OÜ N&V ja OÜ EKOVIR kaebused Kohtla-Järve Linnavalitsuse tekitatud varalise kahju heastamiseks ja hüvitamiseks koos viivise nõudega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2025. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ N&V ja OÜ EKOVIR apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant OÜ N&V Kaebaja/apellant OÜ EKOVIR ühine esindaja v.adv Aleksander Muru Vastustaja Kohtla-Järve linn esindaja Uljana Zaidentsal
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ EKOVIR apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2025. a otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ EKOVIR kaebus osaliselt.
3.Ülejäänud osas jätta OÜ EKOVIR apellatsioonkaebus rahuldamata.
Tühistada Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2025. a otsuse resolutsiooni punkt 6 ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ N&V kaebus osaliselt, kohustada Kohtla-Järve linna tagastama OÜ-le N&V sunniraha 2000 eurot, hüvitama sundtäitmisega tekitatud varaline kahju 183 eurot ja tasuma viivist nendelt summadelt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. veebruarist 2025 kuni põhinõuete täitmiseni.
6.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2025. a otsuse resolutsiooni punkt 7 ja
teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kohtla-Järve linnalt OÜ N&V kasuks menetluskulude katteks välja kuussada üheksakümmend viis (695) eurot ja viiskümmend (50) senti, ülejäänud osas jätta OÜ N&V menetluskulud halduskohtus tema enda kanda.
7.Ülejäänud osas jätta OÜ N&V apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Mõista Kohtla-Järve linnalt OÜ N&V apellatsioonimenetluse kulude katteks välja kuussada üheksakümmend (690) eurot. Ülejäänud osas jätta OÜ N&V apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
9.Mõista Kohtla-Järve linnalt OÜ EKOVIR apellatsioonimenetluse kulude katteks välja kuussada üheksakümmend kolm (693) eurot ja seitsekümmend viis (75) senti. Ülejäänud osas jätta OÜ EKOVIR apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuli 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vastustaja andis 30. septembril 2020 OÜ-le N&V (kaebaja I) ettekirjutus-hoiatuse nr 154/49-2 ja OÜ-le EKOVIR (kaebaja II) ettekirjutus-hoiatuse nr 2-5.17/1885-10. Ettekirjutustega kohustas vastustaja vastavalt kaebajat I korrastama talle kuuluval kinnistul Pargitaguse 7, Kohtla-Järve (reg.osa nr 12576650) ja kaebajat II talle kuuluval kinnistul Aru, 1 Kohtla-Järve (reg.osa nr 12657150) asuva hoone fassaadi ja sinna juurde kuuluvad elemendid (punkti 1) või alternatiivselt likvideerima hoone ja korrastama kinnistu (punkt 2)
31.detsembriks 2020. Mõlemas ettekirjutuses tegi vastustaja sunniraha hoiatus ja selgitas, et ettekirjutuse punkti 1 tähtaegselt täitmata jätmise korral määratakse sunniraha 2000 eurot ja ettekirjutuse punkti 2 tähtaegselt täitmata jätmise korral samuti 2000 eurot, sunniraha üldsumma on 4000 eurot.
2.Kaebajate taotlusel pikendas vastustaja 7. jaanuari 2021. a kirjaga nr 2-5.17/1885-12 ettekirjutuste täitmise tähtaega 1. märtsini 2021.
3.Kaebajad teatasid vastustajale 13. novembri 2023. a kirjas, et alustavad ettekirjutustes nimetatud hoonete lammutamist 2024. aasta kevadel. Samal päeval väljastas vastustaja ehitusload hoonete lammutamiseks.
4.Vastustaja teatas 30. oktoobri 2024 kirjas nr 15-2/3264-1 vastuseks kaebajate taotlusele, et ei pikendata ettekirjutuste täitmise tähtaega ning kaebajatele antakse tähtaeg 30. novembrini 2024 õigeaegselt täitmata jäetud ettekirjutuste eest sunniraha tasumiseks. Ühtlasi selgitas vastustaja, et kaebajatel tuleb asuda hoonete lammutamisele.
5.Kaebajad esitasid 27. novembril 2024 vastustajale nõude ja vaide, milles palusid sunniraha määramise ärajätmist, sunniraha määramise nõude kirjalikku põhjendamist ja viitasid 30. oktoobri 2024 haldusakti tühisusele (HMS § 63 lg 2 p 5), alternatiivselt palusid kaebajad tunnistada 30. oktoobri 2024. a teade kehtetuks.
23.detsembri 2024. a vastuses nr 15-2/3264-5 selgitas vastustaja, et 30. oktoobri 2024. a sunniraha rakendamine ei ole haldusakt ja vastustaja ei ole nõus sunniraha rakendamise teadet kehtetuks tunnistama.
6.Kaebajale II esitati 30. detsembril 2024 täitmisteade, mille kohaselt oli nõudesumma koos kohtutäituri tasuga vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul 4366 eurot. Kaebaja II tasus nimetatud summa kohtutäituri kontole.
7.Kaebajale I esitati 9. jaanuaril 2025 täitmisteade, mille kohaselt oli nõudesumma koos kohtutäituri tasuga vabatahtliku täitmise tähtaja (30 päeva) jooksul 4366 eurot ja pärast seda 4695,40 eurot. Kaebaja I tasus viimati nimetatud summa kohtutäituri kontole.
8.Kaebajad esitasid Tartu Halduskohtule kaebused, milles kumbki taotles Kohtla-Järve Linnavalitsuse tekitatud varalise kahju heastamist (4000 eurot) ja hüvitamist (366) eurot ning sellele lisanduva viivise väljamõistmist. Kuna kaebaja I tasus sunniraha vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis on ka kaebaja I täitmiskulu 366 eurot, mitte 695,40 eurot. Kaebuse kohaselt ei tulenenud vastustaja 30. oktoobri 2024. a kirjast kohustust jõuda hoonete lammutamisega lõpule hiljemalt 30. novembril 2024, vaid selleks tähtpäevaks tuli kaebajatel alustada hoonete lammutamist. Ühekuuline tähtaeg hoonete lammutamiseks oleks ka ebamõistlikult lühike. Lammutamise lõpptähtaeg oli seega määramata ja rääkida ei saa tähtaegselt täitmata ettekirjutusest. Vastustaja kirja tuleb mõista selliselt, et vastustaja otsustas mitte asuda sunniraha sisse nõudma enne 30. novembrit 2024. Sunniraha kohaldamisel vastustaja ei arvestanud kaebajate majandusliku seisundiga ega sellega, mil viisil ja millises ulatuses on kaebajad asunud juba ettekirjutust täitma. Lammutuslubade saamisel hoonete kohese lammutamise võimatuse tõttu kaebajad korrastasid kinnistud viisil, mis arvestas eesmärgiga kinnistutel asuvad hooned tulevikus lammutada: kinnistud piirati piirdeaiaga, paigaldati ehitusobjekti tähistavad sildid, suleti hoonetesse sissepääsu takistamiseks keldri- ja esimese korruse aknad ja muud sissepääsud. Ettekirjutustes ette nähtud kaks alternatiivi olid teineteist välistavad, mis tähendab, et ühe alternatiivi täitmisel ei saa ette heita teise alternatiivi täitmata jätmist. Seetõttu puudus võimalus sunniraha kumulatiivseks kohaldamiseks ettekirjutuste mõlema punkti alusel. Ettekirjutuste täitmist on linnavalitsuse nõusolekul pikendatud 4 aastat ja see tekitas kaebajate hinnangul usalduse, et 2020. aastal tehtud ettekirjutustes tehtud hoiatuste alusel ei hakatagi sunniraha rakendama. Vastustaja ei arvestanud sellegagi, et kinnistud olid koormatud keelumärgete ja kohtuliku hüpoteegiga osa nelja-aastasest perioodist.
