Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
1. oktoober 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-2725
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada X kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Siiri Sepa, Triin Tähtla, Eleriin Kuuskmäe, Ege-Lii Luik Puudutatud isik – X , esindaja Irina Põdermaa
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
määruskaebus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-2725.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. septembri 2026. a määrus haldusasjas nr 3-26-2725 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.09.2026 Tallinnas kinni kolm välismaalast, sh isiku, kes tuvastati tema ütluste alusel kui Pakistani Islamivabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ning ta avaldas menetlustoimingute ajal soovi saada rahvusvahelist kaitset.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 02.09.2026 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 ning VSS § 68 p 6 alusel luba pidada X (puudutatud isik) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni neljaks kuuks. Kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 2) ning esineb VSS § 6 8 p 6 kohane isiku põgenemise oht. Isik saabus Schengeni alale ebaseaduslikult Valgevenest 31.08.2026, kust liikus 7-liikmelise grupiga (sh India ja Bangladeshi kodanikud) läbi Läti edasi Eestisse (väidetav reisiteekond: Pakistan–Araabia Ühendemiraadid–Valgevene–Läti–Eesti). Isiku Eestisse jõudmise viis (sh liikumine läbi mitme riigi, ebaseaduslik piiriületus) ning asjaolu, et ta ei olnud enne politsei kontrolli pöördunud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks omal algatusel Eesti ametiasutuste poole, annavad alust järeldada isiku valmisolekut eirata riikide vahel liikumist reguleerivad õigusnorme ning isik ei pruugi olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks või võimaliku üleandmismenetluse läbiviimiseks PPA-le kättesaadav. Vabadusse pääsedes võib isik liikuda Eestist edasi või asuda ennast varjama. Kuna isik viibis enne Eestisse tulekut Lätis, ei saa välistada, et tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutab Läti. Seetõttu on vajalik isiku kinnipidamine ka võimaliku üleandmise tagamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 7). Põgenemisohu tõttu ei saa rakendada kinnipidamise alternatiive (VRKS § 67 lg 2) ning isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne.
3.Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 03.09.2026 istungil, et on nõus viibima KPK-s, kuid ei soovi minna Lätti, vaid taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis. Vabanemise korral jääks ta Eestisse, tal puuduvad Euroopas sugulased ja tuttavad. Isik maksis Eestisse jõudmiseks vahendajatele, kuid tal ei ole nende kontakte ja ta ei tunne ka isikuid, kellega koos Eestisse tuli.
4.Tallinna Halduskohus andis 04.09.2026 määrusega (kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud 08.09.2026) VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse mitte kauemaks kui 04.01.2027. Kui puudutatud isiku suhtes toimub teisele liikmesriigile üleandmise menetlus, kehtib määrusega antud luba kuni määruse (EL) 2024/13511 art 45 lg-s 3 sätestatud tähtaegade lõpuni, aga mitte kauem kui 04.01.2027. Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on alles algusjärgus ja seega on põhjendatud tema kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, kuna esineb VSS § 68 p 6 kohane isiku põgenemise oht. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult vahendajate abiga ja ilma kehtiva dokumendita. Isiku eesmärgiks võis olla jõuda Euroopa Liidu sisepiirideta alal välja riiki, kus ta saaks end sisse seada. Kuna isik on juba maksnud Euroopasse jõudmiseks 7000 dollarit, siis on tõenäoline, et ta teeks vabadusse pääsedes kõik selleks, et jääda Schengeni alale, sh võib ta liikuda edasi teise liikmesriiki või asuda ennast varjama. Isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras. VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda seda, et tagasivõtutaotlus / vastuvõtmispalve oleks teisele liikmesriigile juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud, vaid kinnipidamine on sellel alusel lubatud mh siis, kui vastutuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel kestavad. PPA on selgitanud, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest võib vastutada Läti. PPA andmetest ei nähtu, et võimalik üleandmismenetlus oleks üksnes hüpoteetiline. Kui selgub, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse eest vastutab Läti ja puudutatud isik tuleks Lätti tagasi saata, ei saa välistada, et isik võib püüda Eestist lahkuda või asuda end varjama. Kohtuistungil avaldas isik, et ei soovi Lätti
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.05.2024 määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013
2(6)
3-26-2725 tagasi saatmist. Kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67 lg 1) ei oleks tõhusad ning isiku kuni neljaks kuuks KPK-sse paigutamine on alternatiivide puudumise tõttu mõõdukas meede.
