X kaebus keelata Päästeameti 29. juuni 2023. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2023-867-1 alusel sunniraha rakendamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. juuli 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Päästeamet, esindaja Nicole Vingertšuk
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. juuli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2049 resolutsiooni punkti 7 peale.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. juuli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2049 resolutsiooni punkt 7 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Päästeamet kohustas 29.06.2023 ettekirjutusega nr 7.2-6-2023-867-1 Tallinnas Vuti tn 17 kinnistu omanikku X-i hiljemalt 01.08.2023 eemaldama Vuti tn 15 ja 17 kinnistutel asuvate eluhoonete vahelisest tuleohutuskujast põlevmaterjal (ladustatud küttepuud, karkass) või tõendada ehitiste vaheline tuleleviku tõkestamine. Ettekirjutuse kohaselt soodustab hoonete tuleohutuskujas asetsev põlevmaterjal tulekahju korral tulekahju levikut ühelt hoonelt teisele. Tuleleviku takistamine peab olema tõendatud vastavalt lisatud juhendi „Ehitise tuleohutusalane dokumentatsioon“ p-dele 2, 3 ja 5 või peab olema esitatud tuleohutusekspert tase 6 kutset omava isiku audit. Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1, tuleohutuse seaduse (TuOS) § 19 lg 5 ning siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ § 2 lg 11, § 22 lg-d 2 ja 5. Ettekirjutus sisaldas
3-26-2049 ka hoiatust, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral kohaldatakse adressaadi suhtes KorS § 28 lg 2 ja TuOS § 40 alusel sunniraha 500 eurot.
2.Päästeamet rakendas 30.01.2024 teatega nr 7.2-6-2023-1 X suhtes sunniraha 100 eurot, mille X tasus 02.08.2024 täitemenetluse nr 011/2024/1466 raames.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 26.05.2026 kaebuse, milles palus mh tühistada Päästeameti 29.06.2023 ettekirjutus nr 7.2-6-2023-867-1 (haldusasi nr 3-26-1576). Tallinna Halduskohus lõpetas 09.06.2026 määrusega nr 3-26-1576 menetluse Päästeameti ettekirjutuse tühistamise nõudes kaebetähtaja ületamise tõttu ning tagastas kaebuse muud nõuded. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.07.2026 määrusega halduskohtu määruse muutmata. X on esitanud ringkonnakohtu määruse peale 16.07.2026 määruskaebuse, mille menetlusse võtmist ei ole Riigikohus veel otsustanud.
4.Päästeamet selgitas 09.06.2026 kirjas nr 1.2-5.2/132-2 vastuseks X 02.06.2026 pöördumisele, et nii Vuti tn 15 kui ka Vuti tn 17 kinnistute omanikele on kehtiva ettekirjutusega pandud kohustus eemaldada hoonete vahelisest tuleohutuskujast põlevmaterjal või tõendada ehitiste vaheline tuleleviku tõkestamine. Käesoleval ajal ei ole tuleohutuskuja tagatud. Hoonete vahelise tuleohutuse tagamiseks on Päästeameti hinnangul kolm võimalust: 1)
eemaldada hoonete vaheliselt alalt põlevmaterjal ehk sisuliselt lammutada Vuti tn 17 kinnistul paiknev puidust varjualune;
2)
takistada tulelevik naaberehitisele ehituslike meetmete rakendamisega (peab olema tagatud tulepüsivusnõue EI60). Näiteks võib Vuti tn 17 kinnistul paikneva varjualuse tõsta naaberhoone Vuti tn 15 seinast eemale ning eraldada puidust varjualune Vuti tn 15 hoonest tuletõkkeseinaga;
3)
Vuti tn 15 kinnistu omanik viib hoone vastavusse ehitusprojektiga või tõendab ehitise vastavust tuleohutusnõuetele analüütilisel teel (vastavalt siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ §-le 4).
Menetluse edasine ajakava sõltub olukorra lahendamiseks ette võetavatest meetmetest.