9.Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et 30. septembri 2020 ettekirjutused on kehtivad (kaebajad ei ole seda vaidlustanud) ja kaebajad jätsid selle tähtaegselt täitmata. Seega oli sunniraha rakendamine lubatav. Kaebajad ei ole väitnud, et vastustaja oleks pidanud rakendama sunniraha asemel mõnda muud (leebemat) sunnivahendit. Rakendatud sunniraha jääb nii seadusega lubatu, hoiatuses märgitu kui ka mõistlikkuse piiresse.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
10.17. detsembri 2025. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja II kaebuse täies ulatuses (resolutsiooni punkt 1), kohustas vastustajat tagastama kaebajale II 30. septembri 2020. a ettekirjutus-hoiatuse nr 2-5.17/1885-10 täitmata jätmise eest 30. jaanuaril 2025 tasutud sunniraha summas 2 000 eurot (resolutsiooni punkt 2), mõistis vastustajalt kaebaja II kasuks välja seoses rakendatud sunniraha sundtäitmisega tekitatud varaline kahju summas 366 eurot (resolutsiooni punkt 3), mõistis vastustajalt kaebaja II kasuks välja summadelt 2 000 ja 366 eurot viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 30. jaanuarist 2025 kuni põhinõuete täitmiseni (resolutsiooni punkt 4), mõistis vastustajalt kaebaja II kasuks välja menetluskulu 990 eurot (ilma käibemaksuta) ja kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu 140
eurot (resolutsiooni punkt 5), jättis kaebaja I kaebuse täies ulatuses rahuldamata (resolutsiooni punkt 6), jättis kaebaja I menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni punkt 7), jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni punkt 8).
11.Halduskohus selgitas, et vaidluse all ei ole ettekirjutuste õiguspärasus ega kehtivus. sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, ATSS § 8 lg-d 1 ja 3).
12.Nõustuda ei saa kaebajatega, et nende arusaama järgi olid ettekirjutused täidetud ja neil on tekkinud õigustatud ootus, et vastustaja ei hakka sunniraha rakendama. Kaebajad on korduvalt taotlenud vastustajalt ettekirjutuste täitmise tähtaja pikendamist ja vastustaja on kaebajatele vastu tulnud. 13. novembril 2023 otsustasid kaebajad täita ettekirjutuste alternatiivsena märgitud nõude hooned lammutada ja said selleks ka ehitusload. Vastustaja kinnitas 29. novembri 2023. a e-kirjas, et jääb ootama 2024. aasta kevadeni, avaldas lootust, et kõik saab tehtud ning ühtlasi kinnitas , et ei hakka sunniraha kohaldama. Haldusasja materjalide kohaselt ei olnud kaebajad 2024. aasta suveks alustanud hoonete lammutamist. Korrastamata on jäänud ka hoonete fassaadid. Seega olid ettekirjutused täitmata 30. oktoobri 2024. a seisuga. Vastustaja 29. novembri 2023. a e-kirjast nähtuvalt oli sunniraha kohaldamata jätmine seotud ettekirjutuste tähtaja pikendamisega 2024. aasta kevadeni, vastustaja ei loobunud sunniraha kohaldamisest lõplikult.
13.Ettekirjutustes on sunniraha üldiseks summaks märgitud 4000. Tähtsust ei oma, et ettekirjutustes on välja toodud konkreetsete punktide täitmata jätmise korral sunniraha hoiatus 2000 eurot. Oluline on, et ettekirjutustes on märgitud sunniraha määramise üldsumma, mida võidakse rakendada ettekirjutuste p-de 1 ja 2 täitmata jätmise eest. Kuna ettekirjutused saab lugeda mittetäidetuks vaid juhul, kui täitmata jäävad ettekirjutuste resolutsiooni punktid 1 ja 2 korraga, siis ettekirjutuste täitmata jätmisel ja ka täitmisel ei teki vastuolu.
14.12. oktoobri 2023 kohtumääruse alusel tsiviilasjas nr 2-23-13369 tehti kolmanda isiku kasuks kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele eelmärge hagi tagamiseks. Hagi tagamine tsiviilasjas nr 2-23-13369 kehtis kuni 10. juunini 2024. Alates 10. juunist 2024 oli kaebajatel võimalus ettekirjutused vabatahtlikult täita, kuid seda nad ei teinud.
15.Viru Maakohus seadis 5. augusti 2024 (halduskohtu otsuses ekslikult märgitud 2025) määrusega kriminaalasja nr 1-24-4385 raames muu hulgas kaebajale II kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi Eesti Vabariigi kasuks. Määrus jõustus 28. oktoobril 2024. Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei tähenda, et kaebajale II tehtud ettekirjutust pole võimalik täita. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et ettekirjutus on tühine vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 5. Samas võib kinnisasjal oleva hoone lammutamine vähendada kinnisasja väärtust ja olla seega vastuolus asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 333.
16.Vastustaja jättis kinnistu II osas sunniraha rakendamisel arvestamata Eesti Vabariigi kasuks kohtmäärusega seatud kohtulik hüpoteegiga, mille olemasolu võib piirata kaebaja võimalusi enda kinnisasja vabalt kasutada ja käsutada. Seetõttu ei ole vastustaja kaebaja II suhtes sunniraha rakendamisel võtnud arvesse kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja neid nõuetekohaselt kaalunud. Seega rakendas vastustaja 30. oktoobril 2024 kaebaja II suhtes sunniraha ettekirjutuse täitmiseks osaliselt ehk summas 2000 eurot õigusvastaselt. Ülejäänud osas ehk 2000 euro ulatuses oli kaebaja II suhtes tehtud sundtäitmine õiguspärane, sest kohtulik hüpoteek ei takistanud fassaadi korrastamist.
