Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
9. juuni 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-2119
Haldusasi
X kaebus Rapla Vallavalitsuse 31. jaanuari 2024. a otsuse nr 24268790205 tühistamiseks ning 2024. a jaanuari toimetulekutoetuse taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Rapla vald, esindaja Kai Kipper
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-2119 resolutsiooni punktide 2–5 peale.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-2119 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
X esitas Rapla Vallavalitsusele 31.01.2024 taotluse maksta talle 2024. a jaanuari eest toimetulekutoetust. Rapla Vallavalitsus jättis 31.01.2024 otsusega nr 24268790205 toimetulekutoetuse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 alusel määramata, kuivõrd perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist ületab toimetulekupiiri 152,01 euro võrra. X perekonna sissetulekute hulka arvestati mh taotleja 17-aastase tütre sissetulek 576 eurot.
3-25-2119
2.X leidis 02.02.2024 ja 05.02.2024 kirjades, et tema alaealise tütre ettevõtluskontole laekunud raha tuleb käsitada SHS § 133 lg 2 3 tähenduses töise sissetulekuna, mida ei arvestata SHS § 133 lg 2 p 9 kohaselt toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka. X esitas Rapla Vallavalitsusele 28.02.2024 taotluse haldusmenetluse nr 24268790205 uuendamiseks seoses uute oluliste tõendite ilmnemisega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2). Rapla Vallavalitsus teatas 14.03.2024 e-kirjas, et kuna Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kui järelevalveasutus on seisukohal, et menetlus on toimunud korrektselt, siis ei ole ka põhjust menetlust uuendada. X palus 16.04.2024 e-kirjas koostada menetluse uuendamise taotluse lahendamise kohta haldusakt.
3.X leidis 15.01.2025 pöördumises, et tema esitatud taotlust menetluse uuendamiseks tuli sisuliselt käsitada vaidena, kuid see on jäetud lahendamata. Rapla Vallavalitsus tagastas 02.04.2025 korraldusega nr 130 X 15.01.2025 vaide HMS § 79 lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja ületamise tõttu. X esitas 28.02.2024 taotluse uuendada haldusmenetlus ning asjaolu, et see ei andnud soovitud tulemust, ei anna alust asuda hiljem seisukohale, et ta soovis tegelikult esitada muu avalduse. Väide, et tegemist oli sisuliselt vaidega, on vastuolus taotleja enda varasemate pöördumistega (sh 16.04.2024). X on hakanud oma pöördumist vaidena käsitama alles 15.01.2025. Tähtaja ennistamiseks ei ole alust. X sai 31.01.2024 otsuse kätte hiljemalt 02.02.2024. Kuna X esitas 28.02.2024 menetluse uuendamise taotluse, saab järeldada, et tal puudus HMS § 34 lg 1 ja § 77 tähenduses mõjuv põhjus ka muude taotluste esitamiseks samas asjas.
4.X esitas Rapla Vallavalitsusele 02.05.2025 vaide Rapla Vallavalitsuse 02.04.2025 korralduse nr 130 peale, mille Rapla Vallavalitsus tagastas 27.05.2025 korraldusega nr 209 HMS § 79 lg 1 p 1 alusel vaide esitamise õiguse puudumise tõttu. Vaide tagastamine HMS § 79 lg 1 p 3 alusel on menetluslik otsus, millega ei vaadata vaiet sisuliselt läbi. Sellest tulenevalt ei saa vaide tagastamise peale vaiet esitada. Kuigi 02.04.2025 korralduse nr 130 vaidlustamisviide sisaldas ekslikku osutust selle peale mh vaide esitamise võimalusele, ei anna see adressaadile siiski õigust vaiet esitada.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 27.06.2025 kaebuse (täiendatud 08.09.2025). Kaebuse põhieesmärk on vaidlustada 31.01.2024 otsust. Kaebaja 02.04.2025 korralduse peale vaide ekslikult, lähtudes korralduses toodud vaidlustamisviitest. Kaebaja 15.01.2025 avaldus ei olnud vaie, vaid selles selgitati muu hulgas, et kaebaja 28.02.2024 taotlust haldusmenetluse uuendamiseks tuli sisuliselt käsitada vaidena, mille Rapla vald on jätnud seniajani lahendamata. Kui 02.04.2025 korraldust käsitada ka selle vaide lahendamisena, siis võttis see aega üle aasta. Vastustajale pidi olema arusaadav, et kaebaja soovis juba 02.02.2024 ja 05.02.2024 kirjades esitada vaiet, kuna neile olid eelnenud kohtumised vastustajaga, mille käigus väljendas kaebaja selgelt mittenõustumist toimetulekutoetuse määramata jätmisega (s.o 31.01.2024 otsusega). Vajaduse korral pidanuks haldusorgan andma kaebajale võimaluse oma taotlusi täpsustada (s.o esitada konkreetne taotlus). Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024 e-kiri ei olnud menetlust lõpetav toiming, millest hakkas kulgema kaebetähtaeg.