5.Päästeameti ohutusjärelevalve büroo inspektor esitas ettekirjutuse täitmise järelkontrolli raames Xle 06.07.2026 nõude esitada hiljemalt 13.07.2026 tõendid ettekirjutuse täitmise kohta, kuna ettekirjutus on jätkuvalt kehtiv ja selle täitmise tähtaeg on saabunud, kuid määratud tähajaks ei ole tõendusmaterjali Päästeametile esitatud.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 08.07.2026 kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõudega keelata Päästeametil ettekirjutuse nr 7.2-6-2023-867-1 alusel sunniraha määramine ja sissenõudmine. Kaebaja palus ühtlasi kohaldada esialgset õiguskaitset, sest kui varjualus kohtumenetluse ajal lammutatakse või tõstetakse ümber, siis ei oleks senist olukorda võimalik taastada isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse. Kuna tuleohutuse puudusi on võimalik kõrvaldada ka ehituslike abinõudega, siis on kaebus perspektiivikas. Esialgne õiguskaitse ei kahjustaks avalikku huvi, sest varjualuse lammutamine ei kõrvaldaks tuleohtu, vaid see sõltub esmajoones Vuti tn 15 ehitise olukorrast.
7.Päästeamet palus 27.07.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebus on perspektiivitu ja puuduvad andmed, et tulevikus võimalikult määratava sunniraha tasumine oleks kaebajale ülemäära koormav. Hetkel ei ole kaebajale uut sunniraha määratud. Sunniraha sissenõudmine saaks kaebajale tekitada üksnes varalist kahju, mis on hüvitatav. Ka ei omaks puidust varjualuse lammutamine pöördumatuid tagajärgi, sest see on taastatav või hüvitatav. Hoonete tuleohutuse tagamise vastu esineb ülekaalukas avalik huvi. 2(7)
3-26-2049
8.Tallinna Halduskohus võttis 27.07.2026 määrusega X kaebuse menetlusse nõudes keelata Päästeametil ettekirjutuse nr 7.2-6-2023-867-1 alusel sunniraha määramine ja sissenõudmine (resolutsiooni p 1) ja tagastas kaebuse ülejäänud osas (resolutsiooni p 2). Samuti jättis halduskohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Esialgse õiguskaitse taotluse nõue saab lähtuda vaid kaebuse nõudest, praegusel juhul nõudest keelata Päästeametil ettekirjutuse alusel sunniraha määramine ja sissenõudmine. Nõue peatada ettekirjutuse täitmise järelkontroll ja sundtäitmine ei oleks lubatav. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust sunniraha määramise ja sissenõudmise keelamiseks ei saa välistada. On tõenäoline, et esialgset õiguskaitset kohaldamata rakendab Päästeamet kaebaja suhtes sunniraha või muud haldussunnivahendit juba kohtumenetluse ajal, sest saab eeldada, et vastustaja hinnangul on ettekirjutus täitmata ja selle täitmisele kallutamise eeldused on tema hinnangul täidetud. Seni esitatud seisukohtade pinnalt on kaebuse eduväljavaated sisuliselt olematud. Praeguses asjas ei kontrolli kohus ettekirjutuse õiguspärasust, vaid üksnes seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Kaebaja keskne väide on, et Päästeamet on 09.06.2026 kirjas väljunud ettekirjutuse piiridest ja nõuab kaebajalt tegevust, mida ettekirjutusest ei tulene. See väide on ekslik. Ettekirjutusest pidi kaebajale olema mõistlikult arusaadav, et temalt nõuti ühe alternatiivina koos küttematerjaliga ka seda ümbritseva varjualuse eemaldamist. Kuna ettekirjutuse eesmärk on tagada tule leviku tõkestamine, oleks põlevmaterjali eemaldamise nõue sisutu, kui see hõlmaks tuleohutuskujas asuvat küttematerjali, kuid mitte seda ümbritsevat ja samuti tuleohtlikku varjualust. Esialgsel hinnangul ei esine ka ühtegi muud sunnivahendi kohaldamist välistavat asjaolu. Sunnivahendi kohaldamist ei muuda ebaproportsionaalseks see, et nii Vuti tn 15 kui ka Vuti tn 17 kinnistutel võib asuda ka muid ehituskonstruktsioone, mis on tuleohtlikud, või tuleoht kinnistutel võib olla (osaliselt) põhjustanud naabri õigusvastasest tegevusest. Ettekirjutuse eesmärk ei ole saavutada mis tahes tuleohu kõrvaldamist kaebaja kinnistul, vaid varjualusest / kuurist lähtuva tuleohu kõrvaldamine. Isegi olukorras, kus naabri hoone ei vastaks kõigile nõuetele, ei saaks kaebaja rajatud varjualune tule levikut võimaldaval kujul hoonete vahelisele alale jääda (vt ka Tallinna Halduskohtu 09.06.2026 määrus nr 3-26-1576, p 27). Kaebaja ei ole ka väitnud, et ettekirjutuse täitmine või sunniraha tasumine oleks talle majanduslikult või muul põhjusel ülejõukäiv. Tuleohu ärahoidmiseks on väga kaalukas avalik huvi, sest tulekahju ohustab varaliste hüvede kõrval ka inimeste elu ja tervist ning võib tekitada pöördumatut ja väga laiaulatuslikku kahju (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2024 määrus nr 3-24-3046, p 15). Ettekirjutuse võimalikust sundtäitmisest juba kohtumenetluse ajal ei teki kaebajale pöördumatuid ja eriti intensiivseid tagajärgi. Sunniraha tasumisega tekkiv varaline kahju on hiljem heastatav ning kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamine ei ole ülemäära keeruline (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2023 määrus nr 3-22-2723, p 14).
