2.6.alternatiivne hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni põhinõudelt võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumise nõue. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud U Ei (E, isikukood xxx) kanda.
4.Välja mõista U Eilt (E, isikukood xxx) S A (A, isikukood xxx) kasuks menetluskulud 1 (15)
lepingulise esindaja kulu 4374 (neli tuhat kolmsada seitsekümmend neli) eurot 75 (seitsekümmend viis) senti.
5.Välja mõista U Eilt (E, isikukood xxx) S A (A, isikukood xxx) kasuks viivis menetluskulude 4374 (neli tuhat kolmsada seitsekümmend neli) eurot 75 (seitsekümmend viis) senti tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
6.Jätta kindlaks määramata ja U Eilt (E, isikukood xxx) S A (A, isikukood xxx) kasuks välja mõistmata S A lepingulise esindaja kulu 354 (kolmsada viiskümmend neli) eurot 75 (seitsekümmend viis) senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.U E (hageja) esitas 10.05.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse S A (kostja) vastu põhinõude 17 403,27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 5973,46 eurot ja alates hagi esitamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses põhinõudelt arvestatud viivise tasumise nõuetes ning alternatiivselt sissenõutavaks muutunud intressi 78,83 eurot ja alates hagi esitamisest VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumise nõudes kuni otsuse tegemiseni (tld 1-5). Kohus võttis hagi 17.01.2018 menetlusse (tl 29). Kostja vastas hagile 14.02.2018 (tl-d 3539). Kostja taotles vastuses menetluse peatamist. Hageja esitas 20.02.2018 arvamuse kostja vastuse kohta (tl-d 47-48). Kohus rahuldas 29.03.2018 kostja taotluse menetluse peatamiseks ning peatas menetluse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-16-11915 (tl 52). Kohus uuendas 01.11.2023 määrusega menetluse ja pooltele avalduste ja dokumentide esitamise tähtajad, sest tsiviilasjas nr 2-16-11915 menetlust lõpetavad kohtuotsused jõustusid 09.10.2023 (tl 55). Hageja esitas 15.11.2023 nõude suurendamise avalduse ning suurendas põhinõuet 42 596,73 euro võrra 60 000 euroni (tl-d 5a-56c). Kohus võttis nõude suurendamise 16.11.2023 menetlusse (tl 57). Kostja esitas 04.12.2023 seisukohad ning taotluse tõendite vastuvõtmiseks (tl-d 60-64). Kohus lahendas 19.12.2023 elektronkirjas sisalduva korraldava määrusega kostja vastuväite kohtu tegevusele ning andis pooltele selgitused (tl-d 74-75). Hageja esitas 26.01.2024 menetlusdokumendi (tl-d 79-82). Kostja esitas 16.02.2024 menetlusdokumendi (tl-d 85-87). Kohus rahuldas 21.02.2024 määrusega kostja taotluse tõendite kogumiseks (tl 92). Hageja esitas 12.04.2024 seisukoha kostja taotlusele tunnistaja ülekuulamise kohta (tl-d 103-104). Kohus lahendas 20.05.2024 kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ning vaheotsuse tegemiseks (tl 105). Kostja esitas 11.07.2024 taotluse seonduvalt tõendite kogumisega (tl-d 112-113). Kohtuistung toimus 08.08.2024 (tl-d 129-133). Kostja esitas 13.09.2024 tõendi kogumise taotluse (tl-d 134-136). Kostja esitas 20.09.2024 taotluse asja arutamise uuendamiseks (tl-d 137-138). Hageja esitas 20.09.2024 seisukoha esitatud tõendite osas (tl-d 140-141). Kohus jättis 23.09.2024 määrusega rahuldamata kostja 13.09.2024 tõendi kogumise taotluse ja 20.09.2024 asja arutamise uuendamise taotluse (tl-d 142-143). Kostja esitas 27.09.2024 vastuväite kohtu tegevusele ja menetluskulude nimekirja (tl-d 145-147). Hageja esitas 2 (15)
27.09.2024 menetluskulude nimekirja (tl-d 150-151). Hageja esitas 15.10.2024 seisukoha kostja kohtu tegevusele esitatud vastuväitele (tl-d 152-153).
2.Hageja põhjendas 10.05.2017 esitatud hagiavaldust järgmiselt. Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusega asjas nr 2-13-54775 määrati kostja J A ajutiseks eestkostjaks. Kohtumääruse resolutsiooni punkti 3 kohaselt määrati ajutise eestkostja ülesanneteks eestkostetava elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Eeskoste seadmise ajal oli eestkostetav vastavalt avalduses toodule seisundis, mis ei võimaldanud tal kestvalt aru saada oma tegudest ja neid juhtida. Estkostetaval oli 2012.a diagnoostitud xxx haigus, mille tüsistusena avastati 2013.a septembris xxx. Haigusest põhjustatuna ei saa eestkostetav määruses toodu kohaselt hakkama ei ametiasutustes ega mujal. Kohtumääruse tegemise ajal oli J A viibimiskohaks xxx, kus ta viibis statsionaarsel haiglaravil. J A suri xxx. Seetõttu lõpetati menetlus eestkoste seadmise asjas 03.12.2013 TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel. J A määras testamendiga enda pärijaks hageja, kes oli J A elukaaslane. J A määras testamendiga annakud hagejale, kostjale ja K Ale. Hageja pidi kostjale annakuna üle andma T-Su kinnistu Xxx maakonnas (registriosa xxx) ning kostjale ja K Ale võrdsetes osades kaasomandisse Osaühingu xxx (registrikood xxx) osa, õigused ja kohustuses sõiduauto Xxx liisingulepingust ja J A kontol Swedbank AS-is olevast rahast summa, milline ületab 35 000 eurot. J A määras hagejale annakuna krediidiasutuse kontol olevast rahast 35 000 eurot. Harju Maakohus algatas 06.11.2015 kohtuasjas nr 2-15-14839 perekonnaseaduse (PKS) § 193 lg 1 alusel eestkoste järelevalvemenetluse ja kohustas kostjat esitama kirjaliku aruande ajutise eestkoste teostamise perioodil eestkostetava vara valitsemise ja muude ülesannete täitmise kohta, millised tulenesid asjas 2-13-54475 kohtumäärusega ajutisele eestkostjale pandud ülesannete täitmisest. Avalduse eestkoste järelevalvemenetluse algatamiseks esitas hageja. Hagejale olid teatavaks saanud võimalikud kostja kuritarvitused eestkostetava raha käsutamisel ja raha omastamisel ligikaudu 60 000 euro suuruses summas. Harju Maakohus tegi 20.05.2016 kohtuasjas nr 2-15-14839 kostjale ettekirjutuse tagastada J A kontole 60 000 eurot. Kostja kohtu korraldust ei täitnud ja raha ei tagastanud. Kostja poolt võõra raha enda kontol pidamine ligikaudu kolme aasta vältel ja kohtu ettekirjutuse täitmata jätmine on hageja hinnangul raha omastamise tahet väljendav tegu. Kostja ei esitanud järelevalvet teostanud kohtule kuludokumente enda kontole kantud 60 000 euro kasutamise kohta eestkostetava J A huvides. Harju Maakohus lõpetas 03.05.2017 eestkoste järelevalvemenetluse. Määruses sedastab kohus, et eestkoste järelevalvemenetluses ei toimu raha väljamõistmist puudutatud isikult ja menetlusosaliste õiguste kaitse kohane viis on hagimenetluse korras lepinguvälisest kohustusest tulenev nõude esitamine. Eestkostetava J A vara vähenes kaks päeva enne tema surma 60 000 euro võrra rahaülekande tõttu ajutise eestkostja S A enda kontole. Kostja kandis 26.11.2013 eestkostetava J A kontolt enda kontole 40 000 eurot