-1712 ei sõltu VTMS § 544 lg 1 teise lause järgi trahvi tasutuks lugemine viitenumbri või makse selgituse märkimisest. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et täitedokumendist tulenev nõue oli nõuetekohaselt täidetud hiljemalt 10.10.2025. Kuna täitmisavaldus esitati alles 09.12.2025, tuli täitekulud jaotada KTS § 41 lg 1 esimese lause alusel.
7.Kaebuse rahuldamise tõttu jättis maakohus võlgniku menetluskulud kohtutäituri kanda. Sissenõudja menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda, kuna sissenõudja vaidles kaebusele edutult vastu. Kohtutäituri menetluskulud jäid samuti tema enda kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause ja lg 10). Maakohus mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja 15 eurot, mis vastab kaebuse esitamisel tasutud riigilõivule. Määruskaebus
5.Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega jäeti menetluskulud kohtutäituri kanda, ning teha selles osas uus määrus, millega jätta võlgniku ja kohtutäituri menetluskulud sissenõudja kanda.
6.Määruskaebuse kohaselt puudutab võlgniku kaebus materiaalõiguslikku vaidlust võlgniku ja sissenõudja vahel täitedokumendist tuleneva nõude täitmise üle. Kohtutäitur oli täitemenetluse alustamise ajal kohustatud täitemenetluse algatama, kuna selleks olid seaduses sätestatud eeldused täidetud. Kui maakohus leidis, et nõue oli täidetud enne täitemenetluse alustamist ning seda küsimust oli võimalik lahendada käesolevas menetluses, ei ole kohtutäituri hinnangul põhjendatud jätta menetluskulusid tema kanda. Selline lahendus on vastuolus TsMS § 172 lg-st 1 tuleneva õigluse põhimõttega. Asjaolu, et menetluse käigus tuvastati nõude täitmine enne täitmisavalduse esitamist, ei anna alust panna menetluskulusid kohtutäituri kanda. Ka ei tulene kohtutäituri hinnangul Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-108-12, et sellises olukorras tuleks võlgniku menetluskulud jätta kohtutäituri kanda. Kuna maakohus lahendas sisuliselt võlgniku ja sissenõudja vahelise vaidluse ning leidis, et sissenõudja esitas täitmisavalduse pärast nõude täitmist, tuleb kohtutäituri arvates nii võlgniku kui ka kohtutäituri menetluskulud jätta sissenõudja kanda. Menetlusosaliste seisukohad
5.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kaebus rahuldati ning kohtutäituri otsus tühistati osaliselt, siis on menetluskulude jätmine kohtutäituri kanda kooskõlas menetluse tulemusega. Käesolevas menetluses kontrollis maakohus TMS § 217 alusel kohtutäituri otsuse õiguspärasust, mitte ei lahendanud materiaalõiguslikku vaidlust võlgniku ja sissenõudja vahel. Asjaolu, et kohtutäitur püüab käsitada vaidlust materiaalõiguslikuna, ei muuda menetluse olemust.
6.Sissenõudja on seisukohal, et menetluskulude sissenõudja kanda jätmine ei ole põhjendatud. Sissenõudjal on pädevus suunata trahviotsus kohtutäiturile sundtäitmiseks, kui isik ei ole vabatahtlikult seaduses määratud tähtaja jooksul trahvi tasunud. Sissenõudjal ei ole õiguslikku pädevust ega võimalust kohtutäiturit tema otsustuste tegemisel suunata ega mõjutada. Menetluse edasine käik
2-26-1712
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määrus muutmata.
9.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes edasi kaevatud osas (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). Kohtutäitur vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse ja temalt väljamõistmise osas. Seetõttu on maakohtu määrus jõustunud osas, milles maakohus tühistas kohtutäituri 20.01.2026 otsuse täiteasjas nr 025/2025/2754 osaliselt ning kohustas kohtutäiturit võlgniku 16.12.2025 kaebuse uuesti läbi vaatama osas, milles võlgnikku kohustati tasuma täitemenetluse alustamise tasu (TsMS § 659 ja § 456 lg 4 teine lause).
10.Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel võlgniku menetluskulud seoses kaebuse rahuldamisega kohtutäituri kanda ning kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud nende endi kanda. Seejuures märkis maakohus, et sissenõudja vaidles kaebusele edutult vastu. Kohtutäituri hinnangul eksis maakohus menetluskulude jaotamisel, sest võlgniku kaebuses tõstatatud küsimus puudutas materiaalõiguslikku vaidlust võlgniku ja sissenõudja vahel, mis tulnuks lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kohtutäitur leiab, et olukorras, kus maakohus tuvastas, et sissenõudja esitas täitmisavalduse pärast nõude täitmist, tulnuks võlgniku ja kohtutäituri menetluskulud jätta sissenõudja kanda.
11.Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole eksinud TsMS § 172 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (RKTKm 12.05.2021, 2-19-15916, p 16). Ühtlasi sätestab TsMS § 172 lg 10, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.
12.Käesolevas asjas rahuldas maakohus võlgniku kaebuse ning tühistas osaliselt kohtutäituri otsuse, mistõttu tehti lahend selles osas kohtutäituri kahjuks. Asjaolu, et kohtutäitur leiab, et vaidlus oleks tulnud lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis või et täitedokumendist tulenev nõue oli täidetud juba enne täitemenetluse alustamist, puudutab maakohtu sisulist lahendit, mis ei ole käesolevas määruskaebemenetluses vaidluse ese (vt käesoleva määruse p 9). Seetõttu ei anna need asjaolud alust muuta maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas, kuid ringkonnakohus märgib, et siinses asjas ei seisnenud vaidlus täitemenetluse alustamise eelduste olemasolus, vaid KTS § 41 kohaldamises olukorras, kus hiljem tuvastati, et täitedokumendist tulenev nõue oli täidetud juba enne täitmisavalduse esitamist. Seega leidis maakohus õigesti, et nõude täitmise aja tuvastamine kuulus kohtutäituri tasu üle peetava vaidluse esemesse.
2-26-1712 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda. Võlgnik kinnitas, et tal ei ole määruskaebemenetlusega seoses menetluskulusid tekkinud. Sissenõudja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. Seega hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.