Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
1. oktoober 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-2739
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X-i kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Katrin Toom, Kaidi Pikner, Ege-Lii Luik Puudutatud isik – X, esindaja Irina Põdermaa
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-2739.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2739 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.09.2026 Tallinnas kinni kolm välismaalast, sh isiku, kes tuvastati passi alusel kui India Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ning ta avaldas taustakontrolli ajal soovi saada rahvusvahelist kaitset. Isiku sõnul kiusatakse teda Indias taga, sest ta on kristlane. Indiast lahkus ta 2026. a veebruaris Venemaale, kus teda hakati samuti usu tõttu ähvardama ja tema tapmise eest on pandud välja 10 000 rubla suurune pearaha. Isik
3-26-2739 lahkus seetõttu Valgevenesse, kust liikus edasi Lätti ja jõudis koos teiste isikutega 28.08.2026 Eestisse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 03.09.2026 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 2, 5 ja 7 ning VSS § 68 p 6 alusel luba pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni neljaks kuuks. Kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 2), sest esineb VSS § 6 8 p 6 kohane põgenemise oht. Isiku käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles pärast ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalasena kinnipidamist. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises liikmesriigis (Läti) ning viibis Eestis mitu päeva tänaval, pöördumata abi saamiseks ühegi asutuse poole. Usutav ei ole, et iseseisvalt nii Indiast kui ka Venemaalt lahkunud isik ei oleks suuteline turvalises sihtkohas viivitamatult abi otsima. Isiku selgitustest nähtuvalt osales ta teadlikult ebaseaduslikus rändes, mis näitab selgelt valmisolekut eirata rännet ja viibimist reguleerivaid õigusnorme ning annab alust järeldada, et ta ei pruugi olla kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimiseks ega vajadusel Lätile üleandmiseks. Isikul on oskused leida vajadusel kontakte ja abistajaid teise riiki reisimiseks. Ka Venemaal viibis isik teadlikult mitu kuud ebaseaduslikult. PPA esitab lisaks määruse (EL) 2024/1351 1 art 33 lg 1 ja art 40 lg 4 alusel vastuvõtupalve Lätile ning kui Läti sellega nõustub, alustab PPA isiku üleandmisega määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud korras. Seetõttu on isiku kinnipidamine põhjendatud ka VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel. Põgenemisohu tõttu ei oleks kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67 lg 2) eesmärgipärased ning kinnipidamine ei ole ka ebaproportsionaalne.
3.Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 03.09.2026 istungil, et soovib Eestis elada ja siin rahvusvahelist kaitset saada ega soovi kodumaale naasta. Isik on nõus lahkuma ka Lätti. PPA selgitas kohtuistungil, et ei taotle isiku kinnipidamist VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel.
4.Tallinna Halduskohus andis 04.09.2026 määrusega VRKS § 65 lg 2 p-de 2, 5 ja 7 alusel PPA-le loa pidada X kinni ja paigutada ta KPK-sse mitte kauemaks kui 04.01.2027. Isikuga seotud asjaolusid kogumis arvestades saab põgenemisohtu VSS § 6 8 p 6 alusel jaatada. Teadaolevalt sisenes isik Euroopa Liitu, ületades ebaseaduslikult Valgevene ja Läti vahelise piiri ning liikus sealt ebaseaduslikult Eestisse. Pole selge, miks ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis (Läti). Isik viibis enne kinnipidamist ka Eestis mitmeid päevi, otsimata kontakti võimuorganitega. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast VSS-i alusel kinnipidamist. Isiku ütlused teda Indias valitsevast ohust on üldsõnalised. Indiat peetakse üldjuhul turvaliseks pärituoluriigiks (vt määruse (EL) 2026/464 2 põhjendus 14). Eelnev viitab, et isiku tegelik eesmärk võib olla pikemaajaline ebaseaduslik viibimine Euroopas, sh soov jõuda mõnda konkreetsesse liikmesriiki, mis ei ole Läti ega Eesti. Isikul puuduvad teadaolevalt Eestiga lähedased või muud kaalukad sidemed. Isik ei soovi naasta Indiasse ning ta ei soovinud jääda Lätti, kuhu võib olla vajadus ta tagasi saata. Seetõttu ei pruugi isik KPK-st vabastamisel jääda kättesaadavaks rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks ega ka Lätile üleandmiseks. Isik võib asuda ennast ametivõimude eest varjama või lahkuda mõnda teise liikmesriiki. Isik on võimeline organiseerima enda liikumist