6.Tallinna Halduskohus ennistas 24.09.2025 määrusega Rapla Vallavalitsuse 02.04.2025 korralduse nr 130 vaidlustamise tähtaja (resolutsiooni p 1), luges kaebuse Rapla Vallavalitsuse 31.01.2024 otsuse tühistamiseks ja menetluse uuendamiseks kohustamiseks mittetähtaegseks (resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata kaebaja taotluse ennistada kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg (resolutsiooni p 3) ning lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 4) ja ühtlasi jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 5). Halduskohus tõlgendas kaebust selliselt, et kaebaja on soovinud esitada tühistamisnõuded
2(6)
3-25-2119 Rapla Vallavalitsuse 31.01.2024 otsuse ja 02.04.2025 korralduse nr 130 peale ning kohustamisnõude uuendada 31.01.2024 otsuse aluseks olnud haldusmenetlus. Rapla Vallavalitsuse 31.01.2024 otsuse vaidlustamise eesmärgi saavutamiseks tuleb kaebajal vaidlustada ka 02.04.2025 korraldusega tema 15.01.2025 vaide tagastamist. Kaebuse esitamise aega (27.06.2025) ja ekslikku vaidlustamisviidet arvestades ennistas halduskohus 02.04.2025 korralduse vaidlustamise tähtaja (HKMS § 71 lg 1). Ka haldus- ja kohtumenetluses kogenud isik ei pea eeldama, et haldusaktis märgitud vaidlustamisviide on ebaõige. HKMS § 47 lg-st 2 tulenevalt vajab kontrollimist, kas vastustaja tagastas 02.04.2025 korraldusega vaide tähtaja möödalaskmise tõttu õiguspäraselt. Toimetulekutoetuse taotlus jäeti rahuldamata 31.01.2024 ja kaebaja sai selle otsuse kätte hiljemalt 02.02.2024. Seega tuli tal otsus vaidlustada hiljemalt 04.03.2024. Kaebaja 02.02.2024 ja 05.02.2024 kirjad ei ole käsitatavad vaidena. Neist nähtub küll asjaolude täiendav selgitamine, kuid puudub selge taotlus, mille pinnalt oleks tulnud kirju käsitada otsuse vaidlustamisena. Kaebaja oli teadlik, millisel viisil tuleb vaie esitada. Kaebaja leidis 14.01.2025 e-kirjas (dtl 71), et senised pöördumised on käsitatavad vaidena. Sellega ei saa nõustuda. Kaebaja piiritles oma 28.02.2024 taotluse (dtl 37–39) õiguslikult väga täpselt menetluse uuendamise taotlusena uute oluliste tõendite ilmnemise tõttu. Seega ei ole kaebaja 31.01.2024 otsuse peale tähtaegselt vaiet esitanud. Vastustaja ei pidanud ka 15.01.2025 vaide tähtaega ennistama, sest 31.01.2024 otsus sisaldas selget vaidlustamisviidet (dtl 32). Kaebuse ja kohtute infosüsteemi põhjal on kaebajal haldusasjades piisavad teadmised ja kogemused, et tal olnuks võimalik tähtaegselt vaie esitada. Kuna 02.04.2025 korraldusega nr 130 on kaebaja 15.01.2025 vaie HMS § 79 lg 1 p 3 alusel õiguspäraselt tagastatud, siis on kaebus 31.01.2024 otsuse tühistamiseks esitatud tähtaega ületades ning menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kaebaja esitas 28.02.2024 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks, millest vastustaja keeldus 14.03.2024 e-kirjaga. Kaebaja palus 16.04.2024 e-kirjas koostada keeldumise kohta haldusakt (HMS § 43 lg 2). Kuna otsustus keelduda haldusmenetluse uuendamisest on teataval juhul siiski haldusakt (vt Riigikohtu 12.10.2009 otsus nr 3-3-1-50-09, p 12) ning vastustaja piirdus üksnes kirjaga (toiming) ja ei lahendanud taotlust nõuetele vastava haldusaktiga, siis oli kaebajal õigus pöörduda kohtusse menetluse uuendamiseks kohustamise nõudega (HKMS § 37 lg 2 p 2). See kaebus tulnuks esitada HKMS § 46 lg-s 2 ettenähtud 30-päevase tähtaja jooksul. Kaebaja sai 14.03.2024 e-kirjast selgelt teada, et menetlust ei uuendata, ning pöördus kohtusse 27.06.2025 ehk tähtaja rikkumisega. Kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad alused. Kaebaja 16.04.2024 pöördumisest nähtuv, et talle oli arusaadav, et menetlust ei ole uuendatud, ning ta soovis saada selle kohta haldusakti. Kaebajal on haldusasjadest piisavad teadmised ja kogemused, et esitada kohustamisnõue tähtaegselt. Kaebaja ebamõistlikku viivitust (rohkem kui aasta) ei õigusta see, et kaebaja selles või mõnes teises haldusmenetluses vastustajaga jooksvalt suhtles. Seega tuleb ka kohustamisnõude menetlus HKMS §124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.