9.X palub 11.08.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.07.2026 määruse resolutsiooni p 7 ning uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ja keelata Päästeametil 29.06.2023 ettekirjutuse nr 7.2-6-2023-867-1 alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine kuni praeguses haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni ulatuses, milles sunniraha rakendamise eesmärgiks või aluseks on Vuti tn 17 varjualuse lammutamise või ümbertõstmise nõue, mida ettekirjutus ei sätesta selgelt iseseisva kohustusena. Alternatiivselt palub kaebaja saata esialgse õiguskaitse taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks.
3(7)
3-26-2049 Halduskohus leidis vääralt, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, sest olukord ei ole õiguslikult selge. Vaieldav on vähemalt see, kas sunniraha rakendamine on proportsionaalne olukorras, kus kaebaja on esitanud dokumenteeritud alternatiivse tehnilise lahenduse ning ettekirjutus ise näeb kohustuse täitmiseks ette mitu võimalust. See, et halduskohus võttis sunniraha sissenõudmise keelamise nõude menetlusse, näitab samuti, et tegemist ei ole ilmselgelt põhjendamatu nõudega HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses. Halduskohtu hinnang proportsionaalsusele ja tagajärgede pöördumatusele käsitleb üksnes sunniraha, kuid mitte selle tegelikku eesmärki sundida kaebajat varjualune lammutama või ümber tõstma. Varjualuse lammutamine või ümberpaigutamine (s.o asendustäitmine) oleks pöördumatu, sest taastamine ei pruugi olla võimalik, sest selleks tuleb läbida uus ehitusteatise või ehitusloa menetlus, mille tulemus ei ole selge, arvestades vaidlusi Vuti tn 15 kinnistu omanikuga. Halduskohus on ka ise viidanud, et vastustaja võib rakendada kaebaja suhtes ka muud haldussunnivahendit, seega mh asendustäitmist. Selline oht on reaalne, sest kui korduv sunniraha ei vii lähiajal soovitud tulemuseni, asub Päästeamet ilmselt kaaluma asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lg 3 tähenduses intensiivsemat sunnivahendit. Kuna ettekirjutusega on kaebajale pandud alternatiivse sisuga kohustus, siis on tal õigus valida ka alternatiiv, mis ei eelda varjualuse lammutamist. Kaebaja on esitanud vastustajale tuleleviku tõkestamist tõendava tehnilise lahenduse (s.o 20.07.2023 paigaldati tuletõkkeplaat, 19.01.2024 paigaldati EI60 tulekaitse võrkmatt) ning eemaldanud tuleohutuskujast lahtise põlevmaterjali (küttepuud). Päästeamet leidis 30.01.2024, et lahendus ei ole tuleohutusalaselt tõendatud, kuid ei ole tõendanud, miks see ei taga nõutud tulepüsivust. Kaebaja ei püüa vabaneda ettekirjutuse täitmisest, vaid soovib tagada, et pöördumatu asendustäitmine ei toimuks enne, kui eeltoodud tehnilist lahendus on sisuliselt hinnatud. Kaebaja nõustub, et enda kinnistul vastutab tule leviku tõkestamise eest tema, kuid juhib tähelepanu, et jätkuvalt lahendamata küsimused Vuti tn 15 tuleohutusega (vt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 29.05.2026 kiri nr 4-4/1222-3) on täiendav põhjus, miks oleks pöördumatu meetme (asendustäitmise) rakendamine hetkeseisuga ennatlik ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmine või sunniraha tasumine käiks temale majanduslikult üle jõu, vaid ta soovib vältida pöördumatute toimingute tegemist enne kohtuliku kontrolli lõppu. Kuna kaebaja on küttepuud Vuti tn 17 varjualusest eemaldanud, siis ei suurendaks esialgse õiguskaitse kohaldamine vahetut tuleohtu. Kuna Vuti tn 15 ehitis jääks tuleohutuskujasse alles, siis ei oleks ettekirjutuse eesmärk saavutatud isegi Vuti tn 17 kuuri lammutamise korral. Taotletav esialgne õiguskaitse on kitsas ja ajutine. See on seotud üksnes menetlusse võetud nõudega ja piirab sunniraha rakendamist vaid ulatuses, milles selle eesmärk on saavutada varjualuse lammutamine või ümbertõstmine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27.07.2026 määruse resolutsiooni p 7 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda Päästeametilt sellele vastust, vaid arvestab vastustaja poolt varem esitatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
11.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on 4(7)
3-26-2049 õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mil see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20). See tähendab, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kaebuses põhjendatud, kuidas vaidlustatav haldustegevus rikub kaebaja õigusi, vaid kahjulikud tagajärjed peaksid kaebajale saabuma juba kohtumenetluse ajal ning need peaksid olema sellist laadi, et neid ei saaks isegi kaebuse rahuldamise korral hiljem täielikult kõrvaldada või heastada või oleks see ebamõistlikult keeruline. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).
