Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-23-782 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-782 inimestevahelises lävimises ja suhetes ning muutustega kohanemises ja ohu tajumises, st vähemalt neljas tegevusvaldkonnas. Üldarst ei saa ümber lükata erialaarsti pandud diagnoose. Samuti ei või üldarst panna iseseisvalt diagnoose väljaspool oma erialaseid teadmisi või kogemusi. Ekspertarst C kaalutlusviga saab pidada kaebaja haiguse süvenemisega kaasneva raske tervisekahjustuse põhjuseks. Selle veata ei oleks kaebajale kahjulikke tagajärgi saabunud ning kaebajale poleks füüsilist ega hingelist valu, kannatusi ja mittevaralist kahju tekkinud. Pärast töötukassa negatiivset otsust (29.12.2022) tekkis kaebajal üha süvenev spetsiifiline tervisekahjustus, mis kulmineerus märtsikuus 2023. a-l, mil ta sai töötukassalt negatiivse vaideotsuse (01.03.2023). Seega esineb põhjuslik seos kaalutlusvea, kaalutlusvea alusel antud haldusaktide ja tekkinud kahjulike tagajärgede vahel. Kaebaja kahjunõue tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 115 ja § 128 lg-le 5. Kahju tekkimise risk ja selle ulatus oli töötukassale mõistlikult ette nähtav (VÕS § 127 lg 3), kuivõrd sarnastel asjaoludel, st negatiivse vaideotsuse saamise järgselt, suunati kaebaja 15.05.2019 erakorralise haigena statsionaarsele ravile SA TÜK Psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria osakonda. Vastustaja seisukoht, justkui oleks kaebajal täiendavad enesehinnangulised kaebused tekkinud alles kohtumenetluses, on vale. Juba enne töötukassa 29.12.2022 otsuse tegemist oli dr Q diagnoosinud kaebajal raske depressiooni. Kuivõrd üheski töötukassa otsuses või seisukohas pole ProVida kliiniku andmetele viidatud, võib järeldada, et töötukassa ekspertarstid ei ole dr Q hinnanguid töövõime ulatuse määramisel üldse arvesse võtnudki. Eesti Töötukassa on rikkunud uurimis-, selgitamis- ja hoolsuskohustust. Kui taotleja hinnangud, TIS-i kantud terviseandmed, erialaarsti ja ekspertarsti diagnoos ei kattu, lasub ekspertarstil täiendav uurimiskohustus. Töötukassa ei kontrollinud täiendavalt ekspertarst C kvalifikatsiooni. Ekspertarst C ei täitnud oma seadusest tulenevat hoolsus- ja uurimiskohustust. Töötukassa ekspertarst, kes analüüsis kaebaja terviseandmeid pärast vaide esitamist, rikkus nii uurimis- kui hoolsuskohustust. Varasemast töövõime puudumist tuvastavast (2020. a) otsusest erineva otsuse tegemine nõudis töötukassa ekspertarstilt veendumust, et asjaolud on muutunud. Kui varem tuvastati sama metoodika alusel puuduv töövõime, kaebaja enda väitel ei olnud tema tervislik seisund paranenud ning TIS-i kanded viitasid terviseseisundis negatiivsele dünaamikale, pidi töötukassa ekspertarstil tekkima kahtlus dr C eksperdiarvamuse õigsuses. Töötukassa ekspertarst ei kontrollinud üldse või piisavalt põhjalikult dr C eksperdiarvamuse õiguspärasust. Haldusmenetlus ei olnud tõhus. Menetlus on kaebajat ja tema tervist tarbetult koormanud. Menetlus ei olnud suunatud õiglasele lahendusele ega kaebaja suhtes aus. Samuti ei viidud seda läbi mõistliku aja jooksul ning see ei vastanud hea halduse tavale. 2022. a lõpus tegi kaebaja ettevalmistusi tööleminekuks ja esitas erinevate töövahendusportaalide vahendusel tööle kandideerimise avaldusi. Kui kaebaja tervist ei oleks kahjustatud, oleks ta saanud tööle Tartu kohtumajja istungisekretärina. Olukorras, kus kaebaja oleks saanud tööle minna, oleks kaebaja varaline olukord võrreldes praegusega olnud saamata jäänud töötasu võrra soodsam. Istungisekretäri töötasu on u 1100 eurot kuus. Seetõttu nõuab kaebaja tööst ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (VÕS § 128 lg 4).