selgitusega „ülekanne“ ja 27.11.2013 enda kontole 20 000 selgitusega „ülekanne“. Kostja maksis eestkostetava J A kontolt õigusabi arve OÜle xxx, notaritasu, eestkoste määramise avalduse lahendamise kohtukulud; eestkostetava surmakuulutuste avaldamise tasu. Ajutine eestkostja S A oli käsutanud eestkostetava J A kontot ka kolmandatele isikutele erinevas suuruses rahasummade ülekandmiseks. Seetõttu ei olnud pärandi avanemise hetkel 28.11.2013 J A kontol summat, mille J A oli hagejale annakuna määranud. J A kontol oli 28.11.2013 seisuga 10 131,64 eurot. Hageja ei saanud iseendale annakut täita suuremas summas, kui kontol olnud raha seda võimaldas. Seetõttu teostas hageja VÕS §-st 110 tulenevat kinnipidamisõigust ega andnud kostjale ja K Ale esemelisi annakuid ilma, et kostja ja K A oleksid annakute vähendamise õiguse kohaselt tasunud hagejale rahalist hüvitist pärimisseaduse (PärS) § 58 lg 2 annakute vähendamise õiguse alusel. Harju Maakohtu 21.11.2016 otsusega kohtuasjas nr 2-1421828 lahendas kohus kostja ja K A hagi hageja vastu ning määras annakusaajatelt annaku vähendamisest tuleneva rahalise hüvitise suuruse ja kohustas pärijat andma tahteavaldus annakuesemete omandi üleminekuks. Kohus määras kostja poolt maksmisele kuuluvaks hüvitise suuruseks 5821,11 eurot ja K A poolt maksmisele kuuluva hüvitise suuruseks 1644,28 eurot. Kohtuotsus jõustus 28.04.2017. Hagejal oli õigus saada pärandvarast annakuna 35 000 eurot. Hageja sai 10 131,34 eurot. Hageja kasuks mõisteti kohtuasjas nr 2-14-21828 jõustunud lahendiga välja kokku 7465,39 eurot. Seega on hagejal testamendiga määratud rahaannakust saamata 17 403,27 eurot. J A pangakontol piisava rahasumma puudumise põhjustas kostja õigusvastane 3 (15)
käitumine ja eestkostetava J A kontol oleva raha kandmine enda kontole ehk omastamine. Kostja on põhjustanud hagi esitamise seisuga hagejale kahju või ka omandanud alusetult pärandvarasse kuuluma pidanud raha mistõttu on hagejal kostja vastu nõue summas 17 403,27 eurot. Kostja on kohustatud andma hagejale üle omastatud rahast saadud kasu, see on intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Pärandi avanemise ajast 29.11.2013 kuni hagi esitamiseni on arvestuslik intress 78,83 eurot. Kohustuse olemasolu korral sõltumata sellest, kas see on kahju hüvitamise või alusetu rikastumise õigussuhte kohtustus, on kostja olnud viivituses vähemalt alates 16.05.2014, mil pooled said kokku notar xxx büroos, kes oli ette valmistanud lepingu annakute üleandmise kostjale ja K Ale ning viimaste poolt rahalise hüvitise maksmise hagejale põhjusel, et pärandis puudus rahaannakule vastav summa. Viivituses olev põhinõude summa on sama, nagu intessiarvestuse korral. Viivitus on kestnud kuni hagi esitamiseni 10.05.2017. Arvestuslik viivis on summas 5973,46 eurot. Kostja rikkus seaduses sätestatud keelde hoida enda ja eestkostetava vara eraldi ning kasutada eestkostetava vara oma huvides. Kostja käitumine oli süüline. Kostja kuritarvitas mittevajalike kulutuste tegemisega eestkosteõigust. Mittevajalike kulude tegemine ei olnud kooskõlas eestkoste eesmärkidega, mis tulenesid 21.11.2013 kohtumäärusest. Eestkostja vastutab PKS § 179 lg 5 alusel oma süülise rikkumisega tekitatud kahju eest. Kahjuks on pärandvara hulgas sellises summas raha puudumine, mille hageja oli õigustatud saama 35 000 euro suuruse annakuna. Vastavas ulatuses raha puudumise J A kontol põhjustas kostja tegu. Kostja tegu oli süüline, ta rikkus seadusest ja kohtumäärusest tulenevat eestkosteõigussuhte keeldu kasutada eestkostetava vara enda huvides ja kohustust kasutada eestkostetava vara vaid kohtumääruses toodud ülesannete täitmiseks. Kostja tegu oli VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses õigusvastane. Kahjuhüvitise tasumise nõue muutub sissenõutavaks, kui kahju tekitaja saab teada, et tema tegu on kaasa toonud kannatanule negatiivse tagajärje (kahju tekkimise). Kostja pidi kahjust teada hiljemalt 16.05.2014 seoses hageja, kostja ning K A poolt notar xxx juures hageja poolt annakute üleandmise ja hagejale rahalise hüvitise maksmise kokkuleppe sõlmimisega, milline oleks lahendanud poolte vastastikused nõuded. Kostja vastuseisu tõttu jäi tehing sõlmimata. Hageja nõue võib olla kvalifitseeritud ka kui alusetu rikastumise nõue vastavalt VÕS §-le 1037, sest kostja on pööranud eestkostetava vara ilma seaduse või lepingulise aluseta enda omandisse. Kostjal ei ole alust seda vara endale jätta. Hageja on xxx surnud J A üldõigusjärglane, mistõttu on tal õigus esitada hüvitisnõudeid isikute vastu, kes on õiguseellase omandit või muud varalist õigust rikkunud. Sõltumata sellest, et kostja poolt tehtud õigusvastase varakäsutuse väärtus on enam kui 60 000 eurot, on hageja nõue suunatud sellise tagajärje saavutamisele, kus ta saab enda omandisse testamendiga määratud 35 000 eurot, arvestades, et pärandaja kontolt on ta saanud 10 131,34 eurot ja jõustunud kohtotsusega on välja mõistetud 7465,39 eurot (tl-d 1-3). Hageja esitas 15.11.2023 nõude suurendamise avalduse, mida põhjendas järgmiselt. Hageja tegi hagiavalduses nõude suuruse arvutamisel vea ning tegi olemasolevast nõudest alusetult mahaarvamise. Hageja on 30.04.2014 välja antud pärimistunnistuse kohaselt xxx surnud J A pärija. Hageja nõue on pärija nõue, mille hageja on omandanud pärandi koosseisus oleva nõudeõigusena. Hagejale on vastavalt PärS § 4 lg-le 1 läinud üle pärandaja J A tagasinõudeõigus kostja vastu krediidiasutuses olnud rahaliste vahendite tagastamiseks, millised kostja oli kahe päeva jooksul enne pärandi avanemist enda kontole kandnud ega olnud neid eestkoste ülesannete täitmiseks kasutanud. Nõudeõigus ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Hagis väljatoodu, et kostja on eestkostjana kuritarvitanud eestkosteõigust, ei ole hagi aluse faktiväide, vaid hinnang eestkostja käitumisele. Kontrolliti eestkostja ülesannete täitmist ajavahemikus 21.11.2013 kuni 28.11.2013. Kostja ei olnud suuteline nii lühikese ajaperioodi kohta esitama kohtule mistahes tõendeid tema tehtud kulutuste kohta, mis võimaldanuks kohtul üleüldse anda hinnangut tehtud kulutuste põhjendatuse kohta ning hinnata neid läbi eestkostetava huvide prisma. Hageja nõue on teisele isikule alusetult üleantu pärandvarasse tagastamise nõue. Kostja andis krediidiasutusele korralduse teise isiku kontolt teha rahaülekanne enda kontole. Krediidiasutusele antud raha ülekandmise korralduse õigusliku alusena esitas kostja kohtumääruse, millega ta oli esialgse õiguskaitse korras olnud määratud teise isiku seaduslikuks esindajaks määruses näidatud ulatuses. Kostja ei kasutanud enda kontole laekunud raha eesmärgil, milline tulenes talle teise isiku vara käsutamise õigust andvast kohtumäärusest, vaid jättis raha endale. Kostjal ei olnud õiguslikku alust raha endale jätta ja 4 (15)
