Määruse tegemise aeg ja koht 07.05.2026, Tallinn Haldusasja number
3-26-841
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X. Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina Lõbus Puudutatud isik – X. X (sündinud xx.xx.xxxx), esindaja riigi õigusabi korras Aleksei Ratnikov
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses, 06.05.2026 istungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada taotlus. Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X. Xi kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuueks nädalaks alates 08.05.2026.
2.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja kohtu põhjendused inglise keelde. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb määrust viivitamatult X. Xi tutvustada ja selgitada, et tõlge edastatakse talle pärast selle valmimist.
3.Määruse avaldamise korral asendada X. Xi nimi ja sünniaeg tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 05.05.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse Somaalia Liitvabariigi kodaniku X. Xi (puudutatud isik) kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks loa saamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel. Taotluse põhjendused on järgmised: a) PPA ametnikud kontrollisid 18.03.2026 Tartus Valga-Tallinn rongis viibinud puudutatud isiku reisidokumente. Isik esitas politseiametnikele Läti Vabariigi isikutunnistuse, mis ei ole reisidokument. Isikutunnistuse kohaselt on ta Somaalia kodanik ning sündinud xx.xx.xxxx. b) Isik esitas 18.03.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse. c) PPA tuvastas, et isik oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse Lätis. Isik peeti 18.03.2026 kell 15.25 kinni VRKS § 362 lg p 7 alusel üleandmiseks vastuvõtvale riigile.
3-26-841 d) PPA sai Läti ametivõimudelt kinnituse, et isik on rahvusvahelise kaitse taotleja. Läti kinnitas, et seal tehti tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta keelduv otsus 19.03.2026, kuid otsus pole veel jõustunud. PPA esitas 25.03.2026 isiku suhtes tagasivõtupalve Lätile. e) Läti Vabariik teatas 01.04.2026 PPA-le, et nad võtavad isiku vastu ja vastutavad tema kaitse taotluse läbivaatamise eest. Üleandmine on võimalik esmaspäevast neljapäevani ajavahemikul 8.00-14.00 ja sellest tuleb Läti ametivõimudele teatada 5 tööpäeva ette. f)
Kuna isik taotles rahvusvahelist kaitset Eestis, tuli PPA-l läbi viia menetlustoiminguid.
g) PPA tegi 24.04.2026 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12603190001-1, millega otsustas jätta isiku taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 (edaspidi: Dublin III määrus) artikkel 18 (1) D järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Läti Vabariik; lõpetada VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega; kohustada taotlejat VRKS § 25 lg 2 1 kohaselt lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Läti Vabariiki. h) Isik vaidlustas PPA 24.04.2026 otsuse 04.05.2026 kaebusega Tallinna halduskohtule. Isiku üleandmiseks 6 nädala jooksul on viimane aeg 08.05.2026. Kuna isik esitas PPA otsusele nr 12603190001-1 kaebuse, siis ei ole võimalik teda hetkel üle anda, kuna Dublini III määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. Sama on leidnud ka Riigikohtu Halduskolleegium 27.09.2022 kohtumääruses kohtuasjas nr 3-22-56 punktis 28: „Selleks, et tagada isikule õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmise otsuse kohtulikuks vaidlustamiseks, tuli liikmesriikidel Dublini III määruse art 27 lg 3 alusel otsustada, kas riigisisese õigusega antakse isikule õigus jääda üleandmise otsuse vaidlustamise korral teatud ajani riiki või vähemalt võimalus esitada kohtule taotlus üleandmise otsuse täideviimise peatamiseks. Kolleegium on asunud seisukohale, et Eesti õiguskorras tehtud valik kajastub VRKS § 251 lg 3 p-s 4 ning see vastab Dublini III määruse art 27 lg 3 p-le b (määruse nr 3- 20-2668/32 p 20). Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 25 1 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest.“ i) Isiku kinnipidamine on vältimatult vajalik tema üleandmiseks Dublin III määruses sätestatud korras, kuna esineb põgenemise oht. Põgenemisoht esineb VSS § 68 p-st 9 tulenevalt. PPA-le teadaolevalt on isik Lätis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA on saanud Läti ametivõimudelt kinnituse, et tegemist on rahvusvahelise kaitse taotlejaga. Läti on kinnitanud, et on teinud keelduva otsuse, kuid otsus ei ole veel jõustunud, kuna isikul on õigus see edasi kaevata ühe kuu jooksul kättesaamisest. Läti ametivõimude andmetel on isik hetkel Lätis rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Isiku sõnade kohaselt sai ta rahvusvahelise kaitse taotlusele negatiivse vastuse. Isiku sõnul sai ta aru, et kui ta Läti Vabariiki edasi jääb, siis viiakse ta üle kinnisesse keskusesse ja saadetakse välja. Peale seda otsustas ta sealt Eestisse tulla. Vaatamata sellele, et isikul oli kohustus viibida Läti Vabariigi territooriumil, otsustas ta ebaseaduslikult lahkuda teise liikmesriiki. Isik väitis menetlustoimingutel, et tema sihtkoht oli Eesti, kuid ta ei esitanud esimesel võimalusel, Eesti politseid nähes, Valga linnas rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid suundus rongiga edasi 2(6)
3-26-841 Tallinna poole. Samuti üritas ta Tartus kontrollimisel ennast varjata, mitte kontakti astuda. Isik palus Eestis rahvusvahelist kaitset alles hiljem, pärast tema kinnipidamist ja Dublini määruse alusel tagasivõtumenetluse algatamist. Ilma seadusliku viibimisaluseta Eestisse saabunud ja teises Schengeni liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud välismaalase kinnipidamine on vajalik, kuna isik on reisinud teadlikult ja sihilikult Lätist Eestisse, ilma Läti ametivõimude poolse loata. Isikul ei olnud seadusliku viibimisalust ja dokumente Eestisse sisenemiseks. Isiku eesmärk oli lahkuda Lätist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, kasutades Eestit transiitriigina. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel isik ei esitanud Eestis rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel, kuigi isiku sõnul lahkus ta Läti Vabariigi territooriumilt eesmärgiga taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav tema üleandmiseks vastutavale liikmesriigile. Põgenemisohu osas leidis ka Tartu Halduskohus 19.03.2026 määrusele lisatud põhjendustes, et „on ilmne, et X. X lahkus Lätist õigusvastaselt, sest ta pole väitnud, et tal oleks õigus viibida mõnes teises Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis. Euroopa Liidu alusdokumendid ega Schengeni reeglid ei anna rahvusvahelise kaitse taotlejale liikmesriikides vaba liikumise õigust. Lisaks eeltoodule võttis PPA loataotluses X. X’i põgenemisohu sisustamisel põhjendatult arvesse asjaolu, et ta ületas riigipiiri ilma reisidokumendita. Tema Lätis väljastatud isikutunnistusele on selgelt märgitud, et see pole reisidokument (dtl 9–10). Kohus nõustub PPA hinnanguga, et tõenäoliselt on X. X’i tegelik eesmärk liikuda Eestist mõnda teise EL liikmesriiki. Kuna ta otsustas lahkuda Lätist pärast seda, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti 9. veebruaril 2026 Lätis rahuldamata (istungi protokoll, 00:24:14), saab pidada väga tõenäoliseks, et Eestis vabaduses viibides liiguks ta Schengeni alasse jäämise eesmärgil edasi mõnda teise Schengeni ala riiki või EL liikmesriiki“ (p 11). j) Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole märkimisväärse põgenemisohu tõttu võimalik tõhusalt kohaldada. On põhjendatud alus arvata, et isik võib vabaduses viibides omavoliliselt liikuda edasi, seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Võttes arvesse, et isik on varasemalt reisinud ebaseaduslikult Venemaalt Valgevene Vabariiki ja Valgevenest liikunud ebaseaduslikult Lätti (LVA otsus RVK taotlusele_X. X; masintõlge lk 1), saab järeldada, et isikul on olemas kontaktid ja oskused, kuidas ebaseaduslikult piire ületada. Kui isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et ta hakkaks end ametivõimude eest varjama, kuna tema varasem käitumine viitab sellele. PPA arvates ei ole usutav, et isik vabatahtlikult ja vabaduses olles jääks Eestisse enda kaebuse menetlemise lõpuni ja hakkaks korraldama enda lahkumist Läti Vabariiki. Pigem vastupidi, ta otsib võimalusi jääda Schengeni alale, liikudes edasi järgmisesse liikmesriiki. Võimaliku ebaseadusliku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Isiku kinnipidamine aitab tagada, et ta ei lahkuks Eestist, oleks kättesaadav PPA otsuse nr 12603190001-1 vaidlustamiseks kohtu menetlemise perioodil ja peale seda isiku üleandmise korraldamiseks tema varjupaigataotluse eest vastutavale riigile. k) Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline ning vajadusel psühholoogiline abi. PPA-le teadaolevalt ei esine isikul sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.