7.X palub 14.10.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus tervikuna ja teha asjas uus määrus. Kuna kaebuse tuumaks on toimetulekutoetuse taotluse rahuldamata jätmine, siis on oluline võtta arvesse, et kaebaja paljulapseline perekond kannatab põhiseaduse mõttes puudust ning neil on õigus riigi abile (põhiseaduse (PS) § 28 lg 2). Puudust kannatavale perekonnale minimaalse abi andmata jätmine riivab eriti laste inimväärikust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kuna Tallinna Halduskohtu 24.09.2025 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 6 ei saa rikkuda kaebaja õigusi, siis tõlgendab ringkonnakohus, et kaebaja on soovinud vaidlustada 3(6)
3-25-2119 halduskohtu määrust resolutsiooni p-de 2–5 osas. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg 3, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab minimaalsel määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Kuigi kaebaja seisukohad on kohati raskesti mõistetavad, on ringkonnakohtu hinnangul siiski selge, et kaebaja soovib Rapla Vallavalitsuse 31.01.2024 otsuse nr 24268790205 (dtl 31–32) tühistamist ja vastustaja kohustamist lahendada tema 2024. a jaanuari toimetulekutoetuse taotlus uuesti. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole kaebajal vaja vaidlustada vaiete tagastamise otsuseid ega ka taotleda vastustaja kohustamist uuendada haldusmenetlus. Vaatamata sellele, et kaebaja 15.01.2025 pöördumine (dtl 13; edastatud vastustajale 16.01.2025 – dtl 72–74) oli seotud eeskätt teise haldusmenetlusega (s.o 2024. a septembri toimetulekutoetuse taotluse kohta tehtud Rapla Vallavalitsuse 03.10.2024 otsusega nr 24273846040 ning selle peale 04.11.2024 esitatud vaide või menetluse uuendamise taotlusega – dtl 103–106; dtl 128–130), on kaebaja muu hulgas märkinud, et ka tema eelnev haldusmenetluse uuendamise taotlus oli sisuliselt vaie. Seda arvestades ei ole põhjendatud tõlgendada kaebust viisil, et kaebaja taotleb jätkuvalt mh vastustaja kohustamist uuendada 31.01.2024 otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetlus ning ringkonnakohus seda küsimust ei analüüsi. Nagu märgitud, puudus vajadus eraldi vaidlustada ka vaide tagastamise otsuseid (Rapla Vallavalitsuse 02.04.2025 korraldus nr 130 ja 26.05.2025 korraldus nr 209 – dtl 5–11), vaid neil oli tähtsust üksnes nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast kinnipidamise ja tähtaja ennistamise põhjendatuse hindamisel.
