X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X , esindaja Alexander Kilmet Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, esindaja Y
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.09.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i peale.
määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.09.2026 määruse
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.09.2026 määrus muutmata.
3.Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed tähemärgiga. Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
X on Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kellel oli 14.07.2021–19.04.2026 tähtajaline elamisluba Eestis töötamiseks. X esitas 04.11.2024 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks, mille menetluse lõpetas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 25.04.2025 otsusega nr 15.3-3.1/951-1, sest taotleja võttis oma taotluse tagasi pärast seda, kui PPA teavitas, et Kaitsepolitseiameti (KAPO) 09.04.2025 ohuhinnangu kohaselt kujutab ta ohtu Eesti riigi julgeolekule ja seega esineb elamisloa andmisest keeldumise alus. X esitas 17.02.2026 PPA-le taotluse töötamiseks antud tähtajalise elamisloa
3-26-2476 pikendamiseks, mille muutis 23.06.2026 taotluseks anda tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1).
2.PPA keeldus 07.08.2026 otsusega nr 15.3-3.2/252-1 X-ile tähtajalise elamisloa andmisest. KAPO hinnangust tulenevalt kujutab X ohtu Eesti riigi julgeolekule ja sellest tulenevalt esineb taotluse puhul keeldumise alus VMS § 124 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja haridust ja töökogemust arvestades ei saa välistada PPA ja KAPO põhjendatud kahtlust, et kaebaja on või võib sattuda VF-i eriteenistuste huviorbiiti ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eestit.
3.X esitas 11.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA 07.08.2026 otsus nr 15.3-3.2/252-1 ja kohustada PPA-d vaatama läbi kaebaja taotlus elama asumiseks abikaasa juurde. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud otsuse kehtivus või täitmine ja tagada kaebajale võimalus viibida kohtumenetluse ajal Eestis kuni haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni.
4.PPA esitas 14.08.2026 seisukohad esialgse õiguskaitse taotlusele ning palus jätta taotluse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik huvi X-ist lähtuva julgeolekuohu maandamiseks. Seda ei kaalu üles asjaolu, et Eestis viibivad kehtivate tähtajaliste elamislubade alusel tema Venemaa kodanikest lapseootel abikaasa ning nende ühine alaealine laps. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud põhimõte, et välismaalasel puudub põhiõigus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks, välja arvatud juhul, kui ohus on tema elu, tervis, inimväärikus või esineb tõsine riive perekonnaelule. X-i puhul ei esine viiteid, et kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel satuks ohtu tema elu, tervis või inimväärikus. Olukorras, kus isik kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, ei saa eeldada, et riik peab tagama isikule senise elukorralduse säilimise viisil, mis välistaks tema suhtes võetava meetme negatiivseid tagajärgi. Kaebajale pidi alates 24.04.2025 olema selge, et elamisloa andmine või pikendamine tulevikus ei pruugi olla võimalik. X ja tema perekonnaliikmed on VF-i kodanikud ning kuigi X-i abikaasal ja nende lapsel on kehtivad tähtajalised elamisload, ei piira elamislubade olemasolu pere õigust asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki.
5.X esitas esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.08.2026 määrusega rahuldamata. Vaidlustatud otsuse kehtivuse või täitmise peatamisega ei oleks soovitud olukorda võimalik saavutada, sest kaebaja varasem tähtajaline elamisluba oli lõppenud juba 19.04.2026. Seega taotleb kaebaja sisuliselt kohtumenetluse ajaks täiendavate õiguste saamist. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja sedavõrd ülekaalukaid põhjuseid, mis saaksid õigustada PPA kohustamist väljastada talle kohtumenetluse ajaks ajutine (tingimuslik) elamisluba, olenemata haldusorganite hinnangust temast lähtuvale julgeolekuohule.
6.26.08.2026 teavitas kaebaja kohut sellest, et ta kutsuti samal päeval PPA-sse, kus talle anti kätte 26.08.2026 lahkumisettekirjutus nr 1052299191 ning samal ajal kohaldati tema suhtes kolmeaastast Schengeni sissesõidukeeldu. Ettekirjutusega määrati vabatahtlikuks lahkumiseks seitsmepäevane tähtaeg – hiljemalt 02.09.2026. Faktiline lahkumine on aga kavandatud juba 31.08.2026. PPA ametnikud teatasid X-ile , et 31.08.2026 oodatakse X-i ja tema 4-aastast tütart Q-i Tallinna lennujaamas, et nad lahkuksid varem ostetud lennupiletite alusel (Türgi ja Montenegro suunal).