5.X palub 14.09.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.09.2026 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st või alternatiivselt lühendada PPA-le antud loa kestust kuni kolme kuuni. Rahvusvahelise kaitse taotlemine ei tähenda iseenesest soovimatust täita lahkumiskohustust. PPA ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, millest järelduks isiku keeldumine koostööst või kavatsus hoiduda menetlusest kõrvale. Järeldused isiku kavatsuste kohta põhinevad üksnes PPA hinnangul, mitte isiku avaldustel. Viibimine koos teiste rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega ja lühiajaline viivitus taotluse esitamisel ei viita veel soovile viibida Eestis ebaseaduslikult. Kuna PPA vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi kiirendatud menetluses, ületab halduskohtu määrusega antud luba märkimisväärselt kiirendatud menetluse maksimaalset kestust (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). Kinnipidamist kuni neljaks kuuks ei saa pidada vajalikuks ja proportsionaalseks.
6.PPA 29.09.2026 teavituse kohaselt on puudutatud isiku osas tehtud Lätile 17.09.2026 vastuvõtutaotlus, mille Läti on 23.09.2026 aktsepteerinud. Seega tuleb puudutatud isik anda Lätile üle hiljemalt 28.10.2026. PPA palub sellega määruskaebuse lahendamisel arvestada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei küsi ringkonnakohus PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja varem avaldatuga.
8.PPA ja halduskohus on tuginenud isiku KPK-sse paigutamisel VRKS § 65 lg 2 p-dele 2 ja 7 ning põgenemisohu osas viidanud VSS § 68 p-le 6. VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras. VSS § 6 8 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üldisi põhimõtteid ja põgenemisohu hindamisega seonduvat on varasemas praktikas korduvalt selgitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrused nr 3-26-2221, nr 3-26-2228, nr 3-26-2302) ning neid ei ole vaja üle korrata.
9.Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Isik ei ole rahvusvahelise kaitse vajadust sisuliselt põhjendanud ja taotluse menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. Seetõttu on ilmne, et PPA-l tuli isiku rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks teha mitmeid menetlustoiminguid, mis eeldavad isiku kohalolekut (s.o vestlused, vastuväidete ärakuulamine). PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu, mis viitab tema põgenemise ohule. Isik saabus Schengeni alale teadvalt ebaseaduslikult smugeldajate abil Valgevenest ning liikus pärast ebaseaduslikku piiriületust koos teiste isikutega ennast varjates Lätist edasi Eestisse. Kuigi puudutatud isik ei 3(6)
3-26-2725 ole avaldanud enda sihtriiki, oli tema eesmärgiks selgelt varjata ennast Läti ja Eesti ametivõimude eest ning liikuda reegleid rikkudes Schengeni alal edasi, mitte taotleda rahvusvahelist kaitset juba esimeses turvalises riigis. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast kinnipidamist. Puudutatud isik on enda meelepärasesse sihtriiki toimetamiseks tasunud smugeldajatele suure rahasumma (7000 dollarit), mistõttu on ebatõenäoline, et KPKst vabastamise korral jätaks isik kasutamata võimaluse Eestist lahkuda või asuda ennast varjama, vaid lepiks võimalusega, et taotluse rahuldamata jätmise korral tuleks tal naasta päritoluriiki. Pigem on usutav, et isik teeb kõik endast oleneva, et jääda Euroopa Liitu edasi ka olukorras, kus tema rahvusvahelise kaitse vajadus ei leia tuvastamist. Kinnipidamise alternatiivide (vt VRKS § 67 lg 2) kohaldamine ei oleks praegusel juhul tõhus, sest üksnes kinnipidamisega saaks takistada isiku ebaseaduslikku Eestist edasiliikumist, milleks tal on seniste andmete põhjal nii kogemus kui ka valmisolek.