tal oli kohustus VÕS §-st 1028 tuleneval alusel raha tagastada. Välistatud ei ole ka nõue teisel materiaalõiguslikul alusel, eelkõige kohustuse süülise rikkumisega tekitatud kahju eest. Kostjal oli kohustus PKS § 179 lg 4 ja § 202 koostoimes eestkostetava vara valitseda hea eestkostja hoolsusega. Kostja rikkus kohustust hoida eestkostetava vara lahus eestkostja enda varast. Kostja kandis eestkostetava raha enda pangakontole, mistõttu oma suhetes kolmandate isikutega (välissuhe) vastutas ta oma kohustuste täitmise eest ka eestkostetava varaga, sest varad ei olnud kolmandatele isikutele nähtavalt eraldatud. Eestkostja poolt vara valitsemisel eelkirjeldatud nõude eiramine lõi reaalse ohu eestkostetava vara säilimisele ja võimalusele oma seadusest tulenevate eestkostja kohustusi täita (so teise isikule vajalikke kulutusi kanda). Oma varaga ühendatud võõra vara väärtus (60 000 eurot) oli sedavõrd suur, et eluliselt ei ole usutav sellises summas eestkostetava vajaduse tekkimine. Eestkostetav viibis eestkoste kehtivuse perioodi raviasutuses ega elanud kodus. Eestkostetaval oli pikaaegne elukaaslane, kes lahendas raviasutuses viibiva isiku igapäevased tekkivad vajadused (viis iga päev raviasutuses viibijale lisatoidu, ajalehed, viis jalutama jne). Eestkostja elas sel ajal xxx ja käis eestkostetavat haiglas vaatamas maksimaalselt nädala-kahe tagant. Isegi, kui eestkostetav oleks tervisliku seisundi paranemisel raviasutusest lahkunud, siis elanuks ta jätkuvalt xxx oma koduks olevas isiklikus korteris elukaaslasega koos ning eestkoste ülesandeks märgitud inimväärsete elutingimuste loomine ja selle kulutuse etteulatuv kiire ja suures summas rahastamine oma kontole kandmise kaudu olid elukauge mõte ja tegu. Selline tegevus ei saa olla hea eeskostja hoolsuse väljenduseks. Kostja on hoolsusstandardi rikkumise toime pannud tahtlikult: kostja on avaldanud, et eestkostetava raha kandis ta enda kontole hoopiski mingi tõendamata suulise kokkuleppe alusel eestkostetavaga eesmärgiga eestkostetava suvilat remontida. Hageja on algses hagiavalduses ekslikult kostja poolt endale kantud 60 000 eurost maha arvanud summa, mille ta sai endale määratud annakuõiguse alusel ja võimaliku annakusumma teisele annakusaajale (see tähendab 35 000 ületava summa). Algses hagis oli seetõttu esitatud põhivõla nõude summaks 17 403,27 eurot. Tegemist on eksliku mahaarvamisega. Teised annakusaajad olnuks testamendi kohaselt õigustatud rahaannakule juhul, kui pärandvaras on annakukorraldusele vastav summa. Pärandi avanemise päeval ei olnud pärandvaras Swedbank AS-is pärandaja pangakontol summat, milline ületanuks 35 000 eurot, mistõttu pärijal ei tekkinud rahaannaku välja andmise kohustust testamendis nimetatud teistele annakusaajatele. Pärandvaras olev tagasinõudeõigus summas 60 000 eurot on iseseisev pärandvaras olev nõudeõigus ega seondu testamendis oleva rahaannaku korralduste täitmisega. See nõue on mistahes reservatsioonideta pärijale üle läinud õigus. Hageja suurendab hagi põhinõuet ja palub kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena 60 000 eurot (tl-d 56a-56c). Hageja täiendas hagi aluseks olevaid asjaolusid 12.01.2024 järgmiselt. J A 30.04.2014 pärimistunnistus andis hagejale õiguse ja võimaluse tõendada enda üldõigusjärglust pärandaja suhtes ning anda krediidiasutustele pärandaja vara osas korraldusi ja esitada päringuid pärandaja kontode ja muude varade suhtes. Hageja usub, et on saanud J A pangakonto xxx väljavõtte selle koostamise päeval 21.05.2014. Hageja sai teada J A kontol toimunud liikumistest kontoväljavõtte alusel ja -kaudu. J A ei ole talle kunagi avaldanud, et tema kontolt on tema teadmise ja nõusoleku või soovi alusel kostja enda kontole kandnud 26.11.2013 40 000 eurot ja 27.11.2013 20 000 eurot. J Al ei olnud endal võimalik kontol toimunud raha liikumist ise tuvastada, sest tema tervislik seisund ei võimaldanud internetipanka kasutada. Pärandaja suri xxx. J A ei saanud eeltoodud põhjustel võimalikust rikkumisest, kohustatud isikust ja võimalikust kahjust enne oma surma teada eeltoodud põhjustel. Hagi aegumise kulgemise alguseks tuleb lugeda hageja vastavad teadasaamised ning aegumise alguseks seega lugeda 21.05.2014. Hagi aegumine peatus 06.10.2015, kui hageja esitas hagita menetluse avalduse kohtuasjas nr 2-15-14839. Hagi tuleb hagi rahuldada deliktiõiguslikul alusel (VÕS §1043). Deliktiõigusliku nõude eelduseks olev kostja tegu on tõendatud eestkostetava pangakonto väljavõttega. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta kandis kahel järjestikusel päeval 26.11.2013 ja 27.11.2013 eestkostetava kontolt kokku 60 000 eurot enda kontole, olles krediidiasustusele esitanud oma ülekandekorralduse täitmiseks Harju Maakohtu 21.11.2013. määruse kohtuasjas 2-13-54775, millega ta oli määratud J A ajutiseks eestkostjaks. Kostja teo tagajärjel vähenes J A vara vähemalt 60 000 euro ulatuses ja samas ulatuses suurenes kostja vara. Kostja tegu oli õigusvastane, õigusvastasus tuleneb teo tagajärjest, kahjustatud oli kannatanu omand 5 (15)
või sellega sarnane õigus. Samuti tuleneb teo õigusvastasus käitumisnormi rikkumisest. Seaduseks, millest tulenevat kohustust on kostja rikkunud, on PKS § 179 lg 5, mille kohaselt peab eestkostja alaealise vara valitsema hea eestkostja hoolsusega. Seadusest tulenevat hoolsusstandardit saab sisustada PKS §-s 183 toodud eestkostetava kohustuste täitmisega vara valitsemisel. Osundatud sätte lõike 1 kohaselt kuulub hea eestkoste standardisse eestkostetava vara säilitamine ja võimalusel selle suurendamine. Osundatud sätte lõige 3 kohustab eestkostjat hoidma eestkostetava vara enda varast eraldi ja eestkostetav ei tohi kasutada eestkostetava vara oma huvides. Kostja on eeltoodud hoolsuskohustusi rikkunud. Eestkostetava pangakontol olnud finantsvahendid summas 60 000 eurot vähendas eestkostja (st ei säilitanud ega suurendanud) sellega, et kandis sellise summa teise isiku kontole. Varade lahus hoidmise kohustust rikkus kostja sellega, et eeltoodud rahasumma 60 000 eurot kandis kahe ülekandega endale. Raha kandmisega enda kontole kasutas kostja eestkostetava raha enda huvides, sest varad ei olnud lahus, kostja kontole tulnud mistahes laekumised moodustasid kostjale kuuluva vara. Kostja teo, eestkostetava konto käsutamise ja eestkostetava vara vähenemine vähemalt 60 000 euro suuruses summas vahel on kausaalseos. Ilma eestkostetava konto käsutamiseta ei oleks eestkostetava vara samas summas vähenenud ega kahju selles suuruses tekkinud. Kostja poolt kahju tekitamise õigusvastasuse välistused puuduvad (tl-d 80-82).