12.Kuna halduskohus on võtnud menetlusse üksnes nõude keelata Päästeameti 29.06.2023 ettekirjutuse nr 7.2-6-2023-867-1 alusel sunniraha rakendamine ning ettekirjutus on kehtiv, siis ei saa praeguse vaidluse raames hinnata seda, kas ettekirjutus on õiguspärane, vaid üksnes seda, kas kaebaja on jätnud ettekirjutuse tähtajaks täitmata (vt ATSS § 2 lg-d 1 ja 2, § 8 lg-d 1 ja 3). Päästeameti 29.06.2023 ettekirjutusega seonduv omab sunniraha rakendamisel tähtsust üksnes aspektist, kuidas pidi ettekirjutuse adressaat mõistma temale pandud kohustust ja kas ta on selle määratud tähtajaks täitnud. Sunnivahendi rakendamise alus saab ATSS § 8 lg 3 p 1 tähenduses ära langeda eelkõige siis, kui adressaat on tähtaegselt täitnud ettekirjutuse nõude viisil, nagu keskmine mõistlik adressaat pidi seda ettekirjutuse või selle kohta haldusorgani antud selgituste põhjal mõistma. Sunnivahendit ei ole õiguspäraselt võimalik rakendada ka olukorras, kus isikul puudub objektiivselt võimalus ettekirjutuse nõuet täita.
13.Päästeameti 29.06.2023 ettekirjutusega on kaebajale pandud järgmise sisuga kohustus: „Eemaldada hoonete vahelisest tuleohutuskujast põlevmaterjal või tõendada ehitiste vaheline tuleleviku tõkestamine.“ Ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt puudutas see Vuti tn 17 kinnistul ladustatud küttepuid koos põlevmaterjalist karkassiga, mis asetsesid Vuti tn 15 ja 17 eluhoonete vahelises tuleohutuskujas. Tuleohutuse tagamiseks andis ettekirjutus kaebajale võimaluse kas eemaldada kogu põlevmaterjal tuleohutuskujast või tõendada tuleleviku tõkestamist vastavalt ettekirjutusele lisatud juhendile1 või tuleohutuseksperdi koostatud auditiga. Kaebaja väitel on ta ettekirjutuse nõude täitnud juba enne 30.01.2024 teatega sunniraha esmakordset rakendamist. Selle tõendamiseks on kaebaja seni esitanud üksnes ohutusportaali väljavõtte, millest nähtub, et vastustajale on esitatud teated ja andmed tuletõkkeplaadi (20.07.2023) ja tulekaitse võrkmati (19.01.2024) paigaldamisest ning lahtise põlevmaterjali (küttepuude) eemaldamisest. Kaebaja rakendatud meetmete kohta on Päästeamet 30.01.2024 teavituses nr 7.2-6-2023-867-1 leidnud, et valitud lahendus ei ole tuleohutusalaselt tõendatud. Päästeameti 09.06.2026 kirjast nr 1.2-5.2/132-2 ja 06.07.2026 nõudest ning 27.07.2026 seisukohast nähtuvalt on vastustaja jätkuvalt samal seisukohal. Pole vaidlust, et vähemasti põlevmaterjalist karkassi (kuuri / varjualust) ei ole kaebaja eemaldanud
Seda juhendit ei ole kaebusele lisatud, kuid ilmselt on viidatud Päästeameti 2019. a juunis avaldatud juhendile – https://www.rescue.ee/files/2019-06/ehitise-kohta-esitatav-tuleohutusalane-dokumentatsioon-esitamiseks11.06..2019.pdf?64a3400c93.