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.05.2024 määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.02.2026 määrus (EL) 2026/464, millega muudetakse määrust (EL) 2024/1348 seoses liidu tasandil turvaliste päritoluriikide loetelu kehtestamisega
2(6)
3-26-2739 erinevates riikides, sh ebaseadusliku rände korraldajate kaudu. Seega esineb kinnipidamiseks ka VRKS § 65 lg 2 p-s 5 sätestatud alus. Põgenemisohu tõttu ei ole kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67 lg 2) tulemuslikud. Kinnipidamine ei ole vastunäidustatud isiku tervisest või turvalisusest tulenevalt. Isiku igapäevavajadused on KPK-s tagatud ning KPK-s viibivad ka tema kaaslased, kellega koos ta kinni peeti. Isiku kinnipidamine on lubatav ka VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel, kui ilmneb, et isik tuleb üle anda tema rahvusvahelise kaitse menetluse eest vastutavale riigile. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel isiku kinnipidamisel tuleb PPA-l kinnipidamise aluse äralangemist arvestada määruse (EL) 2024/1351 art-st 44 tulenevate tähtaegade alusel.
5.X palub 14.09.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.09.2026 määrus ning jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st või alternatiivselt lühendada PPA-le antud loa kestust kuni 3 kuuni. Rahvusvahelise kaitse taotlemine ei tähenda iseenesest soovimatust täita lahkumiskohustust. PPA ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, millest järelduks isiku keeldumine koostööst või kavatsus hoiduda menetlusest kõrvale. Järeldused isiku kavatsuste kohta põhinevad üksnes PPA hinnangul, mitte isiku avaldustel. Viibimine koos teiste rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega, lühiajaline viivitus taotluse esitamisel ja Eestis sidemete puudumine ei viita veel soovile viibida Eestis ebaseaduslikult ning vältida võimalikku väljasaatmist. Halduskohtu määrusega antud loa tähtaeg ületab märkimisväärselt kiirendatud menetluse maksimaalset kestust (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). Kinnipidamist kuni neljaks kuuks ei saa pidada vajalikuks ja proportsionaalseks.
6.PPA 29.09.2026 teavituse kohaselt on puudutatud isiku osas tehtud Lätile 17.09.2026 vastuvõtutaotlus, mille Läti on 23.09.2026 aktsepteerinud. Seega tuleb puudutatud isik anda Lätile üle hiljemalt 28.10.2026. PPA palub sellega määruskaebuse lahendamisel arvestada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei küsi ringkonnakohus PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja varem avaldatuga.
8.PPA tugines puudutatud isiku kinnipidamiseks esitatud taotluses VRKS § 65 lg 2 p-dele 2, 5 ja 7 ning viitas põgenemisohu puhul VSS § 6 8 p-le 6. Tallinna Halduskohtu 03.09.2026 istungil loobus PPA kinnipidamise taotlemisest VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel, soovides piirduda VRKS § 65 lg 2 p-dega 2 ja 7. Halduskohus andis siiski loa puudutatud isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 p-de 2, 5 ja 7 alusel koostoimes VSS § 6 8 p-ga 6. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus ei saa anda KPK-sse paigutamiseks luba, lähtudes faktilisest alusest, millele taotleja ei ole tuginenud, kuid samas ei ole kohus seotud PPA taotluses märgitud õiguslike alustega (nt Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 30; 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 13). VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. VRKS § 65 lg 2 p 5 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta on kinni peetud väljasõidukohustuse menetluses ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras. VSS § 68 p-st 6 tulenevalt esineb välismaalase põgenemise oht 3(6)
3-26-2739 siis, kui välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üldisi põhimõtteid ja põgenemisohu hindamisega seonduvat on varasemas praktikas korduvalt selgitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrused nr 3-26-2221, nr 3-26-2228, nr 3-26-2302) ning neid ei ole vaja üle korrata.
