Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 12.08.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-12303
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 06.06.2026 määrus (esialgse õiguskaitse kohaldamine) ja 08.06.2026 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
T.U määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik T.U (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta Harju Maakohtu 06.06.2026 määrus ja 08.06.2026 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 06.06.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles T.U (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
1.1.Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERHi psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esimest korda elus. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et puudutatud isikul oli vähemalt viimase kahe kuu jooksul esinenud paranoilisi jälgimis- ja jälitusluulumõtteid. Ta süüdistab oma naabreid luureseadmete paigaldamises, manipuleerimises ja isiklike andmete varastamises ning on veendunud, et teda üritatakse hulluks tembeldada. Lisaks on ta arvamusel, et ka sõbrad ja endine elukaaslane on temavastase tegevusega seotud, mistõttu peab neid enda vaenlasteks.
1.2.Käesolevalt suundus puudutatud isik 05.06.2026 politseijaoskonda, et naabrite kohta avaldust teha. Politseinikud kutsusid talle kiirabi, kuna tema käitumine oli rahutu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isik toimetati esmalt PERHi erakorralise meditsiini osakonda ning kehalise seisundi kontrollimise järgselt suunati ta edasi PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik olukorras desorienteeritud, rahutu, aktiivselt žestikuleeriv ning nutlik. Puudutatud isik avaldas spontaanselt paranoilise sisuga luulumõtteid jälitamisest, jälgimisest ja kahjustamisest – ta kirjeldas pika monoloogina üksikasjalikult, kuidas naabrid proovivad teda hulluks ajada, paigaldavad tema korterisse kaameraid ja mikrofone, varastavad tema kodust ja autost asju ning jagavad tema isiklikke andmeid teiste inimestega. Ta oli veendunud, et ka sõbrad teevad naabritega koostööd ning enda sõnul läks kaks kuud tagasi elukaaslasest lahku, kuna ei olnud nõus temaga edaspidi koos elama. Puudutatud isiku ravisoostumus ja haiguskriitika olid puudulikud – ta ei pidanud ennast haigeks ning keeldus haiglaravile jäämast. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (täpsustamata äge psühhootiline episood) tuleneva nii teda ennast kui ka teisi ohustava ebaadekvaatse, ettearvamatu ja impulsiivse käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 05.06.2026 kell 20.50.
1.3.Alates ravi alustamisest ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud. Ta oli olukorras desorienteeritud, emotsionaalselt labiilne, rahutu olekuga ning puhkes iga paari lause tagant nutma. Tema mõttekäik oli kohati raskesti jälgitav, kuna ta kasutas tundmatuid mõisteid ning rääkis oma uskumustest üldsõnaliselt. Puudutatud isik avaldas endiselt eelnevaga sarnaseid paranoilise sisuga jälgimis-, jälitus- ja kahjustusluulumõtteid seoses oma naabrite ja kõikide teiste lähedastega ning ägestus mitmel korral täpsustavate küsimuste peale. Tema sõnul naabritel on "suur räpane saladus", mis on neile ohtlik, mistõttu puudutatud isik on sihikule võetud – muuhulgas räägib ta mitmel korral segastel teemadel (nt "Sofia state conspiracy"), mida ta sisuliselt lahti ei seleta. Puudutatud isik oli väga süüdistav Eesti riigi, politsei ja meditsiinitöötajate suhtes, kuna keegi ei usu tema kaebuseid – on veendunud, et tema poolt kogutud asitõendid on nüüdseks hävitatud. Puudutatud isik eitas otsesel küsimisel suitsiidmõtteid, kuid vestluse käigus mainis, et kui ta haiglaravile jäetakse, siis ta enam elada ei soovi. Tema haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud – ta eitab kategooriliselt psüühilist haigust, keeldub ravimite võtmisest, on väga vastumeelne haiglaravile jäämise suhtes ning peab kogu olukorda vaenlaste poolt korraldatud vandenõuks.
2-26-12303
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Tal puuduvad haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse, impulsiivse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise tõttu vägivalla ohvriks või jääda abitusse seisundisse) kui ka teistele (on vaenulikult meelestatud naabrite ja lähedaste inimeste suhtes ning tunneb end rünnatuna, mistõttu võib psühhootilise seisundi ajendil neid ise rünnata). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus rakendas 06.06.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva, s.o kuni 09.06.2026. Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
2.1.Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.
2.2.Maakohus leidis, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata ägeda psühhootilise episoodi näol. Tema käitumine on psüühilisest häirest lähtuvalt ebaadekvaatne, impulsiivne ja ettearvamatu, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Maakohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.
