2-25-8671/9 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3.Kostja vastas, et nõustub põhisummaga järgmistes summades: laenuleping nr BL1843390 – 1547,66 eurot, laenuleping nr BL2001067 – 460,58 eurot. Kostja rõhutab, et on kahe Bondora laenulepingu alusel juba tasunud kokku 7708,14 eurot ning on varem väljendanud valmisolekut ümberarvestatud põhivõlg tasuda 12 osamaksena. Ta vaidleb vastu väitele, nagu oleks tema eesmärk olnud kohustuste täitmisest kõrvale hoiduda. Kostja soovib oma kohustused täita ja maksta võlg ära, kuid palub võimaldada tasuda põhisumma 18 kuu jooksul osamaksetena, määrates TsMS § 445 alusel kindlaks otsuse täitmise korra. Kostja vaidleb vastu sellele, nagu ei kavatseks ta tulevikus oma kohustusi vabatahtlikult täita. Teises asjas sõlmis ta Heimondi OÜ-ga kompromissi ja täitis selle täielikult. Kostja ei nõustu nõutud viiviste ja intressidega (sh edasiste viiviste ja intressidega) ning palub neid mitte välja mõista, kuna need on kostja majanduslikku olukorda arvestades liiga suured ja ebamõistlikud. Alternatiivselt vähendada mõistliku suuruseni. Kostja väitel on tal töö olemas, kuid töötab osalise koormusega. Kostjal on laps, kellel on riiklikult tuvastatud puue. Lapse tervislik seisund nõuab kostja pidevat kohalolekut. Laps käib lasteaias ebaregulaarselt, tavaliselt 2–3 korda nädalas. Samuti esineb nädalaid, kus laps ei saa üldse lasteaias käia ning kostja peab jääma temaga koju või lahkuma töölt varem. Seetõttu ei ole kostjal võimalik töötada täiskoormusega ega teenida stabiilset ja suuremat sissetulekut. Kostja palub arvestada menetluskulude määramisel, et on põhinõude osas nõudega nõus ning palub menetluskulusid vähendada või jätta poolte endi kanda. Alternatiivselt palub ta menetluskulud jaotada vastavalt hagi tegelikule rahuldamise ulatusele ning võimaldada võimaliku väljamõistetud summa tasumist 18 võrdses igakuises osamakses (määrates kindlaks otsuse täitmise kord TsMS § 455 alusel), arvestades tema sissetulekuid ja ülalpidamiskohustusi.

8.Hageja esitas algses hagis nõuded VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt ümberarvestatuna, arvestades kõik kostja poolt tasutu laenu katteks, kuid ei määranud tagasimakseid uuesti. Hageja tugines algses hagis sellele, et lepingud on üles öeldud ning arvestas põhivõla jäägilt viivist seadusjärgses määras alates ülesütlemisest. Hageja väitel on kostja lepingu BL1843390 katteks makseid kokku teinud 4952,34 eurot ja lepingu BL2001067 katteks kokku 2755,80 eurot. Lepingu nr BL1843390 kohta väidab hageja, et kui kostjal olid tasumata 26.07.2022, 26.08.2022, 26.09.2022 ja 26.10.2022 kuu osamaksed, ütles hageja lepingu 27.10.2022 üles. Lepingu maksegraafiku järgi tuli laen tagastada 36 maksega ajavahemikus 05.02.202005.01.2023. Igakuine makse maksegraafiku kohaselt oli 273,99 eurot, v.a esimene, mis oli 196,87 eurot. Kui hageja väitel jäid kostjal tasumata maksed alates 2022. juulist, siis järelikult olid kostjal tasutud maksegraafiku järgsed maksed kuni 2022. a juunini. Nii arvestades pidi kostjal olema kokku tasutud 29 makset, s.o 28x273,99 + 196,87 = 7868,59 eurot. Hageja aga väidab, et kostja on tagasimakseid kokku teinud 4952,34 eurot. Hageja väited on seega vastuolulised. Kohus selgitas seda hagejale ning kohustas hagejat esitama selgitused enda vastuoluliste väidete kohta ning kostjalt laekunud maksete terviklik arvestus mis kuupäeval mis summas laekus ja mille katteks arvestati. Hageja selgitas vastuseks, et kostja tasutud summa on kujunenud selliseks, kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud maksegraafikud on lepingu kehtivuse ajal mitmel korral muutunud ja seetõttu on kostja poolt tasutavad summad samuti erinevad, mitte püsivalt esialgsetes maksegraafikutes nähtuvad summad. Lepingu nr BL1843390 kohaselt tuli laen tagastada 05.01.2023 ning lepingu nr BL2001067 alusel 05.03.2025. Hageja väitel on lepinguid hiljem muudetud, viimase muudatuse mõlema lepingu osas sõlmisid pooled 26.04.2022 ning mõlema lepingu osas kohustus kostja laenusumma tagastama hiljemalt 25.03.2027. Hageja esitas ka failid maksegraafiku muudatustega: Laenulepingu BL1843390 lisa 2 (dtl 117), millel on kinnitamise aeg 09.10.2020, Laenulepingu BL1843390 lisa 2 (dtl 123), millel on kinnitamise aeg 16.02.2021, Laenulepingu BL1843390 maksegraafik (dtl 131), millel on kinnitamise aeg 22.12.2021,