5(7)
3-26-2049 ega ümber tõstnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks esitanud vastustajale tuleohutuse tõendamiseks pädeva eksperdi koostatud auditi. Seega saab küsimus olla esmajoones selles, kas kaebaja esitatu oli ettekirjutuses viidatud juhendi järgi piisav, et tõendada puidust karkassiga varjualuse tuleohutust. Seda tuleb täpsemalt kontrollida kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Praeguseks kohtule esitatud dokumentide pinnalt ei ole võimalik selle kohta hinnangut anda.
14.Olenemata sellest, et asjaolude ebaselguse tõttu ei saa kaebuse rahuldamise väljavaadet pidada siiski olematuks, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, sest isegi kui sunniraha nõutaks kohtumenetluse ajal sisse, on võimalik see hiljem tagasi pöörata (sh taotleda HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 alusel kaebuse muutmist, asendades sunniraha rakendamise keelamise nõude uue nõudega teha vastustajale ettekirjutus kõrvaldada sunniraha sissenõudmise toimingute õigusvastased tagajärjed ehk tagastada sunniraha – nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 12; 22.04.2015 otsus nr 3-3-172-14, p 15). Määruskaebuses on seejuures kinnitatud, et ettekirjutuse täitmine ega sunniraha tasumine ei käiks kaebajale majanduslikult üle jõu. Kaebaja on rõhutanud üksnes soovi vältida varjualuse lammutamist enne vaidluse lahendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole käsitlenud küsimust, et vastustaja eesmärk võib olla sundida kaebajat varjualune lammutama või ümber paigutama ning vastustaja võib rakendada kaebaja suhtes ka asendustäitmist. Päästeameti 09.06.2026 vastus kinnitab üheselt, et puidust varjualuse eemaldamine on vaid üks võimalik lahendus ettekirjutuse täitmiseks. Samuti ei ole Päästeamet 06.07.2026 teavituses nõudnud kaebajalt tõendeid mitte varjualuse likvideerimise kohta, vaid ettekirjutuse täitmise kohta. Võimaliku korduva sunniraha määramise eesmärk saab olla üksnes kallutada kaebajat 29.06.2023 ettekirjutust täitma, mitte tingimata varjualust lammutama. Kuna ettekirjutuse adressaadi suhtes saab rakendada ainult sellist sunnivahendit, mille eest teda on eelnevalt hoiatatud (vt ATSS § 7 lg 1 p 4 ja lg 4, § 8 lg 1), siis ei ole asjakohane kaebaja kartus, et Päästeamet võib kohaldada tema suhtes asendustäitmist. Menetluse pikaajalisust arvestades ei esine siinsel juhul ilmselt ATSS § 12 lg-s 3 sätestatud olukorda, mis võimaldaks rakendada asendustäitmist ka ilma hoiatuse ja täitekorralduseta. Kui vastustaja peaks tegema kaebajale asendustäitmise hoiatuse, on kaebajal võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus.
15.Vuti tn 15 kinnistu tuleohutusega seonduv ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuv. Need küsimused võisid omada tähtsust Päästeameti 29.06.2023 ettekirjutuse tegemisel, kuid neil ei ole tähendust ettekirjutuse täitmise seisukohalt. Kaebuse lisadest nähtuvalt on vastustaja teinud Vuti tn 15 kinnistu omanikule samasisulise ettekirjutuse (vt Päästeameti 02.09.2024 ettekirjutus nr 7.2-6-2024-1371-1) ning Vuti tn 15 kinnistult tule leviku tõkestamine tuleb lahendada selle ettekirjutuse täitmise kaudu. Kaebajat ei ole kohustatud tagama tuleohutust naaberkinnistul, vaid ainult Vuti tn 17 kinnistul. Asjaolu, et tuleleviku täielik tõkestamine hoonete vahel eeldab mõlema ettekirjutuse täitmist, ei tähenda, et kaebajal oleks alust viivitada temale pandud nõude täitmisega. Ilmselgelt vähendaks juba ühe ettekirjutuse täitmine oluliselt tuleohtu. Arvestades, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, on halduskohus jätnud taotluse õiguspäraselt rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et isegi kui möönda kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust, välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise tuleohutuse tagamise vastu esinev ülekaalukas avalik huvi.
16.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.07.2026 määruse resolutsiooni p 7 muutmata.
17.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. 6(7)
3-26-2049 (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.