10.Halduskohus luges kaebuse Rapla Vallavalitsuse 31.01.2024 otsuse peale HKMS § 47 lg 2 järgi mittetähtaegseks, kuna kaebaja esitas selle peale vaide alles 15.01.2025 ning Rapla Vallavalitsus tagastas 02.04.2025 korraldusega vaide HMS § 71 lg 1 p 3 alusel õiguspäraselt. Vaidlust ei ole, et X sai 31.01.2024 otsuse kätte hiljemalt 02.02.2024. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi 31.01.2024 otsuses sisaldunud vaidlustamisviide võinuks olla konkreetsem (s.o tulnuks täpsemalt välja tuua, millisele haldusorganile või halduskohtule saab vaide või kaebuse esitada), nähtusid sellest siiski piisavalt selgelt nii vaidlustamise võimalused, koht, tähtaeg kui ka kord (HMS § 57 lg 1). Isegi õiguslikult kogenematu kaebaja pidi aru saama, et kui ta ei nõustu otsusega, on tal võimalik esitada 30 päeva jooksul selle peale vaie või kaebus. Kaebaja on 02.02.2024 ja 05.02.2024 e-kirjades (dtl 33–36) esitanud vastuväited sellele, et 31.01.2024 otsuses arvestati tema tütre ettevõtluskontole laekunud raha perekonna sissetulekute hulka, kuid ei ole esitanud ühtegi konkreetset taotlust, vaid märkis üksnes, et ootab tagasisidet. Kaebaja esitas vastustajale 28.02.2024 taotluse uuendada haldusmenetlus nr 24268790205 seoses uute oluliste tõendite ilmnemisega, kusjuures selliseks tõendiks oli taotluse kohaselt kaebaja kui menetlusosalise enda seletus, mida tal ei võimaldatud toimetulekutoetuse taotluse menetluses esitada.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi kaebaja pealkirjastas oma 28.02.2024 avalduse haldusmenetluse uuendamise taotlusena ja tugines uuendamise alusena HMS § 44 lg 1 p-le 2, tuli vastustajal seda pöördumist käsitada algusest peale vaidena. Tuleb arvestada, et 28.02.2024 avaldus oli esitatud enne vaidetähtaja (04.03.2024) möödumist ning see sisaldas arusaadavaid vastuväiteid 31.01.2024 otsusele osas, milles arvestati perekonna sissetulekuna kaebaja tütre ettevõtlustulu ja ei võetud arvesse peresisest ostu-müügilepingut. Sellises olukorras tuli vallal eeldada, et kaebaja soovib esitada vaiet, olenemata sellest, kuidas kaebaja avaldust ise määratles (nt Riigikohtu 09.05.2008 määrus nr 3-3-1-22-08, p 12). Ringkonnakohus möönab, et kaebaja taotluses ja ka varasemates seisukohtades toodud arvukad viited seadusesätetele võisid tekitada vastustajas arusaama, et kaebaja on oma õiguste 4(6)
3-25-2119 kaitse võimalustega hästi kursis, kuid sellele vaatamata tulnuks kaebajalt küsida vähemalt selgitust, sest haldusorganile pidi olema ilmne, et HMS § 44 lg-s 1 nimetatud menetluse uuendamise aluseid ei esine, kuid samas olnuks kaebajal võimalik esitada otsusele vaie. Kaebaja tuginemine HMS § 44 lg 1 p-le 2 oli ilmselgelt ekslik, sest esiteks saab haldusmenetluses tõendiks olla menetlusosalise üksnes sedalaadi seletus, mille alusel on võimalik teha kindlaks asja lahendamisel olulised asjaolud (vt HMS § 38 lg 1). Seega ei saa HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses uueks oluliseks tõendiks olla menetlusosalise seletus, mis sisaldab üksnes õiguslikku hinnangut, kuidas tuleks asjassepuutuvaid norme tõlgendada. Lisaks ei saa tegemist olla olukorraga, kus uuendamist tingiv tõend (s.o menetlusosalise enda seletus) poleks olnud isikule juba haldusmenetluse ajal teada. Kaebaja taotlusest väga rangelt lähtumist ei saa õigustada ka argumendiga, et kaebajal on haldusasjades piisavad kogemused. Kohtute infosüsteemi andmetel oli X esitanud enne 28.02.2024 halduskohtule ainult ühe kaebuse ja sellegi menetlus oli algusjärgus.