11.Kohus selgitas hagejale, et ei saa nõustuda viisiga, kuidas tagasimaksed on uuesti määratud (dtl 190). Poolte vahel on sõlmitud lepingud, mida saab muuta vaid poolte kokkuleppel. VÕS § 4034 lg 7 toob kaasa lepingus oleva intressimäära ning muude lepinguliste tasude kokkuleppe tühisuse, kuid ei mõjuta muid lepingutingimusi. VÕS § 4034 lg 7 asendab lepingujärgse intressimäära seadusjärgse intressimääraga. Seega, VÕS § 403 4 lg 7 alusel tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu ja kuupäevi jm. VÕS § 4034 lg 7 ei anna alust muude lepingutingimuste ühepoolseks muutmiseks. Lepingute punkti 6.1. kohaselt kohustus laenuvõtja maksma laenusumma tagasi igakuiste annuiteetmaksetena. See tähendab, et igakuine makse peab olema ühesuurune terve maksegraafiku ulatuses. Kohus selgitas, et kui hageja leiab, et tal on mingil põhjusel õigus ühepoolselt muuta ka muid lepingutingimusi, sh nt punkti 6.1., tuleb hagejal väga selgelt välja tuua lepingu punkt või seaduse säte, mis sellise õiguse annavad. Samuti selgitas kohus, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata tegelikult välja makstud laenusummale. Haldustasu ega muid lepingutasusid kostja ei võlgne. Nende katteks arvestatud summad tuleb arvestada uuesti määratud maksete katteks. Kui tagasimaksed on uuesti määratud, tuleb välja tuua, millise makseni oleks kostja poolt tasutu arvel uuesti määratud tagasimaksed tasutud. Kui hageja soovib jätkuvalt tugineda sellele, et leping on erakorraliselt ennetähtaegselt üles ütlemisega lõppenud, tuleb hinnata, kas ka uuesti määratud tagasimaksete ja ümberarvestuse järel oleks üles ütlemise ajal olnud üles ütlemise eeldused (st võlgnevus vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega) täidetud. Ning et kui üles ütlemise eeldused ei ole täidetud, on võimalik esitada edasiulatuv nõue TsMS § 369 kohaselt tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete väljamõistmiseks.

12.Hageja 09.03.2026 menetlusdokumendis täiendavaid selgitusi algse tagasimaksete määramise kohta ei esitanud, vaid määras tagasimaksed teistkordselt uuesti vastavalt kohtu selgitustele. Lepingu nr BL1843390 alusel määras hageja perioodile 05.02.2020-25.03.2027 86 uut annuiteetmakset 78,82 eurot kuus, arvestades intressi seadusjärgse intressimäära alusel (dtl 204). Lepingu nr BL2001067 alusel määras hageja perioodile 06.04.2020-25.03.2027 84 uut annuiteetmakset 42,91 eurot kuus, arvestades intressi seadusjärgse intressimäära alusel (dtl 206). Hageja tõi välja, et on uuesti määratud maksed ka kostjale teatavaks teinud, saates need kostja e-postiaadressidele xxx, xxx ja xxx. Hageja arvestas kostja poolt lepingu nr BL1843390 katteks tasutud 4952,34 eurot uuesti määratud tagasimaksete katteks ning toob välja, et kostjal on võlg alates 63. osamaksest ehk 28.04.2025 osamaksest. Kostja on 28.04.2025 osamakse tasumisega võlgnevuses osaliselt, osamakse on tasumata 13,32 euro ulatuses. Hageja luges kostja poolt tasutu arvel täielikult tasutuks 63. osamakse intressimakse 5,25 eurot ja osaliselt põhiosamakse, 60,25 euro ulatuses. Seega on kostjal 63. põhiosamaksest tasumata 13,32 eurot ning ka edasised põhiosaja intressimaksed. Hageja arvestas kostja poolt lepingu nr BL2001067 katteks tasutud 2755,80 uuesti määratud tagasimaksete katteks ning toob välja, et kostjal on võlg alates 65. osamaksest ehk 26.08.2025 osamaksest, osamakse on tasumata 33,35 euro ulatuses. Hageja luges kostja poolt tasutu arvel täielikult tasutuks 65. osamakse intressimakse 1,44 eurot ja osaliselt tasutuks põhiosamakse, 8,12 euro ulatuses. Seega on kostjal 65. põhiosamaksest tasumata 33,35 eurot ja ka edasised põhiosa- ja intressimaksed. Kuivõrd eeltoodu kohaselt ei ole uuesti määratud tagasimaksete ja nõude ümberarvestuse kohaselt lepingu üles ütlemise eeldused (st võlgnevus kolme järjestikuse maksega) 27.10.2022 seisuga täidetud ning üles ütlemine on toimetu, esitas hageja ka edasiulatuva nõude, paludes välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad uuesti määratud maksed. Hageja põhjendas, et kostja on hagejale tasunud lepingute alusel viimati 2022. a juunis ehk enam kui kolm aastat tagasi ning seetõttu on hagejal põhjust karta, et kostja ei tasu makseid vabatahtlikult ka edaspidi. Hageja algsest nõudest ei loobunud, mistõttu kohus võttis 09.03.2026 esitatud nõude menetlusse alternatiivse nõudena ning toimetas kostjale kätte.