9.Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Puudutatud isiku selgitused rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta on senini olnud väga üldsõnalised (usuvahetusest tingitud tagakiusamine) ning ei ole suures osas seotud päritoluriigis, vaid Venemaal kogetuga. Halduskohus on juhtinud lisaks õigesti tähelepanu, et Indiat käsitatakse EL-i tasandil turvalise päritoluriigina (vt määruse (EL) 2024/1348 art 62 lg 1a ja II lisa). Kuna taotluse menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis, siis on ilmne, et PPA-l tuli isiku rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks teha mitmeid menetlustoiminguid, mis eeldavad isiku kohalolekut (vestlused, vastuväidete ärakuulamine). PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu, mis viitab tema põgenemise ohule. Isik saabus Schengeni alale teadvalt ebaseaduslikult smugeldajate abil Valgevenest ning liikus pärast ebaseaduslikku piiriületust koos teiste isikutega ennast varjates Lätist edasi Eestisse. Kuigi puudutatud isik ei ole avaldanud enda sihtriiki, oli tema eesmärgiks selgelt varjata ennast Läti ja Eesti ametivõimude eest ning liikuda reegleid rikkudes Schengeni alal edasi, mitte taotleda rahvusvahelist kaitset juba esimeses turvalises riigis. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast kinnipidamist. Arvestades, et puudutatud isik reisis grupis koos teiste isikutega, osales ta ilmselt teadlikult ja eesmärgipäraselt smugeldamisskeemis, et jõuda endale meelepärasesse sihtriiki. Seetõttu on ebatõenäoline, et KPK-st vabastamise korral jätaks isik kasutamata võimaluse Eestist lahkuda või asuda ennast varjama, vaid lepiks võimalusega, et taotluse rahuldamata jätmise korral tuleks tal naasta päritoluriiki. Pigem on usutav, et isik teeb kõik endast oleneva, et jääda Euroopa Liitu edasi ka olukorras, kus tema rahvusvahelise kaitse vajadus ei leia tuvastamist. Kinnipidamise alternatiivide (vt VRKS § 67 lg 2) kohaldamine ei oleks praegusel juhul tõhus, sest üksnes kinnipidamisega saaks takistada isiku ebaseaduslikku Eestist edasiliikumist, milleks tal on seniste andmete põhjal nii kogemus kui ka valmisolek. Kuigi isikul on olemas India rahvuspass, ei takistaks selle hoiulevõtmine reisimist Schengeni ala sees, kus puudub sisuline piirikontroll.
10.Halduskohus on VRKS § 65 lg 2 p-ga 5 seoses määruse p-s 7 leidnud, et samad asjaolud, millega on seostatud isiku põgenemise ohtu, annavad ka alust arvata, et tegemist võib olla rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitajaga. Ringkonnakohus nõustub, et PPA taotluses välja toodud asjaolud võivad anda põhjust järelduseks, et isik on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise täideviimise takistamiseks. VSS-i alusel kinnipidamise protokollist nähtuvalt oli PPA-l alust arvata, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Vaatamata sellele, et puudutatud isik avaldas kohe pärast 02.09.2026 toimunud kinnipidamist soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, tuleb arvestada, et ta oli viibinud koos teiste isikutega Eestis juba alates 28.08.2026. Seega oli tal enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset (nt Riigikohtu 24.03.2025 määrus nr 3-24-951, p 15; 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 22).