3-23-782 oma tervisele, samuti hindamise seisuga TIS-i kantud terviseandmed. Nii 15.11.2022 taotluse hindamisel kui ka 24.01.2023 esitatud vaide menetlemisel vaadati üle kõik selle hetke seisuga olemas olnud terviseandmed. Ka vaideotsuses on kõik selle tegemise seisuga TIS-i lisandunud terviseandmed välja toodud. Ekspertarstid on kaebaja töövõime hindamisel arvesse võtnud ja välja toonud, et kaebajal ei ole esinenud pärast 2019. aastat rasket depressiooni, mille korral oleks olnud vajalik hospitaliseerimine. Dr Q sissekande koostamise viimaseks kuupäevaks on märgitud 12.12.2022, samas kajastab sissekanne kõiki kaebaja vastuvõtte perioodil 29.08.2022˗12.12.2022 (vastuvõtud 29.08.2022, 14.11.2022 ja 12.12.2022). Kaebajal on diagnoositud mõõdukat ja ägenemiste ajal rasket depressiooni, on määratud ravi ja raviskeemi korrigeeritud. Ekspertarstidel on olnud teada, et kaebajal on ägenemine olnud detsembris 2022, kuid kuna üldise töövõime hindamisel võetakse aluseks püsivad haigusseisundid, mida hinnatakse ravi foonil, siis haiguse ägenemise perioode välja ei tooda, võttes arvesse, et meeleoluhäire ehk depressioon on raviga ja psühhoteraapiaga kompenseeritav. Kaebajal oli viimase viie aasta terviseandmeid arvestades olnud depressiooni ägenemisi harva. Lisaks oli ekspertidele teada vaidemenetluse käigus lisandunud 19.01.2023 dr W sissekanne, mille kohaselt pöördus kaebaja erakorralise meditsiini osakonda ärevuse ja rahutusega, kuna oli eksamil läbi kukkunud. Vaidemenetluse käigus lisandus ka dr M 13.02.2023 sissekanne, kus sisuliselt korrati 19.01.2023 dr W sissekande sisu. Kõik eeltoodud epikriisid olid täismahus välja toodud ka töötukassa 01.03.2023 vaideotsuses. Kõik kaebaja terviseandmed on ekspertarstide poolt üle vaadatud, kuid eksperdiarvamuses ja vaideotsuses tuuakse piiranguid põhjustavate objektiivsete terviseandmetena välja vaid kõige olulisemad ja sageli ka hiliseimad terviseandmed, mis kajastavad kokkuvõtlikult olukorda ning kinnitavad haigusest tingitud püsivaid tegutsemispiiranguid. Üle on vaadatud TIS-is olevad nii viimase viie aasta jooksul sisestatud kui ka varasemad terviseandmed, mis võiksid olla seotud töövõimet mõjutavate püsivate piirangutega. Kohtumenetluses esitas kaebaja 25.06.2023 täiendavaid enesehinnangulisi kaebusi. Pärast kaebaja täiendavate seisukohtade saamist kontrollis töötukassa töövõime hindamise ekspertarst F TIS-is olemasolevaid terviseandmed, millest nähtus 02.05.2023 pereõe Ä lisandunud sissekanne. Lisandunud sissekandes oli kajastatud kaebaja jätkuva ravi vajadus ning informatsioon psühhiaater dr Z vastuvõttude kohta, samuti kajastus diagnoos F32.2 ˗ raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Seega olid terviseandmetes viited täiendavate arstile pöördumiste kohta, sh psühhiaatrile pöördumiste kohta. Kuna olemasolevates terviseandmetes puudusid kaebaja poolt 25.06.2023 lisandunud enesehinnangulisi kaebusi kinnitavad objektiivsed terviseandmed, saatis töötukassa 20.10.2023 selgitustaotluse nr TVH22043785-3 kaebajat ravinud dr Zle. Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst F vaatas kaebaja töövõime hindamise taotluse uuesti läbi (26.10.2023 eksperdiarvamus) ning muutis esialgset hinnangut, analüüsides veelkord kogumis kaebaja töövõime hindamise taotluses toodud andmeid, TIS-is olemasolevaid terviseandmeid (sh lisandunud terviseandmeid) ning kaebuses ja selle täiendustes kirjeldatud asjaolusid ning leidis, et on põhjendatud hinnata tema töövõime puuduvaks. Psühhiaater dr Z sissekanne lisandus TIS-i 27.10.2023 ning vaadati samuti üle enne töövõime hindamise otsuse kinnitamist. See kinnitas 26.10.2023 eksperdiarvamuses antud hinnangut puuduva töövõime kohta. Eeltoodust tulenevalt tunnistati 29.12.2022 otsus nr TVH/22/052581 algusest peale kehtetuks ning tuvastati kaebajal puuduv töövõime kestusega kolm aastat. Eelneva osalise töövõime määramise aluseks oli asjaolu, et terviseandmetel ei olnud kaebajal diagnoositud erinevate psühhiaatrite poolt luululisi häireid, haiglaravi psühhiaatrilises statsionaaris oli viimati 2019. a-l. Alles kohtumenetluse raames ilmnesid 4(11)

3-23-782 sellised uued asjaolud (oluliselt muutunud kaebaja hinnang ja lisandunud terviseandmed), mille alusel tuli haldusmenetlus uuendada. Kaebaja väide, nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja AS Arstikeskus Confido ekspertarsti C ebapädevuse tõttu hinnatud kaebaja töövõime osaliseks ja seetõttu tekitatud kaebajal raske tervisekahjustus, on alusetu. Kõik töövõime hindamise ekspertarstid (nii tervishoiuteenuse osutaja ekspertarstid kui töötukassa ekspertarstid) on läbinud töövõime hindamist käsitleva koolituse, mille käigus saadakse lisaks arstlikule kompetentsile ka õigusaktides töövõime hindamisele sätestatud tingimuste ja töövõime hindamise metoodika rakendamiseks vajalikud teadmised. Koolituse lõpus sooritatakse vastav eksam. Seega ei puudunud kaebaja viidatud ekspertarstil pädevus töövõime hindamiseks. Kaebaja taotluse ja vaide lahendamise menetlusse oli kaasatud kaks arsti ˗ eksperdihinnangud koostanud TTO ekspertarst ning töötukassa ekspertarst, kes on kontrollinud eksperdihinnangu õigsust vaidemenetluses. Kaebajale maksti tagasiulatuvalt alates 19.12.2022 (s.o pärast eelmise töövõime toetuse perioodi lõppemist seisuga 18.12.2022) täiendavalt välja toetuse vahe vastavalt puuduva töövõime toetuse määrale. Väljamaksed kaebaja kontole teostati töötukassa süsteemi kaudu seisuga 06.11.2023. Vastustaja tegevuse tõttu ei ole kaebaja töövõimetoetusest ilma jäänud. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleks seoses toetuse väljamaksmisega varaline kahju üldse tekkinud. Kaebaja väidetest võib aru saada, nagu oleks tekkinud kahju, mis tuleneb sellest, et tal ei olnud võimalik raske tervisekahju tõttu tööle asuda või end koolitada. Kaebaja märgib, et üliõpilasena oli ta sunnitud kooliskäimisest loobuma ning väljavaated õppeasutus lõpetada, erialast tööd leida ja seeläbi oma majanduslikku olukorda parandada, halvenesid. Kaebaja väited on paljasõnalised, ta ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis tema väiteid kinnitaksid. Seevastu on psühhiaater dr Z 05.09.2023 tehtud sissekandes märkinud, et kaebaja on ennistanud ennast õigusteaduskonda sessioonõppele ning see on ainuke asi, mis innustab ja aitab. TIS-is puudub objektiviseeriv informatsioon kaebaja poolt viidatud abivajaduse ja abituse kohta. See, et kaebaja töövõime hindamise tulemus ei olnud algselt kaebajale sobiv, ei anna alust mõista vastustajalt välja kahjuhüvitist väidetavate vaimsete kannatuste tekitamise eest. Kaebaja ei ole suutnud ära näidata ühtegi vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks mõne seadusega vastuolus ja suunatud teadlikult (süüliselt) kaebaja tervise kahjustamisele, väärikuse alandamisele või põhjustaks talle muid vaimseid kannatusi.