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid hagiavaldusele järgmiselt. Hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja teadis kõigist hagis nimetatud asjaoludest juba 10.11.2013, kui toimus kohtumine hageja, kostja, K A ja J A vahel. Hageja pidi olema J A konto seisust teadlik juba vahetult pärast pärimistunnistuse saamist. Pärimistunnistus väljastati 30.04.2014. See ei ole usutav, et hageja või tema esindaja ei pöördunud seejärel kohe Swedbank’i poole ega küsinud pangast enne 10.05.2014 J A arvelduskonto väljavõtet. Kostja ei ole kuritarvitanud enda õigusi J A eestkostjana. Kostja ei ole omastanud 60 000 eurot. Kui kohtul oleks eestkoste järelevalve menetluses tekkinud kahtlus, et kostja on J A raha omastanud, oleks kohus suure tõenäosusega edastanud vastava info prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamiseks. Kohus lõpetas eestkostja järelevalve menetluse 03.05.2017 määrusega, millega ei tuvastanud ühtegi kostja eksimust (tl-d 36-37). J A avaldas 10.11.2013 kohtumisel, millele osalesid hageja, kostja, K A ja J A, tahet kostja poolt J A Swedbank’is olevate fondiosakute müümiseks, deposiithoiuste lõpetamiseks, saadavatest vahenditest 60 000 euro kandmiseks kostja arvelduskontole ning kinnisasja renoveerimistöödeks kasutamiseks. J A oli 60 000 euro kasutamise eesmärgist teadlik juba 10.11.2013. Swedbank AS esitas juba 17.12.2013 pärimisasja menetlenud notarile arved J A arvelduskonto saldo kohta ja väärtpaberikonto väljavõtte. Hageja lasi end kanda pärandina saadud korteri omanikuks 05.05.2014. Äriregister kajastab hagejat pärandvaraks olnud äriühingu osanikuna alates 08.05.2014. Hageja lasi end vahetult pärast pärimistunnistuse saamist kanda registrisse äriühingu osanikuks, mis oli tegelikkuses kostjale ja tema vennale määratud annak. Sellises olukorras ei ole eluliselt usutav, et hageja ei tundnud huvi arvelduskonto vastu. Hageja käitumine ning aktiivsus annab alust arvata, et hageja läks 30.04.2014 saadud pärimistunnistusega koheselt panka ja küsis välja arvelduskonto väljavõtte. Usutav ei ole, et hageja sai arvelduskonto väljavõtte mõni päev enne 10.05.2014, sest tõenditest nähtuvalt tegeles hageja pärandvaraga aktiivselt ajavahemikus 30.04.2014 kuni 08.05.2014. Hageja oli juba 12.12.2013 kaasanud volitatud esindaja, kelle ülesanne oli tegeleda hageja esindamisega just pärimisasjas. Hagejal oli vähemalt alates 05.05.2014 vandeadvokaadist esindaja, kellega toimus ajavahemikus 06.05.2014 kuni 07.05.2014 aktiivne suhtlus annakute üleandmise teemal. Hageja on 15.11.2023 menetlusdokumendis suurendanud põhinõuet 60 000 euroni. Hageja algselt esitatud 17 403,27 euro tasumise nõuet ületav nõue on tänaseks päevaks igal juhul aegunud. Kostja esitab põhinõude suurendamise osas aegumise vastuväite. Hageja algne nõue oli suunatud testamendiga määratud rahaannakust saamata või hageja kasuks välja mõistmata põhinõudele summas 17 403,27 eurot (35 000 - (10 131,34 + 7465,39)). Hageja on esitanud oma viimases menetlusdokumendis teisele isikule alusetult üleantu pärandvarasse tagastamise nõude summas 60 000 eurot. Kui esialgses hagis tugines hageja kostja poolt hagejale kahju tekitamisele, siis oma viimases menetlusdokumendis tugineb hageja sellele, et hageja nõue on pärija nõue, mille ta on pärandi koosseisus oleva nõudeõigusena omandanud. Hageja on tuginenud sellele, et kuivõrd 6 (15)
pärandi avanemise ajal ei olnud pärandaja Swedbank AS-is oleval pangakontol summat, mis ületanuks 35 000 eurot, mistõttu ei tekkinud pärijal rahaannaku välja andmise kohustust teistele annakusaajatele. Samas on hageja esialgses hagis põhjendanud oma nõuet sellega, et hageja nõue suunatud sellise tagajärje saavutamisele, kus ta saab enda omandisse testamendiga määratud 35 000 eurot, arvestades, et pärandaja kontolt on ta saanud 10 131,34 eurot ja jõustunud kohtuotsusega on välja mõistetud 7465,39 eurot. Kostja leiab, et hageja on hagi muutnud, kostja ei anna hagi muutmiseks nõusolekut ja esitab hagi muutmisele vastuväite. Hageja avaldustest ei ole võimalik asuda ühesele järeldusele, millisele alusele ta tugineb. J A pangakontolt kostja kontole 60 000 euro kandmine oli J A soov. Seega ei tekkinud J Al kahjuhüvitise tasumise või alusetult üleantud tagastamise nõudeõigust kostja vastu, mistõttu ei saa hageja olla neid pärijana omandanud. Nõudeõigus sai tekkida J Al ning ta sai tehingust teada 10.11.2013, mil ta avaldas soovi vastava tehingu tegemiseks. Seega on hageja nõuded igal juhul aegunud (tl-d 60-62). Hageja menetlusdokumendist nähtub, et hageja ei tea täpselt, millal ta arvelduskonto väljavõtte sai. Aegumine ei ole peatunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 3 alusel. Sellisel alusel aegumise peatumine eeldab, et hageja oleks astunud samme, mis on suunatud enda nõuda maksmapanemisele, milleks on eelkõige avalduse esitamise maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas 06.10.2015 tsiviilasjas nr 2-13-54775 avalduse, kus hageja taotles kohtult J A eestkostjalt S Alt eestkostja aruande esitamise kohustuse panemist koos tehtud kulutuste alusdokumentide esitamisega. Sellise taotluse esitamine ei too kaasa aegumise peatumist TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel, sest taotluses pole hageja esitanud ühtegi rahalist nõuet kostja vastu (tl-d 85). J A võis ise otsustada, mida enda rahaga teha. Hageja ei saa selles osas J Ale etteheiteid teha ning seetõttu on asjakohatud ka hageja etteheited kostjale. T-Su kinnistul asuva hoone renoveerimine oli J A pikaajaline soov ning J A soov sai ka realiseeritud. J A testamendist nähtub, et tema soov oli, et hageja saaks endale maksimaalselt 35 000 eurot ning muu raha pidid endale saama kostja ja tema vend. Hageja sai raha summas 10 131,64 eurot ning täiendavalt hüvitisena 7465,39 eurot. Kui kostja poleks täitnud J A korraldusi seoses hoone renoveerimisega, siis maksimaalselt võiks hagejal olla kostja vastu nõue summas 17 403,27 eurot, mis oli ka hageja algne hagi. 15.11.2023 toimunud nõude suurendamine on täielikult arusaamatu ning ilmselgelt täielikus vastuolus J A testamendiga. Hageja nõue on aegunud. Hageja oli teadlik 60 000 euro kasutamisest kinnistu renoveerimiseks, kuna seda kuulis hageja 10.11.2013 kohtumisel. Seega oli nõue hagi esitamise ajal 10.05.2017 aegunud. 15.11.2023 nõude suurendamise ajaks oli nõue aegunud, sest see esitati enam kui 10 aastat pärast seda, mil hageja sai teada kinnistul paikneva hoone renoveerimise plaanidest, ligi 10 aastat pärast J A surma, üle 9 aasta pärast hageja poolt J A arvelduskonto väljavõtte saamist, üle 6 aasta pärast algse hagi esitamist. Tegemist ei ole ka nõude suurendamisega, kuna nõue on esitatud algse hagiga võrreldes teisel alusel. Nii nõude ese kui ka alus on erinevad ning selline nõue oli hagi täienduse esitamise igal juhul aegunud (tl 137-138). Hageja pole hagi alusena toonud välja etteheidet kostjale, et kostja oleks jätnud suvila renoveerimata. Seega pole kostja pidanud esitama kohtule ka tõendeid selle kohta, et suvila oleks renoveeritud (tl 145). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.TsMS § 333 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kostja esitas 20.09.2024 taotluse asja arutamise uuendamiseks TsMS § 437 p 3 alusel. Kohus jättis kostja taotluse 23.09.2024 määrusega rahuldamata. Kostja esitas 13.09.2024 taotluse, et kohus kohustaks Swedbank AS-i koostama ja esitama dokumendi, millest nähtuks järgmine teave: (a) kellele väljastas Swedbank AS-i Rävala kontoris teller xxx 21.05.2024 J A konto väljavõte perioodi 01.01.2013-28.11.2013 kohta; (b) kas perioodil 29.11.2013. a kuni 14.05.2024 anti kellelegi J A 7 (15)