11.Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks võis olla ka VRKS § 65 lg 2 p 7. Ehkki taotluse esitamise ja halduskohtu 04.09.2026 määruse tegemise ajaks ei olnud Lätile tagasivõtutaotlust veel esitatud (see esitati 17.09.2026 ja rahuldati 23.09.2026), oli PPA juba 03.09.2026 taotluses toonud välja andmed, millest nähtuvalt esines piisav alus arvata, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Läti (sh leiti samas grupis liikunud 4(6)
3-26-2739 isiku mobiiltelefonist tõendid läbitud reisiteekonna kohta). Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 ja art 40 lg 4 ning rakendusmääruse (EL) 2025/2055 3 I lisa punkti 8.1 kohaselt võivad need olla piisavad kaudsed tõendid selle kohta, et taotleja on ebaseaduslikult ületanud Valgevene ja Läti vahelise riigipiiri ning seega on vastutavaks liikmesriigiks Läti. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 2 järgi võib isikut üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada mh juhul, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht ja kinnipidamine on proportsionaalne ning muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine olema võimalikult lühike. Vaatamata sellele, et vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tuleb algatada viivitamata (vt määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1), ei eelda taotleja kinnipidamine, et vastuvõtmispalve peaks olema kinnipidamise alguseks juba esitatud, vaid selleks on nähtud ette kindlad tähtajad, mida tuleb järgida (vt määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4; vrd ka Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 24.1). Kuna rahvusvahelise kaitse taotlus on registreeritud 03.09.2026, siis tuli tagasivõtutaotlus Lätile esitada kahe nädala jooksul (määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1). Seda tähtaega (17.09.2026) on PPA järginud. Üleandmisotsus tuleb teha kahe nädala jooksul alates tagasivõtutaotluse rahuldamisest ning puudutatud isik tuleb Lätile üle anda viie nädala jooksul tagasivõtutaotluse rahuldamisest arvates (vt määruse (EL) 2024/1351 art 42 lg 1 ja art 45 lg 3 punkt a). Kõnealused tähtajad (vastavalt 07.10.2026 ja 28.10.2026) ei ole veel saabunud, mistõttu on isiku kinnipidamine üleandmise täideviimiseks lubatav, arvestades isiku suhtes tuvastatud põgenemise ohtu. Kui isiku üleandmist määruse (EL) 2024/1351 alusel siiski ei toimu ning PPA jätkab taotluse läbivaatamist, ei tingiks see isiku KPK-st vabastamist, sest kinnipidamine on lubatav VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
12.Halduskohtu määrusega puudutatud isiku kinnipidamiseks antud luba ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. Halduskohus võib VRKS § 66 lg-te 2–4 kohaselt anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks ning isiku kinnipidamiseks antud loa tähtaega ka pikendada kuni nelja kuu kaupa, kui kinnipidamiseks on jätkuvalt täidetud VRKS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused. Ringkonnakohus rõhutab, et isiku KPK-s kinnipidamist ei otsusta halduskohus, vaid tegemist on siiski PPA toiminguga, mis peab olema kooskõlas õigusaktidega ja milleks peab olema seaduslik alus (vt haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1). Halduskohtu luba ja selle kehtivus on üheks tingimuseks, et kinnipidamine oleks seaduslik, kuid see ei võta PPA-lt kohustust pidevalt veenduda, et isiku kinnipidamiseks on jätkuvalt olemas seaduslik alus, ning aluse äralangemisel tuleb isik viivitamata vabastada. Halduskohus saab loa andmisel kontrollida üksnes seda, kas kinnipidamise eeldused on täidetud määruse tegemise ajal, kuid kohus ei saa etteulatuvalt otsustada, et kinnipidamine on seaduslik ka nt kahe, kolme või nelja kuu pärast. Seepärast ei saa VRKS § 66 lg-tes 2–4 märgitud tähtaegu sisuliselt käsitada viisil, et halduskohtu antud loa kehtivusaja jooksul on kinnipidamine alati seaduslik, vaid halduskohus määrab loa andmisel üksnes hiliseima tähtpäeva, millal peab isiku kinnipidamise jätkamiseks igal juhul (n-ö ex officio) olema uuesti hinnatud selle seaduslikkust. Halduskohtu loa olemasolu ei võta puudutatud isikult õigust vajaduse korral enda kinnipidamist halduskohtus vaidlustada (vt HKMS § 37 lg 2 p 2), näiteks kui tema hinnangul on kinnipidamise alused ära langenud või kinnipidamine on muutunud ebaproportsionaalseks, kuid PPA keeldub teda KPK-st vabastamast.