2.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ta kavatseb Lätis vaidlustada enda rahvusvahelise taotluse suhtes saadud keelduva otsuse. Ta loobus PPA otsuse nr 12603190001-1 vaidlustamisest, kuna ei taha enam olla kinnipidamiskeskuses. Puudutatud isiku esindaja selgitas, et isik on teatanud soovist minna tagasi Lätti, seega on asjaolud muutunud ja põgenemisohtu ning sellest tulenevalt ka kinnipidamise alust
3(6)
3-26-841 enam ei esine. Isik ei pea kinnipidamiskeskuses viibima seetõttu, et tema Lätile üleandmine viibib.
3.PPA selgitas kohtuistungil, et isiku avaldatud soov minna tagasi Lätti ei vähenda tema põgenemisohtu, vaid see on endiselt märkimisväärne, arvestades nii isiku lahkumist Lätist kui ka tema varasemaid ebaseaduslikke piiriületusi ja käitumist. PPAl puudub info Lätis tehtud rahvusvahelise kaitse taotluse otsuse jõustumise kohta. Isik on Eestis rahvusvahelise kaitse nõustajaga vesteldes muutnud korduvalt oma seisukohti, näiteks kinnitas ta eelmisel nädalal, et ei vaidlusta enda üleandmist, kuid sel nädalal esitas kaebuse, millest nüüd loobus.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.PPA tugineb isiku kinnipidamise taotluses kinnipidamise alustena välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 1 lg 2 p-le 7 ning põgenemisohu osas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-le 9. PPA taotleb puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist seega isiku teisele EL liikmesriigile üleandmise eesmärgil seoses sellega, et isik on esitanud Lätis rahvusvahelise kaitse taotluse ja Läti on tema taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik.
5.Seega tuleb isiku kinnipidamise pikendamise taotlust lahendades lähtuda nii VRKS-st kui ka Dublin III määrusest (vt määruse art 28 ning VRKS § 32 lg 1 ja § 361 lg 2 p 7).
6.Asja materjalidest nähtuvalt on Läti vastusena PPA tagasivõtupalvele 01.04.2026 vastuskirjaga nõustunud isiku tagasivõtmisega. PPA on 24.04.2026 otsusega jätnud kaebaja taotluse läbi vaatamata, lõpetanud rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse tagasilükkamise otsusega ja kohustanud kaebajat lahkuma Läti Vabariiki. Selles otsuses on selgitatud, et kuna taotleja on Eestis kinni peetud ja viibib PPA kinnipidamiskeskuses, ei saa ta ise Lätti minna ning PPA organiseerib tema üleandmise Lätile eelnevalt Lätiga kokkulepitud ajal.
7.VRKS § 3 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja välismaalane, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust. Dublin III määruse art 2 p c järgi on taotleja kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud. Dublin III määruse art 18 lg 1 punkti d kohaselt on vastutav liikmesriik kohustatud võtma tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Vastustav liikmesriik peab tagama isikule tõhusad õiguskaitsevahendid (lg 2).
8.VRKS § 25 lg 21 kohaselt, kui isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, ei tehta isikule lahkumisettekirjutust, vaid talle pannakse taotluse tagasilükkamise otsuses kohustus Eestist lahkuda taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki. Kui isik lahkumiskohustust vabatahtlikult ei täida või kui ta peetakse kinni VRKS § 36 1 lg-s 2 sätestatud alusel, võidakse lahkumiskohustus sundtäita väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras. PPA tehtud välismaalase vastutavale EL liikmesriigile üleandmise otsuse (VRKS § 32 lg 2) peale on õigus esitada kaebus halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates. Üleandmise otsuse vaidlustamisel on välismaalasel õigus Eestis viibida, kuni halduskohus on teinud otsuse välismaalase riigis viibimise õiguse kohta vastavalt VRKS § 25 1 lg 3 p-le 4 (VRKS § 3 2 lg 9). Sarnaselt näeb ka Dublin III määruse art 27 lg 3 ette välismaalase viibimisõiguse riigis otsuse vaidlustamise ajaks või kohtu otsustusel. Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmas alalõik sätestab, et kui isik on sama artikli kohaselt kinni peetud, siis selle isiku üleandmine palve esitanud liikmesriigilt vastutavale liikmesriigile toimub esimesel reaalsel võimalusel ja hiljemalt 6 nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas kaudselt või otseselt palve 4(6)
3-26-841 asjaomane isik vastu või tagasi võtta, või ajast, mil vaidlustamise või läbivaatamise peatav toime vastavalt art 27 lg-le 3 lõpeb.