7.Kaebaja esitas 28.08.2026 halduskohtule taotluse 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega ettekirjutuse täitmise peatamiseks.
8.Tallinna Halduskohus liitis 28.08.2026 määrusega kaebaja kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-26-2476) ja kaebuse PPA 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks (haldusasi nr 3-26-2662) ühte menetlusse ning 2(7)
3-26-2476 jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ettekirjutuse suhtes rahuldamata (resolutsiooni p 12).
9.X esitas esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.09.2026 määrusega ja tühistas Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse resolutsiooni p 12. Ringkonnakohus tegi uue määruse, millega peatas PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine) ning 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026. Kuivõrd halduskohus on kuulutanud otsuse avalikult teatavaks tegemise ajana välja 22.10.2026, peab ringkonnakohus asjakohaseks võimaldada kaebajal esialgse õiguskaitse korras viibida Eestis kuni 29.10.2026. See võimaldab halduskohtul soovi korral kaaluda omal algatusel esialgse õiguskaitse pikendamist või negatiivse lahendi korral kaebajal esitada uue põhjendatud taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks või mõistliku aja jooksul Eestist lahkuda. Kaebaja on 31.08.2026 täitnud lahkumisettekirjutuse, mistõttu ei ole vajadust peatada selle kehtivust. Kaebajal puudub tulenevalt elamisloa tähtaja lõppemisest 19.04.2026 ja elamisloa taotluse rahuldamata jätmisest 07.08.2026 alus Eestis viibida ja tulenevalt sissesõidukeelust õigus Eestisse siseneda. Siinsel juhul kaalub kaebaja huvi era- ja perekonnaelu kaitse vastu üles avaliku huvi seoses kaebajast lähtuva julgeolekuohuga, mis on küll kaalukas, kuid asjaoludest nähtuvalt mitte iseäranis akuutne. Sellest tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada ning selle eesmärgi saavutamiseks on vaja peatada PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 kehtivus, millega taastub peatamise ajaks kaebaja VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis tema elamisloa taotluse menetlemise ajal, ning PPA 26.08.2026 ettekirjutusega nr 1052299191 kehtestatud sissesõidukeelu kehtivus, mis takistab kaebajal Eestisse siseneda.
10.X esitas 07.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse muuta esialgse õiguskaitse abinõu. Kaebaja palus täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooniga kohaldatud abinõu järgmise punktiga: „3. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viivitamata:
3.1.kajastama määruse resolutsiooni p-s 2 peatatud 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamist kõigis asjakohastes PPA andmekogudes ning juhul, kui X-i kohta on SIS-is hoiatusteade või muu rahvusvaheline kanne, võtma oma pädevuses kõik vajalikud meetmed, et kanne ei takistaks kaebaja Eestisse sisenemist kuni 29.10.2026; 3.2. andma kaebajale ja tema esindajale eesti ja inglise keeles kirjaliku kinnituse, et X-i suhtes 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeeld ei kehti kuni 29.10.2026 ning selle kehtivuse peatamine kõrvaldab tema Eestisse sisenemise takistuse; 3.3. edastama nimetatud kinnituse ja teabe määruse täitmiseks tehtud toimingute kohta pädevale Tallinna Lennujaama piiripunkti üksusele; 3.4. juhul kui PPA hinnangul on kaebaja Eestisse sisenemiseks vajalik viisa või muu reisidokument, teavitama sellest viivitamata kirjalikult kaebajat, tema esindajat ja Välisministeeriumi konsulaarosakonda ning kinnitama neile, et PPA kohaldatud sissesõidukeeld ei kehti kuni 29.10.2026.” Kaebaja lahkus Eestist 31.08.2026. Määrusega antud ajutise kaitse tegelik toime sõltub sellest, kas sissesõidukeelu peatamine on viivitamata kajastatud PPA ja vajaduse korral rahvusvahelistes andmekogudes ning kas kaebajal on lennuettevõtjale ja piiripunktile esitatav ametlik PPA kinnitus. Kaebajal ei ole kehtivat elamisloakaarti ega viisat, mida lennuettevõtja võiks tavapärase reisidokumendina kontrollida. Pelgalt kohtumääruse esitamine ei taga, et lennuettevõtja lubab ta pardale või välispiiril on PPA süsteemides kohtumääruse õiguslik toime nähtav. Ilma täpselt kindlaks määratud täitmisviisita võib kohaldatud esialgne õiguskaitse jääda sisuliselt teostamatuks. 3(7)
3-26-2476 Kaebaja abikaasa, kes on alaealise Q-i ema, viibib Eestis. Teise lapse eeldatav sünnikuupäev on 18.09.2026. Kaebaja kiire tagasipöördumise võimalus puudutab otseselt perekonnaelu tegelikku kaitset. Kaebaja ei soovi pikendada 29.10.2026 tähtpäeva ega muuta määrust sisuliselt, vaid tagada kohtumääruse täitmine selleks ajaks, mille kohus on juba kindlaks määranud.