17.Kaebajal I ei olnud 2024. aasta sügisel objektiivseid takistusi ettekirjutuse täitmiseks. Kaebajatel oli alates ettekirjutuste tegemisest piisavalt aega ettekirjutuste täitmiseks isegi juhul, kui esines perioode, mil ettekirjutuste täitmine oli objektiivselt takistatud, kuid aastate
jooksul seda ei tehtud. Asjakohane ei ole väide, et pärast vastustaja 30. oktoobri 2024. a kirja polnud ajaliselt võimalik lammutada hooneid 30. novembriks 2024.
18.Kaebajad pole väitnud ega tõendanud, et 30. oktoobri 2024 olid nad maksejõuetud. 2024. aasta seisuga kaebajatel kujunenud maksuvõlg ei tõenda iseenesest kaebajate maksejõuetust. Võrreldes EhS §-s 133 sätestatud sunniraha ülemmääraga ei ole vastustaja määratud sunniraha 4000 eurot kaebajate suhtes ülemäärane.
19.Kaebaja I suhtes ei esinenud ATSS §-s 8 sätestatud aluseid sunniraha rakendamata jätmiseks ning rakendatud sunniraha kogu ulatuses (4000 eurot) oli proportsionaalne ja teenis eesmärki kallutada kaebajat I ettekirjutuse täitmisele.
20.Kaebaja II varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Õigusvastaselt rakendatud sunniraha tõttu käivitus täitemenetlus, mille kulud kandis kaebaja II. Sellega tekitas vastustaja õigusvastaselt kaebajale II varalist kahju 366 eurot. Seega on põhjendatud ka viivisnõude rahuldamine VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määaras 2000 eurolt ja 366 eurolt alates 30. jaanuarist 2025 kuni põhinõuete täitmiseni. Kaebaja I suhtes oli sunniraha sissenõudmine õiguspärane ja täitemenetluse kulude näol ei põhjustanud vastustaja kaebajale I õigusvastaselt kahju.
21.Arvestades kaebaja II heastamiskaebuse rahuldamist 50% ulatuses ja hüvitamiskaebuse rahuldamist täielikult, on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine 75% ulatuses kantud menetluskuludest, s.o 990 eurot. Kaebaja I kasuks ei ole alust vastustajalt menetluskulusid välja mõista.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
22.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kaebused jäid rahuldamata ja menetluskulud kaebajate endi kanda ning teha uus otsus, millega kaebused täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses leiavad kaebajad, et halduskohus jättis hindamata, kas sunniraha rakendamisel on vastustaja arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja oli neli aastat ettekirjutuste täitmise osas passiivne, andis korduvalt pikendusi ja kinnitas kirjalikult, et sunniraha sisse ei nõuta. See tekitas püsiva ja põhjendatud ootuse, et sunnivahendit ei rakendata või seda ei rakendata nii ootamatult, nagu vastustaja seda tegi. Nõustuda ei saa seisukohaga, et asjakohatu on lammutustöödeks antud tähtaja piisavus sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel. ATSS § 7 lg 1 punkti 3 järgi peab hoiatuses sisalduma kuupäev, milleni on aega ettekirjutus vabatahtlikult täita. Vastustaja ei olnud 2024. aastaks määranud tähtaega ettekirjutuse täitmiseks. Kui selliseks tähtajaks lugeda 30. oktoobri 2024. a kirjas nimetatud 30. novembrit 2024, siis oli see tähtaeg ilmselt ebareaalne. Mõlemal kaebajal on märkimisväärsed maksuvõlad. Täiendava rahalise kohustuse panemine on sundinud kaebajaid maksma raha sunnirahade katteks ja seetõttu ei saa seda sama raha kasutada lammutamise finantseerimiseks. Kohus on tegi vea, kui leidis et 4000 euro suuruse sunniraha kohaldamine oli põhjendatud, kuna kumbagi alternatiivset kohustust ei olnud täidetud. Selline järeldus ignoreerib täielikult alternatiivsete kohustuste õiguslikku olemust. Kaebaja II tegutsemisvõimalusi piirasid õiguslikud asjaolud. Isegi kui eeldada, et pärast viimase eelmärke kustutamist 10. juunil 2024 tekkis teoreetiline võimalus töödega alustada, sulgus see aken juba 5. augustil 2024, kui Viru Maakohus seadis kinnistule kohtuliku hüpoteegi Eesti
Vabariigi kasuks. Nõustuda tuleb seisukohaga, mille kohaselt on sunniraha rakendamine ebaproportsionaalne kaebaja II suhtes, kellel puudus objektiivne võimalus ettekirjutust täita. Ekslik on kohtu seisukoht, et vastustajal puudusid muud tõhusad vahendid ettekirjutuste täitmise tagamiseks. Kui vastustaja oleks pidanud ehitisi sedavõrd ohtlikuks, et see nõudis viivitamatut sekkumist, oli tal seadusest tulenev õigus ja võimalus kohaldada asendustäitmist. Kaevatava otsuse resolutsiooni punktis 1 on kirjas, et kaebaja II kaebus tuleb rahuldada täies ulatuses. Otsuse põhjenduste punkti 30.17 järgi rahuldab kohus kaebaja II heastamiskaebuse osaliselt. Ka resolutsiooni punktidest 2–4 nähtub, et kohus mõistis heastamisnõudest, mis oli 4000 eurot, välja vaid poole ehk 2000 eurot. Seega rahuldati kaebus osaliselt, mitte täies ulatuses, nagu resolutsiooni esimene punkt ekslikult väidab.
23.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Vastustaja leiab, et põhjendatud ei ole kaebajate seisukoht, et ettekirjutustes sätestatud alternatiivsed kohustused välistasid üksteist ning sunnivahendi rakendamine mõlema alternatiivi eest oli õigusvastane. Sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule on ehitusseadustiku kohaselt 450 000 eurot, samas kui kaebajate suhtes rakendati sunniraha 4000 eurot. Seetõttu ei saa pidada rakendatud sunniraha ülemääraseks. Kaebajatele tehti ettekirjutused teatavaks 30. septembril 2020 ning määrati kohustuste täitmise tähtajaks 31. detsember 2020. Hilisem tähtaja pikendamine oli suunatud kaebajatele võimaluse andmisele ettekirjutuste vabatahtlikuks täitmiseks ning ei muutnud ettekirjutuste sisu ega nende siduvust. Kaebajad teatasid 13. novembril 2023 vastustajale, et alustavad ehitiste lammutamisega 2024. aasta kevadel, kuid 30. oktoobriks 2024 ei olnud tegelikke lammutustöid alustatud. Seega ei olnud ettekirjutusi täidetud ka pärast kaebajate enda poolt viidatud tähtaega.