9.Riigikohtu 27.09.2022 määruse nr 3-22-56 p 32 järgi ei ole üleandmise otsuse puhul tegemist lõpliku otsusega VRKS § 31 tähenduses, seega ei saa lõpliku otsusena käsitada ka üleandmise otsuse õigsust kinnitavat halduskohtu otsust, mis pole veel jõustunud, vaid Eesti õiguse kohaselt selguvad vaidlustamise tulemused üleandmise otsuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisel. Eelnev ei tähenda Riigikohtu selgituste järgi siiski seda, et Dublin III määruse kohaldamisalas olevad isikud peaksid saama alati võimaluse Eestis viibida kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad.
10.PPA taotlusest nähtuvalt on Läti Vabariik isiku rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes teinud keelduva otsuse 19.03.2026, kuid taotluse kohaselt ei ole see otsus veel jõustunud. Isik kinnitas kohtuistungil kavatsust Läti vastav otsus vaidlustada, ehkki möönis, et kaebetähtaeg võib kujuneda probleemiks. Sellest lähtudes saab antud hetkel eeldada, et isiku taotluse suhtes ei ole veel lõplikku otsust. Lisaks reguleerib VRKS selle § 1 lg 1 kohaselt ka välismaalase vastutavale EL liikmesriigile üleandmist. Seega juhul, kui PPA otsustab algatada välismaalase üleandmismenetluse Dublin III määruses sätestatud korras, kohaldatakse välismaalase kinnipidamisele VRKS § 361 lg 2 punkti 7 (VRKS § 32 lg 1).
11.Eelnevast tulenevalt on puudutatud isiku puhul kohane kinnipidamise alus VRKS § 361 lg 2 p 7, kuna praegu on käimas isiku vastutavale EL liikmesriigile üleandmise menetlus Dublin III määruse alusel (VRKS § 32). Dublin III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine vastavalt määrusele, kui esineb märkimisväärne oht, et inimene põgeneb. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi. Kinnipidamine on proportsionaalne, kui muid, leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Sarnaselt sätestab VRKS § 361 lg 2 p 7, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublin III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht.
12.Puudutatud isiku puhul on Tartu ja Tallinna Halduskohus põgenemisohtu sisustanud ning märkimisväärse põgenemisohu esinemist jaatanud vastavalt 19.03.2026 määruses (põhjendused lisatud 20.03.2026) ja 10.04.2026 määruses. Tallinna Ringkonnakohus asus 14.04.2026 määruses samuti seisukohale, et esineb puudutatud isiku põgenemisoht (määruse p 10). Kohtu arvates on vastavad põhjendused jätkuvalt aktuaalsed ning pole vajadust praeguses määruses põgenemisohu esinemist nendele tuginedes uuesti põhjendada. Põgenemisohu hindamine on prognoosotsus ning kohtu hinnangul ei anna isiku varasem käitumine kindlust, et ta jääks enda üleandmise täideviimise menetluse lõpuni PPA-le kättesaadavaks, nagu ta ei jäänud Läti ametivõimudele kättesaadavaks sealses varjupaigamenetluses. Seega õigustab põgenemisoht isiku kinnipidamise jätkamist kinnipidamiskeskuses. Isikut ei peeta kinni ainult põhjusel, et ta tuleb Läti Vabariigile üle anda, vaid selleks, et ta ei hakkaks üleandmist vältima, mida ta eeltoodut arvestades tõenäoliseks vabaduses viibides teeks. Põgenemisohtu ei vähenda seejuures kuidagi isiku 05.05.2026 avaldus, mille kohaselt ta on nõus enda saatmisega Läti Vabariiki. PPA selgitustest nähtuvalt ei ole alust pidada isiku kinnitusi usaldusväärseks, kuna ta on algselt teatanud PPA-le, et ei vaidlusta enda üleandmist, seejärel selle siiski vaidlustanud ning omakorda pärast seda esitanud avalduse kaebusest loobumisest. Isik selgitas kohtuistungil, et ta soovib kaebusest loobuda, kuna ei taha kinnipidamiskeskuses viibida. Samas nähtub PPA põhjendustest, et isik lahkus Lätist, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäi rahuldamata ning talle sai selgeks, et kui ta Läti Vabariiki edasi jääb, viiakse ta üle kinnisesse keskusesse ja saadetakse välja. Arvestades isiku senist käitumist, tegutseks ta siinsel juhul
5(6)
3-26-841 kinnipidamiskeskusest vabanemisel tõenäoliselt samamoodi ega jääks ootama enda Läti Vabariigile üleandmist.