10.Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks võis olla ka VRKS § 65 lg 2 p 7. Ehkki taotluse esitamise ja halduskohtu 04.09.2026 määruse tegemise ajaks ei olnud Lätile tagasivõtutaotlust veel esitatud (see esitati 17.09.2026 ja rahuldati 23.09.2026), oli PPA juba 02.09.2026 taotluses toonud välja andmed, millest nähtuvalt esines piisav alus arvata, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Läti (vt isiku antud ütlused ja tema mobiiltelefonist leitud tõendid läbitud reisiteekonna kohta). Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 ja art 40 lg 4 ning rakendusmääruse (EL) 2025/2055 2 I lisa punkti 8.1 kohaselt võivad need olla piisavad kaudsed tõendid selle kohta, et taotleja on ebaseaduslikult ületanud Valgevene ja Läti vahelise riigipiiri ning seega on vastutavaks liikmesriigiks Läti. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 2 järgi võib isikut üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada mh juhul, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht ja kinnipidamine on proportsionaalne ning muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine olema võimalikult lühike. Vaatamata sellele, et vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tuleb algatada viivitamata (vt määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1), ei eelda taotleja kinnipidamine, et vastuvõtmispalve peaks olema kinnipidamise alguseks juba esitatud, vaid selleks on nähtud ette kindlad tähtajad, mida tuleb järgida (vt määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4; vrd ka Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 24.1). Kuna rahvusvahelise kaitse taotlus on registreeritud 03.09.2026, siis tuli tagasivõtutaotlus Lätile esitada kahe nädala jooksul (määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1). Seda tähtaega (17.09.2026) on PPA järginud. Üleandmisotsus tuleb teha kahe nädala jooksul alates tagasivõtutaotluse rahuldamisest ning puudutatud isik tuleb Lätile üle anda viie nädala jooksul tagasivõtutaotluse rahuldamisest arvates (vt määruse (EL) 2024/1351 art 42 lg 1 ja art 45 lg 3 punkt a). Kõnealused tähtajad (vastavalt 07.10.2026 ja 28.10.2026) ei ole veel saabunud, mistõttu on isiku kinnipidamine üleandmise täideviimiseks lubatav, arvestades isiku suhtes tuvastatud põgenemise ohtu. Kui isiku üleandmist määruse (EL) 2024/1351 alusel siiski ei toimu ning PPA jätkab taotluse läbivaatamist, ei tingiks see isiku KPK-st vabastamist, sest kinnipidamine on lubatav VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
11.Halduskohtu määrusega puudutatud isiku kinnipidamiseks antud luba ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. Halduskohus võib VRKS § 66 lg-te 2–4 kohaselt anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks ning isiku kinnipidamiseks antud loa tähtaega ka pikendada kuni nelja kuu kaupa, kui kinnipidamiseks on jätkuvalt täidetud VRKS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused. Ringkonnakohus
Komisjoni 02.10.2025 rakendusmäärus (EL) 2025/2055, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 rakenduseeskirjad varjupaiga- ja rändehalduse osas ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 1560/2003
4(6)
3-26-2725 rõhutab, et isiku KPK-s kinnipidamist ei otsusta halduskohus, vaid tegemist on siiski PPA toiminguga, mis peab olema kooskõlas õigusaktidega ja milleks peab olema seaduslik alus (vt haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1). Halduskohtu luba ja selle kehtivus on üheks tingimuseks, et kinnipidamine oleks seaduslik, kuid see ei võta PPA-lt kohustust pidevalt veenduda, et isiku kinnipidamiseks on jätkuvalt olemas seaduslik alus, ning aluse äralangemisel tuleb isik viivitamata vabastada. Halduskohus saab loa andmisel kontrollida üksnes seda, kas kinnipidamise eeldused on täidetud määruse tegemise ajal, kuid kohus ei saa etteulatuvalt otsustada, et kinnipidamine on seaduslik ka nt kahe, kolme või nelja kuu pärast. Seepärast ei saa VRKS § 66 lg-tes 2–4 märgitud tähtaegu sisuliselt käsitada viisil, et halduskohtu antud loa kehtivusaja jooksul on kinnipidamine alati seaduslik, vaid halduskohus määrab loa andmisel üksnes hiliseima tähtpäeva, millal peab isiku kinnipidamise jätkamiseks igal juhul (n-ö ex officio) olema uuesti hinnatud selle seaduslikkust. Halduskohtu loa olemasolu ei võta puudutatud isikult õigust vajaduse korral enda kinnipidamist halduskohtus vaidlustada (vt HKMS § 37 lg 2 p 2), näiteks kui tema hinnangul on kinnipidamise alused ära langenud või kinnipidamine on muutunud ebaproportsionaalseks, kuid PPA keeldub teda KPK-st vabastamast.