16.veebruari 2026 seisuga ei olnud hooned lammutatud ega ole kõrvaldatud ka ettekirjutustes tuvastatud ohtlikku olukorda. Kohtuliku hüpoteegi olemasolu ei saa pidada asjaoluks, mis oleks objektiivselt takistanud ettekirjutuste täitmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.
25.Apellatsioonkaebusega vaidlustavad kaebajad halduskohtu otsust osas, milles halduskohus jättis kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebustega vaidlustamata osas on halduskohtu otsus jõustunud (HKMS § 176 lg ls 2) ja ringkonnakohus ei saa selles osas halduskohtu otsust muuta ega tühistada (HKMS § 197 lg 1). Halduskohus jättis kaebaja I kaebuse tervikuna rahuldamata. Vastavalt on kaebaja I apellatsioonimenetluses vaidlustanud halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 6 ja 7. Kaebaja II kaebuse kohta märkis halduskohus esmalt, et rahuldab kaebuse täies ulatuses (resolutsiooni punkt 1) ja mõistis kahjuhüvitisena kaebaja II kasuks välja kogu täitemenetluse kuluna tasutud summa (resolutsiooni punkt 3), kuid seejärel kohustas vastustajat tagastama kaebajale II poole (2000 eurot) viimase tasutud sunnirahast (resolutsiooni punkt 2) ja tasuma viivist samuti poolelt kaebaja I tasutud sunnirahast (resolutsiooni punkt 4). Selle vastuolu tõi kaebaja II apellatsioonkaebuses välja. Ringkonnakohus mõistab olukorda selliselt, et kaebaja II vaidlustab apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 4 osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Samuti vaidlustab kaebaja II ka resolutsiooni punkti 1, mis on küll kaebaja jaoks soodne, kuid vastuolus resolutsiooni punktidega 2 ja 4. Ringkonnakohus nõustub, et vastuolu kohtuotsuse resolutsioonis iseenesest rikub menetlusosaliste õigusi ning seetõttu on lubatav vaidlustada kohtuotsust ka osas, mis formaalselt on kaebaja jaoks soodne. Sõltuvalt
apellatsioonkaebuse lahendamisest tuleb vastuolu kõrvaldamiseks muuta kas halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 või resolutsiooni punkte 2 ja 4.
26.Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt erineval seisukohal, kas kaebajatele tehtud ettekirjutustest tulenes neile jätkuvalt kehtiv kohustus 2024. aasta sügisel, millises suuruses sunniraha kohaldamise võimaluse ettekirjutused ette nägid ning kui ettekirjutustest tulenev kohustus oli kehtiv, kas kaebajad olid jätnud kohustuse täitmata, kas esinesid objektiivsed takistused kohustuse täitmiseks ning viimaks, kas sunniraha kohaldamine oli proportsionaalne ja sai teenida kaebajate ettekirjutuste täitmisele kallutamise eesmärki.
27.Halduskohus selgitas põhjendatult, et ettekirjutused on haldusaktid. Vaidlust ei ole, et ettekirjutused toimetati kaebajatele kätte 2020. aastal ja seega on täidetud nende kehtivuse eeldus (ATSS § 3 lg 1, § 4 lg 1 ja HMS § 61 lg 1). Kehtivuse saavutamisega muutus ettekirjutuste resolutiivosa kaebajatele kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Kaebajad ettekirjutusi halduskohtus ei vaidlustanud. Ka praeguses asjas ei ole esitatud ettekirjutuste tühistamise nõuet. Vastavalt oli ettekirjutustega kaebajatele pandud kohustus 2024. aasta sügisel kehtiv. Kohustuse olemasolu tuleks eitada ettekirjutuste tühisuse (HMS § 62 lg 1) korral või juhul, kui vastustaja ise oleks lõpetanud kohustuse enne 2024. aasta sügist. Vastustajale esitatud vaides väitsid kaebajad ettekirjutuste tühisust HMS § 63 lg 2 p 5 alusel, kuid kohtumenetluses ei ole kaebajad ettekirjutuste tühisusele tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et ettekirjutustes määratletud kaebajate kohustused on piisavalt selged selleks, et ettekirjutusi oleks võimalik täita, ning ei esine ka täitmist välistavaid objektiivseid põhjusi. Kaebajate tegutsemine haldusmenetluses (näiteks ettekirjutuste täitmise tähtaja pikendamise korduv taotlemine, ehitiste lammutamiseks ehituslubade taotlemine) näitab, et kaebajate jaoks oli arusaadav, millist tegevust vastustaja neilt ootas ettekirjutuste täitmiseks. Kaebuste asjaoludel ei saa järeldada ka mõne muu HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse aluse esinemist. Kuna kaebajad seda ei väidagi, siis ringkonnakohus seda küsimust lähemalt ei analüüsi.