Swedbank AS-is asunud arvelduskonto nr xxx väljavõte ning andmise korral isik, kellele väljavõte anti ning väljavõtte periood. Kohus jättis kostja taotluse 23.09.2024 määrusega menetlemata (tl-d 142-143). Kostja esitas kohtu tegevusele 27.09.2024 menetlusdokumendis vastuväite ning leidis, et kohus on ebaõigesti jätnud asja arutamise uuendamata (tl 145 pöördel). Kostja leiab, et Swedbank AS ei ole kohtunõudele vastanud. Kohtu etteheide, et kostja ei ole esitanud täpsustatud tõendi kogumise taotlust varem, on arusaamatu. Harju Maakohus kohustas 21.02.2024 kohtumäärusega Swedbank AS-i koostama ja esitama kohtule dokumendi Swedbank AS-i valduses oleva teabe kohta. Swedbank AS ei ole jätnud kohtu nõutud dokumenti esitamata, mistõttu ei pidanud kohus Swedbank AS-i trahvima (TsMS § 279 lg 3), isikut üle kuulama (TsMS § 281 lg 4), tegema määrust dokumendi väljaandmisest keeldumise õiguspärasuse kohta (TsMS § 281 lg 5). Kostja mittenõustumine Swedbank AS-i esitatud dokumendist nähtuva teabega ei anna alust kohtule eelnimetatud toimingute tegemiseks. Seetõttu leiab kohus, et menetluse uuendamise eeldused TsMS § 437 järgi puudusid, sest kohus ei ole rikkunud menetlusõigust tõendite kogumisel ja Swedbank AS-ile dokumentaalsete tõendite esitamise kohustuse panemisel. Kostja esitas 13.09.2024 taotluse, et kohus kohustaks Swedbank AS-i koostama ja esitama dokumendi, millest nähtuks järgmine teave: (a) kellele väljastas Swedbank AS-i Rävala kontoris teller xxx 21.05.2024 J A konto väljavõte perioodi 01.01.2013-28.11.2013 kohta; (b) kas perioodil 29.11.2013. a kuni 14.05.2024 anti kellelegi J A Swedbank AS-is asunud arvelduskonto nr xxx väljavõte ning andmise korral isik, kellele väljavõte anti ning väljavõtte periood. Kohus leiab, et tegemist oli taotlusega uue dokumentaalse tõendi kogumiseks. Kostja taotlus ei ole käsitletav täienduse või täpsustusena kostja 04.11.2023 kohtule esitatud tõendi kogumise taotlusele, mille kohus lahendas 21.02.2024 määrusega. Kohus jättis hageja 13.09.2024 taotluse dokumentaalse tõendi kogumiseks põhjendatult rahuldamata, sest taotlus oli esitatud pärast TsMS § 330 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. Harju Maakohtu 21.02.2024 määrusega kogutud dokumentaalse tõendi sisuga mittenõustumine ei ole TsMS § 331 lg 1 mõistes mõjuvaks põhjuseks hilinenult esitatud taotluse menetlemisele. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kohus ei rikkunud menetlusõigust kostja 20.09.2024 esitatud asja arutamise uuendamise taotluse rahuldamata jätmisel ning 13.09.2024 esitatud tõendi kogumise taotluse menetlemata jätmisel. Kohus jätab seetõttu rahuldamata kostja vastuväite kohtu tegevusele.
5.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et ta on xxx surnud J A testamendijärgne pärija. Tallinna notari xxx 30.04.2014 tõestatud pärimistunnistusest (registreeritud notari ametitegevuse raamatu registri numbri xxx all) nähtuvalt on xxx surnud J A (isikukood xxx) pärijaks vastavalt J A 17.10.2013 notariaalsele testamendile U E (tl 40 pöördel). Kostja ei ole tõendanud pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist ja kostja pärimisõiguse puudumist. Kohus loeb 30.04.2014 pärimistunnistusega tõendatuks selle, et hageja on J A testamendijärgne pärija. Hagejale on J A pärandi avanemisega xxx üle läinud kõik J A õigused ja kohustused, sealhulgas J A võimalikud kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõuded kolmandate isikute vastu.
6.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt tegi kostja J A ajutise eestkostjana J A kontolt enda kontole 26.11.2013 40 000 eurot selgitusega „ülekanne“ ja 27.11.2013 20 000 selgitusega „ülekanne“.
7.Kostja määramine J A eestkostjaks nähtub Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-13-54775, mille resolutsiooni punkti 2 kohaselt määratakse S A J A ajutiseks eestkostjaks kuni J Ale eestkostja määramise otsustamiseni, kuid mitte kauemaks kui kuus kuud (tl 6). Kohtumääruse kohaselt oli tegemist esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisega täisealisele J Ale 8 (15)
eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetluses (tl 6). Eestkoste seadmise menetluse lõpetamine on tõendatud Harju Maakohtu 03.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-54775 (tl 7 pöördel). Kohus võtab arvesse, et pooled ei vaidle asjaolu üle, mille kohaselt oli kostja 26.11.2013 ja 27.11.2013 seisuga J A ajutine eestkostja (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus loeb eeltoodu põhjal tõendatuks, et kostja oli 26.11.2013 ja 27.11.2013 seisuga J A ajutine eestkostja.
8.J A arveldusarve xxx väljavõttest ajavahemiku 01.01.2013 kuni 28.11.2013 kohta nähtub, et 26.11.2013 on S A arveldusarvele J A arveldusarvelt üle kantud 40 000 eurot (tl 56f, kanne arhiveerimistunnusega xxx) ning 27.11.2013 on S A arveldusarvele J A arveldusarvelt üle kantud 20 000 eurot (tl 56f pöördel, kanne arhiveerimistunnusega xxx). Pooled ei vaidle, et kostja sellised ülekanded tegi (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus loeb eeltoodu põhjal tõendatuks, et kostja kandis J A arveldusarvelt enda arveldusarvele 26.11.2013 40 000 eurot ja 27.11.2013 20 000 eurot.
9.Hagejale kuulub valikuõigus, kas esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue (RKTKo 17.06.2011 3-2-1-47-11 p 14). Kui hageja ei ole sõnaselgelt väljendanud, kas ta tugineb alusetule rikastumisele või deliktiõigusele, peab kohus välja selgitama, millisele alusele hageja tugineda tahab (RKTKo 19.05.2009 3-2-1-46-09 p 12). Hageja on tuginenud kostja deliktivastutusele (tl 80 pöördel - 81). Seetõttu kohaldab kohus hageja nõudele seaduses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatut.
10.Hageja esitas alternatiivse nõude põhinõudelt arvestatud intressi tasumiseks eeldusel, et hagejal on kostja vastu intressi tasumise nõue. Hageja ei tugine alusetule rikastumisele. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatust ei tulene kannatanu õigust nõuda kahju tekitajalt intressi tasumist. Seetõttu jätab kohus hagiavalduse rahuldamata alternatiivsetes nõuetes sissenõutavaks muutunud intressi 78,83 eurot ja hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni põhinõudelt VÕS §- 94 sätestatud ulatuses intressi tasumise nõuetes.
11.VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Deliktivastutusele tuginedes on hageja koormis tõendada (a) kannatanu omandi rikkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või seadusest tuleneva kohustuse rikkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 7); (b) kannatanule kahju tekkimine ja kahju suurus; (c) põhjuslik seos rikkumise ja kahju tekkimise vahel.
12.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja kandis J A arveldusarvelt enda arveldusarvele 26.11.2013 40 000 eurot ja 27.11.2013 20 000 eurot. Kohtu hinnangul kujutas J A arveldusarvel oleva rahasumma vähenemine J A varalises sfääris negatiivse varalise diferentsi. Negatiivse varalise diferentsi esinemist näitab see, et J A arveldusarvel olnud rahasumma vähenemise tõttu oli võimalik täita J A 17.10.2013 testamendiga tehtud korraldust anda hagejale annakuna üle 35 000 eurot üksnes 10 131,64 euro ulatuses (vt 22 pöördel, p 7). J A varalises sfääris negatiivse diferentsi puudumise korral oleks olnud võimalik annakukorraldust täita. Seega tekkis J Ale VÕS § 127 lg 1 mõistes kahju 60 000 eurot.