11.PPA esitas 09.09.2026 seisukoha esialgse õiguskaitse muutmise taotluse kohta. Arvestades, et X viibib praegu PPA-le teadaolevalt Türgis ning Eesti (ja Schengeni) territooriumile sisenemiseks peab ta eeldatavasti tõendama Türgi piirivalvele ja lennuettevõtjale oma viibimisalust, soovitab PPA X-il pöörduda koos Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrusega lähimasse Eesti Vabariigi saatkonda ning taotleda määruse alusel viisat. Pelgalt kohtumäärust näidates ei pruugi lennuettevõtted X-i pardale lubada. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus ei ole edasikaevatav, on määrus jõustunud. PPA ei saa jõustunud kohtumääruse kohta väljastada X-ile täiendavat kinnituskirja või tõendit. PPA on juba kinnitanud, et sissesõidukeeld ei kehti ning täiendava kinnituskirja nõudmine ei ole põhjendatud. VMS § 130 sätestab välismaalase õiguse taotluse läbivaatamise ajal Eestis viibimiseks, kuid ei anna automaatset alust Schengeni territooriumile sisenemiseks. PPA ei saa teha välisesindusele ettekirjutust viisa väljastamiseks. Kuigi inimlikult on mõistetav, et Eesti territooriumile naasmisega kaasnevad X-ile teatavad ebamugavused, siis otsuse lahkuda Türgi kaudu Montenegrosse tegi X ise. Kodakondsusjärgsesse riiki ehk Venemaale lahkumisel oleks X-il Eesti territooriumile sisenemine oluliselt hõlpsam, kuivõrd Eesti piirivalve saab jõustunud kohtumääruse olemasolu kontrollida iseseisvalt ja võimaldada piiriületust välispiirilt.
12.Tallinna Halduskohus jättis 11.09.2026 määrusega rahuldamata X-i taotluse esialgse taotluse abinõu muutmiseks. Kohtu hinnangul puudub vajadus muuta Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrust. Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooni p-st 2 ning määruse p-st 18 nähtuvalt on PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 kehtivus peatatud, millest tulenevalt taastus peatamise ajaks kaebaja VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis tema elamisloa taotluse menetlemise ajal. Samuti peatas ringkonnakohus PPA 26.08.2026 ettekirjutusega nr 1052299191 kehtestatud sissesõidukeelu kehtivuse, mis takistab kaebajal Eestisse siseneda. Ringkonnakohtule oli ka määruse vormistamise ajal teada, et kaebaja lahkus Eestist 31.08.2026 (vt määruse p 18). Vastustaja on kinnitanud, et peatas kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamisega kustutatakse ka Schengeni infosüsteemi (SIS) hoiatusteade. Seega kuni peatamise lõpuni SIS-hoiatusteadet ei ole. Samuti nähtub Siseministeeriumi andmebaasist, et kaebajale kohaldatud Schengeni keeld on peatatud. Seega puuduvad kaebajal takistused Eestisse siseneda. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust anda isikule täiendavat kinnituskirja, et tal on õigus viibida Eesti territooriumil. Kaebajal on PPA kinnituse asemel võimalik samaväärsena tõlkida Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus, kuivõrd isiku viibimisaluse tõendamisel välisriigi võimudele ei saa eeldada PPA kinnituse suuremat kaalu. Samuti puudub vastustajal kohustus anda juhiseid Eesti Vabariigi saatkonnale kaebajale viisa väljastamiseks, sh olukorras, kus kaebaja ei ole viisataotlust esitanud. Lisaks on kaebajalt tema VF-i kodakondsust arvestades võimalik tulla Eestisse läbi kodakondsusjärgse riigi, nagu PPA 09.09.2026 vastuses kohtunõudele selgitas.