28.Samuti ei ilmne, et vastustaja ise oleks kaebajatele pandud kohustuse tahtlikult või tahtmatult lõpetanud enne 2024. aasta sügist. Vastustaja pikendas kaebajate taotlusel ettekirjutuste täitmise tähtaega esmalt 1. märtsini 2021 (dtl 23). 29. novembri 2023. a e-kirjas (dtl 130) kinnitas vastustaja, et uute asjaolude tõttu jääb ta ootama kinnistuid puudutava tsiviilvaidluse arenguid, loodab, et kevadel 2024 kõik saab tehtud ja seni sunniraha ei kohalda. Vastustaja kumbagi tahteavaldust ei saa mõista selliselt, nagu oleks ta ettekirjutustega pandud kohustused lõpetanud või muutnud nende täitmise kaebajate jaoks vabatahtlikuks. Vastustaja tegevust saab mõista selliselt, et 2021. aastal ta pikendas ettekirjutuste täitmise tähtaega ning 29. novembri 2023. a ekirjaga lükkas sunnivahendi rakendamise edasi ja pikendas ettekirjutuste täitmise tähtaega
29.Kaebajad osutavad iseenesest õigesti sellele, et ATSS § 7 lg 1 p 3 järgi tuleb sunnivahendi rakendamise hoiatuses märkida kuupäev, milleni on aega ettekirjutus vabatahtlikult täita ning tähtaja pikendamisel tuleb vastavalt ATSS § 8 lg-le 2 teha uus hoiatus, millega määrata ettekirjutuse täitmiseks uus tähtaeg. Kaebajatega ei saa aga nõustuda selles, nagu oleks vastustaja
29.novembri 2023. a e-kirjaga jätnud ATSS § 8 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata ja seega ei olnudki kaebajatele 2024. aastal kehtivalt ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega määratud ja seetõttu ei olnud lubatav ka sunniraha rakendamine. Hoiatuses tähtaja määramine oli vajalik, et kaebajad teaksid, millise perioodi jooksul oodatakse neilt ettekirjutusega pandud kohustuste täitmist, samuti selleks, et vajadusel oleks võimalik esitada põhjendatud taotlus sunniraha rakendamise edasilükkamiseks ning esitada oma selgitus ja vastuväited. Vastustaja e-kiri on lakooniline ja selles tehtud viide tähtajale ei ole määratletud otsesõnu kindla kuupäeva kaudu. Samas ei ole tähtaja määratlemine sedavõrd ebamäärane, et see olnuks kaebajate jaoks arusaamatu. Kinnitusest, et sunniraha ei rakendata, kui 2024. aasta kevadel saab kõik tehtud saab järeldada, et vastustaja ootas kaebajatelt kohustuste täitmist hiljemalt 2024. aasta suviseks pööripäevaks, s.o 20. juuniks 2024. Vastustaja tahteavaldust ei saa mõista selliselt, et ettekirjutuste
täitmine oleks edasi lükatud tähtajatult või võimaldatud ettekirjutuste täitmine kaebajatele endale sobival ajal. Kaebuse lisana esitatud vastustaja 30. oktoobri 2024. a vastusest taotlusele (dtl 135) nähtub, et kaebajad taotlesid 2024. aasta sügisel uuesti ettekirjutuste täitmise tähtaja pikendamist. Seega oli kaebajatele mõistetav, et ettekirjutustega neile pandud kohustuste täitmise tähtaeg on lõppenud ning tegemist ei ole olukorraga, kus ettekirjutuste täitmise tähtaeg on üldse määramata. Vastustaja 30. oktoobri 2024. a vastusest ei saanud kaebajatele jääda kahtlust selleski, et vastustaja ei ole valmis veelkord ettekirjutuste täitmise tähtaega pikendama ning on otsustanud rakendada kaebajate suhtes sunniraha.
30.Eelneva põhjal oli vastustaja ettekirjutuste tegemisele järgnenud haldusmenetluses kaebajatelt nende kohustuste täitmise nõudmisel nelja aasta jooksul ebajärjekindel ja passiivne. Siiski on vastustaja kaebajatele saadetud vastused ja kirjad piisavad selleks, et kaebajate jaoks oleks 2024. aasta novembris selge, et vastustaja nõuab ettekirjutustega pandud kohustuste kohest täitmist ning rakendab sunniraha kaebajate kohustuste täitmisele kallutamiseks. Vormilised minetused ettekirjutuste täitmise tähtaja ja sunniraha rakendamise edasilükkamisel ei võtnud kaebajatelt tegelikku võimalust oma õiguste realiseerimiseks ega muutnud ettekirjutustest tulenevaid kohustusi kehtetuks. Vastustaja ei rikkunud kaebajate õigusi sellega, et ta lükkas 29. novembri 2023. a e-kirjaga sunniraha rakendamise edasi ja pikendas ettekirjutuste täitmist oluliselt rohkem kui ATSS § 8 lg 2 kohaselt lubatud kaks kuud. Seeläbi vastustaja hoopis soodustas kaebajaid. Teisalt oli kaebajatel võimalus esitada oma seisukohad ja vastuväited ettekirjutustega pandud kohustuste kehtivuse ning ettekirjutuste täitmise tähtaja kohta enne sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks neile antud tähtaja möödumist. Seda võimalust kaebajad ka kasutasid, esitades vastustajale 27. novembril 2024 toimingu ärajätmise ja toimingu kirjaliku põhjendamise nõude (dtl 144-149). Kokkuvõttes ei ilmne tuvastatud asjaoludest, et kaebajatele ettekirjutustega pandud kohustused oleks lõppenud enne vastustaja 30. oktoobri 2024. a vastust kaebajatele või, et kohustuste täitmise nõue ei olekski seotud konkreetse tähtajaga. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebajatel oli ettekirjutustest tulenevalt kehtiv kohustus korrastada vaidlusaluste ehitiste fassaadid või hooned lammutada. Nende kohustuste täitmise tähtaeg oli vastustaja 30. oktoobri 2024. a vastuse andmise ajaks möödunud.
31.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama selleski, et kaebajad ei olnud 2024. aasta sügiseks täitnud kumbagi ettekirjutustega pandud alternatiivset kohustust. Vaidlust ei ole, et ettekirjutustega hõlmatud hooned olid lammutamata sunniraha rakendamise ajaks. Samas leiavad kaebajad apellatsioonkaebuses, et hoonete ümber neile lähenemist takistavate aedade, hoiatavate siltide ja hoonetesse sisenemist takistavate tõkete paigaldamise ja hoonete lammutamiseks 2023. aastal ehituslubade taotlemisega alustasid kaebajad ettekirjutuste teise alternatiivi täitmist. Seejuures vaatavad kaebajad aga mööda sellest, et ehituslubade saamisest 2023. aasta novembris kuni sunniraha rakendamiseni 2024. aasta oktoobri lõpus nad ei alustanud ehituslubade realiseerimist ega asunud hooneid lammutama. Hooned püsisid 2024. aasta sügisel sarnases seisukorras nagu aasta varem. Ehitusobjektile juurdepääsu piiramine võib olla üheks esimeseks sammuks hoone lammutamisele. Kuid seda ei saa pidada ettekirjutuste täitmisele asumiseks, kui selle järgnevalt hoone tegeliku lammutamisega ei alustata. Vaatamata vastustajale antud lubadusele ei alustanud kaebajad hoonete lammutamist 2024. aasta kevadel. Samas lubas vastustaja hoiduda sunniraha rakendamisest eeldusel, et kaebajad 2024. aasta kevadel neilt oodatavad tööd teostavad. Isegi, kui pidada kaebajate poolt ehitusobjekti piiramist aedadega hoonete lammutamisega alustamiseks, oli 2024. aasta sügiseks ilmne, et kaebajad on hoonete lammutamise katkestanud. Tegelikult möönavad kaebajad seda isegi, selgitades, et hoonete lammutamist takistas kaebajate kahjumlikust tegutsemisest põhjustatud käibevahendite puudus ja maksuvõlg. Vaidlust ei ole selles, et hoonetele juurdepääsu piiramine ja hoone esimese korruse akende ja muude sissepääsude sulgemine ei kvalifitseeru hoonete fassaadide korrastamiseks. Vastustaja leidis seetõttu 2024. aasta sügisel põhjendatult, et kaebajad ei ole ettekirjutuste kumbagi alternatiivi täitnud. Seejuures ei ole määravat tähtsust sellel, kas kujunenud olukorras
kvalifitseerida kaebajate tegevusetus ettekirjutuste täitmata jätmiseks või ettekirjutuste täitmise katkestamiseks. Igal juhul ei olnud vastustaja saavutanud ettekirjutustega taotletud eesmärki.