12.Kuna kaebaja 28.02.2024 taotlust tuli käsitada 31.01.2024 otsusele tähtaegselt esitatud vaidena, siis tuli kaebajal pöörduda 31.01.2024 otsuse tühistamise kaebusega halduskohtusse kas 30 päeva jooksul vaidemenetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisest arvates (vt HKMS § 47 lg 2) või kui haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, siis ühe aasta jooksul vaidemenetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (HKMS § 47 lg 3 esimene lause). Kuna SHS § 2 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 36 lg 2 kohaselt tuleb vaie lahendada 30 päeva jooksul vaide esitamisest arvates, siis ei ole HKMS § 47 lg 3 teises lauses sätestatud tähtaeg siinsel juhul asjassepuutuv. Rapla Vallavalitsus vastas kaebaja 28.02.2024 taotlusele 14.03.2024 e-kirjaga (dtl 67–68), milles menetleja märkis, et kuna SKA hinnangul on menetlus toimunud korrektselt, siis ei ole põhjust haldusmenetlust uuendada. Kaebaja leidis 16.04.2024 e-kirjas (dtl 69–70), et tema 28.02.2024 taotlus tulnuks lahendada vormikohase ja põhjendatud haldusaktiga ning palus koostada selline haldusakt. Puuduvad andmed ja tõendid, et menetlusosalised oleksid sellel teemal edasi suhelnud enne 15.01.2025 pöördumise esitamist. Kui vaidemenetlus lugeda lõppenuks 14.03.2024 e-kirjaga, siis tulnuks kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 13.04.2024. Kui lugeda, et vastustaja on jätnud vaide tähtaegselt (hiljemalt 29.03.2024) lahendamata, siis tulnuks kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 30.03.2025. Isegi juhul, kui arvestada vaide lahendamise tähtaega kaebaja 16.04.2024 pöördumisest, tulnuks vaie lahendada hiljemalt 16.05.2024 ja kaebus esitada hiljemalt 17.05.2025. X esitas kaebuse halduskohtule 27.06.2025, seega tähtaja rikkumisega.
13.Kaebaja hilisemad pöördumised ei mõjutanud kohtusse pöördumise tähtaja kulgemist, sest 15.01.2025 avalduse alusel ei ole tema vaiet sisuliselt läbi vaadatud (s.o 28.02.2024 vaide esitamise tähtaega ennistatud), vaid Rapla Vallavalitsus tagastas selle 02.04.2025 korraldusega nr 130, samuti tagastas Rapla Vallavalitsus 27.05.2025 korraldusega nr 209 kaebaja 02.05.2025 vaide. Kuna 27.06.2025 kaebus ei olnud tähtaegne, siis tuleb hinnata, kas tähtaja ületamine võis olla vabandatav. Kaebaja ei ole eraldi taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kuid ringkonnakohtu arvates võib sellist soovi kaebaja seisukohtadest siiski järeldada.
14.HKMS § 71 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist õigustaksid eeskätt objektiivsed takistused (vrd HKMS § 150 lg 1), kuid samas võib mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks olla ka haldusorgani eksitav käitumine, kui selle tulemusena jääb kaebus õigel ajal esitamata (nt Riigikohtu 18.01.2024 määrus nr 3-22-2296, p 17). Kaebaja ei ole toonud välja, et tal oleks esinenud mõni objektiivne takistus kaebuse õigeaegseks esitamiseks. 5(6)
3-25-2119 Arvestades, et kaebajal oli kohtusse pöördumiseks aega enam kui aasta, ei saa selliste takistuste esinemist ka eeldada. Vastustaja tegevus võis küll kaebajat eksitada, kuid ta ei saanud siiski jääda väga pikaks ajaks lihtsalt ootama oma 28.02.2024 taotluse kohta haldusakti andmist (isegi 16.04.2024 taotlusest arvestades veel ca 9 kuud), vaid kaebaja pidi mõistma, et haldusorgan on jätnud tema taotluse tähtaegselt lahendamata ja tal tuleb seetõttu pöörduda oma õiguste kaitsmiseks halduskohtusse. Kaebajal oli piisavalt aega, et selgitada välja kaebusega halduskohtusse pöördumise tingimused ja kord (sh HKMS § 47 lg 3 esimeses lauses sätestatud tähtaeg). Kuigi halduskohus ei käsitanud 28.02.2024 taotlust vaidena ning hindas sellest tulenevalt üksnes, kas Rapla Vallavalitsus jättis 02.04.2025 korralduses nr 130 põhjendatult ennistamata 15.01.2025 vaide esitamise tähtaja, on need järeldused laiendatavad ka hilisemale halduskohtusse pöördumisele. Kokkuvõttes lõpetas halduskohus asja menetluse HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel õiguspäraselt.
15.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.09.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
16.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.