B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi Q.T vastu põhivõla 1599 euro 62 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks
Tsiviilasja hind
2408 eurot 95 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja: Q.T (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Q.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 634 eurot.
3.Mõista Q.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (634 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ põhinõue 965 euro 62 sendi ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue (253 eurot 01 senti), sissenõutavaks muutunud viivise nõue (521 eurot 32 senti) ja sissenõudmiskulude nõue (35 eurot).
6.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) esitas 30. oktoobril 2025 Tartu Maakohtule Q.T (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1599 eurot 62 senti, intressi 253 eurot 01 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 521 eurot 32 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (esialgne võlausaldaja) ja kostja 8. mail 2021 krediidilepingu, mille kohaselt võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale limiiti kuni 2000 eurot. Kostja on kasutanud limiiti kokku summas 2729 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid 1695 eurot. Kostja jättis tasumata aprilli, mai ja juuni 2022 osamaksed. Esialgne võlausaldaja edastas kostjale 7. augustil 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, lõppes leping 27. septembril 2022 (hagis ekslikult märgitud 2024). Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude hagejale.
3.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
6.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 8. mail 2021 sõlmitud krediidilepingust (eritingimused dtl 17 – 18, üldtingimused dtl 19 – 26, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 27 – 30). Kohtule on esitatud ka maksekorraldused väljamakstud krediidi kohta (dtl 31 – 39). Kostja pidi laenu tagastama esialgse võlausaldaja esitatud arvete alusel.
7.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult
vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
8.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 60,27%. Lepingu sõlmimise ajal (8. mai 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
10.Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitanud hagi p-des 2.9 – 2.22. Kohus selgitas 25. veebruari 2026 puuduste kõrvaldamise kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Eelnevat arvestades palus kohus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitas, et kui esialgne võlausaldaja on kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud, siis tuleb kohtule pangakonto väljavõtted ka esitada.
11.Hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis märkinud, et esialgne võlausaldaja on esitanud ammendavad selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta hagi pdes 2.9 – 2.22.
12.Kohus saab hageja 25. veebruari 2026 menetlusdokumendist aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja on kohtule esitanud kostja laenutaotluse (dtl 16) ja maksehäireregistri väljavõtte (dtl 54), samuti tugineb hageja sellele, et kostjaga on läbi viidud telefonivestlus (hagi lisa 14, ei saa avada digitoimikus). Kohus märgib, et maksehäireregistri väljavõttest ei nähtu, millal on vastav väljavõte tehtud (enne lepingu sõlmimist või hilisemal ajal). Kohtu hinnangul ei nähtu hageja tõenditest ega selgitustest seda, et esialgne võlausaldaja on kindlaks teinud kostja sissetuleku ning tema kohustused. Esialgne võlausaldaja on lähtunud kostja enda esitatud andmetest. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10). Kohus ei nõustu hageja vastuväidetega seoses kohtu nõudega ümberarvutuste tegemiseks. Hageja vastuväited ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ning kohus ei pea vajalikuks neid vastuväiteid põhjalikumalt käsitleda.
14.Hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et ümberarvestuse korral loeb hageja kõik kostja tehtud tagasimaksed (lepingu kehtivuse ajal 1695 eurot ja inkassomenetluses 400 eurot) põhiosa katteks. Seega on
tagastamata põhiosa 634 eurot (2729 – 1695 – 400). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõudena 634 eurot.
15.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Hagi p-s 1.13 on hageja märkinud, et kostja ei tasunud aprilli – juulikuu 2022 osamakseid. Kuigi hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis esitanud ümberarvutused ning lugenud kõik kostja tehtud tagasimaksed tasutuks põhinõude katteks, ei ole hageja välja toonud, et ka sellises olukorras oleks kostja olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.
16.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis märkinud, et põhinõudele (634 eurole) lisandub viivis 206 eurot 80 senti (alates 29. detsembrist 2022 kuni hagi esitamiseni 30. oktoobril 2025 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras). Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks nõuab hageja viivist alates 29. detsembrist 2022. Hageja ei ole seda hagis ega 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis selgitanud. Kuivõrd hageja 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis esitatud viivisenõue on ebaselge, jätab kohus selle rahuldamata. Arvestades hagis toodud taotlusi peab kohus võimalikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (634 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
17.Intressi märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka rahuldada.
18.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 113 2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus5
või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.
19.Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 634 eurot ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 965 euro 62 sendi ulatuses (1599,62 – 634) ning täielikult rahuldamata hageja intressinõude (253 eurot 01 senti), sissenõutavaks muutunud viivise nõude (521 eurot 32 senti) ja sissenõudmiskulude nõude (35 eurot).
20.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 2408 eurot 95 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 634 eurot) ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8). Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.