12.Halduskohus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kui pika aja järel oleks konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes vajalik kinnipidamise seaduslikkust uuesti hinnata. Arvesse tuleks võtta eeskätt puudutatud isiku haavatavust, tervislikku seisundit, perekonnaelu, senise kinnipidamise kestust jm asjaolusid, mis võivad tingida vajaduse kontrollida kinnipidamise seaduslikkust sagedamini, kui see on kohustuslikuna nähtud ette VRKS § 66 lg-tes 2–4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga olukorras, kus puudub põhjus arvata, et isiku kinnipidamine võiks juba lühema aja jooksul muutuda ebaproportsionaalseks või muul põhjusel õigusvastaseks, heita halduskohtule ette loa andmisel lähtumist VRKS § 66 lg-tes 2– 4 sätestatud neljakuulisest piirtähtajast. Nii on see ka praeguses asjas. Tegemist on puudutatud isiku esmakordse KPK-sse paigutamisega ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algstaadiumis ja ei ole alust eeldada, et PPA viivitaks menetluse läbiviimisega. Tuvastatud ei ole ka selliseid asjaolusid (nt isiku terviseprobleemid või ohustatus), mille tõttu tuleks maksimaalselt neljakuulist KPK-s kinnipidamist pidada selgelt ebaproportsionaalseks. Toimiku andmed ei kinnita, et PPA vaataks isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi kiirendatud läbivaatamismenetluses (vt määruse (EL) 2024/1348 art 42), mis tuleb lõpule viia hiljemalt kolme kuu jooksul taotluse esitamisest (vt määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). Isegi kui tegemist oleks kiirmenetlusega, ei välista see vajaduse korral taotluse läbivaatamise jätkamist n-ö tavamenetluses, mille tähtaeg on pikem (vt määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2). Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Läti, siis vaatab PPA taotluse läbi üksnes juhul, kui üleandmise olulise viibimise või üleandmisotsuse tühistamise tõttu läheb vastutus üle Eestile (vt määruse (EL) 2024/1351 art 46 lg-d 2 ja 3). Nagu eespool märgitud, siis ei anna halduskohtu luba õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui selleks on seaduslik alus. Muu hulgas tuleks kohtu loast sõltumata PPA-l isik vabastada, kui üleandmismenetluses ei suudeta järgida määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg-s 4 sätestatud tähtaegu.
13.Eelneva põhjal jääb X-i 04.09.2026 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
14.Tallinna Halduskohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooni p 4 alusel on määrus puudutatud isikule tõlgitud osaliselt inglise keelde. Kuna määruskaebuse menetluses on puudutatud isikut abistanud esindaja ning tõenäoliselt antakse puudutatud isik lähemal ajal üle Lätile, siis jätkab ringkonnakohus HKMS § 114 lg 2 alusel tõlkeabi andmist üksnes siis, kui
5(6)
3-26-2725 puudutatud isik või tema esindaja annab kohtule teada, et määruse tõlkimine on puudutatud isiku õiguste kaitseks jätkuvalt vajalik.
15.HKMS § 175 lg 3 ja VRKS § 9 lg 1 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.