13.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.09.2026 määrusega X-i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.09.2026 määruse muutmata. Viisataotluse menetlemisel on konsulaarametnikus kohustus võtta PPA-lt viisataotlusele kooskõlastus, mistõttu oleks PPA kohustamine täiendava kinnituse esitamiseks kaebaja 4(7)
3-26-2476 õiguste kaitse seisukohast tarbetu. PPA on kinnitanud, et asjakohastes andmebaasides kaebaja suhtes sissesõidukeeldu ei nähtu. Ehkki kaebajal on õigus selles, et esialgse õiguskaitse asjas määruskaebust lahendades tuleb arvesse võtta ka pärast vaidlustatud määruse tegemist muutunud asjaolusid, ei anna viidatud asjaolud praegusel juhul alust halduskohtu määruse muutmiseks. Esiteks oli ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse üheks keskseks kaalutluseks kaebaja huvi olla oma lapse sünni ajal Eestis pere juures. Lapse sündimine XX.XX.2026 ei muuda seda huvi varasemast intensiivsemaks. Teiseks ei ole viisataotluse esitamine ainus ega potentsiaalselt ka kõige kiirem tee kaebaja eesmärgi saavutamiseks. Kaebajale ei saanud olla teadmata võimalus naasta Eestisse läbi kodakondsusjärgse riigi, st Venemaa, mida selgitas ka PPA oma 09.09.2026 seisukohas. Saab lugeda üldteada asjaoluks, et Türgi ja Venemaa vahel on toimiv igapäevane lennuliiklus, sh võimalusega lennata Sankt Peterburgi, mis asub Eesti piirile suhteliselt lähedal. Samuti on päevasel ajal avatud Venemaa ja Eesti vahelised maismaapiiripunktid. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks takistusi Venemaale reisimiseks ning kaebajal on olnud võimalik vähemalt alates 10.09.2026 teha iseseisvalt korraldusi Eestisse jõudmiseks ning perega taasühinemiseks. Asjaolu, et tegemist ei ole kõige mugavama või kaebaja jaoks eelistatud reisiteekonnaga, ei riku kaebaja seadusega kaitstud õigusi ega ole mõjuv põhjendus esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks.
14.X esitas 25.09.2026 esialgse õiguskaitse taotluse täienduse. 25.09.2026 edastas Eesti Vabariigi Suursaatkond Ankaras X-ile otsuse, millega keelduti talle pikaajalise D-viisa väljastamisest. Seega on kujunenud olukord, kus kaebajal puudub jätkuvalt tegelik võimalus esialgset õiguskaitset kasutada. Kaebaja abikaasa sünnitas XX.XX.2026. Kaebaja oli sunnitud korraldama omal kulul reisi Ankarasse, et esitada D-viisa taotlus isiklikult. Ankarasse reisimisega kaasnesid talle täiendavad lennukulud üle 500 euro. Lisaks tasus ta viisataotluse menetlemise eest 120 eurot riigilõivu. Kõik need toimingud ja kulud tehti eesmärgiga kaebaja tagasipöördumiseks oma perekonna juurde Eestisse. Kaebaja viibib praegu koos oma neljaaastase tütrega Montenegros. Kaebaja palub kohtult sellist esialgse õiguskaitse lahendust, mida on võimalik tegelikult täita ja mille tulemusel saab kaebaja koos oma alaealise tütrega Eestisse tagasi pöörduda. Kaebaja palus muuta või täiendada 04.09.2026 kohaldatud esialgset õiguskaitset ning kohaldada PPA, Välisministeeriumi ja nende pädevuse piires asjaomaste konsulaarasutuste suhtes selliseid konkreetseid ja kohustuslikke abinõusid, mis kõrvaldavad kaebaja Eestisse tagasipöördumise faktilised takistused esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal, s.o tagada esialgse õiguskaitse muutmise tulemusel kaebajale tegelik võimalus viivitamata pöörduda koos oma tütrega Montenegrost Eestisse tagasi oma abikaasa ja Eestis sündinud tütre juurde ning viibida Eestis kohtu määratud esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal.