32.Ringkonnakohus ei jaga kaebajate ja halduskohtu arusaama, nagu olnuks kaebajatel ettekirjutuste täitmine takistatud tsiviilasjas nr 2-23-13369 kolmanda isiku kasuks kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele eelmärke ja kriminaalasjas nr 1-24-4385 kaebajale II kuuluvale kinnistule Eesti Vabariigi kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise tõttu. Asjaõigusseadusest ega muust õigusaktist ei tulene, et isikule kuuluva kinnisasja kohta kinnisturegistrisse tehtud eelmärge või kohtuliku hüpoteegi kanne peataks omanikule kinnisasja kohta haldusaktiga tehtud avalikõigusliku kohustuse täitmise või vähemalt õigustaks omanikul kohustuse täitmisest hoidumist. Ka kaebajad ei ole suutnud näidata õiguslikku alust, millele toetudes nad leiavad, et eelmärked takistasid ettekirjutuste täitmist. Kui kehtiv õigus ei seo eelmärke tegemist kaebajate väidetud tagajärjega, siis ei alust eelmärkele ettekirjutuste täitmist takistavat toimet omistada. Kohtuliku hüpoteegi osas viitab kaebaja II AÕS §-le 333, mille kohaselt hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Kuid ka sellest normist ei nähtu, et omanikul oleks õigus ja kohustus hoiduda haldusaktist tuleneva kohustuse täitmisest hüpoteegiga koormatud omandi suhtes. Liiati ei ole kaebaja isegi põhistanud, kuidas või millises ulatuses ettekirjutuse täitmine üldse võiks kinnisasja väärtust vähendada. Kaebajate enda väitel on ettekirjutuste täitmine seotud oluliste kulutuste tegemisega. Kui hinnata kinnisasja väärtust arvestades ka sellega seotud avalik-õiguslikke kohustusi, s.h kaebajale ettekirjutustega pandud kohustust, siis võib ettekirjutuste täitmine hoopis suurendada kinnisasja väärtust seeläbi, et kohustuse täitmise kulutused saavad kantud.
33.Igal juhul on kaebajate arusaam vastuolus kehtiva haldusakti kohustuslikkuse põhimõttega. Kinnisasja suhtes eelmärke tegemine või hüpoteegi seadmine, mis mõlemad on võimalikud ka eraõiguslikult, tehingulisel alusel, ei saa kehtiva õiguse kohaselt anda omanikule õigustust jätta täitmata ettekirjutusega kinnistu omanikule pandud kohustust kinnisasja korrastamiseks. Isegi kui, kinnistusregistrisse eelmärke tegemine või kinnistu hüpoteegiga koormamine võiks mõjutada avalikõigusliku kohustuse täitmist, tuleks ka sel juhul hinnata olukorda selliselt nagu see oli eelmärke tegemise või hüpoteegi seadmise ajal, s.t hilisem õigus ei saa väärata varasemat kohustust. Praegusel juhul oli kaebajatele ettekirjutustega kohustus pandud enne eelmärgete seadmist ja kaebaja II kinnistu hüpoteegiga koormamist. Seega ei saanud need asjaõigused väärata avalik-õiguslikku kohustust. Samuti ei pidanud ega saanudki vastustaja ettekirjutuste tegemisel nende asjaõigustega arvestada.
34.Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajate kinnistute kohta tsiviilasjas hagi tagamise määruse alusel 16. oktoobril 2023 kantud ja 10. juunil 2024 kustutatud eelmärked ega kriminaalasjas 5. augustil 2024 kaebaja II kinnistu koormamine kohtuliku hüpoteegiga ei ole käsitatavad ettekirjutuste täitmise objektiivsete takistustena.
35.Samuti ei ole ettekirjutuste täitmise objektiivseks takistuseks kaebajate majandustegevusest kahjumi saamine ega maksuvõla olemasolu. Kaebajate majanduslik olukord võis takistada ettekirjutuste kohesele täitmisele asumist, kuid ei saa olla objektiivseks takistuseks ettekirjutuste täitmata jätmiseks ca nelja aasta jooksul. Liiati ei ole kaebajad esitanud andmeid ega selgitanud lähemalt, miks sedavõrd pika ajavahemiku jooksul neil finantsilistest põhjustest tulenevalt ei olnud võimalik ettekirjutusi täita. Pidades silmas, et mõlemad kaebajad on jätkuvalt tegutsevad ettevõtted mille aastakäive ulatub mitme miljoni euroni, on tõenäoline, et ettekirjutuste täitmata jätmine oli kaebajate valik, mitte nende finantsilisest olukorrast tingitud paratamatus.
36.Vastavalt ATSS § 8 lg-le 1 on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis vastustaja eeltoodud põhjustel 30. oktoobri 2024 vastuses
õigesti, te kaebajate suhtes sunniraha rakendamise eeldused on täidetud. ATSS § 8 lg-s 3 on loetletud juhud, mil ei ole lubatud sunnivahendit rakendada. Ühegi selles sättes nimetatud olukorraga tegemist ei olnud. Seega oli kaebajate suhtes sunniraha kohaldamine lubatud.
37.Kaebajad leiavad ekslikult, nagu andnuks vastustaja neile 30. oktoobri 2024. a vastusega ühekuulise tähtaja, s.o 30. novembrini 2024, ettekirjutuste vabatahtlikuks täitmiseks. Vastuse kohaselt andis vastustaja kaebajatele võimaluse kuu aja jooksul tasuda sunniraha vabatahtlikult, s.t et selle tähtaja jooksul vastustaja ei alusta täitemenetlust sunniraha sissenõudmiseks. Seetõttu on asjakohatu kaebajate väide, et ühekuuline tähtaeg hoonete lammutamiseks oli ebamõistlikult lühike ega võimaldanud ettekirjutusi tegelikult täita (ATSS § 7 lg 3).