2.3.Antud juhul ei pidanud kohus puudutatud isiku lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid asjaolusid, ei aitaks lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele kaasa. Menetluse vahepealne käik
3.Psühhiaatriakliiniku psühhiaater teatas kohtule 08.06.2026, et puudutatud isiku seisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ning ümbritsevatele.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 08.06.2026. Puudutatud isik kõneles kiiresti ja palju, sooviga kedagi „paljastada“ ning selles abi saada. Puudutatud isik selgitas, et ta on haiglas, kuna naabritel oli vaja teda kõrvaldada. Kutsus politsei, et tõde tuleks välja, aga tuli ainult kiirabi. Jäi õue tunniks ootama, politsei ei tulnud. Puudutatud isik helistas ja ütles, et tema elu on ohus ning siis öeldi, mine kirjuta avaldus. Eesti politsei teda ei aita. Üllataval kombel oli kaasosalised ka seal – isikud, kes teda ohustavad, tema naabrid olid ka seal. Nad kuulasid puudutatud isiku telefoni pealt. Kaks kuud võttis puudutatud isikul aega politsei poole pöörduda, kuna tahtis enne kõik läbi testida. Puudutatud isik teab, et kuulatakse pealt. Kui tal on kardinad ees ja temaga midagi juhtub, siis naabrid kohe teavad. Kaameraid on
2-26-12303 leidnud elektripirnidest kodus. Võttis ekstüdrukult simkaardi ja naabritel tekkis hirm, et selle abil saab taastada nende vanad vestlused. Seetõttu nad tahavad puudutatud isikut hulluks tunnistada. Mitte ainult ülemised naabrid, vaid ka vastasnaabrid jälgivad teda. Ütles Florale, kui ta jalgratta juures oli, et palun lõpeta, sa kaotad oma töö, kuna sa mind jälitad.
5.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust.
6.Arst jäi ärakuulamisel taotluse juurde. Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 08.06.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 05.06.2026 kell 20.50 kuni 15.07.2026 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tugines 06.06.2026 määruse põhjendustele ja leidis, et kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub nii Harju Maakohtu 06.06.2026 kui ka 08.06.2026 määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud. Puudutatud isik pole mingil viisil käitunud nii, et teda võiks pidada ohtlikuks endale või teistele. Ta läks politseisse, et avaldada oma kaebused inimeste kohta, kes teda taga kiusavad. Seega oli ta pigem kannatanu kui teiste ohustaja. Paraku olid seal ka tema kiusajad, kellel ilmselt oli võimalus sündmuste käiku nii kujundada, et hoopis teda toodi psühhiaatriakliinikusse ja pandi tahtevastasele ravile. Ta on käitunud seaduskuulekalt ning tema haiglasse ravile paigutamine on põhjendamatu. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud (17.07.2026), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et
2-26-12303 avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
13.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
14.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
15.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamisel ja pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Ühtlasi oli maakohus enne esialgse õiguskaitse pikendamist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9)), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista.
17.Puudutatud isik leiab määruskaebuses, et ta ei olnud ohtlik ei endale ega ka teistele ning kuivõrd ta on käitunud seaduskuulekalt, siis ei olnud tema tahtevastasele ravile paigutamine põhjendatud. Psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik võis olla ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas ravi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Nii psühhiaatrite arvamusest, puudutatud isiku ärakuulamisest kui ka määruskaebusest nähtub, et puudutatud isik tunnetas oma naabrite poolt tema jälgimist tema enda kodus, nende soovi puudutatud isikut kahjustada, teda hulluks ajada ning et ka sõbrad ja elukaaslane tegid naabritega koostööd. Kuivõrd puudutatud isik tunnetas ohtu endale teiste isikute (sh lähedaste ja sõprade) tõttu, esines reaalne võimalus, et puudutatud isik käitub ebaadekvaatselt, sh ohtlikult, enda kaitsmiseks. Ka psühhiaatrid tõid oma arvamuses esile, et puudutatud isik võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise tõttu vägivalla ohvriks
2-26-12303 või jääda abitusse seisundisse ning kuna ta on vaenulikult meelestatud naabrite ja lähedaste inimeste suhtes ning tunneb end rünnatuna, võib ta psühhootilise seisundi ajendil neid ise rünnata. Arvestades, et psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt rahutu ja ebaadekvaatne, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse rakendamata ja pikendamata jätmise korral ohtlik iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka teisi. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14).
18.Maakohus asus ühtlasi põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3), sest puudutatud isikul puudus haiguskriitika ning ta eitas kategooriliselt psüühilist haigust, samuti keeldus ravimite võtmisest ning haiglasse jäämisest.
19.Eelnevat arvestades leidis maakohus õiguspäraselt, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrused jäävad muutmata.
20.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
21.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.