15.Tallinna Halduskohus jättis 30.09.2026 määrusega rahuldamata X-i õiguskaitse abinõu muutmiseks.
taotluse esialgse
Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooni p-st 2 ning määruse p-st 18 nähtuvalt on PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 kehtivus peatatud, millest tulenevalt taastus peatamise ajaks kaebaja VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis tema elamisloa taotluse menetlemise ajal. Samuti peatas ringkonnakohus PPA 26.08.2026 ettekirjutusega nr 1052299191 kehtestatud sissesõidukeelu kehtivuse, mis takistab kaebajal Eestisse siseneda. SIS-is on kustutatud kaebaja kohta hoiatusteade kaebajale kohaldatud kolmeaastase Schengeni alale sissesõidukeelu kohta. Samuti nähtub Siseministeeriumi andmebaasist, et kaebajale kohaldatud Schengeni keeld on peatatud. Vaatamata asjaolule, et Eesti Vabariigi Suursaatkond keeldus 25.09.2026 kaebajale D-viisa väljastamisest, ei ole õiguslik olukord muutunud. Tallinna Ringkonnakohtule oli 25.09.2026 teada, et kaebaja esitas taotluse viisa saamiseks ja ka sellel ajal oli teada võimalus, et 5(7)
3-26-2476 kaebajale ei pruugita viisat väljastada. Ringkonnakohtu seisukohad Türgi ja Venemaa kaudu Eesti piiripunkti jõudmise võimaluse kohta on jätkuvalt asjakohased ning kohtul puudub vajadus asuda teistsugusele järeldusele.
16.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.09.2026 määrus ja teha uus määrus, millega muuta esialgse õiguskaitse abinõu selliselt, et kaebajale oleks tagatud tegelik ja praktikas teostatav võimalus naasta Eestisse koos nelja-aastase lapsega ning taasühineda oma abikaasa ja vastsündinud lapsega; kui PPA otsuse ja sissesõidukeelu kehtivuse peatamisest ei piisa, määrata kindlaks ajutine haldusakt, dokument või muu seaduses ette nähtud mehhanism, mis on piisav vedajale esitamiseks ja välispiiri ületamiseks, ning kohustada pädevat asutust tagama selle väljastamine või praktiline rakendamine; määrata kindlaks sellise dokumendi saamise või muu tagasipöördumise mehhanismi rakendamise konkreetne ja praktikas kättesaadav kord ning kohustada pädevat asutust teatama sellest korrast viivitamata kaebajale ja kohtule; kohaldada esialgset õiguskaitset kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni, alternatiivselt vähemalt kuni 29.11.2026. Tagada tuleb 04.09.2026 kohaldatud esialgse õiguskaitse tegelik ja praktiline täitmine. Kaebaja palub määrata ajutine haldusakt või muu dokument, mis on piisav vedajale esitamiseks ja piiri ületamiseks, määrata kindlaks selle saamise konkreetne kord ja pikendada esialgse õiguskaitse kehtivust selliselt, et kohtulik kaitse ei kaotaks enne selle tegelikku rakendamist oma mõtet. Kaebaja perekonnal ei ole olnud võimalik pärast lapse sündi koos olla. Kaebaja ei palu praegu lõplikult lahendada küsimust riskidest, mis võivad kaasneda tema võimaliku VF-i naasmisega. Nende asjaolude hindamine, sealhulgas poolte väited kaebaja ja tema individuaalse olukorra kohta, kuulub eelkõige põhivaidluse lahendamise juurde. Kaebaja Eestisse naasmise marsruut ja Eestisse pääsemine (ilma kaebaja vajaduseta siseneda VF-i või läbida seda transiidina) peab olema piisava kindlusega määratletud. Kui esialgne õiguskaitse jääb kehtima üksnes kuni 29.10.2026, tekib reaalne oht, et märkimisväärne osa või peaaegu kogu esialgse kaitse periood möödub enne, kui kaebajal tekib tegelik võimalus seda kasutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse halduskohtu 30.09.2026 määruse peale menetlusse (HKMS § 207 lg 1).