38.Vastustaja antud ühekuulise tähtaja jooksul oli kaebajatel võimalik esitada oma seisukohad ja vastuväited sunniraha rakendamisele. Seda kaebajad 27. novembri 2024. a nõudes (dtl 144-149) tegidki. Lisaks taotlesid kaebajad sunniraha rakendamise, kui toimingu, põhjendamist. Kaebajatel on õigus selles, et kuigi vastustaja vastas kaebajate nõudele 23. detsembril 2024 (dtl 151) jättis ta toimingu põhjendused sisuliselt esitamata. Seeläbi raskendas vastustaja kaebajatel oma õiguste teostamist, kuna ei olnud üheselt selge, millistele asjaoludele ja põhjendustele vastustaja tugines sunniraha rakendades. Sunniraha rakendamise põhjenduste esitamata jätmine iseenesest aga ei muuda sunniraha rakendamist õigusvastaseks praegusel juhul, kuna sunniraha rakendamise eeldused olid täidetud. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kaebajad ei esitanud toimingu põhjendamise nõuet viivitamatult sunniraha rakendamisest teada saades, nagu nõuab HMS § 108 lg 2, vaid alles sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaja lõpus. Seega olnuks vastustajal keeruline kui mitte võimatu esitada kaebajatele sunniraha rakendamise põhjendused selliselt, et kaebajatele jäänuks veel piisavalt aega sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks. Kaebajad saanuks ühekuulise tähtaja jooksul alustada hoonete tegeliku lammutamisega ning seejärel taotleda vastustajalt sunniraha rakendamisest loobumist, kuna see ei ole enam vajalik kaebajate ettekirjutuste täitmisele kallutamiseks. Seega oli kaebajatel ka pärast vastustaja 30. oktoobri 2024. a vastusega sunniraha rakendamisest teatamist siiski võimalik võtta samme sunniraha tasumise vältimiseks ning selleks ei olnud tingimata vajalik hoonete lammutamise lõpetamine enne ühekuulise tähtaja möödumist.
39.Kaebajad leiavad ekslikult sedagi, nagu pidanuks vastustaja sunniraha rakendamist otsustades kaaluma, kas sunniraha kõrval võib olla mõni leebem meede, mis võiks olla taotletava eesmärgi saavutamiseks sama tõhus. Kaalumise, millist sunnivahendit kasutada, pidi vastustaja tegema ettekirjutuste ja koos sellega sunnivahendi rakendamise hoiatuste tegemisel. Jättes ettekirjutused vaidlustamata kaotasid kaebajad võimaluse viidata sellele, et sunniraha asemel saanuks rakendada mõnd kaebajate õigusi vähem riivavat meedet. Liiati näeb ATSS § 7 lg 4 otsesõnu ette, et sunnivahendeid ei tohi hoiatuses kindlaks määrata alternatiivselt ega jätta sunni rakendajale õigust nende vahel valida. Kaebajate arusaam, et leebem meede võinuks olla asendustäitmine, on ka sisuliselt põhjendamatu. Asendustäitmine korral oleks vastustaja hooned ise lammutanud ning täitmise kulud kaebajatelt sisse nõudnud. Sel juhul jäänuks kaebajad ilma võimalusest leida ettekirjutuste täitmiseks nende jaoks kõige soodsam võimalus. Vastavalt ei ole alust eeldada, et asendustäitmine oleks sunniraha kohaldamisest leebem.
40.Kohtupraktika kohaselt on sunniraha rakendamine kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega1. Põhjendamatu on aga sellele seisukohale tuginev kaebajate väide, et sunniraha rakendades vastustaja rikkus kaalutlusõigust ja jättis oluliste asjaoludega arvestamata, mistõttu tegi kaebajate õigusi ülemääraselt riivava otsustuse kohaldada sunniraha hoiatuses märgitud maksimaalses ulatuses. Kaebajad leidsid, et vastustaja ei arvestanud, et ettekirjutuste täitmine oli vähemalt periooditi takistatud kinnistusregistrisse eelmärgete ja
Vt RKHK 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-62-12 (p 14)
kohtuliku hüpoteegi kandmise tõttu, kaebajad olid asunud ettekirjutusi täitma taotledes ehitusload ja eraldades ehitusobjekti aedadega ning viimaseks, et kaebajate finantsiline olukord ei võimaldanud hoonete lammutamisega alustada. Nagu ringkonnkohus eespool selgitas, on kõik toodud kaebajate väited põhjendamatud. Vastavalt ei pidanud vastustaja sunniraha rakendades nendega arvestama. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selleski, et ettekirjutustes märgitud sunniraha määrad on kaebajate majandustegevuse ulatust ja ehitusjärelevalves lubatud sunniraha maksimaalseid määrasid arvestades sedavõrd väiksed, et vastustaja ei pea põhjendama sunniraha rakendamist hoiatuses märgitud määras. Seda, et sunniraha suurus ei ole ülemäärane kinnitab kaudselt seegi, et sunniraha rakendamise oht ei kallutanud kaebajaid ettekirjutusi täitma ligi nelja aasta jooksul. Seetõttu ei näe ringkonnakohus, et vastustajale oleks etteheidetav kaalutlusviga sunniraha rakendamisel.
41.Vastustaja ei rakendanud sunniraha siiski õiguspäraselt nõudes kummalti kaebajalt 4000 euro tasumist. Nimelt tuli ettekirjutusie kohaselt tasuda sunniraha 2000 eurot nii ettekirjutuste punktis 1 kui ka punktis 2 nimetatud kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral (dtl 17). Pooled ei vaidle selle üle, et ettekirjutusie punktis 1 ja punktis 2 nimetatud kohustused on alternatiivsed ja välistavad üksteist. See tähendab, et ettekirjutusie nõuetekohaseks täitmiseks piisab sellest, kui kaebajad korrastavad hoonete fassaadid ja sinna juurde kuuluvad elemendid (ettekirjutuste punkt 1) või likvideerivad ettekirjutuste objektid (ettekirjutuste punkt 2). Seega ettekirjutuste täitmise korral jääb üks alternatiivsetest kohustustest täitmata. Ettekirjutuste täitmata jätmine tähendab seega, et täitmata jäävad mõlemad alternatiivsed kohustused. Kuid see ei alust rakendada sunniraha samaaegselt mõlema alternatiivse kohustuse täitmisele kallutamiseks. Kui kohustused on alternatiivsed, siis saab sunniraha rakendamise eesmärgiks olla, et kaebajad täidaks ühe neist kohustustest. Seega ei saa ettekirjutustes tehtud hoiatust, rakendada sunniraha 2000 eurot nii punktis 1 kui ka punktis 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral, mõista selliselt, et sunniraha summad liituvad.