13.Põgenemise ohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (VRKS § 36 1 lg 1 ja § 29 lg 1 ning Dublin III määruse art 28 lg 2). Kohtule nähtuvalt ei ole alust pidada kinnipidamist ebaproportsionaalseks ka selle kestuse tõttu, kuivõrd isik on praeguseks viibinud kinnipidamiskeskuses alla 2 kuu.
14.Dublin III määruse art 28 lg 3 järgi peetakse inimesi kinni võimalikult lühikeseks ajaks ning see ei tohi ületada ajavahemikku, mida on põhjendatult vaja nõutud haldusmenetluste nõuetekohaseks täitmiseks, kuni üleandmine on sama määruse kohaselt läbi viidud.
15.Isiku Lätile üleandmist ei saa pidada perspektiivituks. Vastupidi – Läti on nõustunud isiku tagasi võtma ning üleandmine on seni viibinud puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ja selle osas tehtud otsuste vaidlustamise tõttu.
16.PPA ei ole viivitanud vajalike toimingute tegemisega haldusmenetluse läbiviimisel. Kuna puudutatud isik vaidlustas PPA 24.04.2026 otsuse (haldusasi nr 3-26-1347), lükkus üleandmise tähtaeg selle võrra edasi. Samas asjas saatis puudutatud isik 05.05.2026 avalduse, mille kohaselt ta ei vaja Eestis varjupaika ja nõustub Lätti minekuga. Asja lahendav kohus käsitas seda kaebusest loobumise avaldusena. Puudutatud isik kinnitas ka siinses asjas peetud kohtuistungil kaebusest loobumise soovi ning esitas 07.05.2026 haldusasjas nr 3-26-1347 uuesti vormistatud kaebusest loobumise avalduse. Kohus võttis 07.05.2026 määrusega loobumise vastu ja lõpetas asja menetluse (resolutsiooni p 2). Määruse p 2 ei ole veel jõustunud.
17.Puudutatud isiku kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sõltub sellest, millal lõppes või lõpeb tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3.
18.Haldusasjas nr 3-26-1347 07.05.2026 tehtud määruse resolutsiooni p-ga 1 otsustas kohus keelduda puudutatud isikule viibimisõiguse andmisest kohtumenetluse ajaks. Määrus on selles osas jõustunud, kuna see on 07.05.2026 isikule kätte toimetatud. Seega puudub alates 08.05.2026 puudutatud isikul õigus Eesti territooriumil viibida. Eelduslikult on isik võimalik Lätile üle anda üsna lühikese aja jooksul, arvestades nii seda, et 07.05.2026 määruse haldusasjas nr 3-26-1347 punktist 1 tulenevalt puudub isikul kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õigus alates 08.05.2026, kui ka seda, et PPA taotlusest ilmnevalt tuleb üleandmisest ette teatada 5 tööpäeva. Seega ei kujune kinnipidamine tõenäoliselt kuigi pikaajaliseks.
19.Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tervisekontroll ning vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus (VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269). Muuhulgas puudub alus eeldada, et seal pakutav tuberkuloosivastane ravi pole kvaliteetne.
20.Isiku kinnipidamiseks esineb seega praegusel juhul VRKS-st ning Dublin III määrusest tulenev alus ja see on märkimisväärse põgenemisohu esinemise tõttu põhjendatud.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse ja annab loa pidada puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses kinni maksimaalselt kuueks nädalaks alates PPA 24.04.2026 otsuse vaidlustamise peatava toime lõppemisest ehk alates 08.05.2026. Kinnipidamise aluse äralangemise korral tuleb ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (VRKS § 36 4 lg 1). Kui isikut ei anta üle 6 nädala jooksul alates PPA 24.04.2026 otsuse vaidlustamise peatava toime lõppemisest, tuleb ta vabastada (Dublin III määruse art 28 lg 3 neljas alalõik). (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.