Komisjoni 02.10.2025 rakendusmäärus (EL) 2025/2055, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 rakenduseeskirjad varjupaiga- ja rändehalduse osas ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 1560/2003
5(6)
3-26-2739
13.Halduskohus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kui pika aja järel oleks konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes vajalik kinnipidamise seaduslikkust uuesti hinnata. Arvesse tuleks võtta eeskätt puudutatud isiku haavatavust, tervislikku seisundit, perekonnaelu, senise kinnipidamise kestust jm asjaolusid, mis võivad tingida vajaduse kontrollida kinnipidamise seaduslikkust sagedamini, kui see on kohustuslikuna nähtud ette VRKS § 66 lg-tes 2–4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga olukorras, kus puudub põhjus arvata, et isiku kinnipidamine võiks juba lühema aja jooksul muutuda ebaproportsionaalseks või muul põhjusel õigusvastaseks, heita halduskohtule ette loa andmisel lähtumist VRKS § 66 lg-tes 2– 4 sätestatud neljakuulisest piirtähtajast. Nii on see ka praeguses asjas. Tegemist on puudutatud isiku esmakordse KPK-sse paigutamisega ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algstaadiumis ja ei ole alust eeldada, et PPA viivitaks menetluse läbiviimisega. Tuvastatud ei ole ka selliseid asjaolusid (nt isiku terviseprobleemid või ohustatus), mille tõttu tuleks maksimaalselt neljakuulist KPK-s kinnipidamist pidada selgelt ebaproportsionaalseks. Toimiku andmed ei kinnita, et PPA vaataks isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi kiirendatud läbivaatamismenetluses (vt määruse (EL) 2024/1348 art 42), mis tuleb lõpule viia hiljemalt kolme kuu jooksul taotluse esitamisest (vt määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). Isegi kui tegemist oleks kiirmenetlusega, ei välista see vajaduse korral taotluse läbivaatamise jätkamist n-ö tavamenetluses, mille tähtaeg on pikem (vt määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2). Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Läti, siis vaatab PPA taotluse läbi üksnes juhul, kui üleandmise olulise viibimise või üleandmisotsuse tühistamise tõttu läheb vastutus üle Eestile (vt määruse (EL) 2024/1351 art 46 lg-d 2 ja 3). Nagu eespool märgitud, siis ei anna halduskohtu luba õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui selleks on seaduslik alus. Muu hulgas tuleks kohtu loast sõltumata PPA-l isik vabastada, kui üleandmismenetluses ei suudeta järgida määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg-s 4 sätestatud tähtaegu.
14.Eelneva põhjal jääb X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.09.2026 määrus muutmata.
15.Tallinna Halduskohtu 04.09.2026 määruse põhjenduste kohaselt tõlgib kohus määruse puudutatud isikule, võimalusel masintõlkeprogrammiga. Kuna määruskaebuse menetluses on puudutatud isikut abistanud esindaja ning tõenäoliselt antakse puudutatud isik lähemal ajal üle Lätile, siis jätkab ringkonnakohus HKMS § 114 lg 2 alusel tõlkeabi andmist üksnes siis, kui puudutatud isik või tema esindaja annab kohtule teada, et määruse tõlkimine on puudutatud isiku õiguste kaitseks jätkuvalt vajalik.
16.HKMS § 175 lg 3 ja VRKS § 9 lg 1 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.