3-23-782 hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-st 3 nähtuvalt saab vastustaja töövõime hindamisel lähtuda viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest. Erinevused eksperdihinnangute üksikutes punktides ei tähenda, et mõne arsti hinnang oleks vale. Erinevused võivad tuleneda nii sellest, et lähtuti erinevatest algandmetest (s.o isiku enesehinnangulised kirjeldused võivad olla ajas muutuvad) kui ka sellest, et konkreetse arsti professionaalne hinnang võibki olla kolleegi arvamusest mõnevõrra erinev. Vastustaja on selgitanud ja tõendanud, et varasema hinnangu muutmise tingis ennekõike uute andmete lisandumine. Kohus nõustub selles osas vastustaja 04.04.2024 ning 19.04.2024 menetlusdokumentides esitatud põhjendustega ning ei pea nende tervikuna kordamist vajalikuks. Isiku töövõime ulatuse tuvastamine on hinnanguline otsus, mis põhineb aktuaalsetel terviseandmetel ning meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel. Lisaks võivad isiku terviseseisund ja töövõime ajas muutuda. Juhul kui hilisema ekspertiisi raames jõutakse vahepealsel ajal lisandunud terviseandmeid arvestades varasemast teistsugusele järeldusele ning sellest tulenevalt muudetakse hinnangut isiku töövõimelisusele, ei tähenda see, et esialgne otsus oleks õigusvastane. Asjaolu, et kaebaja hinnangul pidanuks ekspertarst mõnda tegevusvaldkonda või võtmetegevust teisiti hindama, ei tähenda, et ekspertarst oleks eksinud või et tema hinnang oleks vale. Üksnes sellest, et isikul on varem tuvastatud puuduv töövõime, ei saa teha järeldust, et ka uuel hindamisel jõutakse samale järeldusele. Vastustaja ei ole uurimiskohustust rikkunud. Vastustaja on asjakohaselt viidanud erinevatele päringutele (vastustaja 19.04.2024 seisukohas viidatu) ning põhjendatult leidnud, et terviseandmed olid töövõime hindamiseks piisavad. Olukorras, kus vastustajale nähtus terviseandmetest, et kaebajat on erinevate arstide ja spetsialistide poolt mitmekülgselt uuritud, ta on arstide jälgimisel ning talle määratakse ravi, ei pidanud vastustajal tekkima kahtlust, et andmed ei ole täielikud. Vastustaja selgitus, et ekspertarstide poolt vaadatakse üle kõik terviseandmed, kuid eksperdiarvamuses tuuakse piiranguid põhjustavate objektiivsete terviseandmetest välja vaid olulisemad ja sageli ka hilisemad terviseandmed, on asjakohane. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et töötukassa viivitas 15.11.2022 taotluse lahendamisega õigusvastaselt. TVTS § 9 lg 1 kohaselt tuleb otsus teha 30 tööpäeva, mitte kalendripäeva jooksul. Seetõttu ei olnud taotluse läbivaatamise tähtaja pikendamise ajaks (s.o 28.12.2022) seaduses sätestatud tähtaeg veel möödunud ning töötukassal oli õigus seda TVTS § 9 lg 1 teise lause kohaselt pikendada. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja on mittevaralise kahjuna pidanud silmas tervise kahjustamist ning nõuab selle hüvitamist rahas. Hüvitamisnõue mittevaralist kahju puudutavas osas tuleb jätta rahuldamata. Pelgalt sellest, et vastustaja otsustas täiendavate andmete valguses oma varasemat otsust muuta, ei saa järeldada, et vastustaja tegevus viidatud varasema otsuse andmisel (või ka see otsus ise) olnuks õigusvastane. Seega ei ole kahjunõude rahuldamise üks peamisi eeldusi täidetud. Seetõttu ei ole ka kõikide kaebaja esitatud väidete üksikasjalik analüüsimine vajalik. Ka siis, kui asuda seisukohale, et vastustaja tegevus oli (mingis osas) õigusvastane, ei oleks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine põhjendatud. Olukorras, kus haldusasja materjalist nähtuvalt on kaebajal juba aastaid olnud erinevaid terviseprobleeme (ning nende tõsidust ning pikaaegset esinemist on kaebaja ka kohtumenetluses läbivalt rõhutanud), on põhjusliku seose esinemine kaebaja väidetud kahju ja vastustaja tegevuse vahel vähetõenäoline. Ei saa välistada, et kaebaja väidetud terviseprobleemid võinuks ilmneda ka 6(11)

3-23-782 juhul, kui vastustaja oleks kohe alguses tuvastanud kaebajal puuduva töövõime. Isegi kui põhjuslikku seost jaatada, välistaks töötukassa vastutuse nn normi eesmärgi teooria ja kahju ettenähtavuse põhimõte. Õiguslikus mõttes kahjuna ei kuulu hüvitamisele kõik õigusvastase teoga põhjuslikus seoses olevad tagajärjed, vaid üksnes selline kahju, mille ärahoidmine oli normi eesmärgiks. VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud nn normi eesmärgi teooria kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kahju ettenähtavuse põhimõtte kohaselt ei vastuta avaliku võimu kandja, kui kahju tekkimine ei saanud olla kahju tekitajale ettenähtav. Tervisekahju vältimine ei ole töövõime hindamist reguleerivate õigusnormide eesmärk ning kahju ei olnud vastustajale ettenähtav. Ka asjaolust, et 2019. a-l suunati kaebaja erakorralise haigena ravile ning kaebaja väitel toimus see põhjusel, et ta oli saanud negatiivse vaideotsuse, ei saa järeldada, et vastustajale pidi olema võimaliku tervisekahju tekkimise oht ettenähtav. Seoses kaebaja väitega, justkui põhjustanuks mittevaralist kahju ka vajadus vastustaja otsuseid vaidlustada, viitab kohus Riigikohtu 22.09.2022 otsuse haldusasjas nr 3-20-1449 p-le 30.4. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja hinnangul oleks ta ilma vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud tervisekahjuta saanud tõenäoliselt 2023. a märtsikuus kohtuistungisekretärina tööle asuda. Kaebaja väitel jäi tal ajavahemikul märts˗september 2023 töötasuna teenimata kokku 6600 eurot. Kaebaja selgitustest järeldub, et ta nõuab saamata jäänud tulu hüvitamist. Kuna vastustaja tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks, on üks kahju hüvitamise eeldus täitmata ning hüvitamisnõue tuleb ka varalise osas jätta rahuldamata. Ka juhul, kui vastustaja tegevus oleks õigusvastane ning esineks põhjuslik seos vastustaja tegevuse ning kaebajale tekkinud tervisekahju vahel, ei ulatu põhjusliku seose ahel kohtuistungisekretärina töötamise ning sealt saamata jäänud (hüpoteetilise) töötasuni. Pelgalt asjaolust, et kaebaja on istungisekretäriks kandideerinud, ei saa järeldada, et väidetud tervisekahjuta oleks temaga kindlasti või suure tõenäosusega ka tööleping sõlmitud. Tegemist oli alles kandideerimisprotsessi algusfaasiga ning selle lõpptulemust võisid lisaks kaebaja