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate kulud. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asjas õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Käesolevas asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et ta oleks vastutustundlikult laenanud. Hageja menetluskulud on suures osas tekkinud hageja enda valitud nõude esitamise viisist – hageja nõudis viivist, toomata esile asjaolusid, mille pinnalt kohus oleks saanud lepingu üles ütlemise kehtivaks lugeda. Seejärel pidi kohus hagejat veel mitmel korral juhendama, milline nõue on võimalik esitada. Hagejat esindas seejuures vandeadvokaat, kes on hagejat esindanud ka mitmetes teistes samasugustes asjades. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus poolte õigusabikulud, sh lepingulise esindaja kulud, poolte endi kanda. Riigilõivu kannavad pooled vastavalt TsMS § 163 lg 1 võrdsetes osades. Kuna poolte õigusabikulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks poolte õigusabikulusid rahaliselt ja ei hinda nende põhjendatust ja vajalikkust. Hagilt tasutud riigilõiv 420 eurot on TsMS § 133 lg 1 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel vajalik menetluskulu. Riigilõivu 420 eurot on tasunud hageja. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja poole riigilõivust, s.o 210 eurot. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus lahendi edasikaebamiseks luba ei anna.

17.2.Kohus mõistis ühekordsete summadena kostjalt välja kokku 2283,29 eurot (=1353,26 + 95,12 eurot + 591,18 eurot + 33,73 + 210) TsMS § 445 lg 1 esimese lause sätestab, et otsuse täitmise viis määratakse kindlaks poole taotluse alusel ning Riigikohus on tõepoolest leidnud, nagu kostja viitab, et selleks ei ole vajalik teise poole nõusolek. Kostja on esitanud tõendina filtreeritud väljavõtted enda pangakontost (dtl 249-250), kust nähtub kostja palk kostja väidetud suuruses (2026. a aprill-september) ja kostja väidetud kohtutäituri kinnipidamised. Rahvastikuregistri andmetel kostjal on lasteaiaealine laps. Samas ei tõendanud kostja enda muid väiteid pere muude kulude kandmise kohta. Seejuures oli kohus juba kostja viivise vähendamise taotluse puhul kostjale selgitanud, et enda väiteid tuleb ka tõendada. Kohus arvestab siiski, et 1000-eurose palga puhul objektiivselt võttes ongi raske, kui mitte võimatu, tasuda ühekorraga mitu tuhat eurot. Kostja on varasemalt võtnud tarbimislaene (nõude aluseks olevad lepingud, kostja viidatud Heimondo OÜ võlg, täitemenetluse võlg), mille tasumisega ei tulnud toime. Kohtuotsuse täitmine ei tohiks kostjat viia olukorrani, kus ta peab jälle võtma laenu. Maksehäireid arvestades kostjale krediidiandjad enam laenu eelduslikult ei anna, kuid on olemas erinevad eraisikust nö mustal turul tegutsevad laenuandjad. Ning sõltumata sellest, kas kostja faktiliselt lapsega seotud kulutusi kannab, on tal seaduse järgi lapse ülalpidamise kohustus ning lapsel on seadusliku esindaja kaudu alati võimalus nende kulude kandmist elatise näol nõuda. Et tagada kostja võime end ja oma alaealist last ülal pidada ning vältida uude võlaorjusesse sattumist, määrab kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise korrana välja mõistetud summa tasumise osade kaupa. Kohus võtab arvesse, et edasiulatuvate maksetena mõistis kohus kostjalt kahe lepingu alusel välja 2026. a oktoobrist 2027. a märtsini igakuiste maksetena ümardatult 121 eurot kuus. Kohus määrab väljamõistetud 2283,29 euro tasumise korra kindlaks selliselt, et kostja kohustub selle tasuma 18 maksega alates 2027. a aprillist, tasudes 17 kuud 126,85 eurot ning viimase makse 126,84 eurot.