13.Kui kostja ei oleks kandnud J A arveldusarvelt enda arveldusarvele 26.11.2013 40 000 eurot ja 27.11.2013 20 000 eurot, ei oleks J A vara vähenenud 60 000 euro võrra. Seetõttu on kostja tegude ja J A vara 60 000 euro võrra vähemise vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõistes.
9 (15)
14.Kannatanu pangakontolt raha enda pangakontole kandmine ilma õigusliku aluseta ja kannatanu nõusolekuta rikub kannatanu omandit ning on seega VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi õigusvastaseks tegevuseks.
15.Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-54775 tehti kostjale kui J A ajutisele eestkostjale ülesanneteks J A elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine (tl 6, kohtumääruse resolutsiooni punkt 3). Perekonnaseaduse (PKS) § 179 lg 1 sätestab, et eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja. Tal on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete piirides. Harju Maakohtu 21.11.2013 määruse resolutsiooni punktis 3 nimetatud ajutise eestkostja ülesanded piiravad eestkostja esindusõigust selliselt, et eestkostjal on õigus J At esindada üksnes sellistes tehingutes, mille eesmärk on J A elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Kostja ei ole põhjendanud vastuväiteid hagile sellega, et ta kandis J A arveldusarvelt enda pangakontole 60 000 eurot J A elu korraldamiseks, talle inimväärsete elutingimuste toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal J A suhtes esindusõigus J A arveldusarvelt enda arveldusarvele 26.11.2013 40 000 euro ja 27.11.2013 20 000 euro kandmiseks. Seega ei andnud Harju Maakohtu 21.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-54775 kostjale õiguslikku alust 26.11.2013 ja 27.11.2013 rahaülekannete tegemiseks.
16.VÕS § 1045 lg 2 p 2 sätestab, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega. Kostja on hageja nõudele esitatud vastuväidet põhistanud sellega, et J A arveldusarvelt kostja arveldusarvele 26.11.2013 40 000 euro ja 27.11.2013 20 000 euro kandmise aluseks oli J A soov. Kohus leiab, et kui J A sellist soovi avaldas, on see käsitletav VÕS § 1045 lg 2 p-s 2 nimetatud nõusolekuna.
17.Kostja on soovinud tõendada oma väidet, et rahaülekanded tehti J A soovil, tunnistaja K A ütlustega. Käesolevas tsiviilasjas ei otsustata tunnistaja õiguste ja kohustuste üle, mistõttu ei ole K Al asja lahendamise suhtes rahaliselt hinnatavaid huvisid. Kostja on tunnistaja vend. Kostja ja tunnistaja on ühiselt esitanud hageja vastu nõude J A pärandvarast annaku üleandmiseks kostjale ja tunnistajale, milline nõue on lahendatud Harju Maakohtu 21.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-1421828 (tl 15 pöördel – 21 – Harju Maakohtu 21.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21828). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et hageja ja tunnistaja varalised huvid seonduvalt J A pärandvaraga on olnud vastandlikud ning kostja ja tunnistaja huvid on olnud kokkulangevad. Tunnistaja on hagejat pidanud isikuks, kes „Mingil ajal elasid koos isaga isa xxx korteris koos“ (tl 131). Kohus leiab, et tunnistaja avaldatust nähtub negatiivne hoiak hageja suhtes. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel võtab kohus eeltoodut arvesse.
18.Tunnistaja andis 08.08.2024 järgmised ütlused: „Olen saatnud 23.05.2016 kohtuasjas 2-1514839 digitaalselt allkirjastatud kinnituse selle kohta, mis juhtus 10.11.2013 xxx ravikorpuses. See oli 2013. aasta isadepäev. Sõitsin koos venna ja vennanaisega xxx. Tulime sel päeval isadepäeval isa vaatama. Eeldasin, et tegemist on ühega viimastest isadepäevadest, kus ta oma lastega kokku saab. Saime pärastlõunat xxx korpuses kokku. Sellel päeval olid haiglas veel hageja ja tema tütar. Ühel hetkel olime me neljakesi ühes palatis, kus isa viibis, mina vend S, isa ja hageja. Isa avaldas seal mitmeid mõtteid meie kõigi kuuldes. [---] Ühe olulise asjana ütles ta, et ta tahab jätkuvalt, et tema pangakontodel olevatest rahalistest vahenditest kantakse Su pangakontole 60 000 eurot, mida S isa sellel päeval ja ka varem avaldatud soovi alusel saaks kasutada xxx asuva T-Su kinnistul asuva suvemaja renoveerimiseks. [---] Tegelikult oli probleem, lihtne oleks olnud see makse ära teha, isa oleks ID-kaardi pannud arvutisse ja selle makse ise ära teinud, aga tema ID-kaart oli kadunud. [---] Siis lepiti meie nelja vahel kokku, et isa juurde kutsutakse esimesel võimalusel notar, kes saaks tõendada isa soovi, et Sule antaks volitus, et ta saaks isa soovi täita ja kanda see 60 000 eurot Su pangakontole kinnistu renoveerimiseks. Sel päeval midagi rohkem ei toimunudki. S jäi suhtlema ja suhtles rohkem Uga ja tema tütrega, mind seal juures ei olnud“ (tl-d 131-132). 10 (15)
Kohtu hinnangul puuduvad tunnistaja ütlustel sisulised vastuolud, mis annaksid alust lugeda ütlused ebausaldusväärseteks. Kohtu hinnangul ei anna tunnistaja võimalik negatiivne hoiak hageja suhtes lugeda ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt viibisid 10.11.2013 toimunud kostja, tunnistaja ja J A vestluse juures hageja koos tütrega. Eeltoodut arvestades ei pea kohus usutavaks, et tunnistaja andis teadvalt valeütlusi, sest hageja vande all antud seletuse ja hageja tütre ütlustega oleks hõlpsasti võimalik tõendada ütlustes sisalduvate väidete ebaõigsust. Hageja ei ole soovinud esitada tõendeid 10.11.2013 toimunud hageja, kostja, tunnistaja ja J A kohtumise ja sellel arutatu kohta. Seejuures ei ole hageja taotlenud enda vande all ülekuulamist TsMS § 268 või 2681 alusel, et ümber lükata kostja väited J A poolt 10.11.2013 avaldatu kohta. Seetõttu tuleb kohtul tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida dokumentaalsete tõendite põhjal, mis sisaldavad teavet 10.11.2013 toimunu kohta. Kostja 13.04.2016 seletuskirjast kohtunik Geete Lahile nähtuvalt andis kostja tsiviilasjas nr 2-15-14839 järgmised selgitused: „10. novembril 2013 viibis J A ravil xxx ravikorpuses. Sellel päeval toimus minu ja isa vaheline vestlus, mille käigus kordas J A enda poolt korduvalt 2013. aastal väljendatud tahet, et kasutaksin tema Swedbanki arvelduskontodel olevaid rahalisi vahendeid, osakuid ja deposiithoiuseid tema omandis oleva T-Su kinnistu ja kinnistul asuva suvemaja renoveerimistöödeks. Vestluse käigus selgitas J A, et tal on Swedbankis fondiosakuid, mis tuleks müüa ja deposiithoiuseid, mis tuleks lõpetada, et kasutada sellest saadavatest vahenditest 60 000 eurot renoveerimistöödeks. J A palus mul nimetatud rahasumma kanda eraldi minu arvelduskontole. Ülejäänud Swedbankis olevate hoiuste kohta kinnitas J A, et see peab jääma tema pangakontole. [---] 10. novembril oli J valmis nimetatud tehinguid ise Internetipangas e-maksena teostama, kuid haiglas viibimise ajal oli kaduma läinud tema ID-kaart (asukohast ei olnud teadlik haigla personal, pojad ega tema elukaaslane). [---] Ülekannete teostamise näol oli tegemist sõlmitud kokkuleppe täitmisega, mitte kokkuleppe sõlmimisega. Tegelikult toimus tehingu tegemine (suulise kokkuleppe sõlmimine), mille juures viibis ka U E, 10. novembril 2013“ (tl-d 56f-56e). Kohus leiab, et tunnistaja ütlused on kooskõlas kostja poolt antud seletustega tsiviilasjas nr 2-1514839 ning tunnistaja ütluste ja kostja seletuste vahel puuduvad vastuolud. Kohtu hinnangul nähtub nii tunnistaja ütlustest kui kostja teises kohtuasjas esitatud kirjast, et J A avaldas 10.11.2013 soovi, et tema Swedbank AS-i pangakontol olevast rahast kantakse kostja pangakontole 60 000 eurot, ülekande tegemist takistas ID-kaardi kadumine ning toimunud vestluse juures oli hageja. Kohus leiab, et tunnistaja ütlustega ja kostja 13.04.2016 kirjaga on tõendatud J A poolt 10.11.2013 soovi avaldamine, et tema pangakontolt kantaks kostja pangakontole 60 000 eurot. Seega andis J A VÕS § 1045 lg 2 p-s 2 nimetatud nõusoleku, mis välistab kostja poolt J A arveldusarvelt kostja arveldusarvele 26.11.2013 40 000 euro ja 27.11.2013 20 000 euro kandmise õigusvastasuse.