tervisliku seisundi halvenemisele mõjutada nii teiste kandideerijate arv, potentsiaalse tööandja ootused ja mitmed teised asjaolud. Seetõttu puudub põhjuslik seos vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Isegi kui kõik muud varalise kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, ei oleks kaebaja nõude tervikuna rahuldamine võimalik. RVastS § 8 lg 3 kohaselt ei saa hüvitist töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu eest nõuda osas, milles kannatanul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust. Kaebaja on 25.06.2023 ja 25.10.2023 menetlusdokumendis taotlenud, et kohus algataks määruse nr 39 § 8 lg-te 1, 3 ja 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Olukorras, kus kaebaja on oma eesmärgi saavutanud, töötukassa on algselt vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud, tuvastanud kaebajal puuduva töövõime ning töövõimetoetuse vahe tagantjärele välja maksnud ning kohus on haldusasja menetluse tühistamis- ja kohustamisnõudes lõpetanud, puudub vajadus hinnata, kas kaebaja viidatud määruse sätted tuleks põhiseadusvastasena kohaldamata jätta või mitte. Seega jääb ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-23-782 Terviseameti uuendatud koduleheküljel asuva tervishoiutöötajate registri andmete järgi on C erialalt pediaater. Seega puudub tal psühhiaatria valdkonnas tegutsemiseks tegevusluba. Töövõime hindamise ekspertarsti F kohta tervishoiutöötajate registris andmed puuduvad, s.t tal puudub meditsiiniliste otsustuste tegemiseks vajalik kvalifikatsioon ja tegevusluba. Kuna C ja F pole kunagi psühhiaatria erialal töötanud ega oma vastavat kvalifikatsiooni, ei saanud nad hinnata kaebaja taotluses esitatud andmete vastavust TIS-i kantud terviseandmetele. Kuna F ei ole tervishoiutöötaja, on ta rikkunud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi (VÕS § 770 lg 1) ning vastutab raske tervisekahjustuse tekitamise eest deliktilisel alusel (VÕS § 1045 lg 1 p-d 2, 7 ja 8). Kaebaja mittevaralise kahju nõue on esitatud võlaõiguslikul alusel (VÕS § 115 lg 1), mitte RVastS alusel. Halduskohus on meelevaldselt tõlgendanud kaebuse sisu kaebaja kahjuks. Kuna kaebajal puudub usaldusväärne teave ekspertarstide kvalifikatsiooni osas, soovib kaebaja, et esimeses järjekorras toimuks kahjunõude rahuldamine VÕS § 115 lg 1 alusel. Selle nõude äralangemisel kohaldub deliktiline nõue VÕS § 1045 lg 1 p-de 2, 7 ja 8 alusel. Asjaolu, et ekspertarst on üldjuhul töötukassa teenistuja, ei muuda nendevahelist suhet veel avalikõiguslikuks, sest ekspertarst võib tervishoiuteenuse osutajana tegutseda üksnes oma kutseala esindajana, s.o mitte ainult avalik-õiguslikke ülesandeid täites. Kaebaja heidab ekspertarst Fle ette, et ta töötles kahel korral kaebaja meditsiinilise sisuga isikuandmeid TIS-s ning määras (seejuures ilma meditsiinilist kvalifikatsiooni omamata) kahel korral C vale ekspertarvamuse alusel osalise töövõime, mis ei vastanud kaebaja ravivajadusele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et TIS-s puudusid kanded õige otsuse tegemiseks. Kui ekspertarstid oleks näidanud üles vajalikku hoolsust, oleks