42.Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastupidise tulemuseni ei vii ka ettekirjutustes eraldi märgitu, et sunniraha üldsumma on 4000 eurot. Vastustaja ei ole ettekirjutustes ega ka hiljem kohtumenetluses selgitanud, miks ta sellise tingimuse ette nägi ega sedagi, kuidas see seondub ettekirjutuste konkreetsete punktide täitmata jätmise korral tehtud sunniraha hoiatustega. ATSS § 7 lg 5 järgi, kui isikut kohustatakse tegema mitut tegu või mitmest teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi. Võimalik, et vastustaja pidas seda sätet silmas, kui määras eraldi sunniraha summa kummagi kohustuse täitmata jätmise korral. Ringkonnakohtu hinnangul ATSS § 7 lg 5 ei olnud praegusel juhul asjakohane, kuna vastustaja soovis, et kaebajad täidaksid ühe ettekirjutustes nimetatud kohustustest, mitte mõlemad kohustused. Siiski võib aru saada, et vastustaja lähtus sunniraha üldsumma (4000 eurot) määramisel ekslikust eeldusest, et ettekirjutuste tervikuna täitmata jätmine tähendab mõlema kohustuse täitmata jätmist ja seetõttu kummagi kohustuse täitmata jätmisega seotud sunniraha summad liituvad. Et see nii ei ole, siis tuleb ettekirjutustes sunniraha üldsummana 4000 euro määramist pidada õigusvastaseks. Vastustaja ei ole pakkunud muud selgitust ettekirjutuste tingimustele ega selgitanud ka, kuidas ta sunniraha rakendades jõudis järeldusele, et õigustatud on rakendada sunniraha 4000 eurot. Võimalik on küll ka see, et vastustaja ettekirjutuste andmisel soovis ette näha sunniraha 4000 eurot ja kummagi kohustuse eest sunniraha määra leidmiseks jagas vastustaja selle summa kahega. Kuid eelnevalt selgitatud põhjusel on seegi lähenemine ekslik ega kõrvalda ettekirjutuste sisemist vastuolu. Sunniraha rakendamise hoiatusest peab selguma kohustatud isikule, milline on sunniraha maksimaalne võimalik suurus (ATSS § 7 lg 5). Olukorras, kus kummagi kohustuse täitmata jätmise korral nägi vastustaja ette sunniraha 2000 eurot, ei näe ringkonnakohus võimalust mõista ettekirjutuses tehtud sunniraha hoiatust tervikuna selliselt, et ettekirjutuste täitmata jätmise korral
võidakse määrata sunniraha ettekirjutuses nimetatud üldsummana. Ettekirjutustes sunniraha üldsumma nimetamine, täpsustamata, mida sellega silmas peetakse, jätab mulje, et tegemist on üksnes informatiivse tingimusega, kuna sunniraha konkreetse kohustuse täitmata jätmise eest on eraldi nimetatud. Et isiku õiguste piiramine on lubatav õiguspärase õigusliku aluse olemasolul, siis sunniraha rakendamisel ei ole põhjendatud ettekirjutuste sisemise vastuolu tõlgendamine kohustatud isikute kahjuks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vastustaja sai 30. septembri 2020. a ettekirjutuste täitmata jätmise tõttu õiguspäraselt kohaldada sunniraha kummalegi kaebajale 2000 eurot.
43.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all halduskohtu otsuse põhjendused kaebajate kaebustes esitatud kohustamis- ja hüvitamisnõuete rahuldamise põhjenduste osas. Olukorras, kus vastustaja taotlusel alustatud täitemenetluses on kaebajatelt sisse nõutud sunniraha osaliselt alusetult ja kaebajatel tuli tasuda täitemenetluse kulud ka alusetult sisse nõutud sunnirahaga seoses tuleb kohtul teha vastustajale ettekirjutus alusetult saadud sunniraha tagastamiseks ja mõista kaebajate kasuks välja hüvitis alusetu sunniraha sissenõudmisega seotud täitmisega tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus ei analüüsi seda küsimust täiendavalt nõustudes halduskohtuga, et riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 11 lg 1 järgi on kaebajate nõuded osaliselt põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Kuna sunniraha sissenõudmine kaebajatelt oli alusetu pooles ulatuses, siis tuleb vastustajal tagastada kaebajatele pool sissenõutud sunnirahast, s.o 2000 eurot kummalegi kaebajale. Kahjuhüvitisena oleks põhjendatud kummalegi kaebajale välja mõista poolt täitemenetluse kuludest. Kaebaja I täitemenetluse kulu oli 366 eurot (dtl 171, 165). Seega on kaebaja I hüvitise suuruseks 183 eurot. Kaebaja II tasus täitemenetluses 366 eurot (dtl 164). Halduskohus rahuldas kaebaja II hüvitisenõude tervikuna. Kuna vastustaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud, siis on halduskohtu otsus selles osas jõustunud ja ringkonnakohus seda muuta ei saa.
44.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 koostoimes on kaebajatel õigus nõuda viivist avalik-õiguslikus suhtes rahaliselt nõudelt. Praegusel juhul on rahaline nii kaebajate nõue alusetult tasutud sunniraha saamiseks kui ka täitemenetluse kulude tasumise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 2 tuleb viivist arvestada nõude esitamise ajast. Kuna kaebajad esitasid rahalised nõuded esmakordselt halduskohtule esitatud kaebuses, siis tuleb viivis kaebajate kasuks välja mõista alates 17. veebruarist 2025. Halduskohus lähtus viivise määramisel ekslikult kaebaja II poolt täiturile makse tegemise ajast. Kuna vastustaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud, siis on halduskohtu otsus selles osas jõustunud ja ringkonnakohus seda muuta ei saa.
45.Eeltoodu alusel tuleb rahuldada apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 6, millega jäi kaebaja I kaebus rahuldamata ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning kohustab vastustajat tagastama kaebajale I sunniraha 2000 euro, maksma kahjuhüvitise 183 eurot ning viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. veebruarist 2025 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebaja II kaebuse osaliselt.
46.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 7. Kaebaja I kasuks tuleb halduskohtus kantud menetluskuludest 1391 eurot (õigusabikulu 1251 eurot ja riigilõiv 140 eurot) vastustajalt välja mõista pool, kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse pooles ulatuses (HKMS § 108 lg 2), s.o 695,50 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 tuleb ka apellatsioonimenetluse kuludest vastustajalt kaebaja I kasuks välja mõista 50% ja kaebaja II kasuks 75% menetluskuludest. Kaebaja I apellatsioonimenetluse kuludeks on õigusabikulu 1240 eurot ja riigilõiv 140 eurot, kokku 1380
eurot ning kaebaja II apellatsioonimenetluse kuludeks õigusabikulu 865 eurot ja riigilõiv 60 eurot, kokku 925 eurot. Seega tuleb kaebaja I kasuks välja mõista 690 eurot ja kaebaja II kasuks 693,75 eurot. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.