18.Esialgse õiguskaitse abinõu muutmist saab taotleda juhul, kui faktilised asjaolud või õiguslik olukord on muutunud. Praegusel juhul ei ole aga kaebaja 25.09.2026 taotluses sisuliselt tuginenud uutele asjaoludele, vaid tõstatab suuresti sama küsimust, mille kohta on olemas jõustunud kohtulahendis võetud seisukohad. Halduskohus viitas vaidlustatud määruses õigesti sellele, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.09.2026 määruses analüüsinud kaebaja võimalust siseneda Eestisse VF kaudu maismaapiiripunktist. Ringkonnakohus märkis tolles määruses ka seda, et lapse sündimine XX.XX.2026 ei muutunud kaebaja huvi Eestisse tulla varasemast intensiivsemaks, samuti ei ole viisataotluse esitamine ainus ega potentsiaalselt ka kõige kiirem tee kaebaja eesmärgi saavutamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu varem tuvastatud asjaolude või tehtud järeldustega, ei tähenda, et ringkonnakohus oleks 25.09.2026 määruses milleski eksinud. Kaebaja on VF kodanik ning tal on igal juhul õigus sellesse riiki siseneda. Kaebaja ei ole esile toonud konkreetseid asjaolusid, mis takistavad temal VF-i transiidina kasutada. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei ole siinses asjas olnud vaidluse all riskid, mis võivad kaebajale VF-i minekuga kaasneda. Kaebaja ei ole vaidlustanud PPA haldusakte motiivil, et ta vajab mingil põhjusel kaitset VF eest, vaid on tuginenud sellele, et soovib Eestis töötada ja oma perekonnaliikmetega perekonnaelu elada. Määruskaebuse viited kaebajat ning tema last VF-s ähvardavatele riskidele on liiga ebamäärased ning üldsõnalised, et kohus saaks neid esialgse õiguskaitse abinõu muutmise analüüsimisel arvesse võtta. 6(7)
3-26-2476 Ringkonnakohus märgib, et PPA poolt mistahes kirjaliku kinnituse või muu dokumendi väljastamine kaebajale ei pruugi hõlbustada kaebaja välisriigis lennule pääsemist, kui tal ei ole ette näidata Eesti elamisloakaarti või viisat. Seda, et kaebajale ei ole alust anda esialgse õiguskaitse abinõu korras elamisluba (mis oleks elamisloakaardi väljastamise aluseks, vt RKHKm 3-24-2369, p 14), on otsustatud ringkonnakohtu 18.08.2026 määrusega (p 9) ning seda hinnangut ei muutnud ringkonnakohus ka oma 04.09.2026 määruses. Seda, et kaebaja õigused on minimaalselt vajalikus ulatuses tagatud olemasoleva esialgse õiguskaitse abinõuga, on leitud Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2026 määruses. Ringkonnakohus järgib siinses asjas oma eelmistes lahendites võetud seisukohti. Viisa andmisest on kaebajale nüüdseks keeldutud, kuid viisa andmiseks kohustamist esialgse õiguskaitse korras ei saa siinses asjas kaaluda, kuna abinõu väljuks vaidluse esemest – siinses asjas pole menetluses kaebust viisa andmisest keeldumise peale (vt RKHKm 3-23-885, p 15).
19.Ringkonnakohtul pole praeguse määruskaebuse raames ka alust hakata kaaluma esialgse õiguskaitse abinõu pikendamist pikemaks ajaks kui ringkonnakohtu 04.09.2026 määrusega määratud tähtpäev (29.10.2026). Seda ei olnud kaebaja oma 25.09.2025 menetlusdokumendis taotlenud ja seda ei saa teha esimest korda määruskaebemenetluses. Esmalt peab selle taotluse läbi vaatama esimese astme kohus, kelle otsustuse peale on pooltel õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule.
20.Eeltoodust tulenevalt jääb X-i 30.09.2026 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.