19.Kohus tuvastas eelnevalt, et Harju Maakohtu 21.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-54775 ei andnud kostjale õiguslikku alust 26.11.2013 ja 27.11.2013 rahaülekannete tegemiseks, sest ei olnud hõlmatud eeskostjale pandud ülesannetega. Samuti arvestab kohu sellega, et kostja ei ole rahaülekannete tegemist põhjendanud eestkostja ülesannete täitmisega. PKS § 179 lg 5 sätestab, et eestkostja peab alaealise vara valitsema hea eestkostja hoolsusega. Eestkostja vastutab oma kohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju eest. PKS § 183 lg 1 sätestab, et eestkostja on kohustatud eestkostetava vara hea eestkostja hoolsusega valitsema, säilitama ning võimaluse korral suurendama. Muu hulgas peab eestkostja nõudma õigel ajal sisse eestkostetavale kuuluvad nõuded ning valitsema eestkostetavale kuuluvat kinnisvara. PKS § 183 lg 3 sätestab, et eestkostja peab hoidma enda ja eestkostetava vara eraldatuna ega tohi kasutada eestkostetava vara oma huvides. PKS § 186 lg 1 sätestab, et kui eestkostetava raha ei ole vaja tema ülalpidamiseks, vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peab eestkostja selle paigutama Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuses oma varast eraldi. Paigutamisel tuleb teha märge, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Kohus leiab, et kuivõrd kostja ei tegutsenud rahaülekannete tegemisel eestkostjana, ei ole kostja rikkunud seadusega eestkostjale pandud kohustusi. Seetõttu ei kujutanud kostja tegevus endast VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgset kahju õigusvastast tekitamist. 11 (15)
20.Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kostja ei ole tekitanud J Ale J A arveldusarvelt enda arveldusarvele 26.11.2013 40 000 euro ja 27.11.2013 20 000 euro kandmisega õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p-des 5 ja 7 nimetatud kahju. Hagejal ei ole seetõttu õigus nõuda kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju 60 000 eurot hüvitamist ning kahjuhüvitiselt arvestatud viivise tasumist.
21.Kohus leidis eelnevalt, et kostja ei ole tekitanud J Ale õigusvastaselt kahju. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui kostja oleks J Ale õigusvastaselt kahju tekitanud, on kostjal õigus kahjuhüvitise tasumise nõude täitmisest keelduda, sest hageja nõue on aegunud.
22.Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus kvalifitseeris hageja nõude kostja vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja on eeldanud, et ta sai teada kostja tehtud rahaülekannetest 21.05.2014, mis on J A pangakonto väljavõtte daatumiks (tl 80 pöördel, konto väljavõte tl-d 56e-56f pöördel). Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai rahaülekannetest teada muul ajal. Seetõttu tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju 60 000 eurot hüvitamise aegumise algust arvestada alates 21.05.2014. TsÜS § 150 lg 1 järgi pidi nõue aeguma 21.05.2017, millal möödus kolm aastat ajast, millal hageja sai teada kostja tehtud rahaülekannetest pangas.
23.Hageja esitas 10.05.2017 kostja vastu 17 403,27 euro tasumise nõude, mida põhjendas kostja 26.11.2013 ja 27.11.2013 tehtud rahaülekannetega (tl-d 1-4). Hageja suurendas 15.11.2023 kohtule esitatud avalduses nõuet 42 596,73 euro võrra 60 000 euroni ning põhjendas seda kostja 26.11.2013 ja 27.11.2013 tehtud rahaülekannetega (tl-d 56a-56c). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et 26.11.2013 ja 27.11.2013 tehtud rahaülekannete tegemisel põhineva kahjuhüvitise täitmiseks on hageja esitanud TsÜS § 160 lg 2 p 1 mõistes kaks hagiavaldust: hagi 17 403,27 euro tasumise nõudes 10.05.2017 ning hagi ülejäänud 42 596,73 euro tasumise nõudes 15.11.2023. TsÜS § 160 lg 2 p 2 kohaselt peatus õigusvastaselt tekitatud kahju 17 403,27 eurot tasumise nõude aegumine hagi esitamisega 10.05.2017, millal jäi nõude aegumiseni seitse päeva. Hageja esitas 42 596,73 euro tasumise nõude pärast 21.05.2017, mistõttu oli nõude kohtule esitamise ajaks 15.11.2023 TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg möödunud.
24.Hageja leidis, et nõude aegumine peatus TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel 06.10.2015, kui hageja esitas Harju Maakohtule avalduse eestkoste järelevalveks tsiviilasjas. Avalduse tegemine ja avalduse sisu on tõendatud avalduse dokumendiga (tl-d 11 pöördel – 12). Avalduse alusel hagita menetluse algatamine ja järelevalve teostamine on tõendatud Harju Maakohtu 03.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-14839 (tl 13 pöördel – 15). TsMS § 160 lg 2 p-s 3 nimetatud avaldus maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses peatab nõude aegumise siis, kui avalduse esitamisega soovitakse nõuet maksma panna ning saada sundtäidetav kohtulahend, mis kohustab võlgnikku või puudutatud isikut täitma oma kohustus avaldajale. PKS § 193 lg 1 ja § 194 järgi selgitatakse järelevalvemenetluses välja eestkostja tehtud toimingute sisu ning hinnatakse, kas eestkostja on oma ülesandeid kohaselt täitnud. Eestkostja ülesannete rikkumise korral saab tagajärjeks olla eestkostja vabastamine. Kohtu hinnangul ei ole eestkostja üle teostatava järelevalve sisuks eestkostetava või tema õigusjärglase rahaliste nõuete maksmapanek eestkostja suhtes. Järelevalve teostamise tulemusel ei ole võimalik saada sundtäidetavat täitedokumenti, mis kohustab eestkostjat eestkostetavale või tema õigusjärglasele oma kohustusi täitma. Seetõttu ei peatanud 06.10.2015 avalduse esitamine hageja nõuete aegumist.
25.TsÜS § 160 lg 4 sätestab, et kohtumenetluse peatamise korral lõpeb nõude aegumise peatumine kolme aasta möödumisel poolte või kohtu poolt viimase protsessitoimingu tegemisest. Menetluse jätkamisel peatub aegumine uuesti. Kohus peatas 29.03.2018 määrusega menetluse asjas, milles kohus oli menetlusse võtnud hageja nõude kostja vastu 17 403,27 eurot tasumise nõudes. Kolm aastat menetluse peatamisest möödus 29.03.2021. Alates 30.03.2021 jätkus 17 403,27 euro 12 (15)
tasumise nõude aegumine. Nõue aegus 06.04.2021, millal möödus seitse päeva nõude aegumise jätkumisest. Kohus jätkas menetlust 01.11.2023 määrusega, see tähendab pärast nõude aegumist. Hageja 42 596,73 euro tasumise nõue aegus 21.05.2017, sest nõude aegumine ei olnud eelnevalt peatunud ning seda ei peatanud ka hagiavalduse esitamine 10.05.2017 17 403,27 euro tasumise nõudes. Nõude osalise aegumise vältimiseks tulnuks hagi esitada kogu nõude täitmiseks. TsÜS § 142 lg 1 ls 2 sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja on keeldunud oma kohustuse täitmisest, tuginedes nõude aegumisele. Kohus tuvastas, et hageja 60 000 euro tasumise nõue kostja vastu on tervikuna aegunud. Seetõttu on kostjal õigus keelduda nõude täitmisest aegumise tõttu.