neil võinud kõik kanded olemas olla. Kannetes sisaldus viide sellele, et kaebaja vaimne tervis kulgeb progresseeruvalt ning ta on suunatud erakorraliselt vaimse tervise õe vastuvõtule. Ekspertarstidel oleks pidanud tekkima kahtlus, et TIS-i andmed ei ole täielikud. TIS-i andmetest nähtub, et dr Z on rikkunud dokumenteerimise kohustust ja jätnud TIS-s kajastamata andmed kaebaja 04.03.2023 toimunud ambulatoorse vastuvõtu kohta. Kaebaja leidis 22.10.2024 seisukohas, et töötukassa, F, C ja AS Arstikeskus Confido vastutavad solidaarselt VÕS § 1056 lg 1, § 130 lg 1, § 134 lg 2 ja § 137 lg 1 alusel või VÕS § 1043, § 1044 lg-te 1 ja 3, § 1045 lg-te 2 ja 8, § 127 ja § 137 lg 1 alusel. Kui kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitis võiks olla suurem kui 25 000 eurot, palub kaebaja määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel (VÕS § 366). Kahju hüvitamise nõudelt tuleb arvestada rahalist viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest (VÕS § 113 lg 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-782 suhtes (RVastS § 1 lg 2), saab kaebaja vastava nõudega pöörduda maakohtusse, sest sellise kahju hüvitamise nõude lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Isik ei saa halduskohtusse pöördudes ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist nõudes määrata, et RVastS sätete asemel tuleks kohaldada hoopis VÕS sätteid. Seetõttu jätab ringkonnakohus kõik kaebaja vastavasisulised arutlused tähelepanuta.

3-23-782 vaidemenetluses 01.02.2023 tehtud eksperdiarvamuses (dtl 159 jj) arvestatud, C 01.02.2023 eksperdiarvamusest seda ei nähtu ˗ dr Q sissekanne lõppeb 14.11.2022 visiidiga (dtl 176˗177). Ka ekspertarst F väidab kohtumenetluses esitatud arvamuses (dtl 197) ekslikult, nagu vaidemenetluse ekspertiisis oleks sellega arvestatud. Eelnevast saab järeldada, et töötukassa 29.12.2022 otsuses ei olnud tegelikult arvestatud dr Q 12.12.2022 TIS sissekandega ning seda ei tehtud ka vaidemenetluses. Oluline on see viga seetõttu, et nii töötukassa 29.12.2022 otsuse kui ka 01.03.2023 vaideotsuse kontseptsioon kaebaja töövõime hindamisel lähtub eeldusest, et kaebajal oli diagnoositud mõõdukas depressioon, kuid dr Q 12.12.2022 sissekandest (dtl 76) nähtus juba siis diagnoosina raske depressioon, mis hiljem 26.10.2023 eksperdiarvamuse ja töötukassa 31.10.2023 otsusega tagantjärgi tuvastatigi. Järelikult oli töötukassal juba 29.12.2022 seisuga olemas kõik kaebaja olulised terviseandmed, et tuvastada tal puuduv töövõime 3 aastaks, vähemasti ei ole töötukassa suutnud kohut veenda vastupidises. Kaudselt tõendab töötukassa 29.12.2022 otsuse ja 01.03.2023 vaideotsuse õigusvastasust seegi, et töötukassa tunnistas 29.12.2022 otsuse kehtetuks algusest peale, st, et kaebajal puudus töövõime 3 aastaks alates 19.12.2022. Samaaegselt ei saa olla õiguspärased mõlemad järeldused, et kaebajal oli alates 19.12.2022 osaline töövõime kestusega 2 aastat ja samas ka puuduv töövõime kestusega 3 aastat. Seetõttu olid töötukassa 29.12.2022 otsus ja 01.03.2023 vaideotsus õigusvastased.

3-23-782

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.