26.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei ole J Ale õigusvastaselt kahju tekitanud. Samuti tuvastas kohus, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Kohus leiab, et hagi on seetõttu õiguslikult põhjendamata ning jätab selle 60 000 euro tasumise nõudes ja viivise tasumise nõuetes rahuldamata.
27.Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
28.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata ning tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
29.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab alljärgnevalt kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat esindas kohtumenetluses vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kes vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 sätestatud nõuetele). Seetõttu on kostjal õigus nõuda hagejalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist.
30.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale 2018.a õigusteenust tunnitasumääraga 90 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku seega 108 eurot. Kostja lepinguline esindaja on osutanud kostjale alates 2023.a õigusteenust tunnitasumääraga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär 2023.a oli seega 180 eurot tunnis ning 2024.a 183 eurot tunnis. Kostja on avaldanud, et nad ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kohtu hinnangul tuleb lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel võtta arvesse, et tegemist oli keskmise õigusliku keerukusega tsiviilasjaga. Sarnaste õigusvaidluste maht kohtus on kohtus tavaliselt keskmisest suurem ning vaidlusküsimused on keskmisest keerukamad. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasud 108 eurot 2018.a, 180 eurot 2023.a ja 183 eurot 2024.a, mis sisaldavad käibemaksu, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
31.Kostja lepinguline esindaja on menetluskulude nimekirja kohaselt ajavahemikus 19.01.2018 kuni 29.03.2018 teinud järgmised toimingud, millele kulus kokku 3,33 tundi (3 tundi 20 minutit): materjalidega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga; telefonivestlus kliendiga; võimaliku edasise tegevuskava analüüsimine; nõupidamine kliendiga; kohtule kostja vastuse ja taotluse koostamine, ekirjavahetus kliendiga; vastaspoole vastusega tutvumine; kohtumäärusega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga. Kohus on seisukohal, et hagile vastamine on TsMS § 394 lg-s 1 sätestatud vastamiskohustuse täitmine ning sellisena kostja õiguste kaitseks vajalik. Kliendisuhtlus on VÕS § 620 lg 1 ja § 624 lg 1 ning AdvS § 40 lg 2 ja 44 lg 1 p 2 järgi esindaja kohustuseks ja seega vajalik toiming. Asja õiguslikku keerukusastet, hagiavalduse sisu ja mahtu ning kostja vastuse sisu ja 13 (15)
mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 3 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,33 tundi.
32.Kostja lepinguline esindaja tegi ajavahemikus 24.10.2023 kuni 27.12.2023 teinud järgmised toimingud, millele kulus kokku 7,87 tundi (7 tundi 52 minutit): e-kirjavahetus kliendiga; kohtumääruse põhjendustega tutvumine; kohtumääruste ja vastaspoole seisukohaga tutvumine, nõupidamine kliendiga; õigusaktide ja kohtupraktika analüüs, seisukoha koostamine; seisukoha koostamine, e-kirjavahetus ja nõupidamine kliendiga; e-kirjavahetus kliendiga, seisukoha täiendamine ja kohtule esitamine, lisade komplekteerimine; kohtu kirjaga tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga. Kohus on seisukohal, et vastaspoole esitatud menetlusdokumentide ja tõenditega tutvumine on TsMS §-s 199 sätestatud menetlusõiguste teostamine. Kliendisuhtlus on VÕS § 620 lg 1 ja § 624 lg 1 ning AdvS § 40 lg 2 ja 44 lg 1 p 2 järgi esindaja kohustuseks. Kohtupraktika uurimine on AdvS § 40 lg 2 järgi advokaadi osutatava õigusteenuse osaks. Kohtu korraldusele vastava menetlusdokumendi koostamine ja esitamine on menetlusosalise kohustuste täitmine. Seega olid lepingulise esindaja toimingud vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, kohtumääruste sisu, hageja menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja seisukoha sisu ja mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 7 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,52 tundi.
33.Kostja lepinguline esindaja tegi ajavahemikus 31.01.2024 kuni 16.02.2024 teinud järgmised toimingud, millele kulus kokku 1,73 tundi (1 tundi 44 minutit): vastaspoole vastusega tutvumine, kohtupraktika ja õiguskirjandusega tutvumine (aegumise peatumise vastuväide), e-kirjavahetus kliendiga; nõupidamine kliendiga, päringu koostamine; kohtule seisukoha koostamine, ekirjavahetus kliendiga. Kohus leiab eelnevalt märgitud põhjendustel (vt otsuse punktid 31 ja 32), et esindaja toimingud olid vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, kohtumääruste sisu, hageja menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja seisukoha sisu ja mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 1,5 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,23 tundi.
34.Kostja lepinguline esindaja tegi ajavahemikus 05.03.2024 kuni 11.07.2024 teinud järgmised toimingud, millele kulus kokku 1,98 tundi (1 tundi 59 minutit): kohtumäärusega tutvumine; vastaspoole taotlusega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga; telefonivestlus kliendiga, e-kirjavahetus kohtuga, Swedbanki vastusega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga; taotluse koostamine, ekirjavahetus kliendiga; taotluse täiendamine, nõupidamine kliendiga, e-kirjavahetus kliendiga; taotluse esitamine, e-kirjavahetus kliendiga. Kohus leiab eelnevalt märgitud põhjendustel (vt otsuse punktid 31 ja 32), et esindaja toimingud olid vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, kohtumääruste sisu, hageja menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja seisukoha sisu ja mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 1,75 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,23 tundi.
35.Kostja lepinguline esindaja tegi ajavahemikus 16.07.2024 kuni 27.09.2024 teinud järgmised toimingud, millele kulus kokku 12,38 tundi (12 tundi 23 minutit): tunnistajale esitatavate küsimuste ettevalmistamine; nõupidamine kliendiga, küsimuste täiendamine, e-kirjavahetus kliendiga; nõupidamine kliendiga; e-kirjavahetus kliendiga; kohtuistungil osalemine, e-kirjavahetus kliendiga; kohtu kirja ja Swedbank vastustega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga; kohtule taotluse koostamine; taotluse ja lõppseisukoha koostamine, e-kirjavahetus kliendiga; vastaspoole lõppseisukohaga ja kohtumäärusega tutvumine, kohtule vastuse koostamine. Kohtuistungiks valmistumine on advokaadist esindajalt oodatava hoolsusega õigusteenuse osutamine (VÕS § 620, AdvS § 40 lg 2). Kohtuistungil osalemine on põhiseaduse § 24 lg 2 sätestatud põhiõiguse teostamine. Seega oli tegeist vajalike toimingutega. Ülejäänud toimingute osas leiab kohus eelnevalt märgitud põhjendustel (vt otsuse punktid 31 ja 32), et esindaja toimingud olid vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, kohtumääruste sisu, hageja menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja seisukoha sisu ja mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 12 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,38 tundi. 14 (15)
36.Ülaltoodust nähtuvalt oli lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2018. aastal 3 tundi, millele vastab lepingulise esindaja kulu 324 eurot (3x108=324). Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2023. aastal oli 7 tundi, millele vastab lepingulise esindaja kulu 1260 eurot (7x180=1260). Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2024. aastal oli kokku 15,25 tundi (1,5+1,75+12=15,25), millele vastab lepingulise esindaja kulu 2790,75 eurot (15,25x183=2790,75). Kohus määrab kindlaks kostja lepingulise esindaja kulu 4374,75 eurot (324+1260+2790,75=4374,75). Kostja taotles lepingulise esindaja kulu 4729,50 eurot kindlaksmääramist. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse lepingulise esindaja kulu 354,75 eurot kindlaksmääramiseks (4729,50-4374,75=354,75).
37.Kohus määras kindlaks kostja kohtuvälised kulud lepingulise esindaja kulu 4374,75eurot. Kostja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise väljamõistmist hagejalt. Kohus rahuldab kostja taotluse ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskulude 4374,75 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.